Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Fred Jüssi on loodusfilosoof, kes seistes looduse ja kultuuri ristteel on sügavalt läbi tunnetanud inimeseks olemise põhiküsimused.
Armastatud loodusmees on oma teiseks sünnipaigaks pidanud Kõrvemaad. Üks tema lemmik-kohti asub Jänijõe ja Liivoja kandis. Nende kokkusaamiskohal paikneb Krani luht ja vana metsavahikoht, sillaga tee orust alla ja üles, ning nüüdseks peaaegu lagunenud küün.
Paika avastama minnes on aardeni jõudmiseks kõige mugavam jätta auto Vahtramäe talu ja RMK Krani lõkkekoha vahele jäävale ainukesele metsa keeravale teenurgale. Edasi saab juba jalutades, aardeni jääb sealt natuke üle kilomeetri. Kohe päris alguses jääb teele ka põnev jahitorn.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (3), ujumiskoht (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8RC8X
Logiteadete statistika: 47 (97,9%) 1 2 0 0 0 0 Kokku: 50
Pühapäeval, 01. detsembril 2024, suri Eesti zooloog, loodusfotograaf ja looduse populariseerija Fred Jüssi.
https://www.err.ee/1609538233/suri-zooloog-ja-looduse-populariseerija-fred-jussi
Sain kah veidi Fred Jüssi radadel ringi tatsata.Aitüma peitmast
Mina täna ei viitsinud pimedas metsas pikalt nullini kõndida. Auto viis otse aardeni. Lumme mattunud mets oli imeline. Aitäh aarde eest!
Andis sinna lõpu poole ikka jalutada. Kuna otsisin ja leidsin samal ajal ka seeni, siis oli retk aardeni 2 korda pikem kui vaja. Aitäh!
Kolme lapse, kahe mehe, ühe sõbranna ja ühe koeraga võttis ikka tükk ega, et kohale jõuda. Ilm oli aga mõnus, igaüks sai ka seenenina teritada ja lõpuks jõudsime ka võidukalt kohale. Aitäh! EVEJ
Tegin kiire põike. Algul arvasin et see kilekott kuulub aarde juurde ja asusin seda välja kaevama, kui aga see huumus kiht ikka liiga paksuks osutus, taipasin ka õigest kohast otsida. Varem külastatud Jussi järvedes meeldis mulle kohana tunduvalt rohkem.
Tänud.
Fred Jüssi on minu jaoks üks sümpaatseimaid inimesi, keda mul on au teada. Tema aeglane ja rahulik hääl oma äratuntavuses rääkimas lihtsalt looduses olesklemisest, asjadest, mis kogu aeg on meie ümber, aga mida kõik ei oska just märgata. Tema puhul olen mõelnud, et selleks, et loodust sellise nurga alt näha, peabki vist olema linnainimene. Maalt pärit tegelastele on paljud asjad looduses nii igapäevased, et ei oskagi näha kõige selle ilu ja ainulaadsust. Alles siis kui keegi ninapidi vastu ämblikuvõrku paneb, et vaata, mismoodi sillerdavad kastepiisad sellel imelisel kunstiteosel või kuidas puude aastaringid oma ainulaadsuses kauneid mustreid joonistavad, märkad vaadata ja tähele panna. Fred Jüssi on igati üht aaret väärt ja õnneks on see lausa olemas ka. Ammu kripeldas, et tahaks logima tulla, aga mõte oli, et ei miskit kiirustamist sellele mehele pühendatud aarde juurde tulles, tulen kui on aega ja tuju ka vastav. Täna siis oli see päev. Kulgesin tasapisi mööda Jänijõe kallast ja nautisin igat hetke sellest jalutuskäigust. Tänud peitjale kohta tutvustamast ja aaret peitmast.
Tõepoolest ilus koht. Alguses sai lähenetud valelt poolt. Tegelikult täiesti ligipääsetav kuiva jalaga
Parkisime peitja soovitatud kohta, jalutasime siksakitades aarde suunas, aega läks, aga seda meil oli. Torni ronija sealt kedagi ei näinud ja vaadet ka väidetavalt polnud;). Karu kahjuks ei kohanud, aga nägime toredaid linde ja nulli jõudes rõõmustasin eriti, sest piki jõge lendas kõigest mõne meetri kauguselt minust mööda uhke ja särav jäälind. Tagasiteel tiirutasime metsa all, kamba peale leidsime lõpuks mõned seenedki. Nautisime veel mõnda aega päikeselaigus sooja ilma, oli mõnus jalutuskäik.
Aitäh.
Lähenemistee valisime hoopis Tarvasjõe poolt. Mõnusalt pikad sirged siin. Maasturiga saaks nulli, aga kas sellel ka mõtet oleks - ei tea. Jalutamiseks oli igatahes ideaalne. Nänni oli kõvasti. Aitäh!
Leviprobleemide tõttu jäi siin aare leidmata. Muidu oli igati äge koht kust rattaga otseteed "lõigata"
Ma miskipärast arvasin, et tegu on vana aardega, mis Kaupol ammu leitud. Tergelikult selgus, et pole see midagi nii vana ja poiss keksis minuga rõõmsalt koos aarde poole, mitte ei scrollinud autos GP-lehte :)
Mingi hetk jõudsime meiegi kohani, kus aare oli nii lähedal, samas nii kaugel. Kaupo tegi siis mõnusa supluse ja pani nimed kirja. Saime olla nii Fred Jüssi radadel kui ka Fred Jüssi vetel.
Seda aaret olen mitu korda vaadanud. Kuna soovi pikka matka teha pole, siis koguaeg mõelnud läheneda põhjast. Kaks suve olen juba maha maganud, rohkem polnud plaanis. Täna sattusime siia lähedale ning tulime kohale. Kaldalt vaadates tundus vööni vesi, tegelikult oli põlveni. Kiirelt leitud, läbi vee tagasi ja saigi see saaga läbi.
Palun vabandust, peitja, et Su aaret üle aasta hiljem login. Mäletan ainult külmunud kilekotti ja Salme õnnelikku nägu, kui karp mujalt välja tuli. Aitäh!
Kaarti vaadates tundub see aare nii mõnusalt teele lähedal, kuid samas nii kättesaamatu. Jõe ületamise plaani jätsime kohe välja, sest tundus, et viimased sulad on jääd tublisti hävitanud ja olime vulisevat vett märganud nii mõneski kohas. Eks tuli siis teine lähenemissuund valida ja üle silla teisele jõe kaldale saada ning uuesti aardele lähenemist üritama hakata. Sõitsime hea hulga lumiseid-jäiseid metsateid, kuid ikka olime umbes paari kilomeetri kaugusel aardest. Kõik õrnema soo esindajad olid valmis ka pikemaks jala astumiseks, kuid Kristjan nii lihtsa lahendusega ei leppinud. Ühel ristmikul, kus kaardi järgi võiks olla mingi teeke, kuid hetkel looduses küll autole kõlbulikku sõidukohta märgata ei võinud, otsustas Kristjan, et siit me kohale sõidame. Päris närvekõditav madistamine lumes oli, kuid kuna ringipööramiseks ka mingit võimalust polnud, siis me lõpuks 35 meetrit enne aaret peatusime. Sellist lahendust poleks küll osanud loota. Läksime siis rõõmsalt nulli ja kohe hakkas midagi silma, mis võiks olla seotud aardega. Asusime siis seda musta kilekotti külmunud maapinnast välja opereerima, kuid ei edenenud see asi. Ühel hetkel ajas Salme selja sirgu, tegi ringi ümber vihjeobjekti ja leidis ka aarde. No ei tea, kelle prügikotti me küll sealt maa seest välja üritasime meelitada. Aardekarbiga oli kõik parimas korras, korralik suurus ja rikkalik sisu. Oma pesast käis ta ka ilusti välja. Kokkuvõtteks päris meeldejääv aardeleid. Aitäh peitjatele!
Peale geojaani sai siit läbi tuldud ning nimed kiirelt kirja pandud. Ega aeglaselt poleks saanud, sest verajanulised lendajad ei andunud selleks mingit võimalust.
Tänan peitmast.
Siia tulles tegin vale arvestuse. Pidasin end kiiremaks kõndijaks, kuid tagasiteele asudes sain aru, et pean terve tee rongile jõudmiseks jooksma. Esiti mõtlesingi, et jooksen. Mõte pidevast kiirustamisest hakkas mulle aga vastu ja sel hetkel, kui nahk juba märg oli loobusin sellest plaanist. Muundusin hoopis aeglaseks lonkijaks, kes linnulaulu kuulab, oja vulinat vaatleb ja igat pisimat asja teekonnal püüab tähele panna aga ka nii tuli mul ligi tund aega rongijaamas järgmist rongi oodata. Kasulik õppetund endale.
Aardega on ka huvitavad lood. Esiteks ei asu see Harjumaal nagu GP lehel märgitud, vaid hoopis Järvamaal.
Teiseks tundub, et puu on otsustanud tema hoole alla usaldatud karbi enda sisse neelata, kuna välja see sealt enam ei mahu. Sobrasin siis kätega puu kõhus ja sain kätte kõige tähtsama ehk logiraamatu. Aitäh!
Georont vedas ilusti kohale, peaaegu et draiv-inn kohe. Seda ma ei suutnudki välja mõelda, kuidas see konteiner oma pesast välja peaks käima, aga polnud ka otsest tarvidust. Vähemalt logiraamatu sain günekoloogilist meetodit kasutades ilusti kätte ja tagasi pandud ka. Aitäh peitjale.
Selle aardeni oli täna lumistel metsavaheteedel sõit meeleolukas ja väljakutseline. Ühes kohas läks lumi liiga sügavaks ja pöörasin ringi ning valisin teise teeharu. Algne plaan lähendea aardele õigelt poolt jõge ei õnnetunud, õigemini oleks sealt tulnud auto juurest paar kilomeetrit aardeni astuda. Valisin lähenemisteeks lõpuks otsetee üle jõe. Jõe ületamiseks õnnestus leida piisavalt paksu jääga ületuskoht, mitmes kohas eelnevalt proovides oli aga jääkoorik liiga õhuke. Aare ise üllatus oma suurusega ja oli igati heas korras.
Komandöri juurest siia sõites oli autos kõike - juttu ja vaikust, nuttu ja naeru ning pilt oli jälle selgem. Poolel teel tegi Miki tanklas peatuse, sest minu kõht oli tühi ja ta ise tahtis ka midagi hamba alla. Mina toimetasin ja kohmitsesin nii kaua, et letini jõudes teenindaja juba valmistas midagi. Miki oli otsustanud, et mida ma söön - tunneb mind hästi, sest valik oli hea! Pausi pikaks ei venitanud, sõime-jõime-tegime paar klassiõhtu tantsusammu ning võtsime suuna aarde poole. Auto jäi 70m peale maha ja lumine mets ootas. Miki pealambiga ja mina tema taskulambiga, mille aku sai peale kahte sammu tühjaks. Miki andis teise lambi, sain neli sammu teha ning jälle tühi. Loobusin ja tatsasin lihtsalt Miki jälgedes. Teed valisime hoolega, sest vesi paistis. Üle jõe aitas meid jää ning baleriini oskused. Karbi leidis Miki - see oli uhke sisuga aare ehk vahetuskaupa seal jagus! Tagasi läksime ka nagu baleriinid. Autoni jõudes kohmitses Miki lambi, koti, jope jne asjadega ja ma nautisin vaikust. Järgmine hetk seisime kõrvuti ja kuulasime juba koos pimedas lumises metsas rahu ja vaikust. Iga hea asi saab kord otsa ja nii lõppes aarete otsimine selleks päevaks, aga seltskonda nautisin pikemalt. Aitäh!
Mitmest allikast silma jäänud kirjelduse avalause on väga kenasti kompaktselt asja iva kokkuvõttev iseloomustus päris mitmete geopeiturite ja muidugi ka antud aarde nimikangelase kohta. Eksootilisel Arubal sündinud mees muide! Ühte pruunimat ja märksa vähem eesti keelt valdavat sama päritolumaaga meest teame Viimsis resideeruva lauljana. Kuid Eesti radadest ja loodusest rääkides paeluvad meid loomulikult justnimelt Fred Jüssi retked, kirjeldused, jäädvustused, iseäranis helide maailmast.
Parkisin, kuhu soovitatud, varsti kasutasin silmapiiri laiendamiseks jäägermeistrite torni, nullis tuli ka leid suurema vaevata. Esimese aarde kohta vägagi hea kohavalik ning teostus, kiidame ja palume jätku!
Siinseid eelnevaid logisid lugedes sai ka korra mõtteid mõlgutatud, et tõmbaks pikad säärikud jalga ja kasutaks aarde juurde jõudmiseks seda lühemat teed. Siiski sai kasutatud soovitatud lähenemisteed ning mööda rada kenasti aardeni jõutud. Hea suur karp ning originaalne peidukoht. Tänud aarde eest!
Ühinen eelmise leidja mõtetega.Meie käisime lootuses ka kuuseriisikaid leida aga ei leidnud ühtegi.See-eest saime pohli.
See oli nüüd küll üks tore jalutuskäik. Laekusin rongiga Mustjõe jaama, astusin sealt jõe äärde, vaatasin tolle võimaliku ületuskoha üle ja kuna aega oli lahedalt, siis otsustasin ikkagi kaarega minna. See oli õige otsus, muidu oleks kõik see kena rada nägemata jäänud. Aarde endaga läks nobedalt, nii rikkalikult täidetud kasti polegi ammu kohanud. Tänud aarde eest!
Indyl oli täna puhkepäev ja sai autos rahus mõnuleda.Mina sain väikse jalutuskäigu ja juba paistiski peidik.Aitäh!
Juba teel siia mõtlesime, et proovime ajapuudusel otseteed, sest aare ju autoteelt vaid 60 meetrit eeemal. Väike võsa ja juba Jänijõgi paistiski. Tundus igati tehtav ja ilmgi selleks paslik. Läbisime neljakesi edukalt jõe vanas sillakohas. Ei pidanud isegi nude-cachingut tegema, kahju ;-P Leidsime eest ülirikkaliku aarde, milles rohkem kaupa kui pisikeses külapoes (nagu kunagi Pioneer Saka aaret tutvustas :D) Vot see on aare, mida lastega külastada. Meilgi oli kiusatus nänni vahetada, aga paraku polnud midagi endal asemel jätta. Marje sõnul üle pika aja parim aare - suur, kenas kohas, mõnusa vee ääres ja nodi täis.
Naasta üritasin mööda langenud kuuske, mis endist silda asendab. Poole peal hakkas niimoodi kõikuma, et tuli neljakäpukil lõpuni minna nagu ämblik (oma 2x4 veoga). Lõpp hea, kõik hea. Meile meeldis, soovitan! Rikkaliku sisuga aare parimas korras.
Leitud teel Suveseiklusele Järvamaal.
Kõik oli nii, nagu zdrk räägib. :) Jõeületustehnikaid nägime mitmeid, kes sumpas, kes balansseeris püsti üle kuusetüve, kes neljakäpuli. :)
Aitäh, ilus suur, nänni täis aare, kuid kõik need Jüssi rajad jäid muidugi nägemata.
Otsustasime ennem matkarajale suundumist vaadata kas äkki annab üle või läbi Jänijõe minna. Mõnikümmend meetrit autoparklast ja olimegi jõe ääres. Valikuid oli lausa 2. Kas tossud jalast ja läbi jõe või üle purde. Ma proovisin puud aga see kõikus ülemäära palju ja järgnesin peagi teistele läbi vee kahlajatele. Aare oli väga rikkaliku sisuga. Väga tore oli näha üle pika aja seesugust aaret. Ka koht oli huvitav. Aitäh aarde eest!
Siin jäi auto u 700 m kaugusele ning edasi astusime mööda metsateed jõe poole. Krants vudis edasi-tagasi ning nuuskis vahepeal ka teele kerratõmbunud voolikut. Paraku oli voolikul eluvaim seest lahkunud ning miskit hullu ei toimunud. Kuivõrd puu oli korraliku kõrvenõgese kuhja taga, siis kasutasin Andret siinkohal ära ja ei hakanud plätudes ja lühikestes pükstes karbini ronima. Aitüma!
Ühe nädalavahetuse algatuseks aare, mis näis vana, hea ja klassikaline. Kui esialgne segadus sobiva parkimiskoha leidmisega (Krani metsavahikoht ja RMK Krani lõkkekoht on täitsa erinevad asjad) lahenes, oli mööda rada aardeni jalutamine puhas rõõm. Kuigi logide järgi oleks võinud eeldada, et me oleme esmaleidjate esiviisikus, siis aarde ümbrus pani selles kahtlema - tuntavad rajad olid juba ees olemas. Aare ise oli loogilises kohas, ning täpselt nagu vanal ja heal ajal - ilma labidata leitav :). Tänud peitjatele !
Käisime siis ka kuulsuse kuulsatel radadel kolamas. Aardest võtsime ränduri. Aitähh, mõnus sääserikas koht.
Kehrast tulles nägin tee ääres nii väikeseid, suuri kui ülisuuri punte päevitamas, grillimas, kalastamas. Eks ilm oli ka imeline ja rahvas koduspüsimisest väsinud.
Tegin ka mina peatuse aardest teisel pool jõge, kuid karu jäljed ja väljaheited ei tundunud kutsuvad ja mõtlesin siirduda soovituslikku parklasse. Seal tõstsin ratta välja ja saidki Fred Jüssi rajad üle vaadatud. Jõed on mulle alati meeldinud. Kahjuks hakkavad sääsed välja ilmuma. Siiski peatusin mitu korda ja imetlesin vaateid ning taimi. Nii pungil aardekarpi ei mäletagi. Võtke korralikke asju kaasa, kui vahetada soovite!
Tagasiteel ronisin torni. Seal saab loodusvaatleja päris mõnusasti redutada. Kui keegi tahab teekese alguse koordinaate, siis need on 59 15.801 25 29.268
Suur tänu toreda aarde eest imelises kohas!
Õhtu oli sume ja seega oli lausa nauding kuulsa elumõtestaja radadele minna. mina arvasin et ligipääs neile müstilistele radadele, neile meekärje kogumiste aladele, neile pilvede vaatamiste kohtadele asuvad märkse sügavamas laane, märksa kaugema metsa taga
Selle aarde asukoht on mulle vägagi tuttav ja viibinud olen siin vist tõesti vähemalt kümme kui mitte rohkem kordi. Kunagi lapsena sai isaga siin kandis tihti vähil käidud, mis aga peale katku jõest täielikult kadus.Nüüdsed käigud piirduvad siiakanti kukeseene ja mustikate pärast. Täna siia tulles arvasin, et keegi on kindlasti juba esmaleiu vormistatud, aga õnneks ei olnud. Sellist rikkaliku nänniga aardekarpi kohtasin küll esimest korda ja kogu selle sisuga tutvumine võttis ikka oma aja.Juba lõpetades ja karpi tagasi pannes kuulsin mingit kahtlast sahinat ja ennäe imet - mingi jalgrattur ära eksinud. Mõtlesin, et miks peaks siia keegi jalgrattaga tulema ja siis äkki plahvatas, et see on geopeitur :) Geopeituriks osutus Erko ja peale tema logi kirjapanemist liikusime juba koos tagasi . See õhtu jäi tükiks ajaks meelde, ja kunagi ei tea kellega võid kuskil pärapõrgus kohtuda. Koht on tore ja soovitan kindlasti siia tulla.Aitäh.
Kui Piia peale tööd helistas ja jalutama kutsus, siis olin loomulikult koheselt nõus. Hästi tegin, koht oli väga mõnus, ilm super ja seltskond veel parem. :)
Tänan peitjat.
Väsitav tööpäev oli läbi, töömõtted veel peas, astusin uksest välja ja... nagu uude maailma. Super ilm ei tekitanud kahtlustki, kuhu suunduda. Kohe meenus, et hommikul oli Kõrvemaa kandis uus aare avaldatud. See kohanimi töötab minu puhul magnetina. Seda enam, et Tallinna lähiümbruse matkaaarded on väga nõutud "kaup" meie jaoks, sest neid lihtsalt pole enam. Kui Kristelilt uurisin, kas ka tema on huvitet üks väike matk teha siis ma küsimust veel lõpetada ei jõudnudki kui vastuseks pika "jaaaaaaa" sain :)
Imeline rahu, mis seal valitses, kuluks iga tööpäeva lõpul ära. Sookurepaarid, kes meid nähes metsa kajama panid, lisasid imelisele kooslusele vaid vürtsi.
Suured tänud ilusasse kohta kutsumast!
Mahutasin suurde karpi, mis küll ääreni nänni täis, veel ühe ränduri. Kui aarde GC lehele jõuab siis login selle ära ;)
Peale tööd otsutasin teha rattaga väikse loodusretke Mustjõe kandis. Mustjõe jaamast sõitsin kuni Jänijõeni ja vaatasin kas saab otse üle jõe. Kuna lähikonnas sobilikku "koprapurret" ei avastanud, otsustasin ringi minna Vahtramäe talu kaudu. Peitja poolt soovitatud "parklas" seisis üks auto. Olin 99% kindel, et tegu geopeituriga. Sõitsin siis nulli lähistele ja seal liikuski mingi mees, kes oma välimuselt võiks vabalt ka Fred Jüssi ise olla. Esialgu olin segaduses, et kus null siis on, kuna GPS tiirutas. Mees küsis, et kas loodushuviline, aga sai õige pea aru küll, et geopeitur, kuna ma tuvastasin siiski õige puu. Tuli välja, et Hr. Raul oli olnud siin juba pool tundi tagasi ja esimene leidja. Avaldas kohe arvamust, et aarde pesa võib vabalt olla ka mingi looma pesa. Mulle tundus ka nii. Eks siis varsti selgub, kas aardekarp jääb püsima või langeb mõne metslooma saagiks. Karp ise oli muidugi mõnus suur ja nänni täis. Seetõttu peitja esimese aarde kohta päris korralik värk. Loodetavasti avaldatakse see ka rahvusvahelisel geocachingu lehel. Pärast aardeleidu sai veel Rauliga veidi aega juttu räägitud. Lahe kohtumine! Siit põrutasin edasi Mustjõe Kõrtsitalu kaudu Aegviitu ja Nelijärvele. Tänud peitjale aarde eest ja Jänijõe äärde kutsumast!