Kinder der Angst

Ronitud.

 7 

Nojah see oli kindlalt üks meie geotuuri maasikatest, või noh kelle jaoks maasikas kelle jaoks... :D Selle retke jaoks oli Kaupo lausa sup laua kaasa tarinud mida siis jah korda mõõda vedada saime. peaaegu oleks seda juba auto juures hakanud täis pumpama kui poleks märganud et esimesest veetakistusest saab ju ka muud moodi üle. Matk matkaks ja kui siis teise veetakistuseni jõudsime olin kindel et saan esimesena minna et viimane maastikuponnistus teha. Aga siis hõiskas Liis need saatuslikud sõnad et ta tahab ise esimesena minna. Mis seal siis ikka ja nii ta esimesena oja ületaski. Nähes et Liis on turvaliselt kahe jalaga teispool vett, hakkasime supilauda tagasi sikutama. Hetk hiljem kadus liis aga kaadrist. Kuulda oli vaid metsikut kiljatust(umbes sellist kus paari km raadiuses linnud puude otsast lendu tõusid) ja näha vaid mütsitutti. Mütsitutt kuulus Liisile ja kiljatus ilmselgelt selle karule, kelle koopasse ta puusani sisse vajus. Sedasamust karus#"¤a sai omajagu kummikust välja kallatud ja ka kogu järgneva matka vältel teraapilise pastana nautida. Vähemasti peale esimesest ehmatusest toibumist oli meile küll see püänt äärmiselt koomiline :D Ja ülejäänud meeskond sai turvaliselt kuiva jalaga karukoopa kõrvalt minna. Ka logimisprotsessi võttis Liis vapralt enda kanda, aga see kulges oluliselt sündmustevaesemalt kui teekond siia puuni :D Taaskord üks seiklus mis meile kõigile erksasti meelde jääb. Danke an den Hider für das Abenteuer

 7 

Võeh. Võeh. Võeh. Ei teagi, kust oma hädakisa ja oigamisega pihta hakata. Väga palju aitas kaasa sisemine häälestus, et mingi happyhappyhappytrallallaa leid see ei tule.

Algus läks libedalt ja esimene veetakistus sai suure rõõmu saatel ületatud. Edasi tassisid poisid kilpkonnakombel SUP-i seljas ja alistasime niiviisi sammhaaval maastikku.

Lõpuks jõudsime kohaliku ookeanini. Ma olin nõus SUP-iga esimesena üle minema, sest kui hull see ikka olla saab. Ei olnudki midagi viga. Kaldasse jõudes tegin esimese sammu ja edasi keerati eeter ruttu kinni. Täiesti räme, mis sopa sisse ma lambist kukkusin. Lausa puusadeni oli korralik mudaravi. Kummikud olid soppa pilgeni täis. Suuremat sorti räuskamise ja ruigamise saatel jõudsin koordinaatideni ja seal polnud muud, kui lõpusooritus teha. Alguses oli keeruline minema saada, sest minu jaoks olid esimesed oksad nõks liiga kõrgel. Võtsin hammastega kinni, vinnasin üles ja tegin vajaliku protseduuri. Allatulek oli rõve, sest kogu puu oli soppa täis ja allapoole ronides kukkus ülemistele okstele jäänud sopp krae vahele.

Lõpp hea - kõik hea, koorisime pudeli välja ja tähistasime, et kellelgi ühtki ümmargust geonumbrit pole tähistada.

 1 

Siin läks üldse 4 aastat aega enne kui otsima sai tuldud. Võtsime Kalamehe aarde juures SUPi selga ja aarde juures üle jõe. Liis läks esimesena ja eks kirjeldab ise oma emotsioone teisel pool jõge. Polnud see aare hullu midagi, oleks võinud juba ammu ära käia, aga kambakesti alati ägedam.

Nava juurest liuglesime edasi siia. Käisin puu otsas ära ja edasi suundusime rmk lõkkekohta. Lubatud grill hõõgus, sõime kõhud täis ja saigi selle jõe kanuuretk lõpetatuks lugeda. Tänud

Aitäh! Leitud igaaastase kalatripi ajal :) https://www.geocaching.com/seek/log.aspx?LUID=2f5269bf-9a5d-4a07-9e09-2202d8f13c94

Leitud, logitud, tänan!

Aitäh aarde eest!

 1 

Tõstsime Kalamehe juures kajakid vette, et need paari tunni pärast jälle välja tõsta. Vahepeale mahtus nii u. 5km jagu aerutamist aardeni ja teist samapalju laisalt tagasi kulgemist. Aarde juures peale teises mõõtmes liikumist tegime pisikese pikniku ja looduse nautimise pausi, mille jooksul saime 7 tibulise pardimamma toimetusi jälgida. Põltsamaa jõgi on kajakitamiseks täitsa mõnus.

Tänan peitmast.

 8 

Ilmad läksid iga päevaga järjest ilusamaks ning järjest rohkem vahtisin kaardil neid aardeid, kuhu paadiga/kajakiga/sup'iga/kummimadratsiga lähenema peaks. Undasin Simpsule ka oma plaanidest ning ta oli kohe käpp - et vahet pole, kuhu. Kaarti lapates jäigi see aare sõelale. Järgmiseks oli vaja valida vahend, millega kohale jõuda ning sõelale jäi kahene kajak. Kajak sellepärast, et Simpsu polnud varem kajakis istunud ning kahene sellepärast, et Simpsik polnud varem kajakis istunud ning keegi pidi tal silma peal hoidma, et ta koerusi ei teeks. Kajaki sain rendist täpselt õigel hommikul kätte ning ilm oli samuti paljulubav.

Kohale jõudes selgus, et oops, vool on päris kiire ja vett on palju. Mis seal ikka, sättisime ennast paika ja tuld. Ükskõik, kui palju ma tagant õpetasin, Simps sõudis ikka valesti - küll labad liiga sügaval, küll tõmbab liiga lühikeste, küll liiga pikkade tõmmetega. Peale esimest 200m oli ta mu kaagutamisest tüdinenud ja kobises, et "näita, kuidas peab". Järgmine lause oli, et "öelnud siis kohe, et nii peab tegema" ja edasi küttis nii, nagu poleks elus muud teinudki. Mõne aja pärast saime ka rütmi paika ja tabasime ära, mida kumbki parasjagu tegi ning tempo ja suuna hoidmine käänulisel kiire voolu ja keeristega jõel oli väga okei. Ühesõnaga, koostöö sujus ja vahepeal tegime vaid puhke ja pildistamispause. Ühel hetkel olimegi nullis, vedasin kajaki kalda äärde ja Simps kalpsas välja. Prillid jättis loomulikult nii, et kajakki liigutades käis sulps ja nii nad kusagile meetri sügavusse jõkke kukkusidki. Peale pisikest arupidamist leppis kurvalt kaotusvaluga ja kappas kusagile metsa mingeid taimi korjama. Sügasin kukalt, premeerisin ennast sigaduse puhul Snickersiga ja tegin siis käpelt paarist puuoksast suht kobeda reha. Et äkki ikka saab kätte. Paari minutiga saingi. Vedas. Nüüd saab vaadata, mis aardega edasi. Simpsu oli jõudnud selle ajaga juba topsi umbrohtu täis korjata ning keetis puu all mingit kahtlast teed - plikal oli isegi priimus ja mu sarnane kola seljakotis kaasa tassitud. Kahtlane värk, mina plaanisin ikka salamahti samal päeval tsivilisatsiooni tagasi jõuda. Logisin kiirelt aarde, et selle taha midagi ei jääks ning tagasi maapinnale jõudes pakuti preemiaks mingit kahtlast nõiajooki. Usutlesin ja pinnisin pikalt, et kas mul hakkavad peale selle kahtlase vedeliku manustamist sarved kasvama või helendan öösel või midagi kolmandat, kuid Simpsik lubas lahkelt "Sina, Miki selle tee joomisest enam hullemaks ei muutu, seda ma luban". Sellest piisas. Tagasitee möödus allavoolu ikka liiga kiiresti ja vahepealsed pildistamispausid olid vaid kirsiks tordil. Mõnus päev, aitäh peitjale ja kaaslasele! :)

Läks veits võssi.

 2 

Nojah, mis ma oskan öelda, teinekord kohe lähevas asjad nii, nagu nad lähevad.

Valid välja aarde, mida pole 399 päeva külastatud, tead, et selle külastamine sel viisil on paras lollus ja katsumus, aga natuke aitab teadmine ja tunne, mis tekib selliste harvakülastatavate aarete puhul - ära tegime! No ja siis jõuad parklasse ning saad teada, et seda aaret ei külastatud viimati mitte 399 päeva, vaid umbes 2h tagasi!

No heakene küll, ega me seepärast ei solvunud ning lahkunud, vaid tahtsime ikka oma plaani teoks teha ja tegimegi. Saime Helen, Salme ja Marguse käest teada, et neil oli mööda jõge läinud ca 3,5h, seega oli meil kontrollaeg, mida ületada ehk millest kiiremini teha. Meie teekond tõotas tulla lühem, aga maastik keerulisem. Mööda purret jõge ületada oli lihtne ning esimene sirge kuni vasakule ärakeeramiseni oli täitsa hea rada, mööda mida jalutada. Viimased ca 500m enam rada ei olnud ja tuli lihtsalt läbi metsa ja võsa rassida. Sealjuures muidugi ei olnud tark tegu seisma jääda, sest siis olid sääred, parmud ja ka põdrakärbsed kallal.

Jõe äärde me aga välja jõudsime ning nüüd oli vaja saada teisele poole. Kui eelmine seltskond kulges üle jõe, siis mina läksin läbi jõe. Läksin nii, nagu olin: tossud, pikad jooksupüksid ja t-särk - täisvarustuses. Metsas oli nahk päris soojaks saanud, seega oli see hea jahutus. Vette minna oli hea, kallas tugev, küll aga oli vastaskallas väga pehme ja mudane ning põlvili sissevajumine polnud just meeldiv. Lohutas muidugi see, et tagasitulles saan taas puhtaks ja korralikul kaldal välja tulla. Ronimine läks hästi ning mul oli ka lootus, et seal võiks mingi kirjutusvahend olla, kuna kui olime juba poolele teele metsa jõudnud, avastasime, et oma kirjutusvahendi olime maha unustanud. Pliiats oli täitsa olemas, seega ei pidanudki kuuseokastega oma sissekannet tegema.

Tagasitee läbi jõe ja läbi metsa toimus vastupidiselt tulemisele ning olime parklasse jõudes päris õnnelikud küll, et tehtud saime. Muidugi olime ka õnnelikud oma aja üle - meie võitsime! Mitte, et me üldse võistelnud oleks! Mõõteseade näitas, et läbisime 2,99km ning aega kulus selleks tund ja 9 minutit. Samas olen päris kindel, et vastasvõistkonna seiklus oli oluliselt nauditavam. Rohkem nagu pikamaajooks meie spurdiga võrreldes. Igatahes sai parklas veel üks ujumine tehtud ja saigi selle aarde leiule joone alla tõmmata. Aitäh.

 3 

Mõned päevad tagasi tekkis mõte, et ilusa ilmaga võiks teekonna Tallinnast Tartusse siitkaudu väänata ja aardekaarti uurides jäi silma ka see aare. Ma polnud üldse süvenenud, mismoodi seda aaret külastatakse, sest maastik 4 oli kohe isu ära võtnud. Nüüd kerisin siiski mõne logi ja pildini ja tundus väga ägeda SUPitamise kohana. Paari päevaga sai meie sooloSUPitamise ideest siiski natuke kobedam plaan ja meiega ühines Margus koos kummipaadiga. Milliste vahenditega ja kuidas me jõele läheme jätsime siiski viimase hetke otsuseks.

Saime hommikul Kirikumäe lõkkekohas kokku, pumpasime oma ujuvvahendid täis ja asusime veele. Esimene ots oli sellise konfiguratsiooniga, et Salme oli üksi SUPil ja meie Margusega paadis. Liikuda tuli vastuvoolu, mis oli SUPitjale päris paras katsumus. Paadile oli suuremaks takistuseks madal veetase ja palju veetaimi. Pidevalt tuli seisma jääda ja elektrimootor veest välja tõsta ning puhastada. Seega kohati oli SUP kiirem ja siis lagedamatel lõikudel tegi paat jälle kiiremat sõitu. Mingil hetkel moodustasime külgSUPiga paadi ehk Salme haakis enda paadi külge ja sai natuke aerutamises puhkust.

Üldiselt möödus aarde poole liikumine rahulikult loodust ja olemist nautides, neid jõekäänakuid tuli ikka teha palju-palju enne kui GPSi peal vahemaa aardega taas vähenema hakkas. Umbes saja meetri pealt vaatasime iga kuuse poole, kas see või see, aga ikka oli veel paar käänakut selle õigeni jõudmisel. Randumine läks väga hästi, ootasime natuke maha jäänud SUPitaja ka ära ja siis läksime aaret otsima. Kindad ja pikad riided olid kaasas, Salme tegi kiire riietumise ja pani krabinal kõrgustesse. Ülalt kuulsime reportaazi konteineri avamisest, sisust ja logiraamatu kannetest.

Kui aare logitud, siis tagasiteele. Salme tahtis natuke puhkust ja mina otsustasin nüüd SUPile minna. Allavoolu sõit oli lust ja lillepidu, ainult paaris kõige rohusemas kohas aitasid teised mul kiilu veetaimedest puhastada ja siis uue hooga edasi. Ühe käänaku taga kohtusin ka paadiga jõel olnud kalamehega. Minu saabumine tema vaatevälja oli talle suur üllatus ja ta oli tõsiselt imestanud, mida ma seal teen ja veel täiesti üksi. Arvas, et käisin ka kalal ;) Puhusime natuke kalajuttu ja andsin teada, et minu järel veel üks ujuvvahend varsti temast möödub.

Täpselt 3,5 tunni möödudes olime oma matka alguspunktis tagasi. Seal valmistus vette minema üks mugude süstaseltskond. Nemad küll hakkasid allavoolu liikuma ja matkaks pidavat olema 18 km. Nad uurisid meilt, kuidas parmudega jõel on. Eks neid ikka natuke oli, aga ei midagi hullu. Aga veel rohkem oli ilusaid sinisetiivalisi kiile :) Lõkkekohas tegime väikese söögipausi, pesime ja kuivatasime veesõidukid ja kui peaaegu juba kõik kokku pakitud, siis saabus üks auto, kust hüppasid välja Kallod. Täiesti uskumatu, et umbes aasta aega ei käinud selle aarde juures keegi ja nüüd siis täiesti juhuslikult samal päeval tuleb siia kaks punti geopeitureid. Jagasime Kallodele oma muljeid ja kuulsime, et neil hoopis teine taktika läbi metsa ja üle jõe aardele läheneda. Niikaua kui nemad riideid vahetasid käisime igaks juhuks kontrollimas, kas ikka teisel pool silda mingi rada ka on ja avastasime sealt täiesti toreda metsaraja. Seega saatsime nad positiivsete nootidega teele ja saimegi sellele seiklusele joone alla tõmmata.

Kokkuvõtteks väga rahul, et pikema teekonna valisime. Nüüd jäi sellest aardeleiust väga positiivne emotsioon, sest kogu protsess oli vägagi nauditav. Otse läbi metsa trügides on ju tehtav, kuid siis oleks ilmselt valdav mõte: saaks juba kiiremini kaelast ära ja jõuaks tsivilisatsiooni tagasi. Meil oli väga mõnusalt veedetud pühapäevane päev heas seltskonnas ilusas looduses. Suur tänu Margusele, kes meie hullu plaaniga liitus ja sellega elu kindlasti palju lihtsamaks ja lõbusamaks tegi. Ja peitja on sinna ka ikka ägeda aarde pannud ja koht ka vinge, kiidame ja täname!

Järgmised lähevad

 4 

Selle hetkeni kuniks ma lõpuks aarde juures ära käisin, et teadnud ma kuhu ma ennast seganud olin. Karl ütles mitu korda, et ma võin ka autosse jääda, aga kuidas ma niimoodi siis leiu kirja panen ja millal me siia uuesti tagasi tuleme? Mõtlesin, et komberdan oma kõhuga nii kaugele kui jõuan. Jaksu nagu oli ja seisma ka ei saanud jääda, muidu ähvardasid putukad meid ära süüa. Jõudsime juba üsna kaugele kui ma väsima hakkasin, aga tagasi ma üksi ei julgenud minna, kartsin ära eksida. Nii ei jäänud mul muud üle kui ikka edasi minna. Jõudsime lõpuks jõeni ja Karl ujus üle ning ronis puu otsa. Mina olin samal ajal teisel kaldal ja elasin talle kaasa ja vehkisin tema pikkade pükstega nagu propelleriga, et putukad mind täitsa ära ei sööks. Tagasitee autosse tundus lõputult pikk piin sumina keskel. Kui lõpuks autosse istusime ja vaikust kuulsime oli natuke isegi imelik olla, et ükski putukas meid hetkel ei piina. Aitäh aarde eest!

 8 

See täpp oli ühteaegu enda juurde kutsuv kui ka eemale tõukav. Väga häid ideid aarde vallutamiseks ei olnud. Esiteks on juba kole pikk maa sinna parklasse. Ja teiseks on kõik aardedki ümbruskonnast leitud. Päev ennem Geojaani sai võetud vastu otsus, et võiks minna proovima. Vesi ju soe ja saaks mugavalt üle ujuda.

Kuna mul aardeid polnud üldse otsida, siis külastasime Mairel leidmata Norra aardeid. Koheselt saime teada, et piirkonna on vallutanud tuhanded parmud. Need põrgulised koos oma lähisugulastest sõpradega saatsid meid terve päeva. Ennem Erna retkele minekut peitsime ühte ilusasse kohta enda aardegi.

Parklasse jõudes pakkusin Mairele välja, et ta ei pea kaasa tulema sinna matkale aga kindlameelselt tahtis ka ikka omal käel tunda eesootavat. Nii me siis sammud sillale seadsime. See oli ka matka üks mõnusamaid osasid. Ebameeldivaid putukaid veel ei olnud ja ringi lendasid ilusad smaragdsed kiilipoisid. Edasi kippus veidi niiskeks minema. Samme valides sai kuiva tossuga läbi aga seal astudes hakkasid lendu tõusma kõiksugused putukad. Ja vot need tegid elu päris ebamugavaks. Iga meeter mida edasi läksime, seda rohkem neid oli. Näksisid siit ja sealt ning pinisesid traumeerivalt kõrvu. Vähemalt oli Maa-ametile kantud punktiirjoone kohal ka päriselt rada olemas. Lausa markeeritud rada. Raja ristumispunkti jõudes läksime juba otsejoones läbi võsa aarde nulli poole.

Kui aardepuu jõudis silmapiirile, siis oli nagu pool võitu juba sooritatud. Teekond oli raske olnud. Mitte just füüsiliselt aga vaimselt nii paljude putukate keskel olles. Nüüd pidi aga kõik riided seljast võtma ja ennast veel rohkem putukatele kättesaadavamaks tegema. Kuna ees ootas ronimine, siis pidi riided ja tossud ka kaasa pakkima. Need said pakitud veekindlasse kotti. Ilma pikema mõtlemiseta karsumdi vette. Vesi oli mõnusalt jahutav aga putukad tiirlesid ka ujudes ümber mu pea. Kaldal kiire kuivatus, riietus ja oligi puu otsa minek. Kuskil poole maa peal hakkas päris mõnus. Nii kõrgel polnud ühtegi putukat. Logisin siiski ruttu aarde, sest maapinnal olev Maire pidi vapralt kõigi nende putukatega ühe koha peal seistes võitlema. See ülesanne oli kindlasti keerulisem ja ebamugavam kui puu otsa ronimine.

Edasi oligi vaja vaid kõik eelnev tagurpidi uuesti läbi teha. Autosse oli nii mõnus jõuda aga olime omadega täiesti läbi. Vahest on vaja ka selliseid aardeid, mis oleksidki väljakutsed ja annaksid omamoodi positiivse laengu. Aitäh aarde eest!

 1 

Jalgsi lähenejatele on esimese veetakistuste ületamiseks alguses olemas purre. Mina seda ei kasutanud kuna plaanisin läheneda mööda veeteed. Pumpasain SUP laua täis ja asusin vastuvoolu aarde poole sõitma. Peale tunnist sõitu olingi juba aarde juures kus sai logides nautida kõrgelt vaadet Põltsamaa jõele. Allavoolu sõit kulges juba kiiremini ja kokku võttis aarde juures käimine aega 2 tundi.

 6 

Mina oskan ka saksa keelt, eriti siis kui enne aaret otsima minnes on eelnenud 24 tundi valvet. Samamoodi inspireerivalt mõjub veel mõni asi aga noh las see olla. Kes on osalenud Ruhnu Rahu diskoõhtul need teavad niigi. Jaapani keelt oskan veid vähem aga siiski - sõnade sake, sushi, tokyo, nagasaki, karate, harakiri, jne oskamine peaks olema piisavaks tõestuseks.
Niimoodi ma siis oma magamata olekus mõtisklesin autos aarde poole sõites, räätsadega üle purde ukerdades, metsavahel, alul rajal ja siis mitterajal lund kraevahele saades ja aegajalt Piiaga sumomaadlust lumes harrastades kuni ees oli jõgi ja aare oli üle vee. Siis ununesid kõik võõrkeeled ja meenus Runneli luuletus sõnast, mis hüva on meeles ja sünnist hauani kaasas meil käib. Nüüd läks aga lahti hoopis mustlaskarneval oma imedega. Kõigepealt muutus Bruno mustkunstnikuks ja tõmbas kotist välja TERVE LAEVA. Siis muutusid tüdrukud liblikateks - hõljusid üle veel ja seal siis teineteise abiga kõrgustesse. Aardeavamist saatis imeline vilististe laul kuskilt puuotsast ja peagi olid kaks tinitini meenutavat kangelast jälle üle veel meie juurde tagasi liuelnud.
Muidugi suutsin nüüd mina -10 kraadi juures kinnasteta kulgeda metsast välja nii, et käperdasin kõiki kuuski ja muid puid, mis teepeale jäid.
Ärge arvake, et sellega sai minu seiklus Alice'i imedemaal otsa. Ei saanud! Aga see seiklus pole enam seotud otseselt aaretejahiga. Maitsev ja omamoodi oli see taaskord.

 10 

Kasutasime ära klimaatiliselt soodsat seisu ning võtsime ette väikse matka. Kui geoparklas oli jõgi täitsa jäävaba, siis meile sobivas kohas hakkas juba veepiir kokkupoole tõmbama. Puhusime abivahendi karget õhku täis ja panime logijad üle vee teele. Veidi puusade tööd ja oligi tehtud. Tagasi tulid juba ludinal. Talvisel ajal võib sellisest võsast ragistamisest isegi rõõmu tunda. Soe tee ja pirukad lisasid seda muidugi veel. Tehtud!

Kelgutajad

 13 

Kuna Peetril oli töö-öö seljataga, taevaluugid olid pärani ja puistasid aina lund juurde siis ei teadnud me veel hommikulgi, kus suunas seekord geotrip kulgeb. Ega mingeid kaugeid plaane ei teinudki kuni tuli kutse... Loomulikult haarasime toredast pakkumisest kinni. Mulle sobib kui sellise ilmaga saan oma esiveolise kusagile ära parkida ja ülejäänud päeva tagaistmel nautida :)
Takkajärgi oli isegi hea, et see hommik nii pikale venis. Vastasel juhul oleksime enne viimast sirget pidanud plaane muutma. Nimelt oli just äsja sahk selle lõigu ette võtnud. Seda läbides tundus see töö küll väga poolik aga sirge lõpupoole selgus, et sahk alles toimetas parklapoolses otsas ja see teine pool saab tagasisõites sõidukõlblikuks lükatud.
Varustasime siis end kõiksugu abivahenditega ja asusime teele. Kui nädala eest sai rajameister Reixi tööd imetleda siis seekord võtsin selle enda peale.
Oi kui ilus see ümbrus oli! Kõik see võsa ja ilmselt ka kohati porine pinnas oli imeilusa valge vaiba all. Eks see kohev vaip suutis raja kohati raskelt aimatavaks teha aga no tühja sest.
Mingi hetk suutsin ma ikka tasakaalu kaotada ja end siruli visata. Ja proovi siis end püsti ajada kui räätsad on jalas ja jalad on veel kõrgemal. Peeter püüdis küll aidata aga järgmine hetk itsitasime koos seal hanges :D
Mina küll kulgesin ees aga kaardilugeja oli hoopis meil kõige taga. Nii täitsin sõnakuulelikult korraldusi, kas hoida vasakule või minna hoopis paremale.
Niiviisi sinka-vonka liikudes jõudsimegi kohale... peaaegu kohale. Need viimased takistused olid alles need tõelised pähklid. Kui algul oli plaan, et teen need üksi ära siis see kõige viimane osutus siiski minu jaoks ületamatuks. Eks viga saanud õlg meenutab seda veel pikalt... Siis ei jäänud muud üle kui ujus ka Kaja kohale ja kahekesi saime juba lihtsamalt selle viimase takistuse ületatud. Ikka nii, et mina olin kahe jalaga maal ja Kaja siis...
Ja tagasitee kulges juba ettetallatud radapidi.
Tänud matka eest.

 7 

Kuna SUP-id anti meile terveks nädalavahetuseks, tegi Maris kiiresti meile pühapäevaks ka ühe natuke suurema väljakutsega vesise aardeotsimisplaani ning et Mariann oli nõus meile oravaks tulema, oli põhjust uskuda ka plaanitva projekti 100%-lisse õnnestumisse. Täna läksime teadlikult maastikku murdma alles peale lõunat (nii lihtne on ju vee peal mõne tunniga ära kõrbeda) ning seigelda saime jõel kokku ca 4 tundi.

Parklas endas kohtusime esmalt aaret just logimast tulnud Viive ja Raivoga :). Peale mõningast geoloba ja sõidukite vette/veest välja vahetust sättisime ennast minekule. Üllatavalt lihtne oli tegelikult see vastuvoolu sõit ja kuigi Indy korraldas mulle kaks korda oma ootamatute hüpetega ka vettekastmise, saime tagasisõiduks juba omavahelise koostöö nii heaks, et sain temaga isegi püsti seistes aerutada. Nii et julgeme võtta SUP-e küll koos seiklemiseks ka edaspidi :). Õhtu lõpetasime ühise sööma ja kohviga umbes 8 paiku, sealt edasi veel linnasõit... Suutsin selle käigus omal küll ühe rehvi puruks sõita aga et see juhtus juba pea linna piiris ning kasko saatis mulle appi ägeda mobiilse (jaa! :D) rehvitöökoja, sain lõppkokkuvõttes sama päeva numbri sees koju. Väga mõnus nädalavahetus oli, aitäh peitjale põneva aarde eest ning Marisele ja Mariannile kaasseiklejateks olemast /tulemast :).

 7 

Eile sai peaproov SUPidega tehtud, seega võis täna juba suurejoonelisema projekti käsile võtta. Laudade täispumpamine läks küll täna juba kiiremalt, aga ikka jäime parklas teistele geopeituritele vahele. Nende valvsa silma all alustasime siis oma teekonda. Aarde poole aerutades oli vahepeal tunda ka vastuvoolu ja niisama triivida ei saanud, muidu viis vesi valele poole. Teadmine, et tagasiteel aitab jõgi kaasa, andis motivatsiooni edasi minekuks. Teine motivaator oli muidugi aare. Esimest korda nägin siin ujuvat madu, õnneks oli ta üsna pisike. Veel kohtasime vee peal pardipere, kes end kiirelt taimestiku vahele ära peitis. Viimased käänakud tundusid eriti pikkadena, aga lõpuks olime aarde all. Natuke pusisime veel supide kaldale saamisega ja läbi võsa ragistamisega ja oligi ees viimane katsumus - ronimine. Tõmbasin pikad püksid jalga ja asusin pusima. Algus tundus kahtlane, sest esimene oks kohe murdus jala all ja teised olid ka peenikesed ja kuivanud. Edasi oli vaid küsimus, milliste okste vahelt end läbi litsuda. Alt kostvate kaaslaste sajatustest aimdus, et neil on kogu metsa putukad kallal, aga üleval seda probleemi polnud. Olid vaigused käed ja oli kena vaade. Peidik avanes ka lihtsalt. Nimed said küll kirja maailma koledaima käekirjaga, sest parem käsi hoidis mind alla kukkumast. Kuna aardeümbrus oli endiselt igasuguseid tiivulisi täis, siis oma planeeritud söögipausi tegime hoopis jõe peal, mis meid laisalt tagasi autode poole kandis. Hiljem oli vaja jälle aerudega hoogu juurde lükata. Möödusid tuttavad käänakud, möödus pardipere. Nüüd oli aega küllaga ja sai ka uhkelt pilte klõpsutatud. Kiirema vooluga kohad olid nüüd eriti mõnusad ja äkki paistsidki juba autod. Aitäh!

 11 

See on just täpselt selline aare, mis on minu jaoks kutsuv virvatuluke. Meelitab, aga selline kättesaamatu. Ja kui meil Marisega tekkis ootamatult nädalavahetus SUPi laudadega (ehk laenutus ei viitsinud ühe päeva kaupa jamada, vaid laenutati kohe terveks nädalavahetuseks), siis teadsin, mis minu jaoks oleks pühapäevane kirss tordil. Ja nii saigi - üks suurepärane geomatk selle kättesaamatu aardeni suurepärases seltskonnas, millesse Indy tekitas vahetevahel veidike elevust. Eriti lõpupoole, kui ta meie pikast matkast väsis ning vahepeal ragistades mööda kallast kaasa matkas ja siis jälle ujudes jätkas. Ja eriti äge oli matka algus, kui Kirikumäe parklas trehvasime Viivet ja Raivot, kes just saabusid aaret logimast. Oli tore kohtumine! Tänud peitjale! Tekitasid meile oma aardega ühe toreda geopäeva.

 7 

Hea et meil nii palju jõgesid on. Kuidas muidu selle aarde juurde saaks? Lükkasime Kirikumäe lõkkekoha juures süsta vette ja tunni aja pärast oli aare logitud. Tagasi pärivoolu saime kolmveerandtunniga. Vaikne ja mõnus kulgemine, vee peal ei olnud üldse palav ja putukadki hoidsid eemale. Tagasi jõudes kohtasime järgmisi aarde poole startivaid geopeitureid. Oli tore, aitäh!

Järgmised lähevad

 1 

Paati mul pole, seega tulin jälle maad mööda. Usutavasti üsna samamoodi nagu esmaleidja. Retke alguski langes parajasti kuhugi 6-7 vahele, pärast tööpäeva lõppu. Paar Nahkanuia piirikivi jäi teele, ühes kohas oleksin peaaegu sisse astunud karukakareale, mis paistis nagu käigu pealt muru vahele lastud - sellest tulenes ka matka ainus jenkasamm, suuremaid metsloomi otse näha ega kuulda ei õnnestunud. Üldiselt Maa-ameti kaardile joonistatud punktiir on siin täitsa normaalne rada, pole hullult võssa kasvanud, kuigi kõrget heina ikka jagub ning märjaga saab jalad märjaks. Rada mööda pääseb aardest mõnesaja meetri kaugusele, siis ootab ees jõeületus.

Preedi jõgi on piisavalt lai ning kallastel kõrgeid puid ei kasva, nii et kobrastel pole siin ka võimalik sillaga eriti aidata. Võibolla kuskil leidub lihtsam variant, millest ma ei tea, aga ise valisin täna igatahes väikse karastava supluse. Olles kursis spoileripildiga ning omades Waidmanns Heil kogemust, päris porgandpaljalt nulli rünnata ei kavatsenud :o) Mis tähendas, et enne jõkke hüppamist lennutasin riided-jalatsid pambuna teisele kaldale. Elektroonika põrutuskindlust päris testida ei soovinud, seega telefon ja geps jäid ootele, kohale läksin Maa-ametist vaadatud mälupildi järgi ning aarde juurest pilte jäädvustada ei saanud.

Üldiselt jällegi tuleb peitjat kiita looduslikult huvitava kohavaliku eest, mis pakub ka mitmekesist füüsilist pingutust. Mulle igatahes säärased metsiku Eesti matkad meeldivad, suur aitäh ja palun veel!

Oi see tore aare on nüüd küll pikalt logimata jäänud.

Lõõtsutasime Riinaga kursa kokkutuleku järgselt Peipsi ääres, kui homseks tuli kutse. Osssaa, mis vahva! Imelik, et ma pole oma pika elu jooksul kunagi päriselt kanuutanud - ainult üks lühike geosutsakas. Ja kuna Riinale jällegi väga meeldib, ja pakuti jäi just koduteele, võtsime rõõmsalt kinni.

Ülilahe! Nii ilm, kanuutamine, seltskond kui aare. Kümme punkti suurepärasele päevale ja suurim tänu peitjale selleks võimalust pakkumast!

Tänud aarde eest!

 5 

Kutse kanuutama, no miks mitte. Eriti lahe, kui Anni ka soovis liituda. Kokkulepitud kohas kokkulepitud ajal saimegi kõik kokku. Viiest kanuust kolmes oli mõlajaks lapsevanem oma lapsega, vahva. Kõikse ägedam sell me kambas tegi sõidu ajal kergeid samme neljal jalal kanuu äärtel, lamaskles perenaise turjal ja siniste ujuvtünnide pausi juures püüdis kuivale maale pääseda. Kalamehe purde juurest kulgema asudes, sai ikka kanuuga igasuguseid põnevaid sooritusi tehtud. Enne siniste ujuvtünnidega rajatud platvormi olid vist kaks sõtkast meie ees aeg-ajalt jõkke sukeldumas ja jõe kohal lendamas. Okkalise juures tegime peatuse, kõik tulid tatsusid roheluses, logisime ja peagi lükkasime taas kanuud vette. Päike paistis, vesi sillerdas, läbi selge jõevee paistis põnev jõepõhi ja noored leotasid paljaid varbaid värskendavas jõevees. Igati vahva päev toredate kaaslastega peale pikka geopausi ilusa ilmaga Põltsamaa jõel kanuutades. Tänud kaaslastele ja peitjale.

 10 

Heldur viskas õhku mõtte, mida oli tore püüdma asuda. Ehk et kes soovib jõele kaasa. Soovijaid leidus kohe. Kahtlustasin, et sedavõrd palju tal vettpidavaid aluseid ei leidu. Õnneks neid siiski jätkus. Kahes paadis saadi küll rohkem põrandapesu teha kui teistes, aga sellest polnud midagi. Peab ütlema, et ka aeg oli kamba peale suurepäraselt valitud. Hommikul sai magada ja lõpetasime täpselt enne vihma.
Kanuudesse jagunemine läks kärmelt. Neli kahest ja üks kolmene alus moodustusid. Vahetult enne jõele asumist saabus lõkkekohta keegi keskealine härra, kes meid segaduses vaatas. Küsisin, kas ta tuli kalale. Mees vastas, et on siin esmakordselt, tuli lihtsalt kohta vaatama. Pakkusin talle, et võib siis meile lehvitada, asume just kanuudega teele. Minu üllatuseks läkski härra kaldale ja lehvitas kõigile teeleasuvatele kanuudele rõõmsalt. Ikka on hea meel, kui kellegi päev paremaks läheb :) Arvasin, et vastuvoolu sõit tuleb keerulisem, kui ta seda oli. Ühe saare ümber tegime Siimuga auringi, et lõpuks kümme kilti kokku saada. Jõelt leidsime rõõmsa kalamehe. Tema rõõmus meel oli täitsa üllatav. Ilmselt oli see kohtumisest meiega, kalaõnne tal igatahes polnud olnud. Siis leidsime objekti, mis nägi välja nagu piimapukk. Mul oli meeles, et Palangul oli nendega mingi side, nii et seal sai vahepeal pilti tehtud.
Aarde juures sain ma paadist välja siis, kui esimesed juba konteinerini jõudnud olid. Teised maiustasid küpsistega ja mina proovisin haikut teha. Kui kõik nimed kokku laduda jäi kaks silpi üle. Natuke pakendasin nimesid, siis sobis küll.
Tagasitee oli laisem ja kiirem. Vahepeal moodustus kahest paadist söökla. Kahe kanuu äärtel tegi tsirkuseharjutusi kass. Kõige põnevamad olid spagaadiproovid, nii et vasakul poolel paiknevad jäsemed olid ühel ja paremal paiknevad teisel kanuul. Tuleb öelda, et kass oli oma harjutustega väga järjekindel. Lõpuks ta siiski väsis ja otsustas hakata Merle kaelaboaks.
Jõe äärtes särasid kollased kullerkupud, linnud laulsid ja kägu käskis meil kukkuda. Ühe kullerkupuvälu juures oli väike töökas ämblik saanud omale saagiks kobeda kiili. Käo meelitustest hoolimata ei kukkunud paadist välja siiski keegi ja varsti olimegi tagasi alguspunktis.
Minu arust oli väga tore retk lahedas seltskonnas. Aitäh peitjale, aitäh kaasakutsujale, aitäh kaaslastele!

Õnnelik kalur

Piimapukk

 10 

Täitsa tore kui vahel keegi sinu eest välja mõtleb, kuhu metsa nädalavahetusel suund võtta;). Nii asenduski telkima minemise plaan kanuutamise vahva plaaniga. Jõekaldale jõudes tervitas meid juba ees tore seltskond, enamik tuttavad. Helduril oli lisaks kanuude valmis eadmisele ka ilus ilm tellitud, super töö, tõotas tulla vahva päev.
Lõbusa lõõpimise saatel olid paarid varsti paigas ja paadid vees. Esimese koha nimel käis kõva rebimine, oli konkurentide kõrkjasse puksimist, keegi üritas kanuuservadel patseeriva kassiga teiste aerutamisrütmi eksitada, paar tiimi pidas korda kanuus oluliseks, nende pidevad põrandapesu pausid võimaldasid teistel edumaad saada, ühesõnaga oli väga tore. Kaks tundi lõbusat kulgemist ja jõudsime planeeritud sihtkohta, kus maiustasime preemiaks maitsvate küpsistega. Ahjaa, vahepeal käisime ka kõrgemal vaadet uurimas, aga oksad segasid ning tulime tagasi veepinnale loodust imetlema.

Teine pool kanuumatkast oli samuti mõnus kulgemine, et liiga ruttu mitte tagasi jõuda hiivasime mitmel korral mõttelise ankru ning pidasime sillerdava vee peal d-vitamiini ammutamise pause. See oli tõeliselt mõnusalt veedetud aeg. Väga vahva oli, et kambas oli ka ports noorema generatsiooni esindajaid ning tundus, et nemadki nautisid seda päeva.

Suur tänu algatajale ja kanuude korraldajale ning aitäh kaasa kutsumast! Peitjale muidugi ka tänud põhjuse ja sihtpunkti eest.

Siim tahtis teha selfit, aga teised trügisid ka pildile;)

Special for Mari: Kullerkupud ja kiil ämblikuvõrgus ;)

 10 

Hakkasin oma reedest tööpäeva koomale tõmbama kui vanaema teada andis, et röövib lapsed terveks nädalavahetuseks ära. Juhuu, vabadus. Kinod, teatrid kinni, ei saa naist ju ka kuskile viia, pealegi oli tal juba mingid plaanid tehtud. Minu mõtted liikusid aga kohe geotuuri- ja selle suve esimese telkimise suunas. Mõeldud tehtud ja hakkasin juba autot pakkima, teadmata kuhu suunas üldse minnagi. Uurisin siiski, äkki keegi on veel viimasel minutil nõus liituma ja nii sain ka Erko omale seltsi. Üksmeelselt sai paika pandud, et geotuur hakkab ametlikult pihta siit. Vast on FTF ka alles õhus. Valisime teekonna alguseks kalamehe aarde. Kanuud ei ole mul kuskilt võtta, aga oleks hea meelega aardeni mööda jõge kihutanud. Aga oma esimest leotust oodanud SUPilaud sai siia kaasa võetud küll. 2kesi ühe parvega vastuvoolu uhada tundus täiesti ulmeline ülesanne olevat. Seega otsustasime aarde vastaskaldani läbi metsa trügida. Kui algul arvasime et esimene keerulisem jõe ületus tuleb juba parkla juures, siis kohapeal oli tegelt meie ja ilmselt ka teiste rõõmuks korralik purre olemas. Purre sai edukalt ületatud ja vastu naeratas esimese hooga mõnus rada. Mis aga üsna pea märjaks ja mudaseks kiskus. Sain kohe kiruda valet jalatsivalikut ning varsti olid ka jalad märjad. Rada aga ei viinud ju meile sobivasse kohta ning varsti tuli padrikusse keerata. Märkasin samblal, et keegi oli samas kohas sama liigutust teinud ja meenus vaikselt ka aarde avaldamise teatele pandud pöial ning tekkis juba vaikselt aimdus, et me ei ole siin esimesed. Aga tuju oli laes ja alustasime ragistamist. Paljad sääred hakkasid kiiresti kriime koguma, õnneks siiski piisalt pinnapealselt ja mõõdukas koguses, et tegevust päris masohhismiks liigitada. Jõeni jõudes tuvastasime otsitava objekti kiirelt, nüüd tuli veel lihtsalt see eelviimane takistus ka üle saada. Aeg oli abivahend kotist välja sikutada ning eluvaim sisse puhuda. Ise olin juba 2kesi laual sõitmist praktiseerinud, kuid Erkol oli see esmakogemus ja oli üsna kõhkleval seisukohal. Kui aga liikuma saime, oli kohe kergem tunne. Kahju ainult, et see nii lühike ots oli, jõgi oleks võinud palju laiem olla. :D Ja siis veel see viimane katsumus ning saime peagi konteineri kallal krabistama. Kõhklused pidasid paika ning tõdesime seda, et esmaleid oli juba eelmine päev ära vormistatud. Kahju ainult, et seda veebis ära ei vormistata, seda isegi mitmeid päevi hiljem! Eks me natuke torisesime kuid ei lasknud tujul langeda, mõnus seiklus oli ju alles poole peal, nüüd oli vaja ju tagasi ka minna. Ilm oli mõnus ja jõekallas ilus. Hea meelega oleks lasknud nüüd ennast jõel allavoolu autoni kanda, aga 2kesi ühel laual, kohati kiirevoolulisel jõel, ei tundunud just kõige mõistlikum valik. Seega tuli kogu teekond nüüd tagurpidi järjekorras taas ette võtta.

Mõnus seiklus oli, tänud.

Ahjaa, Rammstein mulle meeldib, just see vanema aja toodang Kuigi see on minu lemmik muusikažanritest suur kõrvalekalle.

 11 

Reedel töö juures korraks GP lehte piiludes jäi mul äkki üks Järvamaal avaldunud uus aare silma. Sisestasin kordinaadid ja oh seda üllatust- üks minu lemmikkoht kus igal aastal kalal saab käia.Olen isegi paaril ööl telgis maganud mitte kaugel aardest. Tõtt õelda, siis alles kaks nädalat tagasi sai aarde vastaskaldal käidud ja tulin siia Kirikumäe lõkkekohast. Peitja kindlasti arvas, et aaret tullakse otsima mingi veesõidukiga ja mööda jõge. Mina aga valisin kiirema ja lühema tee kasuks, ning tulin Rõhu poolt jalgsi juba tuttavat rada pidi kohale. Täna õhtul kell 7 autost väljudes olin 100% kindel, et tuleb FTF. Seda, et minek sattus õhtusele ajale pidin arvestama ka sellega, et loomad on liikvel.Etteruttavalt peakski mainima, et mina oleks aarde uueks nimeks pannud "Karulaane jenka" Kui keegi peaks küsima miks, siis selle jätaks esialgu omateada :) Vaatasin kella ja täpselt 19.55 olin kohal ja mõni hetk hiljem konteineri juures.Aga kohe seisin suure probleemiga silmitsi, sest kork oli millegi pärast nii kõvasti kinni, et lahti ei suutnud keerata.Lõpuks kogu jõudu appi võttes see kuidagi õnnestus ja sain sisule ligi.Ei saanudki täpselt aru kas peitja rakendas liiga suurt jõudu või on korgi keermel selline omadus, et kipub kinni kiiluma. Mina igatahes kasutasin natuke leebemat varianti ja lõpuni ei keeranud.Logiraamatut avades nägin, et minu ennustus läks täppi ja FTF sai kirja kell 20.00 Järgnevatele tulijatele võiks soovitada vaadata kobraste tarka tegutsemist millega nad on hakkama saanud.Kuna jõgi teeb seal suure aasa sisse ja selleks, et endi teekonda lühendada on koprad kaks jõekääru aarde ligiduses omavahel kanaliga ühendanud. Kogu tänaõhtuse matka kestus oli kuskil 2,5 tundi kuna tagasitulles ristus tee mõnede suuremate metsaelanikega. Mulle igatahes meeldis ja tänud peitjale, et leidis üles sellise vahva koha.

Mõned fragmendid