Sildiaare: maasturiga_huvitav

Ah selline riugas. Saime hakkama. Aitäh!

 2 

Ajasime kuskilt maa alt audimaasturi välja ja tulime seda täppi vallutama. Kaupo kündis nagu autojumal muiste ja jõudsime aardele nii lähedale, nagu see mõistlikult võttes võimalik oli. Kohapeal jäi otsitav kiiresti silma ja sikerdasime nimed logiraamatusse.

Leitud, tänud!

oi kuidas see aare võttis ikka aega ja külastusi. Kõigepealt käisin mõni aeg tagasi alguses neid loetamatuid numbreid vahtimas, aga välja lugeda ei suutnud neist kuidagi kohe midagi. Abipalve teele ja siis ununes. Siis märkasin, et ongi kõik taas kenasti korras ning talve lõpupoole oli täpselt niipalju aega, et põikasin algusest läbi ja sain aru, et edasiseks aega napib. Järgmine kord varakevadel ei hakanud järgi proovima, kui huvitav see autoga värk oleks, läksin jala....esimese veetakistuseni. Nüüd juba järgmine kord sutsasin külje pealt vahepunktist läbi ning täna vaid lõpust. Õnneks on kant täpselt selline, mis pole eriti kaugel ning muidki aardeid muudkui puistatakse ligidusse, nii et saab ka niimoodi, jupiti. Tänud peitjale seda toredat multit tekitamast ja aaret peitmast.

Leitud

Tänane ilm oli kevadiselt tore, päike paistis, rada kutsus sõitma. Sain kõik punktid mõnusalt autoga läbida. Suured tänud peitjale!

 1 

Seda multit olen korduvalt vaadanud kuid ette võtta millegi pärast ei tihanud. Täna tõmbasin kummikud jalga ja asusin teele. Esimeses ojas sain juba jalad kergelt niiskeks, aga selles viimases otsisin tükk aega kohta, kust läbi saaks. Leidsin sobiva koha kuid vesi loksus siiski kummikusse, ei viitsinud vett välja ka valama hakata, sest tagasi pidin ju samast kohast tulema.

Logi kirjas asusin tagasiteele. Eemalt juba paistis, et neli ATVd tšillivad oja ületuskohas. Nendeni jõudes ütlesin: „Sogasite põhja ära, kuidas ma nüüd kuivalt üle saan?“ Mehed olid väga lahked ning pakkusid kohe, et sõidutavad mu üle. Nii tehtud saigi. Vahet pole, et mu jalad kummikutes nii kui nii juba lirtsusid, ATVga oja ületus oli ikka lahe. Tänud toreda seikluse eest!

Vahepunktid on nüüd uued. Vanad oli loetamatuks kulunud. Äkki nüüd variant mis peab vähe kauem vastu.

Aarde piirkonnas oli raiet tehtud ja korraks tekkis juba kahtlus kas aare ikka on omal kohal. Õnneks oli aardega kõik hästi.

 1 

Läksime järgmist punkti vallutama, aga eks ma ikka lootsin, et tegemist on äkki lõpuga. Parkisin auto ja hakkasime mingi maastikuauto jälgi mööda sumpama. Meie õnneks olimegi üsna vähese vaevaga kohal ja ka aare meid seal ootamas. Aitäh!

 1 

Tänud peitjale! Minu kulgur on vist Ferrari kliirensiga, niiet saan sõita peaaegu ainult asfaldil. Aga jalutada mulle meeldib rohkem kui sõita.

 1 

Kui olin advendiseeria tuledeketi taaskordselt üle vaadanud ja geokontroll mu pakkumused taaskord ära põlgas, siis lõin sellele käega ja tulin hoopis maastikusõitu tegema. Üks mudane koht andis teada, et Cooperi A/T rehvid võin küll heaga välja vahetada, sest nendega ei ole nii raske masinaga sellisel maastikul ikka mitte midagi teha. Eks mulle andis eelmine omanik selle soovituse kaasa ka, et vaadaku ma nt Yokohama Geolandari suunas, kui tahan lisaks linnasõitudele ka erinevat sorti looduskeskkonnas üksinda (loe: ilma 4x4 help või vastutulelike traktoriomanike abita) ellu jääda. Seega tagurdasin mudaväljalt tagasi, ühe kogemuse võrra rikkam.
Tahedamat pinnast mööda rühkisin kiirelt edasi, peatusin vaid vahepunkti võtmiseks ja siis tuli see teine veetakistus. Jäi mäel seisma, nägin teisel pool kahte masinat ning kahte last kummikutes solberdamas nimelt selles kohas, kuhu plaanisin sisse sõita. Varsti saabusid ka neli ATV-d. Tegin kiired arvutused: oja on küll madal ja eelmises ületuskohas sain kinnituse, et ka igati tugeva põhjaga. Aga siin olid kaldad need, mis mind maa peale tõid: ATV-d on kündnud kallastesse sellised kitsad vaod vaid sisse, et kui hindasin nende laiust ja vaatasin oma sõiduki gabariite, sain aru, et siia sõidaksin end mitte põhja-, vaid külgidpidi kinni. Mõistuse hääl oli vali, vahetasin saapad kummikute vastu ja tegin jalutuskäigu lõppu. Muigasin minagi selle pastakahoidmise pudeli peale: nägi veidi nilbe välja jah.
Kuna vahepeal olin advendiseeria osas kaebelaulu peitja poole saatnud, siis saabus ka valgustatus ja sain põhjuse veidi tagasi sõita, sellest mõistlikust veetakistusest uuesti läbi tuisata ja võtta suund ka advendiseeria lõpu peale.
Tänan peitjat, et oli põhjust tulla oma sõidukit testima ja lõpus ootav toekas kast meeldis ka.

 1 

Seda asja sai ikka mitu päeva otsitud. Ikka üks punkt päevas. Täna järjekordset punkti ette võttes tuligi välja, et on viimane. Saab ligi ka mittemaasturiga.

Kruusasugemetega maanteliikur

Mis siin juhtunud on?

Täitsa vale liiklusvahend liiva sisse

 2 

Leitud raisk, paljajalu.

Tuleb tunnistada, et see oli kajalgsihuvitav. Naaber aarde juurest üritasin selle nullpunkti jõuda ja ei tulnud seda esimest huvitavat takistust just kaua oodata. Veeväli vaatas vastu just sealt poolt, kuhu mul minna oli vaja. Hoolega otsisin lähenemisteed ja leidsingi. Hoolikalt jalgealust valides jõudsin täiesti kuivade jalgadega nulli, kus selgus, et mul tuleb sama tee uuesti läbida. Mõtlesin, et olen kaval ja teen suurema ringi, et siis õnnestub ehk kuivema pinnase pealt kohale jõuda aga tegin endale asja hoopis keerulisemaks ja ekslesin takistuste vahel nii, et mõlemad jalad said huvitavalt niiskeks. Ei lasknud end sellest segada, ilm oli päikseline ja tatsasin rõõmsalt edasi. Kuni tuli uus huvitav takistus. See sai tänu looduslikule sillale kenasti vallutatud. Veel rõõmsamalt astusin edasi. Lootes, et huvitavam osa on möödanik. Eksisin. Umbes sada meetrikest enne aaret oli salakaval oja taaskord mu teel ja nüüd ei paistnud silmapiiril enam ühtki sillakest olema. Olin tupikus. Tagasi minna ei tahtnud. Loobuda samuti mitte. Niigi olin täna juba paar mitteleidu kirja pannud, kuid nendest teadupoolest igapäeva jada ei ehita. Sõelusin oja ääres edasi/tagasi, takseerisin seda kriitiliselt. Lõpuks otsisin endale kaika, et sügavust mõõta. Tundus tehtav. Mõeldud, tehtud. Varbad paljaks, püksisääred üles ja otsustavad sammud sulladi, mulladi läbi oh-oh, kui karge kevadise vee. Nii ma selle aarde paljajalu logisingi. Kevad ma ütlen. Aitäh!

 1 

Tundus täitsa madalapõhjalisega sõidetav rada ja tegelikult isegi oli ka. Vahepuntidesse tegin 2 meetri kaugusele drive-in, lõpus jäi autoga siiski peaaegu 100 meetrit puudu, muidu oleks juba liiga huvitavaks läinud. Aga põnevust jagus niigi. Pliiatsi konteiner on omaette vaatamisväärsus siin :D

 3 

Kui see aare ilmus ja lubati, et maasturiga on huvitav, siis sündis ka otsus, et siia me maasturiga tuleme. Vahepeal möödus veidi üle aasta. Kuna ühtegi maasturit ei leidunud, millega aardeotsingule suunduda, siis tuli omale vajalik vidin soetada. Sai siis ette võetud päris esimene sõit maastikul. Salongi pesu ei hakanud kohe tegema, kuid rehvid saime poriseks küll ;) Vee takistusest möödusime väikese kaarega, kuid lõpus trügisime võidukalt nulli. Täname peitjat toreda aarde eest!

Ega tea, kas maasturiga saab.. ja millisega. Meie oma kõrgema sõiduautoga veidi saime ja ei saanud ka. Tänud

Kui Sildiaare: advendiseeria_2017 otsimas käisime, siis võtsin maasturi esimese punkti ära, nii et oli vaja lihtsalt lõppu jõuda. Sinna me ka jõudsime ja sain päeva ilusti kirja. :)

Tänud peitjale, oli huvitav. :)

 1 

Ei hakanud siin maasturit mängima. Liiga hästi on meeles tänavune jaaniõhtu, kui enda arvates sõitsin omale tuttavat teed mööda raba poole (tuttav, sest sinna oli varasemalt viinud mind üks aare). Mingil põhjusel olin aga mapsis orientiiriks valinud seekord vale järve ning nii viis üha kehvemaks minev tee (ise veel mõtlesin, et ei mäleta küll, et see nii halb tee oli) lõpuks parajasse liivakasti, kuhu kinni jäin. 4x4 abi, jaaniõhtul, kas keegi kaine ka on, et appi tulla?? Oli minu esimene mõte. Teine mõte oli, et hakkan siis aga kaevama. Kas seal üldse levi oli, pole kindel, veebiotsinguteni ei jõudnud. Aega läks, kuid asja sai, kiigutasin end lõpuks välja ja tänasin ennast, et ikka manuaalse masina soetasin. Automaadiga poleks osanud eriti midagi seal teha.

Aga uuesti tänase juurde ja Harjumaale. Sammud said igatahes täis. Esimesest teise tegin jalutuskäigu, siis tagasi, autoga teisele lähemale, kuid siiski palju kaugemale kui tegelikult teed võimaldasid ning taas üks jalutuskäik kirjas. Lõpus parkisin nullile kõige lähemale. Tänud!

Sõitsin autoga nulli ja vaatasin seda teed ja kohe kuidagi ei tekkinud tahtmist oma Virsikut sinna liiva sisse kaevata. Seega võtsin iga punkti juures ette jalutuskäigu. Viimases punktis võiks öelda, et plähvidega raske. Sain just logi kirja ja seadsin sammud auto poole, kui äkki jäin ma maasisse kinni. Või noh, mina tuiskasin edasi aga mu plähvid jäid maha. Need kleepusid ilusti muda sisse kinni. Natuke tirimist ja võis oma tavapärast teekonda mudaste plähvidega jätkata. Tänud peremehele aarde eest.

Kuna päris maasturit võtta ei olnud ja esimene katse vahepunktile läheneda luhtus, siis ei saanudki see aare ühe päevaga tehtud. Mis seal ikka, hommik on õhtust targem ja annab uue võimaluse. Kohe nii hea võimaluse, et saigi see aare leitud hoolimata mitte just kõige sobivamast masinast selle jaoks. Tänan.

 1 

Parkisime auto üldse maasturiga mitte eriti huvitavasse kohta ja hakkasime otsima. Nina vastu punkti, küsin Helena käest, et kuhu siin nime kirjutada saab. Helena vastu, et kas need mitte koordinaadid ei ole . . . Ma ei tea, mis imelik päev see täna on, isegi koordinaati ei tunne ära. Selline mulje, nagu polekski aja jooksul 2000+ aaret leidnud . . .

Koordinaadid käes, meenus muidugi, et tegemist oli ju multiaardega ja asusin siis nuputama, kuidas uude punkti jõuda. Kaasas oli küll linnamaastur, kuid ma ei arvanud, et ta nii huvitavat sõitu teha tahab. Seega lõin põdema ja tegin hoopis "kulutame kütust" stiilis lähenemist.

Teises punktis oli kordussaade, kõik, mis juhtus esimeses, juhtus uuesti teises ka :) Sh otsus liikuda edasi "kulutame kütust" variandiga.

Lõpus leidsime, et keegi on meie auto parkimiskoha kõrvale maetud. Oli suur punt lilli ja rist liiva sees. Helena võttis arutada, kas tegemist inimese või loomaga, mille peale ma julgesin siiski looma pakkuda. Aarde lõpu leidsime toredasti, just olingi pliiatsi maha unustanud, mistõttu sain vahvast konteinerist abivahendit ammutada. Aitäh aarde eest!

Leitud ja logitud. Läbisin kogu teekonna jalgrattaga ning sain kenasti hakkama. Tänud!

Käisime vaatamas aaret. Kahjuks maasturit ei ole ja meie geoauto on väga madalapõhjaga siis otsustasime jalgadele valu anda ja tegime jalutuskäigu. Hea, et kummikud kaasas olid. Aitäh aarde eest

Metsa on ikka tore sõita. Tänane maastik oli lahjemaks kuivanud kui siis varemleidjate piltidelt näha aga mulle see sobis sest pablan alati sellistes kinnijäämist või küliliminemist lubavates kohtades. Noh, ja tegelikult olen kõrval istudes saanud muude aarete juures nagunii neid olukordi küsimatagi piisavalt ja kauba peale :D. Täna lugesin kõrvalistmel seni raamatut kuni esimeses punktis peatus tehti… Ja nii lõpuni välja :P. Finaalis ootas viisakalt teostatud värk nagu ikka Lauri aarete puhul, aitäh :).

See oli aare, mis meid täna toast välja ajas. Saabusime 1. vahepunkti juurde, lasin rehvirõhud 1,5 peale ja sõitsime vaatama, et kui hull siis on. Esimene poriauk tundus alguses hirmutav. Aga õnneks põhi kannab seal ja läbisime muretult. Samamoodi kogu ülejäänud raja ja ojaületuse. Viimase oja juures jäime küll toppama, kuna nii kõrgest kaldaastangust ei tahtnud alla panna. Selle ületamiseks tuli siis jalgsimeetod leida. Langenud puu võimaldas selle.
Konteiner on ka omamoodi mõttevälgatus. Lahe!

On küll maasturiga huvitav, aare ise vahva lahendusega.

Maastur oli kaasas ja huvitav oli ka. Korraks lülitasin isegi profülaktika mõttes neliveo sisse. Lõpus sai natuke muiata ka ;) Aitäh peitjale.

Selle aarde otsimine kujunes üsna mitmeetapiliseks ilma maasturita otsimiseks. Ega ei raatsikski sellist suurepärast maastikku maasturi peale raisata. Aitäh!

Maasturit meil pole, seega võtsime teekonna ette jalgsi. Esimeses punktis läks ikka tükk aega ennem kui õiget asja märkasime. Esimese veetakistuse ületamine läks hästi, sest olime ettenägelikult jalga pannud kummikud. Ka oja ületamine kulges hõlpsalt, sest maha langenud puud olid sinna silla ehitanud. Vahepeal põikasime läbi ka sillakese aarde juurest ja seejärel jätkasime oma teekonda. Teisest vahepunktist tuli info kiiresti, sama ei saa aga öelda teise oja kohta. Vesi oli kummiku säärest paar sentimeetrit kõrgem ja ümbruses ei paistnud ka sobivat ületuskohta. Lõpuks leidsime kaugemalt mahalangenud puu, kust õnnestus üle ronida. Aarde juures läks juba kiiremini, väga uhke kast. Tagasi minnes olime targemad ja läksime mööda metsateed, ühtegi veetakistust rohkem ületama ei pidanud.

Hea, et ei hakanud oma pargikaga proovima. Vähemalt kahes kohas oleks küll mõttepaus tekkinud. Jala oli pisut vantsimist aga tasus ära. Tänud!

 5 

Aasta on jälle pausi olnud. Tuli isu maasturit tuulutada ja otsisin lehelt „maasturiga_huvitav“ aardeid. Väga tore, et selline aare on tehtud. Kunagi aastaid tagasi oli omal sama idee. Kodust kaugele ei tahtnud teha, kodukandis piisavalt head materjali polnud ja siis jäigi mõte katki.

Etteantud rada oli läbitav ja kuskil kinni ei jäänud. Kahju, et punkte nii vähe oli. Sai alles soojaks, kui lõpp oli käes.

Tänan aarde eest!

Sai pisut metsakat tuulutatud.

Leitud.

 1 

Talvel käisime siin esimest korda, aga lõppu ei jõudnud. Seekord oli meil rohkem aega ja käisime ka lõpus ära. Maasturiga võiks seal tõepoolest huvitav olla, ka jala oli täitsa tore.

Viisime lõpule aarde avaldumise päeval alustatu. Paari teist aaret külastades nägime ära, et maasturigavägahuvitav koht on jätkuvalt sama põnev ja ootab külastajaid. Ma enda madalapõhjalist testima ei hakanud kuid kujutasin ette, et kui täpselt õige kiirusega minna, siis äkki isegi saaks läbi nii, et auto ei lähekski mahakandmisele. Lõpule saime väikese ringiga täitsa ligidale. Aitäh ägeda kontseptsiooniga aarde eest!

 1 

Pärast maasturi-seiklust Üksiku õunapuu juures tundus see aare siin täiesti loogilise jätkuna. Aga ütleme nii, et meie eelmise seiklusega võrreldes oli see siin rahulik kulgemine ;) Aare ise oli meile siiski märgilise tähendusega, sest kandis kauaoodatud numbrit 1000! Hip Hip Hurray! Lõpus imetlesime kaunist kevadõhtut ja geocachingu äpist vastu vaatavat numbrit. Milline idüll! ;) Meie täname.

Ilus vaade

Veel ilusam vaade

jah maasturita oli ka huvitav. Kuhugi oli kadunud minu orienteerumistel omandatud kaardilugemisvõime ja seega saime kohe mõnuga kõndida. Aga kuna saime seda teha mõnuga, siis on ju kõik hästi ja tänud meie poolt suured

Tänud aarde eest!

Tuli välja, et on maasturiga huvitav. Hobusega ratsutajale ka huvitav rada kulgemiseks, kellega ikka ja jälle kohtusime. Tänud peitjale.

Meil oli julge juht, kelle autopõhi maapinnast naistekarja all ilmselt väga kõrge polnud, aga roolis meid vapralt nulli. Teel kohtasime maastureid, nende peale hääletada vajadust polnud, saime ise teekonna läbitud ja jõudsime vallatu aardeni. Täname.

Meie tegime teekonna läbi madalapõhjalisega,aga meil oli super juht ka.Kahes punktis nägime ka maastureid ja hobust.Aitäh!

Helduri naistevedaja tõestas end taas. Kõigepealt leidsime lumesajus hobuse, siis maasturid, teel järgmisesse punkti sama hobuse uuesti ja maasturid. Ja siis veel igasuguseid asju ning lõpuks aarde ja kaks atv -d. Aitäh!

Minul mingit kodutööd tehtud ei olnud, vaid aarde nime teadsin. Mis maasturisse puutub, siis see mul nagu oleks aga selle ette on sõna Linn topitud ja see siia vabsee ei sobinud. Seega jõlkusime niisama Krantsiga kaasa. Tore oli. Aga tore oli niikaua kui ette tuli kraav ja siis oja. Praegusel ajal ju saapaid jalast ei võta, seega saime jalutada ja turnida rohkem. õnneks ilm oli super ja lobisedes läks aeg kiiresti.

Hästi teostatud kogu aare ja no see lõpp, jälle selline soe ja mõnus Lauri diivaniheegeldus. Aitäh, meil oli tore!

Auto jäi kaugemale, kui tegelikult saanud oleks. Jalutasime esimesse punkti, seejärel järgmisesse. Vahepeal ukerdasime kraavist ja ojast üle ning vältisime porisse uppumist. Kõik see õnnestus. Miski aeg kobisime auto juurde tagasi ning sõitsime aardele ligemale. Toreda teostusega multi, aitüma!

Proovisime ka teist sildiaaret, saime aru, mis teha ja märkmed kirja. Autos maasturi vahepunktide vahepeal sain aga aru, et midagi oli valesti kirja saanud, peame naaberaarde algusesse veel naasema. Lagedal väljal tuul kiusas, eelistasime metsasemat varianti. Taavi lootis lühemat multit, mulle väga meeldis pikkus. Mõnusalt lahendatud lõpp! (286) Aitäh! EVEJ

 1 

Koertele meeldis talisuplus ja meile matk :)

 8 

Aarde jahtimisse otsustasime kaasata ühe neljarattalise asemel 7 neljakäpalist. Kloogale mineku plaan oli eesmärgiga - ilus männimetsa alune, käpalised jäävad puhtaks ja kuivaks.... Päris nii ei läinud, aga õhtu kujunes seiklusrikkaks ja meeldejäävaks jalutuskäiguks! Tänud peitjale vahva aarde eest! Jätsime 2 väikest vidinat.

Insenerid jõekaldal

Neljakäpalised

Esimeses punktis kohtusime Allaniga. Ühendasime oma jõud ja meeldiva koostöö tulemusel olimegi peagi lõpus. Need maasturiga "kõige huvitavamad" osad rajast olid siiski meie jaoks pisut liig ja selle asemel lähenesime hoopis ringi(de)ga. Tänud!

 1 

Maasturivõimekust ei ole ning seetõttu asusin teele,jalgsimatkana teekond ette võtta. Vahetult ennem nulli jõudmist aga möödus minust auto millel märkasin suveseikluse kleepsu tagaklaasil. Selge värk,et geokolleegid. Auto oli siiski minu jaoks võõras.Lähemale jõudes kohe ära ei tundnud nullis askeldavaid tegelasi.Väheke hiljem tuli meelde geojaanipäevalt tuttava mehe nimi - Tauno.

Edasi jätkasime juba koos Tauno,Airi ja nende koeraga vahepunktide läbimist.Takistusi oli otseteel mitmeid ning turvalise kulgemise võtmes läbisime vahemaid pigem ringiga.Autot polnud mõtet proovile panna.Ei läinudki kaua,kui olime juba nimesid kirja panemas.

Aitüma ,vahva lõpulahendus ja tore trehvamine trallsi tiimiga.

 4 

Selle temaatilise aarde pärast just sellise masinaga tuldud saigi. Sestap sujuski nagu lepase reega. Esimene kraaviületus võttis ainult Marjel õõnsaks, Kallo käes tundus see nii loomulik. Teise, laiema ja sügavama eel vaatasin juba minagi, et sisseminek on üsna järsk ega lase hoogu koguda. Igatahes istusime ühel hetkel mõnuga keset kiire vooluga vett. Kuna vett hakkas Marje poolt autossegi tungima, tõdesime kinnijäämise põhjuseks aegunud uksetihendid :-) Õnneks jaguks Kallol sellelgi vastu rohtu, s.t. vahendeid ja oskusi - küllap on seda ennegi tehtud. Nii ei saanudki autot üle veerandtunni pesta ja võiski kuivatusprotseduur alata. vett visati välja nagu paadist, kapaga. Päris omapärane kogemus oli B-)
Lõpp hea, kõik hea. Vast on autogi nüüdseks ära kuivatatud ja elektroonikagi töötab taas. Aitäh Annale ja Kallole selle elamuse eest! Laurile tänud seda pakkumast! :-) Aare kihvt ja korras.

Erinevad tulevikuväljavaated selgelt peegeldumas

 13 

Käesolev aare oli peale Õhtukallast ja Läbipaistvat peamine sihtmärk. Kaua olime oodanud seda päeva. justnimelt päeva, kuna pimedas ei taha väga keerulisele maastikule minna, kuigi on ka seda tehtud. Lihtsalt, valges on mugavam, näeb takistusi paremini ning hätta jäädes on samuti kergem enda päästmisega tegeleda.

Ei ole väga palju aardeid, mida saaks sel määral maasturiga nautida. 4x4 Help oli seni selline ja vist ka ainus aare, mis meie kõrgepõhjalisele sobis ja meeldis. Ka seal sai vintsitross korra välja keritud. Aga alguse juurde tagasi.

Algus läks ludinal, info käes ja edasi. Kuna viimasel ajal on ilmataat meid vihmaga ohtralt kostitanud, siis vett oli kõikjal loikudes. Vett oli omajagu ka kraavis, mis meid ees ootas. See väike takistus aga seganud ning peagi olime uues punktis. Info käes, suund ikka edasi. Rahvas tagaistmel uuris, et kuidas sellise heleda nahksisu ja heleda vaibaga põrandal siis niimoodi sõita saab. Mis siis kui tuba mustaks läheb? Eks ta vahel ikka läheb, tuleb siis puhtaks teha ja asi korras.

Märkamatult olimegi jõudnud viimase kraavini. Või ojani, kes seda täpselt nüüd teab, kumb ta on. Tundus täiesti kergelt ületatav ning mäletasin täpselt, et aegade jooksul olen juba varem seda ka ületanud. Tõsi, siis mudarehvidega, seekord olime lamellrehvidega. Igatahes, põhi tundus ilus liivane, vesi mitte väga sügav. Sättisime end minema ning algus läks kenasti. Siis tekkis hetk kui enam ei läinud. Tundsin, et rattad käivad ringi, aga edasi lähe. Tagasi veel läks. Peale seda sain veel meetrike edasi ning siis oli selge, et ei liigu enam ei edasi ega ka tagasi. Ju see ilus liivapõhi oli ikka liialt pehme ja ei kandnud meid piisavalt. Kohe saabus ka hetk, mida maasturimehed kutsuvad omavahel "vesi toas". Ilmselgelt ei ole 25-aastase auto uksetihendid enam oma esimeses nooruses ning kolme ukse alt võis näha kuidas vesi tuppa tuleb. Ega siis polnud enam pikalt oodata. Kundeuks oli veest väljas, sealtkaudu sain välja. Kummikud tõmbasin käigult jalga ning kui algul oli seal auto paremal küljel vesi veidi alla kummikuserva, siis auto ette vintsitrossi sikutama minnes oli selge, et siin ei tasu enam end tagasi hoida, kummikud said kiirelt vett täis. Kuid siin oli tunne täpselt vastupidine püksipissimisega. Kui viimase puhul on algul soe ja mõnus ning pärast külm ja kole, siis siin oli see vesi algul külm ja vastik, kuid kui juba trossiga kuivale maale jõudsin, siis see vesi muutus seal täitsa soojaks ja mõnusaks.

Edasi polnudki muud kui et tross kinni, Anna rooli ja täpselt see üks meeter oligi vaja vintsida, et auto sealt välja saada. Kahjuks ei õnnestunud kuivale maale saades näha seda vaatepilti, mida filmides näeb, et uksed lüüakse valla ja vesi valgub neljast uksest välja. Ei teagi kas mingid juhtmeühendused jäid vee alla, aga kesklukk lakkas töötamast (jah, sellisel autol töötab muidu ka kesklukk veel väga edukalt). Nii pidin ükshaaval uksed läbi käima ja siiski lahti nad kõik sain. Ega polnudki siis muud kui tuli kiire vee väljakühveldamine ette võtta. osa vett jooksis ka ise läbi põhjakorkide aukude välja, aga suur osa tuli ise välja loopida. Siis veel kiire kuivatus kaltsudega ja oligi masin jälle sõidukõlblik.

Ahjaa, aare sai ka leitud ja logitud. Oli meeleolukas pärastlõuna ja oli küll maasturiga täitsa huvitav! Pilte ei hakka lisama, sest sai sõidetud päris mitmel metsateel ja siin annaks geopolitsei kindlasti kohe ohtralt punkte.

Täname huvitava aarde eest!

 5 

Tundsin soovi ennast natukene liigutada ja valisin selle aarde sihtpunktiks. Sõitsin rongiga Kloogale ja rongini, mis tagasi koju viiks, oli 63 minutit. Asusin kiirel sammul minema. Esimeses punktis ei teadnud, mida otsida ja läks natukene aega enne kui pimedas õige asi silma jäi, kuid edasine teekond möödus ruttu. Veetakistused sai üle hüpata ning mingi hetk jõudsingi aardeni. Logi kirja ja kärmelt Klooga poole ajama, rongini oli 20 minutit jäänud. Kokku kulus täpselt tund ja jaama jõudes oli veel 3 minutit ülegi. Tänud aarde eest, mõnus jalutus.

 3 

Ma nüüd küll aru ei saa kuidas maasturiga pole võimalik otsejoones aardeni minna? Muidugi on võimalik.

 1 

Tänan mõnusa matka eest. Mei polnud täpsemalt väljandudes maasturiga mitte lood kehvad, vaid seda kohe päris kindlasti polnud. Oma VAZ 2105-ga, mis oleks kuidagi veel ehk kõrgendatud läbivusega autoks kvalifitseerunud, sai viimased sõidud tehtud juba tubli 10 aastat tagasi. Täna oli tagumiku all vaid moodne prantslane ja peab ütlema, et too vingus ja vandus prantsuse keeles küll omajagu. Ikka tagasi ja hoogu juurde ja stopp ja vaatame, mis sealt põhja alt nüüd läbi käis. Aga ma ei usu, et me neil niigi üsna ärasõidetud teedel erilist looduskahju tekitasime ja tegelikult sai üle poole teest ausalt jalgsi läbitud, sealhulgas veekogude ületused.

Ja lõpetuseks: https://et.wikipedia.org/wiki/Balticconnector

Balticconnector avati 11. detsembril 2019

Maasturiga olid lood kehvasti, seega otseteed ei hakanud kasutama. Kuna Madisel oli sealkandis mõningaid aardeid veel võtmata, siis painutasime selle multi käigus tee nende juurest ka läbi ja siirdusime lõppu üsna suure ringiga. Eks sealtkaudu oleks ka ilmselt maastikuvõimelisem masin mugavam olnud, aga ilma kadudeta me seal siiski käidud saime. Tänud aarde eest!

Maasturit pole selle aarde joaks tegelikult just vaja kuna otseteed pimedas ei tundunud olevat ja muud teed on tavaautoga läbitavad. Eks ma muidugi proovisin ka otseteid ja ekstreemsem koht oli metsas oja ääres teele tekkinud jalakäijate sild ja ma ei kujuta ette milline maastur end jalakäija suuruseks suudaks muuta. Pimedas sealt tagasi mäkke tagasi tagurdamine oli tore väljakutse. Veel ühel korral tuli teekonnal ette ületamatu veetakistus ja tuli taas pikka ümbersõit ette võtta. Olin siin metsas juba ühe varasema aarde tõttu samuti pimedal ajal ringi sõitnud aga neid veetõkkeid tookord ei olnud vaja ületada.

Leitud.

Leitud.

Leitud ja logitud. Tänud!

See aare oli tõesti selline, et Kristjani neljaveolisega oli siin päris lõbus rallitada. Kahjuks oli kell juba nii palju üle südaöö tiksunud, et tundsin, et minu "parim enne" hakkab vaikselt läbi saama ja unekas tapma. Enne lõpp-punkti jooksis igaüks isesuunas minema ja minu ülesandeks jäi siis Silver pagasiruumist välja lasta, kes samuti kohe kuhugi jalga lasi. Igatahes TFTC, vist sai ka minu nimi logiraamatusse kellegi poolt kirja pandud :)

 5 

Eks me ole paljud juba kuulnud et Tarmo püüab oma geomobiili võimeid üle hindama. Täna mõlkusid tal samad mõtted peas. Õnneks hakkas emake loodus juba esimeses punktis seda masinat endasse neelama ja mõistlik oli aegsasti see pereauto hüljata. Kobisime kõik Kristjani auto peale umber, salong sai kiirelt rahvast täis ja mina sinna ei mahtunudki. Valisin siis koha kus kõige rohkem ruumi oli ja kobisin pagasnikusse. Kui mõni eesistuja arvas et maastik võiks põnevamgi olla, siis mina sain tunda seda täie rauaga. Lisaks tuli veel kurja vaeva näha kaljapudeli vertikaalselt hoidmisega, et vältida sekeldusi autoomanikuga. Kuigi too õhtu sai see masin vatti nii seest kui väljast niikuinii korralikult. Kõik peale viimase takistuse olid meile jõukohased kuigi vahepeal ja lõpus sai kraaviületust ka lihtkoeliselt proovida. Mis osutus tsirkuseks omaette. Ilmselt osutus seesamune purre, millel Maire edukalt hakkama sai, minu jaoks parajaks proovikiviks. Esmalt libisesin kohe mauhti põlvini vette. Kiire reaktsioon, suusapüks ja kirsad päästsid päeva- jalg jäi täiesti kuivaks. Uus katse oli aga veelgi shokeerivam. Nimelt libises mul põue taskust telefon välja ja kukus purde peale. Sealt edasi libises mööda kumerat külge otse oja suunas. Õnneks jäi pisikese oksa nuki taha pidama. Korralik judin käis ikka kehast läbi. Ja oi kui rõõmus ma olin kui üle pika aja vahepeal ostetud mitte-veekindel telefon taas turvaliselt tasku jõudis. Viimane takistus osutus masinale liiga keeruliseks, kuid õige nurga alt lähenedes sai jala kerge vaevaga üle. Mina kasutasin seda teed, teised natuke vähem kerge vaevaga ületatavat kohta, ning jändasid seal tükk aega. Katsumused läbitud, olime ka välja teeninud aardeleiu. Leid oli veel täitsa vahva, mulle meeldis.

Tänud.

 2 

Nulli lähedal seisma jäädes tundus täitsa sõidetav koht ka esiveolisele, aga kohapealt minnes enam mitte. Hea, et sealt minema saime, oli päris sügavale kaevunud. Maasturiga oli siin tõesti äge. Eks suvel tulen ka oma kaherattalisega siia, kuigi kardan, et tee on liiga pehme. Läbi saaks, aga see pole enam mõnu.

 2 

Läbipaistev vormistatud, siis suunasime geomobiilid järgmise nulli poole. Aarde nimi tekitas muidugi pisut närvik6di ka. Alles suvel sai yhte maasturiga huvitava aarde juures auto v6imekust testimas käidud. Ega ei saanud siingi v6imalust kasutamata jätta. Juba esimese vahepunkti juures sai selgeks et "huvitav" saab siin kohe päris kindlasti olema. Mäed ja orud, kraavid ja ojad ohjummal kll. Mingist hetkest otsustasime siiski et minu "maastur" ei ole vbl ikkagi k6ige parim valik ja kolisime kogu meeskonna vähe toekama geomobiili peale. Kuna kohtade arv oli piiratud, siis kaardilugeja panime pagasiruumi. Sealt oli hea viitega kuulata 120m 70m 25m 40m.... oh m66da läx vist :D Täitsa m6nus kulgemine oli m66da vägagi huvitavat maastikku. Päris mitu korda oli tunne et kas ikka si.... hääh käkitegu :D T6esti m6nusalt temaatiline ylesehitus ja originaalne l6pp. Tänud geomaastikku rikastamast ;)

 1 

Tore multi. Tänud

 2 

Kuna maasturit käepärast ei olnud, siis ei tahtnud testida, et kuivõrd põnev seal madalapõhjalisega olla võiks. Haarasime kaasa hoopis sae, et võimaluse korral elektriliinide juurest üks sobiv jõulukuusk leida. Esimese ja teise vahepunkti vahelt me leidsimegi ühe sobiva kandidaadi ja markeerisime koha ära, et tagasiteel puu ära osta ja endaga kaasa võtta. Tuul oli tugev ja vastu, mis tegi jalutuskäigu üsnagi jahedaks. Meele tegi heaks aga see fakt, et tagasi läheme juba taganttuulega. Kohas kus oli maasturigavägahuvitav, oli jalgsi samuti väga põnev. Maire valis libeda purde ja ma testisin oma kaugushüpet. Minu takistuse ületus võttis pika seedimise peale oluliselt kauem aega. Kui avastasime, et jalutuskäik venib juba kole pikaks, siis otsustasime, et on mõistlik vahepeal tagasi auto juurde minna ja läheneda teiselt poolt. Maasturiga me ei sõitnud aga elamusi saime täie raha eest. Lisaks saime tuppa ka jõulukuuse. Aardega jätkame kunagi tulevikus. Aitäh!

Purre vol 1

Purre vol 2

Minu ülelend #JustDoIt.

Teekonnalt saadud jõulukuusk

 2 

Tore multi, kahjuks maasturit polnud kuigi tunne oli kohati küll nagu istuks tangi roolis :D väga viks ja viisakas, ty

 2 

Korraliku kôrge maasturiga oleks àgedam olnud, aga CRV - ga saab ka hakkama ;) Erko paneb FTF kellaaja ka, Vàga àge, tànx Erko et kaasa kutsusid.