Jõeoru

Kui õigel ajal õigesse kohta jõuda, siis saab ka maastik 5 aarded kirja. nii lihtne see ongi. Olen oma maastik 5 aarde puhul seda korduvalt näinud, et piisab ühest ronijast. Mul õnnestus sinna jõuda, kui mannu oli juba rakmetes ja maapinnast õhus ja 45 minuti pärast oli kõik tehtud ja lahkusime. Tänud asjaosalistele ja peitjale!

Kui juba miki sai ronimisvarustusega kodust välja aetud meie kanti, siis oli mõistlik ka teine puu ette võtta. See võib täitsa meeldima hakata nii :)

See oli minu esimene väikest sorti ronimise sündmus. Mina jäin seekord Klaaraga maapinnale ja Karl pani meie kõigi nimed kirja. Oli väga tore näha ronimishuvilisi ja vapraid puuvallutajaid. Aitäh!

 1 

Seekord tulime ronima kolmekesi. Puu oli ronimiseks pigem meeldivamat sorti. Kahjuks on keegi selle küll veidi vaigutavaks teinud, oma puud kahjustava ronimisstiiliga. Kui minu kord oli ronida, läks Klaara väga murelikuks. Jooksis kallistama kui tagasi maapinnale jõudsin :) Meeldis, et Margus leiutas nööridest lastele väikese kiige, mis küll leidis rohkem kasutust täiskasvanute näol. Aitäh peitjale peitmast ja Airile-Margusele ronimist organiseerimast!

See oli üks hea mõnus ronimine. Kuna meil Mirjamiga oli päevakava üpris tihe, siis võtsime end esimestena järjekorda ja käisime puu otsas ära. Minu meelest oli superhästi ronitav puu. Üles läksin päris mõnusa tempoga. Nautisin veidike vaadet teletornile. Sel korral mingit närvi otseselt sisse nagu ei tulnudki. Mingi mesilane vahepeal tiirutas mu ümber kui ma laskusin. Sellega meenus mulle täpselt see stseen Puhhi multikast, kus ta õhupalli abil mett püüdis kätte saada. Laskumine oli veidi pikem protsess, köis oli parajalt vaigune, aga vaikselt ja sujuvalt ma alla jõudsin. Aitäh seltskonnale ja järgmiste kordadeni!

Kui ronima kutsutakse, siis tuleb minna. Tänane puu sobis hästi, kuna peale ronimist oli veel plaane ning siit linnapuu juurest oli hea minna. Selleks ajaks, kui mina-Märten kohale jõudsime, oli köis juba üleval ning sain kohe loa logiraamatuni sirutama hakata. Algus läks väga libedalt, ülevalpool natuke vaigusemalt, aga köis oli hea oksa peal ning logiraamatuni pääsemine polnud keeruline. Vaade oli nagu ta oli, minuarust oli pisut allpool palju parem. Hiljem sai veel natuke juttu puhutud kuni Märten puu otsas käis ning pidimegi edasi liikuma. Aitäh oravaklubile!

 1 

Sandri puud mulle meeldivad, need on enamasti mõistlikul kõrgusel ja hästi ronitavad. Ka tuul, mis mujal möllas, ei ulatunud siia kanti. Oli tore õhtu. Tänan.

Jõudsin küll viimasena, aga lahelt lubati ronida ees viimasena. Kiirelt üles ja kiirelt alla. Päris palju valiku oli seal. Pastakas anti ka kaasa, et aardekarpi täita. Mõnus ronimine oli ja seal üleval puuotsas küll mingit tuult ei olnud. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

 1 

Selle nädala demokraatlik otsus tõi meid kambaga siia puu otsa. Kuna Mari-Liis tundis ennast tõbisena, lubas ta täna lahkelt mul aaret logima asuda. Võtsin südame rindu ja tuletasin meelde, mida eelmistel kordadel sai madalamatel kõrgustel harjutatud. Ega peamine oligi “ära vaata alla!”. Endalegi imestuseks sai suhteliselt lihtsa vaevaga toimetatud. Tänan peitjat, kõiki abilisi, varustusspetsialiste ning moraalseid toetajaid. Ilmselt andis jõudu ka Karli-Maire-Klaara rabarberikook. Citius, altius, fortius!

 1 

Sattus väga ilus ilm ronimiseks, nagu alati viimaste kambakate ajal. Lühikeste varrukatega oli mõnus tšillida. Proovisin slingitamist, kaks meetrit üles ja kaks meetrit alla. Ühe asja sain juba selgeks, parem on pikkade varrukatega seda teha. Köiega ronimine on ikka hulga lihtsam. Pärast esimesi ronimisi ei saanud aru kuidas on võimalik päevas mitu aaret ette võtta. Nüüd hakkan mõistma. Täna läks kiiresti ja osa seltskonnast suundus pärast veel aftekale. 1094. Aitäh!

Aare leitud, piknik tehtud. NB!! ronimiskassid on mõeldud pigem ohtlike puude langetamiseks kui kasvavate puude otsa ronimiseks, järgmistel otsijatel on vaigu sees ronimine väga halb(vaik rikub ka ronimisvarustust) ning mõtle, mida teevad ronimiskassid ka elavale puule.

Täna oli see kõige ilusam puu ronimiseks.Aitäh!

Janar ajas jälle ronimiseks kamba kokku. Veeresin rattaga õigeks ajaks kohale, just olid nööri paika ajamas. Tore oli mõnusas seltskonnas ronida ja ronimistarkust omandada. Tänud Janarile ja nööri meistrile Margusele ning tänud ka aarde peitjale.

Nu jälle olin mina see, kellel oli vaja kindlal ajal aaret leida ja minu õnneks sain Marguse eelmine kord ka nõusse täna tulema. Kohale tulles oli juba peremes liinid üles saanud ja esimesed juba ka üleval ära käinud. Kui tavaliselt olen alati esimene olnud, siis täna olin viimane ronija. Peale logimist saime Marguselt veel väikse tunni ronimise kohta ja ka veel erinevat varustsust ja erinevat tehnikat katsetatud. Tänud peremehele aarde eest, muidugi Margusele suured tänud et aitad algajaid oma varustusega ja tervitused kaasvõitlejatele. Mulle ikka väga meeldib see kõrgustes kõikumine.

Saime kamba kokku ja käisime ronimistehnikat lihvimas.Aitüma mõnusas seltskonnas viibitud õhtupooliku eest!

Kui juba 5.0 maastikku taga sai aetud, siis ka see üle vaadatud. Ilus peidukast, pole midagi öelda... nüüd lihtsalt veel turvalisamat varustust vaja, sest kuigi redel sai puu najale püsti aetud, siis ohutus ikkagi eelkõige ????

Siin oli juba raskem kui m7nnipuus. Ait7h!

 3 

Nii tore, et me Kristjani sünnipäevakingikatsetusele kaasa saime :).

Päris kontipugeva rõskusega päev oli täna aga kuna Kristjan oli järeleandmatu selles osas, et üles tuleb mul Salme järel minna seda vidinat kasutades, millega seni proovimata, läks logi kirjasaamisele nii palju auru (õigemini selle abivahendi „allaminuekukorda“ saamisele), et külmetavad näpud jõudsid isegi meelest ära minna :D. Simone oli koos minuga samal ajal puus teise paari rakmetega (mul iga kord tuleb nendes laiade rihmadega versioonis kõlkudes meelde see, kuidas Simone noid kitsamaid stringideks nimetas :D) ja aitas mul seal kogu seda konksundust peale logimist ka ümber seada... Ja see kõik käis tal kuidagi nii rahulikult ja asjalikult, et minu sihitu rapsimine vajus ka selle tulemusel täiesti koordineeritud ja mõtestatud liikumiseks :). Ja alla ma sealt seejärel sain. Peale minu visiiti käis proovis ronimise ära veel Helen (märgiline esimene kord! :)) ning kohe peale seda liitusid meiega veel Marko ja Inge. Aga et olime kokku leppinud terve hulga õhtuplaane, sealhulgas Heleni ja Salmega kõrvalasuva patarei ülevaatamise, pidime lahkuma seekord enne, kui kogu varustus uuesti kokku rullitud ja autodesse pakitud sai...

Kristjanile ja Simonele aitäh ronima kaasa hõikamast, kogu see värk läheb mu meelest meil iga korraga järjest kiiremini ja paremini. Aga noh, eks vist peabki minema, kui ronimisvarustuse seljasolek ja kõhust ülespoole jooksev nöör hakkab nii instruktoritel kui oravatel enam-vähem sama loomulikuks riietuse osaks kujunema nagu müts või kummarid :D. Kaaslastele samuti aitäh, oli väga tore taaskord kohtuda/lobada, Margusele tänud ronimisvarustuse laenamise eest ning Sandrile muidugi ka tänud suured, mugava koha ja ideaalse põhjuse andmise eest koguneda ;).

 2 

Kui veel päeva alguses tundus, et kuidagi ronima ei jõua, siis õnneks selgus, et töökohustused saavad varem täidetud ja saan veel ka puu otsa. Kohale jõudsin samaaegselt üpris hilja kui ka päris täpselt, st teised olid ronimisega peaaegu lõpetanud ja sain kohe varustuse selga panna. Üles sain väga nobedalt, aga nagu mul Crolliga üles minemisel tavaks läks laskumisvarustuse valmis seadmisega pikemalt aega. Õnneks keegi köie alla võtmisega kiirustama ei hakanud ja sain ohutult alla tagasi. Aitäh kõikidele osalistele! :) Ehk järgmisel korral näen ka oma silmadega, kuidas sünnipäevakink toimib.

 4 

Kui mõned päevad tagasi tuli teade, et täna plaanib Kristjan oma uut, sünnipäevaks saadud mänguasja katsetama hakata ja selle käigus saavad soovijad oma poolt valitud puu otsa ronida, siis olid meie nädalavahetuse plaanid sama hästi kui tehtud.

Täpselt kell 13.00 parkisime auto kokkulepitud kohta ning nägime tee ääres vaid Margust. Jalutasime siis koos sündmuskohta vaatlema. Esimene emotsioon oli, et see ju polegi väga kõrgel võrreldes nt Seeneküla lipumastiga. Kuid siiski piisav kõrgus, et ilma toredate abistajate ja õigete abivahenditeta seda kunagi logida oleks võimalik.

Kui puu ja kast maapinnalt vaadeldud, siis sättisime end teisi ootama. Natuke peale kella ühte sammuski superstaar koos saatja ja tähtsa abivahendiga aplausi saatel lavale.

Nüüd läks nööride kerimiseks ja kogu varustuse valmis panekuks. Ning kell 13.35 toimus ajalooline ragulka lask. Soojenduslask viis liini koos raskusega okstesse. Teiseks lasuks sätiti natuke tehnikat ning siis lendas väike liivakotike laia kaarega üle männi ;) Ja kolmas lask oli juba niihea, millega Kristjan ja Margus rahule jäid ning hakati köisi puu otsa sättima.

Esimeseks ronijaks oli Salme, seejärel tegid paarisronimist Simone ja Maris. Ning kuna Marko polnud veel kohale jõudnud, siis hakati üsnagi intensiivselt ronimispisikut minusse süstima. Kuna ajatäiteks oli vaja midagi teha, siis olin nõus teistele meelelahutust pakkuma ja ajasin varustuse selga. Peale põhjalikku juhendamist proovisin siis minagi elus esimest korda köitega ronimist. Nagu ikka, on iga algus raske, õiget tehnikat ei oska ja ainult jõuga ma eriti kõrgele ei jõudnud. Kuid esimese korra kohta mõned meetrid tõusu oli juba hea ning sain ka instruktorite valvsa pilgu all laskumist harjutada.

Suur-suur tänu Margusele ja Kristjanile, kes meiega viitsisid seal puu all, kõrval ja ladvas jännata. Aitäh Sandrile selle väljakutse eest!

Esimene lask uue ragulkaga

Ragulka häälestamine

Coach Kristjani hea töö on mindki lõpuks puu otsa viinud

 4 

Pärast Lükatit tulime siia, kes otse ja kes läbi poe. Eks endalgi oli kõht tühi, aga sellist pingutust pärast söömist ei tahtnud ka teha. Taaskord ronis Kristjan esimesena ja viis köie paika. Grigri ei tahtnud vaigust köit pidi hästi liikuda ning tuli tunduvalt rohkem tööd teha, kuid kindlasti kergem kui slingidega. Vaikselt ronisin üles ja üllataval kombel polnud aarde juurde jõudes häält, et alt hüüdjatele vastata. Lõpuks koju sõites oli imelik tunne, käed ja jalad väsinud ning polnud eriti tunnetust auto üle. Oli igate tore ja korda läinud õhtu, aitäh.

 2 

Arvasin, et Lükati aardega asi piirdub ja saab koju minna. Oh mind naiivitari. Simone ja Tarmo käisid vahepeal tanklas ja tõid mulle sooja teed, sest kogu selle aja, mil ma ei roninud oli mul külm. Super tänud! Selle puu otsa saamine oli oluliselt lihtsam, kuigi mingi teatud väsimus hakkas tunda andma. Nüüd siis pimedas puu otsast teletorni imetlemine kah tehtud. Mõnus õhtu oli. Tänud kõigile asjaosalistele ja peitjale!

Öös on asju..

Kristjani amps

 6 

Kuidagi on juhtunud nii, et see puu on ikka väga pikalt pidanud minu visiiti ootama. Ja nüüd siis hüppas külastusvõimalus ise sülle.

Puu juurde jõudes peale mõningast sahmerdamist sain kolmanada katsega juhtliini täitsa sobivasse kohta ning sama soojaga tõmbasin ka köie paika. Vastutusrikkama kinnitamise töö tegi õnneks peitja ise ära. Ma siis kinnitasin muid lahtiseid otsi :D Aare ootas ilusti pesas ja peale logimist oli tore nautida vaadet Jõeorule.

Tänan peitmast, oli tore turnimine.

Aare leitud :)

Kõik sidusin kinni...

ei ühtegi lahtist otsa..

peale logimist algas harutamine...

 2 

Kui juba Kristjan koos varustusega sai siia poole linna toimetatud, siis tuli ka siia ennast kohale vedada. Algus läks siin juba üsna ludinal, Kristjanil õnnestus 3 viskega köis üles saada. Seejärel oli ta juba ise okste vahel toimetamas ja viis köie jälle sellisele kõrgusele, mis võimaldaks minusugusel köieronimis-diletandil ikkagi mööda köit totsikuni jõuda. Miski ajakulul möödudes sai asi nii kaugele, et Kristjan oli puu otsas all ja minul rakmed seljas. Seekord proovisin veidi teistsugust taktikat. Eks ta veidi tasakaaluhäiretega rööviku liikumisstiili meenutas, kuid vähemasti ei väsinud käed enam sedavõrd ära. Mingi arvu minutite jooksul olin kasti juures ja siin sai juba rahulikumalt vaateid nautida ja logi kirja panna. Alla tulek läks ka juba üksjagu sujuvamalt kui eelmise puu juures. Aitüma peitjale ja Kristjanile ka!

 3 

Õuemänguõhtul sai grupi huvilistega, mina nende seas, tehtud plaan tulla Jõeoru ja Männipuu aardeid vallutama. Simone läks Tarmole tööle järgi ja meie ülejäänud läksime tanklast autodele ja endale kütust hankima. Sealne vaene teenindaja oli üksi tööl ja kõik kliendid tellisid järjest süüa. Mul oli kohati päris kahju temast, teades kui närviliseks võib minna, kui kogu aeg kõik peale passivad, mida ja kui kiiresti sa teed. Aega läks, aga lõpuks sain minagi oma vrapi kätte ning saime puu alla sõita. Pikad riided selga, varustus kaasa ja olimegi valmis. Kuna üle õige oksa viskamine kuidagi ei õnnestunud, siis tuli võtta ette plaan B ehk viskamine nii kõrgele, kui saab ning siis sealt slingidega edasi ronimine. Kuna teisi vabatahtlikke selleks ei olnud, olin ma lahkelt nõus seda pusimist tegema minema. Alguses sain mugavalt köiega päris heale kõrgusele, kuid sealt edasi läks slingidega okste vahel ikka väga aeglaselt. Alt võis see välja näha, nagu ma ei liigukski, aga tegelikult oli iga 10 cm väga väsitav :D No millalgi ma sinna karbini jõudsin. All oli selleks hetkeks juba selline geojutt pooleli, et keegi poleks tähele pannudki, kui ma väikest rõõmuhüüet ülevalt alla poleks saatnud. Värisevate kätega panin nimed kirja ja viskasin kaasa tulnud köie üle kõrgema oksa. All Kristjan tegi ja juhendas ning varsti saingi, alguses vaiku trotsides, suure hooga alla tulla. Kui teistel hakkas all juba jahe, siis minul oli väga soe. Seejärel said teised huvilised puud vallutada ning mina kaela kangeks vahtida. Kõik olid ülitublid ning teiega oli väga tore seal taielda! Lõpus selgus veel, et olin kuupäeva unustanud logiraamatusse panna. Selle vea parandas viimasena roninud Kristjan ära. Aitäh peitjale ja seltskonnale!

 6 

Laaagri üritusel pakuti võimalust ronida siin. Mina, Krissu , olen seda soovi juba mõnda aega enda sees veeretanud ja julgust kogunud, et kellegi käest paluda proovida ronimist ja nüüd kukkus see ju sülle lausa. Meie algsest lubadusest tänane õhtu lihtsalt kodus veeta ja äkki lausa telekatki vaadata üle poole aasta , hakkab saama hoopiski tegusid täis õhtu. Sai isegi aare ignoreeritud kaustast välja võetud... Nii me siis veeresime kohale ja asusime usinalt nööri,köit, kuidas iganes seda nimetatakse , kohale sättima. Loona ronis üles ja viis köie lausa kastini, kell oli nõnna palju,et läks muudkui pimedamaks. Mina läksin üles teisena ja see oli minu esimene kord. Mul polnud absoluutselt mitte mingit kartust, ei kõrguse ega alla kukkumise suhtes, Kristjani julgustavad sõnad olid nii innustavad. Erinevaid pildistamisi ja kellaaegu uurides võttis mu ronimine aega 25 minutit alates hetkest,mil tegin esimese tõuke kuni hetkeni,mil jalad maad puudutasid. Endale tundus küll, et kestis mitu tundi ja kõik nii kannatlikult all ootasid. Tänud teile, Kristjan, Loona, Simone, Tarmo ja Dauno. Mu sõbrannad kõik ütlesid, et ma olen hull naine... parim tunnustus..kõik geopeiturid ongi ju omamoodi hullud, olete te mõnda normaalset näinud ? Peitjale suur suur tänu

 7 

Õuemänguõhtult sai soetatud uued tutvused ja peaaegu et otse Jõerorgu suundutud. Noppisin Tarmo peale, tegin kiire kontrollkõne kas seltskond ikka paigas ja rohelise tule saabudes andsin gaasi. Nulli jõudes oli pilt muidugi fantastiline. Loona kallistas kõrgustes puud ja pidas slingidega tulist võitlust, targad pead seletasid all mida tegema peab. Tasa ja targu said lõpuks asjad paika nii, et järgmistel juba palju lihtsam oleks. Loona pani tegelikult kõik nimed kohe kirja ka, aga et asi aus oleks, pidi ikka ise ka kõrgustes ära käima. Aeg läks edasi ja õues oli juba korralikult hämar. Vahepeal sai taskulambi saatel Jõeoru ja Männipuu logisid valjul häälel ette kantud. Natuke nagu Halloweeni stiilis, et istume nüüd taskulambiga ringis ja vaatame kes kõige hirmsama loo pajatab :D Tarmo ronis nagu õige mees ikka - viisakate pükste ja viksitud kingadega. No mis sa teed kui sellised plaanid ootamatult sülle sajavad. Kui lõpuks ise puu otsa sain oli õues täiesti pime! No mida värki, jälle pimeduses turnimas :D Igatahes mida aeg edasi seda huvitavamaks muutusid vestlused ja absoluutselt palju nalja pakkus üks puu küljes püsti olev ora, mida laskudes oli oht valedesse kohtadesse torgata... :D Nimetasime selle hellitavalt süütuse oraks :) Kui tublid õpilased koolitatud avanes lõpuks võimalus ka instruktoril üleval ära käia. Kuna Loona päeval kurtis, et tal kuupäevadega sageli jube segapuder, siis sai topeltkontroll logiraamatule tehtud ja mis selgus?! Nimed - kirjas. Kuupäev - puudu :D:D Esialgu oli ambitsioonikas plaan täna ka Männipuud vallutama minna, aga kell oli ootamatult juba südaööst üle tiksunud ja õues täiesti kottpime. Jääb järgmiseks korraks. Täname toreda seikluse eest!

Stiilipunktid

 1 

Sellised seiklused kulda väärt, oleks tooli ja popkorni ka kaasa võtnud oleks päris chill olnud :D :D

 11 

Peitja ees peab vist vabandust paluma, et me oma aktsioonist ette ei teatanud, potentsiaalne vaatemäng jäi saamata. Teisest küljest jälle, võib-olla ka mitte - vaadata, kuidas muru kasvab, pakkunuks rohkem pinget, kui näha, kuidas üks mees nagu tigu slingidega vertikaalvõimlemise harjutusi teeb.

Aga tagasi algusse. Et Priidu tuliuus varustus järeleproovimist ootas, haarasin võimalusest ja hüppasin ka kohe töölt tulles paati. Sedapuhku oli vihm õhu puhtaks löönud ja diletantide paraad võis alata. Hea ja libe viskenöör sai raskuseks auto rattavõtme ja minu kolmanda heite peale keeras end oksatüüka ümber korralikult sõlme. Noh, nööril on teadupärast kaks otsa ning siis läks teine käiku. Priit hakkas heiteid harjutama, mina seadsin aga halvimat aimates juba slingid valmis. Varsti võis tõus alata. Aeglaselt nagu tigu tõstsin neid ülespoole - alt ei ulatunud ju käed ümber tüvegi. Jalas olid ka mitte just kõige sportlikumad saapad, juuksed tikkusid silma, männikoor läks küüne alla ja prillid tahtsid peast ära kukkuda. Oh seda risti ja viletsust! Ning siis alles algasid oksad... Esimest korda harjutada, kuidas slinge okstest üle tõsta, kolmeteist meetri kõrgusel, pani mõtlema tehnoloogiliste saavutuste üle; kuidas paari sentimeetri laiune nailonrihmake meest üleval hoiab ning milline on õmbluskvaliteet...

Pusisin end siis ühe korralikuma oksa peale istuma, Priit saatis juhtnööriga köie üles, sain selle oma pea kõrguselt jämeda oksa taha, lisasin slingidele mehaanilised metallist tõusu- ja laskumisriistad ja pidin peagi tõdema, et liiga palju head pole sugugi hea. No pea ei võtnud enam seal kõrgustes - milline karabiin kinni, milline lahti ja kas mõnel hetkel äkki kõik korraga lahti pole ja kas ma ise parajasti ka ikka mõnega veel puu ümber kinni olen. See nööripuntraga jõukatsumine kestis õnneks ainult poolteist meetrit. Jõudsin oma heitemeisterlikkuse häbiplekini, harutasin mutrivõtme vabaks ning hakkasin seda uuesti ülespoole pilduma. Käekaar polnud just päris vaba, hirmuvärin tagasipõrkava raudkolakaga vastu pead saada ka sees (jah, me olime kuulnud küll, et liivakott pidi märksa mõistlikum raskus olema), aga neljanda viske peale oli pesakasti kõrgus saavutatud. Köis sai paika.

Nüüd olid mul aga jalad juba nii pehmed (tõus oli kestnud tund aega), et võtsin omale lõbu teha kiire laskumine Rigi abil ja Priit võttis ronimisjärje ja logimise au enda peale.

 7 

Kui eelmisel katsel käis nulli kõrval pidu, siis seekord oli plats tühi ja saime seal rahus toimetada. Algus läks ikka päris vaevaliselt, viie minutiga õnnestus viskenöör umbes kahe kolmandiku peale sõlme visata ja kuna teise otsa katsed ka väga ei lubanud, siis Madis läks slingidega päästeoperatsioonile. Aega see asi võttis ikka omajagu, aga lõpuks sai ta nööri siiski päästetud ja üle aktsepteeritava oksa heidetud. Edasi oli juba oluliselt lihtsam, kui jämmem nöör paigas, sõitis Madis maale tagasi ja ma käisin kasti juures kirjatöid tegemas. Tänud aarde eest, igati meeleolukas õhtupoolik oli!

 1 

Vaim oli valmis, entusiasm oli kõva, nullist kümnekonna meetri kaugusel peetud telkimis- ja grillipeol polnud ka väga viga.

 4 

Sander lahkelt pakkus mõnda aega tagasi, et kui tahan proovida ronida, siis andku ma vaid märku ja ta tuleb hea meelega juhendama. Kuna neljapäeva õhtul käis Liis Jasperi beebigrupi emadega õhtustamas, siis reedeks anti mulle lapsevaba õhtu. Millega geoeoitur selle sisustab? Eks ikka puu otsa ronimisega. Peale Astangu sündmust, kus köis oli turvamiseks, oli see mu esimene iseseisev köie abil ronimine. Korraks tuli poole maa peal segadus, kuid laskusin alla tagasi, Sander läks üles valmis ning pärast Miki lõbutsemist läksin uuele katsele. Seekord siis aardeni välja, logi kirja ning jällegi alla. Küll oli hea tunne jälle maapinnal olla. Aitäh Sandrile aarde ja juhendamise eest. Eks uus põlvkond ronijaid tuleb tekitada, siis ikka endal ka puu otsast midagi otsida :P

 2 

Kallo organiseeris peitjapoolse koolituse Alustavale Mägironijale ja Saamatule Karupojale, kuidas vallutada maastik 5.0 aardeid. Tulemus? Selle koha pealt oleme Annaga ühes paadis, et kaks jalga maa peal (või paadis), on ikka kindel tunne.

 2 

Kui meil Männipuu juures sai soojendus tehtud, tulime ühe jutiga ka siia seda karpi vallutama. Kui eelmise juures läks nöör esimese laksuga üle õige oksa, siis siin kolmandaga. Natuke segas tuul, natuke rohkem oli ka täpsust vaja, aga õnnestus ikka suurepäraselt.

Ronimine ise käis päris kiirelt ja kergelt. Süsteem toimib väga hästi. Kuuldavasti on see ronimisevärk ka päris paljudele geopeituritele meeldima hakanud, seega võib varsti oodata rohkelt analoogseid kõrgeid karpe. Eks näis, kui palju tulevikus hakkab neid karpe olema maa peal ja kui palju kõrgustes.

Tänud peitjale nii aarde kui ka nõu ja jõuga abiks olemise eest!

 1 

Tänud.

TFTC.

 2 

Laupäeva hommik on just sobiv päeva alustamiseks ronimisega. Enne ronimist katsetasime erinevaid mänguasju viskeliini üle oksa saamiseks. Lõpuks töötas ikka vanakooli lahendus. Kuna köis sai esialgu liiga madalale, siis käisin kinnitasin uue köie sobivale kõrgusele. Uuesti alla ja andsin järje Mikile üle. Peale Mikit ronisin juba uuele kõrgusele, kust ulatus väikese vaevaga kastini. Ülevalt on ilus vaade teletorni suunas ja nägi ka teisel pool jõge päevitajaid. Puu läheduses olid kohal ka piknikulised aga neid õnneks meie tegevus eriti ei huvitanud.

Miki ronimas

Miki ronimas

Peaaegu kohal

Teel kõrgustesse

 6 

Avaldumispäeval tekkisid sahinad, esialgne ei viitsi muutus varsti õhinaks. Ühe jalaga olin minagi peaaegu teel, aga tee venis pikaks ja nii elasin geosõpradele vaid virtuaalselt kaasa. Väga ei muretsenud, et kampa ei jõudnud, ega see puu ju eest ära kao, aega on ja sellistes kõrgustes ei saa isegi praegusel geopeiturite rohkuse ajal konteiner niipea räsida või logiraamat täis.

Täna tuligi juba üsna eksprompt minek, miks mitte, lähme siis ja vaatame üle, kuidas uus mänguasi nüüd toimib. Puu alla jõudes lendas kamp karlssoni moodi põriseijaid üle puu, hääletada aga ei õnnestunud ja puulatva nemad ei maandunud, järelikult polnud geopeiturid;). Pidime ise tee latva looma. Mänguasi toimis ja abivahendid said paika, mis nii viga, astu nagu mööda treppi:). Pisut tuli veel siiski ise üleval pingutada ja mööda oksi ronida, aga õnneks oli need seal sobivalt toekad.
Kordamööda käisimegi kasti juures vaadet nautimas. Ilusa ilmaga oli hea vaade. Kõlgutasin oksal istudes pisut jalgu ja liuglesin lõbusalt alla. Tore oli. Aitäh peitjale!

Karlssoneid aare ei huvitanud

Sipelgas? ei, kasti huviline.

Mõnus jalgu kõlgutada

Käes!

Vaade oli hea

 1 

Õhtu lõpetuseks sai ka natuke uue mänguasjaga mängitud ja vÕimlemisharjutusi tehtud. Nöör lendas küll üle veidi madalama oksa kui planeeritud, aga ka see sobis väga hästi. Käisime ikka mõlemad kasti juures ka korralikult ära. Kokku läks veidi üle tunni selle lõbutsemise peale. Meile meeldis. Aitäh peitjale.

 3 

Peale aarde avaldumist uurisin maad, kes kohe kohale kavatseb kapata. Esialgu peale Sandri enda rohkem huvilisi ei olnud ja tekkis kerge ainuisikulise FTF-i lootus :) Õnneks aga otsustasid ka Tarmo ja Silver ikkagi ka kohale tulla - seltsis ju on lõbusam puud vallutada. Kõigepealt läks Silver üles ja sättis köie õigele oksale paika. Mina olin järgmine. Sealne aare oli natsa kõrgemal kui Männipuu ja üles ronides vahepeal pidin mõnikümmend sekundit ka puhkama. Aga väga äge igatahes taaskord, tänud peitjale aarde, varustuse ja seltskonna eest ja jään uusi ootama!

 3 

Täitsa tore üritus oli :)

 10 

Njah, Möllu allika juures õpetasin lastele kuidas päris maalimas võiks need minecrafti asjad välja näha ning vestsin ühe poisi poolt hoolikalt välja valitud kuivanud kepi otsast teravaks. Peagi oli ka pesamuna sama sooviga kaelas. Need nn. odad aga muutusid nii väärtuslikuks, et neid veetakse nüüd igale poole kaasa. Ka siin jõeorus olid need esindatud. Kuna mulda susates kipuvad need ikka nürinema, siis olen sunnitud neid aegajalt teritama. Nii juhtus ka siin puu all aega sisustades. Haarasin noa ja oda ots sai küttijale väärilise terava tipu. Muuseas sai ka mainitud, et seda ei tohi teiste inimeste suunas sihtida. Välja arvatud nende suunas, kes on puu otsas ära käinud ja maabuda soovivad. :D Ega ma ei uskunud, et mingi osagi sellest jutust poisile kõrvade vahele püsima jääb. Aga kui ma olin kõrgustes oma toimetused ära teinud ja kõva pooltund hiljem olin peaaegu maadligi, andsid mulle kaasaelajad mõista, et oht on varitsemas. Viimastel meetritel kohtusingi õhtu suurima takistusega. Oma liha ja veri püüdis nüüd mind elusast peast vardasse ajada. Õpeta veel lastele lollusi!

 8 

Päeval kuulsin kll et mingisugune piuks käis ja uus aare avaldus. Töötuhin oli aga sees ja ei hakanud isegi peale klõpsama, et millega tegu. Mõni aeg hiljem käis järgmine piiks juba messengerist. Silver hõiskas, et ei viici täna kll... :D Siis sain aru et kuskil miskit toimub ja vaatasin kaarti. Ohoo see jääb ju ilusti koduteele ja tööpäev on ka kohe varsti lõppemas. Lugesin siis kirjeldust edasi, oot misasja 5.0... muudugi polnud mul jällegi ühtegi ronimisasja kaasas. Peab vist hakkama neid autos hoidma ;). Esimene mõte oli siis et jätan ise ka homseks ja võtan siis kodust ronimiskoti kaasa. Siis aga hakkas Silver miskit rääkima et tal tegelikult õhtu vaba jne :D Ka Jaanika uuris maad et mis täna päevakavas on. Koju ronimisasjade järgi ma sõita ei viicinud aga kuna pidin nagunii lattu minema, siis kombineerisin sealt endale hoopis ühtteist kaasa ja suundusin Pirita poole tagasi. Kohale jõudes oli ka peitja kohale meelitatud oma varustusega ja linguheite tunnid juba alanud. Pakkusime kll Silverile et las näitab slingidega ette kuidas ta seda eelmise puu juures tegi. Aga hakkas teine kurtma, et kohad siiani veel kanged viimasest spurdist ;D kui kõis paigas saatsime siiski Silveri esimesena üles kõit kohendama ja raamatu tiitellehte määrima. Vahepeal kõike teksti tähele ei pannud, aga ühel hetkel märkasime hoopis puu all ühte kütti oda püsti. Vot sulle õpeta veel kuidas vibusid teha ja odasid nõelteravaks ihuda. Õpetaja oleks peaaegu vardasse aetud ;) vähemasti kõrvalt oli kll suht koomiline vaadata. Ja kui ots oli juba lahti tehtud, hakkasid kõik kordamööda karbi juures käima sissekandeid tegemas. Vahepeal oli publikut veelgi uute geopeiturite näol kes jälgisid meie püüdlusi. Tervitused nimekaimule ja Simonele. Ja kui olime just viimased kodinad kokku pakkinud, tabasid meid teolt ka Sikude tandem. Et siis täitsa mõnus minisündmus kujunest siit välja ;) Peitjale taaskord tänud.

PS. Silverile lohutuseks et ei peagi enam muretsema kas slingide ost ikka ära tasus. Kuigi jah nüüd vist läks lumepall veerema ja tekkisid hoopis uued mured :D

Kütt ja saakloom

Saakloom ja kütt

Harjutusi kaelale ;)

 4 

Olime parasjagu ümbruskonnast korjamas veel järelejäänud kollaseid täppe, kui tekkis üks juurde. Kohale jõudsime u 40 minutit peale avaldumist. Käisime vaatasime ringi, saime aru, et on jah aare vot, aga kuna mingit liikumist kuskil ei paistnud tulime tulema ja läksime rõõmsalt järgmise aardeni. Kuna süda ei andnud rahu, otsustasime hiljem uuesti piiluma tulla - siis oli juba puu all liikumist rohkem ja saime tuttavaks Jaanika ja Sandriga. Üsna pea liitusid ka Tarmo ja Silver ja siis läks juba ronimiseks. Seekord läks nii hästi, et Silver käis esimesena puuotsas ja pani minu nime ka kirja FTF kell 19.23. Küll aga sain ronimisvarustusega tutvust tehtud ja järgmine kord kui võimalus tekib, käin ja panen ise oma nime kirja. Tänud uute kogemuste ja võimaluste eest ja muidugi toreda aarde eest. Järgmiste ronimisteni!

 9 

Esimene reaktsioon oli küll -ahh, täna küll ei viitsi. Pealegi ei saanud kohe niikuinii tulla. Aga ega FTF ju ei oota. Vaikselt levisid jutud, et täna toimetatakse niikuinii seal ja köiega on seda pulli palju mõnusam teha, tuli ka huvi tagasi. Slingidega poleks küll viitsinud, pole ju veel männipuust siianigi päris taastunud. Lapsed tahtsid ka õue ja nii me kohale kobisime. Õnneks jõudsime õigel ajal, isegi liini polnud veel paika seatud. Peitja ise, Jaanika ja Tarmo olid ennast mõnusalt sisse seadnud. Uued näod olid ka platsis. Ehk sai tutvuvud ka stinapettai tiimiga. Varsti oli õhuliin paigas, polnud küll ideaalne oks aga ajas asja ära küll. Kuna vabatahtlikke polnud, võtsin esimesena ohjad enda kätte. Ilus ilm, mõnus seltskond ja köis ronimiseks, mida veel ühest õhtust tahta. Natuke pusimisi, köie sättimist ja võiski logiraamatu avada. FTFijate logimisisseeria sai alguse 19:23.

Ole sa peitja tänatud vahva aarde eest. Tundub et tuleb vägisi poodi varustust täiendama minna. Tänud.