Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Põlvamaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Ahoi - ahoi, poisid, plikad! Nüüd kõik võimlema - üks ja kaks ja kolm ja neli! Sest liikumine on tervise pant ja terves kehas terve vaim! Saame kokku Orupedastiku parklas. Harjutuste kava panen üles stardis olevale infostendile, ise loete sealt. Finišis palun täita treeningpäevik. Vaja läheb treeningvahendit, mille leiate:
58 0(taevatrepp).(kükitaja)(kätetõmbaja)(mini suusad)’
26 4(selja massaaz).(tervise kõndija)(suur keeruratas)(aeru paat)’
Pärast treeningkava läbimist ja päeviku täitmist palun pange treeningvahend ikka ilusti tagasi. Võid treeningut kombineerida ka discgolfiga, sest rada on siin uhke ja valgustatud.
Vihje: Sjoo aardõ löüdmises paneq rõivilõ nigu vindsõ spordimiis. Tiiq sjood iks ilmaq ja aastaao perrä. Kängi asõmõl näütüsõs jalaperi spordisaapaq. Ujomisrõivaq võivaq sjool kõrral kodo jäiäq.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Finiš | Lõpp-punkt | 58° 4.5444' 26° 49.4748' |
Treeningvahend | Vahepunkt | Geokontroll 19/40 |
Parkla | Parkla | 58° 4.5671' 26° 49.4190' |
Aarde sildid: soovitan (12), lahe_teostus (10), 2019_aasta_aarde_kandidaat (5), välimõistatus (3), discgolf (2), pikem_matk(>1km) (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8DG3F
Logiteadete statistika: 26 (92,9%) 2 3 2 1 0 0 Kokku: 34
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Jälle on lõpp ära lõhutud kohalike tainapeade poolt. Sellisel kujul enam ei taasta, ei ole mõtet.
Kevadel sai pool võimlemist ära tehtud, aga siis ei leidnud vajalikku abivahendit. Nüüd läks ka veidi aega, aga ühe Tõnu lause peale hakkasin ühte kohta kontrollima ja seal see abivahend end peitiski. Väga hästi teostatud aare. Täname!
Erle käest kuulsin, et lõpp oli jälle lömmi löödud. Nädal tagasi käisin Krootusel aga siis ei pääsenud hooldama, ilmselt kohalikud geokurjategijatest mugutatikad ise olid lõpus koha sisse võtnud ja rippusid räästas ja tegid muid jõu- ja ilunumbreid. Eks ka postkasti lömmi löömine vajab teatud muskli pingutamist, seega on see aare läinud asja ette ka mugude tervise ja toonuse tõstmise näol. Täna siis oli plats puhas ja sain aarde konteineri jälle sirgeks haamerdada. Millegipärast kardan, et nii see kauaks ei jää. Proovin siis korra veel. Kui uuesti vägivalda selle kallal kasutatakse, siis mõtlen midagi uut välja. Kas tuleb mugu(pommi)kindel asi või lõpu asukoha muutus...
Aga hetkel on korras jälle.
Laupäeva sai alustatud virgutusvõimlemisega. Treeningplaan tundus üpris ahvatlev. Kõik harjutused said korralikult läbi tehtud ja kõige lemmikumaks osutus kõikse viimane. Seda harjutust oleks veel pikalt jätkanud. Tegelikult jäi üks harjutus tegemata, see, mis kõige karastavam, sest tundus hommikul kuidagi liiga märg meie jaoks. Sellele vaatamata sai treeningkava ikkagi korralikult tehtud ja päevik täidetud. Preemiaks leidsime parkla lähedalt päeva esimesed kukeseened. Aitäh! Hea tähelepanuharjutus + võimlemine.
Ütleme nii, et Juta oli see pea süüdlane, kes tahtis siia kanti sporti tegema tulla ja kui juba on olemas hea seltskond kellega koos sportida, mis mul siis selle vastu saab olla. Mul oli küll kole kahtus, siia me jääme ja ei tea kuna me siit metsast minema saame, aga kuidagi kiirelt hakkasid kõik asjad kokku jooksma. Spordivahendid olid head, meeskond ülihea ja lõpuks olidki koordinaadid koos ja ka aare ilmutas end kiiresti. Tänud tänud tänud.
Kui inimesed ikka mingit aaret hoolega kiitma hakkavad, siis see kuidagi jääb mulle silma. Seegi kord vaatasin juba natuke varem, et Lõuna-Eesti on ühe hea aarde võrra rikkam ning tegelikult oli mul ju sinna kanti asjagi. Samas, kui Taevaskoja - Virtsu marsruuti läbisin, ei olnud mul ei julgust ega aega seda otsima tulla. Nüüd ajasin Janarile peale, et kuule, lähme otsime koos. Õnneks oli Janar nõus ja enne nädalalõpu lõppenuks kuulutamist tegimegi koos pundiga ühe korraliku virgutusvõimlemise.
Algus läks libedalt, kohe mõtlesime, et teeme selle supluse ära, siis hea jahe otsida. Jansi aga hakkas jonnima ja nii me asusime sportima. Kusjuures, treeningvahendiga läks nii, et ma keerutasin seda käeski, aga noh, treeningvahendiks ma seda tituleerida ikkagi ei osanud.
Lõpuks õnnestus meil ujumata treening läbi teha, mõned keerulisemad kohad "mitu pead on mitu pead" meetodil murda ning autasuks saime logiraamatusse nimesid sirgeldada. Oli päris korralik trenn, mõnes kohas sai lausa mitu korda läbi suusatada.
Aitäh, äge aare, kiituseid väärt, kõik on ideaalses korras. Ujuma läksime ka aga alles peale aardeleidu ja ikka sinnasamasse olemasolevasse järvekesse.
Tulid teated, et lõpp on lömmi löödud. Võtsin siis tööriistakohvri kaasa ja geojaanile minnes vurasin siit läbi. Ohjah, ega igaleühele ikka pole antud, mis teha. Kruvisin asja maha, haamerdasin sirgu tagasi, otsisin maast puuduvad detailid ja sai enamvähem sama hea kui alguses.
Kõigepealt proovisime lõigata kohalejõudmisel, aga kaardi järgi tee oli tegelikkuses rohkem umbtee. Tegime kenasti niidetud murul rõõmsalt ühe sõõri juurde, seal oli neid keerutajaid enne meid juba palju olnud. Seejärel õnnestus õiges parklas pidama saada. Siimu rõõmuks oli pedastikus ka diskirada. Hakkasime taldrikuid loopima ja lootsin ühtlasi võimeldud saada, kuid see plaan päris hästi ei õnnestunud. Neljandal rajal lendas kuti ketas kas vette või võssa, nii et jätsin ta sinna nõgest nautima ja asusin ise enda arvates lihtsamat maastikku läbima. Hehh. Loota ju võib. Üle kolmekümnesele kuumusele lisandus kõrge taimestik ja otsatud putukahordid. Eelmised võrgutusvõimlejad olid vist enne koroonat kohal käinud. Telefon oli tühi mis tühi. Rõõmustasin, et olin raja alguses paberile märkmeid teinud, sest mõistatuse koordinaadi sain kenasti kätte ilma veeprotseduurideta. Küll aga ei õnnestunud märgata aaret. Siim oli oma ketta vee piirilt kätte leidnud ja jooksis putukate eest autosse. Õnneks läbis ta aarde nullpunkti ja sai pihta, mis reha otsa ma astunud olen. Nüüd oli selge, et mõtted tuleb teise suunda seada ja tore aare sai leitud.
Putukate tõttu tuleb siiski tõdeda, et tänased olud polnud aardeotsijale nauditavad. Koos kohalike suplejatega, kes tiigist diskikettaid välja tõid, oleks olnud tore end värskendada, ent aeg surus juba ammu peale, mistõttu see jäi tegemata.
Kuigi nii mõnigi aare on leitud, tuleb tõdeda, et pole mõtet mütsiga lööma minna ja enne aarde otsimist on mõistlik enne kirjeldus läbi lugeda. Loodetavasti on see mul järgmisel korral meeles.
Geojaanile jõudsime talveaja järgi täpselt. Aitäh!
Täna on järjestikuste ikalduste päev. Siin sain abivahendi klordinaadid keset vett, mitu korda kontrollisin ülr. Ja vee ääres ei miskit ilusat silma ei hakanud, jätsin sukeldumise teiseks korraks.
Lõpuks ka see kadalipp läbitud. Kerge see just ei olnud, aga hakkama sain. Tõenäoliselt tunned ma seda metsaalust juba sama hästi kui oma viite sõrme, tänud.
Mi tirgutamise harotus nakas väega tõsõlde. Q mi jõudsemi nullini ja numbrõ väega mõsta takah vette saiva, siss kaimgi et veitkese om ummutada vaja. Siss ma istigi lassile kaardi iih ja õkva siss tahse sõbõr tettäk samma. Lassisl oll väga vana ja väsünü ja sõbõr satte hiitrahe sällülde. Kõik oll vakka ja sõss sai makk ahh arvu, et ega makki inämp ei istu üleväh. Ma aiiie hinnast püstu, kõhvitsi sälga ja kai, ommõ õks sõbõr eloh. No vidi, olle, Ingli oll uma tüü häste tennü. Aimik hinnast püstu ja lätsimi harjutust edesi tegema.võh, olliva massinak, lähkompah elleh säänest ihho iks ei olessi. Kõgõ rohkempa miildü mullõ säläsüütja, q kõiki massini pruuvnu ollimi, võidsemika logi üles kirotada. Tennäsi siis umma paksu ihho höörütämast.
Esmapilgul tundus see mingi keeruline mõistatus olevat. Kohale jõudes üllatas juba koha olemus. Kui kõrvalmajas oleva koera oleks saanud ka vaikseks lülitada, oleks esimene ämbrisse astumine ka zenimalt kulgenud. Õnneks hakkas aju siiski vaatamata mürataustale tööle ja võttis omaks teadmise, et asi on hoopis palju lahedam. Panime siis keha ja vaimu valmis ning suundusime võimlema. Nalja sai palju, muu hulgas otsisime üks kord ka kummitust, kuniks õige teadmine kohale jõudis. Kulgedes pidin pidevalt peast läbi laskma mõtet, et nii lahe idee ikkagi. Kahjuks natuke väsinud välimusega küll ja kohalikud pooletoobised on ka kohati oma mõistuse puudumist vales koha jõu kasutamisega demonstreerinud. Loodus ja vaated aga imeilusad ja orava toimetusi õnnestus ka üsna lähedalt jälgida. Lõpplahendust teada saades oli nii muigamist kui ka natuke kirumist. Ei saa öelda, et me aarde asukohta juba varem kahtlustanud poleks. Igatahes saime nimed treeningpäevikusse kirja ja päeva parim aare oli juba valitud. Võiib-olla isegi kuu või aasta parim. Aitäh!
Imetlen neid, kes oma logidki sellistel aaretel võro keeles kirjutavad. Minul kahjuks see keel suus ei ole, nii et räägin oma kogemusest eesti keeles.
Logisid lugedes olin valmis üheks keeruliseks välimõistatuseks. Kohapeal aga oli kohe selge, mis ja kuidas tegema peab. Saime end igat pidi venitatud ja pihad peeneks keerutatud. Abivahend avanes hästi ning lõppu oli mu ema juba juhuslikult enne märganud, kuid see ei rikkunud kuidagi leidmisrõõmu ning lõpuks olid kõik õnnelikud ja vägagi vaimustuses. Minu arvates oli täpselt selline nagu üks hea välimõistatus olema peaks. Suur aitäh!
Kirjelduse järgi tundus lihtne aare. Eks treeningplaani vaadates tundus ka kerge kuni esimene ämber tuli. Õnneks seal tuli parem idee, aga siiski mõnda aega olime pimedad ja tegime veel 1,5 tiiru peale. Vahepunktis läks ka küllaldaselt aega. No ikka veel tuleb olukordi, et kui midagi on kahtlast, siis võiks see aardga seotud olla. Lõpuks saime lõppu, õnneks seal midagi keerulist ei olnud. Õnneks alternatiivmeetodit ei kasutanud, sedasi oleks palju nägemata jäänud ja mõnus doos värsket õhku ilusal õhtul saamata.
Oropedästikku olõ-i ma varramba sattunu ja tuuperäst istsõ nõna vasta klaasi ja kaiõ huviga, miä tan om. Ku massina ollimi är park'nu naksimi õkva nii tegemä, nigu treener oll mõelnu. A lõpetimi iks niimuudu ku tõõsõ mäng'jä. Egäs muud ku pruuvsõmõ vahtsõlt ja sys lätt iks hulga parõmbahõ. Saimi hää õdagusõ trenni är tettü ja väega väega miildüs. Avvu! Naka vai egä päiv sjood tegemä. Kittüs!
Nonii, küll sai korralikult trenni tehtud. Olen siin viimase kuu aja jooksul juba kolmas kord. Esimene kord mängisime niisama disci ja nentisin kurvalt Taavile, et ma ei oska seda geomängu enam. Siis paar päeva tagasi tulime taas siit mööda ja tegime jalutuskäigu. Taavi avastas ühe võimlemisriista juurest õige asja ja ta meenutas mulle, et ta ju võitis selle mängu ammu ära :D Sama soojaga sain iga lihasgrupi juurest vajaliku info ja ka geokontroll lubas venitama minna. Ja siis algas jälle ikaldus. Kartsin, et kohalik Elmo autoga Võssipuhastaja-Jüri on abivahendi logiraamatuni maha võtnud vmt (Muide, täna käies oli ta taas seal ja ta nimi on päriselt Jüri, nagu kohalikud naised virgutavat jalutuskäiku omavahel tehes arutasid :D). Igatahes, läksime täna jälle trenni tegema. Ja täna oli tõeline HIIT-trenn: läksin võtsin abivahendi, logisin end treeningkladesse ja tegin õnneliku päiksetervituse. Väga vinge, läbimõeldud ja südamega aare! Kiitus ja aitäh! Orupedastiku park on selge nagu lähim jõuks
Esimese hooga kiskus vägisi talisupluseks. Kuna ujumisvarustust kaasas polnud, tuli taldadele valu anda. Asjaga on tõsist vaeva nähtud. Täname värske õhu eest. Jätsime ränduri.
Oli kaunis päikseline laupäev. Parkisin auto ära ja hakkasin treeningkava koostama. Alguses läks kõik justkui ludinal, numbrid kirja ja GPSi ja siis hämming. Tulemus ei tundunud kohe üldse loogiline. Proovisin uuesti, aga sain sama tulemuse. No miks peakski mitu korda järjest sama reha peale astudes esialgsest erinevat tulemust ootama. Aga ometi me seda aegajalt teeme. Paremate ideede puudumisel jalutasin hakkasin saadud koordinaatidele minema lootuses, et ehk paneb kaart segast või midagi. Selgus, et ikka oleks ujumisriideid vaja, aga neid polnud kaasas. Ja paljalt ujumiseks oli jälle liiga jahe väljas hoolimata kevadpäikesest. Käisin vahepeal finisist läbi, et aimu saada, millest treeningvahendit mul üldse vaja peaks minema. Nojah. Istusin siis mõtlikult autosse ja lugesin veidi eelmisi logisid, aga eks nendega oli ju nii, et kui aare leitud, siis on kõik selge, aga kui pole, siis vahid nigu kits kinokuulutust. Ilmselgelt oli kuskil konks, mille ma olin täiega alla neelanud, aga kus täpselt. Ilmselt olin ikka kuidagi valesti võimelnud. Tegin veel ühe tiiru ja proovisin tiba teisi liigutusi, aga see mõte viis kiirelt tupikusse. Kolmandal tiirul saabus lõpuks arusaamine, et kuidas peaks võimlema. Tegin siis kava korralikult läbi ja rääkisin oma tulemustest geokontrollile. Geokontroll nõustus. Suundusin siis treeningvahendit otsima. No kuidagi ei suutnud välja mõelda, kuidas selle nullis olnud vahendiga trenni peaks õnnestuma teha. Vahepeal oli GPS natuke elu üle järele mõelnud ja juhatas mind mõni meeter eemale. See oli juba palju parem koht. Varsti oli selline vahend käes, millega oskasin võimelda küll. Panin oma nime ka treeningpäevikusse kirja. Väga laheda teostusega aare alguses lõpuni. Aitäh peitjale!
Siin aarde juures oli meil väga lõbus. Esmalt vaatasime kaarti, see meid eriti ei aidanud ja läksime treeningvahendeid kaema. Iga vahendi juures tegime peatuse ja tegime trenni ikka ka, muidu ei ole ju päris värk. Kui tiir sai peale tehtud, siis ikka aare asukohta meil ei olnud. Otsustasime abi küsida ja siis läks meil juba ladusamalt ja õigepea leidsime ennast juba aarde juurest. Aitäh, väga tore virgutusvõimlemine oli!
Pärast pikka soojendus jalutuskäiku talvises Taevaskojas võtsime ette Võromaa võimla. Viskasime pilgu tahvlile. Veendusime, et nii lihtne see olla ei saa ja asusime treenima.
Olime peaaegu tund aega erinevaid instrumente omal käel läbi katsetanud aga olime aarde leiu osas täpselt samas seisus nagu alustades. Samaaegselt oli küll väga lõbus ja ka tervisele kasulik aga aeg hakkas liigpäeva sündmuse osas peale suruma. Haarasime õlekõrre, et enda tupikseisust edasi saada. Seejärel oli edasine peaaegu, et Maire soolo treening. Mina oleksin sinna võinud jääda 7-ks ööpäevaks ja jätkuvalt lahkuda mitteleiuga. Kõik oli ideaalselt korras. Abivahendi lahend oli väga kihvt! Lõpuks kui olime kõik lihased ära treeninud, siis panime nimed kirja. Tore aare! Sildid külge. Aitäh!
Auto jäi ihuüksinda lumisesse parklasse. Veepudel trennimiseks tasku ja juba patseerisime nullis kohalikku kava. Kui kaks punast geokontrolli ära tehtud, suundusime rajale, sest tundus, et ikka vaja trennitiir ära teha. Esiti ei aidanud seegi, aga kui neljandast paigast vajaliku leidsime, hakkas juba ladusamalt sujuma. Kusjuures üks punktike jäigi leidmata, sestap tegime ühe punase täpi veel. Segadust oli korraks abivahendigi juures, aga see lahenes pärast ebatarvilike totruste ja isiklike abivahendite proovimist. Mul jäi mulje, et abikas polnud just sedapsi tagasi pandud nagu tarvilik.
Trennipäevikusse möllimise hetkel tuli päikene välja, meel läks rõõmsaks ja aare teenis kõik väärt sildid, isegi AA kandidaadi!
Tuhat tänu Mihklile väärisaarde ja paiga eest! Kõik parimas korras, lisasime hariliku. Siis saab logida kasvõi miinus sajaga. Superluks!
Peale Palojärve ääres telkimist ja sellele järgnenud kesist hommikusööki oli hea siia tulla, et meeled lõpuks virgeks saada. Ootused olid kõrged. Alguses üritasime luuserdada ja kergemalt pääseda, mis ei viinud kuhugi, sest ujuda me tõesti ei soovinud tol hommikul, kuigi see oleks ilmselt kõige parem ergutus olnud. Läksime hoopis esimesele võimlemisringile esimese teooriaga. Tulemus oli täpselt sama, mis alguses. Ja ikka veel ei tahtnud me ujuda. Mõtlesime autos natuke elu üle järele ja suundusime uuesti rajale. Selgus, et olime enne täiesti valesti võimelenud. Tuleb ikka asja südamega võtta ja täiest hingest pingutada. Teise ringi lõpuks saime rohelise tule treeningvahendile lähenemiseks. Selle kättesaamiseks tegime alguses veel kõige suuremaid võimlemisharjutusi, aga selgus, et hoopis aju aitas meid palju paremini hädast välja. Erksal sammul läksime panime enda nimed kirja. Täname treenerit. Ootused said ületatud.
Otsustasime esialgu ainult kätekõverdustega piirduda. Väheseks jäi. Tegime ka venitusharjutused läbi. Ikka vähe. Treenisime siis jalgu ka. Ei saa kuidagi treenimise isu otsa. Ligi kolm tundi möödas, kõik lihased virgutatud, täitsime ka treeningupäeviku ära. Selline põhjalik trenn ei unune niipea. Aitäh treenerile.
Viisin Lätist Ergeme kindluse varemetest toodud Indiaanlase aardesse uusi võimlemishuvilisi poisse-plikasid ootama.
Kui mina parklasse jõudsin... geovõimlõja valgel obesel magas veel... või siis uniselt ringutas alles...
Kas tõesti pole siiamaani ühtegi treeningkaaslast lisaks tulnud...
Egas midagi, niikaua kui parklas seisvas autos veel põõnatakse, treeningleht kaasa ja rajale, aga ega ma siis treeneri ettekirjutusi korralikult täitnud. No igaljuhul jõudsin sinnamaani, et oleks ikka ujumisrõivaid vaja... aga miks treener arvab, et need võivad koju jääda, ikkagi jahe aeg juba..
Tundus, et on aeg rajalt kõrvale kalduda ja uurida, kes seal parklas on.
Hiilisin ligi... oligi tunk- eelmise päeva trennitegija, kuna tal võimlemised tehtud, sain õpetussõnad kaasa ja uuele ringile, aga juba esimese võimlemisega ei saanud hakkama. Tunk sai vahepeal jalad alla ja tuli mulle appi, hoopis teine asi kui näpuga ette näidatakse kuidas trenni teha nii, et sest kasu ka oleks. Edasi oli mul kaks varianti, kas teha trenn korralikult lõpuni enne või pärast, valisin viimase variandi, sest kergem tundus viilida ja teise tuules vahepunkti edasi rühkida. Jõudsime abivahendi kanti.. üle vaadanud sealsed sportimis- ja muud võimalused, jäi üks koht kummitama. Natuke veel võimlemist ja lõpuks treeningvahendi me välja võlusime.
Siis juba spurt finišisse, seal selgus, et saame kõrgeimale positsioonile oma treeningandmed lisada, sel hetkel tundus võit ikka väga mõnusalt. Nüüd võis rahulikult trenni lõpuni teha ja roheline geokontroll ka ise saavutada.
Tõesti, geoplikad-poisid, vaim valmis ja rajale, keha vajab liigutamist ja treeningvahend leidmist! Treenerile au ja kiitus, treeningplaan on hästi koostatud!
Tänud treenerile võimlema kutsumast ja treeningkaaslasele aitamast!
Laupäeval tegin siis jah ainult kuiva trenni, ilma treeningvahendita. Kui sellest internetis kirjutasin, andis treener märku, et häda korral võib helistada. Kuna olen harjunud oma hädadega ise hakkama saama, siis pakutud võimalust ei kasutanud, seda enam, et poodiumikohad justkui veel ametlikult jagatud polnud. Varsti hakkas suurest võimlemisest liiga külm, läksin autosse üles sulama ja ümberkaudseid mõistatusi vaatama. Pealelõuna ning õhtupooliku veetsingi peamiselt Põlvas, samavõrra edukalt nii leide kui ka mitteleide sooritades. Ööbimiskohaks paistis Oropedästiku parkla üsna ok variant. Mine tea, äkki uus päev toob uued mõtted ja treeningvahend ilmub välja?
Kuskil pool 9 hakkas jahe, sest kahest tekist üks oli miskipärast läpaka soojendamisele pühendunud ja minu pealt lahkunud. Suur valge juba väljas. Üle aknaääre piiludes ilmnes, et ka maapind on valge. Väga ei kutsunud kohe võimlema. Tõmbasin teki jõhkralt läpaka ümbert enda peale ja põõnasin edasi. Mingi aeg sai vist uni otsa, igatahes tundsin, et päeva võiks ikkagi natuke kasutada, enne kui pimedaks läheb. Esimese asjana hoolitsesin läpaka eest, see vaeseke oli külma tõttu suisa ära hiberneerunud. Ei aidanud muu kui elektrishoki abil elustamine. Õnneks sai suht ruttu sooja sisse tagasi ja võttis pildi ette kah.
Just mõtlesin, et varsti võiks võimlemisega jälle pihta hakata kui parklasse ilmus auto. Rooli tagant tõusnud naisterahvas lendas otsustavalt rajale, mina ajasin vaikselt kargu alla, tegin jäise veega karastava virgutuse ja võtsin hommikuse dopingu sisse. Ega enam kaua ei läinud kui geosportlane oli parklas tagasi ning ütles vist midagi umbes nii, et ta ei võtnud ujumistrikood kaasa. Mjah, mul ka ei olnud... Vaatasime, kuidas teisiti saaks. Muuseas näitasin talle, kuidas Põlvamaal võimeldakse. Aga tunnistasin kohe, et lubatud treeningvahendit mina ikkagi leida ei mõistnud.
Tuleb au anda Ingridi mõistuspärasele loogikale ning järjepidevusele selle alusel tegutsemisel. Kuigi tutvustasin talle kõiki treeningvahendi koordinaatide ümbruses leiduvaid toredaid vaatamis- ja võimlemis-väärsusi, suutis ta ilmeksimatult valida selle ühe, ainsa, ja õige, millele põhjalikumalt keskenduda. Kas ma siis seda ise eile ei näinud? Muidugi nägin! Kas ma arvasin, et seal on treeningvahend? Muidugi arvasin! Kas ma tegin kõik selleks, et päris kindlalt veenduda? Vot siin jäin jänni... miskil täiesti geoselgitamatul põhjusel jõudsin geniaalsele järeldusele, et tegemist on absoluutselt standardse mugunormaaalsusega :D Mitme tunni jooksul ei tekkinud korrakski kahtlust! Selle asemel otsisin ei-tea-mida ei-tea-kust. Tule jumal appi! Jumal saatis Ingridi :o)
Igatahes jah, kui juba hargnema hakkas, siis enam mingit pikka munemist polnud. Kell 12:10 tegime treeningpäevikusse esimese sissekande. Ingrid läks veel võimlema, mul oli limiit niigi üle juba :o)
Te võite ju arvata, et raskelt tulnud võit on magusam võit. Aga kes õiget treeningvahendit kasutanud pole, see ei tea antud aarde väärtusest mitte tuhkagi! Minu meelest väärib teostus kõige kangemaid silte, tänan peitjat super aarde eest ja loomulikult õigel ajal saabunud head treeningukaaslast!