Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Põlvamaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 4.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kasutaja [priitleh] peitis 16.07.06 Meelva maastikukaitsealale suursuguse nimega suursoo aarde, mida aga ebatäpse koordinaadi tõttu ei suutnud keegi kolme kuu jooksul reaalselt leida. Pärast kolme kuud kestnud otsinguid, mitteleide ja suutmatust peitjaga kontakteeruda leidis aare looduse edasise säästmise huvides ilma ühegi leiuta koha geoarhiivis. Mis ühe jaoks õnnetus, see teise jaoks aga õnn!
Kerli on juba väga pikalt soovinud peita aaret ühte Eestimaa rabasse, kus juba ei oleks aaret ning mis oleks ühtlasi piisavalt lähedal, et selle edasine hooldamine ainult ja ainult enda hingele jääks. Ühel imelisel sügispäeval joondusidki planeedid ja Kerli unistus täitus!
Kutsun teid nüüd väiksele pühade-eelsele jalutuskäigule imelisse Meelva rabasse, Põlvamaale :)
Meelva maastikukaitseala asub Põlva maakonna kirdeosas, Meelva külast kirdes, Peipsi äärse madaliku Põlvamaa osas. Asudes jääjärve tasandiku nõos, on Meelva Peipsi edelaranniku soodest suurim. Kaitseala ulatus põhjast lõunasse on 11 km, läänest itta 8 km. Kaitseala on mitmekesine ja huvitav tänu mitmetele soosaartele, sopilisele kontuurile ja järvedele, siia juurde kuuluvad kaguosas olev Meelva ning idaosas asuv Padojärv. Meelva maastikukaitseala äärealadel kasvab männi-kase segamets, Meelva järvest lõunas on siirdesoomännik. Arvukatel rabasaartel kasvavad kase-, haava- ja laanemetsad. Meelva raba hõlmab 90% soo pindalast. Eriti vesine ja laugasterohke on Meelva lõunaosa, olles kohati läbimatu. Laukad on koondunud kolme suuremasse rühma ja on enamasti pikliku kujuga. Kaldad on siin järsud ja põhi mudane. Laugaste keskmine sügavus on 2 m, enamus on siiski madalamad. Raba on rikas kuremarjade ja murakate poolest.
Aare on peidetud imelise vaatega lauka servale, enam-vähem raba keskele, seega lähenemisviise on mitmeid. Ühe võimalikuna on soovitus auto jätta koordinaatidele 58°09'33.2"N 27°21'25.7"E. Rabas ei ole ainsatki laudteed, seega tossud ja tennised võib rahulikult koju jätta. Kindel valik on põlveni kummikud ja/või räätsad! Minu hinnangul sobib väga hästi ka elu esimeseks räätsamatkaks. Mõnusat matka!
Aare on peidetud 2019. aasta advendiseeria 19.detsembri aardena.
Aare ja laukad asuvad liikumiskeelu alal, kus perioodil 15.03-31.08 ei tohi käia, seetõttu on aare ka sel perioodil märgitud automaatselt kättesaamatuks. Palun sellega arvestada!
NB! Aare on märgitud automaatselt kättesaamatuks ajavahemikul 15. märts kuni 31. august
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Soovitatav lähenemisviis | Parkla | 58° 9.5533' 27° 21.4284' |
Aarde sildid: rabamatk (2), pikem_matk(>1km) (2), lumega_leitav (2), ilus_vaade (2), erivarustus (1), advendiseeria_2019 (1), ujumiskoht (1), soovitan (1), rästikud (1), räätsad (1), pliiats_kaasa (1), marjad (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8H3AB
Logiteadete statistika: 29 (100,0%) 0 5 0 0 0 0 Kokku: 34
Kättesaamatu raba, mis oli päeva eesmärgiks, osutus ootamatult lihtsaks ja kiireks vallutuseks. Pind oli kummikuga poolkandev ja räätsaga igati mõnus. Kerge lumekatte alt said põske mõned jõhvikad ja mugavamaks olemiseks kaasa võetud vihmavarju all tundsin end ise suure rahuloleva jõhvikana, kes teistele rada ette veeretas :D
Tänan peitmast.
Umbes kuu aega tagasi olime imelise seltskonnaga Hundisaarele seiklemas ja seal tekkis mõte, et sama kambaga võiks ju veel mõne raba vallutada. Meelva oli just see koht, mis meil kõigil veel külastamata ja nii saigi ühest mõttekillust tore plaan koos lisadega.
Hommikul oli ilm hall, vesine ja üldse mitte õue kutsuv aga kokkulepped pidasid ilusti ja rabasse me startisime. Kaardil olev punktiir oli ka rabas märgatava teekohana olemas ja seega oli lihtsamat sorti jalutus. Raba oli pealt külmunud, alt vesine aga räätsaga väga hästi jalutatav. Kohe nii mõnus oli, et kui meie punase kupliga grupijuht poleks õigel ajal meid pöörata käskinud, oleksime vist lihtsalt lobisedes risti üle raba jalutanud. Nagu ikka oli lõbu ja nalju palju aga jäägu need sinna, kus ja kellega need tehti ;)
Peale logimist vaatasime üle ka jääolud ja tundus, et laugastel kannataks täitsa uisutada. Meie mõõtmistulemused näitasid jää paksuseks u 5 cm. Täna meil tritsutamiseks vahendeid polnud, eks järgmine kord siis :) Aitäh kõigile rabas seiklejatele ja peitjalegi tänud!
Mu jaoks on see aare jäänud alati liiga kaugele või liiga kättesaamatuks. Kui ühine külastusretk lauale pandi, siis olin kohe käpp, et teeme muidugi ära. Heas seltskonnas läks nii kiirelt, et ei saanud arugi, sips ja valma.
Mis nii viga leida, kui takso otse treppi viib. Aitäh peitjale.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Mõnusat rabamatka!
Aitäh aarde eest!
NB! Aare ja laukad asuvad liikumiskeelu alal, kus perioodil 15.03-31.08 ei tohi käia! Ise sain sellest pärast naasmist teada. Külaskäigu ajal tundus vähemalt kahel linnupaaril läheduses pojad olevat, kuna aardele lähenedes hakati alarmi andma. Toimetasin toimingud kiiresti ära ja kaugenesin. Kui aare oleks näiteks kuskil 50 meetrit põhja poole, siis peaks keelualast välja jääma. Ja linnud ehk ka pesitsusajal pisut vähem stressis.
Aga retk aardeni oli keskmisest rabaretkest keerulisem, eelkõige palavuse tõttu. Eks eelnevalt mõtlesin ka, kas tasub üldse minna, aga pilvine taevas ja mõningane tuul ajasid takka. Matkasaapad olid täna igati sobivad, teine õige valik oli veepudeli kaasa võtmine. Ja pliiats oli ka ekstra kaasa võetud, poetasin selle topsi.
Selgus, et aare ja laukad asuvad liikumiskeelu alal, kus perioodil 15.03-31.08 ei tohi käia! Palun sellega arvestada!
Ilm tundus selle aarde jaoks sobiv olevat. Tegelt sai otsitud raba, kuhu oleks hea uisutama tulla aga tõdemus ütles et head jääolud on ikkagi lääne pool, sinna aga sõita ei viitsinud, et õhtuks Tartusse jälle tagasi tulla. Seega peale korralikku kaalumist lõpuks hakkasin vaatama rabasid, mis Tartule mõistlikult lähedal ja kus võiks olla mõni hea järveke, mida külastada. Lõpuks jõudsingi selle Meelva rabani. Mäletan, et ülikooliajal on siin rabas käidud, mis ma siin tegin - ei tea. Aga sellenimeline pildialbum on mu teiste kaustade seas kindlasti olemas.
Tulime autoga soovitatud parklani, ilm oligi väga mõnus ja parasjagu soe. Tuuliseks kiskus vaid raba keskel. Järved olid kenasti jääs ja liikumine oli täiesti enamvähem. Vaba vett oli siiski ka, lume alt sai mitu korda läbi vajutud vette, Liisi sai oma jalad täiesti märjaks ikkagi. Mul olid vähe veekindlamad jalanõud. Kindlasti oli väga pahur see hunt, kes oli ka läbi lume kukkunud ja korralikult sopaauku, ta oli seal püherdanud ja välja roninud, pärast läks pruun rida august edasi. Ma kujutan ette, et ta oli mõnusalt pahane selle peale :D Kindlasti ei meeldinud talle see hea suplus. Polegi hundi jälgi niimoodi rabas ammu enam näinud, küll mõni kord geopeituse ajaloo jooksul, kuid siin olid väga ilusad jäljed näha. Kokku oli neid olnud kaks, sisse kukkus üks neist.
Päris kiirkõnd sel korral polnud sest kogu aeg pidi jala ette vaatama, tasus astuda kõrgemate mätaste otsa, seal oli betoon. Mätaste vahel aga mäda. Lõpuks jõudsime tagasi autoni ja siis saime veel puidurekka taga oodata, kes seal laadis peale endale koorma. Kokku mõni tund chillimist ja matka. Lahe, et ka siin nüüd käidud. Peitjale aitäh.
Tegime oma elu seekord maksimaalselt lihtsaks ja läksime suuskadel aaret otsima. Parkimiskohast aardeni oli paras ots üheks võrratuks kevadiseks lumekoorikusõiduks. Vähem kui tunni pärast olime juba auto juures tagasi. Tänud peitjale!
Kui olime seda Eesti nurka juba väisamas ning aastaaeg samuti sobis, tulime ka siia rappa seda aaret otsima. Päris soovituslikku parklasse me ei jõudnud, viimased paarsada meetrit olid lahti lükkamata ja madalate autodega sinna trügida polnud mõtet. Pealegi olid siin veel (ilmselt) eelmise nädalavahetuse geoseltskonna jäljed ees. Küll aga kadusid need jäljed siis, kui rappa jõudsime. Algul nagu midagi oli, aga edasi olid need küll täis tuisanud, seega rajasime siia pehmesse lumesse täitsa oma raja.
Räätsades oli siin mõnus astuda ja distantski paraja pikkusega. Suts sinna ja suts tagasi kaunist rabamaastikku nautides. Täname aarde eest!
Põhjast tulijatel oli plaan... ja mul turgatas pähe, et just täna 5 aastat tagasi tutvustas sugulastest geopeitur Vaimar mulle geopeitust ning laskis mul otsida Viljandi ümbruse ägedamaid aardeid. Sealt siis need esimesed leiud ja pisike pisik. Igatahes vääris seda vägagi täna mõnusa talvise rabamatka ja koos Eesti geopeitus 20-ga tähistada. Suurim tänu vahvatele kaaslastele ja peitjale!
Huvitavat seemnete jagamise objekti nägime enne rajale asumist. Mõnes kohas esines siin ka lahtist vett. Muidu oli kõikjal mõnuga rohkelt lund. Püüdsime enam-vähem ikka kaardil näidatud rajal-taliteel püsida. Peaaegu aardega risti olles, võtsime suuna täpile. Enne lõppu tegime teekonna vastavalt laugastele kumeramaks. Tänud peitjale.
Geopeitus on hobi, mis võtab suure osa mu vabast ajast. Arvata võib, et see mulle meeldib. Nii et tahtsin minna Helmesse esimese aarde sünnipäevale ja midagi toredat veel teha.
Tavapärastel geokaaslastel olid teised plaanid, nii et seekord panime Kristaga meie mõistes lõunaosariiklastega leivad ühte kappi. Väikese kõhklusega pakkusin välja Meelva rappa mineku. Veidi kaugele ta Helmest küll jäi, aga kui juba lõunasse minna, siis võiks ju sünnipäeva puhul midagi meeldejäävat teha. Pealegi tuli välja, et Küllil on samal päeval tähtis geosünnipäev - täpselt 5 aastat esmaleiust.
Raba oli suurepärane plaan. Päris parklani me autoga ei jõudnud - selleks oleks pidanud mingi muu masinaga lähenema. Asusime astuma. Kõigepealt uurisime raketikujulist baretiga moodustist. See osutus terade hoiukohaks. Eemaldasime metalli alt lume ja nii said terad võimaluse välja pääseda ning kellegi kõhtu täita. Siis jõudsime putkede vahele. Piret murdis endale kepid - see oli temast väga taiplik. Nii sai mõnuga üle vajuvate kohtade hüpata.
Metsa vahel leidus vesiseid kohti, aga kõik said kadudeta läbi. Mõnusasti vesteldes kulgesime piki vana taliteed. Kohtasime kellegi jäljerada, ent jäljed olid liiga lumised, et taibata, kas tegu oli sea või põdraga. Kuna lumi kattis maad sooja tekina, siis venitasime oma rada viimase võimaluseni teel. Lagedamad kohad rabas tundusid ohtlikena, mõnes kohas vajusime vähe läbi, varbad jäid vist kõigil kuivadeks. Vähemalt ei virisenud keegi selle üle. Pireti putkekepid nägid välja kui tõrvikud: vesi muudkui kasvatas neid ja aeg-ajalt tuli jääd vähemaks lüüa. Minu märjaks saanud rääts kasvatas ka omale kõrge talla. Päris huvitav oli sellega astuda. Iga sammuga muutus üks jalg pikemaks kui teine.
Rabas oli ilus. Vaikne ja kena. Kuni saanihääl vaikuse katkestas. Aga siis juba olimegi aarde lähedal. Laukast andis aimu sile valge lumi. Mõtlesime, kas peame suure ringi tegema või juhtusime õigelt poolt lähenema. Õnneks olime õigel pool. Nimed said raamatusse kantud kell 12.12.
Tagasitee tundus lühem, toredate kaaslastega on vahva igal pool käia.
Suur tänu kutsumast! Rõõmsat Eesti GP sünnipäeva kõigile! Ja Küllile palju õnne geosünnipäevaks!
Et kaaslane on arvamusel raba-aarete võtmise ainuvõimalikkusest talvel, tulimegi sel ilusal talvisel päeval siia. Minu peamine eesmärk oli nautida talvist inimvaba rabaolustikku ja end natuke liigutada. Ülemäära kodutööd ei tenud ja seega tuli asjaolu, et ees ootab pea 2 x 2 m matka, väikese üllatusena. Kuid mis seal ikka.
Erinevalt kaaslastest otsustasin, et matkasaapad on selleks teekonnaks oluliselt mugavamad kui kummikud. Seda otsust jõudsin kahetseda juba enne rabaservani jõudmist. Tagasi kummikuid jalga panema ma siiski ei suundunud ja nii saidki teised terve ülejäänud tee džentelmene mängida kraavide jms kohtade ära märgistamisega ja sealt üle aitamisega. Olen ühel talvisel räätsamatkal käinud, kus tundsin end räätsadega astudes nagu rase part ja seega eriti sooje tundeid nende abivahendite suhtes ei ole mul tekkida jõudnud. Siin aga oleks need ilmselt marjaks ära kulunud. Millegipärast olime arvanud, et rabapind on külmunud ja vaid õhukese lumega kaetud. Tegelikkuses vajusime pidevalt läbi lumekooriku ja tihti ka märga sulpa. Asja ei teinud sugugi paremaks ka asjaolu, et kogu tähelepanu läkski edasi liikumisele ja oodatud nautimisest polnud enamasti juttugi. Kaaslase vormi pärast vähemalt muretsema ei pea, sest temal jätkus võhma eest ära sprintimisekski.
Kui aardeni oli jäänud umbes 700 m,käis tõega peast läbi mõte, et laseks teistel ära käia ja hakkaks ise hoopis vaikselt tagasi koperdama, et oma põhieesmärki ka täita. Kaaslane aga tegi katkestamise ettepaneku hoopis kolmandale seltsilisele ja minu säästmisest polnud juttugi. Mis seal ikka, tahtejõud kokku võtta ja muudkui edasi, ikka kõik koos. Mingil hetkel jõudsime siis ilmselt sellele vanale taliteele, mida mööda läksid saanijäljed. Kahjuks oli see meie suunaga risti ja pikalt nautida ei saanud. Lõpuks jõudsime aardeni, mis oli õnneks mugavalt kättesaadav. Tegime kiire teepausi ja siis tagasiteele. Jäi vaid üle ette kujutada, kui ilus vaade peiduka juurest mõnel muul aastaajal avaneda võib.
Tagasitee suhteski hajusid pettekujutelmad varsti, sest ettetallatud tee polnud sageli üldsegi mitte eelis, vaid kippus veel rohkem sisse vajuma. Alles siis tajusin, et olen vist ikka üsna vormist väljas, kui üha tihedamini puhkepause tegema pidin. Lisaks kleepusid märga sulpa vajunud saabaste külge jääklombid, nii et mingil hetke tundsin end kui platvormidel kõndivat. Rabaserv aga polnud enam kaugel ja metsas oli juba oluliselt mõnusam edasi liikuda. Geomobiil ootas kutsuvalt ja sellesse istuma potsatades old juba kõik vaevad ununenud.
Lõppkokkuvõttes oli mõnus retk, kuigi ma eelistan rabakülastust siiski teistel aastaaegadel. Aitäh siia kutsumast!
Kaardil tundus nagu lühike jalutuskäik, aga tegelikult oli 2 x ~2km põlvini lumes sumpamist. Räätsad oleks siin kindlasti abiks olnud.
Esimene aare uue geomobiiliga.
Tänud!
See nädalavahetus osutus küll ootamatusi täis olevaks. Eilne plaan oli Nava saar ja siis koju tagasi. Eks sedasi sai ka varustust kaasa võetud, see tähendab, et seda polnud. Õhtune info pani aga kõike muutma. Kui oled poolel teel Eesti teise nurka siis on kodu samakaugel kui see teine nurk. Kiirelt leitud ööbimiskoht ja pühapäeva hommik võtsidki meid vastu rabalummuses.
Eks see kõndimine selle külmaga veidi lihtsam oli aga laugastelt pidi küll lumekirmega jäätunud vett vaatama, mis muigugi ei vähendanud hetkeilu ega rõõmu kaaslaste seltskonnast.
Aitäh kõigile alates peitjast lõpetades päevaplaane muutnud kaaslastega.
Uskumatu, aga kätte oli jõudnud just täpselt selline aasta-aeg, kus see aare on lakk-kingas võetav. No mitte ei tahtnud seda võimalust kasutamata jätta, mistõttu sai nädalavahetuse geoplaanid just selle aarde järgi joondatud. Haarasime oma geosõberid kaasa ja asusime teele. Kohalikud sõralised on rappa korralikud maanteed sisse tallanud, mis nüüd kenasti ära külmetanud. Sõraliste rajast kõrval on maastik aga salakaval. Nii kui valvsuse kaotad, võtab loodus oma. Täname rabavaikusesse kutsumast! Oli mõnus astumine.
Huvitava ja mitmekesise maastikuga matka pikkuseks kujunes umbes 4,5 km. Tänan!
Lõunamaa loodus on lopsakas - seda nägin kohe parklast liikuma hakates. Põõsastel lehed suuremad kui väljasirutatud sõrmedega käelaba, kohalik peatee upub vöökõrgusesse heina, võsariba enne rabasse jõudmist nõnda tihe, et ei oska kohe kuskilt minnagi ja päris rabas murakaid nii tihedalt nagu ma veel kunagi varem kusagil kohanud pole.
Kui veesilmad paistma hakkasid, siis läks tunne juba päris ilusaks. Tänase ilmaga polnud midagi viga matkata, pilvi pilluti päikesega vaheldumisi, temperatuur jäi samuti mõistlikkuse piiresse. Mõned mutukad veidi tüütasid, aga ei hullu. Pagarite sissekanne logiraamatus väljendas üsnagi selgelt seda, mida eelmine leiulogi ka siin lehel kirjeldab :o) Paari aasta eest Välgumihkli ja Nätsi aardeid otsides sain omal nahal tunda, mida tähendab 30-kraadise kuumaga ilma joogiveeta rabamatk. Aga üldiselt jah, Kerli on tegelikult Meelva raba näol meile rabavalt meeldiva raba välja vaadanud, aitäh!
Oi hullu. Millegipärast oli kindel plaan see aare üles otsida. Ei arvestanud lagipähe paistnud päikesega ja kuumusega. Tiia jäi raba äärde ootama ja alustasin matka. Pool teed läks ludinal, aga siis tulid peale hingeldushood. Iga 30-40 meetri tagant siruli ja hinge tõmbamas. 300 meetrit enne aaret oli kummikutest siiber ja ja läksin edasi paljajalu. Kui aardeni jõudsin, polnud see enam esmane eesmärk, vaid laugas. Panin koos riietega sisse, et tagasiteel veidi jahedam oleks.Kummikud seljakotti, märjad trussikud pähe ja paljajalu tagasi. Puhkepausid olid nüüd veidi pikema maa tagant, aga siis hakkasid krambihood kimbutama. Lõpuks kuulsin Tiiat hüüdmas , oli hääle kähedaks karjunud. Sain hea õppetunni, et sellise kuumaga pole mõtet rabasse minna. Aga murakad saavad nädala pärast küpseks. Aitäh.
Tiia versioon: Olin rabassemineku vastu algusest peale, 30-kraadine kuumus ja satikad ei ole minu rida. Otsustasin siiski kaasa minna. Raba alguses startis Einar nagu põder ja juba paarisaja meetri pealt jäin temast peaaegu sada meetrit maha. Lonkisin läbi metsa tagasi auto juurde ja jäin ootama, tund läks mööda, Einarit ei kusagil. Pakkisin uuesti varustuse kaasa ja tagasi rappa. Läksin nagu jäljekoer vanu jälgi mööda ja hõikusin iga natukese aja tagant. Kui aardeni jäi 900 meetrit, kuulsin vastuhõikamist. Ja seal ta puhkepausilt tabasingi. Aegamisi jõudsime auto juurde, kulunud oli neli tundi.
Erakordselt sooja päeva lõpetuseks otsustasime natuke geopeitust teha ning ühe kiire leiu asemel natuke rohkem aegavõtvama aarde leida. Vaatasime lähenemisteed üle ning ühtegi paremat ei leidnud kui soovituslik parkla. Läksin lühikeste pükste ja kummikutega rappa ning algul tundus, et võib jahe hakata. Kui aga rabas sumpamiseks läks, siis õige pea hakkas higistamine pihta. Jalad said küll kraapimist ja hiljem sügelesid, aga pikkade pükstega oleks liiga palav olnud. Ega kerge see matk ei olnud, samas 1,3km raba pole midagi erilist geopeituses ning oli imelik, et 6 kuud vanal aardel kolmandad leidjad olime. Kohapeal soovinuks, et tulnuks siia talvel, aga soojas toas logides ei kurda enam.
Geonädala jooksul olime vallutanud päris mitu 5.0-i ja seega tundus paslik lõpetada see 4.0-ga. Ja täpselt seda see maastik tõesti oli. Ilusal emadepäeva õhtul jätsime auto soovitud parklasse. Jalanõudeks olid kummikud ja päikesepaistel hakkasime muudkui minema. Esimesed sajad meetrid läksid kenasti, rabaservale jõudes oli aga üks ikaldus ja vägisi tekkis tunne, et kas mu kodumaa on tõesti nii rabane vääää. Kui paar kuud varem Leva järve ja Naisteraba ääres käisime, siis tegime vaikiva kokkuleppe, et edaspidi võtame rabakaid talvel. Nii palju siis sellest kokkuleppest. Nii me leidsime end ühekorraga keset maid kuskil rabas vindumas ja lugesime meetreid millal kohale jõuaks. Koht iseenesest oli väga-väga ilus, lihtsalt me enda füüsiline vorm ja mitte parim jalatsivalik takistasid teekonnast täit mõnu saamast. Aga. Aga. Aga kui kohale jõudsime, siis leidsime eest nii ilusa paiga. Rõõmuga oleksime ujuma läinud, aga vesi oli meie jaoks veel liiga külm. Nimed saime kirja kolmandale reale. Heameelega oleksime eest ka kirjutusvahendi leidnud, mis suuruselt mahuks sinna küll, aga sel korral tuli enda varudega hakkama saada. Nagu pikkade matkade puhul kombeks, siis nüüdki läks tagasitee palju kiiremini. Raba ise on ilus, kuigi kahjuks on metsaservast saanud mingitele isikutele prügila, mis vajaks ühte ,,Teeme ära" sündmust.
Vedelesime diivanil pikale venitatud pühapäevahommikusöögil kui Kätlin arvas, et võiks täna midagi väljas teha. Mul oli vaja ka geoaastale sümboolse numbriga joon alla tõmmata. Tänu Kerlile oli kohe üks rabaaare varrukast võtta ning nii me vaikselt uimates peale lõunat liikuma saime. Kõigepealt käisime James'i küüniuksi lahti laulmas, seejärel võtsime suuna Meelva raba poole. Soovitatud parklast keerasime paremale ning auto jäi üsna raba serva. Kuna räätsad ja põlvini kummikud olid soovituslikud, siis olid meil kahe peale ühed räätsad ja ühed pööningult välja kaevatud sõjaväe talvised kummikud. Olime just oma pakkimistega lõpule jõudnud, kui Martin justkui eikusagilt meie juurde ilmus. Vahetasime tervitusi ja hakkasime ühiselt aarde suunas liikuma. Esialgu kulges tee mööda vanat taliteed ning siis juba samblapuhmaste peal. Natuke veel külma ja siis on lausa lust madala tossuga siin astuda, hetkel on veel pinnas pehme ja vajub läbi. Martin tegi ees teed ja me komberdasime sabas. Nullis väike paus, väike eile küpsetatud piparkook ning logi sai kirja teisele reale.
Tagasi minnes päästsime Martini meie aeglasest tempost, sest noh, üsna rase naine räätsadega rabas lihtsalt määrab tempo. Ainult "headvanaaastalõppu" jäi Martinile soovimata. Et siis tagant järgi: headvanaaastalõppu! Kitse me ei näinud, küll aga seltskonda põhjatihaseid, keda isegi räätsade kolin külmunud pinnasel ei heidutanud. Võtsime uudishimust suuna järve äärde. Igati mõnus koht siin neile, kes soovib aardeotsimist telkimisega ühildada.
**
Meelva raba aardest sai mu 1500. aardeleid GP keskkonnas ning viimane sel aastal. Üks hea geoaasta ju peab ühe rabakaga lõppema. 2019 on olnud hea geoaasta. 825 leidu on 150 rohkem kui kõigil varasematel aastatel kokku. Lisaks veel aardeleiud välisriikides: 2 Gruusias, 3 Saksamaal, 25 Madeiral, 36 Lätis, 40 Rumeenias ja 2 Poolas. Numbritest olulisemad on elamused ja kogemused. Pärast 13 aastat jõudsin esimest korda geokogunemisele. Lausa kaks korda Eestis ja korra Bukarestis. Nimedele said lõpuks näod külge kleepida. Palju oli põnevaid seiklusi: NKT-seeria läbimine valutava meniskiga, sõit Geomobiiliga talvel mööda Nõmmeotsa teed Roka aaret leidma, Vabariigi aastapäeva telkimine ja matk Nava rabasaarele, aerulauaga SPUNKi veelinnumaailmas, matk Kastna hiiest Loosalu rabasse, põnevad tsiklisõidud Heksagrammi hooldama, Lätimaal ja Kaupoga Ida-Virumaal. Ka paadiga sai sõitmas käidud paaril korral. Kaupo ja Liisiga jalutasime paadiga Piirissaarele, Geonaabritega käisime Kihnus ja Mohni saarel ning Inge kutsel sai külastatud tormist Keri saart. Avastasin, et orienteerumisest alguse saanud metsajooksupisikut sobib ka geopeituses rakendada. Jooksin Savikoja ja Pokuni, Tilleoru multi ja Tõrvatilga ringi läbi. Minu geoaasta haripunkt oli Maavarade aarde arhiivist ja maa-alt välja kaevamine ning FTF-logi kirjutamine 16 aastat vanale aardele. Eks tegelikult oli iga aardeleid omaette seiklus, nautisin ma neid kõiki ja igaüht.
Minu poolt lisandus aasta jooksul 5 aaret ja üks, mille leidsin arhiivist ja taastasin/adopteerisin. Tulevikuks on samuti mõned mõtted, aga eks need realiseeruvad omas tempos.
Selline geoaasta oli siis. Aasta, mil ma kahe jalaga geomaailma sisse astusin. Head vana aasta lõppu ja vingeid aardeid uuel põneval geoaastal!
Kui varasemalt pühapäevaks planeeritud meelelahutus ära langes, tuli kiiresti midagi asemele leida ja üks mõnus jalutuskäik looduses tundus päikesepaistelise ilma puhul ideaalselt sobivat. Nagu tellitud, leidus käesoleva aarde näol ka paras sihtmärk.
Eriettevalmistusi ei teinud - lootsin lihtsalt autos leiduvatele auguga kummikutele, igaks juhuks krabasin ka GPS-i kaasa. Õigesse piirkonda jõudes püüdis esmalt tähelepanu päkapikkude invasiooni ohvriks langenud bussipeatus ja seejärel imeline rallitee. Kui RMK kiirtee otsa sai, läks edasi vanakooli metsatee. Mõtlesin kaval olla ja podistasin seda mööda edasi, kuni järv vastu tuli. Ajasin kummarid jalga, panin GPSi käima ja hakkasin astuma... kuni selgus, et järv on ikka väga ees ja tegelikult oleks võinud teise haru valida.
Teine haru oli huvitavam. Veidi proovisin läbi okste rammida, aga autost hakkas kahju. Mõtlesin, et oleks vaid Forester-tüüpi geomobiil, küll siis sõidaks... ja mida ma rabaservani jõudes näen? Forester-tüüpi geomobiil keset teed, uksed lahti :) Rõõm näha, et seni vaid pildilt tuttavad (geo)naabridki olid just selle päeva väikeseks jalutuskäiguks valinud - nüüd saime teekonnad ühildada.
Rada algas isetekkelise prügimäe ja seejärel veetakistusega, mis edasise osas veidi kahtlusi tekitas. Mida edasi, seda enam need kõhklusevarjud hajusid - viimaste päevade miinuskraadid olid pealispinna kenasti pooltahkeks teinud, nii et kummikust piisas varuga ja põhienergia sai panna ümbruse vaatlemisele ja värske õhu hingamisele. Jõhvikaid pakuti ka. Kui aardeni oli umbes 600 meetrit, lõikasime taliteelt otse aarde suunas ja nüüd läks maastik veidi ebatasasemaks, aga otsest sissevajumise ohtu polnud jätkuvalt. Peagi olimegi aardekohas vaadet nautimas ja hinge tõmbamas. Pärast Põlva kiirreageerijaid polnudki keegi veel siia vaateid nautima jõudnud. Tagasiteel liikusin omas tempos ja mullis, nii oli päris üllatav rabast välja jõudes peaaegu kitsele otsa kõndida.
Aitäh peitjale selle mõnusa jalutuskäigu eest ja loodetavasti trehvame Sookolli tiimiga teinekordki!