Kajaka Vaimu aare

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

10 veebruar 2024 leidis peetervandersell [peetervandersell]

See oli siis tänase päeva põhieesmärk. Käisime korra kiibitsemas juba paar nädalat tagasi, aga siis oli nii libe, et ei olnud soovi katsetama hakata ja oligi hea, sest täna olid tingimused hoopis paremad. Täitsa maantee läks saareni ja tagasi, inimesi liikus jääl nii jalgsi, uiskudega, buraanidega kui ka suisa autodega. Minnes oli ilm täiesti tuuletu ja päikseline, riideid seljast visates oleks võinud teeselda, et asume kuskil soolakõrbes. Tegime saarel väikse pikniku ja asusime tagasiteele, siis oli juba tuult ka rohkem tunda. Olime täna aarde juures teised külastajad, vist kohtasime eelmisi logijaid ka. Igatahes oli väga tore kogemus niimoodi vee peal käia, aitäh elamust pakkumast!

3 veebruar 2024 leidis Anne-Ly, Indrek [anninni]

Iga kord kui Võrtsjärvest mööda sõitsime, mainis Indrek seda saart keset järve, et vaja minna. Nüüd kui kaks nädalat tagasi geokolleegid selle vallutanud olid, sai sellest lausa kinnisidee. Kuna miinuskraadidega on viimasel ajal pisut kitsas olnud, tuli minul küll veidi jänesega tegemist teha - tont teab, kas jääolud on ikka piisavalt head...

Igastahes varustasime meiegi end matkasuuskadega ja valisime lähenemiseks idapoolt kõige lähema teeotsa umbes 2,5 km kaugusel aardest. Parklas vahetasime paar sõna kohaliku kalamehega, kes saagi üle just kiidusõnu ei öelnud, aga mainis et just oli üks kamp tõukekelkudega saare poole läinud. Nägime kaugemal ka üht mootorsaani kimamas, nii et see andis pisut julgust juurde ja lootust, et ehk vahepeal ujuma ei pea.

Jääolud olid täitsa head, kuskilt ei pragunenud ega õõtsunud, täitsa kindlal sammul sai liuelda. Suusatamine küll väga hästi ei õnnestunud - kui ikka keppe korralikult jäässe lüüa ei jõua, siis tuli lihtsalt astuda, aga ilma suuskadeta oleks arvatavasti veel libedam olnud.

Poolel teel nägime eemal ka tõukekelguseltskonda - olid tagasiteel järvemuuseumi poole. Geopeiturid nad igaljuhul ei olnud.

Saare läheduses vajusime ühelt maalt krõpsti läbi jää, õnneks oli tegemist kahekordse jääga, mille pealmine kiht lihtsalt ei pidanud. 10 cm allpool oli vastas tugev pind ja nii me seal sadakond meetrit krõbistades liikusime.

Saarele jõudes võtsime suusad alt ja jalutasime saare teise otsa, vaatasime üle lõkkeplatsi ja siis otsisime ka aarde üles - sellega on kõik jätkuvalt väga hästi.

Meie edasi-tagasimatk oli kokku 5,5 km ja selleks läks meil tund ja 17 minutit. Täitsa korraliku trenni saime. Aitäh siia kutsumast!

21 jaanuar 2024 leidis Marko [markosu]

Mõnus jalutuskäik. Lisaks oli saarel ka seltskond, kes lahkelt sooja teed ja grillvorste pakkusid. Esimene pakkumine neist sai ka vastu võetud ja tagasiteel ära joodud. Aitäh aarde eest!

21 jaanuar 2024 leidis Inge [aunad]

Enne pimeduse saabumist õnnestus ikka nimi kirja saada.

Tänan peitmast.

19 jaanuar 2024 leidis Anu ja Tiit [tram]

Suured tänud Roosinupule hea suusaretke orkunnimise eest, üksi poleks nii pikka matka ette võtnud. Anul olid sebitud korralikud matkasuusad ja minu mureks oli ennast Pärnust kohale vedada. Ilmaga meil vedas, külma oli mõned kraadid ja minnes päike paistis. Kokku läks meil matkale 2:20 Aare on kuiv ja korras! Tänud peitjale ja aitähh Anule meeldiva seltskonna eest!

19 jaanuar 2024 leidis Anu ja Tiit [roosinupp]

Kajaka vaimu uurima minna olen juba päris mitu aastat mõelnud. Aga siiani on need mõtted kõik realiseerumata jäänud. Kord olin ühe matkaseltskonnaga peaaegu liitumas, aga tol korral tuli mul midagi muud ette ja matkaseltskond matkas minuta.

Kui mõned nädalad tagasi kuri külm näpistas, meenus jälle see aare. Sest kuri külm on selle juures nimelt just positiivne nähtus. Kui mööda vedelas olekus vett liikumiseks tarvis minevat abivahendit on keeruline leida, siis mööda tahkes olekus vett saab liikuda näiteks suuskadega. Kui seal poleks seda va jahuses olekus vett nii palju peal, saaks ka uiskude või tõukekelguga, aga kahtlustasin, et seal keegi lund lükkamas ei käi.

Igatahes laadisin kurja külmalaine läbikäimise järel autol aku jälle täis ja ütlesin Tiidule, et "näe, aare vedeleb saarel ja Sul logimata, lähme teeme ühe kiire tiiru". Ja ta jäigi imelikul kombel nõusse. Nii me siis täna, matkasuusad autos, järve äärde jõudsime.

Järvele sai mööda mootorsaani jälgi uhkelt mäest alla lasta. See jäigi õnneks tänase päeva kõige järsemaks laskumiseks. Harjumatult libiseva suusaga oli paar korda oht ka kukkuda, aga suutsin püsti jääda. Järvel sõita oli palju julgem. Kõik oli tasane, lumi küll tuule poolt vaaludeks puhutud, aga väga suuri-sügavaid koht oli ainult umbes kaks, mujal oli lausa lust suuskadega astuda-liuelda. Päike sillerdas lumel, küljelt puhus aga päris vihane tuul. Kui kapuuts peast vajus oli selline tunne, et ajud jäätuvad.

Väga äge tunne oli vuhiseda üle puutumatu lume tundmatu saare poole. Minu elu esimene kord, kui mõtlesin, et äkki võiks nii tunda end polaaruurijad.

Saarele jõudsime nii tunnikesega. Minul oli kindel soov ja tahtmine drive-in teha, st saarel suuski mitte jalast võtta. Sest suusasidemete saapa ümber sättimine lume sees ei ahvatlenud üldse. Ja võin ette kanda - see sai ka tehtud. Suuskadega drive-in oli täna täitsa võimalik. Aare oli kenasti korras, aga tundub, et aarde pesa on üle võtnud ämblikud ja ämblike kookoneid oli välimise aardekarbi sees ohtralt. Pühkisin neid maha, aga ega ma eriti usu, et nad soojema ilma saabudes ei naase.

Aarde juures sai peetud ka väike piknik, võileibade ja teega ning siis ootas tagasitee.

Tagasiteel oli tuul tagant ning taevasse vahepeal kogunenud lumepilved ähvardasid rebeneda. Seepärast sai hoolimata sellest, et jalad kippusid väsima, suusasamm hoogu juurde ja tagasiteel kulus vaid 50 minutit. Mõned minutid sadas vahepeal ka lund, aga siis viis tuul rebenenud lumepilve meist eemale ja helbed keerutasid meie ja saare vahel. Suurem lumesadu algas, kui olime suusad autosse pakkinud ja autonina jälle Tartu poole keerasin.

Aitäh peitjale saarele kutsumast! Väga vahva aare ja saar ja retk! Kõigile, kes lähipäevadel plaanivad käigu ette võtta - hetkel on jääolud ideaalsed.

12 veebruar 2023 leidis Külli [ky]

Märkasin, et Looduse Omnibuss korraldab täna reisi, mis sisaldab ka matka saarele. Järelikult jää kannab! Kui meie kohale jõudsime, tundus parklat vaadates siin suisa laulupidu olevat - bussitäis oli küll juba tagasiteel, aga lisaks neile täpitas järvel terve hulk omavahel mõõtu võtvat kalamehi. Tee aardeni läks mõnusalt omnibussikate jälgedes, koht oli tore, aare kergelt leitav ja pärast saime veel saalis ka kalameeste saakide kaalumisest osa. Tore päev, aitäh siia kutsumast!

11 veebruar 2023 leidis Krissu ja Dauno [yksk6ik]

Juba mitu nädalavahetust meeles mõlkunud aare. Täna otsustasime tulla ja ära käia. Kuna teadsime,et kalamehed harjutavad siin võistlusteks. Aardeni ja tagasi teekond 7 km pikk. Tuul ulus,jää kandis ja täna olime juba teised. Tänud

15 september 2022 leidis L@SSIE & Lapsuliblikas [lassie]

Maksumaksja raha eest Tondisaarel ära käia on kui Marie Antoniette poolt kingitud saia ära põlgamine ja selle asemel tordi ära söömine. Limnoloogiaisandate paat jäi kaldasse kinni, tuli ennast sellelt vette libistada ja hiljem kõndida linnulaipade ja okaskroonide peal. Kõrvenõgesed olid ka mehe eest väljas. Aardeni viis paras sisse tallatud rada, mis aga näeb välja piisavalt jube, et tavahetero seda teed kindlasti käima ei hakka, need kes seda rada kasutavad on tõelised rännakugurmaanid või geopeiturid. Aardes tundus üks tuttav ese, ma nimelt kunagi panin kuhugile aardesse sarnase autokese.

28 august 2022 leidis Annika, Piret, Toots ja Olavi [uulaf]

Päev algas sellega, et helistas sõber Toots. "Kle lähme käime seal õnnetul Tondisaarel ära, kuhu Sa juba mitu aastat oled tahtnud minna. Täna viimane normaalne ilm sel suvel ja Võrtsul lainet üldse pole. Ja mul on paat kah veel vees - homme tõmban välja." Väike "merereis" tundus intrigeeriv, kuna tõepoolest oleme juba mitu aastat heietanud Tondisaarele minemist.
Kui uurisin, et mis kell me kokku saame Limnoloogia juures, ütles Toots, et tulgu ma hoopiski Jõesuusse, tal paat seal. Ehk siis meie "merereis" ei ole mitte 3+3 km vaid hoopiski 20+20 km. Aga kuna ilm oli nii kena, tundus ka see hea plaanina. Natuke toimetamist ja olimegi paadiga järvel suunaga Tondisaarele.
Kui saar ennast näitama hakkas, möödus meist skuuter, mis kah randus Tondisaarel. Kuigi saar pole suur, mahtusime sinna kõik ära. Mingi hetke pärast oli skuutriga tulnud pere siiski läinud. Samas tundub Tondisaar olema üsna pop sihtmärk - kõik tahavad oma silmaga veenuda, et sel saarel pole peale võsa, kajakaraibete ja linnusita midagi eriti vaadata. Vähesed näikse teadvat, et seal midagi palju väärtuslikumat on :) Igatahes kui olime saarel vähem kui tunni jooksul veedetud aja jooksul teretanud seitset või kaheksat (lõpuks läks lugemine juba sassi) randunud paadiseltskonda, tundsime end juba kui kohalikud saarevahid.
Kui reisi põhieesmärk täidetud sai, hakkasime tagasi hoidma. Poolel teel tagasi Jõesuusse tekkis idee, et hoiaks sootuks veidi vasakule ja läheks teeks päeva ja suve lõpu puhul Oiu sadamas ühed pitsad.
Tänud peitjatele ja aarde taastajatele. Ilma selle aardeta poleks me vist nii pikka reisi Võrtsjärvel viitsinud ette võtta. Aardega oli kõik kõige paremas korras :)

26 august 2022 leidis Kaupo, Liis, Merle ja [silver0]

Semud vist arvasid et mu üksiku seilkeja geotuur ei peaks nii üksik olema ja et ma liiga palju lihtsaid aardeid ei peaks noppima. Seega sisustasid nad mu viimase viienda päeva ise ära, täites selle päeva ainult mõne aaretega. See oli päeva esimene peaeesmärk . Eks ma olin kunagi seda täppi vaadanud ja tõdenud, et siia ma küll eales ei jõua. Aga näe, elu on täis üllatusi. Minek oli mõnus. Tuul tagant ja keha väge täis. Sellegipoolest kaldalt nii ligidal tunduva saareni võttis kohale jõudmine üksjagu aega. Saarele jõudes kosutasin ennast esmalt väikse ujumisringiga ning alles siis liitusin ülejäänud grupiga. õnneks polnud nad veel kastini jõudnudki. Liisul oli juba oma takso olemes, kes teda läbi padriku aitas, ma pidin paljasääri ise hakkama saama. Vähemalt olid papud jalas. Sääred said siiski nõgestelt mõned korralikud laksud kirja. Õnneks on hakanud välja lööma mõned masohistlikud kalduvused ja vahel jätan meelega mõned nõgesed eest ära lükkamata ja lasen neil sääri silitada. Nii ka siin. Nimed kirjas, saarele pilk peale visatud, oli aeg suund tagasi võtta. Vastutuul oli aga vahepeal tõusnud ja natuke lainedki kergitanud, mis siis pidevalt üle lauaserva lennates kannikad stabiilselt niiskena hoidis. Aga ei miskit kontimurdvat, kuna ühel hetkel tundus kaaslaste tempo liiga aeglane, lükkasin rallikäigu sisse. Kartsin küll, et võhm saab enne otsa kui kaldale jõuan, aga sain ette määratud ülesandega siiski kenasti hakkama. Nimetasin seda küll esialgu trenniks, aga kuna Kaupo järmise aarde juures omaalgatuslikult ennast esimesena sadamasse jõudes võitjaks tembeldas, siis selle sõidu võitsin küll mina. :P

Oli vahva retk, parimate kaaslastega, tänud.

26 august 2022 leidis Merle&Silver&Kaupo&Liis [lepalind]

Seda aaret olen tõesti pikalt vaadanud ja plaane pidanud. Vahepeal oli plaanis ka paadiga tulla ja käia ära Arumetsa aarde juures, aga plaaniks see ainult jäigi. Silver andis teada, et tuuritab Lõuna-Eestis, Liisil ja minul reede vaba, siis sai plaan tehtud raskemate aarete otsimiseks. See aare läks ka sinna kategooriasse, et kambakesi lõbusam. Hommikul ärkasime Elva RMK lõkkekohas, soe hommikusöök ja sõitsime Võrtsjärve äärde. SUPid täispumbatud ja läksime teele. Saar paistis kaldalt väga selgelt, aga ega see kiiresti lähemale tulnud. Pikalt pidi kühveldama kuniks kohale jõudsime. Kuna olin unustanud Liisi plätud maha, siis kandsin teda seljas. Tema jalgadega nõgeste eemale ajamine polnud tahtlik vaid seljas kandes oli meie gabariit palju laiem kui ees olev georada. Aardeni me jõudsime, nägime ilusa aarde ära ning tammusime SUPideni tagasi. Tagasi sõites lõi mõni laine üle parda, aga ei midagi hullu. Palju rahulikum kui Pakri saartelt tagasi sõitmine. Ega ka nüüd maa kiiresti lähedale ei tulnud, aga kohale jõudsime. Järgmisena Seikla.com aarde juurde minnes polnud enam soovi SUPe uuesti pumpama hakata. Aitäh peitjatele ja kaaslastele, oli tore retk. Kuna mul olid teised aarded leitud, siis jäi see täba ainsaks leiuks kambaga.

26 august 2022 leidis Merle&Silver&Kaupo&Liis [luurebuss]

Oi kui palju olen ma kodus kuulnud: ,, Liisu, kas lähme nüt Kajaka vaimu aaret otsima?". Küsimused on tulnud hetkedel, kus ma hakkan just unenägu nägema või korjan nöörilt pesu vms hetked. Igatahes, Kaupo tõesti nii-nii ootas seda aaret.

Kui nüüd "juhuslikult" Võrtsu ääres olime, siis pumpasime SUP-id täis ja hakkasime kündma. Mingi hetk minnes lõi laine, aga polnud viga, jõudsime kenasti saareni. Kuivõrd mu crocsid olid maha jäänud, siis esmalt kalpsasin tondinõgestes paljajalu ringi (ja kräunusin, et Kaupo mu ikka kukile võtaks). Lõpuks vaene poiss alistus ja võttis mu selga ja alates sellest hetkest oli väga mõnus saarel ringi käia. Minu meelest oleks nii võinud kogu saarele veel mitu tiiru peale teha, aga veidral kombel polnud Kaupo sellega nõus :S

Ahjaa, mingi hetk arvas mu Kauposuksu, et hullult naljakas on mu paljaste varvastega tee pealt nõgeseid eest rapsida, aga väga kaua ta sellise piinamisega õnneks ei tegelenud :D.

Tagasiteel nuiasin endale kahepoolse aeru ja vähemalt psühholoogiliselt tundus, et läheb kiiremini. Kui veel mingi kolmandik oli minna, siis Sillu ütles, et teeb veits trenni ja ohsaraks, kus siis hakkas kütma. Ma arvan, et ta lasi seal kiiremini kui mõni mootorpaat.

Kunagi kaldale jõudes oli hea tunne küll, kui Kaupo kauaoodatud aare leitud ja mingi 2,..+2,.. km-d selja taga.

26 august 2022 kommenteeris Kaupo, Liis, Silver, Merle [meteta]

Poleks arvanud, et siia uuesti satun, aga sattusin. Nagu täna kostus: talvine üle jää tulek on nõrkadele! Tulin siis tugevamate versiooniga uuesti külastama :). Tegelikult muidugi oli mitme aasta tagune retk üle jää ja kerges tuisus ka väga äge kogemus, piisavalt pikk retk üle järve on samuti põnev. Kunagi tundusid ju sellised aarded üsna raskesti leitavad.

Tänasel päeval erinevaid abivahendeid omades pole miskit keerulist. Pumpasime supid täis ja hommikune virgutusmatk üle vee võis alata. Saar ei tahtnud kuidagi läheneda, poolel teel tekkinud väike laine ei aidanud kaasa, pigem meenutas, et tagasitee tuleb vastutuult. Mõnusa kindla geoseltskonnaga möödus teekond siiski lõbusalt. Jalutuskäik läbi üle pea roheluse meeldis ka meile kõigile väga, mõnele kohe eriti palju;).

Tagasiteel lõi laine üle supinina, kuid meenutades hiljutist Pakri retke kulges lihtsamalt kui arvata oli.

Vahva retk toreda seltskonnaga. Aitäh peitjale.

17 august 2022 leidis Ove [ove]

Kõigest 20 aastat läks aega kuni lõpuks Tondisaarele jõudsin. Aga see-eest oli emotsioon vägev. Lähenesin SUP lauaga Õhne jõelt tulles. Võrtsjärvele jõudes oli sürrealistliku välimusega Tondisaar juba kaugele näha. Lähemale jõudes oli näha vaid roostikku ning sõitsin seetõttu ümber saare,e t leida paremat randumiskohta. Kui olin juba peaaegu kogu saarele ringi peale teinud, siis avanes ühel hetkel pilt pisikesele liivarannale. Aare enda logimiseks tuli võidelda rinnuni ulatuvate nõgestega aga peale seda nautisin puhkehetke pisikesel liivasel paradiisirannal ja ujusin keha jahutamiseks troopikakuumusest pikalt järvevees. Järvel täna tuult ei olnud ja aerutades kastsin iga 10 minuti järel pea üleni merevette. Koos Õhne jõel asuva Arumetsa aardega tuli aerutamist kokku 13 km jagu.

23 juuli 2021 leidis Aivar,Liisu , Margus &Villem [aivar]

Leitud :)

21 veebruar 2021 leidis Anna & [kallo]

Just see aare oli meie tänane peaeesmärk tulenevalt soodsatest ilmaoludest selle juurde jõudmiseks. Nagu paljud eelnevad, läksime meiegi pealt täpselt idast. 2,5km mööda sirget ja kohal. Enne kaldal veel kuulsime, et jääpaksus pidi olema 35cm. Põhimõtteliselt oleks võinud ju ka autoga minna, isegi traktori kannab selline jää juba ära. Meie aga läksime siiski kand ja varvas meetodil ning oli täitsa mõnus astumine.

Veidi enne meid läks teele (tegelikul ikka jääle) üks kaheksane seltskond. Püüdsime nuputada, kas võib mõni neistki olla geopeitur või mitte. Kuna nad jõudsid ka veidi varem saarele ja kuulsime, kuidas kellelegi palju õnne sooviti, siis oli selge, et neil hoopis teine eesmärk ehk tuldi veidi teistmoodi sünnipäeva pidama. Nojah, päris tore eesmärk matkale ju. Meie tulime lihtsalt karpi otsima, et saaks nimed kirja panna ja siis tagasi jalutada. Lisaks oli saarel veel väiksemat sorti sõjaväetelk püstitatud, milles ahi sees. Tuldud oli kahe mootorsaaniga, millel kelgud järel. Tundus, et see seltskond ööbis siin ja tegi omale saareromantikat. Igaühel oma lõbu. Võta sa nüüd kinni, kelle eesmärk ja ajaveetmisviis kõige ilusam ja kõige enam rahuldust pakkuv on :)

Täname aarde eest, oli mõnus jalutuskäik.

7 veebruar 2021 hooldas Mihkel [speedsta]

Vana aardekarp va mõned vidinad, sai täiskoosseisus koju tassitud, kuna karp katki ja logiraamat kõva nagu hülgelaip talvisel rannal. Asemele läks uus karp, logiraamat pakendatud minigrip, üks mingigrip tagavaraks, harilik pliiats, teritaja ja automudel vanast aardest. Kahvel tõepoolest ei mahtunud uude karpi. Aardekarbi pesa on ka aastate jooksul pudedaks muutunud aga tänu inimreostusele oli võtta ühekordse grilli foolium osa, millest vormitud uus "katus". Vana logiraamat kuivab ahjul ja ehk jõuab kunagi tagasi oma algsesse asukohta.

7 veebruar 2021 leidis Putukas ja [speedsta]

Tule saarele Sa, tule saarele Sa, kas uju või sõida või sõua. Või siis hoopis suusata. Pühapäevane ilm ja olud lubasid saare külastuse enne turismihooaja algust ette võtta. Kuna kvaliteetaeg kulus erinevatele ootamistele, siis Limnoloogiajaama sadamas olime 16:15, oli veel täiesti valge. Ülesõit Rootsi päritolu puidust pütilaudadega, mis said enne starti veidi parafiini, võttis aega 34 minutit ehk minu arvates 4 minutit planeeritust aeglasemalt. Aga eks oli tarvis pilti teha ja lõhet imetleda. Mitte seda kala vaid pragu jääs. Igatahes kiirelt kohale ja aaret otsima. Sõber samal ajal panid lõkke põlema ja avas Guido baari, kui pakuti enda kaasa võetud teed ja õlut. Kui kormorani pesad olid ära põlenud ja ilm juba pime, suuskasime sama jälge mööda tagasi. Taskulampi põlema ei pannud, enda jälg oli hämaruses õrnalt eristatav ja jala all tuntav. Sisse sõidetud jälg tagas sportliku hoo ning tagajärg 28 minutit.

11 september 2020 leidis Aix [aixo]

Sai saart külastatud juhuslikult ja korraga meenus, et siin peaks ju üks aare peidetud olema. Konteiner oli väsinud ning vajaks korrastamist. Samuti logiraamat läbi vettińud ning karp vett täis. Kuidagi moodi sain nime kirja. Kahjuks sellise ekspromt käigus polnud endal ühtegi päästvat vahendit kaasas, et oleks aaret värskendada saanud.

9 mai 2020 soovis hooldamist Jaanika [jaanikaa]

Logiraamat on läbi ligunenud.

9 mai 2020 leidis Jaanika, Siim ja Ott [jaanikaa]

Leidsime üles.

25 august 2019 leidis Olev ja Hannes [hannesvee]

See aare juba ammu kummitanud ja sellel ilusal suvepäeval, kui järv täiesti peegelsile, sai teekond Poldri sadamast truu Progressi pardal ette võetud. Saarel on kõvasti niitmise- ja puhastamistööd tehtud, kuid viimased paarkümmend meetrit kõditasid nõgesed mõnusalt kaenlaaluseid :) Baarist pole enam praktiliselt jälgegi, kõik ehitised on tuleroaks saanud. Aare iseenesest kuiv ja korras, kuid kaitsev ehitis on lagunema hakanud. Polnud paraku ühtegi tööriista ka kaasas, millega remontida, seega jääb järgimisi hooldusmehi ootama. Tänud peitjale!

7 august 2019 kommenteeris Mihkel [sookoll]

Tuttav käis Tondisaarel mõni aeg tagasi. Baar on ära lammutatud, kormoranipesad hävitatud.

17 veebruar 2019 leidis Kerli [kerlull]

Alustan päris algusest. Sel talvel oli mu põhieesmärgiks ära teha niipalju üle-vee-aardeid kui võimalik. Kuna eelmisel talvel võttis juba üle Raadi järve (~70m) kõndimine põlvist nõrgaks, siis sel talvel mõtlesin, et alustame titesammudega. Esimeseks proovikiviks sai siis Karijärve (~250m), mis läks üle ootuste hästi – nagu ka logis kirjutasin, tundsin end seal keset järve tõesti superhästi ja tahtsin veel! Selline muutus toimus minus ainult kümne kuuga. Pärast Karijärve logi sain oma geopostkasti kirja ühelt jäneselt koos hea pakkumisega minna samamoodi ka Pühajärve saari vallutama. Kaks minutit hiljem saatsin juba oma nõusoleku ja leppisime isegi mõlemale sobivad kuupäevad kokku. Vahepeale jäi veel õige mitu nädalavahetust, kus aga mitte midagi ei sujunud. Oleksin tahtnud Võrtsul ära käia juba esimesel nädalavahetusel pärast Karijärvel käiku, kui veel korralikult külmetas, aga nii kindlate plaanidega juhtub teadagi mis. Nädalad venisid, ilmad läksid järjest soojemaks. Jälgisin pidevalt jääkaarti, kus cm märkamatult vähenesid ja mul juba nutt kurgus, et jääbki tegemata. Võtsin asja mõistusega, et paratamatult kõikjale ei jõua ja eks väiksemad vahemaad teeb suvel ka ujudes ära. Emajõe jäätumist mulle sobivates kohtades ma nagunii ära ei jõua oodata, kuid 2,5km Tondisaarele ilma paadita on mitte-Jeesusele nõksa palju :D

Leidsin tegelikult Facebookist ühe matkagrupi, kes organiseeris 17.veebruaril tõukekelgumatka Piirissaarele (6+6km) ja olin selle kuupäeva enda jaoks kinni pannud. Aga mõned päevad varem olid paar 50+ kalameest seal kuskil odavalt sisse kukkunud ja need on ju puhta hullud. Mõtlesin, et kui sellises vanuses piisavalt mõistust peas ei ole, siis minul pole ammugi :D Kuupäev aga oli bronnis ja ühtegi paremat plaani ei tulnud, niisiis kirjutasin mugule juba hommikul et… kas nüüd või mitte kunagi. Mugul oli aga eilne õhtu pikaks läinud ja ta polnud kohe sõiduvalmis. Ühesõnaga saime oodatust palju hiljem Tartust liikuma. Lohutuseks ütlesin, et üldiselt pole ju vahet, kas kukud sisse valges või pimedas :P

Esialgu istusime pool tundi parklas ja otsisime kaardilt kõige mõistlikumat jääle mineku kohta. Kuigi GPS soovitas üht ja Heiki-Anna tiimi kaks nädalat varem tehtud käik teist, siis meie võtsime orientiiriks hoopis Vehendi motelli. Miks? Kuna teadsime, et jääme nagunii enam-vähem pimeda kätte, siis kasutasime ära nende aastaringselt üleval olevaid jõulutulesid :D Saime auto parkida üsna järve äärde ja esialgu jalutasime lihtsalt jääolusid vaatama. Ainukeses kõrkja-vabas kohas oli jää vastu kallast pekstes lahti ja sealt vaadates oli jää paksus mitte rohkem kui 5cm, pakun et pigem isegi vähem. Mõtlesin, et kuidas see saab võimalik olla, sest eelneva päeva andmetel oli mööda kallast 2,7km edasi Limnoloogiajaamas jää paksuseks mõõdetud 22cm. Kallas küll, aga ikkagi tundus see kahtlaselt vähe. Käisime siin- ja sealpool kallast ringi, aga jää ei kandnud kuskil, pigem polnud üldse jääd. Proovisime läbi kõrkjate mööda „muuli“ liikuma hakata, aga kui kõrkjad lõppesid, siis üle kahe sammu edasi ei saanud, tulime kaldale tagasi. Kaalusime autoga Limnoloogiajaama juurde sõitmist ja sealt uuele katsele minna, aga aeg muudkui kulus ja väljas juba hämardus. Edasist on raske seletada, aga astusin suvalisel hetkel umbes meeter kaugemal sellest kohast, kus eelnevalt oli paistnud mitte rohkem kui 5cm jääpaksus, jääle ning hakkasin lihtsalt, külg ees, ettevaatlikult liikuma. Mugu seisis kaldal, küsis mis teen. Vastasin, et noh…ma niisama siin :D Nii ettevaatlikult astudes jõudsin umbes 15m kaugusele ja kuna ühtegi praksu ega mõra ei kuulnud ega näinud, siis viipasin mugule, et...nüüd on minek :P Mugu läks autosse saapaid vahetama ning ronis siis ka ettevaatlikult jääle. Gepsu ma esialgu ei vaadanud, aga meie andmetel oli saareni ikkagi umbes 2,5km. Nii me siis kõrvuti jalutama hakkasime, alguses ikka väikeste ja naiselikult õrnade sammudega, aga kuna ühtegi prõksu pikka aega kuulda polnud, muutusime mingi hetk ikka väga julgeks ja tempo oli nagu jalutaks mööda metsarada suvel. Jää oli küll väga libe, aga nagadega saabastega kõnnitav. Nii jutuvada saatel naerdes saime kõndida kilomeetri või lausa poolteist kui… tuli esimene kauaoodatud prõks :) Tean, et kõige rumalam asi, mida sellises olukorras teha saad, on soolasambaks muutuda. Võtsime paar sammu tagasi ja läksime väikse ringiga sama trajektoori edasi, nüüd siis pisut rohkem enda ette vaadates ja „tumedamaid kohti“ vältides. Kuna gepsu nii jälgida ei saanud, siis olime mingi hetk „rajalt“ pisut kõrvale kaldunud, pakun et esimene ots tuli siis 2,5km asemel ikkagi umbes 3km. Teatavasti mida lähemal kaldale, seda vähem jää kannab ja püsis ikkagi oht, et saare lähedal on ka võimalik sisse kukkuda. Kui saar paistma hakkas, muutusime jälle julgeteks ära ning püüdsime minna võimalikult otse. Nii muretult jõudsimegi saare lähedale, kus paistsid esialgu kõrkjad ning nende taga tihe võsa. Läksime mööda jääd teisele poole saart, kus paistis lage ala olevat ning saime ilusti kaldale. Tunne oli suurepärane! Väljas oli küll juba päris pime, kuid liikusime mööda saart ikka aarde suunas. Teele jäi vaatetorn ja mingid kivimürakad, hiljem vaatasin et siin on vist mingil hetkel isegi suvekohvikut peetud? Alguses üritasime aardele läheneda üle jõhkra võsa, aga geps muudkui jooksutas, umbes 15 minutit otsisime ja siis kogemata jäi pilk pidama sellel temaatilisel kastil :) Istusin lumme maha ja hakkasin rahulolevalt logi kirjutama. Samaaegselt tuli kõne emalt, kes küsis, millega tegelen. Vastasin, et aardeid ikka. Ema küsis, ega sa jälle kuskil pimedas metsas pole. Ütlesin, et ei, täitsa võsas. See vastus teda rahuldas. Jätsin muidugi mainimata selle väikse pisiasja, et see võsa on keset Võrtsjärve, aga see selleks :D Jutud räägitud, liikusime vaatetorni juurde, sest kui juba nii kaugele tulla, siis tuleb see vaade kõrgusest ka ära näha. Ronisime siis ükshaaval torni otsa, tegime pilte ning siis oli aeg. Aeg tagasi liikuda.

Jääle astusime samast kohast, kust saarele tulime, sest teada ju oli et see kannab. Me ei jõudnud kaldast väga kaugele, isegi mitte teisele poole saart kui juba tuli esimene prõks. Millegipärast hakkasime muguga mõlemad naerma, sest olime ju kaldast täiesti turvalises kauguses. Läksime siis ikkagi julgelt edasi. Tagasitee oli selles suhtes lihtsam, et Vehendi jõulutuled paistsid kaugelt ja läksime siis otse nende suunas, aga see ei olnud kindlasti see suund mida mööda me tulnud olime. Ma ei tea, kas me mõlemad mängisime üksteise teadmata mingit living-in-denial-mängu, aga ma küll nägin praktiliselt iga sammuga, kuidas jää peale ilmusid uued mõrad, mida tulles ei juhtunud, aga läksin ikka ettevaatlikult edasi. Lõpuks oli võimatu aru saada, millised mõrad me praegu tekitame ja millised on vanemad, neid oli lihtsalt niipalju. Kuigi see pilt tegi seest kergelt õõnsaks, Karijärvel ju sellist asja ei olnud, siis niiviisi me seal siksakitasime, sest seisma jääda oli palju ohtlikum. Kuna vaatamata tekkivatele mõradele paistis jää ikkagi kandvat, siis läksime mingi hetk jälle julgeks ära ning lisasime tempot. Nii jõudsime umbes poole peale kui juhtus see, mida veel siiani polnud juhtunud. Kui muidu tekkisid astumisega mõrad meist paremale ja vasakule, siis järsku tekkis ämblik täpselt mu jalgade alla ja sellel ei paistnud otsa ega äärt. Seisime täpselt poole maa peal, lähim kallas igas suunas vähemalt kilomeeter, väljas kottpime. Kolmeks sekundiks olin soolasammas, aga korrutasin mõttes, et seisma jääda ei tohi, siis saan raudselt ujuda. Üritasime siis paremalt ringiga, uued mõrad. Läksime vasakult, jälle uued mõrad. Esimest korda tundsin, et sees tõmbas õõnsaks. Kaks sekundit mõtlemist ja… läksime otse üle mõrade. Üks kuni mitu südamelööki jäi siin raudselt vahele. Jagasin nüüd mugule ka oma eeltööna omandatud tarkust, et mõrade tekkimisel on sul enne sissekukkumist umbes 10-15 sekundit „mõttepausi" ja edasi on tsaupakaa. Selle vahejuhtumi pärast oli viimane pool kõndimist täielik piin, no ei olnud seda julgust enam sees. Võib ju mõelda küll, et mis seal ikka, kodus panen jalas olnud püksid sõna otseses mõttes ahju ette seisma, hommikul saab otse sisse hüpata ja elu läheb edasi :D Kujutasin küll iga sammuga ette, et kaalun mitte rohkem kui 2kg, aga kõik seal teadsid, et vannitoakaal samal hommikul väitis midagi muud :D Tagasiteel ei möödunud ükski astumine ilma mõradeta, aga kuidagi nii ettevaatlikult jõudsime umbes 500m peale. Siis muidugi avastasime, et Vehendi motell jääb ikka natuke liiga palju paremale ja tegelik jääle mineku koht oli meist palju rohkem vasakul. Õõvastav oli muidugi teadmine, et see koht, kust eelnevalt julgelt jääle astusin, võis olla max 2m laiune riba, meeter paremal ja vasakul oli jää kas lahti või üliõhuke. Hakkasin siis üsna umbropsu 300m pealt kaldale lähemale liikuma, ikka titesammudega. Kaugelt tundsin ära koha, kus jää oli eelnevalt lahti peksnud, hoidsin siis tunde järgi nõksa paremale. Pulss hakkas taanduma vast alles kõrkjatega paralleelselt olles, nüüd vähemalt ei upu ära. Kui kahe jalaga kaldal olin, siis tabas pilk ka üht korralikku lõhet, mille algust ega lõppu ei paistnud, olin sellest mitte rohkem kui meetri kauguselt just kaldale roninud. Esimene mõte oli, et huvitav kus Tartus neid hullupabereid muidu vormistatakse :D

Tore on lugeda eelnevaid logisid, kus selle aarde logimine on möödunud nagu jalutus pargis, see tekitab ka mu enda kirjutisse pigem positiivset nooti :P Ühest küljest on mul muidugi 0 kahetsust ja väga hea meel, et see kõige pikem üle-jää-aare on nüüd tehtud, aga lisaks tunnen, et selle tripiga loksus ka mu enda kaua kadunud olnud reaalsustaju jälle paika. Ma ju tegelikult teadsin, et selliste aarete aeg on sel talvel sisuliselt läbi, kuid see puhas jonn ja tahe ikka võiduka lõpuni pingutada on mind mitme teise aarde juures sihile viinud. Lisaks ei teadnud ma ise ka, et minus on selline adrenaliini-vampiir peidus :D Sest pikema mõtlemiseta on see kõige adrenaliinirohkem aare, mida siiani teinud olen, juba puhtalt eneseületuslikus mõttes. Kui oleksin seda varem teadnud, siis oleksin selle aarde jätnud mingit ümmargusemat/sümboolsemat numbrit tähistama, aga nüüd läheb raskeks seda millegagi üle trumbata. Seda muidugi seni kuni keegi ei otsusta Piirissaarele mingit karpi peita :D

Tegelikult oli ju täitsa tore, mingit otsest kahetsust küll pole, pigem olen enda üle väga uhke, et sellise asjaga hakkama sain, las see "taustainfo" seekord jääb :) AGA at the end of the day ükski aare pole väärt oma elu ohtu seadmist. Seega, ohutus ikka eelkõige ja võtke asju mõistusega! Ma ju võtan ka...vahest...võib-olla :P

Kaks päeva hiljem läksin muidugi Helle-Mariga Pühajärve saari vallutama nagu kokku sai lepitud ja tegelikult on üks plaan veel sel talvel… Jah, mu hullupaberid on juba töös. :D

Huh, tänud peitjale! :)

2 veebruar 2019 leidis Heiki ja Anna [taevamanna]

Mul oli laupäeva hommikul igav, kirjutasin Heikile ja ajasin ta jalule - vaja üks tiir Võrtsjärvel teha. Tundus mõistlik mõte.
Järvemuuseumi juures oli korralik autodesaba poolele teele maanteele välja, seega läksime lõunapoolsemasse parklasse.
Jalutuskäik järvel oli tõesti lihtne, järv oli igasuguseid jälgi täis, võtsime ühed ja läksime nende järgi. Aarde juures käimine võttis kokku aega vähem kui poolteist tundi. Aare on hea tervise juures ja kuiv, kuid konteinerid hakkavad vaikselt väsima. Jätsime tuleviku tarbeks 3 nipukat.
Tänud!

2 veebruar 2019 leidis Anna ja Heiki [heiki86]

Olin valmis veetma rahulikku laupäeva, kui Anna pakkus, et otsime mõne aarde üles. Sai siis Võrtsjärve äärde mindud, limnoloogiakeskuse juures oli mingi suuremat sorti "laulupidu" toimumas, seega suundusime lõunapoole. Sealt võtsime ette matka üle järve, panoraamfotod tulid kõik ohtrate defektidega. Saarele jõudnuna meenutas see mulle Annelinna, puud pesasi täis. Lõkkeplatsi juurde liikudes märkasin ka kahtlast objekti, kus aare sees. Vajaks natuke kohendamist see väline objekt. Kosta oli ka jäärajaralli hääli. Tänud!

20 jaanuar 2019 leidis Karl, Maris, Laur, Indy, Kristel ja Timmu [timmu]

Peaaegu ettekavatsematult tulime siia väga kenal talvepäeval. Kesk-Eestis puhus küll räme külm põhjatuul, aga siin järvele suundudes oli ilm ilusam kui jaanipäeval. Mõned miinuskraadid, päike, paks kvaliteetne lumevaba jää. Esialgu tundus matk saarele küll ulmeliselt pikk teekond, aga tagasitulek rahulikult jalutades kestis pool tundi. Mul pole kombeks aardekirjeldust enne aarde otsimist lugeda ja sel korral oli sellest ehk isegi abi. Aarde kirjelduses nõutud ujuvvahendit poleks küll viitsinud järel lohistada. Jääpurjekas oleks kõne alla tulnud, aga ka see pole päris ujuvvahend ja tuulevabal järvel oleks selle järelvedamine olnud ebamugav. Aardelaegas vajaks uuendamist aga logiraamat on veel hea tervise juures. Linde polnud kodus ja baaris kedagi ei istunud. Oleks teadnud sellist istumiskohta, oleks võinud siin supitegemise ette võtta. Saarelt suundusime järgmise aarde juurde Vehendi puhkekeskuses, et siis seal väike piknik pidada. Tuul oli selleks ajaks tõusnud ja priimus ei suutnud isegi suppi keema ajada, aga Karl arvas, et see on just hea koht telkimiseks. Temperatuur oli langenud miinus üheksani aga tugeva põhjatuule tõttu tundus nagu miinus 29. Või 30. Vahet pole, telkimise ilm see igal juhul ei olnud. Oli tore päev. Tänud peitjatele.

20 jaanuar 2019 leidis Kristel, Maris, Timmu, Karl ja [laur]

Aardeni minek oli tõsine jalutuskäik pargis. Ma küll algul kartsin, et äkki on ka järvel paks lumi ja tuleb ropp sumpamine läbi selle. Kuid õnneks nii ei olnud ja terve tee oli mõnus piisavalt krobeline jää, niiet ei olnud libe ega raske lumes käia. Ainult saarel endal saime sügavasse lumme jäljeraja sisse tõmmata. Tõsiselt lahe koht ja täitsa tahaks kuidagi sinna ka suvel sattuda :) Mina tänan nii kunagisi peitjaid, taastajaid ja kaasa lonkijaid.

20 jaanuar 2019 leidis Karl, Maris, Laur, Indy, Timmu ja Kristel [zdrk]

Tondisaarele olen juba mitu aastat plaaninud minna aga teostamisele on alati muud plaanid ennast vahele seganud. Ka nüüd tekkinud võimaluse osas ei saanud 100% kindel olla. Lubasin oma hommikust plaani katkuda poole võrra aga tuli välja, et saatus mängis vingerpussi Tondisaare kasuks ja hommikune esimene missioon jäi sootuks ära. Aega oli nüüd lausa nii palju üle, et sain Tartumaal teha kaks boonusmatka.

Kokkusaamise kohaks valisime Viljandi järve idakaldal oleva Akva:riumi parkla. Ees oli juba 7 autot, mis andis alust arvata, et keegi juba ka jää peal. Täpselt nii ka oli - üks niisama jalutav perekond ja ühes pundis hunnik kalamehi. Ilm ja jää olid ideaalsed. Pilvitu päikesepaiste, õhukese lumekihiga kaetud jää ja minimaalne libedus. Järve kõik kaldad olid silmapiiril näha. Muidugi ka saar selle kõige keskel.

Kahejalgsed võtsid suuna otsejoones aarde peale aga meie neljajalgne sõber otsustas, et tema läbitud distants peab olema vähemalt 2-3x pikem. Käis kõiki võõraid tervitamas ja meie juures pakkus tsirkuseetendust. Tee saarele oli ootamatult mitteekstreemne. Kõnni lihtsalt mööda valget kivikõva kõrbe tasandikku horisondil oleva sihtmärgi suunas. Paistis väga ligidal aga kaugenev sadam ei paistnud saart lähedamale toovat. Petukaup siiski ei olnud, sest kohale me jõudsime. Kõigepealt otsisime üles aarde ja siis jälgisime kuidas Timmu vaatatornis "värske valge värvi" sees püherdab. Rääkis mind ka pehmeks üles ronimise suhtes. Vaated ka nauditud, võtsime suuna tagasi sadamasse. Aitäh aarde eest!

20 jaanuar 2019 leidis Kristel, Timmu, Karl, Laur ja [puutetundlik]

Plaani seda aaret otsima sõita tegime eelmisel õhtul umbes 5 min jooksul, ajal, mil Kristelit ja Timmut uksel peale istumist ära saatsime :D. Karl liitus ka meie matkaseltskonnaga ja lõuna ajal kohtusimegi siis kokkulepitud stardisadamas. Mõnus jalutuskäik tuli, kuna jääl oli õhuke lumekirme peal, ei näinud pragusid ka ning minul jäi ära põhjus ärauppumise pärast papsida :D. Aga kuidas siia küll suvel käiakse, lindudel siin ju lausa iga puuharu vahel pesa...

Aitäh kunagistele peitjatele ja taastajatele aarde eest, andsite meile suurepärase põhjuse mõnusaks geopäevaks :).

20 jaanuar 2019 leidis Karl, Maris, Laur, Indy, Timmu & [satiire]

Eelmine aasta käisime üle jää Kajakamuna aaret otsimas ja see aasta siis Kajaka vaimu aaret. :)

Eelmisel õhtul istusime Keilakate juures ja kui ära hakkasime minema, siis tuli jutuks, et mis homme plaanis ja kuidagi jõudsime omadega kokkuleppele, et lähme koos seda aaret otsima.

Ilm oli super ilus. Päike paistis, tuult ei olnud, õnneks ei olnud jääl ka paksu lund milles sumpama oleks pidanud. Tõeline lust oli jalutada. Kõige rohkem nautis seda jalutuskäiku Indy, tormas ringi nagu oleks elus esimest korda rihmast lahti saanud. Viskas ennast sellili lumme ja püherdas, tegi meile korralikku tsirkust. :D

Kui saarelt tagasi saime, otsisime katusealuse kus suppi saaks keeta, vot siis läks alles külmaks. Mingil hetkel ei tundnud enam üldse sõrmi. Soe supp oli küll mõnusaks kosutuseks, kuid ikkagi ei jõudnud ära oodata millal autosse sooja saaks. :D Karl, hull, otsustas aga sinna telki ööbima jääda. :D On ikka inimesel tahtmist. Ma kirjutasin talle veel õhtul, et annaks märku kui ärkab, et me ikka teaks, et ta pole seal ära külmunud. :D

Tänud peitjale.

9 september 2018 leidis OhjaAh feet Simmo, Sten, Leandra & Urmo [ohjaah]

Võrtsu lähedal puhkamine oli juba varem jutuks olnud ning kuna osad tegelased olid lähemalt seotud ka järvega, saigi ka Tondisaare külastus teisel päeval sihiks võetud. Saarele saabudes polnud me seal aga üksi - teine paatkond oli juba baaris kohad sisse võtnud. Paraku sai baaris lubada endale vaid oma jooke ja sööke (PS! see on paljude teistes baarides keelatud). Sai ka siis sealt aardeni sukeldutud. Lähenemine veidi valelt poolt tähendas padrikus trügimist, kuigi teiselt poolt sai veidi lihtsamalt :) Tänud.

18 august 2018 leidis Liina ja Andreas [gpsitu]

Kuna ilm oli ilus, ujuvvahend (kajakk) olemas ning meie purjetades suuremagi veega harjunud, siis sai mõeldud-tehtud stiilis kohale tuldud. Alguses tegime Limnoloogiakeskuse juures paar proovitiiru, et tavalisest oluliselt väiksema paadiga harjuda ja siis minema!

Peale 45 min intensiivselt mõlamist saimegi jala saarele tõsta ning peale teiste turistidega tervituste vahetamist aaret otsima suunduda. Ämblikuvõrkude järgi oli selge, et siin pole ammu keegi käinud, ei geopeitur ega ka mugu. Logiraamat kinnitas sama.

Vaatasime siis veel saarel ringi, külastasime kohalikku baari ja muid asutusi ning siis tagasi. Kuna nüüd oli mõlamine juba käppas, ületasime meid suurest maast lahutava 3 km juba vaid 30 minutiga.

Tore!

10 märts 2018 leidis Marta, Marie & Villem [marta]

Üks väga pikana näiv jalutuskäik oli see. Mis mul küll arus oli, et suusad koju jätsin...

25 veebruar 2018 leidis Heldur [heldur]

Mõnus astumine, ilm oli super, järvejää rahvast täis. Aitäh!

18 veebruar 2018 leidis Ingrid [ingrid]

Kasutasin Tondisaarel käimiseks Looduse Omnibussi teenuseid. Ilm ideaalne, rada ees, lust kõndida. Saarel oli avatud talvine puhvet, küll ei pakutud midagi. Piltide järgi ei saagi aru, et need kormoranide pesad nii võimsad on. Tagasi järvemuuseumisse jõudes pakuti suppi ja räägiti järve jutte, vaatasime sealsed kalad üle ja sõitsime edasi Tartusse, et seal üks hariv tund Baeri majas veeta. Kordaläinud päev. Tänud aarde peitjale.

17 veebruar 2018 leidis Katrin [lihtsaltsilvi]

Väike matk suuskadega üle jää ja tehtud. Algul oli plaan uiskudega minna aga lund oli paljuvõitu, baaris sai ka veits istutud :-). Tänud peitjale.

10 veebruar 2018 leidis Mihkel ja Kätlin [weps]

Ma olen elus u kolm korda suusatanud, üks neist kordadest oli täna. Polnud nagu vigagi, sest künkaid ju ületama ei pidanud :D Saar oli äge.

10 veebruar 2018 leidis Merle, Priit, Ethel, Annabel, Karl Patrick, Merilin, Mariann, Liis ja Madis [cherub]

Mulle lubati tõukekelku ja niimoodi mind kaasa meelitati. Kohapeal selgus, et mingist kelgust pole haisugi ja et tegu oli hoopis pettusega. Igatahes tuli mul saarele vantsida, aga polnud just parim päev ja seetõttu jõudsime Madisega saarele kohale alles siis, kui teised juba lahkumas olid. Tagasitee läks õnneks kuidagi natuke vähem vaevaliselt. Aitäh aarde eest!

10 veebruar 2018 leidis Liis, Madis, Mariann, Merilin, Merle, Priit, Annabel, Ethel, Karl Patrick [patu]

Leitud ja logitud.

10 veebruar 2018 leidis Ethel, Annabel, Karl, Merilin, Mariann, Liis, Madis, Merle ja Priit [armastan]

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

10 veebruar 2018 leidis Priit, Ethel, Annabel, Karl Patrick, Merilin, Mariann, Liis, Madis, Merle [meteta]

Reede õhtul kuulsin pooljuhuslikult Karlilt, et geoseltskond on Tondisaarele minemas. Tutvusin kiirelt aardega ja olin mõttest vaimustuses, mille peale sokutas ta mindki punti. Aitäh kaaslastele kampa võtmast, oli mõnus jalutuskäik toreda seltskonnaga üle jää. Tänan!

10 veebruar 2018 leidis Kätlin ja Mihkel [sookoll]

Tänase geopäeva 6. aare. Plaan võtta kõik Võrtsu idakalda aarded.

Olin enne kaardilt välja vaadanud, et lähim avalik koht, kust saarele on mõistlik minna, on Limnoloogiast lõunas asuv Rannaküla rand (vt link). Parkisime auto piknikukoha juurde ning laadisime abivahendid autost maha. Jala 3 km sinna ja teist sama palju tagasi mööda valget tasast motivatsioonisirget ei tundunud väga kutsuv tegevus, seega said suusad kaasa haaratud. Tõmbasin kohapeal pidamismäärde alla, ning hakkasime kauguses paistva saare suunas üle lumise võrtsjärve suusatama. Imestasime, et jälgi polnud, kuigi olime ju kohtunud Trepimäel geopeituritega, kes olid just saarelt saabunud. Ju nad siis startisid Limnoloogiast. Möödusime punaste lippudega märgitud kalavõrgu aukudest, kuhu tulid meie järgi kalamehed ATVga. Vaikse matkatempoga jõudsime saarele poole tunniga. Kormoranipesade arv saarekesel oli muljetavaldav, ei kujuta ettegi, milline siin suvel see värk küll on, kui elanikud kodus. Kätlin oli see, kes ees olevaid jälgi ajades leidis aarde. Pärast logimist tegime teepausi, sõime viineripirukat ning asusime suuskadel tagasiteele.

10 veebruar 2018 leidis Merle, Priit, Ethel, Annabel, Karl Patrick, Merilin, Mariann, Liis ja Madis [seeonmerilin]

Harva on põhjust, miks geotuurist keelduda. Ka sel korral jäi see põhjus leidmata ja nii ma end üks päev koos vahva seltskonnaga Võrtsjärve jäält avastasingi. Isiklikule hodomeetrile tiksus juurde 6+ kilomeetrit sürrealistlikku lagedat, kus kõik oli kuidagi väga tühi ja liiga valge. Klõpsisime muudkui passipilte valgel taustal, ajasime juttu ja teekond möödus linnutiivul. Järgmistele teadmiseks, et kõige parem alternatiiv jalgsi lähenemisele oleks suuskadega. Tõukekelgu või uiskudega läheks raskeks. Tänan geokaaslasi selle jalutuskäigu eest ja peitjale aarde eest aitäh!

10 veebruar 2018 leidis Priit. Annabel, Karl Patrick, Liis, Madis, Mariann, Merilin, Merle, Ethel [sassu2907]

Nädala sees Priit ütles, et lähme teeme selle aarde ära, sest külm on ja üle jää saab minna. Mis siis ikka võtsime Karli jaoks kelgu, panime ta turvahälliga sinna peale ja nii see 3 km matk pihta hakkaski. Mõnus ilm ja mõnus seltskond, mis see paar tundi matka siis ära ei ole. Tänud seltskonnale ja tänud peitjale. Taas enda arust võimatu täpp roheline.

10 veebruar 2018 leidis Merle, Priit, Ethel, Annabel, Karl Patrick, Merilin, Mariann, Liis ja Madis [kikael]

239

Laupäevaks pakuti lahe plaan välja ja muidugi olin kohe käpp. Kartsin, et järvel lõõtsub tuul, aga tegelikult olid tingimused väga normaalsed. Pilti tehes olid nii taevas kui ka maa ühtlaselt valged. Saar ei tundunud alguses üldse lähemale tulevat kuni äkki olime kohal. Aitäh!

10 veebruar 2018 leidis Priit, Ethel, Karl Patrick, Liis, Madis, Mariann, Merilin, Merle, Annabel [mirtel]

Tore matk oli. Kui ma lumeingli tegin ütles Priit- näe wifi leviala, sest see pidi meenutama wifi märki.

10 veebruar 2018 leidis Merle, Priit, Ethel, Annabel, Karl Patrick, Merilin, Mariann, Liis ja Madis [madis1989]

Nädala keskel küsis Priit, et mis meil laupäeval plaanis on ning pakkus välja, et võiks selle aarde juures ära käia. Kuna see nädalavahetus oli rohkem aega, siis saigi üks mõnus matk ette võetud. Saime kell 12 parklas kokku ning asusime vantsima. Liisile olin küll lubanud, et tõukekelku saab laenata, aga info oli kontrollimata ning Liis pidi samuti jalutama. Jäime viimasteks ning püsisime vapralt teistel kannul. Tore jalutuskäik oli ning mul on väga hea meel, et siin ära käidud sai. Aitäh kutusumast ning aitäh seltsilistele. Tore oli!

4 veebruar 2018 leidis Krista, Peeter ja Piia [piuks]

Väga mõnus tõukekelgumatk.
Täname!

4 veebruar 2018 leidis Krista, Piia ja Peeter [blondiin]

Kui viimaste nädalate argipäevad koosnevad tööst ja magamisest vaid ja karmimatel päevadel ka tööjuures vähesest magamisest, siis Piia idee minna Tondisaarele oli mulle nagu lubada akohoolik ööseks viinapoodi. Krista oli ka kohe nõus liituma, kuigi tema kulg Rakverest läbi Tallinna Tondisaarele oli nagu nõukajal Tallinnast Kopenhagenisse lendamine - Tallinn Moskva Kopenhagen. Terve hommik sadas ja tuiskas lund, aga siis kui nägime esimest korda Võrtsu, siis tuli ka päike välja. Kõik lubas superkena päeva. Grupijuhi otsus meid ka Järvemuuseumisse viia ajas küll veidi mossi ja hing kippus koguaeg sinna jääpeale. Samas on muuseum väga huvitav ja kindel soovitus külastada. Minu lemmikuks seal sai angerjapoegade akvaarium, see kuidas nad ennast pinnases peidavad ja siis söömiseks korraks välja tulevad - äge. Retke alguses ja kulus sain endale positiivse kinnituse, et vaatamata oma tervistkahjustavale ja füüsilise treeningu minetanud tegevusele on enamike kaaskondlaste füüsiline vorm veelgi nigelam. Aga tõukekelguga lumes ja tuisus liikumisel tundus lõpuks kelgu lükkamine käekõrval tunduvalt arukam ja ökonoomsem. Sellest 8 km pikkusest kulust poleks lihased kõndimise korral kindlasti paar päeva haiget teinud. Aga mis ei tapa, teeb tugevamaks ja mõnikord ka targemaks. Siin oleks kindlasti jää ka drivein harrastajatele armuline olnud. Ja jalakõndijal polnud kordagi hirmu, et kuskilt hakkab põrand jalge all järele andma. Ilm oli fantastiline lumepivede vaheldumine päikesesäraga tekitas ümruskonda niipalju värve, et oli mida vaadata ja pildistada. Kuna seltskond oli suur, siis oli sedavõrd parem olla omaette ja lülitada aju argipäava surmajoontest välja. Jätsime karpi ka ränduri. Mina nautisin täiega nii päeva, ilma, kohta, peidetud konteinerit kuid kõigerohkem muidugi kaasteelisi. Tänan

4 veebruar 2018 leidis Piia,Peeter,Krista [krista]

Piia leidis-jagas tõukekelgumatka asjus infot ja nii me Matkajuht OÜ Tondisaare tõuklejate-liuglejate nimekirja sattusime. Mida lähemale me stardipaigale jõudma hakkasime, seda imelisemaks, selgemaks ja päikselisemaks loodus läks. Vaatleja tornis juba sai imetletud ümbritsevat silmailu ja kauneid vaateid Võrtsjärvele. Tõukekelgu asjus juhised käes, kulgesime tänase üllatuse juurde – ekskursioonile Järvemuuseumis. Olin kuulnud huvitavatest klaasist põranda all ujuvatest kaladest. Lahe, nüüd endal ka kohalikud mageveekalad akvaariumites nähtud. Muuseumi teise korruse aknaist oli vahva jälgida, kuidas esimene grupp pikas jorus saare poole kulges. Tume kogum aina eemaldus ja mingil hetkel mattusid nad tihedasse lumemöllu. Meie startimise ajaks oli lumesadu lakanud ja saime kord pilve all, kord päikesepaistel saare poole kelgutada. Jää mõõtmise tulemuseks oli täna 20cm. Värskelt sadanud lumi takistas pikka liugu liuelda, tuli leppida lühema liuga. Poolel teel kohtusime kaldale tagasi kelgutava grupiga, eesotsas kaameraga TV3 reporter. Lehvitasime Marile ja jätkasime sõitu Tondisaarele, mis võttis meid vastu sooja päikesepaiga. Vormistasime kohe leiu, siis söögid-joogid kohaliku reggae-baari lähistel. Saime teada, et saarel kasvab üks kuusk, üks seedermänd, kaski, pärnasid, lepavõsa ja kibuvitsapõõsaid. On linnuvaatlustorn ja lõkkeplats. Kormoranid. Tagasi kaldale kelgutamine toimus omas rütmis pikas jorus, hulgakesi ja üksi ja kaksi, päike soojendamas selga. Tänud peitjale, matkajuhile ja vahvatele kaaslastele.

4 veebruar 2018 leidis Ilme ja Mari [marihen]

See nädalavahetus oli mul plaanitud kõigeks muuks kui geopeituseks, aga kui laupäeval avastasin matkajuht.ee kuulutuse, et minnakse Tondisaarele, siis polnud aega enam mõelda vaid oli vaja tegutseda. Kiire kõne õele, et ta nõusse rääkida ja siis järgmine kõne matkajuhile. Kohad olid loomulikult juba täis, aga mingi valemiga õnnestus mul siiski meid ära regada.

Kogunemine toimus Võrtsjärve Järvemuuseumi juures ja üllatuseks tehti meile sinna ka tunnine ekskursioon. Järgmine grupp juba ootas ukse taga ja sealt leidsin nii mõnegi tuttava näo ;) Siis asusime teele, ilm oli fantastiline, päike paistis, jääolud olid head, aga ega selle kelguga nii kerge liigelda polegi kui oleks võinud arvata, väsitav oli. Saarel esimese asjana panime logi kirja, siis sai natuke ringi vaadata ja kaasa võetud pajukit nosida. Tagasi teel hakkas tuiskama. Aga see ilm seal Võrtsjärvel on ikka kiiresti vahelduv, poole tee peal jäi juba üle ja tagasi saare poole vaadates tundus, et sealgi oli taas päike väljas. Igatahes meil oli väga tore pühapäev. Selle eest tänud matkajuhtidele ja loomulikult peitjale.

P.S. Ka TV3 reporter oli meiega matkal :)

11 juuni 2017 leidis Karel, Tõnn ja Karmen [laiku]

Karel äratas mind hommikul eriti entusiastlikult, et "kuule, nii ilus ilm on väljas, lähme geopeitust mängima!" Alguses punnisin vastu, sest sess on veel käimas ja tegelikult oleks vaja õppida, aga ega tal muidugi kaua minu ümberveenmisega ei läinud. Lisaks oli tal juba selleks ajaks, kui ma lõplikult teadvusele tulin, Tõnniga kokku lepitud, et on paadiga järvele minek, seega polnud enam taganemisteed. Veidi küll võttis lindude pesitsusperioodi info kõhklema, kas saarele ikka tasub praegu minna, aga Tõnn, kes on Võrtsjärve ääres üles kasvanund, kinnitas, et on seal palju kordi igasugustes oludes käinud ja et pole küll parim aeg sinna minemiseks, aga ei ole ka midagi hullu, kui korra sealt läbi põikame. Saarel olemine tõesti praegu väga nauditav polnud, sest linde ja nende elutegevusega seonduvat jätkus kõikjale. Õnneks saime kiiresti logitud ja tulema. Väidetavalt on suve teises pooles seal hoopis teistsugune vaatepilt, aga kes teab, millal üldse järgmine võimalus siia tagasi tulla on. Ehk kunagi siiski, aga sel korral kindlasti mõnel teisel ajal. Aitäh omamoodi kogemuse eest!

14 veebruar 2017 leidis Elika [nipitiri55]

Kuna täna on ilus, päikeseline ilm, siis mõtlesin, et tähistan seda Kajaka vaimu aardega. Praegu on väga hea teha mööda jääd üks väike jalutuskäik. Aare ise sai päris kiiresti leitud. Natuke kondamist saarel ja oligi aeg tagasi jalutada. Tagasiteel sain oma adrenaliinilaksu ka kätte, sest taamalt kostusid kõvad jää praksatused.

12 veebruar 2017 leidis Piret, Mart [sylli]

Kordasime sel nädalavahetusel oma suvist olemist Trepimäel. Siis ei pääsenud Tondisaarele, sest oli lindude pesitsusaeg. Nüüd mõtlesime peale maja soojakskütmist, et läheme maja juurest otsejoones saarele, kuhu oli 6 km. Kuna laupäeval oli järvel üsna udune ja sõitsid suvaliselt rallitavad autod, siis ei pidanud seda plaani turvaliseks. Ei teadnud ka, millega minna, kas jala, suuskadega või tavaliste uiskudega. Jää olukord oli aga selline vahepealne, et tavauiskudega ei kannatanud minna, suuskade jaoks oli liiga libe -palju lumest vabasid jäälapikesi. Siis otsustasime pühapäeva kasuks. Ilm oli küll pilvine, kuid uduta ja tuuleta. Alustasime jala minekut Tondisaarele kõige lähemast punktist. Käia oli 2,5 + 2,5 km. Jää oli vähemalt 30 cm paksune. Teel paelusid mind erinevad jää mustrid. Huvitav, mis on see erinevus nende tekkeks? Loodus oli imeilus! Ja teekond väga mõnus! Aare korras ja kenasti ootamas järgmisi! EVEJ

4 veebruar 2017 leidis   [tunk]

Mingi optimistlik lootus oli siia tegelikult peaaegu päevavalges jõuda. Tõsi, seda küll ei juhtunud. Pikk päev seljataga ka. No mis seal ikka. Ega sellepärast veel minemata saa jätta. Retk Tondisaarele Kajaka Vaimu juurde ongi paslik just täielikus kottpimeduses ette võtta ju :o)

Pealamp olemas, varuaku taskusse, kummikud jalga ja minekut. Kummikud sellepärast, et Peipsi peal nakkusid nad libedal jääl nii hästi nagu mööda asfalti kõnniks. Tundub siiski, et toona oli asi täpselt õiges temperatuuris ning õhuniiskuses. Sest seekord mõne külmakraadiga Võrtsjärve jääl ei nakkunud kummikud ka enam. Pärast rooribast väljumist libises lausa uskumatult hästi, uisusamm oligi tõhusaim edasiliikumise viis. Suuremas osas laius Võrtsjärvel peegelsile vaba jää, aga siin-seal kohtas ka õhukese kinnise lumekihiga kohti. Kus võimalik, kasutasin neid jooksuga hoovõtuks, et võimalikult pikka liugu saada. Ja sain ka, 10 m järjest libisemist vabalt, vahest võis isegi tibake rohkem tulla. Uiskudel oleks vist üldse ühe hooga kohe saarele välja liuelnud :D

Kuna gepsu akud hakkasid vaikselt lõppema, siis ei tahtnud seda pidevalt sees hoida ning otsisin alternatiivset orientiiri horisondil. Üks vaevumärgatav tuluke paistis enam-vähem õiges suunas ja selle järgi siis läksingi - kuni järsku enam tulukest ei olnud... inimesed lülitasid ilmselt järvepoolse aknaga toas valgustuse välja :o) Saart ennast pimedas pooleteist kilomeetri kauguselt muidugi veel ei näinud, isegi ähmaselt mitte. Mõnda aega uhasin umbes, lõpuks panin ikka igaks juhuks gepsu uuesti sisse. Mõnisada meetrit saarest hakkas selle siluett juba taustahämarusest napilt eralduma - kui pealambi välja lülitasin ja silmad harjusid, siis oligi konkreetne siht olemas. Nagu narrimiseks panid siis rannaelanikud teisel kaldal oma järvevaatega toas jälle tule põlema :P

Saarel otsisin kõigepealt aarde üles, see paiknes küllusliku guanokihi all :o) Karbil on üks kõrv puudu, aga häda pole sest miskit, sisu ka täiesti kuiv ja korras. Kohaliku minimalistliku vaatetorni otsas käisin ka. Tondisaar on kindlasti muljetavaldav kogemus igal ajal, kuid selgemate vaadete jaoks tasub ikka päevavalges tulla - kinnituseks pildid Pireti ja Mardi logis. Aitäh laheda matka eest peitjatele ning taastajatele!

21 august 2016 leidis Kike, Kusti, Jaanika, Mikk, Kristjan [silmsirkel]

Loksutasime end paadiga saarele. Läbi järve oli tõmmatud võrguliin ja madalam vesi oli tõeline "kapsamaa", nagu suviti tavaline. Saar oli tunduvalt rohelisem kui ette kujutasin, linnud lahkusid ja jätsid džungli avastamise rõõmud meile.

Kui nõgesed ja väädid maha tallatud, avanes pilgule veel risu täis mudatakistus. Kirke ohverdas ennast ja turnis kuidagimoodi üle. Korraks tundus, et tema nägu on liiga madalal, aga õnneks suutis ta puuduoleva pikkuse hea hüppevõimega kompenseerida.

Uuesti paati istudes nägime, kuidas linnud tagasi tulid.

Aitäh!

5 juuli 2016 leidis Tõnis [t6nn01]

olemas

23 juuni 2016 leidis Kent [badbeatest]

Tore päev parve saunaga ja mainiti et saarel on peidus ka aare. Leitud ja logitud!

16 juuni 2016 kommenteeris Piret ja noored [sylli]

Olime noortega laagris Trepimäel. Tellisime vahvad programmid Järvemuuseumist! Soovitan!!! Osa ühest programmist oli ka mootorparvega sõit mööda Võrtsjärve. Uurisin, kas saame ka Tondisaarel ära käia, kuid vastuseks sain, et sel ajal on seal lindudel pojad ja kui me neid häirima läheme, siis emalinnud tulevad pesa ja poegade juurest ära ja röövlinnud saavad kergelt pojad saagiks. Seda küll ei tahtnud ja siis saime aru, miks on kuni 15.juulini saarele minek mittesoovitav.

Vaatasime saart eemalt ja tegime pildi Järvemuuseumi aknast vihmase ilmaga. Ja aarde juurde läheme mõnel teisel korral, nüüd ju tee selge! :)

22 mai 2016 kommenteeris gk [geokrahv]

Tondisaar on hetkel lindude valitsemise ala. Maabuda ei söendanudki.

24 jaanuar 2016 leidis Rudolf, Martin [rudolf]

Leitud talvise otsimisretke käigus.

Kui mälu ei peta, siis näitas geps limnoloogiajaamast 3,3 kilti linnulennult, mis möödus enamjaolt tuisus sihti jälgides. Umbes poole tee peal hakkas ähmaselt paistma midagi saare moodi, veel lähemale jõudes aga juba inimesed ja koguni üks auto, mis üle jää saare poole kimas.

Üldiselt võib öelda, et isegi selline lühike lõik andis üsna hea maigu suhu sellest, mis tunne võiks olla kuskil polaarretkel (noh, kui välja arvata ekstreemne temperatuur, raske varustus ja muu selline ebaoluline...). Kõnnid ja kõnnid mööda hallikasvalget välja, tuulest juba üks näopool kergelt tundetu, aga kuskile välja justkui ei jõua.

Olulise erinevusena polaaraladest saavad aga meie jääväljad siiski millalgi otsa ka. Kui saar juba selgemalt välja joonistuma hakkas, jäi kohe mulje, nagu toimuks mingi progress ja kõndimises oli tunnetatav eesmärgipärasus. Saare peal selgus, et osa inimesi on täitsa tuttavad näod, kes sinna sama eesmärgiga, aga natuke teist teed mööda tulnud olid. Eriline tänu nuffile kuivatatud virsiku eest :)

Saime siis ka rahulikult logitud, soovisime vastastikku head teed ja kadusime taas valge müüri sisse, üritades ajada oma kinnituisanud jälgi.

Kokkuvõttes väga äge retk, mida on siiamaani (logi kirjutamise aeg juuli) mõnus meenutada.

Aitäh!

24 jaanuar 2016 leidis Rudolf, Martin [matu07]

Päev algas tuisuga. Venitasime nagu suutsime, aga lõppu ei paistnud. Kell oli juba julgelt üle keskpäeva, kui viimaks teele asusime - olgu mis on, aga plaan on vanem kui meie.

Läksime lihtsama vastupanu teed ja maandusime Limnoloogiajaama parklasse. Aardeni jäi vist 3,3 kilomeetrit. Kaldal silm justkui seletas mingit siluetti seal kusagil kauguses...

Asusime kõmpima. Vaevu saime sadamast välja, kui lumekihi all oli vesi vastas. Algul tõmbas vedelaks, aga väikese uurimise järel oli selge, et kannab ikka. Rühkisime edasi.

Oli juba kõnnitud küll, kui jõudsime võrguliini lipuni. Pilk tagasi: nagu polekski kuhugi kõndinud. Saar oli ees ikka sama kaugel. Vähemalt tuiskas otse näkku, vasak silm oli põhimõtteliselt kasutu. Kummikuservad tegid löta-löta ja pakkisid ennast lund nii täis, et lühikese ajaga olid justkui mäesuusasaapad jalas. Vaikselt läks kumbki oma mõttesse ja kõndimisrütmi, aega andis mööda saata sammutaktis sajani lugemine. Kui kakssada sammupaari täis, jäin iga kord seisma ja vaatasin, kas Rudolf on veel olemas või on jääauk ta neelanud. Oli olemas.

Viimaks hakkas saar siiski lähenema. Ja oli see silmapete, või nägin ma seal mingit täppi liikumas? Kissitada tuli otse vastu tuisku; kui täpist veidi kõrvale vaadata, siis ta justkui liikus, samas oli raske isegi jääl ja taeval vahet teha...

Mida lähemale saime, seda selgemaks sai, et on tõesti liikumist näha. Ja siis, oh üllatust, ilmus lumepilvest maastur, mis samuti otse saarele suundus. Sealtsamast ilmusid ka esimesed tuttavad kujud: jälle olime lisakoordineerimiseta samal ajal saarele sattunud!

Saarel ootas juba suurem seltskond tuttavaid nägusid, keda oli tõeline rõõm kohata. Pakutud kuivatatud virsik läks ka otse kümnesse. Ka aare sai kenasti logitud.

Ja nüüd tagasiteele... Sammud olid vahepeal täis tuisanud, sihtpunkti oli ka raske tuvastada, nii et minna tuli sisemise GPS-i järgi. Vähemalt oli tuul seekord tagant ja seega hoopis kergem liikuda. Kauguses oli veel näha geokaaslaste kujusid, kes justkui polaaruurijad läbi lume rühkisid. Ja saigi käidud, võib väga rahule jääda. Aitäh peitjale-taastajale ja samuti vahvale seltskonnale, kellega oli väga tore seal kohtuda.

24 jaanuar 2016 leidis Anne,Tanel,Kalmer,Kleone,Henriko,Reino,Vanda,Helbe,Leonhard [nuffi]

Vat siia saarele oli mul vaja tulla kindlasti, nüüd ja praegu, sest üksi, no tänan EI, ma seda ei teeks iial. Õnneks sain oma tahtmise. Astuma hakkasime kõik reas, ilus valge oli. Saar oli näha. Keegi küll vahepeal teadustas meetreid aga ma järeldasin et siis kui jalg saarel - oleme kohal! Müstilisel kombel ta vahepeal jah nagu liikus eemale aga no tunnike läks ja kohal me olime. Saime just saart ja linnupesi imetlema hakata kui nägin kaldapoolt autotulesid. Saarele kihtutas Jeep ja välja tuli sealt seest 9 inimest! Uskumatu julgus...

Ehkki ma teadsin, et Matu-Rudolf ka täna matkavad, oli rõõm neid siin kohata. Tõesti äge saar ja vajas kindlasti aaret, ma tänan selle elamuse eest!

Tagasiteel hakkas tuiskama, sellega on kõik öeldud!

Edasi oli meil Reinoga plaan Arumetsas ka ärakäia, kuid "kriipsujukud" Kalmer-Tanel kukkusid kriiskama, halama ja kiunuma. Emalõvi pidavat kah vähem lõugama kui mina!!! Ju ma siis lõugasin tõesti, ennast ju kõrvalt ei näe, igastahes tuustisin ja nügisin neid autosse kogu oma suure jõuga. Sain jeeli-jeeli oma lõvikutsikad autosse... Järgmine kord vaatan aegsasti, kus need lastelukud autos asuvad! Ja ära me Arumetsas käisime!

24 jaanuar 2016 leidis Koos suure ja toreda seltskonnaga [kleone]

Tänase päeva pikim matk. Tuisk ei teinud olukorda paremaks. Tänud.

24 jaanuar 2016 leidis Helbe, Leo, Kalmer, Tanel, Anne, Reino... jt [helbez]

Üliäge matk Tondisaarele. Saarele minnes oli sihtmärk kenasti silme ees, kuigi kui vahepeal lund sadama hakkas ja tuiskas, siis oli kõik kolmes suunas puha valge, õrnalt aimatav saaretriip vaid näha. Tondisaar ise oli ka päris huvitav pisike saareke, ja need pesad puude otsas peaks kuuluma ainukestele sisemaal elavatele kormroanidele.
Aitäh hea sihtkoha andmise eest! Aare oli ka tore.

24 jaanuar 2016 leidis Vahva seltskond (sh Reino) [errvee]

Võrtsu peale minekuks oli tuul tõusnud aga see ei takistanud meid. Kohapeal uurisime tühje linnupesasid puu otsas. Saarele saabus džiibiga üks seltskond, varsti ilmusid tuisust välja nendel päevadel korduvalt kohatud Matu/Rudolf. Tagasiteel oli kallas kaugel-kaugel näha ja ootav pääsemine tuisust pani sammu kiirendama.

24 jaanuar 2016 leidis Kogu seltskond ja [berti]

Korralik tuisk, aga ikkagi leitud.

24 jaanuar 2016 leidis Anne, Kleone, Henriko, Reino, Vanda, Kallo, Anna, Renno, Helbe, Leo, Tanel ja [kalmer]

Leitud. Aitäh!

24 jaanuar 2016 leidis Anne, Kleone, Henriko, Reino, Vanda, Kallo, Anna, Renno, Helbe, Leo, Kalmer ja Tanel [timix]

Kuigi enam eriti ei viitsinud, kupatas Anne meid ka siia. Täna oli päris kõva tuul ja külm lõikas kõvasti, kuigi temperatuur oli tunduvalt kõrgem kui eile. Vaatasin kogu tee Kalmeri jalgu, et samades jälgedes astuda. Aarde leidsime kiiresti ning hakkasime kohe tagasi ka tulema. Teised jäid veel muljetama meile vastu tulnud Martini ja Rudolfiga ning saarele autoga sõitnud seltskonnaga. Aitäh!

20 jaanuar 2016 leidis Tanel [phantom]

Kuna väljas oli selline harvaesinev loodusnähtus nagu talv ja pealegi veel ilm ilus, siis tekkis mõte, et oleks vaja selle aarde juures ära käia. Lume paksus pani küll veidi kõhklema, aga palju seda talve ikka on, ei saa pirtsutada. Parkisin auto ära ja vaatasin, et saar ju siinsamas, mis see siis minna on. Oleks ehk ka drive-ini saanud, aga mõte auto jää alt välja õngitsemist ei tundunud üldse ahvatlev ja sai valitud turvalisem jalutamise variant. Kui aga minema hakkasin, siis selgus, et keegi on saare ära nõidunud. Läks teine järjest kaugemale vaikselt. õnneks olin temast siiski kiirem ja sain ta kätte. Kui saar käes, siis läks aardega juba libedalt. Tagasiteel hakkas saar jälle vaikselt järele hiilima. Üllatavalt väsitav oli see lumes sumpamine, jalad andsid lõpuks täitsa tunda. Ujuvvahendit kaasa tarima ei hakanud, sest kuskil seda ujutada nagunii polnud. Aitäh peitjale.

10 jaanuar 2016 leidis Marie [mariie]

Aare leitud :)

10 jaanuar 2016 leidis Tiia,Einar [pagarid]

Selle aarde välistasime algselt, aga kui ilmus Hannese logi, siis kiskus hamba verele. Tegime talle kõne, et mida hoolduseks kaasa võtta ja saime juhendid kaasa. Kodus veel arutasime, kas kaasa haarata soomik või minna jalgsi. Hommikul aga laadisime poistekoorma vahele hoopis suusad. See valik oli õige. Parkimisplatsil jäi järvel silma mingid kogud, aru ei saa, on need inimesed või võrgutähised. Kõik sirgelt ühel joonel. Poole maa peal oli juba liikumist näha ja vahetult enne saart sai veel kolme viimasega jutule. Tuli välja, et looduse omnibussi rahvas. Leidmisega raskusi polnud, eilsed ja tänased värsked jäljed ees. Tuunisime siis aardelaegast veidi ja asusime tagasiteele. Tänud peitjale ja Hannesele õigeaegse logi eest.

10 jaanuar 2016 leidis Aimi, Kristiine, Marie [aimike]

Paar kuud tagasi Võrtsjärve Väravaid otsimas käies sai seda kauguses siravat saart nii igatseva pilguga üle vee vaadatud. Tänagi oli ta sama kutsuvalt oma kohal, aga üle jää ei pidanud õnneks enam vaatama. Mõnus jalutuskäik oli mööda lumevalget lumevälja. Jälgi oli paras ports ees ja ka peidikuni viis ilmeksimatu rada. Oligi värske logi eelmisest päevast ootamas, eelmine enne seda eelmise aasta veebruarist :) Ma ei hakka parem ette kujutama, milline see aare puhastamata välja nägi, nii et tänud eelmistele :) Saar ise oli pisem kui arvata julgesin, aga armas ikka. Ülimõnus retk, julgen soovitada.

9 jaanuar 2016 leidis Hannes ja Levia [hpalang1]

Kolmas nelja-poolene ses päevas. Mädajärved olid oodatust oluliselt vähem aega võtnud, päeva põhisündmuseni veel tundi paar - asi siis see täpp ka ära värvida ;) Parkisime piknikukohta 2.5 km kaugusele aardest, katsusime jalaga järvejääda, aga ei miskit, täna olek tegelt võinud rahumeeli draivinni teha. Vähemalt kalamehed olid autoga umbes poole maani sõitnud ja rullnokad tiirutasid kalda ääres oma trandulettidega ringi. Aga meie muudkui astusime ja astusime ja astusime ja logisime ja astusime ja astusime ja astusime ja olimegi jälle auto juures. Megavalge, megavaikne. Miskipärast olid karbi kinnitused lahti ja karp ise natsa s***tane - eks seal elatakse suisel aal igal pool, nii sees kui väljas. Ikkagi, kes järgmisena läheb, võiks mõned tuunimisvahendid kaasa võtta - ütlen privas, mida - ehk saab siis veel parem.

Vägev koht ja veel parem matk - kes teab millal muidu oleks sinna sattunud :) Aitüma!

23 august 2015 ei leidnud eix [eix]

külastatud nädalavahetuse paadiretke käigus. kuna saar oli külastajate poolt ülerahvastatud siis jäi otsimine lühikeseks eks tuleme teinekord tagasi.

22 veebruar 2015 leidis Palju matkalisi, Andreas, karuonu & [caro]

Mis nii viga aardeid otsida, kui lausa tõukekelgumatk mulle orgunnitakse ;) Eelmisel päeval käisime südame rahustuseks vaatamas, kas jää ikka kannab. Kandis küll ja oli sile kui klaas.

Matkapäeva hommikul oli tõusnud tuul ning Tondisaarele minnes oli see täiega vastu nii, et kelku lükata eriti ei saanudki, pidime enamuse ajast kõndima. Mis kõndima! Vastutuult rühkima ja kelgust kinni hoidma, et tuul meid randa tagasi ei viiks! Üks kalamees oligi oma varustuse omapäi jätnud ning poolel teel olles nägime tema Soome kelku koos seljakotiga auto kiirusel risti üle jää kihutavat. Tuul pani pihta. ;)

Jääs paistsid igasugused huvitavad moodustised ja kujundid ning jää ise kandis lausa autot. Loomulikult olin mina matkalistest ainus, kes suutis kalamehe augu üles leida ja sinna sisse astuda! :) 500 m Tondisaarest ja ma maabusin märja jalaga.

Aare ise oli lihtsamat sorti ning selle leidmisega probleeme ei tekkinud. Saarel sõime pirukaid, jõime kakaod ja teed ning lootsime, et tagasitee saab meil kergem olema (kui tuul muidugi ei pöördu). Tõuklesime veel ringi ümber saare ning võtsime suuna sadama poole. Oli see vast sõit! Tuul lükkas meid nii, et hoogu polnud vaja andagi ning pidi vaid pidurdama, et mitte täie hooga konaruste korral külili lennata. See oli alles mõnu ja rõõm ning kõik need eelnevad rasked kilomeetrid ununesid.

Kelgutajaid oli meid kokku 12 ning isegi noorgeopeitur tegi ligi 8 km matka kenasti kaasa. Aitäh elamuste eest!

8 veebruar 2015 leidis Vallo,Steve,Arvet [arweto]

Tuuline väike jalutuskäik (~10 km)üle vee ja piknik saarel.Aardega kõik ok.Tänud juhatamast.

16 veebruar 2014 leidis Kajaliis [lylleke]

Leitud

16 veebruar 2014 leidis K & B ja Georetkelised [kajaliis]

Mõnus jalutuskäik mööda jääpõrandat. Täna jäi pee kuivaks, aga kamba peale õnnestus üks siig küll välja õngitseda. Abiks seegi. Kaasa rabasime Ämblikmehe ränduri.

9 veebruar 2014 leidis anu [johnblack]

sai tehtud tillukene ja enesele tundmatuid lihaseid väsitav jalgsimatk saarele.saar ise kubises mugudest, kes olid sinna sattunud raudsetel uiskudel.hea valik nende poolt!

8 veebruar 2014 leidis Erko [erko]

Looduse Omnibussi reisil tekkis võimalus esimest korda elus Võrtsjärve Tondisaarel ära käia. Matk oli omajagu pikk - ligi 3,5 km üks suund. Jääl oli lund vaid mõningates vaaludes. Muidu tänu viimaste päevade sulale oli jääl rohkem vett. Olin ennast hästi varustanud. Head kõrge säärega kummikud, tagavara sokid ja püksid. Kuna rahvast saarele läks ikka palju, siis kartsin, et aaret on raske otsida. Aga õnneks see kartus osutus asjatuks. Peidupaik oli piisavas kauguses saare puhkepaigast. Sain rahulikult oma toimingud ära teha. Kindlasti oleks põnev kunagi siia ka suvel paadiga tulla ja näha saart roheluses. Oli vahva retk siia. Tänud aarde peitjale!

1 veebruar 2014 leidis Eero [valap]

Praegu saab saarele lausa autoga. Mina matkasin loomulikult jalgsi. Väga mõnus jalutuskäik. Tänud peitjatele. Aare korras. EV. J: TB

24 august 2013 leidis Bernhard, Enn, Merike, Laurits ja Ain [aints]

Startisime lõbusõidule mootorpaadiga Suislepa sadamast, pannes jala ka Tondisaarel maha. Mitmeid surnud linde nägime saarel küll, vaime mitte, need ei ilmutanud ennast uneski. Viimased 25 meetrit kulgesime aardeni koos Lauritsaga, teised jäid lagedamale kohale. Aare kenasti korras, vahetuskaupa ei teinud. Aitäh!

26 märts 2013 leidis Maku [maku]

Mis siin ikka, kui Eestis jääaeg jätkub siis tuleb ju seda ära kasutada. Suusad alla ja teekond saarele võis alata, leid oli kiire ja tagasiteel kerge taganttuul viis väga kiiresti mind uuesti tuttava auto juurde. Ilma aardeta ei oleks mina vist kunagi sellele saarele sattunud, tänud.

29 juuli 2012 leidis Elis, Piia, Ants, Priit [priitk]
Geoekspeditsioon pealuu lipu all startis lõõmavas kuumuses lootusega end Võrtsjärve vees veidi jahutada. Proviant pardale veetud, tuiskas alus mootorite ulgudes maalilisele jõele. Kindla käega juhtis tüürimees ootusärevuses meeskonna teadaolevalt aaret peitva üksiku saare poole. Kartmatud madrused jälgisid ärevalt läheduses tiirutavaid raipesööjaid ja hoidsid püssirohu kuivana. Viimaks randus paat kruusa kriipides ja geopeiturid kahlasid närvilikult kaarti vaadates rannale. Aardevalvurite hädakisast ja täppislaskudest hoolimata hiiliti peidikuni ja avati aardelaegas. Logiraamatusse jäi selle kohta märge. EVEJ Tänud peitjale.

21 juuli 2012 leidis Kõpsutav Linnapreili, asjalik Merike ja Geopuuk [alex]
Eks ma jah jäin veidi sõnatuks ning palgele ilmus vaid kohtlane naeratus kui peale mõnusaid hetki Öhne jõel, küsis Merike, et kus me oleme kui nägi enda ümber laiumas piiritut ookeani.Õnneks on ka ookeanis merehädaliste ning geopeiturite jaoks sadamad ehitatud ning ühes sellises me siis randusimegi.See, et ma rohus peitunud kajakapojale pähe ei astunud, oli Saatus.Logimise aeg suhu tikkunud põõsa lehed jätsid mitmeks tunniks ebameeldiva essu maitse suhu ja sõõrmetesse.Tänud aarde taastajale ning auriku kaptenile kes meid ulgumerele viis!

21 juuli 2012 leidis Linnapreili, Alex, Peedu ja Co ning [mooritz]
Mööda Õhne jõge liikusime siis edasi selle aarde poole. Ma kaotasin hetkeks ikka täielikult orienteerumisvõime ja Alex sai naerda minu kummalise küsimuse üle ;). Saare vahetus läheduses möödusime Orgiast ja saar võttis meid vastu kui kaader õudusfilmist. Pea kohal tiirutasid kajakad ja maas vedelesid kajakad ja kogu aeg oli tunne ,et nüüd ja kohe muutuvad need kajakad vaenulikuks ja lendavad vihaselt meile kallale. Aga tegelikkus oli see, et astusime mööda kajakas....st rada aarde poole ja kajakad ei teinud meist suurt väljagi. Vaid üks kajakapoeg oli saarel ja end oskuslikult täpselt meie liikumisteele poetanud, hää et keegi peale ei astunud. Aarde juures oli ikka seda valget s... ollust hirmsal kombel ja Alexil oli tükk tegemist ,et seal logi kirja saada. Paadi poole liikudes rajal linnukest enam ei olnud, kajakapoeg oli ilmselt meie tehtud rada pidi vaikselt jalga lasknud. Tagasiteel Suisleppa jäi meie osaks vaid veevulinat kuulata ja kaunist loodust nautida. Tänud vahva elamuse ja suurepärase matka eest. Eraldi tänud Peedule paadimehega :)!

21 juuli 2012 leidis Triin & Co [linnapreili]
Mönus paadiretk saarele. Kohapeal võttis vastu üle pea rohi, surnud linnud, kalakeste jäänused ja väljaheited. Kuidagi väga kriipi koht, mis täiesti õigustab oma nime. Aare ise kuiv ja korras ning lihtsasti leitav. ps. tänud Peedule paadi organiseerimise eest ;)

25 september 2011 leidis Indrek [kil]
Leitud koos kasutajaga [carina], kaasas oli ka [geokrahv]

25 september 2011 leidis Kats, Indrek ja jäljekoer Luna [carina]
Pärast Arumetsa aaret kulges meie kaunis sügispäev Geokrahvi juhtimisel edasi mööda Õhne jõge Võrtsjärve ja Tondisaare poole, et leida üles Kajaka vaimu aare. Leid tuli kiiresti ja koordinaadid olid täpsed. See oli minu ja Indreku esimene kord külastada Tondisaart. Väga ilus koht. Sinna tasub minna ja ka grilliasjad kaasa võtta, sest nii grilliplats kui lõkkematerjal on ilusti saarel ootamas. Muide, see oli minu 200. leid, kahju, et šampus koju ununes!:)

26 juuni 2011 leidis kylatark ja peedu [kylatark]
korralik aare

26 juuni 2011 leidis Peedu + kambajõmmid [peedu]
Päev varem leidnud olid kommentaariks kirjutanud, et kanuuga olevat aardeni jõudmine paras vehkimine olnud. Meil mootorpaadiga ei olnud küll mingit vehkimist. :)

25 juuni 2011 leidis K&R [rossa]
Tervitus. Käisime Võrtsjärve peal kanuutamas tõesti ning sai muuhulgas ka kogemata leitud seesamunegi aare, esimene minu jaoks :) Mida võtsime, mida jätsime, ei ole enam kahjuks meeles. Jääge terveks.

19 juuni 2011 leidis Lisete, Sten-Erik, Sven ja [pekadrip]
Arumetsa aarde juurest polnud Tondisaarele enam pikk maa... Ilmajaam viskas jälle villast, lubades tänaseks vihma ja äikest ja ei kriipsugi päikest... tegelikkuses oli imeilus ilm ja olles valmis paduvihmaks ja milleks iganes, lausa väga-väga ilus ilm ja olematu lainetus. Seega sai ka Tondisaarel ära käidud ühe jutiga. Algul tundus kahtlane, kas äkki ei etendu Tondisaarel Hitchkocki "Linnud" etendus, meiega peaosades, aga kajakad vaid lärmasid ja lasid suurest hirmust ise "püksid täis". Seda siiski õnneks mitte meie peade kohal ;) Terve saar oli tegelikkuses veidike õõvastav- kajakalaste laibad, surnud ja poolsöödud kalad (ka üks priske angerjas!), tühjad pesakohad, poolikud munakoored... See võiks olla superilus koht koos oma lõkkekohaga, aga loodus võtab seal oma osa ja inimene on jätnud oma jäljed. Aarde leidsime täies korras olevat, ämblikud olid vaid usinasti toimetanud peidukohas. Olime sel aastal teised logijad. Pidasime rannas väikese pikniku, kajakadki olid maha rahunenud. Ja siis tagasi teele... Vahelduseks inimmassidele oli väga mõnus ja vaikne päev. Isegi sääsed tundusid peaaegu armsad ;) Aitäh kõigile osalistele!

20 jaanuar 2011 leidis Triin & Paavo [speedy]
Tolle päeva viimane raskeim piisk
Meil vaja otsida oli just nimelt siit
Aastaid saanud seda punkti seedi
Korra kanuugi asjata kohale veeti

Seekord oli samm meil kahel kindel
Täna vingete aaretega võidurindel
Kaks ning pool kilomeetrit kuuvalgel
Enamus aega naer meil püsis palgel

Ainult üksikumad korrad kui märjaks
Muutus jälg-ka minust kaotas härja
Ent kohale saime rõõsadena ja leid
Just tüüpi mis aina rõõmustab meid

Tondisaarele tiirud sai tehtud peale
Ei sattunud me vist tontidele peale
Kui söödud vorst sai hubases onnis
Unistamas leidsime end vaid konnist

Tagasitee mandrile lühem nagu ikka
Taas vahva kogemuse võrra rikkam
Kuu ilmutus harva läbi taevase pilve
Ei tea kas Tondisaarel ka oma Virve

20 jaanuar 2011 leidis Paavo ja Triin [trine]
Paaritunnine matk üle jää tontide juurde jäi ikka sobivalt pimedale ajale. Leidsime lähima legaalse järveäärse parkla Rannakülast ja sealt otse räätsadega aardeni. Lume paksuse poolest võiks üritada ka ilma räätsata, kuigi jalad said niigi märjaks ja ei tahtnud proovida, kui sügavale oleks võimalik vajuda. Loodetavasti oli selle vee all siiski veel jääkihte. Aare leitud, uudistasime veel vaatamisväärsusi ja sõime tondiöömajas tuisu eest peidus olles vorsti. Tagasiteel olid need liivakotid jalgade otsas millegipärast hulga raskemad kui enne ja mõlemil tuli paaris kohas kiiremaid samme teha, kui "maa" liialt vajuma hakkas. Päris väsitav ja kahtlemata meeldejääv aardeleid.

29 august 2010 leidis Ave, Marko, Hiie, Gunnar [oiorokko]
Tegelikult oli plaan juba eile ära käia, aga ei jõudnud siiski teoni. Siis täna hommikul käidi uuesti mõte välja. Esialgu tundus ilm tuulisevõitu olevat, aga päeva peale tuul vaibus ja võtsime retke ette. Ave isal on Mustla lähedal rannas paat, sealt me teekond Tondisaare poole alguse saigi. Umbes 50 minutit ja 7,5-kilomeetrit ja olimegi kohal. Kuna Ave isa oli seal viimati aastaid tagasi, siis ei teadnud ta täpselt kus kõige parem randuda oleks - läksime otse. Saarel nägime väga ilusat randumiskohta (kes minemas ja ei tea, siis limnoloogiajaama poolt (kirdest) otse tulles on "sadam") Saarel polnudki me ainsad, kalamehi oli ka. Ja kajakaid. Üks õnnetu hobuse mõõtu kajakas oli kas kere peale saanud või lihtsalt nälginud ja ei suutnud lennata. Kahju küll oli, aga ju siis on loodus nii ette näinud. Aarde leidsime üsna ruttu, aga tundub, et peidukas on kõrvaharkidele ja ämblikele lemmik paik. Tegime saarele tiiru ka veel peale ja tõdesime, et sinna võiks veel tagasi minna (on ju seal katusealune, lõkkease ja isegi Stalini jalajälgedega peldik). Poole tunniga saime saarega tuttavaks ja hakkasime tagasi podistama. Tagasitee kulges veidi pikemalt, aga õnnelikult maismaale me jõudsime. Igavesti tore koht. Tänud juhatamast!

27 juuni 2010 kommenteeris Kristjan, Mirtel, Pärle ja [bjorn]
Ilusat ilma ära kasutades tegime väikese paadisõidu Võrtsul. Paadi saime sisse lükata Pikasillas ja sõit võis alata. Pähksaare juures vedasime ka pisut lanti järel mille tulemusena sai õhtusöögilaud kena täienduse kod. Havi näol. Siis keerasime paadinina Tondisaare poole. Mõõdukas vastutuul meid oluliselt ei seganud ja mõne aja pärast maabusime kenasti Tondisaarel. Enne aarde juurde minekut tegime jalgsi rännaku ümber saare. Vana aare oli mul juba kaks aastat tagasi leitud, aga Kristjan sai siis pisut ka otsida. Peale uue aare kiiret leidu läksin vaatama kas leian vana ka üles. Kuna mina olin viimane, kes selle leidis, ja ma ka mäletasin kuhu see pandud sai, siis polnudki see keeruline. Karp oli vett poolenisti täis ja logiraamat samuti läbimärg. Panime vanast aardest uude järjepidevuse säilitamiseks avaja ja pisikese tali. Logiraamatu võtsime kaasa ja ülejäänu koos vana karbiga sai pandud kõrval asuva puu sisse, kus ilmselt oli ka aarde esialgne peidukas. Logiraamat on praegu kuivamas ja kui jälle sinnakanti satun, siis viin ta saarele tagasi.

27 juuni 2010 leidis Pärle, Mirtel, Björn ja Kristjan [kris642]
Tänane väike paadimatk koos kalastamisega viis meid siis Tondisaarele. Torniotsas käidud võis asuda otsingule. Leitud ja logitud võtsime palli ja teokarbi ning jätsime paar münti ja maxima klepsu. Vend ütles, et siin peaks olema ka vana aare ja asus otsingule. Leitud !!!. Avasime karbi ja kallasime suurema vee välja. Päästsime mõned asjad ja lisasime uude aardesse. Vana logiraamatu võtsime kaasa, et kodus kuivatada ehk saab kunagi tagasi aardesse viia. Vana aardekarbi jätsime peidukoha naabri juurde sobivasse kohta, mida me oletasime olevat esialgne peidukoht. Täname peitjat meeldiva seikluse eest. Ah ja ühe lolli havi saime ka kätte. Igaljuhul maitses ta õhtul vägahästi.

4 veebruar 2010 leidis Neeme [neeme]
Jätkuvalt ilusad talveilmad ei jätnud võimalust - Tondisaarel tuleb ära käia. Korra lükkasin matka edasi, sest 27 pügalat alla nulli välja eriti ei meelita, aga tänane mõnus talveilm sobis ülihästi. Lumeolud olid muidugi eri teema, sest mitu kilomeetrit mööda kohevat lund täis metsasihte võttis naha päris aurama. Järvepealne kolmekümne sentimeetri paksune lumi oli selle kõrval juba lillepidu :) ja aarde juurde jõudes näitas geps läbitud teepikkuseks enam-vähem 10km. Tops tulist teed, paar pirukat ja siis juba tagasiteele. Aardesse jätsin täringu, kaasa võtsin mõnusa matkaelamuse! Tänud!

25 detsember 2009 kommenteeris Jaanus [jmets]
Tea, kas kanna(ta)b juba? Hammas on igatahes verel ja huvilised oodatud kampa lööma.

3 oktoober 2009 leidis Heinz, Margus ja Peter [donpedro]
Saime korralikku tormi ja rahet. Sai leitud kalastamisretke käigus, seega said nüüd ka kaks kalameest teada, mis on geopeitus. Tegime ka ekspromtrandumise Limonoloogiajaamas ja kuulasime tund aega tarka juttu. Huvitav oli, soovitan. EV, Jätsime kalamuuseumi pileti.

13 september 2009 leidis Sven ja Herti [hertz]
Järjekordse paadiretke esimene aare. Saar sai leitud kiiresti ja sama ruttu tuli ka aarde leid. EV, J: elevandi

13 september 2009 leidis Herti ja Sven [geokrahv]
Äratus oli hommikul kell viis. Poole seitsme paiku tõmbasime paadimootori Suislepas käima. Sõit võis Tondisaarele läbi hommikuse udu alata. Saarel oli kolm kalameesmugu aga meid nad ei seganud. Aardeleid tõi naeratuse näole. Tänud aarde taastajale! Minu poolt EVEJ. Tagasiteel kontrollis Viljandimaa keskkonnateenistuse inspektor kapten Kapp ka meie näod üle. Imelik tundus talle see, et meil polnud paadis ühtegi salavõrku ega ühtegi kalapoega. Minumeelest seal vetes polegi kala. Meie küll ühtegi ei saanud. Aare väga heas korras.

20 august 2009 leidis Reido, Anne [reido]
saarele saime praamiga "Orgia", olime sel päeval teised leidjad, EVEJ

20 august 2009 leidis Mari, Siim ja Ants [marx303]
Alustasime oma kahepäevast paadipuhkust limnoloogiajaamast, kust meil lubati paat vette lasta. Tondisaarel oli kellegi proua sünnipäev, kuid meil lubati lahkesti ringi vaadata, mida me ka tegime. Uhkes üksinduses sai aare leitud. Kõik oli kena ja kaunis. Aitäh!

8 juuli 2009 leidis Lembit [polekala]
Käisin kalamuuseumis ja nautisin ilusat paika. Sain limnoloogia juures sadamas meestega jutule ning loa auto sinna parkida ning oma paat sealt vette lasta. Vahva saareke. Tänud! EVEJ.

28 juuni 2009 leidis Märt ja Ef [nodsutours]
Leidsime, logisime.

28 juuni 2009 leidis paaditäis mugavust armastavaid geopeitureid [telc]
Laupäeval proovisime Paavoga Limnoloogiajaama kandist järvele minna, aga just siis tuli suur vihmapilv selga. Ja tuul. Ja laine käis täpselt külje peale. Loobusime 100 meetri kaugusel kaldast juba. Pühapäeva hommikul tuiasin niisama sihitult platsi mööda ringi ja muuseas vastasin laiskuse tõttu eitavalt Paavo mõttele proovida teist korda Tondisaarele sõita. Mingi hetk, aga märkasin, et selle kaatri juures, mis seal kai ääres seisis, on mingi elu tekkinud. Läksin asja uurima ja poisid olid lahkesti nõus meid väikese tasu eest saarele toimetama. Seltskond haaras ideest kinni ja lõpuks oli tahtjaid rohkem kui kaatris kohti. Hankisime siis bensiini ja päästevestid, andsime otsad ja olimegi paarkümmend minutit hiljem juba Tondisaarel. Aarde leidsime ruttu. Tagasi minnes tegime auringi ümber Märdi ja Eeva, kes olid kanuuga lühimat teed pidi saart vallutama sõitnud.

28 juuni 2009 leidis  Rita, Lauri, Telc, Hanno, Katja, Alice & Airi [airce]
Alati teretulnud ettevõtmine on see, kui rahulikult jalutad ja keegi tuleb teatab, et mis sa arvad, kui läheks ja käiks ära ... hästi arvan :) Korjasime oma nodi kokku ja veepealne sõit saigi mõnusasti alata. Ise nagu üldse miskit vaeva ei pidanud nägema. Saarekesel paar sammu ja näo kõrguselt aare kenasti leitud ning tühi logiraamat sai mõningate sõnade ja nimede poolest rikkamaks. Kajakaid leidus kõikjal. Tänud.
V: märk J: klaaskuul

28 juuni 2009 leidis Lauri, Rita, telc, Hanno, Airi, Alice, Katja [algaja]
Ma ei teagi kuskohast või kellel see mõte tekkis aga mingil hetkel olin ma juba asjaosaline ja käisin paadi jaoks kütet ostmas. Edasi olime aga juba keset laia vett ja uhasime kambakesi saare poole. Sõit oli mõnus ja ega saare pealgi pikalt läinud. Korralikult tähistatud aardekonteiner tuli üsna kiiresti lagedale, kui me lõpuks tabasime talle õigest küljest läheneda. Hanno lihtsalt pidi posti otsa ronima ja sealt sai ka selgeks, et üks üsna tuttava välimusega seltskond liigub ka saarekese poole. Tagasi olima ka üsna varsti. Väga tore aare, kuna kõik nautisid seda osa mis hõlmas vee peal liikumist. EVEJ

28 juuni 2009 leidis Katja, Alice, Airi, Rita, Lauri, Tanel & Hanno [hanno5000]
Kui Pikasilla kohalikud kaatrimehed olid nõus väikese tasu ja paarikümne liitri kütuse eest saarel ära käima, siis ei saanud ju ometi võimalust kasutamata jätta. Kaatriga, mis arendas kiirust u. 40 km/h oli igatahes väga lux sinna sõita. Saar ise erilist silmailu ei pakkunud, käisin ka asja ülaltpoolt vaatamas, kus mind siis märkasid kanuuga saarele lähenevad Märt ja Ef, kes meie lahkudes hakkasid ka just saarele jõudma. Enne muidugi leidsime korralikult taastaud aarde ka! Tore üritus oli! EVEJ.

28 juuni 2009 leidis Ef ja Märt [mart]
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama aasta 2007 juuli viimasest kolmapäeva õhtust, kui meile pisteti pihku pakk suveseikluse legendidega, muu hulgas ka sellisega siin. Nu ega ta siis lihtne välja mõelda ei olnud, kuid siiski mingil hetkel hakkasid selle kirjelduse järgi liikuma mõtted Tondisaare suunas. Sai seiklemise vahepeal isegi süst kodust autokatusele tõstetud, kuid kolmandal seikluspäeval, mil meil sinnakanti asja oli, olid lained liiga kõrgelennulised, et riskima minna. Nii kasutasimegi tookord saart hiljuti külastanud geopeiturist sõbra abi, kes juhuslikult ka nõutud vastuse oli oma fotokasse jäädvustanud. Rajameistrile aga lubasime, et ükskord tuleb see päev nii-kui-nii, kui me seal isiklikult ära käime.
Vaatamata sellele, et meil kanuu kaasas oli, ei olnud täna mingit plaani Tondisaart külastada. Selle kihu ajas peale meile hoopis Paavo, kes rääkis, et tema sinna täna kanuuga minemas. Paar sekundit omavahelist arutelu ja otsustasime temaga kaasa minna, et saaks pärast ta omastele öelda, millese ta suri. Ei tea miks, aga mõne aja pärast selgus siiski, et esialgne agitaator tegi oma plaanid ümber ja tõstis kanuu katuselt hoopis maha. Kuna meil aga mõte juba oli keset Võrtsu, siis sõitsime karuonu poolt pakutud koordinaatidele, tõstsime Mauri koos autotooliga Kadri ja Oliveri autosse, ning kell 13:12 lükkasime kanuu kaldast lahti. Järv oli peegelsile ja mõnus 2,4km aerutamist saarele tundus igati mõnusa puhkusena
Kui aardeni oli jäänud veel nii umbes 800m, hakkasid silma saarel liikuvad erkoranzhid täpikesed. Mõni neist oli isegi kuskile kõrgele vahepeal roninud, tema paistis eriti hästi silma. Peagi kogunesid need täpikesed roostiku varjus salakavalalt oma veesõidukisse ning asutasid tagasiteed Pikasillale, tehes väikese auringi ümber meie, seda viisakalt vaikse käiguga, et meid kiilulainega mitte ümber ajada. Lehvitasime neile ja vaatamata nendepoolsele ettevaatlikusele keerasime endi sõiduvahendi kiiresti risti päris tõsist loksumist, masside vahe oli ikka arvestatav ja meil ei olnud sugugi soovi märjaks saada ühel või teisel moel.
Tagasiteel saarelt oli üks kalamees end motoriseeritud kummipaadiga roostiku serva vaia külge ankurdand ja hetk enne meie saabumist kaotanud ebavõrdses võitluses angerjaga oma väärt õngekorgi roostiku. Aitasime tal ta vara tagasi saada, vastutasuks rääkis ta meile detailse täpsusega, kust, mis kell ja millist kala odavate hindadega osta on võimalik.
Ahjaa, aarde leidsime ikka ka. On teine nüüd tõepoolest kalameeste, ilmastiku ning kajakakindel. EVEJ.

21 juuni 2009 hooldas Kalle ja Aare [karuonu]
Eelmine kord, üle kahe aasta tagasi, käisime Tondisaarel mootorpaadiga ja startisime Limnoloogiajaama sadamast (3 km). Täna valisime sõiduvahendiks kanuu ja stardipaigaks ilusa liivaranna N58 11,990' E026 05,963', mis oli varustatud riietuskabiini ja piknikukohaga. Nägime ka mitmeid ujujaid. Ilmselt on see lähim viisakas maismaapunkt oma retke alustamiseks (2,4 km).
Aaret meil leida ei õnnestunud ja lasime käiku plaan B. Peitsime uue aarde, mis peaks olema kättesaadav aastaringselt. Täpsustasime ka pisut koordinaate. Kogu selle info leiab aardekirjeldusest. Vihje jäi samaks.
Edu otsijatele!

1 juuni 2009 kommenteeris Aare [karuonu]
Käin vaatan üle lähiajal.

30 mai 2009 ei leidnud Priit [triip]
Ei ole naljakas sellise maastiku raskusastmega aarde koordinaatidele minna ja siis aaret mitte leida.

19 veebruar 2009 ei leidnud L@SSIE & Telc [lassie]
Kuna külm oli Võrtsjärve asfaldiks külmetanud, sai tehtud öine 4 kilomeetrine matk. Mida aga ei olnud, oli aare. Koordinaatide nulli juures oli väegagi ilus ja kirjeldusele vastav peiduurgas, paraku aga tühi. Kas on siis keegi selle aarde lõkketegemiseks kaasa võtnud või mängis oma rolli inimlik rumalus. muidu oli üsna sürr matkata taskulambi väel läbi värskelt sadava lume.

22 juuli 2008 ei leidnud Marko [bigmarx]
Sai siis abikaasa firmapeo raames ka korraks saarele satutud. Kahjuks anti aga meile seal ringi kolamiseks aega umbes 5 minutit ja selle aja jooksul jäi minul see aare leidmata...

3 mai 2008 leidis Kadri ja [bjorn]
Liikusime paadiga marsruudil Tartu - Jõgeveste ja kuna aare jäi sobivalt tee peale, siis saigi ta ette võetud. Muidugi peab mainima, et ega väga palju puudu ei jäänud, et kogemata oleksime saarest mööda pannud, kuid viga sai õnneks õigel hetkel märgatud ja võetud kurss saarele. Saar on tõeline lindude paradiis ja ühtlase kihi linnus***aga kaetud. Väga puhaste riietega ei soovita saarele minna, pealegi tuleb arvestada, et ka ülevalt pommitatakse üsna hoolsalt:) Kolmanda kase juurest mille juurde vaatasime ta siis leitud saigi. Aarde logiraamat on pisut väsinud ja tahaks ilmselt millalgi uuendust. EVEJ

2 juuli 2007 leidis Renata, Lisette, Jaanis, Meelis ja Taimo [taimo]
Tänu headele sõpradele sai ette võetud mõnus paadiretk Võrtsjärvel. Tondisaarel randudes võtsid meid vastu kajakate kisa, linnulaibad ning nendega seonduv aroom. Otsingutel oli meil kasutada vaid kirja pandud vihjed ning TomTom autonavigaator, mis pole just aardeotsimiseks mõeldud riistapuu. Kaski oli saarel mitu. Näha oli ka sobiv peidupaik ning otsimisjäljed, kuid aaret ei paistnud. Vahepeal saabusid saarele ka linnu-uurijad Maaülikoolist. Lõpuks, kui olime juba peaaegu loobumas, õnnestus aare siiski leida. Lisasime rulli teipi.

15 aprill 2007 leidis Silver, Aare, Maire ja Kalle [sookoll7]
Ammu sai juba Karuonuga plaani peetud, kuidas saarele jõuda. Täna siis väga hea ilm ja sai laenata mootorpaati. Hakkasime siis järveavarusi vallutama ja nagu kiuste ka kalamehed oma võrgud välja pannud, et me sinna kinni jääksime. Jupikene pusimist ja saime sealt minema. Aarde nimi nagu "kajaka vaimu" aga ühtegi vaimu ei näinud, kuna kõik kajakad oli veel täie tervise juures ja tegelesid järeltuleva põlvkonna soetamisega ja saare "valgeks"värvimisega. Aare ise pisut niiske ja logi päris märg, mida sai ka vähe kuivatatud. Muidu päris kena koht pikniku pidamiseks, mida meie tegime alles tagasi suurele maale jõudes.

15 aprill 2007 leidis Maire, Kalle, Silver ja Aare [karuonu]
Ilm oli suurepärane ja Võrtsjärv peegelsile. Kohale saime mootorpaadiga Limnoloogiajaama sadamast. Tondisaar oli nagu väike paradiisisaar, mis kaetud ühtlaselt linnu s...ga. Aare kergelt niiske. Panime sisu niikauaks kuivama kuni saarel ringi luusisime. V: käristi; J: näpitsad.

11 märts 2007 leidis Miki, Heleliis ja Teele [miki]
Tegemist siis aardega, mida juba jupp aega silmanurgast piilutud, äkki on siiski olemas ja ootab meid seal kusagil. Täna siis sai viimaseid jääolusid ära kasutatud ja suuna aardele võtsime ida poolt, sealt saarele alla 3 km. Varbad said märjaks juba kalda ääres, samas jää veel kandis ja otsustasime nii kaugele minna, kuni kannab. Kandis saareni ära. Kohale jõudes oli üllatus suur, me ei olegi ainsad sellises kõrvalises kohas. Mingi perekond nimelt pidas piknikku. Aare avaldas ennast vihjetele vastavast kohast kiiresti, eemaldasime aardest sodi, lisasime mingi taso ja minipuristi. Oli plaanis ka uus pastakas jätta, mille koju jõudes kotist avastasin. Ehk siis aardes puudub jätkuvalt toimiv kirjutusvahend. Musta kilekoti eemaldasime samuti, lasi teine küll niiskuse sisse, aga välja mitte :(

25 juuni 2006 ei leidnud Joonas [joonas444]
Ei tea, kas seda otsimiseks üldse võib nimetada, kuna saarel käies tuhnisime niisama põõsastes ja nõgestes, olemata üldse kindel, kas saarel on aare. mobiiliga internetti minnesei saanud ikka päris kidlaks see, kas aaret on seal saarel. avanes meil lihtsalt võimalus saarele minna, täiesti juhuslikult, tänu tuttavatele inimestele. kuigi pärisaare jäi leidmata, leidin hulgaliselt boonusaardeid, nagu 1 kr. mündi, pudeli süütevedelikku, koti puusütt, töökorras oleva grilli, kellegi trussarid ja hulganisti läbisegi olevaid kajakaid ja prügi.

2 aprill 2005 ei leidnud Reido, Anne [reido]
... võimalik, et aare oli veel lume ja jää all või lihtsalt ei leidnud:S Kuna saar oli üsna koledal kombel inimtegevuse jälgi täis siis pole vist ka aarde kadumaminek välistatud.

6 september 2003 leidis Helen [helen]
06.09.03 käisid Tondisaarel Helen, Samuel, Hannes ja Rain. Kuna kahel viimati nimetatul oli aare juba varem leitud, asusid otsingutele H. ja S. Kaski on saarel üsna palju, antud koordinaatide läheduses kah mitu tükki. Neist 2-3 juures avastasime suurepäraseid peidupaiku kuid aaret kahjuks mitte. Umbes tunnise otsimise peale aaret ei näinud ning Hannese abiga lõpuks aare siiski välja ilmus. Tundub, et aare on oma esialgsest peidupaigas "varvast teinud", sest vedeles ta lihtsalt võsa vahel. Peale sissekannet logiraamatusse ning pastaka ja mudelauto lisamist paigutasime aarde vihjes märgitud puu juurde, kus ta koordinaatide järgi võis ka esialgselt peidetud olla.

3 august 2003 leidis Hannes [hannes]
03.08.03 leidis aarde järjekordsel katsel Hannes. Tunnistajatena viibisid kohapeal veelTanel, Rain ja Anu. Aare oli OK. Kui end logisse sisse hakkasin kandma, avastasin, et aardes puudub kirjutusvahend. See oli ilmselt eelmistega kaasa läinud. Ainukeseks võimaluseks oli lõkkesüsi! Aardest omastasime sigari ja asemele panime Taneli valmistatud savist auto ning ka söetüki järgmistele otsijatele!

26 juuli 2003 leidis Registreerimata [notreg]
26.07.03 kell 15.30 külastasid Kajaka vaimu aaret Peep Ja Eva-Maria Vakmann,Andrus Ja Eleri Saarik, Kristel ja Kristiine Lään, Lennart ja Martin-Johannes Liba teejuhiks Magellan SporTak Color.Kõik aardesse kuuluv oli kenasti pagal,ainult kordinaatidega on väike kala...Lisaksin pisut õigemad kordinaadid 58"12.121N 026"03.483E.Võtsime aardest punase vildika ja lisasime sääsetõrje küünla + tikud (Viluda ilmaga raudselt Tondil vajalikud).Maastik lihtne,kui välja arvata rinnuni ulatuvad nõgesed. Lisan ka mõned pildid:Pilt 1 Pilt2 Pilt 3

19 juuli 2003 ei leidnud Hannes [hannes]
19.07.03 käis aaret otsimas Hannes. Aarde juurde saamiseks pidin kõigepealt pehmeks rääkima ühe kohaliku paadimehe,see läks õnneks. Kohale jõudes oli pool saarest telke täis, paadid ja purjekad aina tulid ja läksid! Tuustisin põõsastes ringi, aga aaret ei hakanud näppu. Netis on juttu infosildi ligidusest,see jäi minu koordinaatide järgi ca 50 meetri kaugusele. Koordinaatides on antud sekundid ilma komakohata, see aga teeks sealse hea GPSi levi juures aarde leidmise vist liiga lihtsaks! Taimestik on antud piirkonnas kohati rinnuni.Hiljem arvuti ligi saades märkasin alles vihjet KASK,mis oli seal täitsa olemas.Nii et ise süüdi aga plaanin varsti veel üritada,seda enam,et paadimees polnud ka väga vastu.Tervitan aarde peitjaid.