Waidmanns Heil

 6 

Nonii. Redemtion. Kuna jätkuvalt arvavad lähedased, et rumal mõte seda aaret logida, siis ma lihtsalt võtsin kätte ja läksin üksi. Mitte, et see vähem rumal oleks. Enese kaitseks võin niipalju öelda, et logimiseks ankurdasin end ohutuse pärast kinni ja enne ronimist saatsin oma koordinaadid ka lähedastele ????. Jätkuvalt loodus on siin ilus, klikka linki, ja vaid rõõm on sellises kohas korduvalt käia.

https://youtu.be/iaa9bMRrUNA?si=8Ug-DZWzO-Hyavjg

Minu jaoks küll tiba arusaamatu peitmisviis.Eelmisel aastal sai ronitud kusagil Ida-Virumaal ühe kuuse otsa,endal süümekad puu edasise kestvuse osas......Sellel puul siin vähe rohkem elupäevi,õnneks väga suuri horde siin ei käi ning puu saab võibolla taas mõned aastad "puhata" geopeitusest......

Päris keeruline oli puu otsas olles kontrollida oma keha balannsi ja samal ajal kätega keerata kinnikiilunud konteinerit.Lõpuks olid käed nii pehmod,et ei suutnud sisemise konteineri keeratavat jullat kinni hoida ehk siis sain veel "trahviringi" teha.

Protseduurid tehtud saabus meile seltsi Raivo kes jäi veidi hiljaks ning pidi ise hakkama kõrguste poole kulgema.

 1 

Hundissaare aarde juures eraldusin seltskonnast ja tulin mööda värskeid jälgi siia. Aarde juures tabasin eelmised leidjad kel logimisprotseduurid juba tehtud. Nemad suundusid tagasiteele, mina kuuse latva. Kast avanes kiiresti, midagi alla ei kukutanud. Aitäh!

 2 

Kulgesime Hundissaarelt siia. Puu otsas läks ilmatuma hulk aega, sest tünni kaas oli valesti peale keeratud ja lahti ta tulla ei tahtnud. Kusagil kindlalt end istuma polnud võimalik sättida, oksad nii peenikesed. Allan pidi palju jõudu kasutama ja lõpuks sai ikka lahti. Käed olid väsinud ja nii pudenes järgmine kaas alla. Egas midagi, alla minek ja üles tagasi. Kaaned said seekord korralikult suletud. Peale logimist tegime väikese teepausi ja saabus Raivo logima. Kaks aastat ei olnud siin käidud ja täna saab kohe mitu nime raamatusse. Ootasime , kuniks Raivo oli puu otsa jõudnud ja asusime siis auto poole teele. Kahe aarde külastuseks kulus meil 3 ja pool tundi ja 9.8 km. Tänud

 13 

“Peab ju uut aastat alustame täpselt selliselt nagu soovid, et kogu aasta tuleks :) Geotarkus number 2022”. Kuldne tarkus. Ja oma traditsioonid loome ise ning ma väga hea meelega tulen ka edaspidistel aastatel seda ägedat tava elus hoidma :).

Ma panen sellele aardele soovitussildi. Rammsteini pärast :D, nimeandja tinistas mu kodus pärast logimise kõrvale nii ära, et käiasin laulu läpparist logimise kõrvale kuulata vähemalt 10 ringi :D. Ja mul ongi selle bändi lauludega mingi kummaline anomaalia, olen neid kaks korda tegelikult kontserdilgi vaatamas käinud aga avastan mingeid laule alles nüüd nagu uusi. Ja just geopeituse aarete kaudu, esmalt Silveri xxx-ga Feuer Frei! ja nüüd siis tänasega Waidmanns Heili…

Aitäh Rihole jahiaarde eest, ilma selle karbita poleks me päris kindlasti siin täna edasi-tagasi promeneerinud ;) ning tervitused / tänud seltsi eest kaaslastele, sellise stardiga tuleb 2022 kohe kindlasti värvikas, tore ja väljakutseid pakkuv :).

Minek

Meil kõigil oli Salmele tagavarapastakas kaasa pakkuda juhuks, kui põhieksemplar peaks tõrkuma hakkama :D

Logimisjärgne preemialaud

Jutuks võeti ka järgmise aasta plaanid ;)

Üks vaatepilt ka :)

 5 

Helen hõikas mingi aeg tagasi välja huvitava plaani. See vajas veidi mõtlemist. Veel paar päeva tagasi olin kõhkleval seisukohal. Ja siis lajatas minusse tugeva annuse optimismi uus värske logi GC-s. Muidugi minek, ei mingit kahtlust enam. Tore seltskond koos, raba kannab ja siht on silme ees. Nii leidsingi end 1.jaanuaril juba kell 8 autos, mis läbi lumesaju raba poole sõitis. Tee tunki parklasse oli saha poolt ilusti lahti aetud. Parkisime oma autod parklasse ning läksime. Raba näitas meile oma ilusamat palet, lumist ja siledat ilma aukudeta. Oleks saanud ka kummikuga, Helge tõestas seda väga edukalt. Ühtki hullu mülgast me ei kohanud. Tuul puhus seljatagant sammule hoogu ja kilomeetrid vähenesid. Metsaga taas kohtuda oli päris mõnus tunne. Pool päevateest seljataga. Aare vaid ühe kuuseladva kaugusel. Suur tänu Salmele selle kõige olulisema soorituse eest! Nüüd väike pidu ja pillerkaar puu all uue aasta ja uuema logi tervituseks. Kui külm hakkas naha vahele pugema oli aeg asuda tagasiteele. Tulles sai vaikselt soovitud, et tuul võiks pöörduda, sest kes see vastutuult rassida sooviks. Eriti veel 3 km vastutuult. Tuul oli aga hoopis vaiksemaks raugenud ja mõned külmakraadid juurde lisandunud. Ka päike tuli meid tagasiteel tervitama. Tagasitee oli tunduvalt lühem. Tunnike ja veidi peale ja olimegi tagasi parklas. Tänud kaaslastele selle hullult vahva plaani elluviimise eest!

 15 

Meie 1. jaanuari traditsiooniks on saamas miskit natuke ekstreemsema aarde otsing. Kui täpselt aasta tagasi täpselt sama seltskonnaga jahtisime Murueide tütreid, siis seekord otsustasime ajule tsipa puhkust anda ja hoopis füüsilised võimed proovile panna. Peab ju uut aastat alustame täpselt selliselt nagu soovid, et kogu aasta tuleks :) Geotarkus number 2022.
Pärnumaa polnud veel aastavahetusest ärganud, kui meie juba kell 10 hommikul Tori Coopi parklas kohtusime ja suuna raba poole võtsime. Autod jäid geopeiturite poolt sissetöötatud parkimiskohta ehk Pärnmetsa talu väravasse. Kuna uue aasta esimene külaline peaks olema meesterahvas, siis jätsime pererahva ukse taga koputamata ja siirdusime kohe raba poole. Kui esimene võsane lõik läbitud ja raba servas jalg poolde kummikusäärde mülkasse supsas, siis sündis kiirelt ka otsus räätsad alla panna. Lagedal rabamaastikul puhus vinge tuul ja sadas lund. Meie õnneks oli taganttuul ja see isegi aitas meie liikumistempole kaasa. Samas mõtlesime õudusega, et kuidas 3 kilomeetrit vastutuult tagasi vantsida on. Tegelikult see vahemaa ei tundunudki ülipikk, sest kõndida oli suht lihtne ja mõnusas seltskonnas lobisedes kulusid kilomeetrid hoogsalt. Oja ületus sai tehtud geopeituritele juba tuttava purdekese abil ja siis oli aeg pead kuklasse ajada. Aare pistis kenasti kätte, kuid nime kirja panemiseks oli vaja veel üks pingutus teha. Salme ajas traksid jalga, võttis slingi vööle ja hakkas üles sibama. Siinkohal suur tänu Kristjanile, kes kõikvõimalike ronimiste juures eelkõige turvalisusele mõtleb ja meile natuke varustust kaasa pakkus. Oli ikka tunduvalt mugavam seal toimetada kaks kätt vabad, kui ise puu külge kinnitatud oled. Niikaua kui Salme tähtsate tegevustega ametis oli, katsime meie puu alla uue aasta tähistamiseks väikese suupistelaua. Ei puudunud kihisevad joogid ja leidus head-paremat ampsamiseks kõigile. Ega väga pikalt ühe koha peal siiski olla ei tahtnud, varbad kippusid külmetama ja nii me peagi kõik kokku pakkisime ja tagasiteele asusime. Rabasse tagasi jõudes oli meie rõõmuks tuul raugenud, sulast oli saanud juba kolm külmakraadi ja ülimõnus oli enda tallatud kõvaks tõmbunud rada mööda tagasi kõndida. Varsti tuli ka päike meid tervitama ja kogu lumine raba muutus ilusaks helklevaks väljaks. Paremat päeva ja ilma poleks selliseks rabamatkaks küll soovida osanud. Ideaalne ajastus!
Kokku kulus meil aega täpselt 3 tundi ja 45 minutit, kuid sellest kolmveerand tundi kulus nullis logitoimingutele ja piknikule. Jäime selle seiklusega väga rahule. Super ilm, mõnus seltskond ja natuke närvikõdi pakkuv aare. Aasta on alanud vingelt, loodame et selliseid häid emotsioone pakuvad kõik selle aasta aardeleiud. Aitäh kaaslastele, ilma teieta oleks see kõik olemata olnud.

Räätsapuu ja purre

Valmistumine logimiseks

Rabapiknik

Head uut aastat!

 1 

Kasutasime ära veel viimase liikumiskeelu perioodi eelse päeva ja tegime mõnusa rabamatka päeva Soomaa serval. Lund oli üllatavalt vähe ja räätsadega astumine eriti lihtne. Teekond möödus kiirelt ja päike piilus aina rohkem pilvede vahelt läbi ja pakkus uhket vaadet lumises rabas. Aardega oli nii nagi Airi kirjutas, et kuidagi ei olnud algul tahtmist mööda neid peenikesi oksi hakata kõrgusteese ronima. Aga ronida tuli ja tegelikult polnudki need oksad nii peenikesed kui eemalt vaadates tundusid. Panime nimed kirja ja tulime puu otsas alla tagasi geopiknikku pidama. Tagasi auto juurde jalutasime juba ilma räätsadeta mööda sissatallatud rada.

 5 

Tänane plaan viis meid Ove algatusel rappa, kuhu alates homsest enam üle viie kuu jalga tõsta ei või. Panime räätsad kohe auto juures jalga ja mõnus astumine võis alata. Linnulennult oli aardeni 3,7 km. Lund oli harjumatult vähe, kuid seetõttu oli astumine lihtne. Kraavi ületuskohas hakkas mul juba üsna soe ja kui me polnud veel kilomeetritki astunud oli mul juba selg märg. Sall kadus kaelast, kindad käest ja hõlmad laiali astusin metsa vahelt rabale. Mehed enamasti pika sammuga ees ja mina vaikselt järgi. Päike algul piilus natuke ning peagi otsustas ta meid oma säramisega rõõmustada ja niigi sooja olemist soojemaks teha. Lõhve oja ääres jätsime räätsad maha ja ületasime selle langenud puid kasutades. Mehed ajasid ninad taeva poole ja otsisid aaret. Viskasin ka nina samas suunas ja nägin otsitavat kohe. Selle kõrgust nähes ajasid nad virina saatel stringid jalga, sabad külge ja üles nad ronisid. Mõlemad. Kordagi slinge kasutamata. Mina vaatasin all seda tralli pealt ja see käis neil üsna kiirelt ja mulle tundus, et neile tegelikult meeldis. Ma aga erilist tungi sellise ronimise vastu ei tundnud ja jäin salamisi lootma, et ehk ikka pandi minu nimi ka kirja. Kui nad maale tagasi jõudsid pidasime väikse geosõbraliku pikniku sõbrapäevale kohaselt ajasime endale sisse südamekujulisi pannkooke ja nende vahele mõnusaid viineripirukaid. Tagasi minnes otsustasime proovida, kas tuldud tee kannab meid ilma räätsadeta ning kasutasime seda võimalust. Vahepeal oli raba lagendikule hiilinud jäine ja salakaval tuul, mis nüüd näpud hetkega ära külmetas. Metsa vahelt metsasihile astudes jõudsin vaevu kõva häälega küsida, kas see jää ikka kannab ja astusin sulpsti ühe jalaga vette. Auto juurde jõudnuna sai küll kohe sokid ära vahetatud ja selle otsa veel kilekott tõmmatud aga enamasti kannatasin kuni koju jõudmiseni külmi varbaid, mis üldse ei tähenda seda, et ma päeva ei nautinud. Lihtsalt oma viga, et teisi jalanõusid kaasa ei võtnud. Vaatasime ka jahimeeste onni üle, mille ukse lingiks oli uhke põdrasarv aga onni sisemus oli väikeste näriliste poolt korralikult auklikuks järatud. Mõnusa üle 8 km matka saime siit. Kniks, kraaps ja suurimad tänud peitjale, kui ka geosõpradele.

Väga tore aare,sain veidi ronitud. Tänud.

 1 

Teeme siis lühikese logi. Pikalt plaaneeritud. Auto juurde tagasi jõudnud väsinud ja õnnelik. Uuuhhh!

 2 

Matka alustasime kõik koos ja teiste jälgedes,mingi hetk Krista ja Mari suundusid raba peale ja meie Helduriga jätkasime metsa all teiste jälgedes.Kuskil km enne aaret suundusid jäljed üle jõe ja me pidime ise rada edasi tegema.Lõpus ootasime teised ka ära ning Krista päästis päeva.Tagasitee valis Mari taas üle raba ja Krista liitus meiega metsa raja peale.Tagasi oli juba lihtsam siis ju juba trass sees.Mina olin ikka lõpuks päris tönts aga õnnelik.Tänud kaaslastele ja peitjale

 6 

Uuuhhh! Võiks olla lühike logi.
Vähe pikem on selline, et lootsin paremat läbitavust ja et kaaslased ka räätsad ühes on võtnud. Kuna kaks meist kummikutega piirdusid, siis neil oli parem läbida metsaalust.
Krista tuli alguses kohusetundlikult koos minuga, aga tundus, et ega see talle väga meeldinud. Lumi kattis kogu seda ilu, kohati oli näha väikesemaid lahtiseid veesilmi, nii et ei saanud hästi aru, mis koht kannab ja mis mitte. Sisse vajuda soovi polnud, nii et kulgesime turvalisemat labürinti pidi. See tähendas pealt lumiseid külmumata mättaid. Ilus oli küll, aga raske.
Aarde juures... aitäh, et Krista oli kaasas. Aitäh talle! Minust oleks see aare sinna jäänud. Mulle meeldivad sellised rabakad, kus lõpus topelt väljakutset pole. Väsinud värisevate jalgadega turnimine on ilmselt mõnele teiselegi keeruline.
Tagasi läksin raba pealt üksi. Need kohad, kus rääts oli enne veeni jõudnud, olid nüüd laiemalt märjad. Päikesepilu oli taevast kadunud. Sadu tihenes. Kohati oli lumesadu tuldud jäljeraja peaaegu peitnud. Jälgedes või täpselt nende kõrval astudes võis rada tajuda, mõni samm eemalt mu silm enam tuldud teed eristada ei suutnud.
Lõpuks olid jalad ikka väga väsinud.
Müsteerium oli ka: keegi oli enne meid "Tunki parklasse" parkinud ja kelguga raba poole suundunud. Küll me mõtlesime, kes need olla võiks. Minu pakkumine oli Kleone ja Henriko. Tegelikult kulgesid jäljed alguses kilomeetri jagu õiges ja hiljem hoopistükkis rabast teises suunas. Ei teagi, mis vägi sellist kohta kelgutamiseks valima ajendab...

 3 

Üks maastur oli enne meid juba parkimas ja seltskond kelguga kulgenud meidki huvitaval suunal. Kõrgetel vaiadel asuva tarekese juures märkasime läbi lume vajunud vesiseid jalajälgi. Vesiseid, läbi lume vajunud jalajälgi esines ka edaspidisel teekonnal. Järelikult ei ole siin jäätunud vett veel piisavalt ja nii oligi. Metsa all leidus nii lahtist vett, kui jäätunud vett. Rabas lumiseid mättaid ma talveküpseks ei liigitaks. Lahtist vett oli ikka omajagu üle raba, lumemütsita lohkudes. Mariga räätsadel tünni poole minnes oli hea päikesesse kulgeda. Aive ja Heldur matkasid räätsadeta meiega ja ojaga omal paralleelil metsa kaudu purdeni. Oranž sai õnneks lahti keerutatud ja must ka lahti keerutatud, korraks kartsin juba hullemat, et tuleb teine äkitsi alla viia. Peitja soovitatud kaane kinni keeramist ma ei sooritanud ja tänan, et eelmised ka nii talitasid. Mari lahkel loal tagasi matkamist tegin metsa kaudu Aive ja Helduriga. Sain ettekujutuse mõlemast lähenemise teest antud tünnini. Mariga kohtusin uuesti rabaservas, kus hommikused minemise jäljed alla pudeneva lume alt natuke veel paistsid. Tänud kaaslastele ja peitjale.

 1 

Eelmise päeva Rongu rabas müttamise järel oli siin, peale esimese metsa takistuse läbimist ja rabasse jõudes räätsade alla panemist, justkui jalutuskäik pargis. Mõnes kohas jäid astumise kohad märjaks, kuid üldiselt oli ikka täitsa meeldiv astumine. Kõige suuremaks raskuseks osutus aarde konteineri avamine.. oli teine üsna kinni külmunud. Peale logimist premeerisime end Merikese pakutud sooja teega ja tagasitee otse üle raba oma rajatud geomaanteel võis alata. Tagasi minnes tekkis selline maakera venimise effekt, kuna sihtkohaks olev mets kippus miskipärast eest ära minema ja ei tahtnud kuidagi lähemale tulla. Lõpuks metsa äärde jõudes oli räätsade jalast võtmine täitsa meeldivaks puhkepausiks, sest jalad olid tegelikult täitsa pehmeks juba läinud. Minu jaoks oli veidi alla 3h kestnud 8km retk täpselt nii paras müttamine, et alguses mõttes olnud Suuremetsa laugaste külastus lükkus tulevikku ja selle asemel otsustasime piirduda järgi jäänud valgel ajal lihtsamate aarete külastamisega.

Tänan peitmast.

 2 

Veider valik aarde nimeks. Peidukoht oleks nime järgi võinud olla pigem meie raja alguses, kus oli üks jahimeeste majake püsti pandud.

Teekond aardeni oli õnneks tänu suuremaltjaolt külmunud rabale üpris lihtne, ainult aega võttis. Aarde enda kätte saamine nõudis rohkem pealehakkamist, aga nimed saime siiski kirja. Ütleksin siiski ise, et aarde kaant ei tasu jalgade vahel kinni keerata (nagu kirjelduses soovitatakse), vähemalt talvel teeb see aarde avamise oluliselt keerulisemaks.

Aitäh!

 1 

Kui on täiesti vaba päev ja kui oled eelnevalt 24pluss tundi pidanud tööl olema siis on ikka kuldaväärt pakkumine veeta päev sõpradega kuskil rabas. Seega töökohustused lõpetatud startisime rutakalt, kuigi teistest mahajäänutena. Ärevus eesseisva ees ja nauding tekkinud vabadusest oli niisuur, et ka ainus legaalne narkootikum ei suutnud autos uinutada. Tunki parkla ja esimese kilomeetriga kogusime matkaseltskonna kokku ja rühkisime aina aarde poole. Taas jälle omamoodi, või noh nagu ajastule iseloomulik - olla koos aga hoida eraldi nii mõnigi kord. Mets kutsus korduvalt ja lõpuks mina suundusingi kraaviäärsle rajale. Osa seltskonnast liitus ka aga tagasitulekuks seda heaks ei peetud. Teab, mis on õige. Mina kahtlen, kas ikka oleks pidanud kraaviäärt mööda kulgema... Olles üksjagu kange seljaga, siis viimase veetakistuse ületasin mina hüppega, ei hakanud purdega jamama. Tagasihüppel võtsin mälestuseks ka üksjagu kohaliku vett kummikus kaasa. Kiirpiknik peale logimist, milles pärliteks olid heaparem sokolaadiümbrisega ja hop-hop tagasiteele. Tahtsime minna otse aga välja tuli samasugune kaar nagu tulles. Raba on jah sellises olukorras, et käituda tuleb seal pöördvõrdes senisega. Seal, kus muidu ei kanna ja sisse imeb see on lausa jooksuks sobiv. Igalpool mujal oli oodata iga hetk läbi vajumist ja siis üsna sügavale. Aga see ju tegigi kulgemise emotsionaalseks. Muidu poleks saanud seda mõnusat adrenaliini, mis nüüd pidevalt vunki sees hoidis. Tunki parkla perenaine tuli meid ka tagasisaabumisel tervitama. Küllap olime juba eiteamitmendad, kes talle meie totakat käitumist ja huvi seletasid. Bruno jätkas oma võluvõimete näitamist - väike trahidibitahabrakadabra ja kuskilt ilmus välja just õige temeperatuuriga meeõlu...... sinna otsa veel üks piknik glögi ja pirukatega. Peale järgnevat Pärnu väisamist andis minu teadvus otsad.

 7 

Eks see aastaaeg oma ilmadega on jõudnud sinnamaale, et raba-aarded muutuvad jälle aktuaalseks. Suvel palavaga ei taha nagu minna ja muul ajal on kangest märg, kuigi eks ole ka siis käidud. Talvel külmaga käimine on see nõrkadele sobiv variant ehk siis täpselt meile :)

Kui vaatasime, et eelmine nädalavahetus juba käidi siin, siis me pidasime veel nädalakese vastu ja tulime nüüd. Võrreldes enda kogemusi nädalataguste sündmustega, siis tundub, et peab paika, et tark ei torma :) Kui siis oli metsas hea ja rabas hull, siis seekord oli rabas hea ja metsas hullem. Minnes alul hoidsime end metsa või metsa äärde, siis peagi sai proovitud, et kuidas lagedal on ja seal oli hea. Raba kandis väga hästi, vaid need mõned üksikud korrad igaühel tekkisid, kus mõni puhmas ei olnud veel piisavalt tahe ning jalg vajus sisse. Seal all siis kas oli vesi või ei olnud. Kui tegelikult saanuks ka matkasaapaga hakkama, siis kummikuga oli igati muretum. Naastes aga võtsime kohe sihi otse üle raba autode poole. Träkki vaadates see muidugi niiväga sirge ei olegi ning tuli hoopis kerge paun teisele poole. Aga tänu sellele saime ka paari laugast ületada, kus jää küll raksus, aga katki ei läinud kuskil.

Kokkuvõttes sai me retk ca 8,4km ning 2h 50min pikk. Täname aarde eest!

 10 

Pühapäevaseid plaane tehes selgus, et see aardematk olla juba varasemalt jutuks olnud. No kena, sain ka teada ja loomulikult oli rõõm ühineda :)
Minu põhiülesanne oli rooli keeramine etteantud juhiste järgi ja ettenähtud parkla poole.
Parklasse jõudes tuli varustuses väike muudatus teha ja peagi sai teele asuda. See rajal kulgemine mulle meeldis aga see lõpp oleks meil Peetriga küll ilma õige abivahendita tegemata jäänud...
Peale edukat aardeleidu sai seda ka tähistatud ;) Brunole tänud tuisutopside eest!
Tagasi autoni "tõmbasime" oma raja sirgeks ja võtsime suuna otsejoones parklasse. Mina vist olin lõpus ainus, kel olid salakavalasse rabaauku kastetud püksid tarvis kuivade vastu vahetada. Sellegipoolest on rabaaarded meil Peetriga ühed lemmikud!
Tänud matka eest!

Keset talve ilma kinnasteta

Stiilinäide - vot nii ületatakse purdeid!

Mõrvatud jõhvikas

 11 

Iga asi omal ajal. Nüüd siis jõudis kätte selle aarde aeg. Autod jätsime Tunki parklasse ja edasi juba kand ja varvas. Lootsime, et külmataat on oma tööd korralikult teinud ja kõik lahtised veed kinni kaanetanud. Osaliselt vastasid meie ootused ka tegelikkusele. Aga ega see nüüd automaatselt ei tähendanud, et tegemist oleks olnud jalutuskäiguga pargis. Raba oli endiselt salakaval. Põlvedeni maa sisse vajuda said vist vähemalt korra kõik. Juhtus see alati täiesti ootamatult. Aga kõik on ilus ja tore, mis lõppeb logiga.
Tagasi jõudes tegime parkla lähedal palgihunnikus väikese afteka ning oligi aeg juba edasi minna.

Träkk

Rabaring

Kôver mis kôver. Rasked elutingimused

Piuks

Lõbus seltskond

Akrobaat

 7 

Laugaste vahelt oli selle aardeni linnulennult 6 km. Raba pidi ei hakanud seda võtma, sõitsime hoopis autoga u 35(!) kilomeetrit. Päike siras, loojanguni veel neli ja pool tundi. Pakkisime näksid ja veepudeli taskusse ja alustasime. Jahipukini oli tee ilus. Edasi mitusada meetrit kinnitõstetud kraavi, mille pinnas veel tihendumata. Hea mõte lasta geopeiturid teerulli mängima! (Iga aardega liiklusmärk on ka teehooldajate lemmik, sest selle ümber ei pea rohtu niitma ega mürgitama). Edasi liikusime veidi metsa all ja mingil hetkel tekkis tahtmine rappa põigata. Rabaserv oli veel vesine, lagedamal oli parem liikuda ning jalad märjaks ei saanud. Metsa tagasi keeasime oma ninad alles aarde lähedusse jõudes. Väike kraaviületus mööda purret, ajakulu autost aardeni 1.10.

Edasi hämming, aaret pole! Ikka mitu minutit kulus, kuni silmad õigele tasandile suunasime. Logimine polnud Mikule eriline väljakutse, ainult viis minutit tuli pärast maapinnale jõudmist jalavärinat maha suruda.

Tagasiteel rappa enam ei põiganud, esimese kilomeetri jalutasime ojakaldal mööda ideaalset matkarada. Kobraste tegutsemispiirkonnas läks veidi raskemaks, aga midagi hullu ka polnud. Kahjuks pidi ühel hetkel auto juurde jõudmiseks ojast eemalduma ja üleujutatud metsa läbima. Lõpuks paistis juba tuttav kinniaetud kraav ja veel enne auto juurde jõudmist märkasime ka taeva all tiirutavat kotkast.

Tore matk oli, kokku autost autoni 2.40, sest piknikku ega puhkepausi ei teinud. Samme kogunes minul 16 000, Mikul 12 000.

Suur tänu väljakutse eest!

 7 

Kui vahel harva õnnestub osagi tiimist kokku ajada, siis tasub kohe ka järsemad aarded ette võtta. Eks neid ühiseid otsimata piirkondi jääb aina vähemaks ning seekord sai Pärnumaa välja valitud. See aare oli päeva nael ja ette võetud kohe alguses, pimedas siia tulla ei soovi. Parkla oli meile teada ja sõbralik vanatädi lubas lahkelt parkida. Matka umbkaudne kestus oli teada, aga kodus soojal diivanil ei tundu ükski matk pikk ega raske. Hakkasime siis vantsima. Algul oli hea lihtne, pärast kraavi tuli lai tee, aga pehme. Varsti läks liiga vesiseks ja läksime rappa. Pehmes pinnases kõndides hakkas kiiresti üha soojem, aga õnneks riietus oli mõistlikult õhuke. Enne raba külm ei olnud, soe samas ka mitte. Rabas rassides oli küll palav, kuid ülekuumenemise ohtu ka mitte. Rabas sai käidud umbes 2km ja 500m tagant pause tehtud. Hea oli jõuda aarde alla ning näha Silverit ronimas. Kuna tagasi minnes nägime paremat rada, siis rappa enam ei läinud. Mööda seda rada minnes enam palav ei hakanud ja pause ei pidanud ka tegema. GPS mõõtis kokku 8,7km ja umbes 2 tundi 40 minutit.

 8 

Kaupo kätte võib geoplaanide tegemise usaldada küll. Siis on kindel värk, et mõni pärl ikka päevakavasse satub. Selle võib sääraseks liigitada küll. Kuna tõotas tulla pikem matk, siis kohe hommikul see kavas ka oli. Plaanitud parklani jõudes jalutas meile vanaproua vastu. Pidasime teda talu perenaiseks ning küsisime lahkelt luba rappa minekuks. Heakskiit saadud, oli palju kergem tunne küll masin kellegi taluhoovi väravasse jätta. Kuna mõned päevad tagasi sain kolme karu uisuväljakul tunda, et mu kummikud ei kõlba talvetingimustes kuskile, siis selle retke tarbeks sai lausa uued ja soojemad hangitud. Väärt ost oli. Sai küll varem mainitud, et kui ilmaolud on nirud siis jätame asja katki. Ilm oli aga suurepärane, õhk mõnusalt mahe ja ainsatki tuuleiili, isegi öösel mujal Eestis maha sadanud lumest polnud siin märkigi. Küll aga oli rada ise pehmevõitu ja üleujutatud, kuid ei lasknud me sellest ennast häirida ning siht oli silme ees. See oli vist kuskil esimese kilomeetri peal kui teel loigud aina sügavamaks muutusid ja ühel hetkel jalg sügavusse kadus. Ohjah, kas tõesti olen mina see plokkar kelle märja jala pärast tuleb ots ringi keerata, autosse riideid vahetama minna ja kambale paar lisakilomeetrit juurde teenida! Või veel hullem, naasta üksi ja proovida teistele utoopilise tempoga järele jõuda. Vähemalt sellised olid mu kiirmõtted kui nägin kummikut vee alla vajumas. Kuid endalegi üllatuseks jäi jalg kuivaks ja pükstel ilutses ainult pisike märg plekk. Uhh, vedas. Kuid selle vahejuhtumi valguses pagesime teelt metsa ja üsna pea proovisime hoopis üle raba õnne proovida. Oi kui vale otsus see oli, pooltahkel kattel põlvetõsteid teha oli ikka päris karm. Kaupo määras meile kohalejõudmise huvides pausi iga 500m järel mida põgusalt ka kasutasime. Rabast tagasi metsa jõudes muutus samm ka kohe kergemaks ja motivatsioon hakkas naasema. Sellele aitas kindlasti kaasa ka käeulatusse jõudev aare. Kasutasime meiegi olemasolevat mainitud purret- veel kestab. Olin esimene kes üle sai ning oli kohe aega ka aaret märgata. Ja siis hakkas mingi jant pihta, et mingisugune kirjutamata reegel väidab, et see kes leiab, see logib. Ega siin kaks ühe vastu palju vaielda saanud. Ega tahtnudki, sest logimisest oli asi veel kaugel, mitu head meetrit lahutas meid veel aardest ja selle rolli võisin vabalt enda kanda võtta küll. Kui see välja jätta, et oleks peaaegu oksa silma torganud, siis aardeni jõudsin muretult. Ebamugavas sundasendis piirdusin siiski nimede kirja panemisega ja need eelnevate logijate muljete lugemised jäävad mõneks teiseks korraks. :P Nüüd veel oli vaja tagasi ka saada. Nagu Merle juba mainis siis üksmeelselt otsustasime seda läbi raba mitte teha vaid liikusime piki Vaida oja mööda loomaradu mis oli seikluse parim otsus.

Päris „park and grab“ aare see tõesti pole, kuid tahtejõu ja parima seltskonnaga saavutab palju. Nüüd jääb ainult kummitama kes on küll see ükssarvik, kes haruharva mööda rabaservi luusib ja ennat teolt tabada ei lase ning teiste rõõmuks/õnnetuseks selliseid pärleid peidab! Tänud, oli meeldejääv seiklus.

 8 

Mina polnud selle aarde logidega kursis, olin kunagi varem ainult esimeste külastajate mitteleiulogisid lugenud, seepärast kujutasin ette lihtsalt natuke pikemat rabamatka. Enne parkimiskohta jõudmist saime Kaupolt lühikese ülevaate kui palju tunde siin eelnevatel on kulunud.
Matkale kuluvad tunnid ei hirmutanud, mis ikka oleks ühe pikema rabamatka vastu. Eksisin seekord. Ees ootas pigem oh-ja-oh-matk:).

Natuke rõõmustas, et siinkandis on lund oluliselt vähem kui Harjumaal, tähendas see eeldatavalt veidi kergemat sumpamist. Eksisin jälle.
Algus oli lörtsine, mudane, savine. Ümber mudapõhjaliste lompide ringitades õnnestus siiski kuiva jalaga kulgeda, kuigi korra oli vapralt ees läbi vee liikunud Silveril küll väga napikas hetk, kummiku serv vist jäi küll vaid mõne millimeetri võrra veepinnast kõrgemale. Läbi muda ja mahakukkunud puude ukerdades arvasime ühel hetkel naiivselt, et raba peal on parem liikuda. Eksisime.
Oli ropp sumpamine, mätas kandis ainult mõtteliselt, iga teine samm vajus mülkasse. Vähemalt oli algul natuke ilusamat vaadet kui eelnevalt mudase kraavi servas liikudes. Rabamatk peaks olema nauding, tänane seda ei tundunud tulevat. Aga süüdistada saab vaid iseennast.

Kindad kolisid üsna ruttu taskusse, varsti oli müts kergitatud vaid pealage katma, salli koukisin ka õige pea kaelast ära, järgmise hingetõmbe pausi ajal koorisin juba ka jope alt riidekihi vähemaks.
Õnneks kambaga on hullud asjad ikka oluliselt talutavamad. Seltskond haarab piltlikult kõrvust kinni ja tirib edasi, kui on tunne, et enam ei jaksa jalgu tõsta, seltskond aitab meeleolu tõsta, kui tundub, et sumpamine üha napisõnalisemaks muutma hakkab.

Lõpuks jõudsime tagasi natuke kõvamale pinnale ja eriti meeldiv oli kuulda sõnu: 200 meetrit aardeni, 100 meetrit aardeni ja kõige toremat hetk 30 meetrit aardeni samaaegselt Silveri teavitusega: ma näen juba aaret;).
Huh, tehtud!
Heh, aga tagasi on ju ka vaja saada.

Ühehäälselt kõlas nüüd lause: tagasi me üle raba ei lähe!

Tagasitee oli võrreldes tulekuga peaaegu nagu jalutuskäik pargis. Veidi ukerdamist tänu kopra agarale tööle, veidi ringitamist kuivema jalgealuse otsimiseks. Lõpp jälle mudane, vesine, porine. Õnneks leidus lund ja kraav, kus porised jalad puhtamaks leotada.
Huh, tehtud!

Korralik trenn sai sellega küll kirja. Aitäh trennikaaslastele! Järgmise korrani;)

 7 

Minu 2021. aasta esimene. Kokku läks siis kogu see ettevõtmine veidi alla kolme tunni ning veidi üle 10km sellel vesisel ning vajuval maapinnal. Ma ei hakka mainimagi, et täpsemat aardekirjeldust ma eelnevalt ei lugenud, nii et kui ma lõpuks nulli jõudsin, siis.. Oh üllatust. Puu oli vähemalt kenasti ronitav, seega nimi sai märkmikusse kirja. Peitjale tänud!

Rabaselfie

Nüüd on vaja veel tagasi algusesse jõuda..

 1 

Aitäh! :)

 7 

Oh wie schön es ist ,,Gefunden :)" zu schreiben! Wie lange haben wir gewünscht, dass wir diesen Cache erreichen können. So es war, ich denke, drittes Mal, wenn wir einen stärken Plan hatten Waidmanns zu besuchen.

Eelmisel õhtul tõmbasin Mikile traati ja panin mängu enda parimad veenmisoskused, et jube hea mõte on kell 5 startida, et kindlasti jõuame sama päeva sees siis ka merele, et meistermullitaja ära teha ja paar kapuud kuskil veel ära tõmmata, et sihuke väike rahulik ja asjalik päevake oleks nagu ees ootamas. Miki natuke siples mul küll nagu vihmaussike õnge otsas, kuid lõpuks pidi temagi oma kurja saatusega leppima ning oli alandlikult nõus juba mõne tunni pärast mu meeldivat molu nägema. Olgu siis siinkohal öeldud, et kell 5 me küll ei startinud, alles mingi 5.30 peatus geomobiil kokkulepitud kohas ja üüüüberväsinud vaevu-vaevu silmi lahtihoidev Miki jõllitas mulle sealt vastu (said, mis tahtsid vms kumas sealt pilgust). Natuke sõitsime, kui poiss tõmbas tanklasse ja mina istusin rooli. Tee aardeparklasse kulges rahulikult. Ei saanudki aru, kas Miki surus silmad kinni ja magas terve tee maha seepärast, et ma sõitsin nii kohutavalt ja tal oli laushäbi või seepärast, et ta tundis ennast nii kindlalt, nagu hõljuks pehmetel patjadel kuskil maasikakisselli kohal. Ma ise arvan, et teine variant...

Igatahes, hakkasime jõudma ja peale ühte äratavat kraavi tagurdamist saime auto 4.7km peale jätta. Egas midagi, ootasime natuke, et läheks valgemaks, võtsime kodinad selga, sh next level ronimisvarustuse jms, keksisime üle kraavi ja hakkasime aga minema. Lonkisime mõnda aega, mil ma sain ilmutuse, et midagi on valesti. Et eelnevad pole ju ometigi nii kaugele autot linnulennult jätnud. Hmmmmm.... Tõepoolest, saaks ka 3.7vms peale. Ots ümber ja läksime lönta-lönta autoni tagasi ja sõitsime mõnevõrra lähemale. Alguses lõputuna näiv astumine hakkas kuidagi kergelt minema. Viskasime kildu ja ei saanud arugi, kuidas maa muudkui väheneb ja aeg veel kordades ja kordades kiiremini lippab, kui oleks osanud planeerida. Samas polnud maastik midagi väga hullu. Jah, kontskingaga ehk mitte parim aare, mida võtta, aga muidu täitsa okei. Ega tee peal midagi märkimisväärset ei juhtunudki. Kui, siis ainult nii palju, et

• Kõnnime ja kõnnime. Miki läheb ees, sest siis me jõuame kunagi aardeni ka kohale. Ühe korraga plaks ja Miki on poolenisti maa all. Vend suvatses õndsal pühapäevahommikul kodanike kobraste pannkoogisöömaaega segada ja oma jala tuimalt läbi nende lae susata. On ikka jultunu...
• Teel oli pidevalt hunnik kuivanud puid, mida Miki, kellele meeldib võita lapsi ja vanureid,ümber käis lükkamas. Pingutas musklit ja oli tulemuslikum kui RMK raienärakad. Mina hakkasin kiunuma, et puid tuleb hoida ja ei tohi liiga teha neile ja et mida ta murrab neid puid maha, jõuludeni veel aega. Need pole isegi mitte kuused. Kuusk on sihuke koonusekujuline ja okkad küljes. Miki viskas mulle sellise miljonidollaripilgu, tõstis mu koonusekujulise mütsi, mis kuuseokastega kaetud oli, peast ja küsis, kas võib selle endale sel aastal jõulukuuseks võtta.

Kui aardeni oli jäänud 20m, siis nägime meiegi seda kuulsat purret ja läksime kenasti üle. Mina läksin ees ja mõtlesin, et ei tea, kus taskus mul see GPS on, et vaataks, kus aare siis on. Seepeale ütles mu kindel seljatagune, et mul kukkus vahepeal GPS vette, et ta toob selle nüüd ära. Poiss tegi talisupluse ja ma sain GPS-i tagasi. Aitäh! :)

Igatahes olime siis lõpuks jõudnud selle kollase täpi juurde, mida kaardi peal vaadatakse, ohatakse ja siis kuhugi muu kandi peale keritakse... Mina alt aaret ei tuvastanud, aga Miki kotkapilk tegi selle kindlaks. Ronimisvarustusega võib ainult nina sügada või tüütud geokaaslased kuhugi puu külge kinni siduda, sihipäraseks kasutuseks see küll ei sobi. Minul läksid silmad veelgi rohkem särama ja sööstsin üles. Panin heldinult logi kirja ja kalpsasin alla. Ca aasta peale avaldamist märkisime endale TTF-i. Tagasitee läks kella järgi aeglaselt, aga muidu niiviisi kiiresti. Lõpuotsas lootis Miki, et kui ma juba läbi porimülgaste karglen, et äkki ma kuskil ikka käin käna ka, kuid mis teha, alati lootused ja unistused ei täitu ja väga tsiviliseeritult jõudsin tagasi massinani. Kell oli miljon, kilomeetreid oli käidud ca 10 ning otsustasime, et täna veel meistermullitajat ei tee. Homme ka päev... ja võtsime nina tagasi pääliina, nii et Liis oli roolis ja Miki lõrises kõrvalistmel.

Wenn ich darüber nachdenke, finde ich, dass es einer super Cache ist und ich würde gerne solche Cachen mehr und mehr finden, falls ich solche wunderbare Freunde habe. Miau!

 2 

Mis ka Karli logile oskan muud ikka lisada kui et käidud ja leitud.

Spoiler ja Karl all paremas nurgas

 15 

Kui see aare avaldus, siis see paistis väga ahvatlev punkt mitmes mõttes - Soomaa piirkond, raske ja huvitav maastik, pikk matk ja muidugi ka üllatav mitteleid. Kole kaugel teine ainult.

Viljandi kahepäevast geotuuri planeerides küsisin Mairelt, et mis ta arvaks, et kui ma selle nimekirja lisaks, siis kas ta oleks valmis seda kadalippu koos minuga läbima. Pakkusin välja kaks lähenemise varianti - 4.2km mööda tundmatut metsariba või 3.2km mööda tundmatu raskusega rabamaastikku + võibolla 1km autoga mitteläbitavat metsaraie sihti. Igaks petteks ei maininud, et tegemist on vaid kohale matkamise teepikkusega ja tagasi tuleb ka kuidagi saada. Tore oli kuulda sihikindlat jah vastust. Välja valiti raba variant. Seetõttu said pagasnikusse asetatud ka räätsad.

Soomaale jõudes oli paras koerailm. Maire tegi juba varjatuid vihjeid, et ilm on liiga kehv sellise matka jaoks. Pärast mõnda aaret nägime aga, et metsaalune on lörtsist õnneks prii. Näitasin talle ortofotol kahte erinevat võimalikku lähenemisteed ja nüüd valiti raba asemel tunki väljapakutud metsaraja algus. Võtsimegi siis sunna sinna. Pakkisime ennast ja seljakoti korralikult kokku. Kaasa sai võetud ka priimus, et teha kohale jõudes sooja piparmündi teed ja ülessoojendada eelmise päeva pirukad. Mul läksid jalga uued tossud, Mairel lillelised kummikud.

Matka esimene etapp alates jahimeeste tornist oli üsna vaevaline. Siht oli selge aga siht oli sisustatud värskelt maha võetud puude sodiga, kaetud lörtsi ja lume seguga. Libedad palgid ja risti-rästi tundmatu vajumisastmega külili kuusevõsa. Vahepeal hüppasime üle kraavi metsa vahele ja kui siht tundus jälle lagedam, siis hüppasime tagasi.

Kui lõppes siht, algas teine etapp - üleujutatud mets. See liikumine polnud kohe üldse sujuvam. Samme pidi hoolikalt valima ja sirgjoonelise protsessi asemel olime jõudnud sik-sakitamise maailma.

Meile metsast igatahes aitas ja pressisime kolmanda etapi jaoks ennast hoopis rabapinnasele. Ortofoto järgi paistis olevat hea shortcut. Mugavaks orientiiriks oli kauguses asuv metsatuka nurk. Vahelduseks oli otsejoones päris tore astuda. Ja ka meetrid aardeni hakkasid hoopis kiiremini vähenema. Kõik oli hästi kuniks suutsin põlvini vette koperdada. Gore-tex tossud sellisele veesurvele enam vastu ei pidanud ja sain terve ülejäänud päeva sokkidest vett välja väänata ning ikka lirtsuvate jalgadega olla. Ka Maire ei pääsenud rabast ilma sekeldusteta. Ühe turbamätta otsast leidis ta mikroskoopilise jäävälja ning lendas uperkuuti. Olles jõudnud esimese metsatukani, mõtlesime edasi pressida järgmise metsatuka poole. Raba läks aga väga märjaks ja surus meid tagasi metsa.

Neljandas etapis olime jõudnud kobraste pesitusalale. Mõtlesime, et otsime selle kummalise jõe üles aga tegime seda just kõige märjemas kohas. Olime igatipidi veega ümber piiratud. Kuivasid samme otsides pressisime ikka edasi nulli poole. Peagi hakkas vesi alanema ning saime täiesti kalda äärde. Nüüd olime jõudnud matka kõige mugavamale teele. Ilus jalgrada otse aardeni. Saime nautida omapärast maastikku. Sügav nõgu kahe raba vahel. Imestama pani, et raba seda niiöelda ära pole söönud. Igatahes kogu piirkond on üks äge loodusnähtus, mille eest võib aardele julgelt ka soovitan sildi külge pookida.

Kohapeale jõudes reetis õige koha peitja ja esmaleidja tegutsemise jäljed. Siiski ei suutnud nii suurt aaret paari esimese pilguheitega näha. Ronimisosa nõustus siin aarde juures enda peale võtma Maire. Ma elasin kaasa, meisterdasin seni meile lubatud kuuma teed ja sooja pirukat. Vahele hüüdsin mõtteid mida logiraamatusse võiks kirja panna. Väga hea tunne oli, et tegimegi ära!

Emotsioon oli aga veel võimsam kui jõudsime viimases hämaruses, rampväsinutena tagasi autoni ja saime läbimärjad riided seljast visata ning autosse sooja õhu puhuma panna.

Oli seikluslik matk. Aitäh peitjale! Jään põnevusega ootama kolmandat aaret.

Etapp 1

Maire forsseerimas metsasihti

Etapp 2 - jalad olid veel kuivad

Optimistlik katse puud ümber lükata

Kobraste maa

Vahepala

Ideaalne purre

Minipiknik

 30 

Tavaline aare, noored käivad avaldumise järel korra mitteleidmas ja edasi on lihtsalt vaikus, ligi kaks nädalat juba... kuhu see niiviisi kõlbab, eksole!? Süda ei andnud rahu ning tahtsin ikka ise asja lähemalt üle vaadata.

Hommikune munemine koos muidu lahtise päevaplaaniga tähendas seda, et parklasse laekusin alles pärast kella kaht. Aga mis parklast me üldse räägime? Olgu - salainfo ühelt jahimehelt teistele - hülgasin oma madalapõhjalise umbes-täpselt koordinaatidel 58.44048 24.94346. Aastaringne tsivilisatsioon eksisteerib, koer lõugab uue lõhna peale pea lõpmatult ning aare jääb linnulennult 3.77 km kaugusele. Optimaalne lähenemisnurk sõltub ilmselt mõnevõrra temperatuurist, kuid ortofoto+kogemuse kombinatsioonis praegu palju paremat varianti ei osanud näha. Jokker6 logi eelnevalt lugenuna viskasin igaks juhuks õlale auto puksiirköie, ise salamisi lootes, et seda tegelikult tarvis ei lähe.

Aardenimes vihjatud seos jahindusega leidis kinnitust juba vähem kui poole kilomeetri läbimisel. Mitte päris nõnda nagu viidatud laulu sõnad ja Kivilükkajate kuuenda albumi kaanepilt lubavad oletada, kuid kindlasti verisema loomuga kui seda on keskmine geopeituse aardejaht. Loomaloogikat järgides jäi liikumiskiirus kenasti enne-loojangut-nulli-jõudmise graafikusse. Maa-ameti kaardipildi põhjal teadsin, et kuskil tuleb ületada ka Jõhve oja. Selleks kulgesin viimase kilomeetri vee ääres, hoides silma lahti potentsiaalsete ületuskohtade osas. Teel leidus nii mõnigi paljulubav variant, aga õnneks enne reaalselt ei proovinud, kui aardeni näitas veel vaid 12 m. Õnneks, sest viimane purre osutus lausa nõnda ideaalseks, nagu oleks geopeitur või kobras sihilikult kaasa aidanud :D

Kui suurema osa tulekust valitses sajuta ilm, siis mõnisada meetrit enne nulli hakkas tibutama. Temperatuur kergelt plusspoolel tähendas, et vesi oli vedelat ja mitte tahket sorti. Tänu pilvedele tuhmus päevavalgus keskmisest kiiremini, eredavärvilist aaret siiski märkasin ning lambi abil veendusin - peitjapoolne spoileripilt pole siin niisama kaunistuseks lisatud :o) Üldiselt tundus täiesti logitav asi. Kahtlustan, et noorte mitteleiu juures mängis teatavat rolli murelik õrnem pool, kes ehk Jokkerile libedaga liiga lihtsa liikumislimiidi seadis :P Teada värk, et mehed üksinda vahest salaja ikka tibake kõrgemat riski võtavad. Puksiirköie viskasin kohe heaga maha, sellest küll mingit abi poleks olnud. Õigupoolest ei kujutagi ette, milline erivarustus konteineri kättesaamist rohkem lihtsustaks kui segaks. Kindad vaigu või külma vastu ja mugavad jalanõud, muud pole tarvis. Ok, võibolla õlale riputatav turukott ka - millestki taolisest tundsin logiraamatut täites natuke puudust :o) 15:39 sai FTF sisse märgitud ning laskudes-lahkudes kasutasin juba pealampi, sest sadu oli märgatavalt tihenenud ja looduslik valgus jäi liialt nõrgaks.

Ilmastikukindluse eest on omanik eeskujulikult hooltsenud. Väga korralik topeltkonteiner + mugav minigrip ekstra varuga. Väliskonteineri avamine nõudis mõningast pingutust, sulgemine sujus seevastu kenasti - ei pidanudki kirjelduses nimetatud võtteid kasutama. Kinni keerates vältisin jõu rakendamist, et ka karmimate ilmaoludega oleks lootust ilma abivahendita logiraamatule ligi pääseda. Mis raskusastmetesse puutub, siis minu hinnangul peidukoht 2.5 (lumega võibolla 3.5) ning maastik 4 (jää korral 4.5). Koordinaat paistis olusid arvestades piisavalt täpne. Tagasitee valisin rohkem soo poolt, et pimedas vähendada üllatusi ja võimlemist loomarajale murdunud puid vältides. Tuul oli tugevaks tõusnud ning tihedat vihma lendas nüüd juba igast suunast ka horisontaalselt, loputades ajapikku kõik riided üdini läbimärjaks :o) Õnneks autos ootas kuiv vahetuskomplekt.

Kikerpera raba on looduslikult omapärane paik, mis ortofotol väga selgelt välja joonistub - küllalt pikk ja peenike puudega riba madalsood poolitava oja harude ümber. Väga hästi valitud aarde asukoht nii laiemas kui kitsamas plaanis pakub mitmekesist väljakutset ning kamaluga tugevaid emotsioone. Soovitan ja tänan! Waidmannsdank!

hämar spoiler

 1 

NB! Lisatud ajakohane liikumispiirangute info. Tõstsin maastiku raskusastet poole palli võrra.

 26 

See mittleid väärib logi küll. Kodukandi uued aarded ikka panevad suunurga tõmblema ja mida aeg edasi, seda vähem raskusenumbrid morjendavad. Kaart lahti ja mõte peas - ei! Loomulikult suust tuli naljatledes: "Jou, kishka, uus aare, soos, raske, kas ftf tahad?". See oli nali! Tema muidugi davai, ise irvitab. Ka nii me siis naljatlesime, kuni enam ei saanud kumbki aru, kas nali või tõsi. No ja mõlemad liiga "kõvad mehed" ka, et hakata tunnistama mõtte lollust. Ja märkamatult pakkisimegi lampe ja süsivesikuid kokku. Kell oli siis juba 22 tuuri. Ca 23:30 olime oma valitud lähenemis"parklas" ja peale 1 nullis. Matk ei olnud lihtsamate killast ka. Nulli kandis muidugi avastasime kiirelt, et oleme valel pool oja ning sai ka see veetakistus ületatud. Üsna kohe hakkas silma ka üks puu, milda on ilmselgelt ekspluateeritud. Sai seal vaadatud lambiga(loe: põhimõtteliselt prožektor), aga miskit silma ei hakanud. Ka ümbruses ei miskit. Siis erinevate nurkade alt ümber kuuse tantsides hakkas ka mingi ebakõla silma, aga päris kindel ikka ei saanud olla, kuna raip ikka väga kõrgel. No eks siis veits ronisin seda puud ja no krt, oksi seal on aga sellisele keskmises kaalus isasele on vähe kandepinda ja nii kõrgele ilma julgestuseta... Mõni meeter maapinnast oli paremini näha miskit puu küljes. Pärast ümber puu veelkord "Oh kuusepuud" lauldes, sai mingi nurga alt ka parema visuaali ja üsna kindel, et puu on õige. Ehk siis seaks kahtluse alla raskusastmed pisut, muidugi teisest küljest vana geopeiturite vanasõna ütleb: "Raskusastmed on mänguri silmades." Oma tervise huvides mööda neid kipakaid ja veel jäitest libedaid oksi ei hakanud ilma ühegi julgestuseta ronima. Tulime alla, kirusime peitjat XD ja asusime tagasiteele. Tagasitee läks palju kiiremini ja "juba" ca 3:15 olime autos. Taevast alla tulev jäide oli tee nii libedaks muutnud, et Pärnu poole sõit oli vöga vaevaline. Umbes poole viiest siiski sai sooja teki alla :). Et keegi nüüd ei arvaks, et asi nii lihtne oligi. Taustaks, et enne liikumist tegime mõlemad töö ja kooliasju, panime lapsed magama ja noh minul hommikul äratis 6:50 ja Annel samuti töö ootab. Peale 3 kohvi ja 1 energiajooki juba elu sees 8). Noored ütlevad: "YOLO", veits vanemad: "Carpe diem" ja üks minu vanune kolleeg: "päris lolliks läinud". ;)

 9 

4.0 maastik oli juba aardeni. Ilma lõpus oleva üllatusetagi. Maastik oli ka kottpimedas lambivalgel väga huvitav; kahejalgsete puu langetus vs julm kopraonude töö. Kahtlased kraavid, uhked kopratammid, urud jne. Sai ronitud ja mõned korrad ka kukutud. Lund sadas ja puudel oli jää kiht peal ehk #libe. Kilomeetreid ja raskeid samme tuli oluliselt rohkem, kui oleks võinud eeldada. Nullis olevat aardekonteinerit otsisime julgelt pool h ja kui see 1.0 peidukas on, siis ainult sel juhul kui see aare head mõned meetrid alla poole ise vastu ronib või hõikab:D Hindaks peidukohta vähemalt 1.5-le või rohkemgi ja maastik kindlasti 4.5, sest varustust on vaja, kui tervelt tagasi tahta saada. Seiklus missugune ja seekord siis sinise näoga tagasi.

See mitte-leid on suurem seiklus kui paljud leiud :)