Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare tutvustab vanat Oriküla raketibaasi. Viimati käisin siin 25 aastat tagasi ja pilt on oluliselt muutunud. Enamus hooneid on purustatud ja territootiumile vahepeal ehitatud ka omaaegne Eesti esimene paaris rallirada. Siit vaid mõne kilomeetri kauguselt on pärit ka meie rallikuningas Ott Tänak. Olge siis otsides ettevaatlikud et kihutava rallika ette ei satu ;) Õnneks on ühtteist siiski säilinud mida militaarhuvilistel vaatamas käia. Algkoordinaatidel asub üks võimalikest sissepääsudest. Vastavalt uutele reeglitele on "siseruumide" aarde näol tegemist mõistatusaardega. Aarde leidmiseks otsi üles sidesõlm.
Natuke saaremaa raketibaasidest
Dejevos ja Orikülas olid raketid, mille pikkuseks tuli 10,8 meetrit ja mis kaalusid seitse tonni. Nende lõhkepea kaalus 217 kilogrammi ning lennukaugus oli 240 kilomeetrit. Väidetavalt oleks nendega saanud Stockholmi kohal lennukeid alla lasta. Nendel rakettidel kulus häire algusest kuni õhku minekuni poolteist minutit, kuid neid ei kasutatud siin kunagi.
Kõik oli väga salajane. Isegi rakette ei tohtinud selle nimega kutsuda. Tuli öelda izdelije, toode. Rakettide liigutamine, transport toimus ainult öösel. Kokku oli seal kaks divisjoni neid rakette, kummaski divisjonis 6 stardiseadeldist. Üks rakett oli stardiseadeldise peal, teine kõrval drežiini peal. Kui üks rakett välja lasta, tuli teine automaatselt ja laadis uuesti ära. Seepeale pidi tehniline divisjon tooma sinna kaks uut raketti. Raketi lõhkepea peitis endas 20000 terasest kuuli, mis lõhkemisel laiali lendasid. Selle lennukõrgus oli 300 meetrist 35 kilomeetrini.
Nendega kaitsti Nõukogude Liidu õhupiiri, seetõttu oldi seal pidevalt lahingvalmiduses, mis tähendas, et rohkem kui viie minuti kaugusele oma tööülesannetest ei tohtinud liikuda.
Selliste rakettide omamine oli siiski päris kallis lõbu. Truuväärti sõnul maksis üks rakett koos kõigi osadega kokku umbes 220000 rubla. Tema palk oli sel ajal 300 rubla kuus.
Kui palju erinevaid rakette Saaremaal kokku oli, ei ole teada, sest neid oli ka komplekteerimata. Küll aga olevat ajavahemikul 1970-1980 Saaremaal olnud ka tuumalõhkepeaga rakette. Need olid Kallemäel, Piiril ja Sõrves. Sulevi sõnul väeosas reaalset sõjaohtu ei tunnetatud, küll aga oli oht, et mõni vaenlase lennuk tuleb üle piiri. Nad jälgisid sageli hommikust õhtuni, kuidas NATO lennukid väga täpselt mööda liidu piiri lendasid. Lendasid kusagilt Taanist Botnia laheni ja tagasi ning siinsed sõdurid jälgisid neid kogu selle aja pingsalt.
Dejevost ühtegi raketti õhku ei lastud. Küll aga Saaremaa teistes baasides tuli seda kaks korda ette. Esimest korda lasti Saaremaalt rakett välja 1962. aastal Sõrvest. Loodeti tabada triivivat õhupalli, aga ei tabatud. Õhupalli metallist, peegeldav osa oli liiga väike ja rakett ei saanudki tabada.
Tegemist olevat olnud NATO õhupallidega, mida pidevalt teele saadeti, et kontrollida punaarmeelaste tegevussagedusi. Need aga teadsid, millega tegu ning vaenlaste poolt olnud see tulutu tegevus. Kui rakett ei tabanud, siis see lõhkes ise mere kohal.
Teine rakett läks teele 1967. aastal Oriküla divisjonist. Tegemist oli õnnetusega. Tegeleti parajasti hooldustöödega, kontrolliti rakettide aparatuuri korrasolekut ja muud säärast. Juhtus nii, et ühenduskaablid olid jäässe külmunud ja kui anti kontrollsignaal, kargas kogemata sõjasignaal peale ja raketi mootorid pandi tööle. Kuna rakett oli laadimisnurga all horisontaalis, põrkas see vastu ümbritsevat valli ja lendas metsa poole, kuhu ta ka kukkus.
Kuna lennukiirus oli liiga väike, ei saanud rakett õnneks plahvatada. Maandunud lõhkepeale tehti vall ümber ja õhati sealsamas. Kõik ülemused võeti maha ja pärast seda divisjon ka likvideeriti. Nii jäi Saaremaale neljast divisjonist kolm.
Vihje: 2m kõrgusel, vaata fotot
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Parkla | Parkla | 58° 18.9846' 22° 19.6236' |
Aarde sildid: soovitan (6), taskulamp (3), militaarobjekt (3), mahajäetud_ehitis (3), ettevaatus_vajalik (3), lumega_leitav (2), välimõistatus (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8WHTX
Logiteadete statistika: 58 (96,7%) 2 2 1 0 0 0 Kokku: 63
Siin labürindis ikka andis ringi kolada. Neid ruume ikka jagub. Sees palju enam alles pole, aga mõnes ruumis veel leiab tapeedi all kasutatud ajalehti seinast või mõne raamaturäbala, mida uudistada. Mastaabi tõttu on vihjepilt suureks abiks ja teeb elu lihtsaks, nii et saab keskenduda ka muule, kui karbi otsimisele. Peitjale tänud siia toomast!
See oli äge. Meile väga meeldis. Ehitis on ikka korralik labürint võrreldes teistega, kus käinud oleme. Parajalt hästi säilinud samuti. Lausa peab igatsugu sildid külge panema ja FP kah kindlasti. Peitjale tänud siia kolama juhatamast!
Kui sellest peaks nüüd retrostiilis lastejutu kirjutama, võiks jutu pealkiri olla : Krissuke ja Herkike teetanusepoisil külas. Sellest sobinuks teha ka üks vahva lastelavastus, aga ma kardan, et tänapäeva lastele selline 1980-1990 stiilis asi vist väga peale ei läheks. No, aga Krissukesel ja Herkikesel oli siin päris vahva ja lõbus. Enne sisenemist - vaidlus (teemal oled sa kindel, et me siit eluga välja saame?). Peale sisenemist - vaidlus (kas vasak on parem kui parem pool?). Kusagil X kohas - vaidlus (teemal kas sina liigud liiga kiiresti või mina liiga aeglaselt). X kohast 2m kaugusel - vaidlus (teemal kes on see tropp, kes teisele inimesele valgust ei näita). X kohast 5 m kaugusel - vaidlus (teemal ma ei ole süüdi, et ma ei mäleta enam, kust moblal taskulampi sisse lülitatakse). X kohast ca 20 m kaugusel - vaidlus (teemal kas sidepunkti jaoks on parem, kui ta on turvalises keldrisügavuses või pigem kusagil kõrgemal). Samas X kohas - vaidlus (teemal - kuidas sa võid nii loogikavaene olla, et arvad, et sidepunkt peaks seal olema, kus sina ta arvad olevat versus ise oled loogikavaene!). Peale seda, kui Krissuke läks sinna, kus ta arvas vähem vampiire olevat (jah - ma ei suutnud seal lakata mõtlemast ka verejanustele vampiiridele! Welcome to my world!) - vaidlus (teemal kas see ***** kukub lähiminutitel kokku või kannab veel paar aastat või aastakümmet). Sattudes Krissukese poolt valitud kohta (aga Herkike ei nimeta seda valikuks, sest valik eeldaks mingit pädevust või teadmisi või loogikat, aga nende olemasolu Herkike välistab kategooriliselt ja nimetab seda ,,joppamiseks,,) - üllatus, üllatus - polnud enam korraks tahtmist vaielda. Päris huvitav oli siin. Sisustus ja muud detailid olid siin paremini konserveerunud ja andsid edasi teatud ajastuhõngu. Otsitud ruum ei lasknud end kaua otsida. Kohti, kust aaret otsida, oli siin aga liiga palju, et vaielda.
Kuna vampiiride ja iga kell kokku kukkuda tahtvate ehituselementide küsimused olid endiselt õhus, siis tuli hakata koostööd tegema. Herkike üritas ka teetanusepoisiga intiimsemat kontakti saada ja nühkis ennast vastu mingeid orasid verele. Varsti peale seda silmasime otsitavat karpi. Logisime ära ja lahkusime labürindist ainult 1 korra ära eksides.
Ära eksides me ei vaielnud, aga Herkike kasutas siiski võimalust, et mu orienteerumisalaseid oskusi ära mainida. Õigmini ära mainida nende puudumine. Mille peale mina vastasin, et inimene, kes otsib sidekeskust *****st ei peaks lähima tunni aja jooksul üldse midagi köhima! Aa - kõlab nagu vaidlus ikkagi. A no ju ta siis nii ka oli - lahkusime vaieldes :)
Peitjale aitäh - lahe oli! Midagi kokku ei kukkunud, aardega kõik korras, vampiirid ilmselgelt söönud, kuigi meie neid ei toitnud, aga järgmistele külastajatele - good luck + bon appetit! Teetanusepoiss jäi ka kenasti uusi külastajaid ootama, viks ja kraps nagu ta seal oli. Head ööd, kõigile väikestele jutuhuvilistele ja ilusaid unenägusid! Side lõpp.
Natukene pidi ennast kokku võtma. Eelmisel päeval saime üledoosi Vene varemetest. See muutis catibergi irooniliseks. No jah, ja tema loogika oli teravam ka. Võtan vastu kõik, tundub õiglane. Ühest pildist oli abi. Aitäh!
Kuna päevavalgusest pole selle aarde leidmiseks eriti abi siis seadsin siia sammud kesköö paiku. Auto jäi kenasti tõkkepuu taha. Veidi kõmpimist ja sisenesingi tondilossi. Uudistamist oli kuhjaga kuigi see pole kaugeltki esimene sedalaadi ehitis kus käidud. Mingi hetk jäi ka vajalik ruum silma. Tänud aarde eest!
Üli äge, kummardus Tarmole :) Ja kirjelduse lugemine oli kaasahaarav ja huvitav. Kirjutaks veel ja veel emotsioone aga järgmised aarded ootavad otsimist :) annaks kohe mitu mitu lemmikpunkti aga kahjuks ei saa, aitüma :)
Sisenesime soovitatud kohast. Intuitiivselt leidsime sidesõlme ja aarde väga kiiresti. Mis oli toe, sest Marjele sellised paigad sugugi ei meeldi. Ja muidugi polnud taskulampe taskus, vaid tõkkepuu taga autos, seega tuli leid kähku isegi telefoni lambiga. Aare parimas korras. Nüüd lugesin ka kirjelduse läbi, väga hariv ja takkajärgi pisut humoorikaski. Aitäh Tarmole ajalugu meenutamast!
Pärast oli plaanis ka Undva tühjaks teha, aga kuna siinmail kuskil sügisel süüa ei saa, sõidame hoopis Kuressaarde sööma.
Parkisime autod tõkkepuu taha ning liikusime objektile. Täielik vaikus oli siin, ei ainsamatki hingelist ei kohanud. Tegime siis objektiga põhjalikumat tutvust ja kui soovitud ruum sai leitud, ega see aaregi siis enam end kaua peitnud. Taaskord saab tõdeda, et neid endiseid militaarobjekte leidub ikka igas Eestimaa paigas. Rannikulähistel vast mõnevõrra rohkem. Täname aarde eest.
Me jääme arvamusele, et aare asub suletud (keelatud) territooriumul. Muidugi pole teada kas rallimehed kasutavad ala või omavad seda. Lambid jäid meil muidugi autosse. Päev oli olnud pikk ja tahtmist seal kolada ka enam väga polnud. Ühest uksest läksime sisse ja üsna ruttu sooviti välja sealt saada. Sidepunkt oli liiga kaugel päeva ja mobla valgusest. Didn't find it: 27.Apr.2022 18:58 Sidesõlm/Communication node Ligipääs territooriumile keelatud
Ilusal päikselisel hommikul passis see aare geopäeva käima lükkamiseks imehästi. Ümbruses oli imeline vaikus, ei ühtegi motosportlast ega mugu. Kogu parkimisala raudvärava taga ainult meile. Sealt edasi mõnus jalutuskäik objektini ning siis juba natuke põnev seiklus erinevates ruumides ja tasanditel. Süsteemselt lähenedes ja loogiliselt mõeldes asjatult ringi ei tiirutanud ning varsti olimegi kohas, mis pildilt tuttav tundus. Ega see karbikegi ennast kaua ei peitnud. Tagasi värske õhu kätte jõudes oli tunne hea, et suhteliselt lihtsalt läks ja polnudki lõputu pimeduses ekslemine. Linnulaul ja soe päike meeldivad ikka rohkem, kui sellised mahajäetud rajatised. Aitäh peitjale!
Just selle aarde pärast oli Mari-Liis vinge taskulambi võtnud kodunt kaasa. Just teel selle aarde juurde selgus, et Mari-Liis oli selle taskulambi Kuressaarde jätnud diivani kõrvale riiulisse. Lubasime, et anname talle kõige nadima taskulambi ning seiklus sai alata. Tegelikult sai seiklus alata kui krossimeestest mööda sõitsime ning kõige lähema tõkkepuu poolse parkimiskoha endale napsasime. Seejärel hakkasime juba krossiradasid silmas pidades vahemaad enda ja nulli vahel vähendama. Esimene hoone ei olnud edukas kuid teine tundus juba palju suurem ning õigem.
Saime ka veidi närvikõdi kui Mari väitis, et ta kuulis häält ühest toast. Veensime ta Anniga ümber, et ei, need on õuest tulevad krossihääled ja saime edasi otsida. Tehtud valikud olid valed ning tagasiteel kohtusime juba Raivoga, kellega sai infot vahetatud teemal, mida me siin siis teeme. Õnneks polnudki kuri maaomanik vaid kaasgeopeitur. Seejärel suundusime juba õigemasse kohta ning ka sidesõlm sai tuvastatud. Veidi otsimist ning ka aare oli käes.
Kuulsime, et Saare- ja mandrimaal otsitakse täna Sini-Rähni. Asusime ka meie otsingutele ja kuigi pidasime erinevaid isendeid selleks suleliseks, siis reaalsuses jäi see lind kohtamata. Aitäh! EVEJ
Natuke pelgasin seda aaret, aga võtsime ikka plaani. Küll oli seal tõkkepuu juures palju mugusid. Krossirattad olid kevadet nautima toodud. Kas nüüd just kõik, aga vähemalt osad seltskonnast olid soomekeelsed. Carolys sõitis üsna ülbelt nende vahelt läbi ja parkis end ühe bussi ja tõkkepuu vahele. Hea, et meile kohta oli sinna hoitud :). Võtsime taskulambid kaasa ning asusime jalutama. Olime natuke maad liikunud kui ütlesin, et me ikka peame nende krossirataste vahelt nüüd läbi vupsama. Teritasime kõrvad ja silmad ning kahe ratta vahel õnnestus jõuda juba üsna sissepääsu lähedale. Kuna telefoni nii väga täpselt ei jälginud, siis kohe esimese hooga õiget ava ei leidnud. Lõpuks õiges paigas olles saime nagu paljud teisedki ikka peaaegu kõik ruumid läbi vaadata. Kuskil otsingute keskel sattusime kokku Raivoga, kes otsis sama, mis meiegi. Õnneks õige ruum oli selgelt tuvastatav ja siis polnud ka aardel enam pääsu. Kokkuvõttes oli paik palju leebem kui ma kartsin ja ülesanne ka keeruline polnud. Aitäh!
Kolasin pimedas õiget ruumi otsides ringi ja kohtasin maa all kolme vaprat neidu kel sama eesmärk. Otsisime edasi, nendel oli rohkem õnne. Logisime koos. Aitäh!
Lähed saarele, ja satud uputusse? Kõlab mõistlikult? Ma arvan ka... ainult sedapuhku oli vesi moondunud ühest liigist teise ja meie nõrgad. Ei mingit leidu :(
See on vist üks suuremaid, või vähemalt rohkemate ruumidega rajatisi maa all, mida olen külastanud. Isegi täismõõdus trepikoda oli sees. Ringi vaatamist oli tükiks ajaks, vahepeal leidsin ka aarde. Aitäh juhatamast!
No kui Anne siin kilkab, et jess, et tehtud sai ja enam tulema ei pea, siis ma vist pildistasin selle telefoni nii ribadeks siin, et eile tööl olles sai mu 3 aastat (või isegi vist juba 4) ideaalselt teeninud telefonil eluisu otsa ja töö ajal hoo pealt hüppas aknast alla ja traktorilintide alla. Kui ikka 20 tonni rauda üle veereb, siis pilte sealt ma enam kätte ei saa. Et mis ma siis nüüd teen? Kus mu pildid on, mis ma kõik hoolega tegin? Raisk! Igastahes tõesti ma pildistasin vist ikka absoluutselt iga toa ja nurga üle, mis veel vähegi huvi pakkus. Ja ma olin üllatunud, niivõrd hästi säilinud see baas. Kõikjal Eestis on need baasid nii ära lammutatud, muidugi olid nad eelnevalt nii ära lagastatud, põlema pandud, siin Saaremaal aga võis ka minu ihusilm veel ära näha ja suuta mõelda, mismoodi siin kõik välja nägi ja oli. Mu meelest ikka totaalselt võimas värk. Seega ma ei kire, see koht lausa nõudis aaret ja arvestades käärkambrite hulka (tuba, kus ikka peeru lastud), siis ühel hetkel tekkis tunne, et kas me selle õige toa leiamegi. Anne siiski ühel hetkel kilkas, et nüüd on õige värk. Ja jällegi, nii hästi veel säilinud seal midagist.
Tõesti lahe koht ja tänan hea aarde eest.
Kui see aarde me nimekirjas oli, hüppasin ma rõõmust lakke. No öelge, kust ma leian meesterahva kellega siia tulla. Sest üksi, nõu-nõu-nõu, mina siia ei tuleks.
Täna kalpsasin rõõmuga kaaslase sabas aga ikkagi meetritki ma maha ei jäänud. No ei ole need kohad minu jaoks. Sõrve sääre vabastamisee on minu esiisad panuse andnud aga küll.
Aare tuli nagu ikka viimasest vaadatud ruumist. Tavaliselt olen ma kõva tegija, õues, ruumides aga täitsa mõtetu kaaslane.
Tänud, et leitud ja siia enam tulema ei pea, karm koht!
Vaim oli valmis hullemaks, aga sai leitud üpris kiiresti.
Väga põnev koht. Sai natukene ringi tuuseldatud, aga endalegi üllatuseks tuli leid üsna kiirelt. Tänud peitjale.
Lähenemistee leidmine polnud just liiga lihtne, millegipärast olid teed järjekindlalt läbi kaevatud. Lõpuks leidsin ühe avatud väravaga tee. Sõitsin peaaegu nulli, kui märkasin seal mingit parkivat autot. Igaks juhuks sõitsin tagasi värava taha, sest ei tahtnud riskida võimalusega, et avastan end valelt poolt suletud väravat. Kaks lampi kaasa ja minema. Käisin süsteemselt läbi ja õige ruum oli vist viimaste hulgas, kuhu sattusin, aga oligi tore kohaga pÕhjalikumalt tutvuda. Aitäh peitjale.
(36) Sedasorti aarded (loe: sees, mustad, ohtlikumatlaadi) pole mu lemmikud, aga tänu Kärdi entusiasmile olen hakanud neid taluma ha võib-olla salaja on isegi meeldima hakanud. Aarde poole sõites tegi GPS nalja ja tahtis megaringiga saata, aga olen juba õppinud oma peaga mõtlema ning kuigi vahepeal oli küsimus, et kas kõik sildid ja piirded tähendavad, et üks hetk ralliauto alla aetakse, siis ikkagi täielikus vaikuses saime omi asju toimetada. Aitäh peitjale!
Korralikud pealambid pähe ja süsteemne lähenemine ja leitud ta oligi. Aitäh!
Aare sarjast "Ma tean, kellele seal meeldiks" või "nii hirmus kole aga huvitav ka". Eks paljud võivad ju selle peale silmi pööritada või õlgu kehitada aga no ei meeldi mulle sellised kohad, kus ma end eriti turvaliselt ei tunne. Aga Margus naudib seevastu minu eest ka. Kimab pidevalt mul eest ära ja ma siis olen nagu paanikas sabarakk, kuna ei taha üheski urkas üksinda olla. Kolasime vist enamus ruume läbi ja aare kah end just päris esimesest kohast kätte ei andnud. Tuli ikka otsida, kuigi midagi keerulist seal ju polnud. Mõnikord jääb lihtsalt see õige koht viimaseks. Aitäh! Mulle tegelikult ikka meeldis ka.
Natuke saime ikka majas ringi jalutada, aga leitud sai ja välja ka pääsesime.
Hea, et üksinda ei pidanud siia kolama tulema. Loogika pidas paika ja õige koht sai peagi leitud ning tänu pikema abile ka ka aare logitud.
Tänan peitmast.
Muidugi jäid taskulambid autosse. Aga õnneks leidsime õige koha kiiresti ja saime kiiruga siit urruaugust minema
Väga äge ja põnev koht, kindlasti otsige üles ;)
Väga põnev koht ja tasub kindlasti uudistama minna! Paarisrajal korduvalt käinud rallisid vaatamas, aga kõrvalolevate hoonete juurde varem sattunud ei ole. Enamus ruume sai läbi uudistatud.
Ametlik Saaremaa geotuur algas siit. Algselt küll hirmutati, et äratus on juba kell 5:00 hommikul. Õnneks õhtune lõõgastusvedelik mõjus Kaupole piisavalt hästi, et saime kõik mõnusalt välja magada ja märksa paremas seisus liikvele kui oleks olnud seda öösel ärgates. Kiire tankimispaus andis noorpaarile edumaa ja need jõudsid juba enne meid kohale. Kui meie sidesõlme otsima asusime oli majas kahtlaselt vaikne. No nii igaks juhuks tuli valjuhäälselt märku anda, et noorpaar midagi rumalat ei korralda. Seekord läks hästi, varitsemise asemel tabasin nad lihtsalt hiirvaikselt õiges ruumis pimeduses ootamas. Ruumi õigsuses kahtlust polnud ja meie saabudes sai ka Liis juba leitud karbiga rahus edasi krabistada ning meie kohalviibimine ära regada.
Mulle nendes hüljatud tondilossides kolada meeldib, vähemalt senikaua kuni mõnda naela jalga ei astu või kuskile auku ei koperda. Tänud.
Mul ei ole mingi probleem sellistes kohtades rahulikult ringi jalutada, mitte midagi ma ei karda siin!;)
Ridade alla väiksemas kirjas lisatekst: kui on turvaline kamp kaasas.
Täna oli, vägagi turvaline kamp oli olemas, seltskond, kellega võib end alati julgena tunda.
Kui meie ekipaaž kohale jõudis, oli tõkkepuu taga juba üks auto ees ja reetev jäljerida viis samasse kohta, kuhu meilgi asja;). Ega ma vist Silverit või Tarmot oma nägemisulatusest välja ei lasknud minna, nii oli täitsa mõnus kondamine, palju nurgataguseid sai läbi käidud. Hoones juba ees olijad oma asupaika ei reetnud, valitses vaikus, kahtlane vaikus, seepärast oli mõistlik kõvahäälselt teavitada, et ehmatada ei tohi. Varsti leidsimegi otsitava ruumi ja hetk hiljem ka peidus kaaslased. Võimsad hooned, siin pole nad tõesti nii koledad ja prügised kui paljudes sarnastes kohtades mujal Eestimaal.
Aitäh peitjale! Ilma geopeituseta (ja kaaslasteta) mina siia ilmselt ei satuks.
Hommikul saime peale kl 8 minema ja esimeseks punktiks oli Tarmo sidesõlm. Jõudsime teistest nõks varem ja otsustasime, et lähme juba luurele. Kohe esimese raksuga õiget kohta üles ei leidnud, mille üle mul oli hea meel, sest mulle lihtsalt meeldib sellistes paikades konnata. Ikka ju huvitav, mis teise inimese elamises on...No igatahes lõpuks Kaupo hüüdis, et on õiges kohas. Läksin järele ja leidsin aarde. Hakkasin just nime kirjutama, kui oli kuulda, et teised jõudsid. Mina varjusin, Kaupo kahjuks mitte ning üsna pea langes ruumi Tarmo valgusvihk, mis siiski vist meid ei tuvastanud, aga kui teised jõudsid, siis leidsid nad meid siiski üles. Lahe koht, aitäh tuvustamast!
Lõpuks oli jõudnud kätte aeg kui saab teha ühe korraliku geotuuri NKT tiimiga. Siis oli alati teada, et tuleb palju leide, aarded kaevatakse ka lume alt välja ja üldse saab palju nalja. Jõudsime Liisiga varem kohale, parkisime auto tõkkepuu taha ja jalutasime kohale. Peale väiksesse auku astumise oli kohale minek sujuv. Majas sai ikka tükk aega tube läbi käidud kui jõudsime õigesse. Ega ka aare kiirelt välja ei tulnud. Ma olin eelnevalt väga lähedal, aga jope katki tegemise hirmus õigesse kohta just ei hakanud vaatama. Liisi hakkas logima ning siis oli ülejäänud tiimi saabumist kuulda. Panime taskulambid kustu ja ootasime viisakalt ära kuni nad ka toa üles leidsid. Tänan aarde ja kirjelduse eest.
Tõkkepuu oli kenasti kinni, auto jäi seega soovitatud parklasse. Sissepääsu ees oli värskelt hammustatud õun. Kahtlustasime geopeitureid, aga täpselt siis, kui mööda treppi teisele korrusele tõusime, ilmusid ukseavast välja roheliseks võõbatud ja militaarrvarustuses noored. Õnneks olid nad mänguga kursis, kuid ei kahtlustanud, et selleski hoones midagi peidetud on. Panime siis kõik otsijad-leidjad kirja. Aitäh peitjale!
Auto jätsime tõkkepuu taha. Karp ilmutas ennast muidugi viimasest vaadatud kohast. Oli täna teised.
Jätsime auto tõkkepuu taha ja jalutasime sealt nulli poole. Kohapeal oli uudistamist ikka üksjagu. Vaatasime kõik ruumid läbi, sh õige muidugi ka. Aitüma siia juhatamast, täitsa tore on selliste paikadega tutvuda.
väikeste lastega suht raske seal pimedas kolada aga hakkama saime
Kuna Liiküla kordoni aardeleid tuli kergelt, siis võtsime sellegi ette. See ei tulnud nii lihtsalt. Olime sunnitud ikka kogu majapidamisele ringi peale tegema. Tänud
Jummel, siin oli niiii palju uudistada. Sideruumi jõudsin suhteliselt viimaste seas. Hästi säilinud, isegi mööbel veel tibens-tobens. Tänan kutsumast.
Esko ma tean täpselt mida sa seal tundsid hehehe ;) Nimelt peitmise ajal sõitsin ise ka pahaaimamatult sinna nulli välja. Kolistasin hoonetes erinevatel tasanditel ja tegin isegi rallirajal ühe kiirema ringi. Või noh nii kiire kui seal rööpasse ja kartulipõlluks sõidetud rajal liikuda kannatas ilma et hambad suust lahti rappunud oleks. Olin hommikul ignoreerinud ka hoiatavat kütusetuld, mis nüüd numbrite asemel hoopis kriipse näitama hakkas. Kell oli ju päris varajane kui Dejevost tulin ja lähim tankla alles suletud. Ja siis hakkas ikaldus pihta. Esiteks sõitsin ennast sellesama lukustatud raudvärava taha. Sohh siit ei saagi. Kõik väljapääsuteed mida proovisin olid mingilt maalt läbi kaevatud ja ära vallitatud. Tekkis juba selline ahastuse tunne et kuidas ma siit nüüd uuesti välja saan. Ja ega kompuutrist läbisõiduks ---km kuvatav pilt ka väga enesekindlust ei süstinud. No kurja kuidagi ma ju siia sisse sõitsin, kuidas siis nüüd enam tagasi minna ei oska. Mäletasin vaid et tulin sealt suunast kust ka Eskot onu Prill juhatada oli üritanud. Ja kusagilt tõkise kõrvalt oli metsavahele miski rada sisse sõidetud. Aga vot teistpidi silm ei suutnud enam seda rada leida. Ikka päris tükk aega sai kaarti põrnitsetud ja üritasin meenutada et millist haru ja põiget pidi siis ikkagi siia tulin. Lõpuks siiski leidsin ja pääsesin tagasi. Kuna kütus oli nagunii viimase auru peal siis põgenesin sealt esimese asjana Kärlale tankima. Raudväravapoolne tee ja märgid jäid tookord asjaolude kokkukukkumise tõttu tookord tegemata. Lisan siiski Esko soovitatud parkla lisapunktidesse. Ärge siis sealt väravast igaks juhuks edasi sõitke isegi kui ta avatud on ;)
PS. See pazarnõi $#!t mida sinna angaari kuhjatud on peaks olema lubjatuhk. Seda kasutatakse põldudel aktiivväetisena. Võin ka muidugi eksida aga minu eelmise visiidi ajal oli see angaar täiesti tühi.
Lugu sellest, kuidas ma Oriküla raketibaasi vangi jäin :o)
Vuran päeva viimaseks planeeritud aarde poole enne õhtust poe- ja tanklapeatust Kuressaares. Google juhatab nulli mingi imeliku terava jõnksuga, kuigi 3.5 km võrra lühem ligipääsutee on täitsa selgelt kaardil näha. Viga andmetes, otsad ühendamata, ennegi nähtud, saame aru, ignoreerime. Sõidan oma lühemat teed pidi otse nulli, läbi nõukaaegsest avatud väravast. Küljeaknast välja vaadates näen vilksamisi kulunud "Peatu ja anna teed" STOP märki, mis on jäänud sinna ilmselt kaheksakümnendatest. Pargin auto nullist napi 10 m kaugusele ja hakkan oma ekskursiooniga pihta
Raketibaas nagu need teisedki, tüüplahendused tunneb muidugi ära. Aga siiski, nagu varemgi tõdetud, Saaremaal on asjad palju rohkem säilinud ja kuidagi... suuremad. Seda kohe silmnähtavalt, siin samuti. Mul pole kiiret kuhugi, võtan rahulikult ja alustan nö eelroast, jättes magustoidu koos aarde tõenäolise asukohaga kõige lõppu. "Eelroaks" on lahtise otsaga standardne angaar, mille juures torkab erilisena silma seda täitev üüratu kuhi tundmatut ollust. Angaari kõige tagumises otsas saan selgust: olluse funktsiooniks oli tulekahju kustutamine ning toonases sovieet-internatsionaalses keeles nimetati seda pozharnyi shit :o)
Peahoone üllatab lisaks oma mastaapsusele ning võrdlemisi kõbusale säilivusastmele ka daatumitega, mida seinu ja põrandaid katvatelt ajalehtedelt-ajakirjadelt välja lugeda võib. 1989 - ok, aga 1991 mai - mjaa, paistab, et see kompleks oli täitsa lõpuni kasutusel siis? Kolistan läbi iga viimase kui nurgataguse. Kindlasti mitte mingi nostalgiatundega - ärge mõistke valesti - puhas uudishimu! Loomulikult on kõik segi pekstud, laiali paisatud, roostetanud, mädanenud, kõdunenud, hallitanud, kohati põlenud jne - aga Harjumaal on tänaseks kõik taolised kohad palju rohkem põlenud ning lisaks ühtlaselt kaetud uuema prahikihiga. Orikülas jagub huvilisele uudistamist kindlasti kauemaks! Mulle kui pool-huvilisele piisab umbes tunnist, siis login aarde ära ja lähen välja, eredast taskulambivihust mahedasse loojanguvalgusesse.
Tagasi õues, lasen lõõrid lahti ja hingan kõigepealt tubli mitu sõõmu värsket õhku täie kopsuga (öeldakse ainuses, ehkki tegelikult toimivad mul ikka mõlemad pooled :o) Järgmiseks mekin kohalikku õunasaaki (toorevõitu veel) ning sean sihiks Kuressaare surugaasitankla. Google'i pakutud kõrvalepõiget ignoreerides valin tee, kust territooriumile sissegi sõitsin. Aga hohoo... sa kurradi kurat, sama värav, kust enne vabalt sisse sain, on nüüd järsku jämeda tabaga suletud! Katariina Rosalie! Igatahes, selles situatsioonis ärkab minus esimesena loomulikult geopeitur. Lisaks Google'i soovituse kontrollimisele, võtan ette Maa-ameti kaardi ning seal nähtavad muud alternatiivsed väljapääsud. Kõik sõidan läbi, aga igal pool tõkestab läbipääsu teele ehitatud kraav+vall. Kontrollin täpsemalt ka jalgsi, korraliku maasturiga saaks üle küll, ent madalakõhulisega poleks lootustki, ei otse ega kuskilt ringi nihverdades, liiga põhjalik blokeerimistöö on siin läbi viidud. Territooriumile paigutatud värskelt puna-valgeks võõbatud tünnid ja autokummid viitavad peatse rallietapi ettevalmistustele. Katastrikaardi järgi on kogu ala sihtotstarbeta eramaa.
Pool tundi hiljem olen sama targalt uuesti peavärava tabaluku taga ning kaalun enda võimalusi. Mõistlikest jääb sõelale vaid üks: üks-üks-kaks... Nojah, sest mitte kuskil pole ainsatki telefoninumbrit, loomulikult mitte ka mingeid keelumärke või vihjeid eramaale. Pärast päästeteenistusest edasisuunamist saan situatsiooni selgitada veel kahele erinevale politseinikule. Nende jaoks olen tavaline pahaaimamatu turist, geopeituse mainimine polnud tarvilik ega muutnuks niikuinii midagi. Tagasi tulevad kõned tõdevad sama, mida juba niigi tean - Kaitseliit sel territooriumil ei tegutse ja eraomaniku andmed puuduvad. Mõni aeg hiljem suudetakse kitsamalt kohaliku piirkonna asjapulga kaudu siiski mingi telefoninumber välja uurida ning maaomanik kihutab võtmega objektile. Kuulen lähenevat bemmiraketti juba õige mitu minutit varem. Räägin lühidalt veel situatsiooni lahti ja juhin tähelepanu asjakohaste liiklusmärkide puudumisele, soovitades selles osas midagi ette võtta. Tunnistatakse puudusi ja nenditakse, et see tõkkepuu on tavaliselt kinni. Et baasikülastus oli tegelikult põnev, siis mul pole oodates passitud tunnist ajast väga kahju. Pikemaks jauramiseks napib aega nagunii, sest pean Kuressaarde kiirustama, et Saare Selveris jõuaks veel enne 11 toiduvarusid täiendada.
Ma ei tea kas maaomanik võtab ette territooriumi sissepääsu korrektse sildistamise või veendub, et värav ei jääks enam ristseliti lahti. Igatahes soovitaksin aarde juurde lisada parkla koordinaatideks 58.31641, 22.32706 - aitab ehk järgmistel tulevikus probleeme vältida. Baas on kindlasti külastamist väärt ning aardega tuba just eriti, tänud Tarmole, et see koht nüüd ka geokaardil tähistatud!
Siin läks selle geonädalavahetuse tripist kõige kauem. Mitte sellepärast, et aare end ei ilmutanud , vaid sellepärast, et nii palju oli uudistada.Nii äge koht lihtsalt. Tänud
Puhkuse geotuuri 6. päev algas meil Veere telkimislal. Silmad tegime lahti päikesetõusuks seatud äratuskella peale. Kui see sündmus nähtud, pugesime tagasi telki ennast välja magama. Pärast hommikusöök mere kaldal linde vaadeldes. Pärast seda oligi aeg kodinad kokku pakkida ja esimese aarde poole sõita.
Google juhatas meid järjepidevalt teetõkiste vallide ette ja siis tuli meelde, et siin ju rallirada ja vast ei pääsegi koordinaatidel asuva sissepääsu juurde. Sõitsime siis ralliraja väravasse ja kõndisime viimased sajad meetrid. Kõigepealt mõtisklesime mis ollus seal angaari sees vallides seisab. Välja ei mõelnud. Seejärel sooja päikese käest jahedasse ja pimedasse hoonesse avastusringile. Mulle väga meeldivad sellised kohad ja siin jagus meile avastamismaterjali ja ruume väga palju. Kõik ruumid said läbi käidud ja ka aare üles leitud. Äge, et siin on midagi ka säilinud, kuid kahju, et palju lõhutud. Aitäh siia juhatamast!
Aardele lähenedes proovisime kolme teed. Kõik lõppesid tupiku või keelumärgiga. Otsustasime auto kolmandale proovitud teele jätta ja seal jala edasi minna. Sissekäigu leidsime kiirelt. Uudistamist jagus väga palju, käisime kõik ruumid läbi. Enamvähem viimasest vaadatud ruumist leidsime aarde. Olime seal päris pikalt ja peale tuli veidi rusuv tunne, niimoodi elada, et päevavalgust ei näegi.
See oli üks huvitav militaarehitis kus uudistamist jagub üksjagu. Päris kõiki tube me läbi ei käinud kuna Kristjan varemleidnund vähendas veidi me otsimispiirkonda.
No ei meeldi, ei meeldi, ei meeldi mulle sellised kohad. Muidugi tore, et need teistele rõõmu pakuvad ja ega ma tavaliselt jätan need aarded lihtsalt vahele. On seda valikuvabadust siin maailmas ikka piisvalt veel. Aga kuna Kristjanil oli see leidmata, siis ei tahtnud üksi autosse konutama jääda ka. Kuna ma ise eelistan võimalusel ikka ka ise kontenerini jõuda, siis logitud kuupäeval käisin kahes toas, aga edasi ei julgenud minna ja ootasin õues. Päev hiljem korduskülastusel, et ka Ove nime kirja saaks käisin logiraamatu juures ikkagi ära. Oli hirmus, aga sain hakkama. Aitäh!
Olime Vilsandilt tagasi Saaremalt, eesmärgiga jahtida kohe-kohe avalduvaid LK 110 aardeid. Kui aga esimene ports neist avaldati aga hoopis teises rahvuspargis, otsustasime õnne proovida ja aega parajaks teha Sidesõlme aardega. Kuna territoorium oli suur ja parajalt huvitav oli ka, siis kulus rohkem aega niisama ringi vaatamisele kui aarde otsimisele. Kui olime seal vähemalt tunnikese ära kulutanud (ja selle aja sees ka aarde leidnud) tuli auto poole liikudes seni kadunud internet korraks tagasi ja selgus, et uued aarded on saare peal juba avaldunud. Eks nüüd hakkas kiire ja tuli auto suunas liikuda. Aitäh, põnev oli!
Koordinaatide teisendamisel lasin näpuka sisse ja paar numbrit jäi vahelt ära. Sissepääsu koordinaat on tegelikult 58 19.088 22 19.517. Aitäh Leviale tähelepanu juhtimast ;)
Suhteliselt kiiresti leitud, seadmed tuttavad ja eks jäänused reedavad toa olemust. Loodan, et ei vihjanud liigselt, kui siiski, võin selle osa logist kustutada. Koht on põnev ja hirmus tegelikult, mis tingimustes pidi noormehed sõjaväes olles elama. Meil praegu loomadel ka paremad elamistingimused. Saaremaa kahjuks selliseid tondilosse täis. Aitäh peitjale siia juhatamast!
Täna on selline tore päev, kus saab kokku umbes/täpselt 4 aastat sellest, kui ma leidsin ja logisin oma esimese geoaarde. Selleks oli Salomon Vesipruuli aare ja ikka Saaremaal. Ega ma sellest muidu jutth ja välja ei teeks, kui just hiljuti sellise aardekarbi sisse nime poleks kirjutanud, mis geoaastapäevaks õnne soovis ja nägi ette, et geosünnipäeval aare tuleb leida.
Täna siis olin Saaremaal ja siin tuleb nende aaretega eriti ettevaatlik olla. On nad ju mul põhimõtteliselt otsakorral. Ja mis suur ônn valdas mind, märgates, et uus ja paljulubav aare on peitu pandud. Egas midagi, otsinguretkele.
Kahmasin paar sõpragi kaasa ja nii me täisvarustuses kummikute ja jopedega kohale saabusime. Kusjuures, kui ma kogu kummiku/jopejutu suutsin kõigile selgeks teha, siis taskulamp oli kaasas ainult minul. Õnneks tänapäeva tehnoloogia võimaldab valgust ja nii me saime mõistlikul määral hargenda. Väga kaua ei läinud, üsna pea oli geonina vedanud õigesse kohta, kusjuures, Sven oli selle juba leidnud ja jättis mulle avastamiseks.
Raamat lahti avastasin, et ma olen puhtjuhuslikult täiesti esimene. FTF läks kirja 17.07.2020 kell 18.23. Igati sobiv koht, aare ja esmaleid minu neljandaks geosünnipäevaks. Aitäh ägeda koha tutvustamise ja aarde eest.