Kivitagune (Öine)

Hetkel jäime mingi 10nda helkuri juures toppama... eks tuleme kunagi tagasi seda kivi otsima :)

Leitud päeval, väikse vihje ja teravaks ihutud kirvega. Leidsin ka kokku viis helkurit aga nendest jäi aardeni jõudmiseks väheks. Kasutasin õlekõrt ja kivetasin ennas lõppu. Aardega kõik korras, jätsin juhendi. Tänud peitjale!

Kuna muud aarded olid siinkandis leitud, Otepää poole ei viitsinud paariks tunniks minna, siis sai otsustatud ööaaret kirvetada - vähemalt saam sammukesi teha. Isegi taskulampi ei võtnud kaasa, sest no mida sellega keset päist päikselist päeva ikka teha. Püüdsime erinevate loogikate ja Lauri ähmase mälupildi alusel pimeda kanana ainsat tera leida. Proovisime siit ja proovisime sealt. Leidsime loogilistest kohtadest ikka mitu-setu piirikivi. Ühe juurest leidsin isegi suure punase helkuri, ent seegi polnud vist aardega seotud. Lõpuks küsisin isegi kohaliku talu proualt, kas ta on lähistel sellist kivi näinud, aga ei sellist kivi siin küll pole, saime teada ;-) Ühel hetkel leidsime isegi ühe valge helkuri. Ent seegi jäi ainsaks silmatuks. Kui aeg küpseks sai, õigemini kui ideed ja kohad otsa said, jalutasime sama targalt minema. Oli kena poolteist tund :-) Kunagi saab olema põnev teada, kui lähedal olime ja kas loogikaga oleks ka päeval leidnud.

Käisime siin kalmistu parklas ka mõned nädalad tagasi, kui lund veel rohkelt oli ega suutnud ühtki helkurit leida. Täna venitasime geopäeva piisavalt pikaks, et see viimane leidmata Tõrva aare ka üles otsida ning ilma lumeta hakkas esimene helkur kohe silma. Algus läks ootamatult libedalt, helkureid muudkui kogunes, kuni ühel hetkel sattusime kahtlasele ristmikule, kus oleks justkui kahte suunda edasi minna saanud. Esimesena valisime vale raja, kust edasi enam midagi silma ei hakanud, siis aga märkasin kaugel eemal läbi puude mingit vilkumist. Lähemale minnes selguski, et õige tee läks sinnasuunda. Ei teagi, mis anomaalne helkur see meid seal teeristil eksitas. Lõpp oli ikka paras võsa, ei kujuta ette, kuidas seal suvisel ajal neid helkureid märgata oleks. Punaseid silmi nähes oli rõõm suur, kaevama õnneks enam ei pidanud, aardekirst hakkas kohe silma. Jess! Tõrva praeguseks puhas! Aitäh pimedasse surnuaeda seiklema kutsumast!

Juba teise helkuri leidmine osutus katsumuseks, tuiutasime siia-sinnapoole ja saime raja peale - algus oli väga tore ja nauditav jooksutamine. Võssa jõudes tekkis skepsis, liikusime siiski mööda valgeid helkureid edasi, aga ühel hetkel rada lõpes ja edasi ei jõudnud. Tuju oli nullis ja motivatsioon kadunud, usk lahja ja nii ta pooleli jäi. Ehk teinekord jälle. Võibolla siis kui kõik on raagus?

Oi, kui kaua selle leidmiseks kulus. Oleme Anneliga 2 aasta jooksul seal käinud, aga iga kord on lõpp peitu jäänud. Nüüd lõpuks leidsime üles.

Jaanipäevane teekond koju kulges läbi Tõrva. Nii! Lõpuks ometi õige hetk sellele aardele näpud taha saada. Vurasin parklasse ja hakkasin äppist oma salvestatud koordinaate otsima, kui selgus, et ... need on mu eelmises telefonis :DD

Aga õnneks mälu siiski alt ei vedanud. Suutsin tasapisi meelde tuletada, mis radasid pidi ma punasemad helkurid kätte leidsin. Kolmas koht osutuski õigeks - helkurid on, kivi on, aare ... täiesti olemas!

Aitäh peitmast! Väga vahva teostus, eriti lõpu oma. Eks vahepeale ilmselt kuluks natuke rohkem helkureid ära. Aga ma tegin ta välise abita ära, 3 korraga, seega tehtav :)

 1 

Panen ajaloolise tõe säilitamise huvides kirja. Selle aarde otsimisele mõtlesin 2020 aasta jaanipäeva paiku esimest korda. Siis kui sai tõrvatilgakesi esimest korda ja kõige suurem kogus korraga korjatud. Aga oli päev ja ööaarde otsimise jätsime vahele.

Pärast seda on Tõrvast läbi sõites alati käinud see aare peast läbi. Teised on kõik saanud logitud, aga see on seisnud nagu ilmasammas minu sagedasti läbitud tee ääres. Umbes aasta tagasi (kas 2021 detsembris või 2022 jaanuaris, ei mäleta), sai käidud helkureid otsimas ühel varajasel õhtul. Nüüd tean, et lisaks meie lambikese viletsale toimimisele ja veidi liiga valgele päevale, otsisin ka valest kohast.

Seekord vedas natukene paremini, kuigi meie lambikese aku oli jällegi tühi, aga taskust leitud telefoni taskulambiga õnnestus üht-teist saada endale vastu läikima. Kaotasin küll õige raja ikkagi ära ja kirvetasin niisama siia ja sinnapoole, aga ühe koha kontrollimisel leidsin mõned harvad helkurid ja ... lõpuks ka mõned punased. Ilmake oli juba väga pime ja sealt helkurite juurest ma oma tühjeneva akuga telefoniga väga kaua otsida ei saanud, aga mul on igatahes koordinaat kirjas ja nüüd proovin Tõrvale valgel ajal pihta saada, ehk õnnestub mõne aasta jooksul logida ka :D

Aga öine seiklus oli väga vahva! Aitäh!

Tulin küll tugeva taskulambiga aga päeval ei osanud nullist kuhugile poole liikuda. Päevasel ajal pole siin taskulambiga üldse midagi teha, ükskõik kui võimas see ka on. Natuke edutult kirvetasin ka aga ei midagi. Tuleb mõnipäev pimedas tagasi tulla ja siis on ehk helkurid näha ja võimalus Kivitagune ka ära logida.

Päevasel ajal poleks vist küll variantigi leida olnud, aga pimedas saime hakkama. Vahepeal oli suund küll täiesti kadunud ja tuustisime täiesti vales kohas, aga lõpuks saime taas jälje kätte ja jõudsime aardeni. Kivi oli täiesti äratuntav, aga aarde jäävangist vabastamiseks tuli pisut kohalikke abivahendeid kasutada. Nimed saime kirja ja aarde taas korralikult tagasi. Suur tänu mõistatuse ja aarde eest!

Oeh, siin ikka saime teha paaalju lisajälgi. Edasi-tagasi ja ikka uuesti. Sihikindlus viis sihile. Aitäh!

Ehhhh… :D. Selle aarde leidmisega saime kõige rohkem tänastest topsidest vatti, just finaalis, kus konteiner tundus olevat ühtaegu nii kohe-kohe käeulatuses kui väga-väga kättesaamatu :D. Aga ühistöös saime ikkagi lõpuks selle muljetavaldava suurusega aarde kätte ja lahti ja logitud :). Koos stoppama jäämisel edasi liikuma ja/või tähelepanu teritama ärgitavate varemleidnutega lahenes aare kenasti ka päeval ;), aitäh Sookoll7’le peitmast.

Valgamaa aardetuuril olles jäime üheks ööks Tõrvasse ja see sobis imehästi selle aarde otsimiseks, sest muidu me küll siia pimedal ajal ei satuks. Nii me üleeile õhtul pimeduse saabudes taskulampidega surnuaia väravasse läksime ja teed juhatavaid märke otsima hakkasime. Esimese hooga ei leidnud midagi, kuid jalutasime lihtsalt natuke kalmistul ja ühel hetkel oli ka esimene helkur leitud. Sealt edasi saime jupp maad ilusti edasi, kuid peale eksitavaid märke kaotasime raja. Kõndisime veel pikalt edasi, kuid midagi ei näinud kuskil suunas. Raske tundega andsime loobumisvõidu, sest mine tea, millal õnnestuks seda pimedas otsimist üldse jätkata.
Täna olime keset päevavalget aega taas Tõrvast läbi sõitmas ja tekkis mõte, et läheks vaataks valgel ajal seda metsaalust. Praeguse lumekihiga oli küll imeväike võimalus seda kivi sealt leida, kuid proovida ikka tasus. Läksime sinna kohta, kus viimati helkurit nägime ja hakkasime mööda metsa jalutama. Mina leidsine peagi paar kivi, mida usinalt lumest puhastama asusin, Salme liikus oma radu mööda natuke eemal. Ja siis ühel hetkel sain teate, et kivi on leitud. Ohoo, oli see vast mõnus tunne, et selle aarde ikka leidsime. Pool sai tehtud öösel ja teine pool päeval ja aare oli igati vinge.
Aitäh seiklusi ja põnevust pakkumast!

Alguses proovisin eristada peitja märgistusi küünaldest, virvatulukestest ja tiirlevatest tähtedest enda silme ees. Mina oleks vist tõesti endale parem augu kaevanud ja mulla ka peale tõmmanud aga õnneks oli silmi ja ajusid enam kui kaks ja üks meil. Ja siis saabus täielik ikaldus. Mitte miskit ei hakanud enam külmunud pimeduses silma. Kuidas Piia suutis meid taas rajale tagasi viia, see on minu jaoks müstika. Kohe täitsa kindlasti on rajal ka rappa meelitav märk. Kuna me mõlemad seda nägime, vähe sellest, mõlemad selle kutse järel ka läksime siis see ei saa küll olla psühodeelilise aju toodang.

 1 

Tegelikult oli see aare ainus, mis sel päeval plaanis oli. Läks aga vähe teisiti. Siia jõudes olid ajavarud pea olematud ja plaan oli see nii kiirelt ära teha kui võimalik. Läks aga teisiti...
Võite vaid ette kujutada, milline tuledemeri siin jõululaupäeval ees ootas... Oli juba tunne, et loobume peale esimest punkti. Siiski otsustasime jätkata. Küll visalt aga nii need järgmised särasilmad meile end ilmutasid. Ja siis tuli taas seis, et olime tupikus. Lõpuks ei jäänud muud üle kui üritus pooleli jätta. Lahkudes jäi aga üks helkiv täpike silma! Ja rohkem me enam sellest "köiest" lahti ei lasknud. Peagi särasid punased silmad me ees :) Aardelaekani jõudmiseks oli vaja kinnikülmunud kaitsekihid ettevaatlikult eemaldada. Peale seda taastasime algse vaatepildi ja kiirustasime autosse. Tavaliselt olen püüdnud sellistes kohtades jalutamiseks aega varuda. Nüüd läks kahjuks teisiti.
Aarde eest aga suured tänud! Meile väga meeldis :)

Käisin vaatamas, aga paistab, et minu pealamp jääb nõrgaks selle jaoks või mina lihtsalt koba ;) igatahes on põhjust Tõrva kanti sattumiseks ka tulevikus.

Mitte ei taipa, kuidas nad kõik selle veebruaris üles leidsid. Alguspunkti siis polnud üldse näha, Kaks helkurit surnuaias leidsin, edasi oli pass. Nüüd peale hooldust läks nagu õlitatult, kuigi ühes kohas helgib vale haru ka valgelt ja otse enne peidukohta (mis on igati väärikas) on kõhedusttekitavalt pikk helkurite vahe, mida läbi põõsasrinde jälgida. Ja hea oli see, et taskulambiaku sai täiesti tühjaks alles pärast logimist, mitte enne. Käsikaudu tagasitulek oli vahva. Kuiv ja korras, aitäh toreda elamuse eest.

Meeltesegaduse hetkel lasin end meelitada valgusfestivalile, mille inimhordide arv tekitas minus tõsise soovi kuskile väga kaugele ära pageda. Aarde inimtühi kant sobis selleks ideaalselt ja et me pimedal ajal sinnakanti ilmselt kuigi palju ei satu, oli igati loomulik selle aardega tol õhtul tegeleda. Vähmalt midagigi toredat sellesse päevanumbrisse. Pean küll tunnistama, et kujutasin aarde lõppasukohta veidi teistmoodi ette. Algus oli minusugusele pimekanale ka veidi koba. Tahtsin taskulambi viletsa valguse süüks ajada, aga kui sama taskulamp teise otsija kätte anda, hakkas tema kohe nägema. Igatahes jõudsime lõpuks momendini, kus mõned otsijad enam erilist vaimustust ei tundnud. Lisaks suutis eesliikunud kaaslane ajada ärevaks terve kamba sumisevaid tiivulisi. Õnneks kõrvad mul töötasid hästi ja ei hakanud sandaalidega nende lähikonda ronima. Eks ta üks hull ettevõtmine segaduste inimestega oli, aga konteinerini me lõpuks ikka jõudsime.

Huvitav seiklus mõnusas suveöös :) Tänud!

 1 

Aega läks, aga kätte saime. Peale pikka dšunglis ekslemist ja tapjamesilastega võitlemist kippus meeskonna moraal langema ja pool seltskonda proovis kaks korda otsa ümber keerata ja alla anda, aga harvad helkuritega punktid sattusid õigel ajal ja pidasime peaaegu, et lõpuni tervikuna vastu. Ilma Tormi mega "tasku" lambita oleks jäänud kindlasti see aare leidmata.

Aga aitäh öise seikluse eest!

Tõrva tuuril leitud.Aitäh!

Leitud tänan

Lausa kahe päeva ettevõtmine - alustasime 10., lõpetasime 11. kuupäeval.

Tänan aarde eest!

Kui olime auto nullis ära parkinud, keeldusime mina ja Kairi kõige otsemat teed mööda aardele lähenemast. Läksime siis suure ringiga arvatava raja peale ja olime mingi hetk juba lõpp-punkti ka välja jõudmas (mida me sellel hetkel ise veel ei teadnud), kui helkurite märgid äkki kadusid. Kuigi suur hulk jalajälgi läks veel edasi, otsustasime meie millegipärast ikkagi tagasi pöörata ja eespool olevaid helkureid natuke lähemalt uurida.

Pilkases pimeduses nägime äkki kahte taskulampi vilkumas ja õige pea kohtusime [polaar]-i tiimiga. Siinkohal tervitused teile! Otsustasime nüüd koos asja edasi uurida, kuid otsimine ei andnud tükk aega veel tulemust. Läksime siis ikkagi tagasi sinna, kust esialgu oma rännaku pooleli olime jätnud ja lõpuks helendas meie ees ka punane helkur. Kivi küll leidsime, kuid logiraamatuni jõudmine võttis veel aega, aare oli piisavalt hästi maskeeritud. Väga võimas märgiga kivi ja kvaliteetne aare. Täname!

Tänan aarde eest! :)

Mulle tundub, et selle raja tähistus on natukene kadusid näinud. Vähemalt mul ei ole õnnestunud ei lehtes ega ka lehtedeta puude puhul piisavalt helkureid märgata, et aru saada, kus mõnes punktis minema peab.

Esimesel korral käies olid puud lehtes, siis ei märganud alguses midagi, aga liikudes loogilises suunas lõpuks märkasin midagi. Siis sain natukene liikuda, aga ilmselt jäi õige (märgistatud) ärapöörde koht märkamata ning langesin eksitaja lõksu.

Sel korral enam lehti polnud ja märkasin ka ärapöörde märgistust. Seejärel polnud enam jälle pikalt tähistust, aga õnneks olid jäljed lumes. Nägime ka lõpu tähistuse ära, kuid kivi seal polnud. Juhindusime siis jälgedest, mis viisid sobiva objektini. Varasemad leidjad olid küll varasema olukorra päris hästi taastanud, ei olnudki kohe kindlad, et õiges kohas oleme. Lõpuks tuli aare kivi tagant välja.

Ma pole kunagi aru saanud, et mismoodi neid ööaardeid päeval tehakse aga Miki tegi päeva veel valgemaks ja pani mingis suunas ajama. Ega jäänudki muud üle, kui sabas püsida ja õigel hetkel pastakas taskust välja koukida. Aitäh!

Pimedus oli tugev, lambid samuti, kuid ikka oli alguses suht pimeduses kobamine. Kuna Marko oli selle varem mingile maale lahendanud, siis lihtsalt siirdusime selles suunas läbi kalmistu, kuni ilmselgelt äratuntav märgistus vastu tuli. Peagi tekitasid segadust teist värvi helkurid, kuid õige värvi otsingul siiski miskit leidsime, kuni enam ei leidnud midagi. Siis aga sammusime lumme tallatud rada mööda edasi ja peagi märkasimegi lõppu tähistust. Oligi kivi. Nüüd tuli vaid lumme kaevuda ja kivitagune ära logida. Tänan peitmast.

Talvepuhkuse leid # 176. Leitud, logitud, tänan! Pärast tilgaringi läbimist oli saabunud pimedus ja võimas pealamp näitas päris kiiresti kätte, et mida vaadata ja mida ignoreerida. Pärast kolmandat oli korraks peataolek ja proovisin mitut erinevat teed, kuid sain ka õigele särale jälile ja edasi oli lihtsalt meeldiv jalutuskäik kivi taha.

Viimane jalutuskäik enne Caro ja Aare juurde minekut. Tüdrukud nautisid sajaga taskulampidega info tagaajamist. Ega mulle endalegi meeldis. :) Tüngad jätaks ära, muidu kõik super! Aitäh!

Mulle meeldivad ööaarded :) See ka. Lastele meeldis ka ees lampidega joosta ja said punktide leidmisega väga hästi hakkama. Tünga vajadusest mina aru ei saa...ja lõpus läks hästi, et külma ja rohkem lund ei olnud. Peitjale tänud!

Leitud. Tänud!

See sai meie tänase päeva viimaseks aardeks, sest mugusõber, kelle poole me ööseks jäime, tahtis kangesti kaasa tulla. Niisiis parkisime end surnuaia juurde ja alustasime teekonda. Mingi hetke pärast märkasime helkurit ja siis teist aga see juhatas meid valele poole. Saime aru, et alustasime veidi valest kohast. Kuna kõik teised aarded olid lähedusest korjatud, siis tähelepanelik olles teadsime, kust meie teekond veel mööda viib ja nii sai sõbra abiga õigest kohast jätkatud, teadis ta ju surnuaaia teid peast. Ühel hetkel said aga märgid otsa... läksime edasi aga enam miskit ei leidnud. Kõndisime edasi ja tagasi ja mõistus oli otsas. Mugusõber haaras meie ühe taskulambi ja kadus metsa tagasi. Kümme minutit hiljem saabus meile kõne temalt, et ta leidnud. Tulgu me vaadaku, kas õige asi. Ragistasime end läbi võsa kohale ja aare täitsa olemas. Eelmisel aastal tulime Tõrvasse ja kaasasime oma sõbra orienteerumisvõistlusele, seekord geopeitusse. Mis järgmiseks aastaks.... eks näis Tänud

Ehk olime kolmandat korda siin? Igatahes oli nüüd piisavalt pime, et rada läbi teha. Mingi hetk hakkas loogika silma ja iga kord, kui oli kahtlus, sai sellele tugineda ja jõudsime kenasti lõppu. Tee peal jäid silma sellised sõnad ,,Kes põlenud heleda leegiga, ei lahku iial eikeegina". Sellega sai ka Valgamaa mõistatustega kõik.

 2 

Seda aaret oleme palju planeerinud, aga kohe kuidagi ei sattu Tõrva pimedas. Täna sai siis ümbruses aardeid otsitud, kuni läks pimedaks. Eelnevalt olime suvel käinud valges, mitte midagi ei näinud. Täna oli pilvine, aga päeval ikkagi midagi ei näinud. Nüüd tulime kottpimedas ja juba autotuledega nägime esimese punkti ära. Edasi läks kõik ludinal, vahepeal eksitas üks mugude helkur, aga lõppu me jõudsime. Üllatavalt pikk rada, millegipärast ootasin lühemat. Aga aare oli hästi tehtud ja nüüd jälle üks piiratud otsimisajaga aare leitud. Oli igati korda läinud geotuur.

Millal siis veel ööaardeid otsida kui öö tuuakse päeval kätte? Millal veel surnuaia aaret otsida kui mitte 13. reedel (2020)? Esimene üllatus tuli siis kui Irma taskulampi käima pannes, ütles et see ei tööta. Laadisin ju alles, või ei? Õnneks siiski toimis, sest pealambiga nii selgelt järgmist punkti igal pool ei näinud. Surnuaias jäi silma kui erinevalt on hauakivisid läbi aja paigutatud. Paljudel oli teeraja pool platsi alguses kivi ning pink tagapool, nagu käiks kadunukese kuklaga rääkimas. Kokku tuli täiesti paraja pikkusega jalutuskäik. Vahepeal küll kadus järg käest ära, eriti kui tekkis väga palju silmi, kuid saime siiski rajale tagasi. Möödusime ka hauakaevajatest ning tagasiteel tehti veel põllutöid, küll on töökad inimesed siin Tõrvas. Sain ka teada, et Chaga eliksiir tuleb Tõrvakandist. Peidukoht oli ideaalne 13. reede temaatikat arvestades. (582) Aitäh!

Kogu aeg on Tõrvas suure valgega käidud. Nüüd õnnestus tööasjad nii sättida, et ka pimeduses (ja vihmas) Tõrvat külastatud. Täppide rida viis ilusti läbi kalmistu ja veel edasigi. Vahepeal eksitasid kollasilmsed loomad-linnud. Aga lõpuks sealt kusklit tagant viimased markerid ja kivi ise. Tänud ööaarde eest

Siin olime teist korda. Esimesel korral arvasime, et saab hakkama mobiilivalgusega ja mitte just kõige pimedamal ajal. Täna aga olime korralikult varustatud ja ühes ka noor kotkasilm Kaspar! Meil jäi vaid järgi jõuda! Öine surnuaed küünlasäras tundus pigem soe ja pidulik kui pelutav! Jah, kohati kadusid helkurid ja olime hetkeks ka nõutud aga tugev valgusvihk leidis siiski metsas helkurijada üles ja jõudsime õnnelikult kivini! Aardega oli kõik korras ja jalutuskäik meeldis väga! Aitäh!

8554.

Aitäh

Leitud

Mingil hetkel said helkurid otsa.

Viimati Tõrvas olles säras päike nii kõrgel ja nii tugevalt kui üldse võimalik. Võtsin ikkagi prozhektori välja ja tegin nullis seistes prooviks 360-kraadise tiiru. Ümbritsevatele puudele langevat valgusvihku polnud eredas päevavalguses nähagi, mingit helkuri helki samuti ei silmanud. Küll aga vaatasid surnuaialt tulevad inimesed mind kui poolearulist :P

Täna jõudsin õhtuhämaruse ära oodata ja nii oli hoopis teine asi. Muudkui ainult astu. Korra tekkis teekonnale küll peaaegu sõlm sisse ja sattusin sellest hetkeks segadusse. Paariks minutiks vaid, siis sai jälle niidiots üles leitud. Plätudega seda teed lõppu marssimine läks veidike käest ära, õigupoolest üks plätu tuli jalast ära. Rihmad jäid siiski terveks ja hoolikamalt sammu seades polnud probleemi. Juba varsti võiski kivitagusesse logiraamatusse kraapsjalad sisse märkida. Aitäh.

Hiigelnäkk tagurpidi lillepotiga

 1 

"No millal mina pimedaga Tõrva satun?" keris peas mõte, kui aega veel veidi oli, aga pimedust mitte. Teised lähedased aarded olid liiga palju aega nõudvad. "Noh, eks ma võin seda kivi ju niisama ka otsida veidi," oli järgmine mõte. Aga siis hakkas sadama. "Hähh, ma olen ju orienteeruja, ma ei karda vihma!" üritasin ennast motiveerida, kuid käsi ei tahtnud auto ust lahti teha.
"Me saame kohe valmis," kirjutas poeg Tartust. No enam ei olnud aega mõtelda. Hüppasin autost ja asusin asja uurima. Polnudki liiga kaua uurida vaja. Jalad vedasid üsna ruttu selle kivi juurde, mille taha mul pliiatsiga asja oli. Ja Tartusse jõudsin täpselt lubatud ajal.
Aitäh! Süü kergenduseks võib ütelda, et pealamp oli otsimise ajal kaasas. Kuigi helkureid ma temaga ei näinud.

 3 

Kõik eelkõnelejad juba kirjutasid väga hästi ära, et mis siin sai. Aga see oli ikka eksprompt pauk, satun geoõhtul uute inimeste seltskonda, vaid Annega olin sel õhtul veidi enne rääkinud. Ja siis tuleb idee, et ööaaret otsima. Ja no ega ma ka olen lühikese süütenööriga, kui on vaja eksprompt asju teha, ma ikka vajutasin ka takka, et muidugi-muidugi-muidugi. Muidu pean mina see loll olema, kes kõiki teisi sunnib lampi uusi asju tegema, sel korral oli juhtumisi selliseid isikuid kohe mitu :D Ja nii ma oma autost jalgratta ja kogu muu hunnikus oleva kola välja viskasin. Ja sõit võis alata. Anne siin väidab, et suretas auto välja ja vana risu. Kõik on tõsi muidugi. Aga ega talle ka midagi pahaks panna ei saa, järgmine hommik ju selgus, et paras ports autosid pani sest mäest ikka suure hooga üles. Aga meie jäime mäe peale seisma, Anne suutis sealt ära sõita ilma käsipidurit kasutamata. Eks tahtis jah gaasi saada.

See sõit surnuaiale oli haige, kilometraaži ei kerinud vähemaks, vaid kogu aeg tuli juurde. Kui ühel hetkel oli juba 28 jäänud, siis järsku jälle 39 ja nii. Nagu nõiutud värk. Kohale jõudes lambid välja, kuid mida imet, nii palju küünlaid surnuaial. Kui vähegi valgust on, siis on nii mõnus ja müstiline surnuaedades. Ma vahel käin jalutamas öösel pimedas küünalde valgel niikuinii surnuaedades, see on hästi mõnus kogemus. Midagi nii ajatut ja võimast.

Ja jah, oli tõesti nii, et arvasime, et nüüd aare käes ja lampi oli üks Tõrvatilk näpus. See muidugi päädis sellega, et algus oli lahti tehtud ja sai neid tilkasid veelgi näpitud mõned, enne, kui aeg koduteele oli. Pilt ongi tilga juurest :D

Tänan seikluse eest. Ööaarete häda kauges kohas on see, et siia ju üksi ei säti sellist aega, et otsima tulla. Ja seda tänuväärsem, kui lampi see tehtud saab. Mõnus teostus ka lõpus, igati tänuväärt.

 2 

Geojaan on tore üritus, vahva seltskond koos, ikka tekib kellelgi põnevaid ideid;). Ühel hetkel haaratigi nööbist kinni ja kõlas plaan mitte kaugel olevat ööaaret külastada. Tundus põnev. Tubli sohver kihutaski varsti peoplatsilt “korraks” ära. Õige varsti selgus muidugi tõsiasi, et mööda teed on öise seikluse paika pisut pikem tee kui arvatud. Ega midagi, ühiselt otsustati austatu siiski lõpule viia. Minul oli kodutöö tegemata, seega asjaolu, et läheme keset ööd surnuaeda, oli naljakalt kriipi. Erinevalt Arvost, kes väitis end ka hea meelega sellises paigas üksi öösel jalutama, ei oleks minagi siia ealeski öösel ilma turvalise kambata kondama tulnud.
Küünlaid oli valgustamas hulganisti, aga need aardeni jõudmisele kaasa ei aidanud, õnneks olid meil korralikud lambid ning lõbusa naljatlemise saatel kulges teekond märkamatult ruttu. Nalja sai palju, ka siis kui arvasime, et oleme aarde leidnud, aga konteineri pealt nime lugedes selgus, et oleme hoopis tõrvatilga otsa sattunud. Jätkasime otsinguid ja leidsime ka kivitaguse. Aitäh peitjale! Suur aitäh kaaslastele, oli lõbus öine seiklus.

 4 

Muidugi genereerib minu pea ju igasugu asju, teada oli ju ka, et Tanelil oli mulle taskulamp autos olemas ja kui ilmus Arvo ja kuna ma ühtegi tsiklit ennist ei näinud, järelikult tal on auto, siis oli plaan ju paigas. Plaan võis ju paigas olla aga kohe algul suri auto välja, no toohh, siis suri veel mäkketõusul ja tundus, et selle risuga minema ei saagi. Hiljem selgus, et vägagi väärt massin ja vaja oli vaid minu muidu rasket, siis veel raskemat jalga gaasil.

Auto viis ilusti kohale ja superlambid valgustasid kogu surnuaia, ainult jaluta. Jee ma siin üksi oleks jalutanud, never-never-never! Hämmastas, et niipalju küünlaid põles ja ilusasti korras oli kõik. Siis nägin ma helkurit ja kohale minnes leidsin vihje. Kõndisime lõppu ja logides selgus, et logime hoopis Tõrvatilka. No mida värki nüüd!

Siis leidsime oma raja ka üles ja no nende lampidega ja toreda seltskonnaga oli see aare lahe teha. Aitäh peitjale ja kaaslastele, kes kõik selle pulli kaasa tegi!

 3 

Et kõik ausalt ära rääkida, tuli alustada sellest, et Annel tekkis keset ööd mõte minna ööaaret otsima. Linnulennult ju vaid paarkümmend kilomeetrit. Anne oli lahkelt nõus autojuht olema. Tegime siis Arvo autosse veidi ruumi ja sõit võis alata. Kui juba sõitma olime hakanud, siis selgus, et see auto ei oska üldse lennata ja teed pidi on hoopis pikem maa, aga tagasi ka ei hakanud enam keerama kui juba sõitsime. Poolel teel selgus, et see tee, mida GPS mõtles, on puha üles kaevatud. Eks tuli siis leida alternatiivne tee, mis seal ikka. Kuidagi me kohale jõudsime. Surnuaed oli väga müstiline, hämmastavalt palju küünlaid põles seal. Õnneks olid lambid piisavalt kurjad, et helkureid eristada. Paar korda õnnestus ka rada silmist ja korra isegi komistasime üle tõrvatilga otsa, mis mul leitud oli, aga teised said boonnusena sinna ka nime kirja. Varsti oli ka kivi leitud ja saime nimed kirja panna. Tagasiteel said veel mõned tõrvatilgad ka nimedega ära tähistatud. Oli see alles meeleolukas öine otsing. Aitäh peitjale.

 1 

Pärast geojaanipäevalt lahkumist otsustain koduteel selle aarde üles otsida. Suve öödega on selline lugu, et nad ju nõnda üürikesed ja küsimus kas üldse taskulamp raja nähtavale toob. Esimene punkt jäi siiski juba autotulede valgusvihku. Edasine teekond kulges huvitavalt ja suhteliselt sujuvalt. Vahet tuli teha raja tähisel ja helendaval jaaniussil. Kuna vahepeal sain eksitavad helkurid avastatud, ju ma siis ikka õigel teel olin. Viimaks jõudsin siiski omadega tupikusse, sest korraga kadus tähistatud rada. Jäid vaid jaaniussid kes teed edasi valgustasid aga ei mingeid muid värvi tulukesi enamsilma ei hakanud silma. Lõpuks olin väljas juba varem käidud tuttavasse kohta ning kui ka külakoerad minu pärast terve Tõrva tahtsid üles äratada, loobusin edasi otsimast.

Parklasse jõudmise hetkeks oli just uus kuupäev ette keeranud. Hämaras oli rada täitsa läbitav. Lõppu jõudsin suhteliselt kiiresti, tänud.

Tänud aarde eest!

Natuke valge oli veel. Veetsime tubli tunni eksitava koha ümbruses ringi tuustides, aga lõpuks saime ikka õigele lõpule pihta. Pärast logimist oli hirmus pime tagasitee, üks mahalangenud okaspuu varitseb teravate tüügastega. Aitäh!

Olles kodus viimast logiteadet lugenud, et sirava päikese toel siin kaugele ei purjeta, siis seadsime oma käigud nii, et saaksime seda aaret tulla ikka pimedas otsima. Nii lõpetasimegi äsja kolmveerand üheteist ajal Tõrvatilga seeria matkaraja ning tulime siia oma õnne proovile panema. Tegelikult läks väga kiirelt ja hästi, kuna pimedus ja lambid andsid trumbid meie kätte. Nii saigi see jalutuskäik edukalt lõpetatud ning muidugi ka skoorisime ja panime nimed kirja.

Sellega on tänane aardejaht lõppenud ning mõned jätsime veel homseks. Siirdusime Karupoeg Puhhi juurde edasist õhtut ja ööd veetma ning end hästi tundma. Tänud aarde eest!

Lõpetasime tõrvatilgaraja ja proovisime soovitatud söögikohta minna. Kahjuks oli see mõni minut varem suletud. Päike oli veel kõrgel, aga Mikk lubas mind surnuaiale kolama minna, kui esimese punkti üles leian. Leidsin. Teise ja kolmanda ka, siis tuli Mikk appi labürinti pidi jooksma. Silma sirava päikese kiuste jõudsime päris kaugele ja ilmselt ka lõpu lähedale, aga taskulambiga vehkimisest kasu polnud ja niisama ringi käimisel sattusime juba käidud rajale tagasi. Pimedamates oludes peaks nüüd lõpp lõbusamalt tulema.

Meie kolmanda päeva viimane aare. Õues oli parajalt pime ja saime rajaga alustada. Esimene punkt jäi meile kiirelt silma ja rada kulges ladusalt. Vahetult enne lõppu sattusime segadusse, aga Karlil õnnestus meid jälle õigele teele saada. Aitäh toreda ja mõnusa pikkusega ööaarde eest!

 8 

Kolmanda geopäeva lõpetuseks suundusime Lasa järve äärde telkima. Seni kuniks päike loojuda kavatseda plaanis tegime aega parajaks. Panime telgi püsti, lõhkusime puid ja tegime üles lõkke. Chillisime ja grillisime ning peitsime järgmistele ka ühe aarde, et saaks teisedki seda ilusat kohta vaatama tulla. Kui päike oli olnud loojuvas olekus juba pool tunnikest, siis istusime autosse ja sõitsime tagasi Tõrvasse ööaaret tegema.

Surnuaia väravas jäi vajalik otsitav kohe silma ja asusime jalutuskäigule. Omamoodi kaunis oli seal jalutada. Enamus punkte jäid koheselt silma ja pikemalt lambiga vehkima ei pidanudki. Vaid lõpu poole, kui tulid segavad tulukesed, tekkis ka meil segadus. Rada hargnes kahes kohas kaheks ja kõndisime valesse suunda ja tupikusse. Väljas oli siiski piisavalt pime ja valest kohast paistis ülejärgmine täpike kätte. Edasi oligi lõpp, kivi ja laegas. Karbi avamine tekitas aga suuri probleeme. Keere ei töödanud - kui väga suure jõuga keerata siis keerdus hoopis keerme küljes olev toru. Otsustasin proovida läheneda tagant otsast ja pärast pingutusi saimegi nimed kirja. Muidu oli mõnusa pikkuse ja raskusega öörada. Aitäh!

Peale paari päeva tagust ebaõnne tegin toas natuke kaarditööd ja tekkis arvamus, et see võib ka valges leitav olla. Ei olnud.

Ja kui juba öö oli egas siis muud kui ööaaret otsima. Esimese öö aarde leidsime sügisel Saaremal Tornimäe kalmistul ja nüüd järgmine. Pimedas on ikka huvitav surnuaias olla. Täna poles ka palju kalmuküünlaid millegipärast. Ööaare meeldis niivõrd, et tegin ise ka ühe ööaarde Viljandisse. Eksitavaid helkureid oli ka valgeid, mida leidsime. Ühe juurde läksime aga see oli hoopis inglikujuline helkur kalmukivi küljes ja enam me neid ei vaadanud, otsisime neid õigeid. Lõpuks leidsime kollaseid ka aga las need olla... Punased ei lasknud ka end kaua otsida ja aare igavesti uhke. Tagasi te oli juba täpselt keskööl ning päris sellisel ajal polegi surnuaial olnud. Valitses vaikus ja ainult ööbik laksutas kuskil... Aitäh peitjale vaeva eest ja öist surnuaeda tutvustamast! :)

Öine viimane aare, mõni minut enne südaööd. Vägev toru. Tänud seikluse eest. ????????

Ühes kohas sattusin kimbatusse ja kiire oli.

Käisime päeval korra parklas aga siis tuvastasime, et lauspäeikesepaistes pole võimalik kuskile poole vaadata. Kui õhtul tagasi tulime, oli siht selge. Kohtasime ka teisi "millegiotsijaid", kes taskulambid peos hilisõhtuses surnuaias kaaskodanikke pimestasid. Kas nad seda sama otsisid mida meie, jäi sel hetkel tegelikult selgusetuks.
Tänud aarde eest - oli vahva! :)

 2 

Olime läbisõidul ja tiba valge oli veel. Taskulampidega ei jäänud kohe miskit silma ja mõtlesime juba jätta teiseks korraks. Auto kaugtuledega aga jäi miskit kahtlast siiski silma ja pusides ka järgmine. Edasi tegi juba ka hämarus koostööd ja parklasse tagasi jõudes oli kõik juba täitsa häati nähtav :D. Väga äge jalutuskäik oli. Meie nautisime täiega :). Aitäh!

Mõnus romantiline jalutuskäik. Väga lahe lõpp. Aitäh!

Tõmbasime aga helgiheitja käima ja hakkasime pihta. Kuna nullis ei osanud esimese hooga suunda valida, siis sai veidi lambiga ringi vehitud. Selle peale läks aga kurepere änksi täis. Tegime siis kähku vehkat, enne kui loodusega mingi situatsioon tekib. Rajal kulges kõik hästi. Kuna lambil oli piisavalt luumeneid sai rahulikult õhtusel ajal jalutada ja linnulaulu kuulata. Pimedas võib veel kuskile sisse astuda :) Täitsa OK rada Jätsime ränduri.

Põnev jalutuskäik oli ning kõik selge ja loogiline kuni lõpuni välja. Aitäh peitjale!