Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 4.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tehisjärv jääb Kullamaa asula lähedale turistidele veel avastamata maalilistesse liivamägedesse , mida ümbritsevad valgusküllased männikud . Kant on säilinud kena loodusega maatükina sajandeid, kuni 1960. aastani, mil hakati haruldasi liivaluiteid ehitusliivaks kasutama. Selle tulemusena on nüüdseks tekkinud ca 10 ha suurune tehisjärv. Käesolevaks ajaks on järve ümbrus kujunenud lähipiirkonna sportimise ja vabaaja veetmise meeliskohaks. liivakarjäär oli kohalike supluspaik, kuid aastatega kasvas järv üha rohkem kinni. 2007 aastal eraldas KIK järve süvendamiseks 2,7milj krooni. Vallavalitsus lisas sellele omalt poolt 300000. Järvest kaevati välja 60 000 m ³ pinnast . Pool sellest kuhjati kolmeks saareks ja ülejäänud veeti autodega järve kõrvale kahele platsile , kuhu hiljem rajatakse tehisjärve juurde karavanide parkla , valgustatud terviserada , lõkkeplats , ujumiskoht ja võrkpalliplatsid . Kullamaa – poolsesse külge tuleb lasterand , on seal nõlv õige lauge . Järve keskmine sügavus on aga tubli neli meetrit. Järvest pidi saama kolme saarega suvituspaik. Paadisildade, wakepargi, supelrannaga. Suur töö jõuti ära teha ja suur osa ootab siiani tegemist. Rändur saab järve ääres telkida ja Marimetsa rabas sõjateed otsida.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: ujumiskoht (4), väikesaar (2), soovitan (2), telkimiskoht (1), piknikukoht (1), lumega_leitav (1), lõkkeplats (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8VGCC
Logiteadete statistika: 73 (97,3%) 2 2 0 0 0 0 Kokku: 77
Kullamaa järv on meil olnud teemaks nii suvel kui talvel. Eelmisel talvel Salme keelas siia üle jää tulla, et vaja ikka suvel korralikult supeldes/supitades see aare leida. Läks suvi mööda ja ei jõudnudki me siia veekogu äärde. Nüüd Haapsalust sõitma hakates tekkis mõte, et äkki ikka kasutaks häid jääolusid ära. Jää on hetkel ilmselt väga paks, sest märkasime kohe muljetavaldavat ringrada ja aarde juures viibimise ajal hakkas pihta ka kohaliku rahvaralli moodi kihutamine. Varjusime siis niikauaks saarekese varju, kui rallitajad külg ees kummide ja mootori suitsedes mööda vihisesid ja siis silkasime tagasi kaldale. Täitsa äge koht ka talvel ja kiire aardeleid. Aitäh peitjale!
Ossapoiss, ossapoiss... kallastpidi lähima ületuskoha poole kõmpides vahtisime, kuidas julgematsorti(?) autoomanik järvejääl rallitas. Lootsime vaikselt, et ta meid, teel saarele, alla ei aja. Vedas, ja ta tegi pausi just siis kui meie end külmunud ja praginaga murduvate kõrkjatega maadeldes järvejääle murdsime. Veider lugu - näed kuidas auto mööda järve kimab, aga siis astud 5 minutit hiljem ise mööda järvejääd ja kuulatad paranoiliselt, et kas äkki jää ikkagi praksub? :D
Saarel leidsime õige männi pea kohe. Tegemist oli pigem sellega, kuidas tosina külmakraadiga motiveerida end kindaid käest võtma :) Ikka võtsin - muidugi - aga vahepeal pidin logimise katkestama, et käsi taskus soojendada. Selline tore talveilm ja selline tore talvemure:)
Imelik valge tükk konteineris osutus lähemal vaatlusel kihvaotsaks, mis oli ära murdunud. Panin ta tagasi konteinerisse - äkki omanik tahab ta kihva otsa tagasi liimida, kui see just tulevikus kellelgi logimise käigus ära ei kao - selline oht on täitsa olemas, sest seda võib ka mingiks suvaliseks kivitükiks pidada.
Igatahes äga kogemus ja äge koht ning huvitav minijäätee. Aitäh!
Tänase päeva eesmärk. Oli kavas ilmastikuolusid ära kasutada. Tundus, et keegi polnud veel sellel talvel proovinud ja ei teadnud mis ees ootab. Tagantjärgi, geopeituse lehelt selgus, et juba detsembris edukalt külastatud.
Olukord oli väga hea. Järvel tegi keegi parasjagu jääraja sõitu. Pakkusin catibergile välja drive-inni. Ta ei olnud vaimustatud sellest, nii et jalutasime aardeni. Lootsin, et meid märgatakse roolist ja päris otsa ei sõideta. Tegelikult auto lahkus järvelt, kui meie jääle jõudsime. Kui pärast saarele tõusu sai ennast kindlale pinnale toetudes korralikult püsti ajada ja telefoni silmitseda siis selgus, et oleme aardest 8m kaugusel. Logima pidi väikeste pausidega, sest õhutemperatuur võis olla -12 ringis. 950. Aitäh!
Järve äärde jõudsin kenasti, suunaviidad teel olemas, ilus koht. Saared said ka nähtud, jalutasin ümber järve. Aare jääb leidmata, paati kaasas polnud, teadmata põhjaga ujuma minna ei tundunud mõistlik. Las siis jääb see aare minu logita. Tänan kohta tutvustamast!
Talvel peaaegu jäämineku eel ei viitsinud uurida. Nüüd oli hoopis ägedam. Ära hüppa vette tundmatus kohas. Meil olid koormas SUP lauad. Nii me ühe töökorda seadsime ja geonaabrite järel logisimegi. Found it: 03.Jul.2022 14:52 Kullamaa järv. Vedas ka, sest randumiskoha valisime ilma GPS-ta kogemata seal männikus just õige männi lähedal. Täname
Supitasin siin nagu vana kala, kuigi olin napilt teist korda SUP laua peal. Nagu mulle selgeks tehti, siis igaühel polegi antud sellist tasakaalu. Mul on sellega hästi ja nautisin nagu oskasin. Ilm oli ka lihtsalt ülivõrdes super mõnus. Peale maasikatega maiustamist sai ka aare üles leitud. Tänan!
Seda aaret tasub võtma tulla kas väga soojal ajal või väga külmal. Ma sattusin viimasel.
Järvel käis kõva krossitamine nii tsiklite kui ka ATV-dega. Hiilisin nende vahelt vaikselt läbi ja olingi saarel. Seal leidus veel kõvasti lund aga aardeleidu see õnneks ei takistanud. Tänud, tehtud. Ehk suvepoole ka siia tagasi.
Kuigi kõrkjate vahe paistis, et on pisut kahtlane, oli lähemal katsumisel selge, et ujuda pole siiski tarvis ja saime edukalt vihjeobjektini kulgeda. Aitäh peitjale!
Tundus mõistlik praegusel aastaajal ära käia. Vihjest oli abi, muidu oleks ei tea kust otsinud. Aitäh!
Neljandik seltskonnast magas, seega pool jäi seekord kaldale. Jalutasime kehekesi üle jää, märjad jalajäljed tegid veidi paranoiat aga tegelikult oli tiptop kõik. Mõnus oli talvevõlumaa päeval seal saarel mütata. Pärast veetsime kõrval metsas veel pea 5h, ehitasime lumest onni ja möllasime niisama. Aitäh!
Ilmateadet vaadates tundus siiatulek selline riskantne valik. Haapsalu maanteel sain veel sellist vihma, et Kullamaal autost välja tulek tundus juba omaette katsumusena. Ka Rain alarm ei andnud mulle palju lootust aga yr.no oli siiski ometi lubanud, et siin saan paar tiba vihma aga that's it. Üsna nii oligi. Valmis sättimise ajal avastasin, et veesussid olid maha jäänud aga mulle paljajalu tohutult ei meeldi. Ka see polnud mureks loominguliselt lähenedes. Tegin poolringi ümber saarekese, et paremat maabumiskohta leida. Teisel pool tundus mõni koht päris hea ja lausa kuiva jalaga õnnestus maale saada. Kui vee peal olles õnnestus kuivaks jääda, siis saar tegi selle osa tasa. Aare ei tahtnud ruttu silma jääda, ajasin neid Zäaq'e taga ja puudust just neist ei tulnud.
(859) Aitäh!
Tegime omavahel kokkuleppe, et kui saame aardeni ujudes, siis liigume RR-i poole ja kui tuleb SUPitada, siis jääme siia. Selgus, et vesi oli kenasti ujutav ja saime edasi liikuda. Aitäh!
Ametlikult esimene puhkuse päev see aasta, tuli koheselt geotuuriga tähistada. 11 kuud liipreid ja relsse vaadanud, ootasin tuuritamist juba pikalt. Antud aaret eelmine suvi ei jõudnud otsima ning talvel meelega ei tulnud. Üks eesmärke oli see ära SUPitada, aga kohale jõudes vaatasime, et palju kiiremalt saaks selle ära ujuda ja siis edasi järgmisesse kohta minna ööbima. Nii saigi ja läbi pilliroo läksin vette. Ei meeldi taimede sees ujuda, aga siin polnud valikut ning polnud valikut. Polnudki hullu, aga mitusada meetrit nii ei sooviks ujuda, vaikselt ikka tunne, et käed võivad kinni jääda. Aitäh värskenduse eest, saarel olid muidugi palju parme.
Tõesti täitsa põnev koht. Kuna hetkel on jäälemineku keeld, siis ei hakka siin üksikasju lahkama, kuidas ta logitud saime, aga ära me ta igaljuhul logisime. Lily oli muidugi ääretult löödud, et meil niipalju ettenägelikust polnud, et ta uisud kaasa oleks võtnud.
Olin siit ka suve lõpus läbi sõitnud, aga siis ei olnud kuidagi tuju ennast märjaks kasta, polnud ilmselt emotsionaalselt õigel lainel. Täna kasutasin looduse poolt pakutud silda ja panin nime kirja. Aitäh, paika näitamast, ilmselt satun siia kunagi veel.
Taaskord saime jääle astuda. Siin oli paar kalameest oma augukestega õnged sees. Ei tea kas neil näkkas ka? Igatahes käisime meie aarde juures ära. Pärast tegime järvele autoga auringi peale ja sõitsime päikese kätte pingile puhkama ja natuke keha kinnitama.
Päeva neljanda jää aarde juures ei olnud enam pisukestki hirmu. Esiteks olid jää peal kalamehed. Kohe kalda ääres oli igasugu puurauke, mis andsid mõista, et jää paksus võiks olla umbes 20cm. Libistasime ennast saarekesele ja ronisime tippu. Koordinaati vaadates avastasime, et olime aardest mööda roninud ja vastaski tõele. Pärast aardeleidu tegime autoga järvele ringi peale ja istusime päikese käes olevale pingile. Tegime ühe minipikniku ennem tagasiteed Haapsallu. Aitäh aarde eest!
Sattusin lähedusest mööda sõitma ja otsustasin selle lombi üle kaeda. Jääaugud annavad alust arvata, et siin võiks isegi kalu pesitseda. Auto jätsin teepeale seisma ning lohisesin kaldajärsakust alla. Aitüma, täitsa tore paik, ma üldse ei saa välistada, et satun siia ka soojemal ajal tagasi.
Leidsime. Tänud peitjale
Sai jällegi soodsaid jääolusid ära kasutatud ning aardeni jõutud.
Ah ei ole minust ujujat, isegi mitte kunstujujat. Aga kui juba tänavune talv sellist võimalust pakub, kuiva jalaga aaret logida, siis tuleb võimalusel härjal sarvist haarata. Natuke sai ka ekseldud seal saarel. Vana inimene ka, ega mälu pole enam selline, kui noores eas. Tänud peitjale aarde eest.
See täpike kaardil oli juba pikemalt silma jäänud. Kahjuks liigitun nende inimeste hulka, kes ujuda ja jahedat vett kohe üldse ei armasta ja nii ma olen seda täppi lihtsalt ignoreerinud. Nüüd kui vesi on kena kaane saanud liuglesime kohale ja logisime. Tallasime meiega georada sügavamaks, et ikka kindlalt jaanipäevani püsiks. Aitäh peitjale!
Kohe kui näha, kuidas geomaantee läheb aardeni, parkisin auto. Pliiats, telefon ja auto võtmekaart tasku ning jalutuskäik aardeni. Maastik skaalal umbes 0,5/5 ehk nagu kiire ja lihtne jalutuskäik. Kui 13.02.2021 käis siin 9 meeskkonda, siis täna olin esimene... eks näis kas ka viimane.
Osalisena suurest OOO-rahvasterändamisest, käidud!
Oh neid naljatilku, kes meid hapra jää eest hoiatasid ;)
Peale OOO-d kihutasid kõik siia aga mul oli tohhuijaajabolse aardeid veel vahepeal. Ehkki oli juba ammu siiber geomängust, sest 10 tundi olin täna seda juba teinud, siis siia ju ometi ei satu kui jää peal on, sest see käib meil Eestis sama harva kui tramm Paides. Tulin vaid luurele.
Lähenesin ikka autoga ja vist sõitsin õigest kohast st ilma kõrkjateta alalt mööda aga tagasi siin ju keerata kuskil ei olnud, siis jätsin auto ülbelt keset teed ja kuna Kleone oli kohe järgi, siis astusime lihtsalt jääle ja siulips aarde juures. Minul muidugi süda tilkus verd, et nii tavaline topsik siia poetatud, siia oleks saanud ju hea mõistatuse lõpu ja ägeda teostuse teha. No tänud ikka, kottpimedas lampidega oli tore!
Tutvusime põgusalt lumise saarega ja panime nimed kirja :) Aitüma tutvustamast,kahjuks ei jää minu suvisele trassile.Seetõttu ka talvine külastus
Sellel saarel avasime laupäevase logimisralli meie ;)
Tänud draivinn aarde eest :)
Olime hommikul esimesed, kes siinse päevläbi kestnud totakavõitu liiklemise avasid.
Ilm oli ilus, päike paistis ja krooksuvad konnad ja pinisevad sääsed olid kuskil jääkaane all, vist mudas.
Noh kui väidate, et suvel päikeselise ilmaga tasub just siia tulla, olgu siis.
Kui juba vee peal käimise päev oli, siis käisime siit ka läbi. Eelmine ekipaaž just lõpetas ja nii saime soojadel jälgedel topsini jalutada. Tänud aarde eest!
Teel Haapsallu põikasime siit läbi. Lai rada oli juba sisse tallutud, ilmselt püsib see jaanipäevani! Talisuplejad olid oma basseini ümber väga vahva jääseina tekitanud. Aitäh!
Matsalus anti ainult paar sekundit otsustamaks, kas minna Kullamaale või mitte. Otsus oli jah ja nii me viimase valgega järve äärde jõudsime. Kuna saarel oli mitmeid jalajälgi ja seal juures ka mõned eksitavad, tuli veidi nulli taga ajada ja seejärel oli kiire leid. Aitäh.
Oleme siin suht kohe peale aarde avaldumist käinud - siis jäime abivaendi puudumisel muidugi pika ninaga. Täna olid aga asjalood palju rohkem meie kasuks. Astusime uhkelt mööda mõnusat jääd otse aardeni ja siis mööda varemleidjate jälgi aardeni :D No mis nii viga logida :) Nimed kirjs uudistasime veel väheke jääpeal, käisime vaatasime kohalike talisupluskohta ning võtsime suuna kodupoole :)
Paras aare talvel jääga logimiseks. Tänud peitjale.
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Väga ilus talvine päikesepaisteline ilm, külma on 10 kraadi ringis. Jää kannab väga hästi. Ei tea isegi, miks ootasime, et tops meile vastu lehvitab. Ühel hetkel tüütasime peitjat, aga mõned hetked peale seda oli ka aare leitud, mis oli kuiv ja korras. Peale aarde leidmist sai tehtud järve jääl kõndimine mööda lahtiaetud teed. Suured tänud peitjale sellisesse kohta aaret peitmast!
Lõpuks ometi sain selle täpi kaardil teiste täppidega ümbruskonnas sama värvi. Jää oli piisavalt tugev ja sai turvaliselt saarel ära käia.
Küll on tore, et me Tallinnast Läänemaale sõitsime, siin paistab päike ja ilm on imeline. Suusajäljed ja rajamasina jäljed andsid lootust, et jää kannab ja nii me ettevaatlikult läbi kõrkjate sihi aardele võtsimegi. Kohapeal tegime väikse ringi, kuidagi ei tahtnud neid ilusaid lumemütse puudelt maha raputada ja õnneks seda polnudki vaja, aare ilmutas end sellegi poolest. Tagasi teel avastasime, et kohati olid meie jäljed märgunud ja siis sibasime juba palju kiiremini kindlale kaldale tagasi. Tänan.
Selle järve ääres ei olnud ma varem käinud. Ümber järve kulges kena suusarada ja aardesaarele viis värske jäljeküttide rada. Siia tulen kindlasti ka suvisel ajal tagasi kuna koht on kena.
Selle aarde juures sain esimest korda elus räätsad alla. Nendega oli märga järve palju mugav ja kindlam ületada. :) Väike hirm oli ikka sees, sest märjad jäljest jäid meist maha. Õnneks pääsesime kadudeta aardeni ja panime nimed kirja.
Tänud toreda seiksule eest. :)
Otsustasime Lauriga peale tänast esimest Soorebase leidu kiirelt trajektoori muuta, sest väljas ju kena talv ja oli lootus, et ehk saab ujumata hakkama. Mis siis, et viimased leiud oli jääaja eelsed. Kohapeal tegime autoga tiiru ümber järve, küsisime kalameestelt, et jää paksus peaks 18 cm olema, aga see on kahes kihis. Kui veele hakkasime minema, tekkisid kohe märjad jäljed. Ma panin kummikud ja naised räätsad, nendega saime kenasti ja turvaliselt aardele. Aarde juures olid läänevirukad just ära käinud ja puu ümber tiirutanud.
Tore, kui siia lõpuks ka wakepark tuleks, neid pole Eesti veel üleliia palju. Aare toredas kohas. Nagu Ovegi ütles, siia tasub suvelgi tagasi tulla. Aitüma Tarmole!
See oli minu tänase geotuuri teine eesmärk Waidmanss Heili järel. Nii et Helduri soovil, havi käsul kogu kamp õhtupimeduses jää peale sai, kartsid küll aga mis teha. Tänud!
Õues oli juba pime ja Helduri kindel soov oli järvele tulla. Lumekest sadas ja tasapisi julgust kogudes ma kaaslastele pimedas järgnesin. Kõigepealt jõudsime vale saare juurde. Õigel saarekesel otsitav leitud, sai tagasi kaldale kulgetud. Tänud peitjale.
Jätsime autole tuled põlema ja siirdusime siis pimedas aarde jahile.Suurest õnnest ,et jää kannab tormasime kohe valele saarele.Teine saareke oli juba õige.Natuke ikka läks meil aega enne kui nägijateks saime.Aitäh!
Kui eile sai Vandjala järvel liueldud ja MMM 6 vahepunkti külastatud, siis tänaseks otsisin ikka päris aardega järve ka välja. Vahemaa täpselt nii lühike, et kui kalipso oleks kuiv olnud, siis poleks viitsinud lauda täis pumpama hakata. Aga õnneks oli Marko nõus pumpamise töö enda peala võtma ja koostöö tulemusel sain peagi järvele siirduda. Alguses oli kalda äärest ära saamisega pisut raskusi, sest suurem punt kõrkjaid otsustas end uime ümber rulli keerata ja nendega tuli võitlusse asuda. Peagi lahkusin lahingust võitjana ja paari tõmbe järel sain juba õigel kaldal logimisega tegelema hakata. Tänan väljakutse eest.
See aare tundus mõnusa väljakutsena. Ajasime Kondori õhku täis ja teele. Sadama seisukorra üle võiks küll nuriseda. Väga vahva oli selline ilus koht siit metsa seest leida. Aitäh!
Laurits pidavat eelviimase külma kivi vette viskama ja Mihkel septembri lõpus selle päris viimase. Ehk paras aeg sihuke märg logimine ette võtta, enne kui päris jahedaks keerab. Null paistis kaardi peal küllalt konkreetne ja arvasin, et kohapeal võiks lihtsalt minna. Rohkem igaks juhuks sai õlale visatud ujumiskott gepsu, telefoni ja pastakaga. Ja hoolimata varustusest suutsin ikkagi 15 minutit otsida, vihjeobjekte ning muud taimestikku kasvas saarel piisavalt. Isegi vihma jõudis vahepeal sadama hakata. Kehale langevad suured tilgad tundusid justkui külmemadki kui järvevesi. Lõpuks siiski õnnestus aaret silmata ning võis külma vihma käest veidi vähem külma järve sukelduda. Just paras tsutsakas, ja nende korrapäraste saarekestega isemoodi veekogu, aitäh kutsumast.
Selline koht taas, kuhu ilma geopeituseta poleks ilmselt iial sattunud. Kirjelduses lubatud maaililised liivamäed ja kaunid männikud koos suunatud soojas vees sulistamisega meelitas muidugi avastama. Peamises ujumiskohas lõbutsesid paar kohalikku noort, me taandusimegi meeleldi kaugemale kaldale, kus seadsime end sobilikus kohas paika. Telkima siia täna siiski ei sättinud, veetsime mõnusad tunnid, tegime pikniku, ujusime, supitasime, poiss mängis uue mänguasjaga, millega jälitas pisut ka meid, kui kõrkjate taha põikasime, et aardesaart külastada.
Vesi oli mõnus nagu sellistes karjäärides ikka, vahemaad ka ujumiseks väga lihtsad, aga no ei ole mina sõber nende veetaimedega, millest peab läbi sumama. Meelitasin küll last, et mine sina uju sinna ja too konteiner, aga vaatas temagi kahtlase pilguga ning pakkus end hoopis supilauale kaasreisijaks. Tiirutasime veel niisama ümber saarekeste ja jätkasime logelemist vaheldumisi vees mõnulemisega.
Aitäh peitjale kohta tutvustamast ja aarde eest! Siia mahu ju üks veel?;)
Selleks, et järjestikud logimispäevad ei katkeks, otsustasin täna selle üpris värske aarde kätte saada. Kuna ujumisele ei panustanud, tuli muid meetodeid kasutada. Vee ületamine ja õnneks ka maabumine kulges üpris ladusalt, ülejäänud osa oli veelgi lihtsam. Aitäh!
Alguse logid tulid SUP lauaga ja ma mõtlesi , et misasja, et mis manöövreid siin peab harjutama ja milleks ennast valmistama. Korra elus siin enne käidud, ei mäletanud ka.
Lõpuks tulin peale tööpäeva lõppu siia. Päev läbi higistanud ja käed mulla-õli seguga kaetud, ropp metsatöö päev. Ja siis selline piknik pargis tüüpi aare, kus saad end värskendada, lõhnastada ja peale logimist ka värske pesu selga ja üldse end väljamaa reisik ilusaks teha. Ees ootab nädalavahetus Saaremaal. Ütleks, et liigi lihtne oli. +20 vesi ja mõne minitiga üle. Äkki Tarmo teeb ühe sellise, kus saab natukene rohkem ujuda? :D
Ema on mul hea ujuja, temal poleks mingit probleemi ümber saarte ujuda. Minu osas ta nii kindel polnud. Pigem vastupidi. Arvas, et aega läheb 2 tundi. Kui üldse õnnestub. Selles osas õnnestus ta ootusi ületada: 15 minutiga sain tehtud. Sellest vähemalt 5 kulus valede mändide läbivaatusele ja parmude toitmisele. Oleks ma endasse rohkem uskunud, et suudan täpselt planeeritud kohta ujuda... Arvasin, et lained veavad mind rohkem kaasa, mistõttu vaatlesin enne valele poole. Aga lõpp hea, kõik hea. Aare käes, keha värskendatud ja ema usub nüüd, et ma natuke oskan ujuda.
Aitäh!
Algasid järve "hooldustööd".
Saaremaa reisilt tulles ja õhtul ilma konditsioneerita autos sõites oli ikka ihu parajalt niiske. Mis sest, et päeva soojust enam liiga palju polnud, oli seda ikkagi palju. Seega otsustasime teha siin selle pausi poolel teel koju. Kella 23 paiku jõudsime vee äärde, valgust oli küllaga, nii sai siht saarele võetud ja sihtmärk välja valitud, mille peale ujuda. Kuna peale meie kedagi sellisel ajal enam ei olnud, polnud vaja ka ujumispükse hakata märjaks tegema. Hoolimata sellest, et sai küll sobiv koht kaldal välja vaadatud, oli ikka saarel vaja veel veidi ringi uidatam enne kui õige mänd leitud sai. Aga ikka sai! Tegelikult oli see ujumine väga hea ning lõi olemise klaariks, et jätkata koduteed veel üks tunnike. Aitäh aarde ja selle eesmärgistatud ujumise eest!
See oli paras seiklus! Rein juba mitu päeva kibeles, et vaja minna. Juhtus igasugu asju täispuhutava alusega, sellest õhu kadumisega ja ikkagi logimiseni jõudmiseni.... Lõpp hea, kõik hea!
Lahemaal pillas Maris muu jutu käigus, et tahaks kord SUP’itamist proovida. Minul jälle kripeldas kangesti Kernu paisjärve hiljutine mitteleid ning kõikvõimalikest ujuvvahendistest tundus SUP just see kõige optimaalsem, mis siia endale abikaks kohale tarida :D. Nii siis viiski üks asi teiseni, Mariann liitus ka meie plaanidega ning reedel sõitsin linnast koju, Yaris laeni siniseid ja rohelisi tühje kummilohve, aere ja veste täis topitud :D. Ja kohtusimegi siis laupäeval esimesena Kernus aga et siinne järv tundus laudade jaoks liiga kinni kasvanud, läksime oma ujuvvahendeid katsetama hoopis Kullamaa järve äärde. Noohhh… :D.
See lihtsalt kõlav „läksime katsetama“ on juba pikk hüpe ajas edasi, esmalt tuli need lauad ju õhku ka täis saada. Nii et ma teen endale siia märke, et ma igavesest ajast igavesti mäletaks kui jälle vaja – see peen ventiil seal toru sees peab olema AVATUD asendis enne pumpamist, mitte SULETUD, nagu meil oli ja mistõttu saime peale hullu punnimist ja higi kuulda vaid röögatu survega välja pahiseva õhu sisinat sealt, kuhu see vaid hetk varem nii suure vaevaga sisse surutud oli... Ja nii kaks korda järjest :D. Sest no ikka võib ju mõelda, et sa oled kiirelt korgi pealekeeramises kibedam käsi kui too takistusteta, suure surve all SUP-ist välja pahisev õhk... :D.
Toss suurest pumpamisest poolenisti väljas ja kogu tähelepanu hetkeprobleemil, polnud mul aega vaadatagi, et mingi hetk Indy keksides ümber ühe meie poole sõitva auto tiirutab. Jooksin muidugi siis Indyyyyy!!!!-tades koera rataste alt püüdma ning alles siis ühendas ära, kui lahtisest autoaknast hõigati, et „võta kinni jah oma Indy“ et saabujad on samuti geopeiturid :D. Tulijatel muidugi polnud aega lõpmatuseni oodata, millal meie oma ujukid ükskord õhku täis saame ning peale mõningast loba läks Palang ujudes veetakistusest üle. Ning tagasi saabudes teatas, et me võime nüüd oma (selleks ajaks just sõidukõlblikku konditsiooni saadud :D) alused jälle rahulikult õhust tühjaks lasta sest ta pani meid juba kirja, geopeiturid teadagi lahke rahvas :D. Tänasime lahkuse eest aga käisime siiski ise ka topsi juures veendumas, et oleme seal kirjas juba tõesti :D. Seejärel tegime järvel mõned tunnetuse kättesaamise ringid ning mugavamad nõksud käes, tundus hea plaan minna edasi ka järgmisi järveaardeid skoorima.
Nädalavahetuseks renditud sup-lauad said kõigepealt siin ära testitud. Meie suure pumpamise ajal saabus Palang ja logis aarde nagu lupsti ära. Tegime siis ilu pärast paar tiiru järve peal. Järv oli väga mõnusalt sile ja oleks võinud siia jäädagi, aga teised aarded vajasid ju ka külastust. Aitäh!
Oma süü selles, mis edasi juhtuma hakkas, on ilmselt sellel hullul ilmal, mis meid kõiki juba nädala jagu 30 kraadise kuumusega kostitab. Nii see mõte meil Marisega tuli - nädalavahetus SUPidega. Millegipärast mõtte algpõhjus, vallutamatu Kernu paisjärv 2, ei tundunud hommikul üldse kutsuv veesilmake oma kinnikasvanud olekuga. Ja nii sai järgmiseks valitud üsna uus aare - Kullamaa järv. Just sobiv tänase ilmaga, just sobiv SUP lauaga liuelda, mõnusalt uus oma värskusega. Ja nii me nautisimegi siin veepinnal liueldes seda ilu ja mõnu pikemalt. Aga logi panid kirja meist kiiremad, kes sel ajal juba veetakistuse läbisid, kui meie alles ettevalmistusi tegime :) Tore kohtumine Palangu tiimiga. Ja suur-suur tänu peitjale selle suvise kutsuva täpikese eest!
Teel Kassarist koju astusime läbi. Esiti keerasime valesti Heki-Kalasilla teele, mis lõppes eramaja hoovis. Ots ringi ja navi leidis kohe õige tee. Supilauad olid kaasas ja vahva merereis võis alata. Palav päev oli kohale meelitanud elevandi suurused parmud ja mingid väiksed värdjad lehmakärbsed. No ei andnud asu. Pumpasime ühe laua täis ja Bruno käis kähku ära. Kuivanud kõrkjad olid vastikud aga aare ok. Täname!
Peale jaanipäeva tagasi Tallinna poole liikudes oli uus aare tekkinud. Sai siis kohapeale uudistama mindud ja paadiga kiire sõit tehtud, väga lahe koht, tänud ;)
Poolpatuselt leitud, pidin lapsega autosse jääma ja jälgisin otsinguid aknast. Oleks tegelt kena olnud supelda küll. Aitäh aarde eest!
Teel Topust koju üks mõnus suplus. Jasper põõnas autos ning Liis jäi teda valvama, minu ülesandeks jäi aarde juures käia. Poolel teel aardeni sain mõne sõna Silveriga rääkida ning ta suunas ka aardeni. Logi kirjas, läksin auto juurde uurima, kuidas olukord on ning kuna selgus, et Jasper magab jätkuvalt, jätkasime teekonda kodu poole ning solberdama tuleme siia teinekord. Aitäh kohta näitamast!
Selle Kullamaa järveäärse salajase lõkkeplatsi leidsime Tarmo perega juba eelmine suvi. Nii tulime ka seekord siia eel jaanipäeva pidama. Esmaspäeva õhtul järves solberdades ja SUPitades. Tekks mõte et peaks siia aarde peitma. Tund aega hiljem tuli Tarmo järvest nägu muigel. No selge pilt, tyyp jõudis ette. Pakkus küll testleidu aga ma polnud asjast huvitatud. Et küll ma siia suve jooksul ikka tagasi jõuan. Jaanilaupäeval, pakkisime kodinad ning suundusime Nõva poole uut lõkkeplatsi otsima. Olles tunde tulutult Eestimaa pealt vaba nurka otsinud, veendusime, et tark on siia tagasi tulla. Pidasime maha ühe korraliku jaanipeo ning järgmisel hommikul kohvi kõrvale telo näppides, leidsin, et aare jõudis ikka enne meie lahkumist ära avalduda. Kõht täis, oli aeg poisid randa viia kuid esmalt hüppasime koos peitjaga saarelt läbi. FTF läks kirja 12:30. Tund aega hiljem märkasin kahtlases kohas tuttavat autot ning uudistama minnes tabasin teolt ka Madise. Kuna veel lahkumas pole, on lootus, et võib kellegi veel teolt tabada ja võib-olla ka tüürimeheks tulla.
Aitäh, ilus koht siin.