Muhk on tagurpidi lohk

Kast tahab hooldust saada,niiskus on aastatega oma töö teinud......

Tulime Tartusse maastiku raskemaid aardeid vähendama. See puu oli ikka erilises võssis. Andis kohale saada. Õnneks sai liin suht ruttu paika ja võis asuda tegudele. Tänud aarde eest

 1 

Mul oli ainult rõõm, kui Kaupo võimatute aarete geotuuri planeeris ja muuhulgas selle täpi sisse suskas. Oli juba teada, et mis "tore ajaveetmise võimalus" siin ees ootab, nii et käbikunnid tundusid selle kõrval hetkeks lapselalinaga. Aga eks siis tulebki geotuurile mitte ainult pastakas kaasa võtta, vaid geoeriüksus, mis isegi NKT ühe päeva läbi teeb...

 4 

Juba kartsin, et väljas on nii külm, et see on Tarmo masina kraadiklaasi rikki ajanud. Ühelt mööda sõidetud infostendilt tuvastasime siiski ainult -10kraadi. Rannarahvale on tegelt seegi kerge väljakutse ja seda oli terve päeva tunda. Siingi passida ei tohtinud, vaid tuli kätele ja jalgadele koguaeg tegevust anda, siis oli ka soe keha garanteeritud. Kuna kogu protseduur kippus stabiilselt lappama minema, siis seda tegevust juba jagus. Aeg lendas sellise tempoga ning tekkis juba tunne, et täna piirdumegi ainult paari aardega. Õnneks päris nii siiski ei läinud vaid tegime aeglase stardi järgmiste aarete juures juba tasa.

Aga nõustun kaaslastega. Tunne on küll selline, et see peitja norib muhku. Kas just selle aarde pärast, aga väikest tutakat väärib ta kindlasti. Tänud.

 5 

Tänast Tartu tuuri alustasime külmas lumises võsas, pilgud suunatud puulatva. Tiimitöö sujus väga hästi, igaühel oli oma tähtis roll, mõnel rohkem, mõnel vähem, oleneb, kelle vaatenurgast vaadata;). Saime siin puu all tükk aega lõbutseda, kes raskuste loopimisega sooja teha ei osanud, neil oli võimalus näputööd harrastada või roosade ja roheliste kummikute erinevuse teemat käsitleda. Peitja õelustega olime juba kursis, aga puu otsas tuli veel ilmataadi vingerpussiga tükk aega pusida (üllatus-üllatus ju, et miinuskraadidega mingid vidinad töötada ei pruugi tahta). Aega läks, aga asja sai. Kiruda sai ja lustida sai. Aitäh tiimile, ilma kelleta oleks see muhk või lohk sinna veel pikalt ootama jäänud. Ja peitjale kuluks üks muhk ära küll :)

 7 

Detsembris pidanud tuur sai edasi lükatud ning nüüd oli aeg käes lammutamiseks. Ühed tulid Tallinnast, teised Võrust ja samal ajal saime Tiksoja parklas kokku. Varustus selga ja läksime puu alla. Ohh, mis tsirkust seal küll sai. Tükk aega pole ronimas käidud, seepärast olime kõik ka roostes. Aga lõpuks pärast pikka pusimist sai ikka tehtud. Peitjal on väga hea nimi välja mõeldud, ega vist ühtegi teist sellist peitjat polegi, kes nii palju teisi lohku tõmmates ise muhku küsinud oleks :)

Lahendamisega läks aega, aga muidu oli protseduur sama mis eelmise aarde juures. Tänud peitjale

See puu oli eelmisest palju tugevam ja võimsam. Varsti oligi Raiko karbi juures. Me lasime tal ikka oma parasjagu seal külmetada, enne kui ta alla sai. Tehtud ettevalmistusest ei olnud siiski väga tolku. Kuid lõpp hea, kõik hea. Aitäh!

Neid muhke ja lohke olen ju varemgi arvutanud, aga sellega siin jäime ikka täiega jänni. Tuli natuke abi kasutada. Tänan.

Siin oli ronimine jupp maad lihtsam, see eest läks lahenduse nuputamisega rohkem aega. Aitäh.

 2 

Midagi sellest aardest, hakkas kõrva, viimastel nädalatel, kaks erinevat versiooni. Esimese järgi võis arvata, et täiesti tehtav kamba peale. Teine variant tundus keerulisem, kes tõmbas endale telefoni äppi, mina võtsin ühendust tuttava füüsikuga.

Kui kõik oli lõpuks ronimis valmis, Maril Raiko varustus üle vaadatud. Julgemal ja vähem julgematel matkarajal uudistavatel mugudel isu täis saanud, tuli välja, et kõik äppid ja füüsik meid selle aarde juures siiski abistada seekord ei saa. Aina suurenevad tilgad ninaotstele, ei jätnud mingit muud võimalust, kui kasutada viimast õlekõrt. Ja lõpuks me logiraamatuni jõudsime.

Tänud peitjale aarde eest.

 9 

Aarde avaldudes viskasime nalja et millega tegu v6iks olla. Ise pakkusin et tuleb ronida muhu otsa ja sealt siis laskuda lohku ;D Eks k6min ja kumin selle aardega hakkas pihta jah juba geojaanil. Uuriti kui palju ja mis varustust kellelgi kaasas on. Tegelikult oli siis ka täpselt sama setup autos kaasas mis täna. Kui sain aru et läheb suuremat sorti kambakaks, siis otsustasin viisakalt passida ja pigem hommikul rahulikult välja magada. Eks see oli ju kohe teada et kohapeal ei piirdu asi vaid ronimise ja logimisega. Ja eks täpsema emotsiooni saab rahulikult toimetades.

Ega tänagi polnud konkreetset plaani siia tulla, aga Hea tuju aarde juures saime m6nusa positiivse laengu ja otsustasime et tuleme vähemasti tutvume olukorraga. korralik geomaantee v6i peaks ytlema lennuväli oli siia sisse tallatud. Ei pidanudki rinnuni n6gestega v6itlema. Peas jäid kumisema ka peitja s6nad oksa valiku yle. Spetsiaalselt kasti nii paigutas et slingidega v6imalikult ebamugav oleks. Ja just tema s6nade kiuste ma seekord viskeliini ega rakulkat ei kasutanud. Puhtalt slingidega yles välja. K6ie sidusin sappa et pärast lihtsalt kiiremini alla saax. Nac aja pärast istusingi st pikutasin 6rre peal ja m6tlesin et mis nyyd edasi. Sai seal ikka korralikult mugav asend sisse v6etud kuna t6otas tulla pikk 6htupoolik :D 6nnex geojumalad soosisid ja liiga pikalt ei läinudki, muidu kes teab oleks puu all olev väike abiline sääskede poolt täitsa tyhjaks imetud. Ronimise osa täitsa meeldis. Teine pool oli aga selline Tanelilik ajusagarate ergutamine. Igastahes l6pp hea k6ik hea ;) Tänud peitjale

Väike töömesilane ja lihtsalt chillija ;)

 1 

Tavaliselt ütleb üks pilt rohkem kui sada sõna, aga kui nüüd siinkohal pilte uskuda, siis see tüüp (ehk mina), kes seal köite ja slingidega pusserdab, küll üles poleks jõudnud ;)

Elus sujus kõik siiski märksa mõnusamalt ja riburada said kolm karu puu otsas käidud nagu niuhti. Üks maapealne toetajaliige jäi eelkirjutanutel veel mainimata.

Siin puu juures sai nähtud, kui tõhus tööriist on korralik kada - selle peale ei tahaks enam mingeid kive, käbisid ja mutrivõtmeid üldse käerammu abil taeva poole pilduma hakatagi.

Ning peitjale tänud koha ja teostuse eest ja küllap kunagi hakkan ma ka matemaatikas järeleaitamistunde võtma.

 4 

Hommikul ei teadnud isegi veel täpselt mida päev toob. Ühel hetkel tekkis mõte Tartusse minna, saigi siis kruiisima hakatud. Alles jõudnud Tartu ja mõned lihtsad aarded ära võetud tuli juba kõne, et kas sa oled see Sander kes täna Tartus on? Ämmm... olen küll jah... Peas jäi kummitama, et ma ei ole seda kuskil reklaaminud, et ma Tartusse läksin aga juba teatakse :O Aga hiljem selgus, et Priit ja Madis olid samat aaret külastanud mida mina eelnevalt ja nii ma vahele jäingi (: Edasi siis läksime seda pähklit vaatama, tegelt avapäeval suure seltskonnaga sai käidud. Aarde asukoht oli lahe aga mõistatus ise mitte. Ehk siis õnneks oli meil pundis inimene kes seda jagas ja peagi olid vastused käes. Kuna see oligi raskeim osa ja ronijaid palju lahkusime järgmiste aarete suunas. Nüüd oli vaja vaid köis paika panna ning maa ja taeva vahele kõikuma minna. Tänud ronimise eest :)

 4 

Ütleme nii, et selle aarde leidmine oli minu ja Madise jaoks küll pime juhus. Kõiges oli süüdi T. Tiksoja ronitud, jalutasime nulli, imetlesime siis seda kasti, tegime ühe lootusetu heitekatse (mis läks isegi üle oksa, ainult et puu polnud päris see) ja tunnistasime asja olemasolevate vahenditega lootusetuks. Mõned aarded hiljem olime jõudnud T multi lõpp-punkti ja mida ma näen, Sander, Tartus, täna. Seda võimalust ei saanud ju kasutamata jätta ja nii peale väikest mõtiskelu oligi Sander lahkesti nõus nööri üle õige oksa toimetama ja nii me õige pea juba tuttavas parklas kohtusimegi. Olgem ausad, vahend ja täpsus olid muljetavaldavad ja peale mõningasi peenhäälestusi oligi köis täpselt ideaalses kohas. Sander käis siis kärmelt üleval ära, tõi karbi maapinnale logimiseks ja meie tõmbasime liisku, kumb karbi tagasi viib. Pikema kõrre sai seekord Madis ja nii ta traksid selga ajas ja teele asus. Kui karp edukalt omale kohale toimetatud ja Madis maapinnal tagasi ei saanud ka mina võimalust kasutamata jätta ja käisin samuti kastipuuteringil. No millal sulle ikka nöör sellisesse kohta üles veetakse. Igatahes täitsa mõnus ronimine ja mõistatus tundus peale vaadates ka üsna lahendatav, kuigi sellest me seekord juhuse tahtel pääsesime. Tänud peitjale aarde ja Sandrile abi eest!

TFTC.

 2 

Tegelikult jõudsin siia puu alla juba natuke vähem kui 2 tundi peale avaldamist. Jäi lihtsalt kuidagi tee peale. Siis oli pime ja tutvusin vaid olukorraga. Järgmisel hommikul proovisin enda vahenditega hakkama saada, aga kohe mitte ei õnnestunud. Geojaanil sai sobiv seltskond kokku aetud ja asi uuesti ette võtta. Koostöös saime jagu sellest pähklist ja nimed olidki kirjas, tänud.

 6 

Geojaanil hommikukohvi ja pannkooki kõrval käis geojutt ning oli kuulda, et osal seltskonnal on plaan ka seda muhku (või ikka lohku?) vaatama tulla. Kuigi me ise seda algul plaani ei võtnud, siis poole päeva ajal tundus, et isegi võiks võtta. Kuna aga teel Tartu poole saime teada, et Anna pangakaart oli Pikasillal ujumas käies taskust pudenenud ning oli nüüd juba Pühajärvele jõudnud, siis tuli meil päris mitu korda Tartu ja Otepää vahel edasi-tagasi sõita. Siiski-siiski, jõudsime napilt õigeks ajaks siia puu alla kui viimane mees oli üles minemas.

Kuna tal oli asi päris käpas juba, siis oli ta kärmelt all tagasi ja mul tuli kogu varustus selga ajada. Paar nädalat tagasi sai Pärnumaal Kapuudega trenni tehtud piisavalt kui need 5 puud said ühe päevaga vallutatud. Nüüd tuli veidi meelde tuletada, et kus mis käib ja oligi varustus valmis, et ronida. Väljas oli palav, seega kaua seal pingutada ja ponnistada ei tahtnud. Tegin nii kiirelt ja tublilt, kui oskasin. Peagi katsus käsi kasti ja sõprade abiga sain ka karbi kärmelt kätte. Siis logi kirja ja alla tagasi. Võta sa nüüd siis kinni, oli see muhk või ikka lohk! Tänud aardemeistrile!

Ühtlasi on see aare meie jaoks ümmargune 4000. leitud aare GC-süsteemis!

 6 

Kui geojaanipäeva õhtul kuulsin, et on plaanis minna seda aaret otsima, sokutasin end Pillega Kristjani autosse, kes ka selle aarde endale plaani oli võtnud. Mul üksi olekski see jäänud sinna vähemalt mitmeks aastaks, seega tuli võimalust kasutada. Pille panime Külitses maha ning suundusime edasi siia. Parklas ootas meid juba seltskond, kes meie saabudes just Tiksoja puu vallutanud oli. Sammusime siis kõik koos teise, natuke uhkema puu alla ja vahtisime seda ilmaimet seal. Kristjan oli mu käest enne autos küsinud, et kas ma kõrgust kardan. Ma vastasin muidugi, et ei. Ise just hiljuti avastasin, et kuigi ma väiksest peale tõeline pärdik olen olnud, siis nüüd lööb seest vahel õõnsaks küll. Aga ega sellel ei tohi ju lasta aardeleidu segada. Siin puu all tuli ikka uuesti üle mõelda, et kas ma ikka olen kindel, et ma ei karda :D

Õnneks oli Inge esimeseks julgeks ning mul tekkis ka kohe turvalisem tunne, et näen vähemalt ära, kuidas need asjad siis proffidel käivad. Karabiine ja teisi keerulisi sõnu, mis mulle midagi ei ütle, oli ikka tihti kuulda. Toredas seltskonnas said aga needki natuke selgemaks ning varsti oligi Inge juba kasti juures ja hüüdis midagi millestki. Õnneks sain ma kohe aru, mida õel peitja meilt teada tahab ning kuidas seda talle pakkuda. Lahendamise saatel tuli Inge alla ning Jaanika üles, kes endaga karbi alla tõi. Mooritz pani nimed kirja ning järgmine ronija viis karbi üles tagasi. Nüüd hakkasid järjest kõik üleval käima, et kirja saanud nimi võimalikult ausalt ikka välja teenida. Nii jõudiski kätte ka minu kord. Õnneks oli Hannol kannatust kõik mulle üksipulgi selgeks teha, sest minu aastatagune pangalt laskumine pole sellega siiski üldse võrreldav. Siin tuli ikka ise sahker mahkerit teha, et ikka mõlemale poole lõpuks liikuda saaks ja sinna kõlkuma ei jääks.

Polnud see ronimine nii raske midagi, kui Miki poole tee pealt hädaldanud oli :D Täitsa kiiresti läks. Muidugi oli ilgelt palav ja ega mu riietus ka just sobivaim polnud, aga higimull otsa ees ma selle kasti ära puudutasin. Alla oli vähemalt juba tuttav asi ning sõit oli täitsa sujuv. Teeks täitsa teinekordki äkki.
Pärast ronimist sain paari aarde jaoks lahkelt vihjeid ning aeg heas seltskonnas lendas nagu võluväel. Varsti olidki kõik soovijad üleval käinud ning võtsime suuna peitja teise õela vaimusünnitise poole. Aitäh!

 5 

Reedel käisin Otepää poole sõites piilumas, mis uue aarde puhul ees ootab. Proovisin ka viskeliini üle oksa saada aga napi aja tõttu see ei õnnestunud. Peale geojaani sai võetud uuesti suund Tiksojale kus ootas ees juba suur seltskond ronimishuvilisi. Selle aja peale kui mina ronimis pääsesin oli kast juba lahti muugitud ja nimigi logiraamatus kirjas aga loomulikult käisin ka ise kasti juures ära. Ronimise algus läks ruttu aga viimasel kolmandikul andis põrgukuumus juba tunda. Peatuma siiski ei jäänud vaid jätkasin ühe soojaga kastini välja. Tänan vahva väljakutse eest!

 7 

Olin Tartu Kaubamajas ja shoppasin kui helises telefon, et köis on üleval, Hanno ootab ja kui tahan nime kirja saada, siis kimagu ma siia. Mul ei olnud plaanis täna enam üldse geopeituda, olin väsinud, oli palav, unistasin vaid oma voodist ja mullivannist ja heast kohvist. Autonina viib aga niikuinii sealt mööda...

Mõtlesin vaid vaatama minna kuda teised siplevad seal nööri otsas. Nööri otsas ei sipelnud keegi ja isegi blond sai aru, et minu nime keegi täna enam kirja ei panekski ja ega see uhkus ka ju ei lubaks. Järsku olid traksid mu nina ees ja kiiver peas, et tehku ma nüüd siva. Siva hakkas vaid süda sees puperdama. Vaatasin üles ja no see "pikk" vajaks küll peksmist, et sellist sigadust korraldab siin, krdi kõrge ja siis veel kahtlane peitmisviis. All veel teised kommisid, et ega ta vaeseke pruugi ju kastini üldse ulatuda ja vaevalt ta ust lahtigi saab, siis sai mulle selgeks, et õige sigadus oli üleval. Üleval ma olin ja suure punnimise peale ka ukse lahti sain, kuid üleval ei tea ma, mis mu ema nimigi on, muust ei maksa üldse rääkida. Vahutasin seal kõrgustes ja edasine oli sobi ehk alt sõbrad halastasid, ausalt on ikkagi mu 4 tähte kirjas. No on põrsas see peitja, ma ütlen!

Allatulekul ju midagi juhtuda ei saa ja ole sa tänatud mu armas Paulaloona ja Hanno kannatlikkuse ja abi eest, maa peal olen muidugist kõva tegija, peitja saab mu "kiituse" isiklikult, füüsiliselt, küll ma selleks aega leian, seni aitäh väljakutse eest!

 10 

Kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis kõik sai alguse Jõulumäe üritusel Taneliga jutustamisest. Mingi hetk ta teatas, et olin talle just hea aarde idee andnud. Eile Geojaanil sain teada, et idee oli vahepeal ka vormi saanud ning see mõjus pisut hirmutavalt küll... aga samas põnevust tekitas veelgi rohkem. Geojaanil oli meie ööbimispaik kenasti Hanno ees, nii et omast käest oli kohe ka tehniline lahendus ligipääsuks võtta ja vallutus idee ette andmisel sain kiirelt positiivse vastukaja ja minek oligi kindel. Parklasse jõudes oli mõni auto juba kohal ning Tiksoja vallutajad veel tegutsesid. Käisin kiirelt aaret piilumas ja seadsin end vaikselt ronimiseks valmis. Parklasse tuli uusi autosid järjest juurde ja vallutusretk algas. Väike vaatlus ja sättimine ning teise lasuga oli Hannol viskeliin sobivalt paigas ning üsna kohe peale seda sai ka köis paika. Seega oli tee kõrgustesse loodud ja kuna ümberringi oli kerge kõhklus õhus, siis seadsin ronimisvöö ümber ja alustasin tõusu. Päikse käes oli päris palav, eriti kinnastatud kätel. Kui aga olin piisavalt kõrgele jõudnud, andis okste vari mõnusalt jahutust ja kõrguses polnud mitte ühtegi pinisejat. Lausa mõnus ju. Kasti avades vaatas nimikangelane kelmikast vastu ja pilgutas silma. Muidugi sain ma kohe aru, mida teha tuleb ja hakkasin siis all olijatele oma nägemust ette vuristama. Kuigi mu seletus oli pisut kodukootud ja kohapeal välja mõeldud terminitega, sai Paulaloona kohe mu mõttest aru ja asus tegutsema. Et ronimine kiiremini sujuks otsustasin alla tulla ja teatepulga järgimisele huvilisele edasi anda. Peagi oli Paulaloonal sobiv sisend käes ja Jaanika sai selle õigsust kontrollima asuda. Juhuu.. seesam avanes ja koos Jaanikaga saabus ka logiraamat. Riburadapidi pandi nimed kirja ja Hanno asus algse olukorra taastamise missioonile. FTF ajaks oli u. 13:30. Peitja jälgis mängu ja sai rõõmu tunda enda põhjustatud elevusest ning Geojaani järelsündmusest. Mulle see aare meeldis.. mõnusalt keeruline, kuid siiski piisavalt kiiresti lahendatav. Teel parklasse kohtusime juba uute objektile suunduvate geopeituritega. Tänan väljakutse eest.

 11 

FTF ca.13.30

Juba Geojaani õhtul käis suur kibelemine siiapoole ja hommikuks oli huvilisi kogunenud veel rohkem. K.a. mina. Sander oli juba varakult jalga lasknud ja Kristjan teatas kavalalt, et eks näis millal lähen, vaatan jooksvalt - kui mina kui endiselt ilma ronimisvarustuseta ronimishuviline, ennast kellelegi sappa haakida üritasin. Õnneks Sander mingi aeg kirjutas, et redutab juba Tiksoja kandis ja kimasin siis ka kähku sinna.

Täpselt siis, kui Tiksojaga lõpetasime, saabuski raskekahurvägi objektile, ning kappasime nulli, kus ootas meid tihe ülepea võsa, kõrvetav päike ja vähemalt 30 kraadi kuuma. Hanno sai teise laskega köie paika ja esimene kuumakartmatu julge ronija oli Inge, kes kasti avamiseks vajaliku infoga varsti maapeale tagasi suundus. Mõned kiired arvutused ja saingi mina vajaliku infoga varustatuna tõusma hakata, mis tänu kuumale polnud üldse mitte lihtne ülesanne. Kui üles sain, siis algasid järgmised jõu-ja ilunumbrid kastini küünitamiseks, et avamiseks vajalik info sisestada. Kuna ma oma asendi tõttu õigesti ei näinud, pidin seda ikka korduvalt tegema, enne kui õnnestus. Lõpuks hüppas uks lahti, huh!

Logimiseks transportisin logiraamatukese tagasi maapinnale, kust siis järgmised logijad pärast mind riburadapidi üles kastikest patsutama tõttasid ja selle tagasi viisid. Ajasin veel natsa geojuttu, aga kuna lastele oli lubatud tagurpidi maja külastus, siis pidin poole pealt lahkuma.

Suur-suur aitäh peitjale ja lõbusale seltskonnale!