Roka

7 september 2024 leidis Inge [aunad]

Juustu aarde juurest kanuuga jõge mööda tulles sai ikka korduvalt kaarti vaadatud, et kaua veel. No ja lõpuks kohale jõudes ei oleks ilma kaardita küll taibanud, et siin see aare olla võiks. Lihtsalt nii metsikuks on kõik ajaga muutunud. Läbi floora teed rajades oli kohalik pinisev lennuvägi väga rõõmus, et aardega kohmitsemine aega võtab.

Tagasi vee äärde saades sai ohtralt sääsetõrjet peale lastud ja olemine muutus hoobilt paremaks. Siitmaalt läks jõgi laiemaks ja tundus, et ka pisut sirgemaks ning rõõmustavalt takistuste vabaks. Aga nüüd oli juba tüdimus ja väsimus ligi hiilinud, nii et kohati tegelesin juhtimise asemel lihtsalt kajaki aeruga ühtlase hoo hoidmisega, mille tulemusel sai küll kiiremini edasi, kuid kohati mitte just kõige mõistlikumat trajektoori pidi.

Tänan peitmast.

6 juuli 2024 leidis Maret & [yksk6ik]

Matk oli kestnud terve päeva. Pikk teekond oli läbitud ja minna oli veel ja veel. 30 km sõitu ja 11 tundi. Käed enam kuuletuda ei tahtnud, vähemalt ilm oli ilus ja lõpp hakkas vaevaliselt aga siiki lähenema. Tänud

6 juuli 2024 hooldas K&M [yksk6ik]

Uus karp ja minigrip ,logiraamat jäi vana.Hetkel kuiv ja korras

23 juuli 2022 soovis hooldamist Iljar [jan007]

karp on mõnele metsloomale hambusse jäänud, vaja asendada millegi närismiskindlamaga...

23 juuli 2022 leidis Iljar, Johan [jan007]

Kuna väga suurt eeltööd ei teinud, siis nüüd tagantjärgi on huvitav näha, et see aare on unustatud aarete listis 14. kohal. No nüüd enam pole kui ma "Saada" vajutan. Jätkuvalt Kirnast ja süstadega, nii me siia jõudsime. Ragistasime lühikeste pükstega läbi nõgesevõsa ja olimegi tamme juures, eemal paistis ka aardekarp. Imestasime, et kas tõesti peabki aare nii maas vedelema aga nähes karpi, sai asi selgemaks. Keegi hambuline on selle omast õigest kohast maha rebinud, ühe karbi otsa puruks hammustanud ja siis üritanud logiraamatu kilekotti sellest august välja sikutada. Õnneks oli logiraamat veel teiseski kotis ja see sisemine oli terve, seega raamat ok aga hädasti on siia uut ja ilmselt vandaalikindlamat karpi vaja. Riputasime jäänuse oma algsele kohale.

23 august 2020 leidis Silver, Mari ja Merle [meteta]

Pärast kõrvalepõigelt juustuauke uurima jätkasime oma teekonda taas mööda jõge. Nagu Silver juba mainis, see lõik tundus niiii pikk, linnulennult kuvatav kaugus vähenes käänulisel jõel väga aeglaselt. Jõgi oli aga mõnus, koos oma mõningate takistustega, mis sundisidki supilaual ikka valvsust mitte kaotama. Püsti seistes või mugavalt toolil aerutades ning vahvas seltskonnas mõnusalt jutustades kulges retk väga meeldivalt. Aare polnud jõelt küll kaugel, aga lõuani ulatuvate kõrvenõgeste vahelt parima lähenemistee otsimine liiga kiiret logiraamatuni jõudmist ei tõotanud, õnneks jäi konteiner ruttu silma ja saime varsti tagasi jõele.
Aitäh.

23 august 2020 leidis Merle, Mari ja [silver0]

Eelmise aarde juurest mööda jõge siia oli ilmselt kõige karmim lõik. Mitte, et jõel oleks midagi viga olnud aga teekond oli meeletult pikk. Kui linnulennult oli tulla ca 4.5km siis kalade ja meie teekond oli palju palju pikem. Kilomeetrid gepsus vähenesid mega aeglaselt. Eriti õnnetud olid need momendid kui gepsu piiludes avastasime, et sellel hetkel kaugus aardest hoopis suureneb. Uhkustasin veel Merle ees, et ma seekord olen nii ettevalmistunud, et kui peaks kuskil ora otsa SUPlaua puruks sõitma siin pärapõrgus, siis mul on esimest korda paranduskomplekt kaasas. Selle peale küsiti muuseas, et pump ka siis jah? Emmm...Ei. :D Oli see alles piinlik moment. Rajal olles saabusid linnast juba varem ärevad teated taevast alla sadavast vihmast. Ma uskusin prognoosi ja lähtusin sellest, et me võime veits vihma saada alles õhtul. Selle aarde juures see juhtuski. See oli ka see koht kus ma plaanisin oma päev läbi leos olnud jalad ära päästa neid vähem niiskematesse tossudesse susates. Aga vihma käes ligunedes ei näinud sellel enam pointi ja hambad ristis jätkasin teed. Randudes ootas taas järsk mudane kallas ning nõgesed paljaid sääri paitamas. Otsimisega kaua ei läinud. Ruttu nimi kirja ja kärmelt sääsevabale parvele tagasi.

Tänud.

19 august 2020 leidis Raivo [raivo]

Kulgesin süstaga mööda jõge ja sobivas kohas vedasin aluse kaldale. Kui eelmise aarde juures tuli jalgsikäiku kolmsada meetrit siis siin vaid viiskümmend. Aare hea tervise juures, aitäh!

19 august 2019 leidis Anna ja Karmen [laiku]

Anna võttis juba meie retke väga ilusti kokku. Oli väga lõõgastav esmaspäev, nii pikalt looduses selle kõige ehedamal kujul polnudki ammu viibinud. Aitäh!

19 august 2019 leidis Karmen ja Anna [taevamanna]

Selleks, et esmaspäev liiga sinine poleks, tuleb üks aare noppida. Soovitavalt selline, kuhu kohalejõudmine on mitmetunnine seiklus. Roka tundus selleks ideaalne olevat, sest see jäi talvel juba kripeldama päev varem alanud piiranguaja tõttu.
Aga praegu on suvi ja vesi on soe ja piiranguaeg on läbi ja varustus on olemas ja sõps, kes nõus kaasa tulema, on ka olemas. Mõeldud, tehtud.
Alustasime oma retke ühe lauaga Londonist. Saime just kalipsod selga, kui tuli väike vihm laua pumpamise ajaks, mmm... värskendav. Mõned minutid hiljem olime kamaga vees ja liuglemine aarde poole võis alata. Jutustades läks aardeni jõudmiseks kulunud 2h40min üsna märkamatult. Tõmbasime laua ninaga välja ja sammusime läbi pika rohu mööda looma- ja/või georada aardeni. Rohu sees jäi silma karu jäetud päts ja aaret ennast valvas üks hirve moodi tegelane, kes eemale kalpsas kui meid kuulis. Panime nimed kirja, jätsime ühe minioni ja asusime tagasiteele. See läks veel kiiremini ja peagi olime tagasi. Tegelikult kulus kokku aega 4h45min ja distantsiks tuli 12,3km. Pakkisime laua kokku ja tegime päeva lõpetuseks ühe värskendava supluse. Aitäh seikluse eest!

27 juuli 2019 leidis Laur ja [puutetundlik]

Laur tegi meile plaanid SUP-laudadega proovida mõni aare vallutada ja nii me siia jõe äärde maandusime. Indy sai esmakordselt testida oma übervinget päästevesti, mis Timmu talle Soomest tõi ja meie kõvasti tasakaalu hoidmist tema vestistatud hüppamisharjutuste kõrvale. Sest jah, ta ei saanud ju muud moodi oldud kui lihtsalt pidi kogu aeg tšekkamas käima, kas sellega, kelle juures ta parasjagu pole, on ka ikka kõik korras... :D. Ma kõrbesin seal päikese käes selle kõige kõrvale muidugi sajaga ära, kuidagi ei arvestanud üldse, et sõit hakkab kestma meil kokku ca 5 tundi, arvasin et tunniga saab tehtud, mis seal siis on...:D.

Tagasi saabudes pakkisime SUP-id kokku ja sõitsime rahulolevalt Suurjärve lähedusse grillima ja ööbima. Oi oleks me ainult teadnud, kui ebamõistlikuks see otsus juba mõni tund hiljem osutus… :D.

27 juuli 2019 leidis Maris ja [laur]

Selle aarde plaan tekkis peale seda, kui Karl oma logid üles sai :D Ma polnud seda supi asja kunagi lähedalt näinud ja proovinud ja tänu sellele oli esimene küsimus Karlile, et kuidas ta need lauad sinna kohale sai...sest no ma mõtlesin, et need on ikka nagu tahked lauad...kui selgus, et need puhta õhku täis ja saab üpris väikseks kaasa pakkida, hakkas mõte veel rohkem meeldima. Uurisin natuke veebist, et kust rentida saab ja päevaks pakkujatest leidsin ainult kaks kohta...üks sama Tartu, kust Karl võttis ja teine Tallinnas Surfshop. Otsustasin, et võtame juba Tallinnast peale, ei hakka Tartu ringi tegema. Natuke jäime ilma ootele ja esimene vaba nädalavahetus tundus tulevat täiesti sobiv selliseks retkeks ning sai lauad ära bronnitud. Reedel saime need juba kätte ja laupäeval asusime siis selle aarde suunas. Kasutasime vette minekuks samuti Londonit. Jõudsime kohale ja kuumus oli juba päris korralik. Sain tunda kahe lauaga, kui läbi nende täis pumpamine ikka võtab :D Eriti kui 30+ kraadi juba väljas. Igatahes lauad täis said ja võis teele asuda. Minul siis esimene kord sellise asja otsas...ja et see ikka võimalikult keeruline oleks, siis ühines minuga kohe alguses ka Indy. No ja tänu sellele tuli esimene vette kukkumine ikka väga kiiresti ära...laua peal tundsin ennast päris hästi aga kui Indy ootamatult otsustas vette hüpata, siis kiirelt jalge alt kadunud laua pealt olin ka mina vees...õnneks oli vesi väga soe ja kuuma ilmaga oli see täiesti teretulnud suplus...sain siis lauale tagasi...sama tegi ka Indy, kes korra käis Marise laua peal ja siis oli ikka uuesti vaja minu oma peale tulla...aga ei läinud vist minutitki mööda kui õnnestus teine kord vette lennata...täpselt samal põhjusel...no ja kui ta oli korra taas Marise laua peal käinud, siis taas tuli minu oma peale ja hüppas kohe maha...kolm korda olin nagu loll vees...kõik korrad muidugi vapralt püsti seistes lennanud, sest no laua nimi juba käsib ju seista...Maris oli targem ja Indyga ikka oli põlvili...peale seda otsustasin ka, et iga kord kui Indy tuleb, siis peab põlvili aerutama, sest tema maha hüpped tulid ikka väga kiirelt. Kui jõudsime juba suure jõe peale, siis oli tunda, et seal vesi enam nii mõnus pole ja sinna väga sisse ei tahaks kukkuda. Õnneks seda ei juhtunud enam ka. Saime rütmi paika ja saime ka aru, et Indyl oli vaja alati esimese laua peal olla...ja kui me kõrvuti sõitsime, siis ta oli nagu kits kahe heinakuhja vahel ja ronis ühe juurde ja siis teise jne jne jne...kui jätsime väikese vahe sisse, siis õnnestus täiesti edukalt ka koer laual püsti sõita. Aga ega see liikumine siiski väga kiirelt ei läinud...vool ei olnud küll tugev, kuid siiski esialgu vastu. Samuti oli tuul...väga hea, et tol päeval oli tuul, sest ilma selleta oleks vist küll ainult laua järgi vees lohisenud. Aga ega see elu muidugi lihtsamaks ei teinud ja kohale jõudmine võttis ikka aega. Palju mõjutas ka see, et ei tundunud ennast ikka veel kõige kindlamalt laua peal...see muutus alles tagasiteel, kui laud jalge all sai üheks minuga :D Supitades võttis hoogu maha ka parmu kari...iga paari aerutõmbe järel oli vaja üks näriline maha lüüa ja no see ikka segas rütmi :D Selgeks sain ka, et kui tuleb tugev tuul, siis tuleb ikkagi põlvili või istukil aerutada, sest vastu tuulega olin ma ikka nii piisav tuule takistus, et edasi liikumine läks vaevaliset. Selle pärast mulle meeldib sup laud väga, et ongi võimalik mitut erinevat moodi laual olla...ei ole kinni klammerdatud tunditeks ebamugava pingu peal vmt. Saab mõnusat vaheldust laual tantsides :D Enne aaret oli ka mõni veetakistus lisatud, niiet sai üle puude väheke turnida. Aarde enda juures läks väga kiirelt...sest parmudele lisaks ilmusid välja sääsed, nii saigi logi võimalikult kiiresti kirja ja ruttu tagasi vee peale. Tagasi minekul võtsime asja veel lebomalt ja vedelesime vahepeal niisama ja kiusasime Indyt kõrvuti sõites ja nautsime mõnusat ilma. Vee peal oli õnneks temperatuur suht ok, lisaks jahutav tuul (mis millegi pärast oli taas enamuse ajast vastu)...siiski päike tegi ikka oma töö ja olin väga rõõmus, et enne sai ikka kõik kreemiga kokku möslatud...Maris arvas, et tal pole vaja :P Kogu tripi peale läks meil Endomondo sõnul 4 tundi ja 44 minutit. Ma muidugi panin selle suht varakult kaldal tööle ja kotis kaasas ta tiksus...ma ei teagi kas ta mõõdab aega koguaeg või liikudes...nu igatahes umbes selle ajaga sai läbitud 13.38km. Naaberaaretest Broki juurde minekust seekord loobusime. Rasti juures käisime piilumas nii alguses kui lõpus, kuid sama seltskond oli platsi pikemalt hõivanud ja otsustasime, et ei reeda neile karbi asukohta ja loobusime otsimisest. Ei tasu ju ühe päevaga selliseid aardeid ära võtta...palju neid meil ikka on, kuhu ka tulevikus saaks supiga minna :D Ahjaa...ja kui olime tagasi väiksema kanali ääres, kus algul õnnestus vee temperatuuri põhjalikumalt mõõta, otsustasin veel kaks korda vette kukkuda...no need olid juba sellised pigem meelega :D Kokkuvõttes oli väga lahe päev...mis siis, et ainult üks leid kirjas :D Edasi võtsime ette tee Elva poole, et minna poodi ja siis juba mõnda head grillimischillimis platsi otsima. Laua peale saime uuesti ka järgmine päev.

8 juuli 2019 leidis Karl ja Rauno [zdrk]

Siia aarde juurde tahtsin kangesti tulla talvisel ajal üle jää ja lume. Ei tekitanud erilist huvi läbi sääskitäis võssi siia matkamine. Ei tulnud see talvine matk just nii välja nagu tahtnuks aga ju siis saatus tahtis, et ikka mööda vett geopeitust harrastaksin.

Ulilast Londonisse sõites tegin arvutustööd, et kui kaua meil aega kuluda võiks ja kui hilja me öömajale saame. Pimeda peale jäämine ei olnud just teab mis äge vastus. Londonis parkis ees juba mitu autot. Soojenduseks üks õlu ja siis SUP-i laudu taaskord täis pumpama. Et oleks huvitavam täis pumbata, siis huvi pärast lugesin kokku, et mitme täis pumpamisega saavutab soovitusliku maksimaalse rõhu. Iga 100 pumpamise järel hingetõmbe paus. Kokku tuli 250 üles-alla liigutust. Seejärel saabus paduvihm, mille eest põgenesime autosse. Vihm kestis oma 15 minutit. Jõe ääres tervitas meid üks vanahärra, kes oli üles seadnud piknikulaua, telgi, paadi jms. Laua all vedeles 5 tühja viinapudelit ja telgi kõrval 2 tükki. Üsna seosesetu jutt tuli ta suust. Ei lasknud ennast suurt häirida ja läksime rajale.

Kui Elva jõel oli natukene häirivat taimestikku ja kohati väga madal, siis siin Põltsamaa jõel ja Pedja jõel oli hoopis mõnusam. Lai, sügav ja peegelsile. Kõigepealt võtsime suuna BrokRogaini aarde manu, mis mul juba varasemalt leitud. Koht oli piisavalt äge, et ka Raunole seda näidata. Linnulennult 200m, mööda jõge 1850m. See ots läks supper kiiresti, sest meid "lõbustasid" parmud, keda pidi SUP-i laua peal taga ajama. Rauno pani nime aarde logiraamatusse ja mina tegin sissekande külalisteraamatusse ja võtsime suuna peaeesmärgile, Roka aardele.

Taevas vahepeal ähvardas, et saame vihma aga peale mõne häiriva tuuleiili ilm meid millegi ebameeldivaga ei kostitanud. Jõe peal nägime palju kalda peal tegutsevaid kopraid ja lõputult vee sees ujuvaid. Suuremaid takistusi oli meie teekonnal vaid üks. Keset jõge on tekkinud palkidest suur saar, kus pidi tegema natukene trikke, et üle pääseda. Randudes Roka talukoha lähistel ei olnudki maailma kõige hullemat väsimust peal. Esmajoones matkasime nulli üle 7 mahamurdunud puu ja läbi nõgeste. Tuvastasime üsna nukras seisus aarde. Kuivatamiseks ei olnud aga just kõige soosivam ilm. Päikest sellele poolsaarele ei paistnud, tuult ei olnud ja jõe ääres on niiske, kuid otsustasime siiski proovida. Tegime pikniku - õlu, präänikud ja kondenspiim. Lebotasime nii kaua, et hakkas tekkima juba tunne, et enam küll tagasi ei viitsi minna. Logiraamat suutis selle ajaga siiski ime kombel ära kuivada. Komplekteerisime uue karbi ja kinnituse. Viimase asjana avastas Rauno, et märg GP juhend oli kogemata jäänud tähelepanuta. Kui mõnel on tulevikus mahti, siis võib selle välja vahetada.

Tagasiminekul tekkis täielik rahu. Mitte väiksematki tuuleiili. Teekond jõel oli hästi õrnalt allavoolu. Kilomeetrid läksid ludinal. Ennem tagasi auto juurde minekut sõitsime veel Rasti RMK platsilt ka läbi. Seal olid ühed mugud chillimas ja kala püüdmas. Küsisime luba randumiseks ja panime ka seal nimed kirja.

Lõpuks kui jõudsime tagasi Londonisse, kust olime SUP-i lauad vette lasknud, oli läbitud 14,7km ja aega kulus natukene üle 4 tunni. Kokku ühe päevaga siis 26km SUPitamist. Temaatiliselt oli jõgi kui supp ja Rauno tegi ühe supluse. Ma ei hakanud tahtlikult vette minema, sest muidu järgmine kord kukun äkki mittetahtlikult sisse. Oli mõnus füüsiline katsumus. Aitäh ka aarde eest!

8 juuli 2019 hooldas Karl [zdrk]

Möödaaerutamisel kiire hooldus olemasolevatest vahenditest. Logiraamat, mis tänaseks üles sulanud kuid märg, läbis kuivatuse. Mõrase karbi asemel uus karp.

27 jaanuar 2019 soovis hooldamist Mihkel [sookoll]

Logiraamat jääs. Täiesti. Kuna ilmselt keegi sinna enne suve ei lähe nagunii, siis selleks ajaks äkki sulab üles.

27 jaanuar 2019 leidis Mihkel [sookoll]

Nõmmeotsalt Roka püüdmine on selline asi, mis on küll mõttes olnud, aga siiani ei olnud kindel, kas sealtkaudu tohib ja kas läbi Kirna baasi üldse saab liikuma siis seetõttu pidasin plaani Meleski kaudu läheneda. Aga nüüd, kui selle tee äärde tekkis uus aare ja Karl siin üritas siitpoolt asjale läheneda, tuli vana mõte uuesti tagasi.

Šveitsi juustu augud üle loetud, võtsin geomobiiliga suuna Nõmmeotsa poole. Olen oma autoga päris rasketes tingimustes varem sõitnud ja enamvähem tean, kus piirid ette tulevad. Lapimaal kahlas läbi paksu lume nii mis müdises. Seega ei peljanud Subaruga seda teed ette võtta. Teiseks läheneb ju keeluaeg ja siis tuleb oodata järgmist talve, sest suvel ma siia küll tulla ei taha.

Esimene suurem takistus oli maha kukkunud kask. Saag käima ja tee puhtaks. Teine - lagunenud truup, millest vesi oli ära uhtunud enamuse. Alles oli suur auk ja selle keskel mõned truubitorud pirakate vahedega. Esimese hooga ei saanud autoga torude pealegi. Õnneks vedas tagurpidi end august välja. Suurema hooga sain teiselepoole auku. Sihik oli paigas, ei tabanud rattaga torude vahesid. Soo ääres läks lumi paksemaks ja seal tuli ka läbi kraavi sõita, mis soost välja voolab. Tundus, et jää kandis. Auto liikus edasi raskemalt, mis tähendas, et tuli lihtsalt pedaali anda. Ja siis see tuli...

Üks 300m lõik, kus rööpad oli sügavad ja keskel kõvaks jäätunud lumi. Piisavalt, et Subarule tehtud 40mm tõste jäi siin väheks. Istusin lihtsalt põhja peal, rattad rippus nagu laiskloomal oksa peal. Seitse korda järjest. Labidaga natuke tööd, siis käsivints puu külge ja sellega vehklema, kuni auto august kätte saadud, siis paar kuni mõnikümmend meetrit täisgaasil edenemist. Kordus. 7 korda. Kui sealt läbi sain, siis ei julgenud enam seismagi jääda. Kui enne ikka saagisin teele vajunud oksad ära, siis nüüd sain korraliku oksapesu. Ilme, et tuled ja klaasid kõik terveks jäid.

Nõmmeotsale jõudsin 15:40. Kolm ja pool tundi pärast Kirna väravast läbitulekut. Suusatades oleks vist kiiremini saanud :D Vaatasin Nõmmeotsa hurtsiku üle, üsna nukras seisus teine. Viskasin koti selga, suusad alla ja võtsin suuna Roka poole, esialgu mööda teed. Lumi oli paks ja kohev, suusad vajusid läbi. Samas ikkagi kergem kui jala või räätsadega. Suusaga ka see eelis, et julgeb kraavijääl sõita. Toetuspind on suurem. Tihedas padrikus jälle ilge geberniit nende suuskadega opereerimine. Üldkokkuvõttes siiski on suusad talvisel maastikul kõige mõistlikum liikumisvahend.

Üsna pea sai rada otsa ja silt teatas, et sisenen Tõllassaare reservaati. Suure lumega on võimalik saada sisenemiseks luba. Ületasin Tõllassaare raba ja pervest laskudes tegin vea, mida ma olen orienteerumistel oi-kui-palju-varem-teinud. Kompassi-kaarti polnud, kasutasin telefonis oma rakendust, seega vaatasin kaarti võimalikult harva (ikka pani pildi taskusse üsna pea). Lähenesin sihtide ristumisele aga kaldusin liiga paremale ning sihile jõudes arvasin, et see on kirde-edela suunaline, aga tegelikult oli loode-kagu suunaline. Seega lääne asemel keerasin ma põhja. Kui teist sihti mõne aja möödudes ei leidnud, siis juba teadsin, millise orgi otsa ma astusin.

Rokale jõudsin 17:30. Veel oli valgust, kuigi tähed olid juba taevas. Otsisin aarde üles, nuputasin tükk aega, kuidas see kaadervärk lahti käib (pärast sain samakaua nuputada, kuidas see kokku tagasi käib), logiraamat oli jääsklomp, pistsin ta mõneks ajaks omale põue vastu nahka, et natuke üles sulaks. Sain ühe vaba lehekülje, kuhu logi kirja panna pealambi valgel. Väljas oli kottpime.

Termosest kuuma teed, täiesti kõvaks jäätunud kindad kätte tagasi (kuidagi jahedaks on läinud...), nokkisin habemest jääkamakaid vähemaks ning tagasitee kulges lambi valgel mööda tuldud suusajälgi. Lapsepõlve hirm öise metsa ees on täiesti ära kadunud, mõnus on see haudvaikne pime paks mets. Ja no paksemat metsa annab otsida, lähim inimene on Rokast ilmselt 2.5km kaugusel, Nõmmeotsalt 6km kaugusel. Ja vahepeal on ainult puhas rikkumata loodus.

Uuesti Nõmmeotsal olin kell 19. Auto termomeeter näitas -20. Jõin teed ja sõin kaasavõetud võileiva ning alustasin tagasiteed. Ei taha küll kolm ja pool tundi end tagasi tsivilisatsiooni vintsida. Käsivintsiga. Õnneks ei pidanudki, sain kogu teekonna Kirnasse sõita ilma kordagi peatumata. Väravast sõitsin välja kell kaheksa.

21 jaanuar 2019 ei leidnud Karl [zdrk]

Proovisin teha hullumeelset matka Roka aardeni ilma jõge ületamata. Lumes sai mütatud umbes 18km. Miinuskraade oli sama palju. Buff ja müts olid kaetud hingeaurust tekitatud jääkihiga. Ripsmed kippusid ka ära jäätuma. Lõpuks tekkis tõrge liigse lumega, mille all olev vesine maastik polnud suutnud ära külmuda. Kartsin, et tagasiminek autoni saab olema kohutavalt tüütu aga võib öelda, et mitteleiust hoolimata nautisin kogu tehtud matka. Panen endale märke maha, et tulevikus oleks mõistlik Alam-Pedja maastikul pesitsevad aarded ette võtta pigem mööda vett.

12 august 2017 leidis kampgeokanuukaaslasi [heldur]

Suured tänud kõigile toredatele kaaslastele, kes mu ettepanekuga nõusse jäid, teha suuremal hulgal geokanuuretki. Ja mida aare edasi, seda järjest rohkem ehk aru saite, millega nõustunud olite... :) Vaprad olime!! Peitjale tänud aarde eest!

12 august 2017 leidis Anne,Kleone,Mirjam,Piret,Arvi,Heldur,Kaupo,Vaimar,Krista [krista]

Rasti juures olin talvel jalgsi käinud koos Mari ja Helduriga. Ikka selles teadmises, et ei peaks siia kanuutama. Ikkagi tuli siia kanuudega teist kordagi tulla. Edasi kulgesime Roka suunas, poolel teel "asfaldi masina" müra, ühe käänu lähistel tundus olema suure kiviga kruusane RMK tee, ühe kõrgema kalda serval ilutses rahvusvärvides lipuke, vesi oli siingi läbipaistmatu, väike puudest koosnev takistus esines me teel, läbi saime. Kanuud jäid kaldasse ja läbi nõgeste liikusime tünni poole. Tuttavad nimed olid täna enne meid juba raamatusse kripseldatud, vot kus lugu. Läksime tuldud teed tagasi. Edasi Seiklus.com juurde seiklema. Tänud peitjale.

12 august 2017 leidis kanuutajad [lepalind]

Sõitsime Rastist siia, alguses olin ilma särgita, aga parme oli ropult. Pidin kanuud juhtima, aga seda oli raske teha, kui koguaeg keegi kuskilt sööb. Seepärast sõitsimegi ühest kaldast teise. Kui kilejope peale panin läks olukord palju paremaks. Pärast pikka sõitu jõudsime kohale ning panin dressipüksid jalga, et aardeni jõuda. Kuigi oli palav siis sõitsin ka dressides tagasi, et parmud süüa ei saaks. Mirjam oli nüüd kõige taga ning pidi tüürima, me Arviga kühveldasime minna. Ega Mirjamgi ei suutnud korralikult tüürida, kui parmud sõid. Tagasi sõites mõtlesime mitu korda pausi teha, et puhata, aga ikka sõitsime edasi. Viimasel kilomeetril oli Mirjam juba suremas, sest ei jaksanud mõla vees hoida. Lõpuks kui maabusime siis arvasin, et rohkem kuhugi ei lähe. Keha on läbi ja väsimus suur. Tahaks rahulikult grillida ja järves ujuda, mitte pimedas kohale jõuda ja telki püsti panna. Kui aga teised jõudsid, eesotsas Nuffiga, siis muud juttu polnudki kui Seikleja.com. Arvi ja Mirjam läksid Palojärve juurde ja panid telgi püsti. Teised läksid siis seiklust otsima.

12 august 2017 leidis mitmed geopeiturid [sylli]

Kanuuga sõit aardeni oli mõnus. Välja arvatud parmud, kes püüdsid igal hetkel tabada riietest varjamata ihu. Aga mina sõitsin trikoo ja turvavestiga ja seda vaba pinda parmude jaoks oli küllaga. Kuumusest halvatuna ei suutnud ma aru saada, et kohapeal aarde leidmiseks võiks ikkagi riided selga panna, sest tuli läbida võsa ja nõgeseid. Seega jõudsin aardeni krokside ja trikooga. Teekond kujutage omale ise ette :D Seejärel sukeldusin uuesti jõkke jahtuma. No ei sobi mulle need kuumad äikese eelsed ilmad. Pole kunagi sobinud. Tänud aarde peitjale selle päeva järjekordse väljakutse eest! EVEJ

12 august 2017 leidis Lahe paatkond ja [vaimar]

Kleone logi on väga täpne meie tundeid ja retke kirejeldama. Ühes on ta ebatäpne - kui mürin tuli, tõmbas esimene kanuu kõrkjatesse, meie, teisena samuti ja hüüdsime tagumistele, et mootorpaat tuleb.
Ei tulnud paati vaid jõekalda taga niitis traktor heina.

https://www.youtube.com/watch?v=ztaDwAIMP5I&feature=youtu.be

12 august 2017 leidis Anne, Kaupo, Heldur, Kleone, Krista, Piret, Vaimar, Arvi, Mirjam [kleone]

Rokale pidime esialgu suunduma ilma Anneta. Annel oli Roka leitud ja mitte mingil juhul ei soovinud ta teist korda sellese õudsasse kohta tagasi minna. Anne kirjeldas Pedjat kui üht ääretult kiirevoolulisest, kõrgete ning mudaste kallastega jõge kus mitte midagi ilusat ei ole. Parklast teele asudes olimegi valmis Anne peale Rasti külastust tagasi viima. Veidi maad sõitnud, tõdesid Heldur ja Krista, et väike jõesopistus parklst kuni Pedja jõeni on siiski liiga pikk Anne tagasi saatmiseks ja uuesti jõel tulekuks. Ühesõnaga mingi aeg tehti otsus, et tahtis Anne seda või mitte aga kaasa ta meiega tulema pidi.

Juba esimestest meetritest pärast Põltsamaa jõge oli vool rahulik ja ei saanud õigesti arugi, et aerutame vastu voolu. Pigem selline mõnus kulgemine. Kaldad madalad ja muda ei paistnud kusagilt. Milline nauding ja ilu.

Aardeni võis linnulennult jääda 2,3 km kui äkitselt silmasime jõe ääres truupi, mille peal piki jõe kallast Roka suunas kulgev kruusatee. Teed ennast nägimegi ainult truubi peal ja kui kaugele ta suundus polnud õrna aimugi, edasi varjas taimestik teda meie pilkude eest. Milline ideaalne koht kanuude vette laskimiseks. Teekond oleks vähenenud ligi 2 km jagu. No kes seda küll teadis. Lõõpisime veel, et homme hakkavad asfalti panema.

Veidike olime edasi sõitnud kui eest poolt kostus kõrvu tugev mootori mürin. Esialgu ei saanud arugi, kas müra tuleb eest, paremalt, vasakult või hoopis ülalt. Mootorpaadi tahtsime kohe välistada, sest sellega on siin ju keelatud liikuda. Järgmine objetk, mille juurde jäime oli lennuk. Viimaks kui ka lennuki välistasime jäime asfaldi laoturi juurde, sest tegelast ennast me ei näinud. Tegelikuses eks ta jõe äärseid heinamaid niitev traktor vast oli.

Paar kurvi enne Rokat oli üle jõe ennast suur puu laotanud, mis enda taha järjest oksi korjab. Kanuudega ülepääsuks oli vaid kanuu laiune riba ja sedagi pidi täpselt rihtima. Edasi jäi vaid kanuud ära parkida ja logiraamat lahti lüüa.

Vot siin tabas meid üllatus. Polund me mitte tänase päeva esimesed logijad. Mitmekesi jõllitasime kirja pandud kuupäeva kuni teise ikka tänaseks tunnistasime. Pealegi tundus tint paberil värske olevat. Raamtust vaatasid vastu ilusad poislaste nimed: Hannes, Madis ja Mihkel. Esimese mõttena küll kostus meie hulgast õiged geopeitujate kasutajate nimed. Kohe paigutasime nad pigem Mohni dessandi koosseisu. Oletasime, et tegemist on kõigest nimekaimudega ja rohkem pead selle üle ei vaevanud. Igaks juhuks siinkohal mainin, et üks kolmene kanuu jäi meist parklasse maha. Panime ka oma nimed kirja ja tagasitee võis alata.

Esialgu oli plaanis vaikselt allavoolu kulgeda, siis ees ootav seiklus seda ei lubanud vaid pidi kogu aeg kätele tööd andma. Aitäh.

12 august 2017 leidis Anne, Kaupo, Heldur, Kleone, Krista, Piret, Vaimar [nuffi]

Minul on siin Geomängus kohe nii, et üüber ilusates kohtades käin ma jooksujalu kellegagi korra aga karupersepadrikutes 2 korda kindlasti. Ehh, hiiglama tore mäng.

Siia mul asja polnud aga Tormi-Aimikese telefonikõne keeras mu plaani koju minna pea peale. Selleks, et endale ihaldatud logi Seiklejas kirja saada, tuli kaaslaste tungival nõudmisel see ots mul kaasa teha. Sõidukise istusin Pireti ja Vaimariga. Otsustasin, et tõmban ka siis paar korda mõlaga, saavad need kaaslased oma Roka ehk nii kiiremini logitud. Tagasi tõmabsin ka ja kaldale jõudes olin läbi kui Läti raha! Siga raske.

Kaldal hakkas me senine tiim poolduma: igaüks otsis põhjendusi Seikleja.commile mitte minekuks, sest teada oli, et kõige raskem ots tuleb. Mina plaanist ei loobunud. No ausalt, öelge mulle see sajandi number kui keegi mulle kanuu kohale toob ja mulle jääb vaid aerutamine? Mina seda numbrit ei näinud, lühike ju ka.

Oot, aardest ka. Mida lähemale aardele jõudsime, seda rohkem pidin jahmatuma, sest kaldad ja vesi ei olnud üldse selline kui mina aasta tagasi siin Lembituga käisin. Vesi rahulik, kaldad madalad. Ainult nimi logiraamatus andis tunnistust, et siin ma olen olnud, uskumatu! Aga logi oli kirjas, igaljuhul aitäh veelkord!

12 august 2017 leidis Hannes, Madis ja Mihkel [mihkelp]

Trummipõrin.... See aare oli minu leid #2500 geopeituses ja leid #3000 geocachingus. Ühesõnaga, oli mida tähistada. Pärast higist võsa ja roostiku vallutamist oli jõgi päris kosutav. Oleks võinud särgi selga jätta, sest seal teisel pool olid igasugused hiiglaslikud mutukad, keda ei oskaks õudusunenäos ka ette kujutada. Aga ellu jäime! Tagasitulles oli jõgi veel mõnusam. Aitäh!

12 august 2017 leidis Hannes, Madis, Mihkel [hpalang1]

Eks neid ujumiskohti ole lähemal ka ja paremini ligipääsetavaid, aga ... kui oled just paljalt parmude käes loginud viimase saadaoleva 2002. aasta aastakäigu pudeli ja veel pealegi eriti nurgataguses keldris, siis ei taha sealt jõest kohe kuidagi välja ronida :) Hulk aega solberdasime seal Mihkliga ja välja ronisime alles siis, kui üks värskelt mahalöödud ja vette visatud parm otse mu külje all hetkega alla neelati. Poisid lootsid, et ehk oli haug, aga too tahab ilmselt ikka lihasemat liha.

Aga muidu - möödalennul kiire leid, nagu tänapäeval öeldakse. Parkisime auto, müttasime sihti mööda jõeni, läksime üle, logisime, tulime tagasi. RMK on värskelt Laashoonest lõuna poole jõgede ühinemiskoha poole viiva tee ära kruusatanud - höövelgi vedeles veel Laashoones - nii et saime seda mööda hulk maad lähemale, kui eeldasime. Sihtisime just õiget parkimiskohta, kui selle näitas kätte üks pisema kummuti suurune metssiga, kes laisalt üle tee loivas. Selge pilt - pargimegi siia sihiotsa. Siis tehti pauku, taevas läks korraks lahti ja kerge vihmasabin kastis kogu selle ees ootava biomassi mõnusalt märjaks. Kui sellest muud abi ka ei olnud, siis veenis see pikkade riiete kasuks otsustama, millest lennuväe vastu endiselt palju abi oli.

Metsasiht on sihuke kergemat sorti võss, alguses tiba tihedam, siis hulk maad täitsa käidav, jõe pool otsas muutus jalgealune pehmemaks. Jõe enda ääres ootasime küll igasugust biomassi, aga siiski mitte päris rooloorkulli stiilis roostikku. Selle sai siiski kenasti looka joosta, ja mingil hetkel isegi vedas, leidsime sealt roostikust juhusliku kopraraja ja sedamööda liikuda oli suisa lust. No ja siis jäi üle vaid sobiv ujumiskoht valida.

Tamm teisel kaldal on aus, tuumakonteiner ka, kuigi selle kaanesse on pragu tekkinud. Sisu ise oli just täpselt sellise haisuga, mida aasta otsa avamata aardest võiks eeldada. Aga ausalt, seal kondorisuuruste parmude vahel - ilm oli veel +27 kandis - teda väga tuulutada ei tihanud, poisid vaja tervelt suurele maale viia ju, aga parmudele noor ihu maitseb :D.

Ja siis kõik see asi tagurpidi tagasi kodutee ikka lühem. Peitjale tänud, kus iganes ta praegusel ajal askeldab, elushoidjatele ka ja looduskaitsjatele, et nad aarde reservaadist välja on jätnud. Mõnus asi, ei pooltki nii hull, kui kartsin.

12 august 2017 leidis Hannes, Mihkel ja Madis [madis1989]

Saime autoga kaugemale, kui lootsime ning number GPS-il näitas parkimise järgselt 1,5 km. Mis see siis ikka ära ole. Täpselt siis aga keerati taeva kraanid lahti ja kogu see floora sai läbimärjaks. Oeh. Vihm jäi aga järgi ning asusime teele.

Teekond kõige hullem ei olnud ning jõudsime jõe äärde. Natukene uurimist, kust kõige paremini üle saab ning ujumispüksid jalga. Teisel pool jõge oli paras tegemine, et parmude ja muude elukatega võidelda.

Konteiner paistis kaugele silma ning panime logi nii kiiresti kui võimalik kirja. Jõe ületamine oli leevendus putukatele ning auto juurde jõudsime ka. Tehtud!

Aitäh, ilma aardeta ei oleks kindlasti sinna läinud. Eriti teisele poole jõge :D

19 august 2016 leidis Lembit ja Anne [polekala]

Peale Puhatus ära käimist oli see jäänud veel üheks selliseks leidmata aardeks, kus topsini saamiseks tuleks veidi kahtlasel pinnasel liikuda - no ja sellised mulle just meeldivadki. Kuna ma olen ikkagi sotsiaalne loom ja siin tõotas pinnas olla selline, et koera kaasa ei hakanud tirima... otsustasin, et kutsun hoopis Anne kaasa :). Selgitasin talle siis telefonitsi, et põhimõtteliselt võib ta otse töölt vastavate riietega tulla, konts teeks ainult head, kuna siis jalg ei libise ning seelik on igati mõistlik lahendus... kindlasti pole ujumistarvikuid tarvis, kuivõrd aare peidetud ju kirjelduse kohaselt 3 meetrisele tammile, mis jõest üle läheb.. nii, et üks jalutuskäik pargis ainult. Kui Anne saepuruhunnikute vahelt autosse astus, tundus, et midagi on ikkagi jama, miski kotitäie träni oli ta suutnud siiski juba eelnevalt kokku pakkida. Mööda erinevaid kummalisi radu jõudsime siis aardest u 1,6 km kaugusele. Mina tõmbasin varvaste otsa vanad ketsid, Anne libistas endale omaselt siiski miskid lillelised ja liblikatega kummikud... ma küll vaikselt andsin mõista, et see ei pruugi hea mõte olla, kuid kas mind siis kuulatakse... no kohe ei kuulatud... alles poolel teel vahetati kummikut porikõlbulike jalanõude vastu välja :). Tee oli korralik porine treeningrada, kaetud kohati pea põlvini ulatuva veekihiga... Vahel ikka piilusin igaks juhuks selja taha ka, kas Anne punane frisuur ikka pokude vahelt välja paistab... paistis küll :). Miski ajakulu pärast olime jõeni välja ukerdanud ning põnevaks kujuneda tõotanud vesise takistuse ületamine siiski väga põnevaks ei osutunud, Anne ilmselt ei olnud kiiagi minu tammi jutu päris tõena võtnud ja oli vajaliku varustuse ühes tarinud. Aga no minutite pärast olime juba jahedavõitu voolavas vees... GPS-i ei hakanud kaasa vedama ja see siis tingis selle, et ikka mõnedki minutid tuli teiselpool jõge kel rinnuni, kel ülepea nõgestes ringi rühmata, enne kui õige tamm silma jäi. Üldiselt oli seal üsna ebamugav uikarites ja ketsides ringi siblida. Viimaks jäi otsitav topsik silma. Aga no lahti ta tulla ei soovinud. Algul üritasin ise, siis üritas korra Anne, siis veidi kangutasin jälle ise ja no kuna ma ikkagi raskema füüsilise tööga elus hakkama ei saa ja müürsepp oli lähedalt võtta, siis Anne see oli, kelle pingutused meid logiraamatuni aitasid. Siis muidugi selgus, et potis pole harilikku ning seal olev pastakas ei kirjuta.... asi hakkas juba ilusaks Soome muinasjutuks kiskuma, kus kõik ilus mis alugses on kohe kiiresti otsa saab. Lõpuks siiski meelitati pastakast tint välja ja saime oma harakajalad paberile kirja. Tagasi toimus kõik samamoodi, ainult järjekord oli teine. Tegelikult oli üsna ok üritus, nüüd ma muidugi ei tea, kas Anne minuga enam pargiaardeid otsima tuleb... a küllap tuleb... kuigi Tunki uut aaret ta samal õhtul kohe küll otsima ei kiirustanud... :).. no ma ise ka ei kiirustanud.. magustoitu tuleb ikka hoida :D. Tänud muidugi peitjatele ka, meeldejäävalt porine jalutuskäik oli... ja Annet tänan siin logis ka... ei mitte viisakusest, ikka selle eest, et viitsis minuga kaasa vantsida ja võikud olid ka muidugi head.

19 august 2016 leidis Anne, Lembit [nuffi]

Hommikul Polekala tsekkas, et "kas ujuma tahaksin tulla"? Mul kohe kõrvad liikusid, sest Eestimaa ju ilusaid järvekesi täis. Kuid teades neid Lembitu "ilusaid paiku" nagu Altmetsa ja Madisemäe, kuhu ta meid Kleonega kunagi meelitas, tekkis mul kahtlus. Lõin ta kaardi lahti ja jahmatasin - ainus lähim ujumisaare oli Roka!

Haudusin valet, kuid valel olevat ju lühikesed jalad ja teadupärast ma juba olen lühike ja kuna ma mööda maad laiali valguda ei taha, siis möhhitasin, et võib ju vaatama minna.

Tee aardeni oli täispask. Mu ilusad lillelised kummikud osutusid mõtetuteks jalavarjudeks, kergem oli ketsidega mudas pläterdada. Kohapeal jahmatas mind jõe laius - see oli 3 korda laiem kui ma arvasin. Ja mis kõige hullem, kiire vooluga kah veel. Minu tingimuseks oli, et mees ujub täpselt minu kõrval st allavoolu. Kargasin vette ja kukkusin rapsima, kuid kohe sain aru, et vool on veel tugevam kui algul tundus ja rebis mind kaasa. Mu ujumisoskus on ju täielik 2 kahe miinusega. Võtsin rahulikumalt ja vastaskaldal me olime.

Kohapeal osutusin ikka vägagi vajalikuks, sest Lembit ei jõudnud konteinerit lahti keerata. Tegin siis selle tema eest ise naksti ära. Mees vahtis juhmaka näoga. Tagasitee oli samapask. Hetkel on mul jube hea meel, et käidud, aitähh peitjale väljakutse eest ja Lembitule, kes viitsis minuga jännata ja tingumuse minusuguse sitahäda kõrval ujuda täitis millimeetritäpsusega. Altmetsa ja Madisemäe on tõesti ilusad kohad. Aitähh!

15 jaanuar 2016 hooldas Laurik87 [caro]

Teated rahvusvaheliselt lehelt räägivad, et aare juba ripub korraliku nööri küljes.

21 september 2015 soovis hooldamist Tiia, Einar [pagarid]

Aaret hoidnud kinnitusnöör oli tükkideks pudenenud. Aare hetkel maapinnal. Järgmistele otsijatele palve nöör või traat kindlasti kaasa võtta.

21 september 2015 leidis Tiia, Einar [pagarid]

Tänase päeva põhieesmärk. Koos abivahendiga üle viie kilomeetri edasi-tagasi. Raskusastet suurendas närune ilm ja hordide viisi põdrakärbseid. Kui aaret roomates oleks otsinud, oleks ta kirjelduse kohaselt tõesti silmade kõrgusel olnud. Olime lugenud, et vajab uut kinnitus, aga see meenus alles kilomeeter autost. Konteinerisse oli vett kogunenud, logiraamat veidi niiske. Aitäh!

13 september 2014 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]

Niisiis. Uus katse. Vahepeal sai soetataud uus abivahend, hoolega treenitud , kükke tehtud, õhku sisse-välja ahmitud ja saavutatud teatav immuunsus lendavate imejate vastu. Kirvega sihti puhastades õnnestus mingi ajapärast jõuda jõeni. Ocean Paciffic mini pressiti co2 täis, seoti nöör külge, kaskadör komandeeriti paati ja lükati minema. Tehtud. Ootajal tuli oodata, kaskadööril läbida võsa ja miiniväli. Ja seal ta siis rippus. Sidumisvahend küll pisut pude aga aare väga hea tervise juures, kuiv ja nänni täis. Logi kirjas, sai jätkuda teekond tagasi. Seekord juba lihtsamalt tänu eelnevalt sisseraiutud teele. Täname!

31 jaanuar 2014 leidis Kaire,Riina,Arvet [arweto]

Autoga saime 1,6 km nullist,siis oli puu ees.Rammisime otse metsa ja enne jõge avastasime et olime käinud paralleelselt sihiga mis oli 100 m edasi.Jõgi ilusti jääs ja logimine kiire.Aare korras,aga vajab uut nööri,päike ja vesi on teinud oma töö.Meist jäi veel rippuma,aga suveks võib maakülgetõmbe jõud teha omatöö.Tänud.

30 november 2013 ei leidnud Kaja ja Bruno [kajaliis]

Läbi 11 - aastase ajaloo ja üle nelja aasta teine mitteleid. See on ju ka saavutus!
Karge talveõhk (-5ºC) annab küll metsas ragistamisele väikese eelise, kuid toob välja ka varustuse mõningad puudused. Vähemalt nüüd teame, millega rinda tuleb pista. Õigem vist oleks öelda, mida vette pista. Koht on ju põnev, täielikult meža cūka privaatvaldus.

8 juuli 2013 leidis Lauri [myrakas]

Auto juurest aardeni ei jäänudki nii palju maad. Kindlasti ei ole mõistlik seda maad läbida lühikestes pükstes. Pärast jõe forsseerimist leidsin end ihualasti keset džunglit mis koosnes põldmarjadest, roosidest ja nõgestest. Sellist kannatuste rada ei mäletagi. Mitte sellises konditsioonis... Tagsi jõkke maanduda oli lausa vaja, et leevendada ebamugavustunnet, mille jätsid meie emakeses looduses kasvavad taimed.

1 juuli 2013 leidis Reido, Anne [reido]

Leitud:) Autoga juurdepääs osutus lihtsamaks kui eeldasime, jõgi osutus sügavamaks, parmud osutusid suuremateks ning nende hulk osutus üüratumaks. Aare omal kohal ja väga heas konditsioonis. Tänud peitjale!

26 juuli 2012 leidis Joonas [joonas444]
2006.

9 juuli 2012 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

1 veebruar 2012 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

27 august 2011 leidis Priit, Allan [iksid]
Matkale eelnes kodutöö kaardiga ja nii sai autoga suht lähedale. Võsaragistamine kraaviäärsel sihil, pärast mööda jõeäärt ja väike hommikune suplus - ei midagi rasket. Aitäh matkale kutsumast. Aare korras, evej.

27 august 2011 leidis iksid & [maipri]
Allani eestvedamisel sai ette võetud üks laupäev maastik = 4 aaretega. Esimeseks valikuks oli Roka. Mööda sihti saime aardest ca 2km kaugusele. Siis jalgsi mööda teist sihti ca 700m ja edasi mööda jõeäärset luhta midagi 1,x km. Lõpuks värskendav ujumine üle jõe. Leid oli kiire - aare korras. Päris lihtne oli tegelikult.

24 juuli 2011 leidis Sm. Jaan Kask ja Neeme [neeme]
Minu kolmas ja seekord siis edukas retk selle aarde juurde. Kuna ekstreemsused, mida teekond aardepaigani pakkus maad mööda lähenedes, olid kahel korral juba läbi katsetatud, otsustasime seekord läheneda veeteed pidi. Kanuu lasime vette umbes 6 km allavoolu ühes kalapüügikohas. Vaikne pilvine hommikupoolik soodustas mõnusat veematka igati ja nii saigi teele asutud. Korraks takerdusime vette langenud puude taha, aga mõnikümmend meetrit mööda kallast ja siis võis jälle mööda vaikset jõevett aardepaiga poole kulgeda. Mõned kalamugud, üks sokupoiss, kes veidi eespool otsustas üle jõe ujuda, hulganisti lumivalgeid vesiroose jõekallast palistamas - mõnus!
Seekord oli aare kenasti oma õige koha peal alles. Eks vist tänu ühele üpris rahumeelsele mesilasperele, kes end tamme õõnsusesse aaret valvama oli sättinud :). Meid nad ei seganud (meie neid ka mitte) ja logi sai ilusasti kirja. Veebruari kahekümne viienda kuupäevaga oli logiraamatus veel üks kirje, aga see võis kuuluda arvatavasti mõnele sealkandis liikunud juhuslikule matkajale.
Aitäh aardepeitjale ja loomulikult suur aitäh aarde taastajatele!!!
Kaasa võtsime märgi ja sinna jäi täring ning sm. Jaan Kase (kelle siis veel) geomünt.

1 juuli 2011 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

7 veebruar 2011 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

31 jaanuar 2011 leidis Triin & Paavo [speedy]
Kui järjekordne Medi-missioon lõuna poolkeral oli lõppenud, oli päeva isiklik eesmärk taastada-leida kadumaläinud aare, mida iidamast aadamast kaardil piiluda on saanud. Aarde Taastamise MTÜ tegutses sihikindlalt ja korralikult - kes siis veel! :-D
Millegipärast tundus see matk kõigist analoogsetest, isegi kolme Mulgimaa 12 km rabakast ja 8 km Puhatu rabast hullem ja väsitavam. Ilmselt oli põhisüüdlane ilm, mis märgas meid nii alt kui pealt. Selline sügis-kevad-suvine tunne oli tõesti, kui mõne tunniga pea kõik seljas olnud riided läbi vettisid. Loomulikult polnud meil tilkagi joodavat kaasas ja nii maitses naastes šokolaadikomm koos lumega kui parim kokteil.
Triinul on tõsi taga, kui ta tõdes, et nii palju looma jälgi pole me varem kusagil näinud. Õnneks oli üks põdrapoiss ühes kraavis meile selle mittekandvuse avaldanud - ilus suur porine auk oli keset kraavi. Ülejäänud kohtadest saime pea muretult üle, v.a. üks korralik kraav, kus ma kuusest "purdel" räätsadega libisedes pooleldi kõhuli rippuma jäin ja kaenla alla mõnusa sinika sain ning sõrme veristasin :-) Üle saadi ka jõest, mis kandis jälgede järgi nii metsaelukaid kui meid.
Kohapeal mõtles MTÜ kiiresti välja, kuidas aare taastada, et see vähemalt loomadele ette ei jääks. Raskusastmed jäid samaks ja aare ise asub väga nähtaval kohal. Loodetavasti püsib edaspidi kenasti ja rõõmustab geopeitureid lubatud ajal veel pikki aastaid. Meile see taastamistuur igatahes meeldis. Oli meeldejääv aardematk. Lõbusaid leidmisi ka järgmistele! Ja siis ikka lubatud ajal, eks ole :-)
http://www.facebook.com/medi.ee

31 jaanuar 2011 leidis Paavo ja Triin [trine]
Taastasime aarde samas kohas ja samasuguses konteineris, veidi kõrgemal kui enne. Tamme ümbrus oli juba enne meid põhjalikult ära tallatud ja puu ise nii sile, nagu oleks kümned geopeiturid ta otsas turninud. Jälgede järgi otsustades pakub see puu huvi ka põtradest peituritele, nüüd nad loodetavasti enam ei ulatu aardeni. Nii palju loomajälgi kui seal metsas pole ma veel kunagi näinud: põlvekõrgusest sügavamad kraavid karjaelukate (sigade ja kitsede) teedel risti-rästi põtrade radadega. Olid meile ka heaks vihjeks, sest kraavid ja veeaugud on lume all peidus ja mõnigi loom neisse kõhtupidi sisse vajunud. Paavol õnnestus seekord räätsadega üle kraavi köielkõndi tehes sisse sadada, aga hullem vesi sadas kaela taevast - päris suviselt läbimärgadena lõpetasime selle 3-tunnise matka. Tagasiteel lugesime kokku, et oleme 15 päeva jooksul läbinud 44 km räätsadel. Oehh, õnneks algab kohe paljudes rabades keeluaeg :)

14 september 2009 kommenteeris Neeme [neeme]
Käisin korra veel seda paika uudistamas. Ega eelnevale logile palju midagi lisada ei olegi. Hammustavaid sitikaid oli märgatavalt vähem ja vesi oli ka jupi maad jahedam. Kammisin nullis asuva tamme ümbrust oma kolmveerand tundi ja tegin mõned tiirud ka lähemate puude ümber, aga ei tamme küljest, ei alt ega ka lähemast ümbrusest ei suutnud leida midagi, mis aaret meenutaks. Ei avastanud ka mingit kinnitusvahendit, millega konteiner oleks võinud puu külge kinnitatud olla. Ainus, mille leidsin, oli hambajälgedega vääristatud CD ja sellestki ainult pool. Tundub, et see aare on siiski omapäi uitama läinud.

18 juuli 2009 ei leidnud Neeme [neeme]
Matka aardeni alustasin samuti nagu eelmised otsijad üle Põltsamaa jõe viivalt sillalt ja edasi juba mööda metsasihte. Teekond osutus siiski märksa raskemaks, kui olin plaaninud. Mida edasi, seda tihedamaks läks võsa ja pehmemaks maapind. Umbes poolteist km enne sihtpunkti jätsin jalgratta, kui tarbetu ja liikumist takistava abivahendi, kraavipervele maha. Järgnev teekond kulges juba mööda pehmet ja vesist metsaalust läbitavamaid kohti otsides. See, et Pedja jõgi tuleb ujudes ületada, oli selge ja kaldal sai selgeks ka see, et igasugune lahtiriietumine on täielikult välistatud. Olin tunginud siiski elupaika, mille pärisperemeesteks on meeletu hulk igat masti putukaid, kelle jaoks mina vaid üks hõrk maiuspala olen. Niisiis - geps kilekotiga põue ja täies varustuses jõkke. Muuseas, rattariided ja -kingad on ujumisel üpris mugavad ;). Veel veidi võsas turnimist ja lõpuks olin võimsa tamme all. Aaret siiski ei selle, ega ka kõrvalasuvate tammede küljest ei leidnud. Mõningase tuhlamise järel avastasin nullis asuva puu alt klaaspurgi kaane, põhja, peotäie klaasikilde, välgumihkli ja vettinud värvilisi paberitükke, mis ilmselt olid jäänused esialgsest aardest. Kuna taastatud aarde konteineri kohta täpsemaid andmeid ei olnud, rahuldusin sellega ja tegin ülikiirelt minekut. Loomulikult tuli ületada ka kõik eelnevalt läbitud takistused - vastupidises järjekorras muidugi :). Nüüd aarde taastajaga ja viimati leidjaga nõu pidades tekkis kahtlus, et kas tõesti suutsin ilmselgelt kättesaadavalt ja nähtavasse kohta paigutatud konteinerist lihtsalt mööda vaadata... ei ole ka mingi ime, sest jõeveega maha uhutud kaitsevahend enam kaitset ei pakkunud ja põhiosa tähelepanust koondus siiski enese kaitsmisele. Kuna logi kuskile kirja ei pannud, siis vormistan selle otsingu mitteleidmisena, aga seiklusest saadud emotsiooni naudin küll täiega :)!!!

30 juuni 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

31 jaanuar 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

31 jaanuar 2009 leidis Mari ja Siim ja Ants [marx303]
Kuna ma olen seaduskuulekas kodanik ja Roka aare tekitas huvi ning täna olid suht sobivad olud (temp -10 kraadi), siis käesoleva talvehooaja viimasel päeval sai see aare ette võetud ja leitud. Matkasime kolmekesi: lisaks mulle ja Siimule oli kaasas Ants. Üks ots võttis aega ~ 1.20. Täna oli parim variant minna otse läbi metsa, mida me lõpuosas ka tegime. Lumi kandis siin ilusasti. Vaadates eelmiste leidjate pilte, viskasime autosse ka uisud, kuid autot maja juurde parkides otsustasime uisud autosse jätta. Ja õigesti tegime, sest neid oleks ehk kuidagi Pedjal kasutada saanud, kuid sealgi oli lund parajalt peal. Aarde leidmine oli lihtne, kättesaamine niisamuti. - luukerekäsi, + usb/ps2 aitäh!

21 jaanuar 2009 leidis Alar, Kadri ja [bjorn]
Roka aardel olen juba mõnda aega silma peal hoidnud ja plaaninud sinna matka. Kõige lihtsam lähenemistee on praeguse ilmaga tõesti alustades Pedja ja Põltsamaa jõe vaheopealt. Auto pargitud ja võsast matkakepid lõigatud asusime Roka poole teele. Praeguste jääolude juures viib sinna tõeline maantee, lai ja sile, vaid mõne koha peal on vaja pugeda puude alt läbi või minna ümber. Mets oli selle päeval ikka tõeliselt haudvaikne. Kui ise mõnda häält ei teinud, siis olidki nagu maa all. Aare on avastatav lihtsalt. No selle mittenägemisels peab ikka poolpime olema. Logid kirjas jõime teed ja ja sõime natuke. Aardest idasuunas on vana talukoha vundamet ja selle ümber igasusu huvitavat kola. tegime pilti ja puhkasime. Maja vundamendi kõrgus näitab, et sealsed elanikud olid arvestanud, et aeg ajalt on ümbruskonnas päris kõrge vesi. Poolel tagasiteel avastasin, et tasku milles on autovõtmed on lahti ja võtmed kadunud. Tuustisin kõik taskud läbi, kuid võtmed jäid kadunuks. Kuna päris täpselt ma ei mäletanud, millal ma sealt taskust midagi viimati otsisin, siis võisid võtmed olla nii ees kui tagapool. Seetõttu jagunesime kaheks: Kadri liikus auto poole ja meie Alariga tagasi Rinu poole. Ca 300 m enne aaret siis võtmetega uuesti kohtusimegi. Selle tähistamiseks kulus suur lonks põuepudelist ja võisime hakata astuma tagasi auto poole. Kokku siis 10,37 km 3h 48min. ja 14000 sammu:) EV J: magneetilised huuled ja 1 kr

21 jaanuar 2009 leidis Kadri, Björn ja [failure]
Sellise ilusa ilmaga sai võetud ette retk jäämaailma. Aga kuna öösel tuli lumi maha, siis meie suuri jäävälju metsa all ei näinud.. ilus lumine oli. Imelik oli sellejuures see, et olid ainult kahed (looma-) jäljed. Ning kui metsaall seisma jäid ja kuulatasid- IMELINE VAIKUS! Jalutuskäik aardeni paksu koheva lumega võttis higi lahti nigu naksti. Ei kartnud me seda 'topeltjääd', mis ragises ilusasti jalgeall (kalameeste värk vist :P kuigi Kadri algul ehmus küll, kui esimesed raksakad kuuldavale tulid). Aare ilusti suurema vee eest kaitstud keskkonnas ;) EV, J: mangeetilised huuled ja 1kroonise mündi (leitud münt, mitte rahakotist- kui keskit huvitama peaks). Tagasiteel avastati, et autovõtmed lipet teinud. Seega otsingretk algas sedasi, et Kadri läks autopoole, mina ja Björn tagasi aarde poole. Võti oli enne jõge asunud jääväljal, kus sainatuke liugu lastud. Tagasitee avastamiskohast võtmeni oli umbes 30 minuti tee.. A üles leidsime selle 'kuldvõtmekese'! Lõpp hea- kõik hea!!

17 jaanuar 2009 leidis Ove, Blond, Lauri, Miki ja Telc [ove]
Pikem stoori planeerimise ja kohalejõudmise kohta on eelnevates logides juba kirjas. Jaanuar on üldse olnud üks väga meeldivate aardeotsingutega kuu alles see sai käidud Puhatus matkamas ja nüüd Roka. Roka oli küll füüsiliselt kergem aga emotsionaalselt sugugi mitte halvem:) Lisaks tammede ja muude puudega tutvumisele vaatasime üle ka Roka vana taluaseme ja sinna kiiruga mahejäetud kodumasinate riismed. Peale täiendavat aarde peitjaga konsulteerimist olime kindlad aarde hävimises ja taastamise aarde vanasse kohta.

17 jaanuar 2009 leidis Lauri, Tanel, Ove, Miki, Blond [algaja]
Pikk ettevalmistus seisnes selles, et õige nädalalõpp leida. Ning ka võimalikud liikumisvahendid soetada. See paat mida ma püüdlikult kogu tee seljas tassisin osutus sel korral täiesti liigseks. Tegelikult palju polnud ka aega valida, kuna ilmaennustused lubasid mingit nulli ümber kõikumist siis oli otsus üsna üheselt tehtud. Ka kohalemineku jaoks oli tööjaotus. Mina olin lenksus ja Telc tukkus kõrval. Ja enne seda tegin ma kodus pisikese uinaku. Kogu asja mõte oli öösel kohale sõita ja hommikul hästi vara peale hakata. Kohale jõudsime kuskil kell pool 3 ja mineku jaoks plaanisime kell 8. Vahepeal aga tekkis lisainfot seltskonna suurenemise kohta ja hommikune uitamine jäi uitmõtteks. Kui rahvas kogunema hakkas siis oli lühike arutelu võimaliku teekonna üle ja kõik olid ühel meelel. Mööda metsasihti sai mindud niikaua kuni kraav otse jõeni juhatas. Tegelikult oli see aga suur liuväli. Sihiäärse kraavi jää peal kõndimine oli üsna mõttetu ja seega olime ikka veel kindlad, et paadita väga lihtsalt hakkama ei saa. Mööda otse jõeni minevat kraavi uisutades aga hakkas tunduma, et saab ka ilma paadita hakkama. Ja nii oligi. Jõejää oli veel kõige paksem. Nullis ja selle läheduses sai ikka ligi tunnike igale poole vaadatud. Lõpuks leppisime kokku, et aare on siiski vette vajunud ja teadmata asukohas. Peale lühikest vaidlust komponeerisime sinna uue, kuna originaalaarde statiiv oli täiesti olemas. Siis sai tagasi tuldud. Päris samast kohast enam tulla ei saanud, kuna mõnes kohas oli pealmine jääkoorik katki läinud ja vesi oli jää peal. Selline kogemus oli minu jaoks esimakordne ja väga hea oli käia vetruval jääl. Seda, et praod panid krõbinal ja raginal kümnete meetrite kaugusele oli üsna üllatav ja alguses ka kõhe kuulata. Esimesed korrad kui jää katki läks oli ehmatus ikka üsna suur, kui aga ilmnes, et see kahe jääkooriku vaheline vesi ongi igal pool umbes 20 cm siis polnud mingi muret. Lõpuks olime ka auto juures tagasi ja peale jookide manustamist sai järgmised lähemad aarded ka üle ja läbi vaadatud. Igati mõnus retk oli. Kui oleks veel külmem siis saaks hakkama ka ainult uiskudega. Suvel aga oleks see retk kordi kauem kestnud.

17 jaanuar 2009 leidis Miki, Blond, Telc, Ove ja Lauri [miki]
Nagu Telc juba mainis, siis eelnes Rokale pikk ettevalmistus. Ära jagatud, kes hangib paadi, kes köied.. samuti läbis põhjaliku kalkulatsiooni valitav teekond. Tagantjärele vaadates sai kasutatud parimat varianti. Kel soov sinnakanti minna, siis praegu on selleks parim aeg ja see teekond on minemist väärt. Ülilahe ettevõtmine, kordaks iga kell.

17 jaanuar 2009 leidis Telc, Ove, Lauri, Miki ja Ilus Tüdruk [telc]
Roka otsing oli pikalt ette planeeritud. Kuna oli ette näha jõe ületust, sai kogunisti kummipaat hangitud. Etteruttavalt võib öelda, et kummipaadiga läks üle jõe ainult Lauri(kuna paat oli tema seljakotis). Ülejäänud rahvas pidi ilma paadita mööda jõejääd patseerima.
Täis tahtmist hommikul vara matka alustada, ent samas mitte tahtes liiga vara ärgata, sõitsime me Lauriga juba öösel kohale ja ööbisime Põltsamaa ja Pedja jõgede vahel viimasel meetril, kuhu autoga sõita sai. Hilisel hommikutunnil laekus ülejäänud seltskond ja järgnes esmalt paar kilomeetrit tallamist mööda metsasihti. Viimaks jõudsime kraavini, millel oli suhteliselt üks kallas ainult. Teisel pool kraavi lainetas lausvesi. Õigemini, tegeles see lausvesi pigem tarretumisega, aga kindlasti oleks ta vedelamas olekus ka lainetanud. Õhukese jääkihi all oli paarkümment sentimeetrit vett, mille all omakorda paksem ja kandvam jääkiht. Jää praksumise ja vingumise saatel liuglesime siis viimase kilomeetri, üritades võimalikult vähe pealmisest jääst läbi vajuda. Meeldiv oli tõdeda, et jõgi on soliidselt jääs ja paati pruukida pole vaja.
Nullpunkti lähedal oli olemas kolmemeetrise vööümbermõõduga tamm, ent aaret mitte. Kammisime läbi kogu ümbruskonna, kontrollides kõiki tammesid ja ka mittetammesid. Arvata, et kui aare puust maha on pudenenud, siis on see viimaste aastate jooksul ka juba otsaga Peipsis. Kuna õige puu sai leitud ja ka telefoni teel peitjaga suheldud, siis taastasime aarde ära. Konteiner sai vastupidav, kuid taas rubriigist "avamiseks kasuta mõistust, mitte jõudu!"

29 september 2002 kommenteeris Registreerimata [notreg]
Asi ei ole siiski ilmselt nii kriitiline. Kohe teate saamise päeval võttis T. Tali ette põhjaliku kontrolli ja kirjutas muuhulgas:
...Käisin vestlemas selle looduskaitseala ülemaga ja nägin sealseinal ka kaarti, mida rohkem ei pidavat olema. Kaartilt lugesin välja, etreservaat, mis on tõesti suur (üle 100 km2) asub sellest aardest vähemalt200m idas või vastupidi, aare on reservaadist läänepool. Looduskaitsealal(mitte reservaadis) tegutsemiseks on vaja ainult seda ei kaitseala ülem onsellest teadlik. Nüüd siis on teadlik ja toetab igati asja, üldse tore mees.Ütles, et reservaat pole tähistatud kuna sinna keegi ei satu, millega maolen põhimõtteliselt ka nõus. Muide kui aaret panin, siis kohtusin L.k.alal seal elavat härrat, kellele andsin ka oma kordinaadid ja seletasinasja ära ja sain ka teada mida tohib ja mida mitte.
Konkreetselt asjast: Looduskaitsealal tohib liikuda vaid jalgsi. Sellelel.k. alale aga ei olegi võimalik autoga pääseda, Põltsamaa jõgi on eesja sellel suunal ainukesel sillal on märk ees ja sild lukus. Reservaadis eitohi ka jalgsi liikuda. Nimetatud reservaadi ees on juba kaks jõge ja teisel jõelei ole ka silda. Aare on teiselpool teist jõge, asub jõekäärus, agareservaat algab sealt, juba mainitud, 200m idas. See jutt käib selle kohta kuiaardele läheneda lääne poolt. Lõunast ja põhjast lähenemine maismaad mõõdapraktiliselt võimatu, ainult sood ja jõed (reservaati siiski nendestsuundadest ees pole) Idapoolt lähenemine ei ole lubatud, kuna seal on eesreservaat, aga see pole ka eriti reaalne, sest selleks tuleks läbida üle kümnekilomeetri teedeta maastiku, mis on põhiliselt raba (Laeva raba jne.)...
Niisiis - kui arvestada hr Tali kirjeldusega ja reservaati mitte minna, peaks aare siiski külastatav olema. Aga karu olla seal näha olnud küll :)

29 september 2002 leidis Registreerimata [notreg]
Ülar Mändmets teatas: 29.09.02 kella 14.30 paiku alustasid "Rabarebased" koordinaatidelt PL 58°28'11'', IP 26° 05'47'' oma teekonda "Roka aarde" juurde. Kuna asukoha määrangu teostasime ainult umbes-täpselt Regio teedeatlase järgi ning sellele tuginedes eeldasime aarde asukohaks punki siinpool jõge - asusime teele. Läbinud fantastilist maastiku 3,2 km ulatuses läbi raba ja metsa jõudsime jõeni ning leidsime oma üllatuseks, et aare asub siiski teispool jõge. Nõutult kukalt kratsides kohtusime eesti tuntud loodusfotograafi härra HeinrichLukk'ga, kes paadiga jõel olles ootas võimalust jäädvustamaks hetki, millised looduses ainult vähestel silmarõõmu osaks võivad langeda. Nimelt on antud kohas tegemist karu liikumispiirkonnaga ning paari nädala eest oli härra HeinrichLukk'l õnnestunud jäädvustada jõge ületavat karu. Meie küsimusele, kas ta viiks ja tooks meid üle jõe saime küll jaatava vastuse, kuid aardeni jõudes sai selgeks, et "Roka aare" asub Tõllassaare reservaadi piiril, kus teadaolevalt kehtib aastaringne liikumiskeeld. Lugupeetud Geopeituse mängijad - looduskaitsjad ja "Rabarebaste" meeskond oleksid teile äärmiselt tänulikud, kui me austaksime loodusreservaadi aastaringset liikumiskeeldu ning jätaksime edasiselt "Roka aarde" mängust välja. Kindlasti on see olnud aardepeitjate poolt puht juhuslik ja tahtmatu apsakas, sest reservaadil ei ole piiriposte nagu riigipiiridel ning neid piire peab lihtsalt teadma. Teid ette tänades - Eestimaa Looduskaitsjad ja "Rabarebased". Lisa: vt. fotosid "Rabarebaste" käigust ning soovil tutvu loodusfotograafi härra Heinrich Lukk'u interneti leheküljega:http://www.naturephoto.fie.ee/ (Kontakt "Rabasebastega": Ülar Mändmets 055 33 731, e-mail: ylariso@uninet.ee)
Pilt 1 Pilt2 Pilt 3

15 september 2002 leidis Toomas [toomass]
Toomas Saaliste teatas: 15.09.02 kell 12:00 Garmin eTrex. Jaanika ja Toomas. Roka aarde leidmine osutus tõeliseks katsumuseks, müttasime 3,8 km jalgsi läbi raba ja metsa. Nägime eemalt kahte põtra, hiljem kuulsime nende karjeid. 80 m enne leiusihti jäi teele ette jõgi (see on meile juba teine kord aarde otsimisel). Tänu sellele, et veetase oli piisavalt madalal, ületasime selle (püksteta) kõndides. Aardest võtsime helikasseti, asemele panimemärkmepabereid ja CD priitarkvaraga. Tervitame aardepeitjat!
Pilt