Torumeeste

 4 

Mingil varasemal ühisel aardeotsingul tulid jutuks torumehed ja kuna vajati statiste "katte tegemiseks", siis olin igati valmis otsingutega ühinema. Aitasin maapealsete töödega nii hästi kui oskasin. Suur aitäh geosõpradele ja peitjale!

 5 

Selle aarde otsimine koosnes peamiselt ootamisest. Kõigepealt ootasin, kuni mõistus hakkaks võtma. Siis tutvusin erinevate standarditega ja tegin väikseid katsetusi veega - tundus, et need katsetused lähevad aktsiisikaupu kasutades kuidagi liiga kulukaks. Enamvähem lähedusse sain rohelise tulemuse kirja. Mingil hetkel käisin Annega lõpu läheduses. Ootasime mõlemad, et inspiratsioon meid tabaks, aga seda ei juhtunud. Siis otsustasin, et tuleb ikkagi kõik välja panna ja tegin katsed kange alkoholiga ära. Sain täitsa täpse joomingu toimumise asukoha teada. Erinevates retseptides ei saa paraku alati koostisaineid üksühele asendada...

Sotsiaalsete geoaarete otsingute käigus selgus, et torustikuhuvilisi on Tartus veel. Aarde leidmise tõenäosus suurenes päris mitu korda, kui nad olid nõus jõud ühendama.

Täna siis pidime peo maha pidama. Sellest üritusest kujunes ka teataval määral ootamine. Kõigepealt ootasime ... bussi. Siis võis kohapeal näha pilti, kuidas 3 naist seisavad augu ümber, augus toimub torustiku inspektsioon infrapunavalgusega, et kindlaks teha, kas alkoholiga toimunud mõõdistustööd on torustikku kahjustanud. Naised vähemalt kirjutasid mingile väiksele paberitükile hoolega protokolli, muidu ei teagi, mis neist seal tähtsa töö juures kasu oleks olnud, teadagi, et ainult mokalaat augu ümber. Teiseks sai tegeletud ka PR-tööga. Sest kuigi bussi saabumise järel mugukonsentratsioon sündmuste epitsentris langes, siis selgus pärast operatsiooni algust, et see ei langenud mitte nullini. Õnneks olid abivalmid mugud väikese veenmise järel lahkelt nõus loobuma plaanist meile appi tõtata.

Aitäh vahvatele kaaslastele! Ja suur tänu peitmast ja vinge mõistatuse eest!

 5 

Täna sai taas ette võetud üks aare, mida kambakesi lihtsam vallutada kui üksi. Õiges kohas oli paari minuti küsimus, aga loomulikult sattus just selle paari minuti jooksul paar abivalmit mugu mööda minema. Tore, et inimesed ikka abi pakuvad ega jaluta niisama võimalikest hädalistest mööda. Kokkuvõttes ei olnud hullu midagi, aga teist korda ka proovida ei tahaks. Õnneks täna ei unustanud midagi aarde juurde maha, mis korduvkülastust nõuaks. Aitäh peitjale ja kaaskanalisatsioonihuvilistele!

Hea meel, et siia suvel ei sattunud. Kahekesi oli lõbusam kah, aitäh!

Tõmbasin erksad töötunked selga ning läksin otse väljaarvutatud lõppu. Küllap mõjusin piisavalt torumehena sest mittekeegi ei tundnud huvi selle sukeldumise vastu, mis osutus oluliselt lihtsamaks, kui olin ette kujutanud.

Tänan peitmast.

Logitud.

 3 

Nii õudsat asja annab ikka peita. Pigem tekib küsimus, et kui kaugele on nõus mõned peitjad minema, et teistele sellist pulli pakkuda. Mul oli veel üleval valvurina lõbus, iseasi kui tore Tarmol sääreni sita sees roomata oli... Välja tulla sai ta palju kiiremat teed pidi, sest ega geokontrolli täitsa põhja ei saanudki, pidi ±30m sees otsima hakata ja sai kõige inimlikumast kohast sisse mindud, aga sellel oli oma hind, sest tegelikult jäi see eelmainitud raadiusest välja... Seetõttu ka pikk rännak aardeni. Aga vähemalt lõpp oli õnnelik ja päris naljakas oli Tarmot näha tänavaplaati nõksutamas. Üks mugu juba jõudis küsida, et kas teil kõik korras, kui hüüdes pidin sidet pidama. Ju pidas vaimuhaigeks, et üksinda karjun seal. Edasi sai juba telefoni teel. Tänud meeleoluka aarde eest...

 12 

Sylli tõi tegelikult välja sellised asjad, millega me geopeitudes tihti kokku puutume, kuid nähes karpi silmapiiril terendamas - lihtsalt unustame. Legaalsuse koha pealt ma ei oska väga kaasa rääkida, küll aga vaidlen vastu sellel kohal, kus mind hulljulgeks peetakse. Täiesti vastupidi - veidi hull küll, aga mitte julge. Aga teema on tegelikult oluline! Kirjeldan olukorra seda külge oma silmade läbi:

Nähes kahte naist säravate silmadega tundmatusse paska sukeldumas, tegin sealsamas üleval kiire riskide hindamise, mis jätkus all jooksvalt edasi.

1. Rahvast piisavalt, selle taha asi ei jää.

2. Köis olemas ja kui vaja, saab häda korral midagi/kedagi august välja tõmmata - vajalikku varustust järele saata.

3. Mis seal reaalselt kõige ohtlikum on? Vesiniksulfiid ehk väävelvesinik (H2S) kanalisatsioonitorudes/kaevudes. Paarist hingetõmbest piisab, et teadvus kaotada ja siis tuleb kiiresti inimene värske õhu kätte toimetada. Eestis on selle kätte surnud nii töölisi, kui nende päästjaid. Ronisin esimesena alla, käpp oli iga astmega selliselt ümber redeli põimitud, et kui pilt eest läheb, siis ei kuku alla vaid jään redeli külge kättpidi rippu ja sealt saab mu kõrvupidi välja tõmmata. Väävelvesinikule iseloomulikku ammoniaagi-nuuskpiirituse-mädamuna segu lõhna tunda ei olnud. Metaanioht jäi veel, kuid seegi on iseloomulikult ära tuntav. All oli tunda kerget tuult - risk maandatud, võib katsetada.

4. Veevool. Õnneks õiges suunas - tuleb minna ülesvoolu - üks risk vähem. Allavoolu tuleks köiega julgestada. Vool on küll tugev, kuid jäin spagaatides redeli äärde. Kui järgmised tulid, said nad mu jalalabale toetuda ja turvaliselt ülesvoolu minna. Kui peaks libisema, siis redeli sai seina küljest lahti sel kombel, et keskelt enda poole tõmmata. Redel jääb risti ja keegi allavoolu ei lähe. - Risk maandatud.

5. Paanikahoog, teadvusekadu. Pole väga suur probleem - kui ükskõik, kellega meist juhtuks, siis ülejäänud kaks suudaks olukorras selget mõistust nii palju säilitada, et hakkama saaks. Kui lihtsalt vaja teadvuseta inimene välja tuua, siis saab seda teha tuttavast redelist kombineeritud kanderaamiga. Ülevalt köis alla, redeli külge. Inimese saan oma fliisi ja pükstega sinna külge fikseerida ja tulebki torust välja nii luks kanderaamiga, et kade hakkab :)

6. Kukkumine, luumurd, jala väänamine. Samasugune roostes redelist kombineeritud kanderaamitransport. Üleval oleval jõugul on piisavalt loomajõudu, et sealt välja sikutada. Redeliga oli võimalik kõigis torudes vajaduse korral liikuda ning mul oli Salme näol vägagi korralik ja adekvaatne abi võtta, kui oleks vaja läinud. Pärast lihtsalt köis külge ja sikutad peesitaja päevavalguse kätte. Veidi ebamugav, aga teostatav.

7. Bioloogiline oht - saad mingi pasanteeria kaela, mille tõttu paar nädalat kõht lahti on ja mille käigus kaotad vb 10 kilo. Enamasti on need ravitavad ja 10kg kaotuse üle ma väga ei kurda. Vähemalt mina mitte :) Peale tsivilisatsiooni naasmist püherdasime lumes nagu marutõbised penid, et vähemalt enesetunne parem oleks :)

8. Telefon - Maa all oli isegi Telia levi olemas. Testkõne läks ilusti läbi ja mõlemad pooled kuulsid teineteist. Saab vähemalt luugi all sidet pidada ja see on mõnikord väga oluline. Eriti, kui on vaja küsida, kus karp on :).

Ühesõnaga, ärme võta hulljulgeid riske vaid kaalutletud riske. Iga ohu korral, mida märkad, võiks olla "kaart tagataskus". Ja lisaks "jokker" selleks puhuks, kui ilmneb oht, mida ei märganud.

Ei olnud plaanis eilse seisuga, et täna siia tuleme. Hommikul Tartu poole veeredes olid uued tuuled. Kunagi oleme siin tuulega võidu käinud ja käed taskus minema löntinud. Täna silumist ja avastamist jagus siin ikka väga-väga pikaks ajaks. Ei minust küll torumeest ei saa. Tänud kaaslastele.

 1 

See aare oli üks põhjus, miks sai teekond Tartusse ette võetud. Korraks mainis Aive seda aaret ja me kohe hakkajad, et jah, läheme ajame küüned taha. Ässitasin veel eelneval hilisõhtul Kristjanit, et kuule, torujüri oleks vaja. Tema muidugi kohe käpp. Nii saidki vajalikud abikad kaasa võetud. Peale sündmust sai koht välja vaadatud ja tegudele asuda. Kokku sai meid sinna turvama päris palju, kes teadlikult, kes mööda minnes. Lõpuks sai päris lõbus tunnike seal mööda saadetud. Jääb pikaks meelde. Aare sai leitud ja ega ei saanudki hästi aru, miks sinna alla pidi ronima. Täitsa lihtne oli ju. Igatahes on nüüd meel hea, kummikud puhtad ja elu on lill... Aitäh

 7 

Ma kohe ei tea... Päev oli üldiselt väga emotsionaalne ja meeldejääv.:) See torumeeste aare nüüd! Olen segaduses, et mida peitja selle aardega päriselt mõtleb. Olin segaduses ka kogu aja kohapeal, mil toimus kõik see, millest teised geopeiturid selle päeva logides kirjutavad. Esiteks tuli kohe meelde šokk lapsepõlvest, kui ma olin pealt näinud, kuidas väike laps kaaneta solgitorusse kukkus ja kuidas suvaline möödakäija teda päästis, kõik ümberkaudsed inimesed teda hoidmas, sellest, mis päästjal maa alt veel välja paistis. Kes hoidis püksisäärest, kes kinganinast. Tookord läks kõik õnnelikult, nagu ka seekord. Laps elus. Aare leitud. Kuigi aardeleid tuli teisest otsitud kohast. Kodus võtsin asja käsile ja leidsin Tartu linnavalitsuse lehelt igasugu dokumente ja planeeringuid. Leidsin ka otsitava, mille järgi sain üsna palju selgust, mis toimub Tartu linna all. Iseenesest on see põnev. Kui legaalne ja ohutu on seda ise kohapeal aga üle vaatama minna, see on juba iseküsimus. Ma töötan noortega ja ma ütlen neile tihti, et jah, ma luban teil riskida ja eksida, kui see ei ole teie elule ohtlik. Seekord seal avause serval ma selles nii kindel ei olnud. Kui keegi mulle kinnitaks, et sellises kohas ei teki elule ohtlikke situatsioone (keemilised ained, gaasid, bakterid jm), siis oleks see kõik väga viimasepeal väljakutse. Aga hetkel olen kahevahel ja kahtlen aarde väärtuses. Eriti, kui on võimalus, et seda saab otsida ilma põhjaliku kodutööta ka valest kohast. Aga kiidan kolme hulljulget ja ettevõtlikku geopeiturit, kes sellise tundmatu väljakutse vastu võtsid!

 16 

Tiksun rahulikult nulli poole ja ühel hetkel näen, et haa, mitte ainult geopeiturid ei korralda ilusa ilmaga sündmusi vaid torumehed teevad oma tsunftiga samamoodi. Lähemale jõudes selgus, et ikkagi olid geopeiturid. Kõige esimese laksuga löödi kopp maasse sellisel kombel, et pool linna kanalisatsiooni jäi konksu otsa ja napilt oleks kogu torustik välja sikutatud nagu vihmauss sõnnikuhunnikust. Õnneks oli vale koht ja panime ukse kinni tagasi. Next step, uus urg. Käivad seal siis nagu rotid ümber palava uru ning vahivad otsiva pilguga ringi, et kes kõige paremini sinna sobiks. Urgu pugemiseks valiti välja Anne. Et kui kusagil kilomeetri kaugusel torud järjest peenemaks lähevad, siis tema jõuab kõige kaugemale välja enne, kui torusse kinni jääb.

Anne on muide nii peenike daam, et võiks vabalt mööda torusid kõrvalmaja korteri kraanikausini välja jõuda ja sealse pererahva surnuks ehmatada.

Vahivad siis kõik seal uru serval ja nihelevad, et "mine sina.. ei ei, mine sina". Tögan siis Salmet, et "noh, mis passid, vupsa urgu", mille peale see tüdruk annab kindad, et "okei, hoia siis mu kindaid" ja hakkab jopet seljast koorima. Keegi veel arutas, et peaks köied tooma ja igaks juhuks ümber siduma, et turvalisem oleks ja pasavesi allavoolu ei viiks. Kino oli ikka korralikult. Kuidagi imelik oli endal sinna servale kõõluma jääda, kui kaks õrnema soo esindajat osutusid tegelikult kõvemaks, kui esmapilgul arvata võiks ja mingit hirmupoegagi välja ei näidanud. Niisiis andsin ka oma jope seljast ja pugesin urgu. Assa nuga, mis seal all toimus. Kõigepealt esimeseks oli mingi roostes ja ligane redeliraip seinast lahti ja tahtis koos minuga alla sadada. Õnneks jäi koba peale püsti ja kuidagi üle pasajõe spagaatides õnnestus seda nii kaua stabiliseerida, kuniks ka Salme ja Anne alla jõudsid. Olime omadega jõudnud kusagile vahejaama, kus kaks väiksemat toru said kokku üheks suureks. Suur oli umbes selline, et seal kannatas pead hoides liikuda, kuid vett oli palju ja voolas kiiresti. Või kui palju selles olluses üldse vett oli. Väiksemad olid sellised, kus Anne sai roomates või sarnaselt edasi liikuda. Kuna üks oli veerandi jagu sültjat okset täis, siis valis ta selle, kus hallikas vesi kohises ning vudis ülesvoolu. Ma proovisin kuidagiviisi spagaatida üle jõe ja jalad surid vaikselt ära. Salme oli serva peal ja pidas paremini vastu. Isegi nii hästi, et iga kord, kui ma nihelesin, siis haaras ta mu kraest kinni, et ma allavoolu ei kaoks. Selle tsikiga kannatab igakell luurele minna - saab ise hakkama ja tarib teised ka kõrvupidi pasast välja. Veidi aega läks mööda ja siis hakkas tunneli kaugusest valgus paistma. Veel natuke.. siis hakkas ka Anne sajatamist kuulma. Tuli välja, et vale toru. Üldiselt seal kohinas suurt midagi kuulda ei olnud. Nojah, vale siis vale. Anne sukeldus kõrvaltorusse - sinna, mis oli veerandist saadik oksetaolist ollust täis. Niipalju veel nägin lambivalgel, et mõnekümne meetri kauguselt kohiseb toru laest mingit lögast plöga alla. Raudne leedi läbis kogu selle takistuse ning kadus kusagile käänaku taha. Veidi aja pärast ei olnud ka vandumist kuulda. Sätin ennast mugavamalt istuma mingi betoonserva peale, ning iga kord, kui nihelesin, olid Salme küüned mu kraes kinni. Mõtlesin endamisi, et ju ta ei taha lihtsalt Annega kahekesi torusse jääda, kui ma allavoolu lähen ja püsisin edaspidi rahulikumalt. Mingil hetkel kõik kordus (kõigepealt kostus vandumine ja siis valgus kaugusest). Tühi töö ja vaev, lasin tüdrukud redelile ja ronisime maa peale tagasi.

Lõpuks saime siis teada, kus aare tegelikult oli. Mida? Nii lihtne? Sips ja valma.

Kui keegi näeb nulli lähedal ebamääraseid suuri oranžikaid laike lumel, siis seal me lihtsalt püherdasime endid puhtamaks, kui torust välja saime.

Ja need naised on küll raudsed leedid, päriselt. Enamus isastele teevad silmad ette.

Aur ja pasatunnel. Peaaegu nagu rong ja Austria suusakuurorti tunnelid mägedes, lihtsalt lõhnab teisiti.

Taevatrepp, mis ei tahtnud enam seinas püsida.

 11 

Mind see torutööde värk ei ole kunagi tõmmanud ja kuna Tartus leidmata aardeid palju, siis see täpike oli täitsa tähelepanuta õnnestunud jätta. Kui hommikul nägin üht kummalist abikat autosse pakitavat ja kuulsin väidet, et seda on vaja torutöödeks, siis tundus et täna enam see asi nii lihtsalt mööda ei lähe. Sündmusel kostus ühest ja teisest seltskonnast entusiastlikke lausekatkeid torumeeste aardest. Seega tundus, et ainest on uueks minisündmuseks.

Kui meie objektile jõudsime, oli tubli torunaiste brigaad juba läbi viinud esmased sündmuskoha vaatlused ja toimus intensiivne leiumaterjalide menetlemine. Ja seal, kus rahvast juba oli, sinna tuli ikka juurde. Õnneks ka mõned torumehed, kes aitasid nii jõuga kui moraalse toega. Kambaga tehakse ikka uskumatuid lollusi ja üksteise toel tegid meist kolm ka üsna ekstreemseid asju. Aga see aare just selline on, mida pole mõtetki üksi otsima tulla. Juba turvalisuse huvides. Meie jäime kõik ellu, mõned küll pärast aardeleidu natuke räsitud moega, kuid tundus, et siiski väga õnnelikud. Peitjat siin kiitma selliste aarete eest küll ei tahaks hakata. Pigem tänusõnad Annele, Mikile ja Salmele ning kõigile, kes meiega seal "lõbutsesid".

 3 

Kui jutuks tuli,et täna võiks torumeest ka proovida olin kohe nõus.Olin küll rohkem publiku osas aga eks neid on ka vaja.Anne oli kõige tublim ja teda toetasid Salme ning Miki ning ülejäänud olid parimad kaaslased.Aitäh!

 5 

Aare sai lahendatud kohe, aga juba logide järgi sain aru, et üksi ma sinna ei lähe. Isegi vaatama mitte. Kuni täna Tartu poole vurades sai selgeks, et igaühest võib saada... (seekord mitte kosmonaut ega mõrvar vaid) Torumeeste aarde leidja. Suurt kasu minust kohapeal ei olnud, aga sutike aitasin ikka. Igatahes sai osadele meist Tartu tükk maad selgemaks ja lõbus oli kah. Ja politsei sai seekord üle kavaldatud. Aitäh! Eelkõige kõige kogenumale selle aarde otsijale ehk Annele ja muidugi vahvale geotiimile!
PS: Miki geonina on lihtsalt imetlusväärne ;)

 9 

Geovastel andis põhjuse kokku saada mehisemat seltskonda, õigem oleks öelda, et siiski naiskonda. Eelmine päev veel ärgitasin, et siis teine oufit omale kaasa haarata, tulem oli aga see, et taas ilmusin kohale 2 kätt taskus nagu eelnevad 3 korda. Ja nigu sellest veel vähe oleks: 3-s kord jäime polleritele vahele, sest ronisin, asi päädis tookord hoiatusega ja nüüd palun, ei saa veel midagigi teha, kui mööda sõidab jälle Sipsik. Ma ei saa aru, kuda ja kust nad nii vaikselt ilmuvad, minu sisemus juba võttis äreva hoiaku. Õnneks ei keeranud nad ümber.

Aardest siin midagi iitsatada ju ei tohi, tahaks öelda, et suts ja valma. Suts oli täna üüber pikk ja valma oli vaid siis, kui õigest kohast leitud sai. Kui keegi oleks küsinud, kuda pärast kohv maitses, siis nii sitta söökli ehk statoili kohvimaiku pole mul elus veel olnud ja kui tavaliselt pesevad inimesed ennast 1x päevas, siis mulle tundus kodus, et 2x on täna vähe, mis vähe. Tänud, mu headele geokaaslastele, kellega koos sain nime kirja! Ma ütlesin juba 1-ne kord juuu, kus see aare asub.

To Liis: tõesti, Issand, Anna, Mõistust!

 2 

Teinekord tuleb endale ikka meelde tuletada, et geopeitus on täiesti vabatahtlik ajaviide ja teeme seda omal vabal valikul. Eks siis valisime meiegi täna selle tee tulla siia seda aaret logima. Ei olnud kerge, ei olnud. Aga nado, Fedja, nado. Ju siis oli vaja. Tehtud.

Nagu mõnede varasemate leidjate puhul, tegime meiegi siin enne Proua juurde minekut aega parajaks. Pimeduse varjus täitsa kannatas toimetada.

Tegime eeltööd, saime targemaks ja tuleme tagasi kunagi.

 4 

Anna. Taevas. Kannatust.

Ülikooli esimesel aastal ütles legendaarne professor kuldsed sõnad: ,,Õigust on täpselt nii palju, kui palju me ise seda enda ümber loome,". Me siis ei loonud õigust ja päris kindlasti tegutsesime illegaalselt. Eks geopeitusega satubki kohtadesse, kuhu muidu ei satuks.

 8 

Hiljuti arvasin, et võin vabalt ise elektrik olla, ei saa ju miskit keerulist olla. Muidugi käis pauk ja elutoa lambid enam ei süttinud;). Tuli targem, kõigepealt ironiseeris, et lülitame lihtsalt korgid uuesti sisse, hahaa, pusis seejärel mitu tundi, lõpuks enam ei naljatanud, tõstis ka käed üles. Tuli ikka kutsuda natuke rohkem elektriku moodi elektrik;)
Tükk aega ei taha enam ise elektrikku mängida.
Torumehe ametit pole õnneks tulnud vajadust päriselus katsetada. Noh, aga geomäng pakub ju võimaluse igasuguseid ameteid proovida, programmeerijast torumeheni.
Huh.

Päriselus kutsun vajadusel pigem toruabi;)

 6 

Njah, kohale jõudes pani olukord kulmu kergitama. See on ilmselt see aare, mis minu arvates peitjale muhke teenib. Kui aus olla, siis minu poolest oleks võinud see aare leidmata jääda. Õnneks oli meie seas entusiaste, kellele see mitteleid poleks rahu andnud ja toimetasime võiduka lõpuni. Peidukoha legaalsuses kahtlen sügavalt. Oleks minu teha, paneks selle aarde lukku, kuni haldaja kirjaliku loa esitamiseni. Aga mis ma väike mutter siin ikka kobisen, äkki ongi luba olemas ja jäuran niisama!

 1 

Kui hea multitööriist kaasas, siis saavad kõik aarded leitud. Ega palju rääkida ei saagi, kui et tegu väga omapärase aardega, midagi sarnast Eestis küll pole.

 7 

Olgu selle viinavõtuga kuidas on, aga arvan et kõige paremini ilmestab seda aaret hoopis üks vana hea anektoot.

Vana torumees ja õpipoiss saabuvad toruummistuse juurde. Vana torumees vaatab toruauku mis on pilgeni $#!!@ täis, mõtiskleb hetke ja hüppab ilma igasuguse kõhkluseta rinnuni $#!@ sisse. Natuke kobab kätega ja hõikab siis õpipoisile "17 võti!". Pisut ukerdamist kui hüüab uuesti "nüüd 19 võti!" Taas pisut ukerdamist kuni $#!! Hakkabki ära voolama ja toru muutub kuivaks. Vana torumees pühib higi, ronib siis august välja ja ütleb õpipoisile " näed õpi kuidas asjad käivad, muidu jäädki ainult võtmeid kätte andma"

 2 

Eks viinadega ole jah nii, et erinevad nad üksteisest etanoolisisalduse, lisandite, temperatuuri ja ühe, teise, kolmanda osas veel. Täpselt ma seda ei teadnud, millise viinaga need konkreetsed torumehed läbi olid harjunud ajama, aga lõpuks õnnestus asjad nii ära korraldada, et mehed said kaks torutäit ja 200 g peale täitsa tavalist 40% riigiviina.

Mis aarde asukohta puutub, siis tuli päris suure üllatusena, et selline asi sellises kohas üldse eksisteerib. Kuidas peitja sellele jälile sai – natuke uudishimu tekitab, aga ma ei tea, kas soovin teada. Läheneda saab mitmeti ning me ei valinud geoloogiga just kõige lühemat teed, aga kindlasti ei teeks seda ka teist korda minnes – milleks poolt elamust lihtsalt raisku lasta!

Lugesin eelpool kirjutaja tõdemust, et tegemist on järjekordse aardega alustavatele geopeituritele, kes seeläbi teada saavad, mis geopeitus endast kujutab. Ma olen sellega täiesti nõus – väga tore on tõdeda, et geopeitus on mäng, mis oma vaheldusrikkuses ja mitmekesisuses võib viia täiesti ootamatutesse ja seniarvamatutesse kohtadesse, ning antud aarde läbi ilmestub see enam kui hästi. Aitäh peitjale!

 2 

Nulli jõudsime kella 1 paiku hommikul ja ausalt öeldes oli kohati tükk tegemist, et oma ponnistusi möödasõitvate autode eest varjata. Kaasas oli meil kaks abivahendit, millest ühte ma ignoreerisin ning selle asemel oma sõrmed appi võtsin. See oli ka peamine põhjus, miks sissepääsu pilet tuli lunastada vasema käe III ja IV sõrmejälgede hinnaga. Ma ei kujuta ette, kuidas Phantom selle koha avastas. Ei oleks oodanud sellist leidu päris sellisest kohast. Ma mõistan, et värskelt alustaval geopeituril oleks mõnevõrra suboptimaalne antud aardest alustada, aga sobivamaid aardeid on terve Eesti täis.

Kokkuvõttes igati väljakutsuv ja nauditav aare. Ma tänan!

Peale südaööd oli mugav seda aaret logida, kedagi ei olnud läheduses liikumas ja sain märkamatult objektile siseneda ja hiljem ka väljuda. No on ikka üks porine töö see torumeestel. Aga muidu üks täiesti tavaline aare ja maastik oli ka lihtsavõitu, no 3,5 ehk annab välja.

 3 

Leitud tänan kõige parem on kas torumees kaasa võttta või taksikoer

Sai vaatamas käidud.

 6 

Kui aare tuli, siis sai koordinaatidega mässatud. Päris täpseks neid ei saanudki, aga 30m raadiuse näitas kätte. Sai ka kohapeal ringi tatsatud, kuid esimene hetk ei olnud mul seda torumehe mõtlemist - ju oli viin puudu. Mingi aeg sai asi läbi hammustatud, kuid linnavurlele kohaselt kodus sobivaid tööriideid ei olnud - tuli meeles pidada, et kunagi maalt kaasa haarab. ...ja sinna ta jäi. Pühade aegu hakkas see asi aga uuesti häirima. Lausa nii palju, et sai proovimas käidud.

Esimesel rünnakul: selge pilt, varustus on nõrk.

Teisel rünnakul (nädal hiljem): kurat, varustus ikka nõrk.

Kolmas rünnak (jälle nädal hiljem) viis siis sihile. Aga loomulikult oskasin ma ka päeva valida. Esiteks, temperatuur -12,5. Teiseks, päeval sai tehtud talve esimene suusatiir, kus tagasi ei hoidnud, seega jalad süldid all. Kõige tipuks sain topsi leides aru, et olin võtnud pikema tee - saaks ka lühemalt, kui teistsugust torumehe varustust kaasa võtta. Nojah, jälle targem, aga vähemalt tehtud.

TTF läks kirja 0:25. Ei võtnudki poolt aastat aega, paar päeva jäi varuks:)

Hetkel ei ole kindel, kas see pigem innustas raskemaid aardeid otsima, või tõmbas hoogu maha, aga aitäh Tanelile sellegi poolest.

 3 

Järjekordne aare alustavatele geopeituritele, saavad teada, mida geopeitus endast kujutab. Olen elus piisavalt sellistes kohtades viibinud, aitab küll. Neljas Taneli aare, mis ilma leidmata ignoori läheb. Tänan!

 12 

I'M BACK! STF kell 19:09. Tihe esikolmiku rebimine keset Tartu linna - "vaid" 22 päeva peale esmaleidjat teine leid. Tulin seekord koos õega, tänu kellele ma jõudsin leiuni. Ega siin palju lobiseda ei saagi, muidu ilmselt reedab. Võrreldes esmaleidjaga läks mul vaja vaid üht abivahendit. Igatahes järjekordne "üle võlli" aare Tanelilt. Aitäh!

I'm back!

Torumees Stepanovitš

 3 

Ma ei tea, Anne, suht korralik õllekast oli - võtsin koju kaasa.

 11 

Kohapeal osutus peidik liiga kõvaks pähkliks. Tunkinaatorile oli see loomulikult möödaminnes lihtne leid... I'll be back! :D

I'll be back!

 18 

Minu meelest on Taneli huvifookus viimasel ajal järsult muutunud. Suunas, milles ma pole kindel, kas ikka kiidan heaks... :o) Olgu, eile õhtul võtsin mõistatuse ette. Tagantjärele targalt, pingutasin lahendamisega tiba üle ka, tegelikult polnud nõnda põhjalikult tarviski. Aga pärast geokontrolli täpseks ajamist vähemasti tean nüüd, et see viin, mida mehed torudesse tahtsid peita, oli tavapäratult lahja kraadiga, vaid 20%.

Kuna Tartu torumehed on ilmselt kõik puhkusel ja juba õrnema soo esindajad objektile vaatlustöid teostama saadetakse, siis otsustasin kohalikele appi tulla ning käpa külge lüüa. Päise tööpäeva ajal loomulikult, enamvähem paslikus varustuses, ainult viin puudus. Esimene üritus läks luhta. Jõudsin tegelikult juba täitsa alustada, kui piirkonda ilmus (ja parkis!) vilkuritega (õnneks küll vaid kollastega) sõiduk. Pidasin paremaks oma tegevuse jäljed kiirelt likvideerida ja pooleteiseks tunniks vaateväljast kaduda.

Teine katse oli edukas, viies sihini kell 10:24. Puhas raamat - noh, nüüd enam mitte. Kui juba kohal, siis aaret otsima väga ei peagi. Ainsuses markeering konteineril viitas ühele oluliselt lihtsamale töötsoonile Harjumaal. Eks igas ametis leidub kergemaid ja raskemaid ülesandeid. Pühendunud geopeitur proovib aga õhinal kõik järele, kutsu ainult :o) Tahaks näha, kuidas keegi seda ilma abivahenditeta logima pääseb. Mul läks tarvis kaht eset, mida geotuuril niisama küll taskus ei kanna. Üldiselt juba kardan järgmistel kuudel ilmuvaid Tartu aardeid :D Aitüma väljakutse eest!

 4 

Geopeitus on õpetanud kastist, mitte torust, välja mõtlemist.

 4 

Kolmas katse.

Esimene pähetulnud mõte ei realiseerunud, no lihtsalt ei näe. Siis tekkib kambaga ju ulme teooriaid, osa sai natuke katsetatud aga õnneks lõpetati teised meil varem. Seekord tõmbas peitja küll kas vaiba alt või mütsi silmini aga tagasi ma siia varsti tulen.

Mul ei ole FTF-i janu aga seekord jäi küll kriipima, et aareni ei jõudnud. Mis need Tunki 2 asja on, mida tavaliselt tema kaasas ei kannaks? Pakuks, et Gucci-mucci käekott ja kõrged kontsad. Mul olid need kaasas...

 1 

Teine katse.

Isegi ei tulnud autost välja, istusime ja kuulasime muusikat.

 3 

Esimene katse.

Saabusime nulli 3-e paiku päeval. Seisime lolli näoga tühja koha peal. Kas me leidsime midagi? Muidugi leidsime - võsast tühja õllekasti! Mis ma sellega teen? Pole õrna aimugi.

 2 

Aarde avaldamise hetkel olin teel Põlvasse. Eilse aarde avaldumisel Valgamaale. Enda süü, et ei suuda kodus püsida :D Põlvast tagasi jõudes vaatasin mõistatusele kurjema pilguga otsa ja hakkaski täitsa tulema. Hendrik pidi ainult paar hooletusviga välja koukima ja oligi täitsa vinks vonks. Niisiis tulin viskasin pilgu peale ja tõdesin, et maastiku raskusaste on täppis, vähemalt seal, kus aarde tundus end peitvat.