Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Jõgevamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 1.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare asub Alam-Pedja piirkonnas vana Altmetsa talu maadel. Möödunud sajandi alguses elas talus Juhan Kukk oma abikaasa, tütre ja kahe pojaga. Altmetsa talu südameks oli ilus kuusepalkidest ja sindlikatusega rehielamu. Pere eluruumide kõrval paiknesid samas hoones veel rehealune ja laut. Põhihoone kõrval seisis veel üks laut ning paremat kätt haavapalkidest ait. Talul oli ka korralik suitsusaun ja maakividest kelder. Tänaseks on talust säilinud vähe, kuid otsi sealt, kus miskit säilinud... Vana-Juhani vaim istub toolil ja valvab aaret hoolega ;)
Vihje: Vaatlusest on vähe, koba käega.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (3), ilus_vaade (2), piknikukoht (2), lumega_raske (2), lühem_matk (2), lõkkeplats (2), lastesõbralik (1), vaatamisväärsus (1), matkarada (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCWEC3
Logiteadete statistika: 132 (93,6%) 9 6 1 1 1 0 Kokku: 150
Ilus päikesepaisteline ilm ja kerged miinuskraadid tegid matkamise mõnusaks ja lasid ka kuiva jalaga teel liikuda. Ilus asukoht ja tornist oli ka kena vaade. Oluline teade Ingele oli ka ilusasti veel alles :). Tänud peitjale
Retk algas tegelikult hommikul kell 10 Londoni metsamaja parklast, kuhu 1 auto päeva lõpuks vajaliku varustusega ootele jäi. Sealt läbi Oiu sadama, kust kanuu rentisime, Altmetsa parklasse jõudmine ja jõele mineku ettevalmistus võttis oodatust pisut kauem aega, nii et lõpuks auringiga aarde juurde jõudes oli aeg juba kergeks lõunapausiks. Selleks sobis see kaunis lõkkekoht suurepäraselt. Loomulikult enne sai aare üles otsitud ja vahitornist ümbrust vaadeldud.
Tänan peitmast.
Siia tõi meid Suveseikluse legend Alumiselt poolt puistusse, mis ütles lihtsalt - See vahitorni tüüpi torn asub praeguses lõkkekohas endisel talumaal. Ümberringi laiuvad luhad.
Matk oli täiesti jõukohane, vahepeal liigutame endid vahelduseks autos istumisele hea meelega. Jälle minul ainsana leidmata. Poisid läksid torni seikluse küsimusele vastust leidma, mina lippasin aaret otsima. Ei mäleta, et logiraamatuga oleks mingi jama olnud. Vetsu kõrvale oli värskelt ka puid toodud. Aitäh, sain kaks ühes.
Kaks nädalat plaanitud tripist langesid koledate ilmaolude tõttu pooled osavõtta tahtnud ära. Meie otsus oli, et teeme ära. Saimegi vee peale, vihmakeebid igaksjuhuks kotis kaasas. Siia aardeni oli vaid veidi aerutada. Tänud aarde eest.
Tulime matkarajale jalutama ja ohnäe üllatust, karbike ka. Logides oli sääski nii palju ümberringi, et ma isegi ei näinud, kuhu täpselt ma oma nime kirjutasin... ei suutnud selles parves logiraamatu lõppu üles otsida. Aga nimi kirja sai. Sisu oli veidike niiske, ehk tahaks uusi donotiite, aga üldiselt korras.
Kui on nii toredad töökaaslased ja töö siis on lust matkata ja abiliste abiga aare otsida! Aitäh!
See torn oli esimene peatus süstateekonnal Kirnast Jõesuusse. Keegi oli torni jätnud olulise teate kellelegi Ingele :-)
Koht mulle väga meeldis, tulen kindlasti tagasi. Tegin ka Kirna matkaraja läbi. Kuid hirmus palav oli, hirmus palju parme oli ja veel mitu häda oli, niiet Madisemäele ma ei jõudnudki. Kindlasti tulen tagasi
Leitud. Tänud peitjale hoolikalt peidetud ja pakitud aarde eest. NB! Logiraamat vajaks vahetamist.
Leitud.Aitäh peitjale.Logiraamat on küllaltki väsinud.Vajaks uuendamist.
Sünnipäevamatka esimene peatus. Muljetavaldav torn, milles sees ka nii ilusad ja sisukad infotahvlid. Ronisime kõik korrused läbi ja imetlesime vaateid aga kauaks me siia siiski ei jäänud - päeva põhisihtkoht alles ju ootas meie visiiti. Panen endale märke maha et see on torn, kus vajadusel oleks täiesti mõeldav öö veeta ilma, et peaks muretsema enda karude poolt nahkapistmise pärast; aitäh Tankirahvale näitamast.
Kirna matkaraja plaan tuli meil päevakorda üsna ootamatult ja hoopis ühe teise pikalt plaanitud ja ilmselt tunduvalt ekstreemsema seikluse asemel. Kuna oli kindel plaan päev kuskil mülkas veeta, aga samas tahtsime ikka kindlalt ellu jääda ja isegi nautida oma tegevust, siis saigi see umbes 10 km ring ette võetud.
Kogu matkaring oleks olnud läbitav ka matkasapaaga, kuid me panime igaks juhuks jalga ikka kummikud. Palju kindlam oli astuda nii märjas rohus, väikestes lompides kui teel laiutavates vedelates lehmakookides.
Torni juures märkasime jõe ääres ka ühte matkaliste seltskonda, kes ilmselt veeteed oma liikumiseks kasutasid. Aarde otsimist nad ei seganud ja saime rahulikult võsas ragistada ja ka üsna kiirelt aardekarbi leida. Peale logimist ronisime ka torni, mis oli täitsa vahva. Ja oma massiivsusega meenutas pigem maja kui torni. Vaatasime kõik infotahvlid üle, et mis ohte või võlusid meil rajal veel ette tulla võib ja liikusimegi edasi oma tänase peamise eesmärgi- Madisemäe - poole.
Aitäh peitjatele!
Kena kevadilm, ekstreemne rada, kohapeal kiire leid. Mõnus.
Kuidas me siia jõudsime? Kõik algas sellest kui ühel päikesepaistelisel päeval Jänese matkarajal jalutades kevadist ilma nautisin ning mõtlesin, et võiks ju matkale minna. Võtsin kõne Airile, kes oli täitsa käpp loodusesse minema. Panin lauale Altmetsa, Madisemäe ja Šveitsi juustu. Eks planeerimisel natuke sussi-vussi oli, kuid kokkuvõtteks jõudsid kõik õnnelikult õige päeva hommikuks matkaraja parklasse, kus tervitas meid 20 cm lund (jee, kevaaaad!) ja punane lipp. Otsustamine tehti meile lihtsaks, sest nii saigi ligi ainult Altmetsa ja Madisemäe aaretele.
Hakkasime aarde poole minema ja korraga käis jalge alla krips-krõps. Oioi, me kõnnime jääl või? Vett küll jää all veel ei olnud, kuid need, kes endale kummikuid enne jalga ei pannud, parandasid vea. Edasi minnes oli iga sammuga vett ainult rohkem. Alguses sai kõndida metsa vahel või astuda mätastele, kuid vahetult enne silda oli vett nii palju, et kahel meist said varbad märjaks. Ütleme, et olid adrenaliinirohke teekond. Läbisime seda esimest kilomeetrit kaua-kaua, nii et torni juurde jõudmine oli suur kergendus.
Läksime Cärolyniga aarde manu. Tegelikult vaatasin kohe õigesse kohta, kuid külm oli teinud oma töö ja seega saime veel viis minutikest mujalt otsida. Lõpuks saime Marguse tarkusega külmataadile vastu ja nimed logiraamatusse.
Torn on absoluutselt imeline tehtud siia. Mulle väga meeldis uudistada läbi kõik korrused ning usun, et suvel on siin eriti mõnus olla ja pärast end jõkke kasta. Aitäh siia juhatamast!
Madisemäe poolt oli lausa lust läheneda. Rada keerutas pisut rohkem jõelookeid aimates, aga oli kenasti matkasaapaga läbitav. Otsimine oli keerukas, õnneks olid lõkkeplatsil geopeitusega kursisolevad piknikulised, kes kinnitasid, et me täiesti õiges piirkonnas oleme. Aga aaret polnud. Lõpuks võtsime taskunoa appi ja kangutasime 4-5 korda katsutud kohast üleskerkinud ja külmunud mulla aarde eest minema. Ehtne töövõit!
Pisike piknik ja siis valik - kas edasi või tagasi. Kell hakkas pimedusele lähenema ja auto kutsuvalt lähedal - edasi! Mikul üks jalg juba märg, kannab naise seljas üle. Aga rada suutis üllatada - see, mida meie oma naiivsuses veetakistuseks pidasime, oli lihtne eelpost. Tegelik lõbu ootas meid sillaületuse järel, kui kitsas 15meetrine jääseljandik põlvekõrguses vees ainuvõimalikku autossepääsu tähendas. Selga-sülle sellises kohas ronib ainult hull, kes ülepea vette tahab kukkuda.
Mikk pani nagu jäälõhkuja ees minema, mina siis kiiluvees. Esimesed 5 meetrit polnud üldse hull, püksid ja saapad pidasid, aga kui vesi talla alla voolas, läks samm veel kiiremaks. Edasi oli astudes sellist häält kuulda, nagu pesumasinad teevad.
Veel ühest laiast veeväljast saime metsa kaudu mööda põigata ja päris lõpus oli siis veel see "eelposti" läbimine. Astumispind oli küll laiem, aga jää oli eelmist4 läbijate poolt katki astutud ning vesi sügavam. Aga auto ja kuivad riided juba ootasid!
Haigeks keegi ei jäänud, kalipsoga võib talisuplust teha (vist võib-olla)küll!
Kui Kirna aare oli võetud, siis tagadi tulime jälle siia algusesse, kirna matkaraja parklasse. Ja nimme sai jäetud see aare tagasiteel magustoiduks, ehk siis et oleks ka miskit võtta koduteel, kui käed juba nõrgad ja töntsid aerutamisest. Ja nii ma siis selle jõe kõige liivasemalt kaldalt oskasin üles ronida, mitte nagu eilsed hullud, kes läbi roostiku maabusid. Vahva koht ja ajalugu, suures kiirustamises ei osanud mõeldagi, et peaks vaatetorni veel ronima. Ove ootas süstas ja nii ta läks. Aga vast jõuan siia veel, ei usu, et see oli esimeseks ja viimaseks korraks siia torni jõuda. Tähh aarde eest.
RMK Pedja jõe lõkkekohast asusime matkaraja asemel teele seekord mööda vett, sest ees ootab põnev väljakutse kulgeda supilaudadel Kirnalt umbes 30 km mööda jõge.
Retk alles algas ja veel polnud isegi puhkepausi vaja, kuid geopeitur ei saa ju ometi aardest mööda minna. Kaldale tulekuks suutsime valida võimalikest kõige kehvema koha, aga kes ütleb, et peab lihtne olema. Läbi muda ja kõrvenõgeste me siiski tornini jõudsime.
Aarde leidsime kiiresti, väärikalt vana aare heas korras.Pärast aardeleidu tuvastasime, millist nn ilusat liivaranda Mari randumiseks soovitada tahtis. Sellest polnud nüüd aga enam kasu, sest meie veesõidukid olid ju Mari valvsa pilgu all kõige kõrgema ja mudasema kaldaserva all ootamas ning nendeni tuli tagasi minna sama teed.
Aitäh.
Lähenesime platsile mööda jõge. See oli meie Kirna-London teekonna esimene peatus. Mari oli siin varem käinud ja teadis rääkida, et ärge te siit otse torni juurest küll randuge. Kurvi taga on ilus liivarand ootamas. Kuuletusime ning liikusime edasi. Kurvi taga oli aga hämming kuna siin ootas meid ees hoopis veelgi järsem ja mudasem kallas. Tänasin viisakalt Mari selle manöövri eest ja pressisime ennast vaevu üles ja hiilisime nulli. Leid tuli hetkega ja ka logida tuli kibekiirelt kuna suur parv sääski otsustasid meile kambakat teha. Kiire pilk platsis tõi selguse millest Mari rääkis. Supikatele tagasi kobides sõitsime siis ühe kurvi võrra veel edasi ning tutvusime ära haihtunud rannaga.
Tänud.
Milleks minna otse, kui ringiga saab ka... Viirusega seotud reegleid järgides pidasime tublit pikivahet. Enne rippsilda tuli vastu matkjaja, kes oli vägagi kindel, et sealt, kust "autod juba paistavad", kummikuta edasi ei saa. Meil oli teel aega välja töötada mitmeid versioone ainukese paari kummikuviskest paljasjalgse lippamiseni, aga vedas - kõik saime kuiva jalaga läbi. Imeline kevadilm ja suurepärane matkarada! Aare oli boonuseks, suur aitäh!
Käisin aarde kõrval uurimas, kuid ei pannud tähele. Kaupo märkas suht ruttu ja sama ruttu tegime ka sääred, sest kohale tulid sääsed.
Teel aarde poole sõime arbuusi ja kivid lendasid teepeale, nii et kes sügisel lähevad võivad värskeid arbuuse saada. Kohapeal sai paar puud ülevaadatud kui maskeering silma hakkas. Logimise ajal tuli ohtral sääski välja. Vaatasime torni üle ja jätkasime oma teed Madisemäele.
Kuigi hommik oli niiske, külm ja märg, oli suur tahtmine metsa saada. Otsustasime selle raja ette võtta ja me ei pidanud pettuma. Maalilised vaated ning kaunilt looklev jõgi. Torni jõudsime täpselt vihmavarju, kuid edaspidi läks ilm aina selgemaks ning tagasi minnes vastaskaldalt avanes imeline vaade - selge taevas ja päike säras. Aarde leidsime kiirelt, ülihästi ära pakitud. Tänud siia kutsumast!
Parkisime auto ära ja hakkasime mööda matkateed astuma. Õues oli ilus silm, veidi tuuline, aga saime hakkama. Aarde ümbruses oli minu geonina väga kehva, kolistasin valedes kohtades, samalajal kui Kristjan juba logis.
Siiani oli veel väga mõnus jalutuskäik, tänud.
Peale juustumatka sai sealne torn valitud pikniku tegemiseks, enne muidugi oli vaja kohale jõuda ja aare üles leida. Tore matkapäev oli. Tänud!
Üks metsamatk juba täna tehtud ning Madisemäe külastusplaanid lükatud tulevikku, sai teiseks aardeks Altmetsa. Eks olen varemgi paar korda selle aarde kirjeldust piilunud, kuid Lõuna Eestis käies polnud kunagi aega seda kõrvalepõiget teha ja eraldi polnud siia sõitu varem ette võtnud. Nüüd oli see aeg käes. Pakkisime parklast kaasa piknikuasjad ja hakkasime torni poole astuma. Jalad kippusid järjest rohkem libisema rajalt kõrvale, sattuma igasugustesse pehmetesse aukudesse. Hennygi ei tahtnud enam märjal külmal lumel joosta. Oli ta ju saanud juba vahepeal soojas autos koha sisse võtta. Aga meil oli kindel plaan - Altmetsa. Siin torni juures sai meid kätte ilmaennustajate poolt lubatud külm tuul. Parandatud koordinaatidega kindlasti hulga lihtsam leida, kuid talveolusid arvestades, oli meil kõvasti abi varemleidjast Reigost. Järgmiseks tegime tuulises tornis kuuma tee joomise, see oli just see, mida matka lõpetuseks vaja. Siis veel läbi märja lume autoni ja edasi juba suund Tallinna poole. Tänud kaaslastele, oli vahva :)
Teel Madisemäele külastasime ka seda aaret. Teekond siia oli paras jäärada, aga vähemalt hoidis mõtte erksana ning aardeleid ei lasknud end kaua oodata. Tänud!
Mõnus matk Madisepäeva aardeni viis ka siit mööda :)
Tänud!
Olime tagasiteel matkalt Madsemäele. Nulli lähedal lõkkeplatsil käis korralik aga mitte läbuga tsill ja grill. kartsime, et me logimine saab sellega häiritud. Ei saanud. Alguses me lisatud jutte ei lugenud, alguses ei otsinud ka käisime kõigepealt torniga tutvumas, Siis otsisme nullist ja siis logides viidatud koordinaatidel. See viimane oli täpsem ja viis sihile.
Ideaalne päev väikseks matkaks - ilm ilus, vihma ei luba, väljavaadatud Kirna rada võiks mõnusasti kuiv olla ega vaja mudas sumpamist. Täpselt nii ka oli. Rada oli kuiv, enamasti ka kõva, luhad niidetud ning lühikese ajaga olin torni juures. Vaatasin seda õunapuud kuhu geps mind suunas, vaatasin torni igast aknast välja ja kirjutasin muljeid selle raamatusse. Natuke aega tuiasin sihitult ringi, seejärel lugesin logisid ja sain abi täpsematest asukohanumbritest (58 32,581 26 13,480). Aardega on kõik korras, vahetasin logiraamatu ümber minigripi ja kuivatava silikageeli pakikese. Tänud!
Tagasiteel Madisemäelt sai ka see torn külastatud ja aare leitud.Gps ei tahtnud koostööd teha ja saatis õunapuuotsa.Suurendades otsingu ala,sai logi kirja.Tänud peitjale!
Madisemäelt tagasiteel jõudsin kohale tublisti peale päikese loojumist ja taskulambi asemel kandsin kaasas peaaegu tühja akuga telefoni. Käitusin absoluutselt vihjele kohaselt, kuid pimesi nullilähedasemaid kohti näppides ikkagi aardeni ei jõudnud. Kui aardele lisatud silte vaatasin, siis muutus asi ainult veelgi segasemaks. Õnneks taipasin viimast 4% akuenergiat kasutada täpsemate koordinaatide otsimiseks ning errvee leiulogist need ka sain. Muidugi 59 kraadi tasub 58 kraadiga asendada :o) Igatahes edasi, nullist 14 m kaugusel, oli kõik juba lihtne ja loogiline, aitüma.
Vingelt võimas vahitorn. Kui ta omab praegu loomade ja lindude vahtimise funktsiooni, siis vähemalt linnud on sellest aru saanud - eriti ülemisele korrusele kogunenud guanokiht kinnitab, et lindudele meeldib seal tihti aega veeta ning aknaavast välja vahtida :o)
Kõigepealt käisin Puurmanis poes ja ostsin õhtuks head paremat lõõgastumiseks. Sõitsin edasi Kirna õpperaja algusesse kuhu jätsin auto ja pakkisin kokku seljakoti, et mõned kilomeetrid eemal teha üks huvitav ööbimine. Matk Altmetsa RMK platsile oli täielik nohu. Palavus oli vist ainuke negatiivne faktor aga maapind oli kivikõva. Vabalt oleks võinud sõita isegi sportautoga kohale. Kohapealne otsimistegevus ei edenenud aga absoluutselt. Null näitas ühe õunapuu peale kus ei olnud aga mitte ühtegi peidukat. Seda oli hiljuti ka kärbitud. Ümbruskond oli üleüldse üli korras. Muru niidetud ja puha. Hakkasin siis ümbruskonnas loogilise kohti läbi käima. Kõige loogilisem oli torn ise. Selle tulemusel leidsin iidse vaatetorni logiraamatu, mis oli osavalt ära peidetud ja viimase 10 aasta jooksul oli seda logitud ainult 3 korda. Viimati muuseas ka geopeiturid, 4 aastat tagasi. Mõistus oli juba üsna otsakorral. Hakkasin siis noppima tarkusi veebilogidest. Panin kokku oletava idee. Paar vale kohta ja voilaa, oligi aare. Aega kulus kokku üle poole tunni aga sealses mõnusas kohas oli see kvaliteetaeg. Aitäh!
<_Eelmine |1.päev| |2.päev| Järgmine_>
Pakkisime hommikul oma laagri Palupõhjas kokku ja uuesti Kirna õppekeskuse õuel lahti. Linnuhuviliste ürituse alguseni jäänud aja sisustasin aarde juurde jalutamisega. Kunagi ammu talvel jäi leidmata, seekord läks kiiresti. Aitäh!
Tulime siia eesmärgiga saada 2 aaret ja lootuses, et leiame siit ka kena koha järjekordseks väliööbimiseks. Parkla juures olev koht meie tingimustele ei sobinud. Altmetsa koht muidugi kena, kuid tee siia ei kannatanud praegu peale vihma kriitikat. Tõesti ei viitsinud oma asju kilomeeter mööda soparada tassida. Seetõttu tegin plaani ümber: Madisemäe vallutus jääb oma aega ootama ja liigume edasi lõuna poole.
Altmetsa koht üle vaadatud väikse soojenduse ja esimese pausina teel Madisemäele. Õpperajana on see laiaks lükatud magistraal päris huvitav - ilmselt CE-kategooria autojuhikandidaatide õppeks? Aardega läks veidi aega, geps kippus nulli näitama kohta, mis kahtlaselt Vana-Juhani tooli meenutas. Aga teksti abil õnnestus lõpuks ikka suund õigeks rihtida ja karp päevavalgele tuua. Ühtlasi esimene kokkusaamine siinsete sääskede ja muude vereimejatega, kellega suhe järgneva ööpäeva jooksul kujunes intensiivseks ja lähedaseks. Aitäh.
Läksime matkarajale aardepoolsest otsast. Tegemist oli väga segase rajaga, kuna tihti tee hargnes ja meil polnud õrna aimugi, mis see õigem rada võiks olla. Ilmselt on see põhjustatud ka tublide RMK pöialpoisside poolt teostatavatest raja hooldustöödest. Enamasti kõndisime siis mööda seda heina sisse niidetud rada. Aarde leidsime peale mõningast otsimist. Edasi mõtlesime minna Madisemäele, aga me ju ei teadnud, et sinna see matkarada ei vii. Seega peale tohutult tüütut kõndimist andsime Madisemäe osas alla ja läksime hoopis mööda rada tagasi auto poole. Peab tõdema, et tegemist oli toreda aardega kenas kohas, kuid see matkarada oli küll üks igavamaid, kus me käinud oleme. Aitäh peitjale!
Kaunis kohas vaatetorn püsinäitusega. Tänud peitjale.
Siia torni juurde tulin ma jalgsi esimest korda, varem olen käinud kanuuga. Ühte mitmepäevast kanuumatka Puurmanist Palupõhjale alustasime öösel kell 12:00. Tõrvikud olid kanuude ninadesse kinnitatud, ja nii me kulgesime... Siit tornist oleks meid päris tore olnud jälgida, Kirna luhal paremale, vasakule, paremale, vasakule... kulgevaid jaaniussikesi. Tollel korral tegime siin laagriplatsil esimese peatuse, nautisime päikesetõusu, tegime väikse uinaku ning mõnulesime hommikupoolikut kohvi ja pannkookidega. Kanuudega on mõnus matkata, midagi ei pea seljas tassima :), kui siis ainult mõnikord kanuud enda järel vedama :). Aga nüüd oli ka mõnus vaatamata sellele, et RMK tegeleb hetkel ja kogu eeloleva suve Kirna luhtadele ligipääsu rajamisega??... Osa matkarajast oli suurte mehhanismidega "töödeldud" seega väga porine ja pehme. Aare on tegelikult üsna korras, Elika on uue karbi pannud ja minu arvates võiks hooldusteate nüüd maha võtta. Tänud peitjale, ilus koht kuhu meid kutsuda!
Vihje ei aidanud palju kuna kõik oli puha kinni külmunud aga lõpuks saime kätte :) Tänud peitjatele!
Panin aardes olevad asjad uude karpi ja uue karbi vanasse karpi :).
Algul otsisin valedest jäänustest. Peale seda, kui kivihunnikust jäi peaaegu pihku suur konn ja selja taga jooksid hiired, tegin väikse geokõne. Panin aardes olevad asjad uude karpi ja uue karbi vanasse karpi :).
Aarde konteiner on käest ära minemas ja selle võiks välja vahetada. Suurus pole minu arust väike. Logiraamat oli veidi niiske ja lehed olid üksteisest eraldunud aga peab loodetavasti vastu. Kahjuks ei olnud omal vahendeid kaasas hooldamiseks.
Veidi oli otsimist. Nullis oleva objekti olid hõivanud 3-4 sentimeetrised metsmesilased kes metsõunapuu õunu metsikult matsutasid. Suurema osa ajast võttiski tuvastamine, et nende peletamine oli täiesti otstarbetu, sest seal aaret ei olnud (kuigi see oleks võinud sinna suurepäraselt sobida:)).
Kui tehnikavidinad ära panin ja silmi rohkem avada püüdsin, leidsin aarde veelgi sobivamast kohast.
Tänud peitjatele aarde ja vahva jalutuskäigu eest varasügiseses metsas ning rabas!
Roheliste Rattaretke geotuuri 13. aare
Peale pikka ja väsitavat päeva ratta seljas, kui aardeid tee äärde peaaegu ei jäänudki, jõudsime lõpuks laagriplatsile, jätnud selja taha üle 90 kilomeetri. Olin eelmisel päeval tänu oma geohaigusele nominaalse 67 kilomeetrise raja venitanud samuti 95 kilomeetri pikkuseks ning seetõttu tundsin esimese päeva õhtul vist küll esimest korda minu juba võrdlemisi pikas roheliste rattaretkest osavõtmise ajaloos kuklas kripeldamas küsimust, et miks ma seda ikkagi teen. Põhjus oli muidugi ka selles, et olin esimese päeva sõitnud, et üldse kuhugi normaalsel ajal jõuda, peaaegu vahepeatusteta ning lõunapaus jäi ka vahele. Vat nii sõgedaks lähevadki inimesed, kui lähipiirkonnas vedeleb sambla sees mustas kilekotis päevinäinud plastikkarp.
Kuna teisel päeval, nagu öeldud, karpe läheduses ei vedelenud, võtsin jälle veidi rahulikumalt ning laagriplatsile jõudes tundsin endas tahet siirduda läheduses olevale matkarajale, millise üleskutse tegid läbi valjuhääldi ka matka korraldajad. Loomulikult ei kavatsenud ma aga seda seitsmekilomeetrist ringi läbida jalgsi - ega ma lollakas pole. Selle asemel jätsin ma varustuse laagriplatsile ning suundusin oma jalgrattaga kitsale matkarajale, mille läbitavus selle liiklusvahendiga oli teadmata. Aga mida halba ikka saab juhtuda?
Olin peagi torni juures. Kõik oli vaikne ning mul oli loomulikult ülihea meel, et pikk päev oli kõigil ratturitel keele vesti peale võtnud. Paistis, et keegi matkarajale pole trüginud. Niiviisi paistis nii viiekümne kaheksaks sekundiks. Siis ilmus nuka tagant, laagrile vastassuunast välja veel üks rattur, kes oma velo minu oma kõrvale parkis ning sõnagi lausumata torni ronis nagu oleks kiirustanud nõupidamisele.
Võtsin trepil istet ning lülitasin sisse oma gepsu, et Altmetsa aarde täpne asukoht kindlaks teha. Enne kui mu seadeldis lähimad satelliidid üles leidis, ilmutas end nurga tagant veel üks kärarikas seltskond, kes oli jalgsi. Seltskond ei tulnud aga torni juurde vaid pööras hoopis võsasse, mille taga lookles maaliline jõgi. Samal hetkel jõudis geps arusaamisele kus ta asub ning osutas mulle Altmetsa aarde asukohaks sellesama põõsastiku, kus seltskond parajasti askeldas. Kikitasin kõrvu. Jah, loomulikult. Kes muu. Ennast kergendama ju kambakesi ei lähe.
Kui seltskond oli ära loginud, tulid nad torni juurde, kus ma parajasti trepil seda etendust jälgisin. Olin juba peaaegu neilt kasutajanimesid küsimas, kui minu selja taha ilmus tornis käinud rattur, kes paistis olevat samast seltskonnast. Nad hakkasid elavalt mõtteid vahetama ja lahkusid. Mina lahkusin ka.
Enne muidugi logisin.
RRR teine päev hakkas lõppema. Selja taha jäi täna pisut üle 90 km. Enamuses tuli läbida kruusateid, millest pikapeale istmik erilises vaimustuses ei olnud. Andsime ka rattaabile pisut tegevust, kuna tagumise ratta sisekumm läks katki.
Meie telklaager oli täna Kirnas. Kui telk sai üles pandud ja kõht täis söödud suundusime matkarajale ja läbisime ka selle täies ulatuses. Vahepeal leidsime ka aarde ja saime teada, et enne meid olid siin käinud juba Meelis ja teisedki geopeiturid, keda pole olnud veel au kohata.
Margus veendus, et Madisemäe aarde juurde just sellist sillutatud rada ei lähe ja selle aarde me jätsime teiseks korraks. Põnev kant. Tulengi meelsasti siia uuesti! Tänan aarde eest!
Õnnelikuna Madisemäelt tagasi jätkus meie teekond pikki kallast Altmetsani. Teekonnal saime nautida kevadist päikest, esimesi sinililli ja liblikaid. Altmetsal jäi Lembit vana Juhanit etendama, mina hakasin logisi lugema ja Anne kaevas aarde ei tea kust kohast välja, igatahes nullist veidi eemal.
Hakkaski meie matk lõppema. Tornist paistsid päikese käes sillerdavad autod 800m kaugusel ning minna oli veel õige vähe. Oleks me tol hetkel teadnud, mis meid ees ootab, me poleks üldse Altmetsale tulnudki. Algus oli paljulubav, ehk matkarada samas seisukorras mis teisel pool jõge kuniks saime esimesest sillast üle.
Siin meie õnn lõppes. Meetrike peale silla lõppu jätkus jõgi 50 m laiuselt, ainult ilma sillata. Autodeni jäi kõigest 700 m käia ning tagasi pöörates tulnuks 6 km lisa võtta. Kes kääris püksisääred ülesse ja kellel püksisääred üles käärida ei andnud, see võttis need üldse jalast. Igatahes läbi külma ja natuke üle põlve ulatuva vee me teisele kaldale jõudsime. 400 m hiljem olime järgmise silla juures, ainut nüüd takistas jõgi meid 50 m laiuselt sillani jõudmast. Otsisime veidi metsast paremat ülepääsu kas siis risu või kopratammi näol aga ei leidnud. Muud ei jäänud üle, kui tuli vastu võtta otsus läbi vee sillani jõuda. Kui eelmise silla juures oli põhi paista, siis siin ootas ees tundmatu sügavusega veetase. Püksid lendasid kõigil jalast sest vee sügavus oli vastavalt pikkusele ehk kes pääses kuiva pesuga ja kes käis vööni vees. Siga külm oli, õnneks ootasid meid 200 m kaugusel autos soojad vahetusriided. Suured tänud peitjale.
No loomulikult ka siia, kui Madisemäel olime. Algus nagu Madisemäele minek st kõiksugu spordiharjutused kõrguses, tasakaalus ja kauguses kordusid. Aarde juures oli ilus, torn väga šeff. Mulistasime edasi.
Siis ühel hetkel oli Gepsu järgi autoni 70 meetrit, tagasi 5km-st ringi ei hakka ka ju õige geopeitur tegema. Muudele spordiharjutustele lisandus pool-ujumine! Ja kes siis seda riietega koos teeb? Vesi oli minul põlvini, teistel tunduvalt vähem. Ohsa raks, kus oli alles külm vesi. Ja nagu needus, oli ühest korrast ju veel vähe. Teine ületus osutus tõsiseks katsumuseks, sest kui teistel ulatus vesi üle põlve, siis oli ju mõõtmatagi selge, et mul keskkohani. Ja vesi jääkülm. Mul külmusid sõnad kah kurku ära, nii külm oli...
Aga äge katsumus oli! Aitäh, et meie 4 tundi sisustatud sai, ise ei oleks osanudki selle tühja ajaga miskit mõistlikku teha!
Kui hommikul või õigemini juba lõuna paiku kardinat eest tõmmates selgus, et maa kergelt kahutanud ja päike särab, polnud kahtlustki, et täna tuleks ette võtta just Altmetsa ja Madisemäe. Aastaaeg ju selline, et on lootust kuiva jalaga pääseda. Mõeldud-tehtud. Auto parklasse ja mööda matkarada minekut. Vahitorn paistis kauguses kutsuvalt. Maa oli kergelt lumine, päike paistis, jõgi keerutas kõrval ja ilus suur kuiv rada keerutas jõega kaasa. Need mõned kilomeetrid läksid nagu lennates ja kohal me olimegi. Gepsust suurt kasu tõesti ei olnud, aga karbi tõmbas kaaslane üsna peagi välja. Logisime ja pärast seda nautisime koos kuuma teega tornist vaadet. Oli ilus ja rahulik. Taas üks koht juures, kuhu teinekord pikemaltki tulla ja olla võiks. Tänud peitjatele!
Einari eelmine logi poolde reide veest natuke hirmutas - no nii lühikesed ta jalad minu mäletamist mööda nüüd ka ei olnud. Kontrollisin veel hommikul teema üle, aga soovitus oli sama - pane pikk kumm. Olgu. Aga nii palju see kõne ikka mõjutas, et otsustasin Madisemäe enne võtta ja alles siis selle lihtsama, ent vesisema asja.
... Madisemäelt tulles keerasin enne rippsilda vasakule. Vaim oli valmis igasugusteks üleujutusteks, aga nägin vaid pori, ühte geodeedivarustuses noormeest ja rajahooldajate mõtlematust. Hakkpuiduga porisemaid kohti kattes näevad need küll atraktiivsemad välja, aga sisse vajuvad samamoodi. Ja kui veevooluteed sedasama hakkesodi täis toppida, mismoodi see vaene vesi siis raja pealt jõkke saab voolata ja rada kuivada? Linnalapsed, pole kunagi kevadvetega mänginud, ma ütlen.
Vahitorn tuli kätte ootamatult kähku, ja ma ei mõtle seda paberil levivat vahitorni. Karbiga saime kähku kaubale, maskeraad kõige hullem ei olnudki. Kommid olid ka läind, seekord sai õnneks Einar neile jaole, mitte mõni siga :) Jälle logisin möödaminnes, ja siis kasutasin pakutava puhkekoha võimalusi täiega. Mingi lind arvab nt, et tema võib vabalt pellerisse pesa teha, ja kedagi ei tohiks see kottida. Loodus.
Lükkasin käigu sisse ja läksin uputusi otsima, sest just Altmetsa ja parkla vahel pidi see lühikeste jalgade koht olema. Aga ei - sama hakkpuiduteema, lirtsuv rada, kobraste optimismist pakatavad hambajäljed jämedate haabade küljes, üks kükitav kalamees - aga see oli ka kõik. Mõnus, kuigi enamus emotsiooni jäi Madisemäele.
Auto juures auras turi endiselt, sikutasin kalavinskid jalast, rabasin pagassist kuid seal vedelenud koti ja - Juhan Liivi parafraseerides - kuivad sokid, mõtelge! 2h 40 min, kes teab mitu kilomeetrit ja emotsiooni. Ma tänan!
Oi, kus siin läks aega. Keegi on välikäimlat isegi katkunud. Loodus on peidupaiga maskeeringut väga palju täiendanud. Lõpuks, kui karp käes, andis seda veel hulk aega lahti meelitada. Minu meelest oli viimane logi seal detsembrikuu oma, aga leiuteates see ei kajastu. Jäetud oli peotäis komme, mis olid juba veidi sulanud. Raja lõpp oli veidi ekstreemne, tee oli kohati üle ujutatud. Hea, et pikad kummikud jalas olid, vesi oli poolde reide. Aitäh!
Koht on tore, sattusime sinna piki jõge kajakkides lausa kahel korral- kukeseenesaak oli rikkalik :)
Ilus paik. Ja sääsed olid tõesti eriti õelad. Tornist avanes imeilus vaatepilt. Jätsin Taneli metsa ekslema, ning jalutasin mööda rada edasi. Nägin hunti, seisis minu ees rajal. Hetkeks olime mõlemad tardunud ja üksteisesse uppunud ... ja siis ta kadus. Nägin viimati metsas hunti siis kui olin väike, ei käinud kooliski. Armas kohtumine :) Tänud peitjale.
Tänase geotripi esimene aare. Seekord jäi aare praktiliselt hetkega silma. Logimiseks tuli paraku veidi eemale minna, sest kohalik sääsekogukond oli aarde asukohas logimisele kategooriliselt vastu. Aardest võtsime kaasa päkapiku, omalt poolt lisasime mikroskeemi. See jäigi selgusetuks, kuidas mul eelmine kord õnnestus seda mitte leida... Aare korras, aitäh peitjatele.
Ilus koht, matkarada oli läbitav ka tossudega jalgu märjaks tegemata. Mõnes kohas oli vaja veidi akrobaatikat.
Aarde leidmisega läks aega. Väike seltskond pakkis oma piknikku kokku, seniks ronisime torni ja nautisime ilusat ilma ja kaasavõetud vett.
Seltskond lahkunud, alustasime põhjalikumaid otsinguid. Null viis loomulikult keset põldu, kus aaret pole. Tuhlasime kogu talukoha perimeetri läbi, leidisime erinevaid aiatööriistu ja mustade prügikottide jäänuseid, aga aaret ennast mitte.
Sai loodud internetiühendus ja logisid uuritud. Kajaliisi poolt pakutud koordinaadid on juba palju paremad. Aitäh!
Leidisme aarde ja määrisime käed. Kogu selle kleepuva olluse algallikat silmitsedes meenus ütlus: "Tahtsime parimat, välja kukkus nagu alati!"
Lappasime aarde tühjaks, seejärel suundusin aardekarpi vee äärde pesema, mille käigus muidugi komistasin okastraadi otsa ja jalad veriseks tõmbasin. Nii et ettevaatust!
Ilus koht, ilus ilm, kehvas seisukorras aare. Meist jäi ta siiski maha tunduvalt paremana kui leides.
Suur reede väärib suuri ettevõtmisi. Seega sai plaaniks võetud Puurmanikandi kaardi puhastamine, sest on ka loodus rohelisemaks muutumas.
Sihiks oli Madisemäe ja narr oleks vahepeal Altmetsa juurest läbi käimata jätta. Masina jätsime parklasse, tutvusime algul kaardiga, mida oli küll ilus vaadata, aga millest suuremat kasu polnud. Leidsime veidi eemalt ka korraliku, inimesele suunatud kaardi, mille eesmärk polnud küll meid matkaraja olemusega kurssi viia, vaid hoopis hoiatada meid selle eest, et otsemon režiimi peale minnes võime siit-sealt kuuli kuklasse saada. Tarvilik nõu kõrvataha pandud, asumise kalameeste juurest mööda matkarada minema. Naljakas oli näha 5-6 meetri pikkuseid veetakistusi ilma sillata ja 5-6 meetrisi sildasid paarikümnesentimeetrise oja kohal. Igatahes kuiva jalaga läbi saamine nõudis ka juba siin veidi planeerimist ja kohati ka akrobaatikat.
Torni juurde jõudes oli üks perekond lõkkeaseme juures midagi sussutamas. Ronisime siis torni ja puhkasime jalga, seni kuni nad asjad pakkisid ja tagasiteele asusid. GPS koordinaat näitas mittemidagiütleva asukoha peale ja seega läks seal hulka aega puude, põõsaste, kivihunnikute ja ka tornis elava hiireperekonnaga tutvust tegemiseks.
Otsinguala laienes nii suureks, et tunne hakkas lootusetuks muutuma. Ronisime siis torni ja püüdsime möödalendavaid bitte ja baite kättesaada. Kobadega saime paaril neist sabast kinni. Aardekirjelduse lugemine viis meid aga õigesse kohta ja teise nurgaalt vaadates oligi leid ilmselge.
Aardekonteiner oli seest mingi karamelli mögaga kaetud ja kuna meil oli igaks juhuks täielik aardepeitmise varustus kaasas, sai seal aardele parim käepärane täishooldus korraldatud. Kuna uued matkalised hakkasid kuklasse hingama, pakkisime kiirelt oma killavoori seal kokku ja panime edasi Madisemäe poole ajama.
Ilusad vaated ja algajale jõukohane peidik. Aitäh peitjale!
Teel Madisemäele sai Vana Juhani valduseid käia piilumas.
Sõber Martinil tekkis vastupandamatu geotung ja mina pakkusin talle meelsasti seltsi, leides viimaks nii ajendi ja võimaluse Kirna matkaraja uurimiseks. Lootsime õhtuse kõnnaku käigus noppida nii Altmetsa kui ka Madisemäe aarded. Esimene neist tuligi lihtsalt ning kahtlaselt kuivade jalgadega, ehkki vihjet algul valesti interpreteerides eksisin hoonesse, kus oma näppe igale poole toppida ei raatsikski. Aare leitud, käisime ka tornis, kus õhtusest Pedja luhast silme ette ülevaatlik panoraam tekkis. Aitäh!
Joosep on juba mõnda aega järjepanu mingi natuke tõsisema võsaka ideed propageerinud ja teadsin, mida välja pakkuda - Madisemäe :)
Tee peale jäi ka Altmetsa ja see oli heaks soojenduseks. Päike oli just looja läinud, 1.5 maastik lirtsus korralikult ja öine luht hakkas ärkama. Leid tuli üsna kiiresti. Sisu oli veidi kleepuv ja polnud ka aega põhjalikult puhastama hakata - enne keskööd tahtsime tagasi jõuda. Tornis käisime ka. Aitäh!
Milline kena üllatus tabas mind täna, kui geopeituse esilehte vaatasin: nimekirjas on 12 uut aaret ja ma ei ole nendest ühtegi veel leidnud! Hurraaaaaaa! Sellist olukorda, kui nkt seeria välja arvata, ei ole vist pea kaks aastat olnud. Igatahes minu poolt suured tänud tartlastele geoelu elavdamise eest! See aare oli mul ammu nimekirja tipus aga tänu lähiaardele(Madisemäe), oli teda alati väga lihtne homse varna lükata. Nüüd kui olin nädala algul andnud jah sõna kaaslasele georetke osas, siis olid mul kaalumisel ida ja lääne suunad pealinnast alustades. Klimaatilised tingimused aga panid ka lõuna poole kiikama ja rabade lukku minemise aeg oli kohe-kohe käes. Saigi maha tehtud, et lähme ja otsime Allikaraba ning Põlenud särgi aaret ning kui miskit ette jääb, siis on puhas boonus. Kõige otsem teekond Soomaale viis seekord läbi Puurmani-Tartu joone(ehtsate skoorijatena möödusime 10-st lahendatud mõistatusest mõne kilomeetri kauguselt Tartu linnast) ja peaaegu ükski lihas kehas ei tahtnud rooliga jõnkse teha...peaaegu ükski :) Pole miskit, peitke juurde ja siis saab majaga teie kanti tulla mõneks ajaks elama, mahubki varustust rohkem. Jõudsime siis niikaugele, et laigulised jäid ette ning vaatasid küsivalt otsa oma suletud värava taga ning sõnatult me lahkusime püstipäi ja garazeerisime oma neljarattalise infotahvli ette ning rajale. Torn jäi juba kaugema aarde juurde minnes silma, koos otse minevate jälgedega ja seega oli tagasi tulles kindel kurss teada. Autosse saabusin jupi ennem Merikest, kuna tal oli vaja ju loodust pildistada aga selle eest sain võimaluse autost õppustelt tagasi pöörduvat tehnikat jõllitada. Üsna üksjagu oli teist ja soomukitega poleks soovi olnud seal kitsal teel vaielda, et kelle ego on suurem. Tänud sellisesse kohta juhatamise ning aarde eest...nüüd on tee ja olud tuttavad ning ehk ei jää ka viimaseks korraks.
Selle aarde võtsime ette Madisemäe aarde juurest naastes. Minnes olime märganud jääl jälgi, sinna oma sammud seadsimegi. Veidi kõhe ju oli mööda jääd minna kuid mürinat ja kolinat jalge all ei toimunud ja nii jõudsime kiirelt viimase veetõkkeni. See oli ka õnneks jääs, kuigi eemal oli vesi juba peal. Tagaveoga sai kaldast alla lastud ja hetk hiljem tuli mul pähe alles mõte, krm, sealt tuleb ju pärast üles ka saada :D. Aga mööda roostikku torni poole astudes oli mida vaadata. Keegi oli mööda roostikku astunud ja sinna sügava vao sisse ajanud, nii oli näha, mitmes kihis see jää seal on ( oleks see siis ka järgmisel päeval meeles olnud :P ). Torn vaadatud sai aaret otsima asutud. Minu gps näitas nulli küll veidi mujale, kuid tänu mustale kilekotiservale sai aare vaatamata lumele ikka leitud . Tagasi kindlale pinnale aitasid saada head käemusklid, sest kaldast ülesronimine polnudki nii lihtne, seda olin muidugi juba laskudes aru saanud :D. Tänud vahva koha näitamise eest!
Täna sai ette võetud pikem retk jalgsi Puurmani-Madisemäe-Puurmani. Kokku tuli 23 kilomeetrit. Talv on olnud lumetu ja mõnede pluskraadidega. Ilm oli ilus - vaikne, soojakraadide ja päikesepaistega. Kirna rada oli küll porisevõitu, kuid mitte hull. Aarde leidsin küllaltki kerge vaevaga. Ega seal palju variante polnud ka. Altmetsa vahitornis käisin ka - on ikka äge ehitis!
Siin oli kolmas kord see kui aardekarp päevavalgele tuli. Esimene kord ei klappinud kokku suurvesi ja liigmadalad säärikud, teisel korral segas lumi. Vahepeal olid ka koordinaadid täpsustunud. Anneli oli see, kellele üks kahtlane koht silma jäi. GPS arvas, et selle koha koordinaadid võiksid olla 59 32,581 26 13,480 ja et matkarada tahtis 3,2 km edasi-tagasi kõndimist
Loll pea on ikka jalgadele nuhtluseks küll. Ehk siis liigne agarus on ogarus. Sõitsime aardele lähimasse punkti teel, leidsime sealt matkaraja ja panime lõikama. Alguses oli asi ilus, varsti hakkas isegi torn paistma. Kui vaid seda jõge ees ei oleks. Siis aga hakkas rada kiuslikult valele poole keerama. Kui GPS náitas, et aare peaks olema kilomeetri kaugusel seljataga, siis otsustasime, et midagi on mäda ja targem on tagasi keerata. Tagasi raja algusesse jõudes ja kaarti uurides sai selgeks, et tagasitulek oli hea idee, sest vastasel korral oleks õige kohani jõudmiseks hea mitu kilomeetrit maha vantsida. Ledsime kiiresti sealt lähedalt ka õige teeotsa ja veel veidikese vantsimise járel ka torni. Aare jäi paraku leidmata, kodus kirjeldust üle lugedes selgus, et veidi valedele kohtadele sai rõhku pandud. Loodetavasti peatselt uuele katsele.
Väga lahe koht, lahe torn ja väga meeldiv õhkkond. Elu oleks nagu mingi teise kiiruse omandanud. Rahulikus idüllis sai ka aare välja otsitud ja oma nimi sisse kantud. Tänud juhatamast.
Ronisime torni ja jalutasime niisama ringi. Kui saabus üks seltskond ja hakkas lõket tegema lahkusime tõdemusega et küll ta seal lume ja jää all kusagil on.
Madisemäelt naasnuna noppisime ka selle. Karp on väsinud, kopitanud, haiseb, logiraamat ei püsi ka koos. Vajab tõhusat värskenduskuuri. Pakuks välja ka täpsemad koordinaadid: 58 32.576 ja 26 13.486. Maastiku raskusaste ei vasta ka vist päris tegelikkusele. Tundub, et käesoleval aastal on värskelt ehitatud käputäis sildu ja muru on isegi millalgi niidetud. Kuigi mõne kohapeale on maha pudenenud ka laastupuru, siis ei tahaks küll olla selle ratastooli lükkaja nahas - selline sügiseselt lige ja libe (nagu elu suhteliselt aeg luubis näitas) on see rada. Väiksematele koduloomadele oleks soovitatav eelnevalt snorgeldamise koolitus teha ja eelkooliealised lapsed, jahhh, neile ju vesi meeldib! Mida rohkem, seda põnevam. Olgu siis seda kasvõi üle kummiku. :)
Peale aardeleidu ronisime ka torni ja nentisime, et seal kohas ööbides tasukski kõige kõrgem korrus reserveerida - tuul käib mõnusalt läbi ja sääski pole. Tänud peitjale, tegemist on kohaga, kuhu tasub tagasi tulla.
P.S. Ja nii hämmastav, kui see ka pole, on peale selle aarde leidmist Jõgevamaal vaid üks, mis meil leidmata!
Koht oli väga mõngel, aarde leidsin kiiresti!
Võtsin aardest TB" Baboon", jätsin TB" Pingviin" ja smiley!
FTF leid
Teel Tartu poole põikasin korraks teest eemal asuvale matkarajale. Matkarada oli mitmes kohas vee all aga kummikutega pääses kuivalt läbi. Aarde peidukoha kõrval paikneb vägev kolme magamistoaga ja panoraamakendega vahitorn koos juurdekuuluva piknikuplatsiga. NB! Värsked jäljed reetsid, et keegi oli sel aastal käinud ATV-ga matkarajal (õnneks mitte geopeiturid). V: paberraha, J: metallraha, mänguasi