Enda jaoks punane mutrivõti külge ja otsijatele infoks: kui Murueide tütarde otsingul jõuate geopeiduliselt loogilise koha peal ühe kahtlase kruvini, siis teadke - idee on õige, kuid mingit täiesti vältimatult tarvilikku vihjet te sealt poleks saanud. Lihtsalt jätkake ja jõuate kindlasti lõpuks ka Murueide salakambrisse.

 2 

Juba seikluse alguses kohe kaasliiklejaid jagub...

 1 

Kodus olles mõtlesin küll, et pean kummikud kaaasa võtma, aga need ununesid. Mugavam oleks kindlasti seal metsa all olnud paremate jalanõudega. Tore aardekarp - aitäh!

Leitud, tänud!

 2 

Hommikul, kui Inga teatas, et ta tuleb külla, hakkas Elve kähku kooki küpsetama. Edasi läks traditsiooniliselt: kõigepealt kõht kooki täis ja siis geopeituma. Isegi ilm oli traditsiooniliselt sss..ombune. Kuid erakordne oli see, et isegi Elve nõustus kaasa tulema.
Pakkusin välja, et täna võiks Murueide tütred proovida ära logida ja see tundus Ingale sobivat. Tegelikult ma ajasin selle täpi ühe teisega segamini aga enam ei õnnestunud oma soovi peale suruda - Murueide tütred jäid peale. Alguses ragistasime kuskil ühes võsas ja pärast ühes teises kohas, aga kui kogu mets oli üle kontrollitud, siis selgus, et see oli ikkagi vale koht. Õnneks õige koht polnud ka kaugel ja sealgi peale mõningast tiirutamist suutsin nii palju kasulik olla, et tirisin karbi peidust välja. Sellest ma küll aru ei saanud, et see konksu otsas oleks olnud aga võimalikult samasse kohta ma selle tagasi panin.

 2 

Kaunis päikseline talveilm tundus olevat õige päev kui see pähkel lõplikult hammustatuks kuulutada. Autot parkides pidime pisut kannatust varuma kuna üks pisike printsess dikteeris just seda aja kulgu, millal issi võib rooli istuda ja selle koha meie suksule vabastada.
Siis aga võtsime suuna laeka poole. Lõpuks oli aga pilt selge, et preili koos autoritega oli just samast kohast tulnud. Üllatus oli aga suur kui sama kuupäevaga nimesid logiraamatust ei leidnud... Olid siis need jäljed juhuslikult seal või tõesti ei leitud aaret? Võta nüüd kinni...
Aare polnud seal, kus Esko seda ette oli näinud. Kahjuks ei leidnud ka meie seda õiget kohta ja siis panime ta tagasi nii hästi kui vähegi saime.
Jätan siis lisamata seikluse kui suvel seda aaret otsimas käisime :P Tookord lahkusime küll mõttega, et :@€&:!£$¢¥%.
Nüüd aga oli otsimine ja leidmine puhas nauding.
Meie tänane!

 1 

Lõpu leidmiseks on vägasuurt kõrvalabi vaja. Samas täna hommikul kulgesid värsked jäljed aarde suunas nii, et nutikat ei pidanudki vaatama. Kohe kindlasti oldi otsitud ka õigest kohast aga logiraamatus uut oodatud logi polnud. Kui loete - minge samasse kohta tagasi ja vaadake hoolsamalt.
Tänud.

 1 

Oeh siin läks ikka targemate abi ka vaja.Ei läinudki kaua aunult 2 aastat ja murueided leitud.Aitäh!

 4 

Kevadet kuulutatakse meil juba päris mitu nädalat järjest. Käisin Murueide tütarde rajad läbi, korjasin kaasa kolm neidu, kes vajasid väheke värskendamist ja viisin nad Iti juurde ilusalongi. Nüüd on kõik oma kohal tagasi. Murueide majakese riputasin samuti konksu otsa, see ei pea mitte maapinnal lebama. Aardekonteinerit võttes palun veenduge esmalt, et teaksite täpselt, kuidas pärast tagasi panna.

Vandjala kandis kaigub vastsaabunud sookurgede hüüd ja roheline loodus ärkab pikkamisi talveunest. Vandjala valssi saab veel mõnda aega siledal tahkel tantsupõrandal keerutada, ilmade soojenedes varsti enam mitte. Sealne murutütar on kõige abivalmim, aitamaks neid, kes aardekirjeldusele lisatud pildi mõistmisega hädas. Kauneim aeg murutütarde külastamiseks peaks saabuma umbes aprilli lõpus, kui värske rohelus juba kõikjal tärkab, kuid kõrgem võsa veel võimust võtnud pole. Kena kevadet meile!

 1 

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Tundub, et osa vahepunkte vajab värskendamist. Võtsin täna ühe kaasa ja vaatan lähiajal üle ka teised. Kevade alguseks võiks korda saada.

 1 

Ei saanud üksinda mõistatusega ühele lainele.Õnneks on nutikamaid kes olid minust tublimad ja kutsusid mind välitöödele kaasa.Paaril õhtul tuuseldasime ringi ning saime vahva aarde logitud.Aitüma peitmast

 1 

Täna tulime eitesid taga ajama. Käisime igal pool , isegi seal,kus vaja polnud. Lõpus on väga omapärane mets. Mulle täitsa meeldis selle aarde lahendamine, kui olin aru saanud, mis ja kus.. Tänud

 1 

No oli selle mõistatuse lahendamine alles saaga. Ikka ainult vähehaaval edenes. Kui koht tuvastatud, oli logimaskäimine juba lihtne. Kena koht valitud aarde jaoks. Tänud!

 3 

Kui aare ilmus, siis ei kahelnud ma hetkekski, et kunagi ma siia tulen. Ikka see aarde küljes olev tunki kvaliteedimärk. See toimib magnetina. Küsimus oli rohkem, et millal. Ja ilmselgelt toredate kaaslastega. Kui kaaslased leitud ning saabus tõehetk, et sobiv aeg aarde vallutuseks peaks olema esimene jaanuar, siis esimese hooga ahmisin õhku. Hullemateski unenägudes polnud ma seda ette näinud. Teede peal ei liikunud hingelistki, kuigi lähenemas oli südapäev. Ja geopeitur juba tormab lahingusse. Aga tagantjärgi tarkusena - muidugi. Murueit on parasjagu talve tulekust segaduses. Parmud ja sääsed pakitud talvekorterisse ning lehedki õue pealt kokku riisutud. Mis aardega tegemist andis aimu juba tulemine. Esimesel suuremal ristmikul viskas navi mulle maantee "telliskivisid" täis. Väitis et Tallinna ringtee pole sõidetav. Ja nii kuni kokkulepitud parklani välja. Üsna huvitav vaatepilt. Pole kunagi varem näinud. Tean küll, puha murueide töö. Tunk ikka oskab. Peen käsitöö, imekaunid tütred. Eks salaja lootsin, et lähenedes viskab Kuldkihar juuksepalmiku aknast välja ja laseb harfi helidel kõlada. Mis maastikku puutub, siis üllatavalt leidsin just Sannikovi maalt nii silmarõõmu kui hingekosutust. Tekkis täiesti pöörane mõte, et seda võiks siia teinekordki nautima tulla. Kulgesime tütrest tütreni. Piknikuhetk andis paraja annuse seda, mida lõpuni minekuks vaja. Lõpp oli huvitav leid. Sobis ilusti loo lõpetuseks. Mul endal küll tekkis selles paigas üks küsimus, aga see on rohkem küsimus minus eneses. Tänud kaaslastele, teiega oli tore! Suur tänu peitjatele!

 10 

Nojah, keerukamate aaretega on ju ikka nii, et kus sa siis peitjale rääkima lähed, et loll on loll olla :D, ikka julgem on omadele kituda, esimeses järjekorras. Ja Mari siis saigi selleks inimeseks, kes ühischatis viu ära kuulas ning esmase selgitava vihje andis kauni kaardiga tööle hakkamiseks, edasi pusisime ise. Mari ongi meil selline… No selline, kelle indiaaninimi võiks vabalt olla RasketeMõistatusteLahtihammustamiseEnigma :D, ma päriselt ka salaja kahtlustan, et alati kui mõni järjekordne übermõistatus kaardile maandub, hõõrub Mari rahuolevalt käsi, naksutab sõrmed tagurpidiväändega soojaks ja istub oma arvuti taha, milles juba ootab perenaiselt ahnelt numbrite sisselöömist viimase versiooni Exel ning kastile on järgi ühendatud linna kiireim internetiühendus mille iganes abistava võrgust väljaotsimiseks ja allalaadimiseks :D. Ehk et kui olete ka mõne mõistatusega hädas, soovitan nt sündmustel Mari läheduses püsida, umbes nii nagu need Korea kindralid ümber oma Kimi alati seisavad ja märkmeplokk samamoodi valmis hoida :D. Sest päris kindlasti sealt midagi asjalik-kasulikku õhtu jooksul tuleb... :D.

No ühesõnaga siis jah, Mari andis meile õnge, et õue endile mingid kontrollimisväärsed numbrid saaksime korraldada ning edasistele välitöödele saatis meid ennast ise aitama väites, et tal alles põõnab siis, kui me juba stardime. Meie muidugi startisime vara kah, võis ju aimata, et aega siin läheb ja ega me selles osas mööda ei pannud ka :D. Kohtusime oma teekonnal esimesena selle kaunitariga, kes vees laulis, seejärel blondi seisjaga, seejärel roheluses kaugusesse vaatajaga ning siis veel sellega, kes vihtles. Lisaks astusime tolle juurest läbi, kes Vandjalas tantsis ja ilmselt oleks läinud ka Saarepiiga juurde, kui kaasas olevad abikad oleks sobilikumad olnud :D. Viimast ajurünnakut läksime pikniku kõrvale tegema jälle laulja juurde… Ja ehkki see läksime ja läksime võib täna siin kõlada nagu pisut pikem jalutuskäik pargis, siis seda too retk meile kindlasti ei olnud – saime ühes kohas veetakistuse ületamiseks koguni purde ehitada (Indy küll üritas meie tööd täisraha eest torpedeerida teistpidi jälle kõike seda minema vedades ja/või lühemaks hekseldades, mis me just maha olime asetanud :D) ja teises arvestatava kraadi all ees seisvat libedat mäge võtta, lisaks oli kogu ülejäänud teekonna maastik ka täpselt selline, nagu peitja kirjelduses ja siltidel lubab… Õnneks, kuskile tuleb ju neid pidustuste käigus selga söödud kaloreid jälle maha ka pudistada :D Viimase astumise tegime endile ka taaskord mitu korda raskemaks kui vaja aga no kes seda siis teadis. Ja peidukale panime pilgu peale mitmekesi eemalt ühel ajal ning Salme õnnelik käsi korraldas viimaks siis meile võimaluse ka Murueide enda audientsile pääseda…

Mis ma oskan rohkem… On peitjaid, kelle aarete otsimisse on positiivne emotsioon ja suur rahulolu leiuga õnnestumisest juba ette garanteeritud. Tunk on üks nendest, Murueided on järjekordne suurepärane kombo kaunist kunstnikutööst, huvitavalt kokku pandud mõistatusest ja võimalusest natuke koormavamat astumist endale korraldada. Itile aitäh kunstiosa eest, mulle meeldis väga kogu komplekt ja kõik, mida nägime, sai ka erinevate nurkade alt endale üles pildistatud :). Ja muide, Tuule Luule märki on hetkel terve Eesti täis Maanteeameti reklaamplakatitel, olete märganud? ;). Samuti oleks see suur saadud rahulolu üksi olles vaid ühe inimese rõõm, täna koos Marise, Helge, Heleni ja Salmega siin seigeldes tuli sellest rõõmust vähemalt topeltduubel ning ma kordaks kõike sama seltskonnaga kasvõi homme ja kinnisilmi. Marile ütlen ka meie poolt aitäh ja loodan et Murueit teda nüüd meie liikumamüksamise eest pimedaks ei tõmba :D. Ja kõigile teistele, kes Murueide kauniste tütardega veel tutvust pole sobitama jõudnud, soovitan asja ette võtta; kahetsema ei pea, minu poolt igatahes tulevad ka juba antutele lisaks väärilised kuldse kolmiku sildid :).

 5 

Kui see aare avaldus, siis sai korraks pilk peale visatud, kuid nii luuleline kirjeldus kui maaliline kaart tekitasid kohe tunde, et see asi on suhteliselt lahendamatu ja nii ta kõrvale jäetud saigi. Mingit ärevust ei tekitanud isegi aeg-ajalt tekkivad leiuteated. Ja nii see aare oligi meie pildilt täiesti väljas kuniks paar päeva tagasi tuli info, et 1. jaanuaril on plaanis üks ühine jalutus murueide tütarde juurde. Tuli meilgi siis selle müstilise kaardiga tegelema hakata. Saime natuke suunavaid juhiseid ja peale ühte õhtut oli pilt selge, kuskandis need murueide tütred ennast peidavad.

Täna hommikul kell 10 olime kokkulepitud parklas, pidasime maha väikese strateegiakoosoleku ja asusime teele. Saime tunda kõikvõimalikke takistusi: eramaa silte, võsa, kraave, porimülkaid, mahamurdunud puid, mägesid, jäiseid teid, kivimüüre, nahavahele pugevat külma jne. Õnneks oli seltskond imeline ja koos kõiki neid raskusi alistades ei lastud motivatsioonil langeda ja hetkekski ei tulnud pähe mõte, et täna me aardeni ei jõua.

Kui kõigi tütrekestega oli kohtutud ja väga erinevat infot kogutud, siis proovisime teha koos lõunapausiga väikese ajurünnaku. Mõtted olid meil päris head ja peale väikest müksu saime kohe aru, mis asjaolu meil märkamata oli jäänud.

Nüüd jäi vaid viimane ponnistus ja see varandus üles otsida. Ega me selgi teekonnal enda elu liiga lihtsaks ei teinud. Kui lõpuks aare leitud sai, siis oli ikka suurepärane tunne küll.

Ei teagi, kas selle tänase otsingupäeva põhjal saab teha ennustuse terveks geoaastaks? Et kui aasta esimese leiu peale kulutada 4,5 tundi välitöid, kas terve aasta tuleb selline?

Suur-suur tänu tänasele vahvale seltskonnale, kellega koos võib tulevikuski muretult selliseid väljakutseid vastu võtta. Teiega koos on suurim rõõm raskeid maastike alistada ja ajusid ragistada.

Aitäh peitjale, kes kogu selle geniaalse aarde on välja mõelnud ja teostanud. Aasta 2021 sai selle aardega igati vääriliselt sisse juhatatud.

Välkkoosolek

 5 

Kui aare avaldati, vaatasin minagi seda ilusat pilti ja lugesin seda kirjeldust. Loomulikult tundus ulme, aga kuna ka raskusaste ju 5.0, siis ennast ka liiga kehvasti ei tundnud.

Ja siis hakkas ikka üsna ruttu logisid tulema, üks ja teine ja kolmas kõik kenasti asjast aru saanud ja leidnud ka veel ja esimene mõte oli küll, et mis siis nüüd minul seal peas puudu on, mis teistel on olemas :)

Noh, vaatasin siis ka natuke põhjalikumalt uuesti. Ideid isegi oli, aga kuna nendega midagi teha ei osanud, siis sinnapaika see siiski jäigi. Etteruttavalt võib öelda, et ideed olid ka täitsa valed.

Kuniks siis mingi hetk hakkas pisikesi vihjekesi pudenema, et kuidas üldse asjale läheneda. No jällegi - mida te sööte, et selliste asjade peale tulete? :)

Aga hakkas siiski vaikselt sealt asi hargnema ja hargnes siin koos lahendades päris kenasti ning saidki täitsa usutavad tütrekeste külastuspunktid kaardile. Külastamine ise sai juba mõnda aega tagasi just esimesele jaanuarile paika pandud. Seltskond sai vahepeal täiendustki ning nii me viis vaprat siis 01.01 kell 10.00 hommikul parklas kokku saimegi ja seiklus saigi alata.

Kuigi lähenemisteede osas olime enamasti klassikalised geopeiturid (noh, ikka otse, eks), siis juba kohal olles olid kallid suguõed meiega vägagi lahked. Ainult ühte pidi seal pikemalt meelitama.

Kui külastused läbi, siis hakkasime erinevaid teooriaid aretama, et kus siis see viimane õnnis punktike olla võiks. Peab ütlema, et idee oli algusest peale õige, aga ühe pisikese, kuid olulise, detailiga panime mööda. Noh, mis siis ikka, väike piknik ja soe jook ja hakkas jälle sujuma :) Lõpus tegime ka maastikku enda jaoks keerulisemaks kui vaja, aga no vähemalt on see 5.0/3.5 auga välja teenitud :) Aitäh superluks aarde eest, sellise rosina peale see kulutatud aeg (välitöödel ca 4,5 tundi) oli puhas rõõm :)

Purde ehitus, mis see siis ära ei ole

Luik jääs või jäätunud luik?

 1 

Samm-sammult puresime mõistatust ja käisime välitöödel. Kogusime erinevat infot ja paigutasime infokillud oma kohale. Lõpuks oli aeg minna ka leidu vormistama. Istus see murueit veidi nukralt oma pesas, tütred kõik laias ilmas omaette toimetamas.

 2 

Kogu mõistatuse ülesehitus vajab mõningasi Sherlock Holmes'i võimeid, et maha murda murueide tütarde loitse. Tunkiga on nad igatahes päris hästi läbi saanud ja üksteise salajased asukohad talle kõik välja lobisenud. Meie murumängud lõppesid korduvalt vesistes võpsikutes otsides õigeid jälgi. Kuna nad avaldavad ennast vist eelkõige täiskuu valguses ja üksikutele noormeestele, siis eelistasid nad meiega ka veidi vingerdada ja peitu pugeda meie saabumise ajaks. Kuid murueide tütred jätsid endast maha siiski juhtnööre ja seega viis edukas jälitustegevus meid muruemani välja. Oli teine veidi nukker, et kõik ta tütred laia ilma peale läinud. Ennem kui ta meid enda vangistusse nõiduda jõudis, panime nimed kirja ja põgenesime.

Aitäh Eesti mütoloogia taaselustamise eest kunstilise aarde kujul!

Keeruline. Lõpp oli suht toreda koha peal. Tänan

Päris keeruline, leitud

 5 

Istusin õndsal pühapäeval arvuti ees ja uurisin kaarti, kuhu poole siis täna suund võtta? Kui äkki kuulsin kuklas õrna sosinat: „ Tule meie juurde, me ootame sind juba ammu!“ Ahjaa, Murueide tütred juba ammu sosistasid mulle, kus kandis neid kohata võib ja miks mitte, siis lõpuks oma lubadust, neid külastada, teoks teha. Niisiis teele asusingi, kodus oli tütrekesed kenasti ritta pandud, keda kõigepealt külastada ja kelle juurde jõuan vähe hiljem.

Ohsaa püha Maaema, kus on ikka krutskeid täis tütrekesed, andis neid mööda soid ja padrikuid taga ajada. Ise nad ainult itsitasid ja narritasid mind põõsa varjust, aga kui seelikusabast kinni sain, siis muutusid päris jutukaks. Igaüks andis mingeid väikseid vihjeid ümber nurga ja ajasid muidu mõistujuttu. Jutule sain kahe blondiga ja kahe brünetiga, imeilusad noored neiud. Igatahes kui nad kõik külastatud said, siis olin surmväsinud, ning pea oli tütrekeste jutuvadast nii sassis, et ei suutnud kuidagi kohe nende vihjeid ära kaardistada. Otsustasin, et lähen koju ja seedin seda asja. Kodus kuulsin jälle sosinat kuklas: „ Tuleta meelde, mis ma sulle rääkisin!“ ütles esimene tütrekene. Ja teine lisas: „ Tuleta meelde tuuleluulet!“ No ja siis hakkaski peas pilt kokku klappima ja täpp sai kaardile pandud.

Täna ei mallanud enam oodata ja asusin Murueide poole teele. Eit oli täitsa kodus ja võttis lahkesti külalise vastu. Suur tänu ägeda seikluse eest Murueidele ja tema vallatutele tütardele!

Teel...

Küsisin Pokudelt teed

Murueit

 1 

Selle aarde leidmise puhul ma ei saa väga palju oma panusele rõhku panna. Inge tegi pea üksinda keerulisema rehkendamise ära, mina sain vaid välitöödel natukene ilusat nägu teha. Olgu, lõpus tõmbasin ise aare välja, aga selleks oli ka vaja ikka tükk aega ringi tiirutada. Kokkuvõttes on ikkagi väga tore asi valmis meisterdatud, aitäh! Minu esimene MMM.

 7 

Need piigad suutsid ikka kenasti ja pikalt enda seltsi aega veetma meelitada. Minu jaoks kõige kutsuvam ja omam oli muidugi saarepiiga. Ühel sumeda päikesega päeval see külaskäik saigi ette võetud. Saarepiiga hõikas juba eemalt ja tutvustas lahkesti oma lemmik paika ning jutustas pikalt ja laialt oma teistest õdedest ja kodupaigast.. Tegelikult olin ma selleks ajaks juba päevi varem juhtunud kogemata õigel ajal teiste tütarde tantsu nägema, kes mind märgates nelja tuule poole jooksu panid.. nii et saarepiiga jutustamine kõlas siis juba nii tuttavalt ja rõõmustavalt.

Ühel teisel päeval ei suutnud ma jälle kuidagi kodus püsida ja läksin käisin veel kahte tütart külastamas. Nendega jutule saamine sujus nüüd palju kenamini.. küllap nad ükshaaval külastades ongi pisut jutukamad, kui koos tantsu lüües..

Täna oli kindel plaan veel kahte tütart külastada, kuid juhtumisi oli neljas kohatud tütar nii abivalmis ja jutukas, et tema õe asemel viis teekond meid hoopis murueide enda juurde. Peale edukat nimede raamatusse lisamist tunnen nüüd logi kirjutades endiselt veel kahe piiga kutsuvat hüüdu kõrvus.. eks jõuan peagi nendenegi.

Suurepärane ja kaunis aare. Tänan peitmast.

Ta kutsub..

Olen teel..

Saarepiigaga on tore..

 3 

Meie esimene välitöö Murueide tütardega. Kuidas seda nüüd siis öeldigi? 9 korda mõõda, 1 kord lõika ja tark ei torma. Kaardile oli märgitud terve posu võimalikke asukohti kust võiks mõnda tütart kohata. Alustamiseks valisime Vandjala valsiplatsi ümbruse. Kuidas küll siin seda valssi nüüd tantsitakse? Üks, kaks, kolm, kaks, kaks, kolm või hoopis neli, kaks, viis, üksteist, null, kuus. Meie esimene katse viis meid koheselt vastakuti kuuvalgel vihtleva tütrega. Ajas meile natukene mõistujuttu. Võibolla hoopis pani needust meile peale. Kui mina hüppasin üle kraavide, siis Maire kasutas purdeid. Ennem tütre kohtamist ei olnud purre nii libe, et sealt pealt jalg vette libiseks aga pärast jutuajamist juba oli. Väga veider. Ajasime veel teisigi näkke taga. Järgmises kohas mängis tütreke meiega peitust või oli hoopis külapeale läinud. Üks hetk jõudis kätte aga hetk, et kui me kohe koju ei lähe, siis jääme pulma hiljaks. Ega ühte head aaret võibki mitu korda külastada. Saime looduses jalutada, nägime toredaid kohti ja hingasime sisse palju värsket õhku. Natukene saab nüüd veel kodutööd teha ja siis jälle Murueide tütarde jahile.

Tänan! :)

 8 

Rahvapärimus teab jutustada, et murueit paneb lihtsurelikud poole hommikuni igasugustes mülgastes ja võpsikutes endale järgnema. Ja alati, kui tundub, et kohe-kohe on eit käes, pöörab ta ümber, naeratab kurikavalalt näkku ja on jälle kadunud. Kuni järgmise täiskuuööni, mil nelja tee ristis on omajagu isaseid kitsi ohverdatud ja seente söömisest on mõistus nõder ning jälle igasugused eided end ilmutama hakkavad.

Sellest aardest sai vist täitsa maksimum võetud. 1.5kuud pidevalt mõtlemist, uurimist/urisemist, kuni lõpuks mingid märgid muus kontekstis kibedalt ohkama panid. Ei mäletagi, et mingi eit oleks varem nii palju kottinud ja nagu mürkmadu ümber kaela keerelnud.

Need kuus tütrehakatist, keda õnnestus kohata, on küll ilusad, kuid sama palju jonnakad, nii et kui järjekordsel natist kinni sai võetud, siis enam ei teadnudki, kas rõõmustada või mitte. Mida aeg edasi, seda vähem rõõmu oli, kuni lõpuks lajatasin oma piinad Kaupole letti, kes vaatas peale ja mõistis kohe eide hingekeeli.

,,Siis kõlas kaunilt lauluviis ja pärjad pandi pähe, ja murueide tütreid siis sai eesti rahvas näha."

Aitäh, Tunk, see on üks kõige kõige paremaid aardeid, mida ma olen üritanud kätte saada. Nii läbimõeldud, elegantne ja sellise võlujõuga, tänu millele uskumatud asjad muutusid reaalseks.

3 silti lisatud juba enne aarde leidmist.

Respekt.

 9 

Liisi ja Miki käisid palju kordi öösiti naistes. Kuna see toimus tööpäeva õhtul ja lõppes varahommikul, siis ei saanud ma operatsioonist osa võtta ning enamasti magasin, kui Liisi koju jõudis. Oli selleks siis 2 või 4 hommikul, ikka sai kuuldud, et tütred ei anna üldse kätte. Olin küll igasugu (info)kilde kuulnud, kuid täpselt polnud nende ekspeditsiooni avastustega kursis. Küll aga hakkas ennastki häirima, et varsti nad selle eidekese pihtide vahele võtavad ning siis tekib ahvatlus mul kohe lõppu minna, sest kõike üksinda läbi teha pidi olevat ilge nöök. Sellise aarde puhul oleks see liiga imal, mis tõttu palusin Liisil kuuldud naisteklatši ette pajatada täna tööpäeva lõpus, et saaks panustada kahtlase isiku tabamise operatsiooni. Kogu selle pläkutamise, kellel blondimad juuksed, kellel Guccim käekott või kes rohkem võsasemas kohas asub, andis leida õiget infot. Saadud murueide asupaik tundus lubav, aga samas vettpidavaid asitõendeid ei olnud. Arvatavasti oleksid Liisi ja Miki ka samale järeldusele tulnud, kui tuululuulud neil mõttelõngu sassi poleks ajanud ning neist kampsunit kuduma hakanud. Otsustasime pärast ronimisi tulla siia pimedas, kuukiirte valguses. Navigeerimine polnud kõige sirgjoonelisem, tütred tahtsid gpsi suunanoolt ära varastada. Õnnestus seda pöidlaga kinni hoida ning jõudsime oma seatud sihtpunkti kohale. Koht oli küll lubav, kuid otseselt salalaegast silma ei hakanud. Tiirutasime seal jupimat aega kuni Miki leidis tee Murueide salakambrisse. No oli see alles hästi peitu pandud seitsme maa ja mere taha. Seal olled keerasid tuuleluulud ka mul mõistuse segi ning arvasin teadvat, kust poolt tulime, aga eksisin 180 kraadi. Mikil oli meel selgem ja nii sealt minema pääsesime. Oma võitu tähistasime Staabis.

 1 

Murueide tütred olid igale poole jätnud infokillukesi, mille abil sai kodus õige koht ka välja rehkendatud. Täna oli aega ka maastikul käia ja aare ise ka üles otsida. Taastatud kinnitusega oli kõik hästi ja minu poolt sai kõik hellalt samamoodi ka tagasi asetatud.

 4 

Kuulduse kohaselt olla lõpus konks suudetud juba lahti tõmmata. Täna käisin remontimas. Alguses otsisin natuke aega originaalkonksu. Seda leidmata, meisterdasin kaasa võetud kraamist uue sobiva. Hakkasin seda paika panema, aga pudenes kogemata käest. Mõni vandesõna pudenes veel sinna otsagi, sääskede rõõmuks polnud pidu neil veel päris läbi. Mõningase sobramise järel sain konksu pihku, kuid selleks osutus ootamatul kombel hoopis esimene variant :D Kinnitasin siis selle nagu tarvis ja lõpuks õnnestus ka enda uus konks üles leida - eks jääb oma korda ootama.

 5 

Muinasjutud meeldisid mulle lapsena väga ja eks nad ole praegugi toredad. Väikesele tüdrukule meeldisid küll rohkem muinasjutud printsidest ja hobustest ja muudest toredatest tegelastest, murueided ja kasuemad tundusid pigem kahtlased. Nojah, aga pole enam väike tüdruk, nüüd võiks julgeda isegi murueidele otsa vaadata.

Tuleb tunnistada, et ega ma ikka väga ei viitsinud tormata neid eitesid või eide tütreid otsima, aga kui müksati, et no uuri ikka, et saaks koos kahtlaseid moore piiluma minna, siis tuli end siiski kokku võtta. Uurisin ja puurisin ja ühel kaunil suveõhtul otsustasin minna eemalt kaema, kus need roheliste juuste ja mudaste papudega neiukesed tantsivad.

Kuidagi ei suutnud leida mõistlikku lähenemisteed nende salapaigale, lõpuks loobusin ja jalutasin mööda rohelust ja vähem rohelust ja läbi mudasemate ja vähem mudasemate paikade. Seiklust jätkus, peaaegu jäi jala alla koletu suur ja pikk madu, napilt pääses minu ette jäämisest kitseke. Ühel hetkel köitsid minu pilku hoopis mingid liikuvad neoonsed objektid, hiilisin lähemale ja piilusin läbi põõsa, aga printsid need siiski polnud, tublid sportlased esitlesid hoopis oma ujumisstiili, seegi oli tore vaatepilt;) Lisaks sellele sain korraliku hulga kilomeetreid müttamist ja suure hulga värsket õhku, no ja neid kahtlaseid naisolevusi kohtasin ka muidugi.

Vahepeal analüüsisin nähtut ning jagasime Mariga arvamusi, mis neist eitedest arvame, kirusime ja kiitsime ja loomulikult ei saanud neid enam peast.
Ja ühel kaunil suveõhtul tundus nii hea mõte Mari sünnipäeva tähistada kuskil võsas või vähemalt poris või veel parem kusagil, kus mõlemad need tingimused täidetud. Läksimegi. Peo käigus, kes seda enam mäletab, kas enne või pärast, leidsime ka mingi salapärase karbi, kus peituvasse raamatusse endki sisse kirjutasime. Meil oli tore, aitäh!

Peitja poolt siltidega lubatud toredused said enamasti kogetud: võss: jah!; põhjatu mülgas: noh, põhi oli ikka all; nõiutud mets: kindlasti!; rästikud: jaa, oli madu; põdrad: kits oli; ämblikud: hulgim; haldjad: muidugi!; autoga raske: ei üritanudki; jalgsi raske: sain hakkama.

Ka otsivad tütreid? Ei, tublid sportlased hoopis

 5 

Küll see oli üks vahva aare. Kui sa mõtled end sookolliks või midagi sarnast. Näkiks pole ma end kunagi mõtelda osanud. Murueideks ju võiksin, aga sel juhul sooviksin oma tütardele vähe kergemat elu.
Oli, mis oli, aga ajaga on kitsas olnud. MMM-d on ühed mu lemmikud olnud ja olen pikisilmi nende ilmumist oodanud, kuid nüüd pole olnud mingit aega keskenduda. Eks see oleks mõneks ajaks ehk nii jäänudki, kui Krista poleks Tallinnast tagasi sõites peale käinud, et läheme ühest punktist läbi. See nii teelähedane ja kerge. Jomaijoo! Ma peaksin juba Tunki teadma, aga lasksin end ikka ninapidi porri vedada. Selle tulemusena olin aga otsapidi sees ja enne sealt väljuda ei suutnud, kui aare käes. Torkisin nii Kristat kui Merlet, et need ka mõtleks ja kohal käiks, et oleks tore koos otsida. Merle võttis õnneks vedu ja mingite tütarde külastuse tegi isegi Siim kaasa. Ise tegin paika kolm visiiti. Niisugust pärli tulebki kaua nautida.
Lõppaardeni jõudsime koos Merlega. See oli rosin mu pikas ja tegevusrohkes päevas, mis ühtlasi sattus mu sünnipäev olema. Sain kõikidele õnnitlejatele rõõmsalt teatada, et veedan oma tähtpäeva poris ja naudin seda täiega. Suur tänu, Tunk, mitut väljakutset pakkuva aarde eest! Tänud, Merle, hea seltskonna ja kiiksude eest! Mul oli võrratu õhtu. Vanus on juba selline, et esimesed kaks käiku on lõppaarde leiuks ununenud ;)

 10 

Võime öelda, et vahelduseks oli tõesti aktiivne ajude ragistamise periood. Lisaks ajudele sai kõvasti tööd ka pesumasin. Napilt jõudsid riided eelmisest pesust ära kuivada, kui need uuesti sinna tagasi topiti. Kummikuid ei hakanud vahepeal pesema, need hoidsid lihtsalt autos vajalikku niiskuse taset. Ainult sinna kogunenud loodus sai vahepeal välja kallutatud. Nii, et kui keegi näeb kuskil tee ääres kahtlaseid looduse kuhjasid, siis võib olla üsna õigel teel. Meil vist oli jäänud eelmiste leidjatega liialt pikk vahe või nad lihtsalt liikusid inglitiivul, nii et mei ei näinud mitte kuskil ühtegi georada, ega tuhnimine jälgi. Isegi lõpus mitte. See eest suutsid neli plätserdist jätta igale poole maha korralikud elevandirajad. Nüüd on kohati need merineitsid ja tuuleluuled lausa lakk-kingas leitavad. Teatavasti on korralikult lakitud kingadelt ju muda eemaldamine kukepea. Nagu tuul lendab kõik minema.
Sellises lopsakas looduses rügamist pole juba ammu ette tulnud ja pea iga kord kerkis esile filosoofiline küsimus: Kumb on hullem mõistatus, kas Pärnu mõttemeister või Murumoori näitsikute tujude järgi looduses rügamine? Kiidame kunstnikku, oli tõeliselt kaunis aga tegijale tahaks anda...avaldada tänu 5 3,5 statistilise augu täitmisvõimaluse eest! Aitäh :)

Seal

Kaunis tütar!

Tuttavad viidad

Grillbaar

Veel üks kaunitar

Ühel ôhtul täiesti vales kohas...

 11 

Nagu vanad eestlased ikka aastasadu on öelnud, häid asju peab palju olema. Olgu selleks siis õnn, raha, puhkus, naine või murueide tütred. Mida rohkem, seda parem. Kuna aga vanad eestlased veel geopeitust ei mänginud (küll aga mängisid muid mänge, oi kuidas mängisid), siis nad lihtsalt ei osanud sõnastada seda tänapäeval kehtivat tõde, et tavalise aarde logid ära - suts ja valmis, aga kvaliteedimärgisega aaret peab külastama mitu korda, see on seda väärt.

Nii tegimegi. Võtsime asja põhjalikult ette, sest kvaliteetsed asjad meile meeldivad ning mida muud sa sellest vabrikust oodata saadki kui vaid preemiumtoodet. Iseenesest mõistetavalt ei taha ju, et sellise aarde lõpp saabub enne kui see õieti veel alatagi jõuab. Tähtis pole lõpp, vaid tähtis on see teekond. OK, lõpp on ka hea, aga olles gurmaan, siis naudid ikka ju protsessi ning täis kõht on lihtsalt sellega kaasnev. Miks on üheksakäigulise õhtusöögi portsud väikesed? Ikka seks, et peale kolmandat käiku ei oleks su kõht kurguni täis ning saaksid nautida ka kogu ülejäänud õhtut. Miks ei logita kvaliteetaaret ära esimesel õhtul peale pooletunnist otsimist? Ikka selleks, et saaksid ka järgnevatel õhtutel tagasi tulla ja seda kõike nautida. Selleni tahtsingi oma sissejuhatusega jõuda, et selgitada, miks meie jaoks see protsess võttis aega nii kaua kui see võttis! :)

Teekond lõppu oli käänuline, aga iga käänaku taga ootas jälle midagi ilusat. Kord olid seal haldjad, konnad ja mutid, teine kord jälle päkapikud, smurfid, jube võss, põhjatu mülgas ja maasturiga huvitav teekond. Elu on seiklus, eksole. Vaid trollid ja kolmepealine lohe jäi nägemata. Paraku ka mõni murueide tütar. Aga ma arvan, et nii me seda asja ei jäta ning läheme ja otsime ka tema/nemad üles. Lisaks neile seitsmele, keda kohtasime oma imelisel teel selle kauni salakambrini.

Ei teagi, mida nüüd edasi teha. Peale seda kui see aare nüüd üles sai leitud, kadus eesmärk ära. :)

Jääme uut MMM-i ootama. Suured tänud peitjale mõnusa seikluse eest!

 10 

Ei jää muud üle kui, et tuleb kirja panna täiesti aus teine mitteleid.

Peale eelmist korda ja peale sügavat elu ja aardekirjelduse üle järele mõtlemist tekkisid mõned ideed, mis olid kontrollimist väärt. Olgugi, et sisuliselt päev otsa oli sadanud ohtralt vihma, olid viimased 3 tundi olnud ju täitsa kuivad ning muidugi me mõtlesime, et nüüd on hea aeg minna erineva raskusastmega maastikku forsseerima. Kui kõik teised tõmbasid jalga tavalised säärikud, siis Anna aga kalameeste(või pigem naiste) pikendatud versioonid. Oligi siis kohe selge, kes meil täna rajaleidja ja -tegija on.

Maastik oli mõnusalt mitmekesine ning aeg lendas Maardu keskväljaku tuvi tiivul kuni jõudis sinnamaale, et väljas oli juba täitsa hämar ja olime sunnitud tunnistama, et täna me ei skoori. Saime aru, et peitja oli ikkagi meile mütsi silmini pähe tõmmanud ja selle alt välja näha oli krdima raske. Et tänane õhtu ei läheks luhta ja saaks vähemalt ühe punkti ehk aarde leitud, siirdusime tänasel viimasel tunnil juba tuttavale Kurgla tiikide matkarajale.

Tiikide ääres jalutades peale seda kui olime end veidi kogunud ja selle MMM mitteleiu traumast üle saanud, mõtlesime mõlemad Annaga kõva häälega ning siis laksas Anna ära, kus kivi all see vähk peidus on ehk mispärast me olime taas omadega (valesse) rappa jooksud. Taaskord jõudsime samale tõdemusele, kuhu ka eelmine kord - no ei oska lugeda! Kaua võib!?!

Nüüdseks oleme kohtunud viie murueidetütrega ja endiselt on tühjad pihud. Aga kenasid tütreid (või head aaret) võibki ju külastada palju kordi. Miks piirduda ainult ühe külastusega? :)

Saaga jätkub...

 6 

Ohjah, kolm nädalat tagasi sai esimene tütar ära nähtud, aga siis ei osanud selle teadmisega muud peale hakata, kui visata üks kirves. Tagantjärgi tarkusena võib öelda, et see oli ikka paari kilomeetri jagu mööda, aga oli kena koht seegi. Aegamööda siiski tekkisid mingid vaatamist väärt täpid kaardile ja nii käisime eile põgusalt ühte tütart veel otsimas, aga seal treenisid mugud oma vorstikoera ja nii see tütar nägemata jäigi. Kasu oli sellest asjast aga nii palju, et nüüd ei andnud need tütred enam rahu ja nii saigi hommikul bussiga kohale loksutud. Arvestades temperatuuriga ja tõsiasjaga, et edasiseks transpordimeetodiks oli ainult kaks jalga, ei olnud see just kõige targem mõte, aga no kui juba, siis juba. Ja nii ta läks, vägisõnade saatel, parv tiivulisi ümber lendamas. Õnneks oli liinil ka tugigrupp, kes ettesöödetud teadmistega midagi peale oskas hakata, sest olgem ausad, viimase külastatava tütre juures oli pea juba täitsa soe ja igasugune mõttetegevus oli üsna välistatud. Igatahes, täpselt õiges kohas tuli kodusmõistataja poolt teadmine, kus see laegas võiks ennast peita ja nii saigi sammud sinnapoole seatud. Õnneks vastas saadud info ka tõele ja nii sai sinna raamatusse oma kõverikud sisse kantud. Tänud aarde eest!

 4 

Ei leidnud jah, Murueide salakambrit siis. Aga midagi leidsime ja nüüd oleme oluliselt targemad, sest me teame, mida me ei tea!

Kui eelmine aasta sai esimene ujumine tehtud 4. aprillil, siis sel aastal kaks kuud hiljem. Vanaks hakkan jääma, vist.

Seiklus jätkub, we'll be back...

 18 

Eks mingil moel oli see aare ka võla tasumine väljakutseküttidele, kelle D/T maatriksi ära rikkusin, kui MMM 4 maastiku 3.5 pealt 4 peale korrigeerisin. Sest rohkem 5.0/3.5 aardeid ju Eestis pole. Noh, nüüd siis jälle on! Ainult et mul endal jääb see lahter täitmata ikka :D Ehk jah, olge nüüd nõnda lahked ja tehke veel vähemalt üks sama raskusastmete kombinatsiooniga aare juurde :o)

Järgnevalt vastused erinevatele küsimustele, millest mõned võivad ka korduma kippuda.

Mis täpsemalt on Iti roll antud aarde juures?
Väga konkreetne - kogu kunstiline teostus, nii internetis kui ka looduses. Süvendatud huvi korral vaata lisaks Instagram: @liliandra_w, DeviantArt ja YouTube.

Kas Vandjala valsi tantsimine on aardeleiuks kohustuslik?
Ei ole. Silveril oli saarepiigaga isiklik stoori. Aga kui netimõistatusega hätta jääd, siis sealne murutütar võib sind aidata küll. Ja kui saarele lähed, siis parem idast või lõunast.

Kas üks Murueide tütardest on juba kellegi poolt koju viidud?
Ei ole. Täna kontrollitud - vähemalt siiani on kõik täpselt nii nagu peab. 5.0 peidukoht tähendab vahest lisaks mõistatusele ka seda, et kodutöö peab olema täpne - ning isegi kui ta seda on, ei maksa kohapeal vaid 1.5 peidukohtade kontrollimisega piirduda.

Kas Murueide tütarde saladusi edasi jahvatades ähvardab tõesti pimedaks või keeletuks jäämine?
Vanarahvas igatahes teab nii rääkida. Mina mitte mingit vastutust endale ei võta!

Kas nänn oleks tulnud aardesse jätta?
Ei, nänn on ikka mõeldud vahetamiseks. Soovitatavalt nii, et see saajale rõõmu pakub. Vahetusnänni osas - jah, oleks kena kui see sobituks mingil moel teemasse - keda või mida murueit oma salakambris hoiaks.

Millised sildid olid aardel enne standardiseerimist?
eramaa, jube_võss, sääskede_paradiis, põhjatu_mülgas, nõiutud_mets, lumega_raske, rattaga_raske, autoga_raske, jalgsi_raske, seened, marjad, puugid, rästikud, ämblikud, konnad, mutid, põdrad, haldjad, muguoht, muruoht, musuoht

Kas MMM seeriasse tuleb veel aardeid?
Jah, kindlasti!

Vandjala valsi kulminatsioon

aam ivokinnaS

 5 

Muudkui pakkusin Madisele, et läheks seda aaret uurima, aga alles nüüd võttis ta korralikult vedu. Selle aarde juures õppis Jasper uue sõna - "sääsed". Hiljemgi jutustas midagi sääskedest ja sügas punne :/ Sõnavara on veel suures osas masinate- ja geopõhine, kõik juhuslikud harukarbid ja linnumajad on "aare" :D Aarde leidmisel oli rõõm muidugi suur. Aga meil tekkis küsimus, millele vastust ei leidnud (enne muidugi jõudsime suure hurraaga nännivahetuse teostada) - kas nänn oleks tulnud aardesse jätta? Tundus väga teemakohane...

Aitäh aarde eest!

 3 

Erinevalt Jaanikast kulus mul mitmeid tunde, et kogu see kupatus läbi hammustada ja aru saada, kus neid Murueide tütreid täpselt kohata võib. Umbkaudne asukoht oli teada ning seda kinnitasid ka arvutused. Kirvega oleks seal ikka päris hull vehkida. Natuurat oli omajagu, loodetavasti ei korjanud puuke üles. Aitäh peitjale aarde eest, seda raskusastet oli väga vaja peidukohtade/maastike raskusastmete tabelisse. Nüüd vaid üks lünk järgi jäänud :)

 15 

STF päev peale esmaleidu kell 21.00 õhtul - seda ma poleks oodanud, aga ülimeeldiv üllatus siiski :D

Eile õhtul alustasin mõistatuse lahendamisega, õnneks murueide tütred teise naisterahva suhtes väga kiuslikud ei olnud (ilmselt siis kiusavad rohkem mehi :D) ja õiged mõtted tulid kiiresti pähe ja asusin juba koheselt ka välitöödele. Kahjuks aga sellega väga kaugele ei jõudnud ja pidin täna jätkama.

Kui eile oli kaunis päikeseloojang, pidu ja pillerkaar, siis täna näitas ennast ka selle aarde pimedam pool mis sisaldas endas kõvasti läbipääsmatut võsa, mülkalist sõiduteed (minu uus Pesukott sai nüüd kõvasti ära testitud ja maastikuläbivus on üllatavalt hea!) vööni kõrvenõgeseid, lirtsuvaid jalanõusid, puuke, sääski, tigusid ja kõike muud toredat, mida peitja lubaski! Juba varasemalt kuulsin taamalt ka ähvardavat kõuekõminat ning lõpuks sain ka sahmaka vihma kaela!

Olin ilmselgelt seda aaret välitööde osas kõvasti alahinnanud, sest läksin teele ilma et oleks vaevunud isegi veepudelit kaasa võtma, sellest hakkasin üsna ruttu puudust tundma, sest kokku sai ikka 3,5 tundi ringi kapatud ja selle ajaga siis kohtasin 3 imekaunist murueide tütart, nende nägemisest piisas, et saladuslik kodupaik üles leida :)

Väga ilus teostus ja põnev oli lahendada ka. Mina tänan!

Esimese õhtu romantika, mislõppkokkuvõttes kuhugi ei viinud

Jalgupidi lilledes, ei tundugi kõige karmim teekond ju?!

Sellised lõksud on ka aardehuvilistele tee peale üles seatud!

Kuskil seal kaugel-kaugel paistab minu auto...

Loodust tuli päris palju koju kaasa

 18 

Tore on tajuda, et peitja on taas rivis ning pärast kolme aastat, taas ühe MMMiga lagedale tulnud. Aarde avaldudes pühendasin sellele tugeva pooltunni. Imetlesin detaile ja suures pildis tõdesin, et ma olen ikka liiga rumal selle mõistatuse jaoks. Nüüd tuleb vist küll kõrvu hakata lahti hoidma ja külapealt vihjekilde luurama. Ehk lükkasin mõistatuse rahulikult riiulisse teadmisega, et see aasta ilmselt ma selleni ei jõua. Nüüd pühapäeva õhtul, kui päevased jooksmised olid ära tehtud ja arvasin, et ma nüüd vedelen ülejäänud õhtu diivanil, saabus Erkolt väike kutse jõude ühendama. Kohe küll tormata ei saanud, aga eks see oli selline pakkumine millest oli raske keelduda. Erko oli juba suure töö ära teinud aga oli veel miskit, millega sain ka mina kasulik olla. Nii et varsti oli üks kirju seltskond välitöid tegemas. Peagi tekkis olukord, kus olime peadpidi koos taas mõistatust murdmas. Ma ei hakanud on rumala mõistusega hiilgama, vaid suundusin veel ühe puuduva tüki järele mis teiste jaoks nuhtluseks oli. Küll aga minu jaoks mistit hinge toitvat. Seega arvan, et töödejaotus sai vägagi effektiivselt jaotatud ning võtsin suuna Vandjalale valssi keerutama. Ilm oli ilus ja teekond oli lausa nauding. Ehk minu jaoks siis selle õhtu kõige mõnusam osa. Kuigi jah, ma olin sellele saarele ise ka silma peale pannud kui ma perega 28. märtsil siin koroonat peljates inimvaeses kohas kolamas käisime. Oli kindel plaan, et ma tulen siia veel tagasi aaret peitma, aga vot nüüd on siis asjalood nii. Kui just 16meetrise vahega väikest erandit ei tehta. :D Igatahes õhtu kulges ladusalt ja 20:26 läksid esireale nimed kirja.

Mul oli väga vahva õhtu, kuigi jah, eelkõige peab raske töö eest Erkole suured tänuavaldused saatma. Ja Hannesele ka loomulikult. Ja kõige suuremad tänuavaldused veel peitjale ka. Seltskonna nägudest oli näha, et ka teised jäid väga rahule. Suured tänud igatahes. Hea siis, et see aare eelmine aasta ei avaldunud, nii ma oleks võinud oma aasta mõistatuse tiitlist veel suu puhtaks pühkida.

Ahjaa, „silte“ tasub tõsiselt võtta. Koduse kontrolli käigus sai üks puuk välja sikutatud. Kus neid on tänavu alles palju. Pean varsti sügavkülmast pelmeenid välja viskama, et pere erakogule ruumi juurde teha.

28. märtsil

Eks kõigi tütarde juures tuleb aeg-ajalt külas käia.