Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 4.5, maastik 4.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud 2019 aasta detsembriseeriasse 11.detsembri aardena.
Kui sul on palju vaba aega ja soovid, et see mööduks kiiremini, siis see aare sobib selleks hästi. Ära siis kiirusta!
Aarde mõistatuse mistahes osa info avaldamine muudel veebilehtedel on keelatud!
Vihje: 6.Chhqhi gävfuääyvx, 7.HC
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: uv-lamp (3), ronimine (2), puugid (1), pusleaare (1), marjad (1), maasturiga_huvitav (1), lumega_leitav (1), lemmikloomasõbralik (1), lahe_teostus (1), erivarustus (1), advendiseeria_2019 (1), 2019_aasta_aarde_kandidaat (1), soovitan (1), rästikud (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8GQFC
Logiteadete statistika: 47 (90,4%) 5 5 1 1 0 0 Kokku: 59
Plaani meil tänaseks polnud. Kodu lähedal hoitud aarete külastus tuli naabrite ettepanekul. Pole ammu end õues liigutanud. Üks looduse sutsakas kulus kenasti ära. 2h ja 4 aaret koos tarnimisega on hea tulemus. Siia vedasime abivahendi kaasa. Aare kuiv ja korras. Täname.
Tahtsime õue ja kodulähedased aarded sobisid selleks hästi. Kutsusime naabripere ka kaasa. Mõistatus oli ammu lahendatud ja ootas oma õiget aega, mil oli vaja aega surnuks lüüa. :D Päris kena jalutamine oli koos pohlade ja jõhvikatega, mis meie kiirust maha võtsid. Õnneks oli ikka abivahend kaasas, ilma oleks väga keeruline. Aitäh!
Matk oli seekord kuiv enamvähem, kuid enne aaret oli üks suur pikk lõik, kus oli märg. Kummikuga muidugi lihtne, otse läbi. Õngitsemine juba lihtne ja kiiresti alla-üles see käis. Kõige lihtsam puu kõigist.
Tänud aarde eest!
Juhhuuu! Aega on enamasti siiski laiemalt käes kui aru. Lõpus ei olnud üldse kindel, et see veel lõpp on, pealegi tundus alguses, et mõned sentimeetrid jäävad puudu. Abivahend küll värises koledasti, aga tegi oma töö ikkagi ära ja õnneks oli ka päris lõpp. Üllatas ka maastik, mis kohati päris soine siin, nii et kummik oleks ära kulunud. Muidu kena koht ja pole probleemi, et ükskord kui aru juurde tuleb, peab siinset kanti ilmselt korduskülastama. Aitäh aarde eest. taas üks ruuduke maatriksist täidetud!
Aeg sai tapetud juba ammu ja aarde juures ka mitmeid kordi käinud aga alati on mingi põhjus miks logimiseni ei jõua. Seekord võtsin eesmärgiks logimise ja võtsin vajalikud asjad kodust kaasa. Tänan
Sai siin suurema seltskonnaga tapeldud. Aega kulus, aga asja sai. Aitäh õhtu sisustamise eest nii ootamatul ent meeldivalt ekstreemsel kombel!
Drooni aarde juures tuli jutuks KBDESTi ja Ajatapja koos vallutamine. Haakisime end ka sappa, esialgu eesmärgiga kohad üle vaadata ja hiljem tagasi tulla. Küll aga läks nii, et peale seda kui olime kahe maastikulembesema masinaga võimalikult lähedale sõitnud ja märga maastiku näinud, otsustasime siiski nimed kohe kirja panna. See siin oli üsnagi lihtne leida. Maret ajas oma ridva püsti ja alt juhendamisega saimegi kätte. Juhhei-juhhei. Sellest, mitu head päeva-kuud-aastat läks aega koordinaatide teada saamiseks, täna ei räägi. Aeg sai tapetud, see vist oligi eesmärk. Aitäh!
Kui droon lennutatud, siis seltskonnal oli soov siinne mets aaretest tühjendada. Me Mirjamiga mõtlesime, et vaatame ka üle ja ehk kellegi abivahendit laenates käime kunagi uuesti. Ei, kus sa sellega. Kell oli parajalt hiline, päike loojunud ja kuna pind jalge all muutus ka pigem märjemaks, siis otsustasime, et ei taha siia uuesti tulla. Logime need aarded siis ära. Kambakesi valgust näidates sai ridvaga ilusti aarde kätte ja tagasi paigutatud. Puslede lahendamise eest kandis hoolt Mirjam. Mina oma aega ei tapnud. Samuti oli see aare abiks 81 maatriksi jaoks. Palju auke enam polegi. Aitäh!
Vahel peab õnne ka olema. Sain ühe ruudu täidetud, kaks tühja on veel jäänud. Koordinaate mul polnud. Viimati olin seda mõistatust pusinud märtsis. Vahepunkti ei suutnud leida. Otsisin erinevatest kohtadest, aga vihm oli segav faktor. Ootasin pimedat aega, et uuesti proovida. Vahva kambaga lõime täna kaks kärbest ühe hoobiga. Mõlemad kärbsed aitasime üles tagasi ka. Kes teab, äkki otsin isegi vahepunkti kunagi üles? Aitäh!
Nagu Helen eelnevalt on kirjutanud: "Igal aardel on oma õige aeg, ole ainult kannatlik seda ootama :)" Mina ütleks niimoodi, et õige aeg ja veel kindlasti õige seltskond. Täna oli seda kõike. Aitäh geokolleegidele ja peitjale aarde logimise võimaluse eest! GX1X7Y
Aarde vahepunkt ja lõpppunkt läbisid hoolduse. Lõppu sai nüüd veidi suurem tops. Hooldamine võttis aga tublisti aega kuna enne aardeni jõudmist korjasin ronimisvöö koti pohli täis.
Topsil puudub tihend, logiraamat on läbivettinud paberinätsakas vaid.
See on ideaalne aare, kui tahad tunda omal nahal emotsioonide ameerika raudteed. Üürike rõõm väikesest võidust ja siis kolinal kaosesse tagasi ja kui nii juba mitu ringi tehtud, siis on natuke selline tsentrifuugitud geopeituri tunne. Õnneks need esmased emotsioonid jäävad juba kauge aja taha ja kuna logide põhjal oli aru saada, mis lõpus ees ootab, siis ega me selle aardega kuigi rutakalt edasi liikunud. Eile õhtul sai aga üsna ootamatult teema jälle üles võetud ja nii me täna hommikul lumistel külateedel end ringi tuuritamas leidsime. Tegime päris mitu peatust ja käisime ka kordusringil, korraldasime õiges kohas väikese pimendamise, vaatasime mitme abikaga, aga mida pole, seda pole. Kuna meil polnud seekord plaaniski juba alustatud teed pooleli jätta, siis väike konsultatsioon peitjaga, kes meid vajaliku infoga veidi aitas. Ja nüüd tuli tegelikult kogu selle aarde kõige meeldivam osa. Natuke vähem kui kilomeetrike jalutamist räätsadel kohevas lumes ja paukuva pakasega ning kaunist lumist loodust imetledes oli väga mõnus. Kohale jõudes märkasime otsitavat kohe, kuigi puid kattis arvestatav lumekiht. Võtsime vajalikud abikad välja ja Salme tegi lõpuspurdi meie ergutamise saatel. Pool tunnikest pusimist ja saigi jäätunud logirullile oma nimed sisse kraapida.
Kokkuvõtteks hea meel, et toredate kaaslastega just täna selle asja ette võtsime. Igal aardel on oma õige aeg, ole ainult kannatlik seda ootama :) Aare vajaks nii mõneski etapis hooldust, kuid ega seda ülemäära tihti ei külastata. Umbes aastas korra käib siin keegi aega tapmas. Aitäh peitjale!
Ei oskagi seda logi teisiti kirja panna, kui et järgmiselt:
Poliitkorrektne logi
Arvestades seda, kui suur puslefänn ma olen, siis oli ainult rõõm advanced tasemel veeta suurema osa oma ajast puslesid kokku klõpsutamas. Pildivalik oli põnev - vahel arvasin isegi ära, et mis pildi peal kujutatud on, vahel oli aga viimse tükini väike ebakindlus. Üks pilt meeldis lausa nii väga, et kui kolmveerand koos, siis otsustasin uuesti pihta hakata - jätkub rõõmu kauemaks. Kuivõrd parasjagu olin Saksamaal, siis puslede lõpust saadud infoga polnud seal midagi pihta hakata. Eestisse jõudes leidsin, et las see täpp veel olla - küll tuleb õige aeg. Nüüd, 1.5 aastat hiljem olin parima seltskonnaga mõnusal tuuril ja läksime ka seda täppi noolima. Slingitasin üles ja panin õnnelikult nimed kirja. Kahju, et seiklus nii ruttu läbi sai - oleks võinud veel mõni taoline pusle seal olla.
Aus logi
Nagu päriselt või. Niimoodi lihtsalt ei tehta. Avasin keset eksamisessi esimese pusle ja arvamus peitjast langes kuhugi sügavikku. Igal asjal on kuskil hea maitse piir ja selline "lõbustus" on minu jaoks selle kindlasti kaarega ületatud. Ei päästa seda ka höhöö, kasuta programmi/vaata aarde nime/kõiki aardeid ei peagi leidma jne õigustused.
Klõpsutasin siis ise absoluutselt kõik pusled kokku. Ahjaa, üks hakkas juba kokku saama, kui pidin otsast alustama, sest ei teinud seda jigidis enda kasutaja alt, vaid anonüümsena ja leht eee aegus???
Sain siis lõpuks need klotsid kokku (nii huvitavad pildid tulid kokku btw...). Vahepeal jõudsin Eestisse ja aeg-ajalt tundsin soovi minna vahepunkti. Kui aga ühel minisündmusel olin parasjagu ronimisvarustuse küljes ja peitjat nägin, siis spurtisin ruttu puu otsa, et ma jumala eest teda sõimama ei hakkaks. Aare ju paigas, mis siin enam räusata. Sel hetkel mõistsin, et mu logi peab ootama nagu vein, mis ajas paremaks läheb, sest vastasel juhul oleks see logi lihtsalt liiga aus, otsekohene ja ehk isegi üle hea maitse piiri.
Lõpu puhul oli juba teada, et mingi mõttetu piison seal. Kusjuures, see on läbi vettinud, nii et mingi hetk vajab hooldust.
Õnneks oli seltskond suurepärane, see oli ainus positiivne asi selle aarde juures.
Ei taha mitte mõeldagi,kui pidanuks kogu kadalipu üksinda läbi tegema :) Aega on hea tappa siis,kui pole midagi mõistlikku teha.Aga minu tähelepanek on,et mida vanemaks inimene saab seda vähem on tal vaba aega.Igas mõttes!
Ingridi võimekas geokulgur toimetas meid piisavalt lähedale,Kaupo käest olime saanud kaasa ronimiseks vajaliku atribuutika ja edasine on juba ajalugu.
On jah kiuslik aare,Ovele siiski aitüma siia juhatamast :)
Mingil hetkel tööl olles kribas Allan, et kas mul huvi aega surnuks lüüa. Aga muidugi, seisis kaardil see täpp seal keset metsa ja ootas oma aega. Nüüd tuligi. Asjaliku autoga saime päris lähedale ja väga kaua seal kiikuma ei pidanudki. Tänud
Pusle(d) said lahendatud, tulemus ei tekitanud mingeid tulemuslikke mõtteid, läheb ignoorlisti.
Maastik ei ole 5 nagu Karl kirjutab, tegelikult isegi 4 oleks ok kuna maastik 4 definitsioon ütleb nii - Aare võib asuda raskesti ronitava puu otsas.
Tõenäoliselt algas minu jaoks selle aarde lahendamine samal ajal kui esmaleidjatelegi. Küllap märksa rahulikumas tempos, kuna jõudsin ju alles nüüd logima.
Aga ega ma esmaleiu lootust ei hellitanudki. Tegelesin rahulikult koduse osaga sel ajal kui paljud olid oma logimised ära teinud. Mingil hetkel sain ka suunised välitöödele minekuks kätte... aga ei läinud.
Nüüd aga tuli tõuge lõppu jõudmiseks sellega, et öeldi, et mõtlen õiget asja, aga peaksin asjale lähenema väheke teist teed pidi. Ja kui olin juba õiges kohas peatunud siis tuli üks üpris ammune geokogemus kasuks ja teadsingi kus aare ennast varjab.
Vajalik varustus kaasas läksime lõppu - aeg näidata oma slingide kasutamise oskusi. Üldiselt sujus ronimine kenasti, kuid ilma maapealse abiliseta oleksin pidanud vahepeal paar korda uuesti maapeal käima - ühel korral kolmandat slingi ja teist karabiini, teisel korral maha kukkunud aarde komponenti (mul ikka õnnestub neid käest pillata) toomas.
Aitäh tagantjärele toreda, algselt õela aarde eest :)
Kuna Karlil on vaba aega rohkem kui minul, siis selle taaga võttis ta enda kanda. Lahendatud ta sai. Enne kodust lahkumist võtsime erinevaid abivahendeid kaasa, lootes et saame aarde kätte ilma ronimisvarustuseta, mis tundub tänapäeval kuuluvat lausa põhivarustusse. Redeli, kahe harjavarre ja purdunuiaga saime õnneks aarde kätte ja ka tagasi toimetatud.
Hommikul teretas aknast ilus ilm ja soov natukene looduses jalutada. See õelate puslede aarde lõpp ootas juba mõnda aega oma külastust. Eks ei kippunud sinna ka väga minema, sest olin pessimistlik selle maastik 4.5 üle. Olin näinud pilte, mis imeredeleid ja ronimisvarustusi sinna kohale tassitud, et aaret logida.
Haarasime igaks petteks kaasa rulli toruteipi ja mõned harjavarred. Muidugi lisaks veel ka redeli. Autoga elektriliinide vahele sõites kohtasime kõigepealt paari meetri pealt kährikut, kes nosis kellegi biojäätmete sees. Autoga edasi sõitmine tundus väga kahtlane aga kuna seal juba olin ja ümber ei olnud ka kusagil pöörate siis pressisime nii kaugele kuniks oli esimene parkla laadne koht. Võtsime kõik vajaliku kaasa ja hakkasime astuma. Kohas kust oleks pidanud minema nagu tee, hakkasid hoopis kõrkjad ja kus on kõrkjad, seal on vesi. Ala oli väga märg aga saime takistuse ikka ületatud ja jõudsime kuiva metsa. Õige puu juurde jõudes oli kohe aru saada, et siin asub aare. Sest kus mujal näeb metsas ühe puu all korralikku tantsuplatsi kui mitte kõrgel puu otsas oleva aarde juures. Lükkasime teleskoopredei püsti. Mõtlesin korra mööda oksakönte viimased meetrid aardeni ronida aga see tundus liiga riskantne. Maapinnale tagasi jõudes valmistasime abivahendi, millega aare kätte saada. Abivahend töötas ideaalselt ja oligi see metsamikro logitud. Tegemist on aga kohe kindlasti maastik 5 aardega. Ei näinud ühtegi võimalust kuidas jõuaks aardeni ühegi abivahendita.
Aare, mis mind on algusest saati pannud üllatuma. Et miks nii? Miks küll peitja tegi nii? . . Aga noh, ajad läksid ja vahepeal on hulk vett merre voolanud. Nii vist kirjutatakse muinasjuttudes. Mul on ka tubli pool rehkendust juba tehtud. Siis hakkas tunduma, et ajaga on ka midagi targemat teha, kui teda selle mõistatusega surnuks lüüa. Aga ühel õhtul hakkas sadama pakkumisi logida 5.0 aardeid. Ohoho, vot oli öö. Öös juhtub asju. Saabub pimedus ning hääletult hakkab udu mööda maapinda roomama. Parkisime autod teeveerde ning kui täistuledes buss mööda kihutas, nii et teda peaaegu nähagi polnud, tundus tark tegu autod põllule ritta panna. Ootasime Kristjanit. Kristjanil oli auto, mis sõitis aardest ca 350 m kaugusele. Palju parem kui teeveerest jalutada. Ikka jäi veel natuke maad pimedas märjas võssis seiklemiseks. Võib olla et oligi hea, et ei näinud kuhu minek, nii oli hea lihtne astuda. Olin juba aru saanud, et see aare on igatepidi üle võlli kokku keeratud, eks lõpus pidi seda lihtsalt veel kord tõdema. Seda osa, mis Kristjan sooritas, ma kaasa ei teinud, sellele saime kõrvaltvaatajatena kaasa elada. Tänan kaaslaseid, oli tore öö.
Et siis Ajatapja… No ma selle stardipaketi tegin kõik ise, peale avaldumist ja pikkamisi. Tunnid lõin ka kokku tol korral, vist kulus lõpuks minu elust sellele kõva 2 ööpäeva… :D. Kui ma õigesti mäletan, sest siis avaldusid ju Phantomi masendused ka ja võib-olla ajan nendega asju sassi. No igatahes peale kogu übersooritust tundsin küll, et vabalt olen logimise ära teeninud, vehklesin tänase kogunemise ajal moe pärast ka oma läpparikotist leitava abikaga korra kus vaja ning kui Kristjan meid 350 meetri peale drive-inn’is, tundus elus kõik õiglaselt tasakaalus olevat :D. Natuke saime siiski siin kottpimeduses ka koibi liigutada, õnneks Indy eesjooksmise järgi sai aru, kus on märjem ja kus veel rohkem märjem ning Mari ja Kristjani taskulambid andsid samuti piisavalt vajalikku valgust et enam-vähem kuivade jalgadega õige puu alla jõuda.
Lõpus endas käis kõik nii nagu Mari juba kirjeldas, meie saime konteineri alla ja Kristjan viis tagasi :). Ja kuna päev hakkas kohe uut kuupäeva ette keerama, otsustasime, et kasutame oma õuesoleku täisraha eest ära ning logime ära ka järgmise päeva kohustusliku aarde. Valikuvariantidest jäi sõelale Lomp, see oli meil kõigil leidmata ja pika aaretelogimise lõpetuseks tundus aus, et Kristjan ka mõne leiu lõpuks reaalselt kirja saab… :D
Seda aega sai kõvasti tapetud... ja peitja suunas kõvemaid sõnu saadetud... lõpuks ka aarde koordinaadid tuvastatud ning siis jäi see aare sobivat aega ootama. Ja täna sobisid kõik asjaolud ideaalselt kokku, niiet päikese loojangu ajaks jõudsime madalapõhjaliste parklasse. Kuna aga Kristjan sügavalt kahtles, et me selle topsi iseseisvalt kätte saame, siis ootasime natuke aega, kuni tema ka meiega ühines. Kobisime kõik Kristjani auto peale ja no teadagi tema sõidu stiili... nii me 350m peale saimegi. Edasi läks teekond märjaks ja pime oli juba ka ammu, aga topsipuu me siiski üles leidsime. Niikaua kui Kristjan oma varustust lahti harutas võtsime meie Marisega topsi alla jalad maas. :P Oleks heameelega tahtnud proovida, kas sama nipiga ka topsi tagasi panekuga hakkama oleksime saanud, aga Kristjanil oli kange ronimise isu ning me ei saanud ju seda rõõmu temalt võtta. Seega jätsime topsi tagasi viimise lõbu talle. No ja kuna järgmine päev oli kohe kohe algamas, siis sai veel plaani võetud üks aarde külastus. Tänan.
Kuna olin õhtul 10ni tööl ja enne oli ronimistest juttu siis oli tahtmine peale tööd kuhugi minna. Väljas oli ka veel suht valge, soe ja ilus. Kui lõppu jõudsin oli ilmselgelt väljas pime juba aga kui juba tuldud sai tuli asja piiluma minna. Kohapeal läks veidi aega otsimisele, kui leitud sai oli vaja kuidagi ka kätte saada. Õnneks vajalikud asjad sattusid olemas olema ja nimi kirja läkski. Hea meel, et see asi kaelast ära sai, päris piin ja häiriv oli :D Aga tänud :)
Ma ütlen kohe alguses ära, et pusled mulle meeldivad. Või siis parandus, pusled mulle meeldisid. Enam ei meeldi, absoluutselt :)
Sellel aardel on olnud minu jaoks mitu murdepunkti. Esimesest piimakirjast mööda viilinuna palusin väiksemal põngerjal end puslega "lõbustada". Kahe peale, mitme tunniga, saime puslega kaubale. Aga see ei olnud veel lõpp . . .
Teine ootas oma aega kuid, päriselt ka. Kuidagi ei suutnud end kokku võtta. Martti ka ei suutnud, seega delegeerisin austusväärse ülesande Janarile. Tema arvuti arvas aga, et aega on ja hakkas poole pusle pealt restarti tegema. Lõpuks tuli karantiin ja seoses karantiiniga muutus minu elus mitu asja. Sh hakkas olema õige pisut rohkem aega, mistõttu "kalastasin" siis oma 9 tundi. Aga see ei olnud veel lõpp . . .
Edasi ei läinud mitte midagi lihtsamaks. Vahelduva eduga Marttiga maid jagades jõudsime siiski edukalt lahendusteni. Aga see ei olnud veel lõpp . . .
Mingi mõte idanes, otsustasime kontrollida. Peale idude harvendamist valedes kohtades jõudsime paljutõotavasse kohta. Ja taas vaatasin infot kui lehm lennuõnnetust. Oma 10 minutit ei tulnud ühtegi tarka mõtet pähe, kuniks mingit ajuühendused otsad kokku viisid ja meenutasid, et ma olen ju sellise asjaga kokku puutunud. Tööl nimelt, kus taolist toodet kasutamiseks pakuti. Ja ma teadsin, mida edasi teha!!! Ohsaaa mait, kus ma siis juubeldasin. Etteruttavalt võin öelda, et see oli ainuke hetk aarde otsimise rajal, kui ma rõõmu tundsin :)
Ehk siis edasikäiguna abivahendid meestele selga, sest kaks on parem kui üks, ja minek läks. Kohapeal installeerisime abivahendid vajalikku formaati ja logisime aarde ära. No tõesti, hea, et petpudel polnud, kommenteeris Sven. Tal on nimelt nende vastu teatavat sorti allergia tekkinud.
Lõpetuseks kordan eelkõnelejate sõnu: kui on mõni aare, kus midagi käib närvidele, siis selle aarde juures käis vist ikka kõik närvidele. Siiski on mul mulje, et see oligi peitja taotlus ning selle sa oled saavutanud 100 protsendiliselt. Positiivsena saab välja tuua, et rohkem selle aardega tegelema ei pea :) Aitäh, ove(r) and out :)
Avasin esimese ja okkeeyy, pusisin, aega läks ja sain kokku 6+h. Siis lajatati järgmisega, proovisin ja loobusin, isu pusledest sai otsa. See ei ole minule. Mulle pigem sobivad pusled, mida saab jutti ära panna ja max 2h. Juta aga oli tubli ja pani teise kokku. Nii me edasi toimetasime vaheldumisi, jõudumööda, orjastades isegi pereliikmeid. Kui lõpuks peale sihikindlat tegutsemist pusled kokku said pakkus Juta asukoha ja tekkisid mõned ideed. Täna siis kogunesime välitöödele. Kontrollisime nii mõnegi koha üle. Oli näha, et ka enne meid oli neid kohti kontrollimas käidud. Lõpuks loogilisest kohast leidsimegi järgmise killu. Proovisime nii ja naa ei midagi. Ma ei osanud sellega midagi peale hakata. Õnneks Jutale meenus, et tööl oli kokku puutunud sellise teemaga ja asi hakkas hargnema. Mina sain igatahes jälle targemaks, et ka nii saab… Ja saabuski aeg lõpu vallutuseks. Vahetasime jalanõud veekindlamate vastu, võtsime abivahendid kaasa. Kohapeal kui aarde asukoht tuvastatud, panime kaks abivahendit kokku ja logimine läks juba ludinal. Sai kirutud, vannutud, kokku pusletatud 30h, 2h välitööd ja nüüd on lõpuks hinges rahu. Või kas ikka on? Tänu covidile sai Ajatapja seljatatud. Aitäh väljakutse eest.
Selle aarde juures tuleb tammepärjad riputada Juta ja Martti kaela. Või noh vist kõige suurem pärg ikka Juta kaela. Kuna tema oli ürituse aju. Nu ja mina sain sellel korral lihtsalt ilus olla. Ma oleks vist algusest peale kohe tormanud lambiga õue. Eks ma proovisin aidata ka kaasa, aga saatuse tahtel läks peaaegu valmis pusle peale automaatset restarti kaduma. Aga täna sain targemaks, kuidas ei oleks läinud. Tore jalutuskäik oli lõppu. Aitasin vähemalt redelit tassida ja käisin kahel korral pea ninuli. Kui sul redel õlal ja jalg jääb oksa taha, keha läheb edasi ja sa saad aru, et kohe kukud ja mitte midagi teha ei saa ja oledki pläraki pikali maas. Kokkuvõteks tsiteeriks klassikuid "Jälle targema ja parem inimene" Tänud peitjale.
Tegelikult sai kunagi lausa selle aarde FTFi panus antud pusletamise näol. Kopsupõletuku kõrvale sobis hästi, aga kohale jõudmisega nii kiirelt ei läinud. Nüüd siis lõpuks jõudis kord ka välitöödeni. Enne Tallinnasse tulekut panin kindluse mõttes pusled ka uuesti kokku. Mälu värskenduseks või nii. Teekond autost aardeni oli alguses üllatavalt vesine, natukese aja pärast läks õnneks tahedamaks. Aitäh peitjale ja paluks veel mõnda puslet!
Lahendasin mõistatuse küll samal õhtul ära aga ei viitsinud kohe logima tormata :P Nali!
Aega ikka kulus ja kulus ja kulus aga kogu selle ürituse juures oli meeldiv see, et tegu on pusledega ja need mulle meeldivad. Kui see lahenduse keskkond ka nii töötaks nagu peab siis oleks asi veel kordades lihtsam.
Aga ilma heade geosõpradeta poleks me niikuinii logiraamatuni jõudnud. Meie tubli orav, trotsides oma tervist ja perenaise noomitusi, tõi logiraamatu maale.
Rändureid me ei hakanud jätma ;)
Täname.
No mis ma oskan öelda. See oli ja on ikka väga ove(rkill) aare. Ei ole just palju aardeid, mille peale kulub nii palju aega, kindlasti üle 20 tunni. Arvutan kokku aega, mis kulus puzzlede kokkupanekuks - ca 18h. Peale selle sai kahte neist alustatud uuesti. Ühte oli pandud 4h ning siis, kuigi jigidi peaks oskama hetkeseisu salvestada, pärast teises arvutis uuesti puzzlet avades selgus, et, tutkit brat, mittemidagi sul siin ei ole, hakka aga otsast peale. Teisega läks samamoodi peale kahte tundi tööd, teises arvutis ei mingit salvestatud hetkeseisu. Seega, kaheksateistkümnele tunnile kuus tundi veel lisaks.
Aga noh, nende puzzleaaretega on nii, et ega sa ei oska enne selle avamist midagi arvata, mis sind seal ees ootab. Umbes nagu Forrest Gump on öelnud: “My mom always said: "Life was like a box of chocolates. You never know what you're gonna get.” Pole aimugi, enne kui kui puzzle lahti teed. Või nagu naisevõtt, algul on kõigi meeste ootused kõrged ning siis mõne aja möödudes selgub tõsiasi, millise eksemplariga tegelikult tegemist on. Olgu ära öeldud,et selle aarde puhul selgus juba üsna esimeste koosoldud tundide jooksul, et midagi head sellest suhtest siin välja ei tule. Kui ka peaks mõned rahulikumad hetked ette tulema (esimene puzzle sai just kokku) kui kohe vihiseb läbi õhu pann ja sulle lajatatakse (uue puzzlega). Ega siis midagi, kogud end jälle kokku, asud asjas kallale, mõtled, et tegelikult juhid sina seda protsessi (nagu mehed ikka kipuvad ekslikult arvama) ja noh, et tegelikult ei ole ju elul viga, vahel on suisa häid aegu (loodad peagi teise puzzle kokku saada). Ning kui siis taas see kaunis hetk kätte jõuab, tundub, et kohe saad palli väravasse (saad selle oodatud-loodetud koordinaadi lõpuks kätte!), kuid selle asemel tuleb uus litakas. Ära loodagi! Korjad oma jõuvarud jälle kokku ning asud tööle: nado, Fedja, nado! Tekib juba kodumaise lõputu küünlapäeva tunne. Ma olen siin juba olnud, peatage maakera, ma tahaks maha minna! Aga noh, tegelikult olen ju eestlane ja kannatan ära. Nii ka meie kannatasime ja ennäe - ükskord saabuski õnn me õuele. Jah, on ju tegelikult ka täitsa õnnelikke mehi olemas! Igatahes - saime kõik tubased tööd tehtud ning oli aeg välitöödele siirduda. See oli kuskil jõulude paiku. Tundus küll uskumatu, aga jõudsimegi täitsa õigesse kohta. Oligi aare olemas, päriselt! Ja meil ei olnud pastakat kaasas! Krrrr küll. Nii saigi see aare ootele pandud. Noh, nagu suhe, mis ei edene ega lagune, lihtsalt tiksub vaikselt. Kumbki osapool ei võta midagi ette, mõlemad on nagu olukorraga leppinud. Aga ei, mõtlesime, et aitab ja teeme selle otsustava sammu ära. Nii olimegi täna siin tagasi, koos suurema seltskonnaga ning otsustavust täis. Ning saigi asi täna ära otsustanud. Saabus lahendus ning ongi rahu majas. Leid olemas, logi kirjas ning õnnelik elu võib alata kuni elupäevade lõpuni.
PS. Kirjeldatud sündmused (iseäranis meeste ja naiste omavahelised suhted) on välja mõeldud ning kokkulangevus reaalse eluga on juhuslik ning tahtmatu!
Aitäh!
Ah et siis selline lihtne jõulukas?! Et meet & greet tanklas ja siis padavai logima. Väike geosündmus ja kõik on rahul. Kuna tulenevalt kliima soojenemisest või jumal teab millest, läksid jõulud sel korral nagunii aiataha, siis ega see üks "pirukas" ka enam asja palju hullemaks teha ei saa.
Marje tappis selle mõistatusega aega oma paari ööpäeva jagu - hullud pusled ikka küll. Lõpuks olid tähed koos ja edasise asupaik nii 2-3 km raadiuses teada. Kusjuures, nüüd takkajärgi tõden, et aimasin ka aarde asupaiga alla paarisaja meetrise täpsusega ära.
Täna leppisime keskpäevase trehvungi suurema kambaga. Aga kus, missuguse juures täpsemalt - vot ei tea. Kuna jõudsime vihuti varem, saime kõik valed kohad läbi käia ja alles viimases sai päise päeva ajal isegi palja silmaga vajalik jada välja loetud. Seejärel lähenesime aardele nii motoriseeritult kui jalgsi. Erekteeritud abivahend koos isehakanuga tõi aarde peagi pihku. Ei ütleks, et see maastik 4.5 on. Kuigi tõsi, ilge häda sunnil saaks mõni üliüksik geomängur aarde ehk ka ilma taevatrepita kätte. Meil sellist isu ega häda polnud, aga hea et niigi läks.
Rämedalt aegatapvad pusled, mitu erinevat võimalikku kohta erivarustusega üle kontrollida, siis veel väike mõistatamine ning lõpuks selline 5.0 ronimine ning tulemuseks nano metsas. Geopeitus on vabatahtlik. Aare kombes.
Parasiteerisin kõiges. ei juhtinud autot, ei lahendanud, ei roninud ega hoidnud redelitki. Rikkusin vaid värsekt õhku ja metsavaikust
Selle aarde lahendamisele aitasid kõvasti kaasa soojad ja mudased talveilmad, mis kohe kuidagi õue ei kutsunud. Muidugi oli hetki, kus silme eest kiskus nii kirjuks, kui mustaks. Vahepeal jõudis isegi aastanumber muutuda. Kuni lõpuks kogu loogiline lahendamine lõppes ja pidi tulemuse üle mõtlema hakkama.
Aega läks ja pilt hakkas selginema, kuni olin veendunud sihtkohas ja siirdusin välitöödele. Mu jaoks oli ka see paras pusle lahendamine.. kokku suutsin välja mõelda 10 punkti, millest teine külastatu osutus õigeks.. kuigi ma sellest esimesel külastusel aru ei saanud..
Teisel külastusel aga segas süvenemist kaootiline geotrollide tegutsemine, millest lõpuks siiski ka kasu oli. Kristjan sai kohe aru, kuhu mu leid juhatab ja kohapeal olid Liis, Madis ja Mihkel logimiseks vajalikud ettevalmistused kenasti ära teinud. Geopeituses tunnen ma tihti end väikese lapsena, kelle jaoks on ülitähtis ise-ise-ise-tahan kätte saada. Loomulikult ronisin ma aarde juurde, kuid kuna pikkust mul napib ja see rippredel oli väga kahtlane asi, siis lihtsam oli puud kallistades kohapeal toimetamine, kui aardega edasi-tagasi ronimine. Tänan.
Siis, kui Liis [cherub] poole ööni tanklas istus koos Miki ja Jaanikaga, et esimene pusle ära lahendada ja seejärel korralikult vastu vahtimist saada, magasin mina kodus rahulikku und ja olin oma tehtud valikutega rahul, et otsima ei läinud. Küll iga aarde jaoks oma aega on :)
Nüüd, pea kuu aega hiljem, oligi selle aarde jaoks õige aeg. Kulgedes jäi silma ühes kohas, kuidas keegi poleerib tee ääres :D Tegime kannaka, piilusime korra ning nähes Kristjanit, panime kiirelt ajama. Nuh, et äkki võtab veel sappa või nii. Esimene kord saime nad maha raputatud, kuid varsti sattusid meie teed jälle kokku. Pagan.. Seekord võeti meile sappa. Mõtlesime natukene, mis nüüd teha. Ristmikul pööre paremale, esimene teeots paremale kuskile kortermaja hoovi ning mootor kärmelt välja :D Piilusime üle õla, kuidas valge Subaru kiirelt edasi pani. :P Nagu Smokey ja bandiidi filmi oleks sattunud. Meil oli igatahes väga lõbus :P
Seejärel saime välja valitud parkimiskohta sõita ja asusime teele. Helistasin veel Kristjanile, et mis nad jälitavad meid ja kus nad üldse kadusid :D Kohale jõudes selgus, et redelist jääb väheks, kuna varasemalt alles olnud okstega on otsijad üks-null teinud. Käiku läks lisaks redelile ka köisredel, mille üles seadsime. Sellega läks omajagu aega ning järsku märkasime lampe. Seekord ei hakanud enam trollima ning varsti olid Inge ja Kristjan platsis.
Andsime Kristjanile võimaluse ronida, öeldes, et meil on juba logitud ja kui nad ei taha, siis võtame redeli alla ja vaadaku ise, kuidas saavad. Kuna Kristjan ei olnud näoga, et ta kavatseks ronida, oli järgmine hetk Inge redeli peal. Mõne aja pärast oligi ta aarde juures ning kõigi nimed said kirja.
Metsa vahele ega ka autode juurde pikemaks seekord lobisema ei saanud jääda, Liisil [nupsik94] oli vaja minna koju last toitma. Redelit tagasi tassis seekord Kristjan ning meie saime mõnusalt lonkida. Oli äge otsing!
Kui kõik see ajatapmine inimeste vahele ära jagada siis ei olegi asi nii hull. Isegi füüsilist ponnistust oli mitmekesi parem teha.
PS Näpitsaid maas ei märganud
Sai seda aega kulutatud ikka omajagu.Kambakesi oli vähe lõbusam.Tehtud.Aitäh!
Kulus aega, ka käega löömist, keskkonna vahetust, ah –jah ehk kunagi tulevikus, no ehk nüüd, kuniks silme ees läks mustaks, no mis parata. Kindlalt oli kambakesi optimistlikum mikrot tabada. Kaduma läinud tange me ei silmanud. Tänud peitjale.
Kui pusle pandud sain, mõtlesin, et olen ordenit väärt. Aardeni jõudes oleksin selle mõtte alusel kolisenud nagu isamaasõja veteran. Õnneks oli lõpuosas kaasas tore kamp, nii et see jõuluime sai tehtud.
Moraal iseendale, et ei tasu tööriietes ja täisvarustuses metsa minna. Nimelt jäid aarde juurest naastes kadunuks minu elektrikutangid. Tangide küljes oli 15x15x15 magnet, mis arvatavasti saatuslikuks saigi et nad põlvetaskust välja vupsasid. Ise kahtlustan kõige rohkem et tagasitulles poissi autosse tõstes jäid ukse külge ja kukkusid siis sinna maha. Kui kellegile peaks silma jääma, oleksin väga tänulik nende tagasi saamisest.
Tarmo
Minu mõte oli, et selliseid puslesid võiks panna kamba peale kokku. Tegin algust, kui raske see ikka olla saab. Aga kui 20 minutiga saab raami kokku, siis oli kopp ees ja sinna see jäi. Õnneks oli meie seas suuremaid pusle fänne ning endalegi ootamatult anti teada, et reedel pärast tööd otsima minek. Polnud osanud arvestada, et otse töölt otsima minek. Õnneks riietus polnud pidulik ja saapad olid jalas. Väike matk aardeni, orava vaatamine ja tagasi. Üks aare päevas, aitab küll tänaseks. Üksinda pole mingit huvi algusest lõpuni kõik ära teha, seepärast pole ka süümepiinu sellisele mõistatusele nime kirja saamisel.
Selle ajatapmise osaga läks ses mõttes kenasti, et mul polnud suurt üldse aega sellega tegeleda, kui aare avaldus, siis miski tunnikese-paar sai natuke nokitsetud ja siis veel töö vahele mõned tükid paika, aga noh, ega ma mingi tulemuseni sellega loomulikult ei jõudnud. Ergo seevastu võttis omale südameasjaks see saaga läbi teha. Nii läkski, et neljapäev oli just reedeks pööranud, kui tuli kõne, et minek. No mis seal siis ikka, kui minek, siis minek. Abivahendid autosse ja sõit võiski alata. Paraku läks muidugi nii, et sai neid kandidaate seal nii pooleteise tunni jagu imetletud, aga tulemust ei mingisugust. Ergo vist käis päeval ühe tiiru veel, aga kui mul tööpäev lõppes, siis laadisime aga vahendid jälle peale ja siirdusime uuesti objektile. Kohale jõudes kohtusime Tarmoga ja kuna tal ka välitöödel veel edusamme polnud, siis ühendasime jõud ja läksime veel paari mõtet kontrollima. Edasi oli juba asi konkreetsem, meie ekipaažil õnnestus vajalik info kätte saada ja tee topsi poole võis alata. Kohale jõudes vajaliku leidmisega õnneks liiga kaua ei läinud, ajasime siis vahendi püsti ja Tarmo tõi raamatu krabinal alla. Nimed kirjas, ootasime ülejäänud saabujad ka ära ja kui Silver oli raamatu omale kohale tagasi toimetanud, siis oligi aeg vaikselt koli kokku pakkida ja sammud parkla poole seada. Tänud aarde eest!
Tundub et iga advent peab ikka yks ajugymnastika aare ka olema. Ei läinud ka see aasta teisiti. Ei tohi muidugi ära s6bada, advent pole veel läbi kes teab mis veel juhtuda v6ib. Ei saanud mina ka aru keda see grinch seekord tagumendist hammustanud oli et just selline m6istatus valmis keedeti, aga see selleks. Esimese asjana vaatasin et ah et selline asi tuleb nyyd yheks tykiks teha. Päriselt ka w. Aga uudishimu oli muidugi suur ja uni ei tahtnud tulla. Nii ma seal kl6bistasin oma kella poole kolmeni ja siis oli juba oh jess...oot misasja... oi Grinch Grinch Grinch oota sa. Ytlex nii et selliste m6istatuste lahendamine saavutas hoopiski sygavama dimensiooni. Ikka nii sygava et valgust ei tahtnud tunneli l6pust paistagi. Eks v6tmes6naks sai tiimit66 ja tööjaotus. Reede Pärastl6unal hakkaski tunneli l6pust valgust paistma ja oli aeg välit66deks. Meil oli poisiga täna jälle poolik päev ja peale kolme oli meil vabakava. Kuna Merle, Kaupo ja Silver olid veel töörindel, siis otsustasime ise ees eelluurele minna. Aga geokotti kaasas polnud ja vajalikud abivahendid olid k6ik maha jäänud. Ei jäänudki muud yle kui käisime siis yhest poest uusi abivahendeid soetamas. Kui siis l6puks objektile j6udsime asusime koheselt abivahendit kasutama. Oma pool tunnikest saime sellega tegeleda, kui yks auto jäi seisma täpselt sinna, kuhu mina just plaanisin minna. Auto oli v66ras ja sealt minupoole liikuvad kujud olid samuti tundmatud. Aga ega me ei lasknud end sellest pisiasjast segada. Mina sammusin sinna, kuhu oli minul tarvis ja kui siis yle 6la kiigates nägin et et ka vastasmeeskond kasutas samat abivahendit mis minagi. Polnud kahtlustki et GEOPEITURID >:D Vähemasti sain kinnitust et ma ei olnud ainuke hull siin trikitamas :D L6ime seljad kokku ja yhendasime j6ud. Nac aega saime ringi tiirutada kuni A tiimi saatis edu. Kuna NKT tiimi näol oli veel abij6udusid tulemas siis uurisime kui kaugel nad on. Oma veerandtunnine viide oli sees, aga suundusime siiski edasi et yhinevad siis meiega hiljem. Lisaks geokotile oli ju maha jäänud ka ronimiskott. Haarasin veel autost improviseeritud abivahendeid kaasa, et kui nendest väheks jääb, siis l66kryhm tuleb veerandtunnikese pärast järgi. Nac aja pärast oligi otsitav tuvastatud ja nyyd polnud muud kui et abivahendite suutlikust proovima hakata. 6nnex A tiimil kaasas olevast abivahendist täitsa piisas. Ylejäänu oli puhtalt j6u ja ilunumbrid. Esimesele reale said siis naerunäod kirja. Ootasime ylejäänud seltskonna ka ära ja et asi igati aus oleks siis aarde tagasi panemine jäi nende kohustuseks. Eks ta ole jah et ka Grinchi syda sulas l6puks ja hakkas heaks. Loodame et ta rohkem j6ulude ajal selliseid koerusi ei tee. Täname ja rahulikku advendiaega ;)
Njaa, kui mõistatus lahenema hakkas, oli ka minu peas esimene mõte, et Ove keha on Grinch ära vallutanud. Detsembrikuumusel sai küll poole kõrvaga kuuldud, et peremehel üks raske maastikuga aare tulemas on, aga et ka mõistatus paras pähkel saab olema, tuli üllatusena nagu ilmselt kõigilegi. Hea siis, et avaldumise õhtul kiirreageerima ei saanud minna. Sai kohe kodus rahulikult mõistatust purema hakata. Kollaste silmade staadium jäi vist mul vahele ja sain need üsna pea punaseks hoopis. Valus oli. Järgmise päeva hommikuks oli asi selge, et seda värki üksi pole mõtet pureda ja otsustasime pead kokku panna ja tiimitööd teha. Aeg on siiski hindamatu ressurss mida nii naljalt tagasi ei saa. Otsimispäeva tööpäeva lõpu poole olid asjad nii kaugel, et võiks välitöödele minna. Mitteleiud hirmutasid ja olin üsna skeptiline meie edus. Naine ka jõulupeol ja lapsed minu hoole all. Kui aga minusse piisavalt optimismi oli süstitud, hammustasin tööpäeva lõpust tüki ära, korjasin lapsed linna pealt kokku ning minekut. Ega need mudilased ka kohe pärast väsitavat nädalat kuskile pimedasse kondama ei tahtnud tulla, vaid tuli ikka pudrumägesid kokku lubama hakata. Minemata ka ei saanud jätta. Olukord oli niigi kas nüüd või mitte kunagi. Tarmo oli kõige kiirem ja jõudis meist esimesena piirkonda läbi kammima. Seal õnnestus aga tal teise meeskonnaga kokku põrgata ja nii nad ees lõpu suunas minema asusid. Meil oli aga nüüd tuli takus ja vaja tempot tõsta. Hoiatasin Kaupot ette, et tal tuleb vist ühte poissi kukil tassida. Õnneks oli Romm nii väge täis ja läbis selle maastiku omal jõul. Pisema võtsin enda turjale. S see oli aga nii sült et varsti oli kael kange. Õnneks hakkas kauguses valgus silma ning samm muutus taas kergemaks ja kael sirgemaks. Kohale jõudes vajusid pojad kohe puu najale puhkama, ma püüdsin olukorrast selgusele jõuda. Tuli välja et me nimed ikka ilusti logiraamatus FTF reale paigutatud. Aga seda au siiski endale võtta ei saa. Saabusime oma veerand tundi hiljem kohale. Kohapeal sain ainult niipalju kasulik olla, et viisin logiraamatu õigesse kohta tagasi.
Sedasorti mõistatused mulle üldiselt meeldivad, aga see siin oli ikka liiga palju üle võlli keeratud, et lausa valus hakkas. Kui ma õieti mäletan, siis Grinch muutus jõuluõhtul taas südamlikuks ja toredaks isiksuseks. Seega on lootust, et loo lõpus on ikka kõik õnnelikud ja head. Igatahes õues oli tore, poistele meeldis matk väga. Mulle ka loomulikult. Sõpru on ka hea omada, muidu oleks päris jännis ikka omadega. Tänud.
Plinn! Uus advendiaare! Korraks sähvatab hasart, mis ajendab kohe järgi uurima, äkki…? Hasart raugeb ruttu. Kirjeldusega ei nõustu, sest vaba aega on pigem liiga vähe ja soovin, et see mööduks aeglasemalt. Järelikult ei sobi see aare mulle üldse. Aga ei anna ju rahu, vaja ikka täpsemalt uurida, millist ajaviitmist peitja eelistab ja teistele soovitab. Ah-jah-oh-noh…kas tõesti? Tõesti. Alustan. Pööritan silmi, muigan, kirun. Vaatan ringi, kas on kedagi, kes tahaks vabatahtlikult aega tappa. Pakun, meelitan. Lapsed itsitavad, keelduvad viisakalt ja igaks juhuks ruttu põgenevad. Isegi kass põgeneb.
On advendiaeg, ootuste ja sõbralikkuse aeg. Mis küll juhtus? Jõuluvana pole ju veel tulnudki, peitja õeluse põhjus ei saa olla ihaldatud kingitusest ilmajäämine.
Piinlen mõeldes, kuidas see mõistatus ruttu lahendatuks saada. Ajatapja hirmutab. Kirvetaks? Või loodaks päkapikkudele? Jätaks arvuti vihjavalt lahti, äkki juhtub hommikuks ime ja kribukrabu pilt on võluväel üheks tükiks muutunud ning ekraanil plingib rõõmus teade koos juhistega, kust leida otsitav. Tasub proovimist. Miks mitte, jõulud on ju imede aeg ja päkapikkudesse tasub uskuda.
Magan rahulikult ja näen ilusat und, kuidas päkapikud usinalt askeldavad ning esialgu jonnakana näivad pusletükid üksteise järel alla annavad.
Möödub tund, möödub kaks, möödub kolmaski… jne jne
Kannatust, ükskord saab see õudus ju ometi läbi. Sisestan endale korduvalt, et enam hullemaks minna ei saa. Saab.
Kannatust! Olen täiesti rahulik ja kannatlik.
Ja läbi see õudus ükskord saab. Viimane tükk paigas ja saabub rõõmusõnum: mine nüüd õue! Juhhuu, lõpuks ometi!
See on palju toredam. Kuulasin sõna ja läksin.
Õues oli palju toredam. Isegi pimedas. Õnneks juhtus meid sinna õue sattuma üheaegselt päris mitu. Võtsin end targu kõige julgema väikese vahva geopeituri selja taha, kellel oli isegi suur kirves kaasas, nüüd küll ei saa aardekonteiner meie eest enam kauaks peitu jääda.
Ei jäänudki. Viskasime nalja, et hea lihtne aare ju, kamp mudilasi esmaleidmas.
On advendiaeg, meeldivat pühadeootust Sullegi, peitja! Tulgu Sul lahke jõulutaat ja toogu palju kommi;)
Peale pikka pusle lahendamise saagat peab siiski mitteleiu kirja panema.
Kui aare avaldus, mõtlesin küll, et teen sipsniuhti ära, aga siis vaatasin, et peitja soovitas mitte kiirustada. No äääküll, ma siis ei kiirusta :P Alustasin öösel ja pärast esimest poolt tundi võtsin vastu pühaliku otsuse, et üle ühe tunni ma endaga küll nii teha ei lase. Kaks tundi hiljem kui silmavalged juba kollased olid, läksin magama. Jätkasin täna päeval ja kui kunagi peaks elus tekkima vajadus defineerida "vägistamine päise päeva ajal", siis ma alustaksin seda sõnadega "mäletad seda geopeitur Ove 2019.aasta advendiseeria aaret...". Kuigi öisel ajatapmisel on ka omad plussid - see teatav äratuntav heli, kui üks tükk jälle kogemata õigesse kohta saab, ehmatab ilusti keskmiselt iga kümne minuti tagant üles :P Aga see aeg... No ma usun, et igaüks, kes ei pea poolikut Jigidi puslet oma lastelastele pärandama, võib kapist küpsist küll võtta :)
Aitäh Ajatapja eest!
Tervitades,
Ovetapja :o)
Olime autos stardivalmis ja kui aare avaldus, panime padavai enamvähem õiges suunas minema, lootuses, et kui kohale jõuame, on mõistatus enamvähem lahendatud ja saame ftf-i skoorida - nagu ikka, eks :)
Liisil, kui meist kõige tublimal, oli arvuti ka kaasas ja asus autos puzzlet lahendama ja Mikil olid tekkinud mõned kirvetamisplaanid ja üldse tundus, et kõik läheb hästi.
Kui meil mingiks hetkeks suurem osa Maardu kandi aardevabast alast oli edutult läbi otsitud ja puzzlest ka juba ääred koos olid, otsustasime edasist aega parajaks tegema minna lähimasse bensukasse. Seal veetsime veel tükk-tükk aega toredasti AEGA, kuni... (kuidas tavaliselt need muinasjutud lõppevadki - kuni nad veel surnud pole, lahendavad nad puzzlesid siiamaani...) kahjuks elu ei ole muinasjutt ja kuna järgmine päev oli tööpäev, siis pakkisime kodinad kokku ja läksime laiali. Aga oli tore õhtu, kus sai meeldivalt...aega tappa, aitäh!
Kella üheksaks kogunesime viisakalt Miki autosse ning ootasime uut aardekest. Esimese raksuga ei saanud midagi aru, aga siis hakkas selguma, millega tegu. Mina asusin autos puslet lahendama, Miki ja Jaanika käisid edutult kirvetamas. Kuna pusle eriti ei edenenud, otsustasime ainsasse läheduses olevasse ja meelde tulnud kohta - Olerexi - minna. Jalutasin oma läpakaga sisse, istusin maha ja jätkasin klõbistamist. Vahepeal einestasime ja tegime vahetustega. Hakkasin mõtlema, et päris äge vaatepilt - hilisõhtul tulevad 3 tüüpi, istuvad hullult keskendunult tundide kaupa laua taga ja jõllitavad ekraani, siis vannuvad valjusti ja jalutavad kell 1 öösel minema. Hea GIFFi stsenaarium oleks :D No vähemalt sai meil nalja...