Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud 2019. aasta detsembriseeria 2. detsembri aardena.
Hea lihtne aare, mine vaid metsa ja leia kuuse küljes rippuv linnumaja. Lisapunktide all on kirjas raja algus.
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Üks võimalik lähenemistee | Raja algus | 59° 21.2810' 24° 38.3770' |
Aarde sildid: lumega_leitav (2), lastesõbralik (1), advendiseeria_2019 (1), võsa (1), soovitan (1), puugid (1), matkarada (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8FMV8
Logiteadete statistika: 98 (99,0%) 1 1 1 1 0 0 Kokku: 102
Saadeti metsa, käisin ära. Kõik on nii kuis olema peab. Tänan, kes te viitsisite selle aarde peita ja selle logi lõpuni lugeda.
Polnud logisi lugenud ja ka mina kõhklesin lähenemise kohapealt. Õnneks viis rada peaaegu nulli. Aare korras, aitäh!
Juba autost väljudes oli näha kui uhke jääväli igal pool on. Hakkasin siis omale naelu alla pusima, on küll numbri järgi ostetud, aga ju väikese linnasaapa jaoks. Lõpuks sain alla ja krõbistasin rõõmsalt aarde poole. See vähemalt iga ilmaga leitav ja tip-top korras. Aitäh!
Selle seeria esimene siis. Jälgisin radu ja sain üsna lähedale. Nulli pidin siiski oma tee tegema. Kõik korras. Tänud!
Sattusin omadega rappa ja rabas olemise käigus astusin ka siit metsast läbi. Aitäh peitjale!
Viimane tavalise aarde päev meie kalendris. Auto sai jäetud juba üpris tuttavasse kohta. Sealt oli ka tuttav rada ees. Viimased ca 200m aardeni olid pigem võsastunud. Lõpp oli ka vist 10m jagu nihkes, aga kirjeldus ütleb juba kõik ette, mida vaja leida on ja objekt on samuti ninna kinni hakkav. Igatahes probleeme ei tekkinud ja aardega kõik hästi.
Metsa läksid sa ja metsa läksin ma.. tavalist karpi oli vaja, tuli minna. Uhke võsa oli kahes lehes, kuid mingi rada viis peaaegu aardeni. Nullis oli asjaga kõik kombes. Aitäh!
No nii, siin metsas ka käidud. Toomingad oma vihmamärgi oksi silitamiseks lausa igas suunas ette sirutamas. Vat niisugune kulgemine siin. Aga arvatavasti suvel lopsakas roheluses kordades hullem. Tänud mugavustsoonist välja rebimast
Neljanda mine metsa aarde juures läksime seltskonnast korra lahku. Meie Kristeliga otsustasime riskida ja otsejoones selle aarde juurde tulla. Teised läksid mööda rada tagasi ja siis õigest tee otsast. Meie risk tasus seekord ära, sai sealt vahelt kenasti läbi jalutatud ja ka kraav ei olnud mingi takistus. Selline suur aare paljastas end kiirelt ja kaua otsima ei pidanud. Mõned minutid hiljem nägime juba teisi aardeni lähenemas :) Tänud!
Jalutuskäik metsas. Nägime vahvate roosade õitega põõsast, mille määratlesime hariliku kikkapuuna ning tegu oli hoopis viljade, mitte õitega. Kena hommikupoolik sõpradega saigi nüüd otsa.
Sügisel on hea võsaaardeid otsimas käia. Tee peal vedeles maas selline liiklusmärk. Veensin enast, et see selle rajakese kohta ikka ei käi ja on arusaamatul põhjusel kuidagi sinna põõsa alla sattunud ja läksin lõpuni, Kohapeal kiire led.
Teadmiste päeval otsustasime, et võiks õige metsa minna ja nii me siis suuna kodunt Laagri poole võtsime. Auto jätsime tuttavasse parklasse ja läksime soovituslikku teeotsa otsima. Koordinaatidelt läkski lubatud teerada aarde suunas. Viimased mõnikümmend meetrit saime veel võsa ka ning võisime logiraamatusse nimed kirja panna. Ruumi on veel ühe lehekülje jagu ja tasuks varsti uus raamat tuua. Sama teedpidi tagasi ja oligi seeria esimene, mis meie jaoks viimane, metsas käik tehtud. Aitäh!
Mida ilusa ilmaga ikka teha kui natuke jalutada. Leidsime õige teeraja ja varsti olimegi juba aarde juures. Logiraamat hakkab varsti täis saama, vaid üks vaba leht veel.
Kui laupäevahommikul on väga varajane äratus ning sõit toob Pääsküla kanti, mis siis oma ajaga ikka muud teha, kui metsa minna. Aitäh! Sai võsas ragistatud, püksid ja jalad läbimärjaks ning muuseas ka paar aaret.
Läbi võsa ragistades kirusin… Kõigepealt peitjat ja siis Kärti. Või vastupidi. Või tegelikult üldse Kärti, sest mul oli kahtlus, kust raskusele vastav tee viib, aga Kärt oli enda valikus nii kindel, et lihtsam oleks olnud vasikaga võidu joosta. Ja no uskuge, täna algklassi juntsudega jalgpalli taga ajasin, mis umbes samas klassis liikumisharjutus. Igatahes, mured kurdetud ja ega aarde kohta pole muud öelda, et viks ja viisakas nii teekonna kui lõpu suhtes, kui ise õigelt poolt lähened ja hiiglaslikku värvilist krunni kui super sääsemeelitajat peas ei kanna. Aitäh, aare hea!
Alguses oli segadus, et kummalt poolt läheneda. Enda teadmata valisime keerukama tee. Paremat teed pidi tagasi tulles saime targemaks. Aitäh!
Üllatuseks kohtasin oja ületades keset padrikut mugu koeraga. Vaatasin küsiva näoga, kas geopeitus, aga nad ainult naeratasid vastu. Aarde juures olid juba haihtunud. Elu on simulatsioon.
Aitäh peitjale. Panin ka uue minigripi, vana oli juba katkine.
Nimi sai kirja. Sai tuldud viie harulise puu juurest praktiliselt otse. Orienteerumise vaist aimas, et kraav ees. Õnneks sain kuiva jalaga üle. Lund jagus küllaga. ????
Sai siis metsas käidud. Rajakeselt maha keerates sattusin üsna peatselt jälgede peale, mis võimaldasid telefoni taskusse pista ja otse nulli jalutada, kus selgus, et eile oli majakest külastatud. Talvised rõõmud. Tänud!
Lõpus oli paras võsa - hea, et suurem osa lehti oli juba maha langenud :) Täname!
Leidsin mingi kraaviäärse raja ja see viis peaaegu aardeni. Aitäh!
Väljakutse "Leida igapäev vähemalt üks aare" hakkab vaikselt märku andma, et pole enam teps niisama lihtne ja aina enam tuleb kaaluda ja vaagida, et kuhu siis nüüd. Seda enam, kui veel ka selekteerida ära tavalised ja mõistatused. Täna siis oli vaja võimalusel tavalist aaret otsida. Otsingumootor küll väidab, et mul on Tallinnas lausa 19 leidmata tavalist aaret aga jah, kus ja kuidas need kättesaadavad on - on juba omaette teema. Täna ma olin ka jalamees, ilma rattata ja sõitsin aarde juurde bussiga. Sellist asja pole küll ammu enam juhtunud. Õnneks taipasin aarde lehte pisut uurida ja märgitud võimalikust lähenemisteest oli palju abi. Seda teeotsa sealt hetkel päris niisama leida on küll puhas joppamise küsimus. Eks see aare oligi mul seetõttu sinna otsimata jäänud, et mingil ajal siin kandis aardeid otsides ei leidnud ma sobivat lähenemisteed ja tol korral lihtsalt loobusin. Tänan!
Mu logimistesse tekkis vahepeal pikem vahe … Nu ei tahtnud lihtsalt midagi öelda, lakkusin hoopis haavu ja pidasin iseenda emotsioonidega totaalset kaevikusõda :D. Praegu ka veel ei taha tegelikult midagi väga öelda aga kuna kaardil orienteerumine aarete vahel, mis värvi järgi justkui oleks leidmata ehkki tegelikult on leitud, hakkas juba natuke keeruliseks minema ning karpidega omaette mängimine nii, et peitjad minu otsimistest mingit tagasisidet ei saa, järjest ülekohtusem tunduma, tundus mõistlik oma pea-liiva-peitus lõpetada ja kirjutamine ikkagi ette võtta...
Ühesõnaga siis, vahepealne varjusurm oli tingitud sellest, et tandemist laur & puutetundlik on tänaseks saanud taas kaks eraldi mängijat ning meie Indyga oleme viimased nädalad peamiselt tegelenud sellega, et kaardistame Tallinna selliseid jalutuskohti, kus rihmast lahti joosta saaks :D. Õnneks aarded ja geopeitus on andnud meile igaks päevaks põhjuse mõtestatud suunaga mõnda uude kohta minna ja nii me siis olemegi käinud ja mitmeid häid kohti juba leidnud/näinud ning otsaga jõudnud oma promeneerimistega juba Aegnalegi… Sest aega meil ju nüüd on ja sellest tulenevalt võime vabalt ka välja hõigata, et kui kellelgi oleks vaja abi mõne aarde hoolduse või kontrollimisega ning ise selleni kuidagi ei jõua, siis me Indyga ühendame hea meelega oma jalutamised kasuliku teo tegemisega :). Ja kui aare on veel kuskil totaalses päralepikus, siis seda parem, see on puhas boonus, väsitav kaloriviilimiskoormus kulub meile mõlemale ära :D. Ühtlasi võite meile ka teada anda, kui teil naabruses mõnda ridaelamupoksi või majapoolikut või eraldi tillukest maja müüakse ning koeraga geokolleeg on just see, keda endile naabriks tahate - otsime ka uut, Indyle rohkem konti mööda olevat elukohta meie praeguse peatuspaiga asemele :).
Mis ma rohkem oskan öelda… Inimene teeb plaanid, elu naerab, eks? :D. Ma ei tea, mis kunagist karmavõlga ma praegu kinni maksan aga ma loodan väga, et selle valusa lahkuminekuga sai mu ebaõnnekaart nüüd igatahes üle serva ajamiseni täis. Kui teravad nurgad veidi softimaks kuluvad, näeme jälle sündmustel ka. Seniks aga juhuslike trehvamisteni metsas.
PS. Madis, su aardega on ka kõik tip-topp korras, aitäh simpeli metsaka eest :D.
Kui päris lõpp välja arvata, siis oli mõnus jalutamine. Samas hea, et siia päris suvisel ajal ei tulnud ja pääsesime läbi võsa veel leebelt. Tagasiteel kippus Silverile väsimuse jonn peale. Ilmselgelt oli aeg tänaseks matkamine lõpetada.
Aitüma väikese jalutuskäigu eest metsa. Pärast läksin poodi ja ostsin endale paar õlut energiakao taastamiseks ja kassile kotitäie kvartsliiva :)
Läksime metsa ja leidsime. :) Mõnus jalutuskäik ja armas aardepaik.
Juhuslik peatumine ja märgatud atraktiivne metsarada viisid mõtte väikesele jalutuskäigule. Pilk kaardile ja põhjust jalutamiseks veelgi enam. Leitud-logitud. Aitäh aarde eest!
Auto jäi mulle juba tuttavasse kohta lasteaia juurde. Kõigepealt tegime selle aarde, siis käisime vana prügimäe otsas, kus Henny sai vabalt joosta ning pärast matkasime Kristelile veel 3 aaret juurde. Oli mõnus kevadpäev.
Ilm oli ilus, nii et otsustasime metsas ära käia. Saime päris korraliku ringi tehtud. Boonuseks kokku 3 leidu ja üks mitteleid.
Tänud peitjale!
Täna võtsin inseneri kaasa, jätsime kutsa koju ja saatsime end nii mõttes kui ka päriselt metsa. Kohale jõudsime kottpimedas ja nüüd sai liigutud nii, et polnud vaja spagaati lasta. Maja puhul tundub, et ongi vaja julgemalt (ei võrdu sõnadega rapsides, maja lõhkudes/kahjustades) liigutada, siis see seesam avaneb. Niisama õrn ja hell paitamine ei aita. Aitäh, nüüd siin ka roheline nägu :)
See oli küll aare rubriigist "tunne oma abikaasa lapsepõlve mängumaid ja möödu korduvalt võimalikult märkamatult oma ämma akendest." Poleks osanud arvata, et ühe pesakastini jõudmiseks tuleks kaks tundi mööda nurgataguseid tänavaid tolgendada. Vihmast, rahest ja lumelögast ihupesuni vettinuna. Aga kogu "higi, veri ja pisarad" said korvatud, kui lõpuks aaret silmasin. Selline riuklikult avanev. Tekkis mõte, et aga mis siis, kui mõni lõunast saabuv linnukene sinna varsti pesa teha tahab? Puu all vedeles kellegi ABB pastakas, vististi pistsin aardesse. Metsast väljudes selgus, et olin otsimist alustades algul aardele päris lähedal olnud, kuid siis järgnevaks paariks tunniks totaalsele eksirännakule sattunud. Ühesõnaga omadega täitsa metsa sattunud. Igatahes oli see väga antidepressivne metsaminek koos värske õhu mürgistusega. Suur tänu Madisele selle aarde eest!
Ja nüüd killukesi sarjast ,,Kuidas oma elu raskeks elada". Peale autopeitust saatsime kutsaga end metsa. Vasikasuurune pini oli küll rohkem vaimustuses lumes lumeinglite tegemisest, kuid oli siiski rõõmuga nõus minuga samas tempos või isegi kiiremini liikuma. Alguses plaanisime küll soovituslikust parklast läheneda, kuid siis tundus, et saan lõigata, kui soovitatuga paralleelselt liigun (V.I.G.A.) jõudsime kuhugi lumisesse paika, mis tsivilisatsioonist eraldatud oli. Lasin kutsa lahti ja hakkasime lihtsalt otsejoones aarde poole rammima. Olime juba omajagu astunud ja ei tahtnud leiuta ka lahkuda. Jõudsime niiviisi kutsaga kordamööda kõnnitavaid pinnaseid leides 50m peale. Leidsime paraja kraavi ja ühtlasi ka eetilise dilemma. Kas minna 50m ja kutsat mitte üle kraavi tirida, kas minna tipatapa tagasi või jätta kutsa korralikult ootama ja ise 50m kohale künda. Küsisin kutsa arvamust, kaalusime erinevaid väärtusi ja mõtlesime, mis on iga variandi puhul kõige hullem, mis juhtuda saab. Väga raske südamega jätsin kutsa korralikult ootele ja hakkasin sealsamas leiutama, kuidas üle saada. Nägin mingeid rootsusid, mis olid kraavi murdunud, sirutasin tiivad välja ja lennutasin end kolmveerandspagaadis üle kalda. Viimased meetrid aardeni läksid väga kiiresti. Kohale jõudes mõtlesin, et kiire logimine, aga selgus, et mina seda kasti avada ei oska, nii et see kuskilt katki ei läheks. Teisalt ei süvenenud ma ka, sest olin kutsale lubanud 7min jooksul tagasi tulla. Aeg sai täis ja panin padavai logimata tagasi. Kutsa tegi parasjagu maas rahulikult lumeingleid, liputas saba ja sõi lumest jäätist. Läksin temaga koju tagasi ja plaanin ilma koerata rappa tagasi tulla ja rahulikult aaret vaadata. Mööda kuiva teed siis.
Mõnus, et hommikul on juba valgem ja jõuab enne töö tegemist ka metsast läbi käia. Jalutus kargel hommikul läks ruttu ja nüüd tänane talvepäev ka aardega täidetud. Tänud metsa ajamast!
Kui ikka soojalt õeldakse et ah mine metsa. Siis polegi muud kui metsa poole kobima hakata :D Tegelikult olin juba 2 aaret tagasi mõelnud et jääb täna viimaseks, aga ikka ja jälle painutasin trajektoori mõnisada meetrit sinnapoole, mõnisada meetrit tännapoole pikemaks. Nii need kilomeetrid kogunesid :) Teostus oli nüpdseks juba tuttav ja objektil kaua aega ei läinud. Multi otsustasin siiski mõneks teiseks homseks jätta ja srllest saigi tänane viimane täpp. Tänud peitjale
Oli jh ilus linnumaja. Sellised mitteplastik prinditud aarded mulle meeldivad, on soojad. Tänud kutsumast, kuts sai ka jalutada!
Raja alguse punkt jäi muidugi eelnevalt vaatamata. Seega vurasime GPS-i suunamisel autoga võimalikult lähedale. Sealt saime siis mõned sajad meetrid läbi võsa ukerdada ja kraavi ületada. Kohapeal oli näha jah, et oleks saanud ka mõistlikult rada mööda ligi. Aitüma!
Tulin metsa, aga prügikolli aarde juurest. Leidsin. Logisin (kui sain ometigi pihta, kuidas majja sisse saab: see nael oli minu väsinud meele jaoks liiga “omal kohal”). Tagasiteeks valisin georaja, mis peatselt juba tuttavamale rajale juhatas.
See oli küll nüüd üks mõnus jalutuskäik töölt aardeni ja tagasi. Aarde juurde läksin mööda soovitatud teed mööda. Kohale jõudes oli äratundmisrõõm suur, kui nägin tuttavat konteineri ümbrist. Tagasitee valisin algselt Guugeli poolt soovitatud tee. Kraavist sain üle nibin nabin. Igatahes hüppe tegin ja maandusin teisel pool kraavi mudas. Metsast välja jõudes, ootas mind ees aed. Oli valida kas paremalet või vasakult poolt minek. Kuna vasakult poolt tundus otsem, aga samas ka väikse riskiga, siis valisin ikka põnevama. Peale sadat meetrit, ootas mind ees eramaja aed. Juba tuli mõte pähe, tagasi minna, aga siis mõtlesin välja kümme vabandust ja sisenesin võõrasse hoovi. Minu õnneks oli maja ehitusjärgus ja kedagi vastu ei tulnud, seega ei läinud vaja minu kümmet vabandust. Igatahes jõudsin ilust välja Külvi tänavale. Nüüd, kui edasi jalutasin, avastasin ka ühe seadusliku paiga, kust oleks saanud metsast välja tulla, ilma et oleks vaja olnud võõrasse hoovi ronida. Tänud peremehele aarde eest.
Tegime siis ka selle metsaseeriaga algust. Kaunis tööpäeva hommik, paras enne kontorisse jõudmist tänane aare ära leida. Sest pimeduses pole ju kõige toredam metsas aardeid otsida, kuigi eilne 18. advendika leid kinnitas selles meeldivalt erandit.
Aare sai kenasti leitud. Tore kast, et ka linnukesele ruumi on. Tagasiteel ei saanud jälle käest kinni hoida, sest mu pihud olid sodi täis. Vast on järgmistel ilusam külastus. Lahkudes selgus veel, et Liisi uus tunnel polegi mingi maa-alune pikk, kõle ja rõske Peeter I käik :-D Eks pistame oma ninad lähiajal sellessegi tunnelisse.
Aare parimas korras, valasin mikrosodi välja. Aitäh Madisele toreda jalutuskäigu eest!
Vana aasta õhtul sai mustamäel oldud ja kella poole 3mest sai laagrisse edasi liigutud. Lõpuks 5 aeg sai magama ja kella 12-1 aeg sai ärgatud ning vaatasin, kas siin on midagi mõistlikku võtta veel. Ei olnud, no siis suundusin seda otsima kuna ikkagi uus aare ja no kuidagi ikka vast saab sinna, õnneks sai ja leid tuli ka suht kiiresti, kuigi minnes ei mäletanud aarde nime ja meeles oli just kui mõtetu mikro metsas... See muidugi võttis ohkima ja ega ma enne kirjeldust ei vaadanutki, otsisingi mõtetut mikrot aga leidsin vähe suurema objekti, tänud :)
Tegin väikse ennelõunase jalutuskäigu metsa, et praele ruumi teha. Tänud Madisele ja ilusaid Jõule kõigile!
Täna oli kohe soov metsa minna ja peale Harku rabaaarde külastust tulime siia prügimäe juurde metsa ka. Auto jätsime juba tuttavasse parklasse ja edasi jalutasime aardeni. Pärast aarde leidmist soovisid Mia ja Oliver veel laudteel jalutada ja jalutasime nii prügimäeni kui ka jõeni.
Aarde juurde läks viisakas tee ja nii tuligi kiire leid. Väga korralik aarde peidukoht, meile meeldis.
Silla juurde oli seklusrajake tekkinud. Tänud peitjale.
Sellisel ajal aastast eelistaks, et lumi on maas, puud lumised ja mets üldse sootuks teistsugune. Praegu on meil siis selline pikendatud sügis ja lumest võib seni vaid unistada. A küll ta tuleb, kus ta pääseb. Pealegi, sügisene seapõrn ennustas, et selle aasta talv tuleb külmem kui suvi, seega - on mida oodata.
Läksime siis sellesse sügisesse metsa ja leidsime aarde. Aitäh.
Tabasin end täna mõtiskluselt, et ajad on tõesti muutnud… tõime hommikul kaubanduskeskuse platsilt kingitud vautšeri eest jõulupuu… lõuna ajal kohtusime sõpradega, menüüs oli aasiapärane toit… Ei käinudki metsas kuuske otsimas, verivorsti ka ei söönud... Kaasaegne advent?;)
Ka geopeitus on muutunud. Õnneks on ja tekib siiski piisavalt aardeid, mille pärast seda mängu mängima hakkasime ja mängime. Käesolev on just üks selline: lihtsalt mine metsa! Eelneva pisut lääge nostalgitsemise peale võtsimegi peitjat kuulda ja läksime metsa. Meile meeldis, geokass oli ka väga põnevil võsas tähelepanu köitnud musträstastest. Aitäh peitjale!
3 reedet järjest olime juba karpe öös taga ajanud. Neljandal reedel plaane kuidagi klappima ei saanud ja piirdusime seekord ainult tagasihoidliku Ajatapja aardega. Laupäev oli aga paljulubavam ning suundusime taas Kaupoga pimeduses väiksele tuurile. Ebaõnn tabas aga autost väljudes kui olin kodust kaasa haaranud ilma akudeta pealambi. Õnneks leidus taskus ka geojaanilt kingituseks saadud taskulamp, mis ajas ka suurepäraselt asja ära. Kui vaid selle ka kuidagi mütsi külge seotud saaks, et käed vabalt toimetada saaks, või neid üldse soojas taskus hoida. Teekond oli pooleldi tuttav, pool rada aga avastamata mets. Nüüd siis seegi piirkond veel selgem. Kui Kaupo lõpus nulli tagama asus, sammusin mina juba sirgel sammul potensiaalse lõpu suunas ning võisid leiuhõiske kuuldavale tuua. Tänud Madisele aarde ja advendiseeria korraldamise eest. Seni kuni jaksu ja viitsimist on, püüan ikka omalt poolt ka panuse sellesse anda. Igati vahva ju neil pimedatel õhtutel teistega mõõtu võtta ja seltskonda nautida.
Aitäh.
Mõtlesime, et mis raketis see uus Keila sild on ning pidasime targemaks seda uurima minna. See aare jäi loogiliselt teepeale ning esmalt tulime siit läbi. Väike jalutuskäik, natuke võsas ragistamist ja oligi leitud. Metsas käidud ja varsti jõudsime veel metsadesse.
Selle üritusega läks vist umbes-täpselt nii metsa nagu peitja plaanis :o)
Kõigepealt muidugi kohalesõit. Õige jah, siin käib ju see igikestev teeehitus. Vasakpööre keelatud, ikka keelatud. Ot, siit oleks võibolla saanud, aga juba magasin maha... Mine metsa, te ei taha ometi öelda, et ma pean nüüd sealt kardikeskuse juurest ringiga tulema?!
Uhh, lõpuks kohal, kuhu Google juhatas. No peaaegu vähemalt, mingi tõkkepuu tuli vastu. Olgu pealegi, siit võib jala edasi visata. Natuke nagu kellegi laoplatsil kakerdaks, aga küll kuskilt aiaaugust ikka läbi saab. Hmm... Päris kõrge plank igal pool. Okastraat ka peal veel. Heh, isegi siit tagant nurgast ei pääse kuhugi. Ah, minge te õige metsa, mis ma peangi nüüd ringi minema või?
Noh, sedakaudu lubab tõesti nagu natuke rohkem. Auto pargiks pisut eemale, päris eramaja väravasse ei hakka ka sõitma. Niikunii tähendab siit metsa minek sisuliselt kellegi hoovi servas hiilimist. Vähemalt rada on ees. Ot, aga nüüd pöörab rada aedadega paralleelselt ning minu sihtpunkti suunas ei vii nagu midagi. Madis mind võtku, metsa sellega, eks rassin otse läbi muda ja võssi nagu geopeitur muiste, ega see esimene kord pole! Nuh, paarkümmend meetrit veel, sai vist tehtud. Viimased vitsad veel pimedas vastu nägu viibutamas. Ee... krt, kust see jõgi nüüd järsku siia tekkis? No mine metsa, ei või olla! Õnneks vist ikka üle hüpatav kraav, mõne koha peal paistab isegi teine kallas säärane, et võiks peaaegu kanda.
Oeh, lõpuks ometi nimi kirjas. Nüüd veel ainult kogu tee tagurpidi tagasi. Ah, Madis, tead, mine sa ka metsa! :D
Tõesti hea soovitus Madis. Emotsioon ei olnud ette üldse hea, vastupidi - niipaljud asjad maailmas ei olnud sellised nagu minuarust olema peaksid. Ja siis näen ainsat soovitust mille järgimine aitab alati. Läksingi, tulingi. Iga sammuga haihtus negatiivne meeleolu, kuniks tasakaal oli saabunud. kahjuks oli kulg lihtsalt liiga lühike ja igapäevamaailm selles olevate inimestega liiga lähedal. Aga olgu või need nauditavad hetked päevas lühikesed, kui need hetked on olemas siis on kõik hästi. Suur tänu Madis
Et päev kirja saada tegin õhtul väikese jalutuskäigu. Pimedas nägin metsas ka paari heledat taguotsa kiirelt eemale jooksmas. Liikusid otse aarde poole. Jälitades sain ka nime kirja. Aitäh.
Ragistasime läbi märja metsa aardeni. Leid kiire. TFTC!
Kui on vaja metsa minna, siis tuleb minna. Nüüd on siis igatahes käitud. Tehtud. EVEJ
Selle aarde juures käisin jälle 2x. Raja alguseks valisin kodule lähima tee, panin lapse kelgule ja hakkasime astuma. Kahjuks otse läbi võsa kelguga päris ligi ei saanud ning kuna oli lapse esimene kelgusõit, siis ta keeldus omal jalal käimast ja streikis häälekalt. Täna tegime uue katse. Aare logitud, aitäh!
Parkisime auto juba vanasse tuttavasse kohta ja panime taskulambivalguses punuma. Mõnus rajake koerale, kes nii harva saab lahtiselt metsa vahel tuuselda. Tõesti, hea lihtne aare, aitäh :)
Sain kolmandana nime kirja siin tuttavatel radadel. Siia oleks olnud hea koeraga tulla aga kahjuks tal oli väsitav päev selja taga ja teadsin, et saan üksi kiiremini ära käidud. Aitäh! EVEJ PS. Kes varemleidjatest Macis käis? Või oli see härra peitja ise? Igatahes tšekk sai nüüd prügikasti toimetatud. (237) Aitäh!
Mingi aeg päeval tekkis mõte minna ka vahelduseks detsembriaaret jahtima, kuna olen sel alal algaja siis ei teadnud ma strateegiast veel midagi...noh et peaksin mõtlema kus peitja elab ja minema autoga kella 21-ks kuhugi taktikaliselt sobivasse punkti passima jne. Mõtlesin lihtsalt, et piisab sellest kui lähen oma maja ette autosse istuma ja auto juba käima panen - nii siis tegingi. Kui aarde avaldus, siis avaldas ka Miki arvamust, et äkki peaks siiski tema ka minema. Vaatasin, et kuna ta jääb enamvähem tee peale, siis võin ta kaasa võtta küll, äkki on mingit abi või nii... :D Kui Miki auto peale sai, siis teatas ta kohe minu pettumuseks, et ftf-ile oleme nagunii lootusetult juba hilinenud...no mis mõttes??? Aga ok, kui juba nii kaugele on jõutud, siis läheme siiski lõpuni. Auto pargitud, kehastus Miki osavaks jäljekütiks (lumi oli maas ju) ja ütles suht täpselt, kui palju geopeitureid täna siit rada mööda juba on läinud ja kes need olid. Mingi hetk ristus tee mingi teise rajaga: näeee - siit on veel üks geopeitur tulnud :) Ilma gps vaatamata kappas mööda jälgi otse aarde juurde kohale, mina üritasin ka sammu pidada. Nulli jõudes polnud siin enam hingelistki ja FTF real terve rida nimesid ees - täpselt nii nagu kartsimegi. Aga noh, aare oli ikkagi tore ja tänud peitjale!
Tulime deidilt ning ma ei plaaninudki aaret otsima minna, aga avaldus teine nii kodu lähedal ning hüppasin õiges kohas autost välja ja jalutasin rahulikult kohale. Siis aga nägin lampe ning kiirendasin sammu, kuni järsku Erko nagu tuulispask risti üle tee jooksis. Kuna mul lampi kaasas polnud, katsusin Erko lambist kasu lõigata ning vudisin järgi. Jõudsime kenasti logiraamatu avamise ajaks ja saime nimed kirja. Mõnus käik lumises metsas :) Aitäh!
Autopeitus edukalt sooritatud, asusime Ergo ja Liisiga stardipaika valima. No täitsa vales suunas valisime, aga õnneks mitte eriti kaugele. Parklasse jõudes polnud näha kedagi ja nii me kolmekesi üsna tempokalt lõppu kulgesimegi. Saime just kohale, kui metsavahelt ilmusid veel Erko ja Liis, panime siis nimed kirja ja lugesime ürituse lõppenuks. Tänud aarde eest!