Nehatu sild

See oli natuke teistmoodi ronimine. Selles nullkraadises õhtus hakkas oodates isegi tiba jahe. Aga lõpuks saime kõik järgemööda käidud. Köiejumal Margus tegi nüüd tagurpidi ronimise osas väga hea kiirkoolituse. Laskumine oli täitsa leebe. Üllatavalt lihtsalt sai ka end sinna betooni peale kiigutatud. Üles tulekul muutus kõik nii libedaks. Aga üles ma jõudsin ning kõik ronijad olid elusad ja terved. Väga meeleolukas ronimine oli ja aitäh taaskord Margusele varustuse, julgustuse ja elamuse eest.

Täna kogunesid oravad tegema midagi loomuvastast - puu otsa ronimise asemel valmistuti sillalt alla laskuma. Kui me Märteniga kohale jõudsime, oli Wingmän juba peaaegu köie otsas ning sai instruktaaži, mida peale sillalt alla kõlkumist peale hakata. Kuna ka meie polnud varem sedapidi ronimist teinud, siis tundus kõik alguses võõras. Peale kolmandat korda vaatamist hakkas aga nagu koitma. Kui veendumus oli olemas, et silla alla jääma ei pea, siis sai loa laskuma hakata. Täitsa tore oli, aga betoon oli nii libe, et jalanõudega sinna vastu toetamine oli üsna keeruline. Sama oli ka aarde juures - no ei hakka tallad kinni :D Küll aga said toimingud nii ruttu tehtud, et kui hakkasin üles ronima, siis polnud keegi selleks valmis. Igatahes oli väga mõnus antironimine, mulle meeldis otsast lõpuni (kaasa arvatud jäätunud käed) ja eriti tore on, et nüüd on kindlustunne, et saab ka niipidi hakkama kui vaja. Aitäh teistele oravatele ja köiejumalatele!

 3 

Oravad kogunesid jälle, seekord hoopis teise eesmärgiga. Vist oli kõigile logijatele esmakordne kogemus mitte tõusta, vaid hoopis langeda. Sodi mis päeval oli alla sadanud vedeles asfaldil. Õnneks ei tulnud seda õhtul juurde. Küll oli hea jahutus sillalt alla nirisev vesi, palav kindlasti ei hakanud. Esimene reaktsioon peale logimist – jube! Jube mitte sellepärast, et raske oleks olnud vaid sellepärast, et kõik oli veel harjumatu. Äge kogemus. Aitäh kõigile!

Kuna tee ühe aare nõudis õlekõrt, siis sai miki kohvile kutsutud ja kuna kahe aarde vahele jäi see põnev väljakutse, mille jaoks mikil oli sobiv varustus autos, siis tuli see ka ära logida. Põnev, esimest korda köie ja rakmetega ronimist :) pildil mannu :)

Leitud, logitud, tänan!

Käidud, tehtud ????????

 1 

Kui reedel sattus meie ronimine täiesti valele päevale, siis täna on minu vajaduspõhine otsimine. Kui on võimalik viiese raskusastmega aardeid korjata, siis tuleb juhust kasutada ja suunata need otsimised õigele päevale. Kui algne mõte tundus nagu väga hea, et siia otsima tulla, siis kohapeal ronis jänes püksi ja läks kuidagi kõhedaks, peale alla vaatamist. Õnneks oli kaasaelajaid palju ja väikse nalja saatel alustasin siis alla liikumist. Ühe käe lahti laskine polnud ültse raske, aga kui tuli lasta lahti veel teine käsi, siis ei tahtnud see silla käsipuust millegi pärast lahti lasta, aga lõpuks see juhtus ja rippusingi maa ja taeva vahet. Alla liuglemine oli lõbus, kiikumine ja aarde juurde maandumine oli ka täitsa talutav, aga kui olin logi kirja saanud ja pidi jälle tühjusesse huppama, siis läks taaskord kõhedaks, aga ära ma selle tegin ja üles jõudsin. Suured tänud peremehele aarde eest ja muidugi kõigile kaasvõitlejatele ja muidugi tänud Margusele. Kohtume järgmise aarde juurest õige varsti. See ronimine hakkab mulle järjest enam meeldima.

Janariga oli varem juttu, et teisipäeval on plaanis ronima minna. Täna saingi kinnituseks sõnumi, et ongi minek. Ilmateate järgi ma sillale turnima minekus väga kindel ei olnud aga õnneks ilm soosis ja seadsin rattal suuna silla poole. Kohale jõudsin varem ja tiirutasin ringi, et vähekegi sooja sees hoida. Siis vaatasin, et üks jäi rattal sillal seisma ja pingalt uuris ringi. No arvasin, et kah osaleb hulluses ja küsisin: "kas ronima". Vastuseks ainult mõhitati venekeeles. Ilmselt ei saanud midagi aru. Varsti ta lahkus ja saabus ka õige seltskond. Margus panin varustuse valmis ja saigi silda natuke teise nurga alt uudistada. Aitäh Janarile kutsumast ja Margusele, et see kõik teoks sai ja teistele kaasaelamise eest.

Üsna eksprompt tuli see aardeotsimise plaan ja õnneliku juhuse tahtel kõik asjaolud klappisid. Nii me õhtul seal sillakesel kokku saime. Kuigi eemalt paistis, et kalamehed vist täpselt nulli hõivanud, siis meie kohale saabudes oli siiski plats puhas. Margus pani varustuse valmis, et aardeotsimine ikka turvaliselt kulgeks ja nii saidki kõik huvilised natuke vee kohal kõikuda. Täitsa vahva õhtune kokkusaamine, isegi päike tuli pilve tagant piiluma. Aitäh kõigile asjaosalistele!

 1 

Kärt sai teist päeva järjest ronimishimu rahuldada ja mina väga heas seltskonnas juttu ajada ning geolugusid vahetada. Sillale jõudes suutsin korduvalt Kärdile öelda, et taiesti okei on, kui ta ümber mõtleb ja jätab logimata, sest mul puhtalt sealt alla vaadates hakkas süda puperdama ja silme ees virvendama, aga selleks ajaks kui ma telefonikõne lõpetasin, olid Sander ja Kärt kõik vajaliku valmis seadnud ja algas instruktaaž. Kärt õppis kõik vajaliku ära, võttis positsiooni sisse ja lännud ta oligi - mul jäi üle ainult filmida ja pilte klõpsida. Küll on tore, kui üks meist julge ja hakkaja ning maa ja taeva (hetkel silla ja vee) vahel kõlkuda meeldib. Peitjale aitäh aarde, varustuse ja mõnusa seltskonna eest, väga lõbus!

 4 

Esimene kord alla vaadates oli veidi hirmus. Sander näitas ette mida teha ja siis harjutasin läbi kõigi asjade külge panemise, kui üles hakkan tulema. Kui kõik selge oli aeg üle ääre minna. See enam hirmus ei olnud, sest teadsin täpselt mida teha. Suurepärane aare, kui tahad endal töömured peast pühkida. Selle aardega tulin oma mõtetes kohale ja keskendusin ainult ronimisele. Teadveloleku aare. Aitäh Sandrile varustuse, õpetuse, hea seltskonna ja super aarde eest!

Leitud tänan

Leidsime. Tänud peitjale

 1 

Hommikul sai soojenduseks esimesena leitud ja logitud. Aitäh.

 1 

Hommiku aardejahile minnes mõtlesime,et vaatame silla üle.Ega siis geopeiturit peata miskit ja nii ta logitud saigi hommiku kohe.Aitäh!

 1 

Kõik sai alguse mitu kuud tagasi, kui kirjutasin paberile redeli missiooni. Reis jäi ootele, sest vahepeal maad katnud lumi oli veidi liiga paks. Nüüd tuletasin teistele uuest meelde, et selline plaan ootel. See aare oli alguses ,lähme vaatame, kas ja kuidas. Kahjuks pean siin kirjutama ,et liiga ruttu. Tänud peitjale aarde eest.

 3 

Õhtune geotuur algas puu otsa ronimise ja laskumisega, nüüd tuli seda teha vastupidises järjekorras. Lühidalt võttes vajab see veel kõvasti harjutamist, et seda närvipingeta teha. Kõige ebameeldivam osa oli aarde juurdest rippuma minek. Kui juba kümned geopeiturid siin käinud ja instruktoritel kõik selge, siis pole nii hull, aga esimesena aaret minna peitma oleks küll pisut sõge kogemus. Nagu ronimise puhul ikka on kõige mõnusam tunne kui saab taas jalad maas olla. Aitäh peitjale ja abistajatele.

 10 

Üks asi viis teiseni ja nii me siia peale "Valgus ookeanide vahel" aaret tulimegi. Vahepeal kiire Circle K peatus ja toekamalt võis minna ja hirmule otse silma sisse vaadata.

Kui me Kristjaniga kohale jõudsime oli Kaupo kohe kohe minemas. Tundmatusse. Kõrvalt vaadates tundus see nii kole ja hirmus, et süda kloppis ja jättis osad löögid vahele. Aju keeldus aru saamast, et kuidas ma nüüd siis kõigepealt laskun ja siis pärast üles ronin, sest siiani oli mul vaid vastupidine kogemus. Kõigepealt tuleks ikka üles minna? Aga ei. Kaupo sees oli samuti peidus üks hirmupoiss, kes ei lasknud tal peale logimistööd enam üles tulla. Ei saa öelda, et see oleks mulle asja kergemaks teinud. Ma küll ei kuulnud kuidas Miki temalt selle koletise jutuga välja ajas aga ühel hetkel oli Kaupo taas õigel teel. Suunaga silla peale. Tema näost ei lugenud ma küll midagi välja. Naeratas rõõmsalt. Nüüd kui tema etteaste oli möödas viskasin selle eelneva peast välja ja keskendusin endale. Sain Mikilt korraliku koolituse silla peal ja enne, kui kuradike peas karjuma hakkas olin minekuvalmis. Korraks ta küll möirgas mu hammaste vahelt: "Ma ei saa aru, miks ma seda teen." Ja ma läksin. Kontrollisin, kas Kaupo oli ka minu nime kirja pannud ja keskendusin sellele, mida ma tegema pean. Kõik läks üle ootuste hästi ja praegugi seda kirja pannes on veel meeleolu kõrge. Sest ma olen enda üle väga väga uhke, et ma olen suutnud hirmukellad peas vaigistada ja olla neist üle. See tunne on lihtsalt super mega äge.

Suured suured tänud kõigile asjaosalistele! Teiega on äge! Aitäh Sander!

 4 

Kohale saabudes käis naabertorustiku peal mingi kummaline slow-motion kuramaaž millele sekundeerisid torude alt kaks kaunis häälekat noormeest, kes üritasid edutult ülemistele veepudelit loopida ja olid muidu üsna elava loomuga. Võta nüüd kinni, kas olid ained erinevad või mis, aga igatahes oli kõik see kokku üsna veider vaatemäng. Igatahes mingi hetk kadus kogu seltskond metsapoole ja jäid ainult juhuslikud möödujad. Esimesena läka Madis oma eksperimentaalmeetodit proovima, aega ja vaeva läks tal seal omajagu, aga kohale ta ennast ukerdas ja nimed kirja pani. Kogu selle protseduuri käigus, kui ma pingsalt üle silla serva vaatasin, saabus üks laia naeratusega härra, vaatas ka üle serva, aga kuna seal midagi näha polnud, siis küsis, et ega ma hüppama ei hakka. Saanud vastuseks, et ei ole plaanis, kadus ta sama ruttu kui tuli. Ülejäänud ratturid ja jalutajad ei ilmutanud meie tegevuse vastu mingit huvi. Aga mingi aeg oli Madis tagasi ja saabus minu kord. Eelpoolmainitud metoodika välistasin kohe, valikusse jäi kaks varianti, millest lõpuks sõelale jäi see kõige klassikalisem. Minu üleääre minemise hetkeks oli platsis ka uudishimulik mugu, ega ta nüüd maailma kõige elegantsemat laskumist ei näinud, aga midagi ikka. Käisin katsusin topsiku ära, kiikusin seal siis veel mõnda aega, kuniks aitas ja kobisin üles tagasi. Täitsa hea meel, et niipidi sai lähenetud, jälle paar uut kogemust juures. Tänud aarde eest!

 5 

Mõeldud, vaadatud, pisut kõheldud, tehtud!

Kui esimesel korral "oludega tutvumas" käisime, sai välja mõeldud üks võimalik lähenemistee. Toona turnisin silla all enam-vähem postini kohale, aga kuna polnud õige logimise kuuseis, siis päris käega topsi katsuma ei läinud.

Täna sai siis sama tee ette võetud - vahelduseks köitega kõlkumisele. Põhimõtteliselt oleks sillaalusele jalutuskäigule kokku kolm minutit kulunud, talade servad on piisavalt laiad, vahepeale mugavalt puitplatvorme paigutatud jms., aga kuna kavas oli posti juurest tagasi üles köiega minna, siis silla all endaga köie kaasa vedamine, selle iga üksiku taladiagonaali alt läbisikutamine, ikka-ja-jälle kinnitamine võttis tohutu aja. Lõpus oli veel väike väljakutse tala alt läbironimine, aga nagu Tarmo sellega juba ees hakkama oli saanud, siis veendusin, et krohvivuuke pidi oli ka samba välispind täiesti edukalt turnitav.

Lõpuks siis pikalt ettevalmistatud köietrikk ülesronimise näol ning võiski selle kuulsa aarde skoorituks lugeda. Tänud seikluse eest!

PS Kui Priit laskuma hakkas, sõitis rattaga mööda nooremas keskeas mees, kes peatus ja viisakalt luba küsis vaatama jääda. Ma küll sama viisakalt ütlesin, et ei või, aga ta väga viisakalt siiski jäi ;) No kuni Priit seal all logimisega tegeles, vestlesime kohaliku vene päritolu mehega täitsa heas eesti keeles, näitasin talle telefonist GP ja GC lehti ning ta arvas, et pärast aastakümnetepikkust võitluskunstide harrastamist, kuluks üks uus looduses käimist võimaldav hobi ära küll. Nii et ehk saame tänu Sandri atraktiivsele aardele peagi uut geopeiturit tervitada :)

Silla all

Posti otsas

 2 

Täna olin küll juba ühe aarde leidnud, kuid kui sõbrad kuulutasid, et lähevad turnima, siis loomulikult lisasin päevakavasse. Mulle see üle ääre alla minek probleeme ei valmista. Ausalt öeldes on niipidi seda ronimist rohkemgi tehtud. Seiklusvõistlustel olen saanud igasugustest tornidest ja seintelt laskuda, ka sildu on üksjagu olnud. Tihtipeale seisneski lisaülesanne vaid alla minemises. Aga, mis ma siin heietan, kõik see on minevik. Aaa, tegelikult olen ka geopeituses ühe silla aarde juurde laskunud, sest redelit ma ju ei kasuta ja niipidi oli lihtsam. :) Aitäh, peitjale!

 2 

Tänu peitjale, Kristelile, Kallole ja Reigole on nimi kirjas. Tore väljakutse turnijatele :)

 4 

Nautisime mõnusat tormieelset õhtut. Möödasõitjatel võis küll päris huvitav olla, et mida see seltskond seal sillal teeb. Samas ühtegi ratturit või jooksjat see tegevus absoluutselt ei huvitanud.

 7 

Kuna sügis tuleb ähvardavalt peale ja plats hakkab puhtaks saama (loe: kodulähedased aarded 50km raadiuses hakkavad otsa saama), siis tuleb veel ilusamaid ilmasid kasutada, et selliseid natuke rohkem pingutust nõudvaid aardeid otsida/leida. Täna tundus veel selline sobiv päev, homme lubab ilma ju hulluks keerata. Tõtt-öelda oli see 23 kraadi sooja auto armatuurlaual näha päris üllatav kui aarde parklasse sõitsime. Aga väljas oligi ikka väga lämmi.

Kuna ammu roninud ei ole ja hommikul kodust lahkumisega läks kiireks, siis ununesid tossud autosse tõsta. Geopeituse riided olid küll kaasas, aga tossusid mitte, siis polnud pointi ka oma laigulisi pükse jalga ajada, vaid ronimisriietus oli suht selline nagu otse-töölt-tulles on. Triiksärk sai küll välja vahetatud, aga teksad ja Vagabond jäid jalga. Seega - sisuliselt ikka ülikonnas leitav aare on see! :)

Eks peitja ise oli süüdi, et sellise aarde siia pani, seega sai peitja ise ka välja aetud, et ta oleks toeks selle aarde leidmisel. Kulusid marjaks ära nii temapoolne nõu kui jõud ning eelkõige ronimisvarustus. Kuna me jõudsime esimestena kohale ja teised veidi hiljem, siis vedasingi endale esimesena traksid selga. Kiirelt sai tehtud meeldetuletus, et mis ja kuidas ning seejärel end üle piirde alla heidetud. Küll mitte päris sügavikku viskudes, vaid veidi sujuvamalt siiski. Allkäies oli aega küllaga, sai ka mõtiskletud, et kuidas see alt üles tulek oleks... Nooo, päris vabatahtlikult vist ise seda ette ei võtaks, aga väga suure tahtejõu ja elu-ning-surma küsimusena vast teeks ära.

Aga tegelikult väga muhe aare. Kui tavaliselt käivad need analoogsete 5.0 aarete leidmised teistpidi, et enne üles ja seejärel alla, siis see siin on selline täitsa mõnus tagurpidine lahendus.

Tänud aardemeistrile aarde ning abi eest. Et aga neid ronimise põhjuseid ikka jaguks, nägime pagasnikus ootamas uut kasti. Jääme ootele! :)

 8 

Kui Anna eile õhtul kirjutas ja Nehatu silda otsima kutsus, siis olin loomulikult kohe nõus, sest päev on ju vaja kirja saada ja üksi me seda aaret ära ei teeks.

Nulli jõudes ootasid Anna ja Kallo juba ees ning peagi saabus ka vajaliku varustusega Sander. Kallo ajas traksid selga ja nagu niuhti oli all. :D Kõrvalt vaadates oli ikka väga jube. Nii, et kui minu kord oli alla minna, siis ma hakkasin ikka pabistama ja kahtlema, et kas ma ikka tahan sinna minna. :D Õnneks pakkus Reix, et me võime koos minna. Sellega olin kohe nõus, sest siis teadsin, et abi on kõrvalt võtta ja sellisel juhul ma sinna silla külge kõlkuma ei jää. :D

Kõige jubedam oligi algus, see enda sillast lahti laksmine, kui see oli tehtud, siis edasi oli juba päris lõbus. :D Panin oma nime kirja ja siis saabus järgmine hirmutav hetk. :D Tuli ennast sinna jälle kõlkuma lasta. Kuidagi sain sellega ka hakkama ning siis oli asi jälle nauditav. :D Sillale saamine osutus ka natuke raskeks, õnneks olid Kallo ja Sander abiks ning tõstsid mu üles. :D

Suured tänud peitjale ja tänase päeva korraldajatele ja kõigile osalistele! Mina nautisin sajaga ja natuke uhke tunne on ka, et ise ära tegin. :D Aitäh!

Naissaarelt tagasi tulles pakuti välja paar ronimisvõimalust, millest kinni haarasin. Esimesena külastasime Nehatu silda, kus tuli teha asju hoopis tagurpidid - alustada laskumisest ja lõpetada ronimisega. Mul õnnestus olla esimene, kes pidi "hüppe" tundmatusse tegema. See õnnestus õnneks päris hästi ja varsti pärast laskumise alustamist sain jalad kindlale pinnale. Aarde kätte saamisega erilise probleeme polnud. Tegin ettevaatlikult topsi lahti ja panin nime kirja. Sel ajal aga kui korki tagasi panin, õnnestus konteiner kuidagi käest pillata. Tops kukkus vette ja hakkas allavoolu triivima. Nüüd oli mul küsimus, et kas laskuda sellele madalasse vette järgi. Seda aga siiski ei teinud, et sest teistel õnnestus alt kaldalt tops ikkagi kätte saada. Õnneks sain eelnevalt üleval niipalju korgi kinni, et sisu jäi enamvähem kuivaks. Sel ajal kui konteiner üles toodi, hakkasin ise ka tõusma. Jooksvalt juhendusi saades sain kenasti ennast silla peale tagasi. Topsi tagasi panemise au jäi järgmisele. Mõnusalt teistmoodi laskumine ja tõusmine oli, aitäh!

 2 

Vurasime siia kohale, selle silla peal ma kindlasti pean kõikuma, on siin turnides ju kogu mu lapsepõlv mööda saadetud. Siin läheduses oli kunagi Nehatu burksiputka ja sealt sai ikka aegajalt koeraga jalutades burksi võetud... praegu nimetatakse taolist retroburgeriks. Sillale jõudes oli ronimine juba alanud.. oh õnnetust, aare kukkus kogu täiega alla. Ja allavoolu triivima... teadsin kohe, kust sinna saada, kust lähedalt ta mööda ujub.. veidi sirutust oksaga ja oligi kaldal. Viisin laskudes siis aarde tagasi... nii äge oli sedapidi , et kõigepealt laskud ja siis ronid üles tagasi... mulle laskumine ikka väga meeldib. Tänud

 11 

Vahel jääb saarel veest väheseks...

Allavoolu ujub konteiner päris hästi...

Kõik algas ju hästi

Kontrollitud jalutamine üleval...

...ja all, nimi kirjas ja...sulps

Ainus häda...kirjas oli ainult üks nimi, päästeop algas...

...ja lõppes leiuga!

Eks õnnelik leidja viib ka tagasi

 2 

Peale jõeäärset turnimist käisime pugisime vatsad punni ja tulime siia rippuma. Algul üks rattaga mugu seisis sillal, kuid peale seda, kui me ronimisvarustusega kohale marsisime, väntas ta ennast kaugusesse täpiks ära. Kristjan sidus köie paika, panin rakmed selga ning seejärel jälle üks teoreetiline koolitus koos praktiliste näidetaga, et ma ikka jälle üles ka tagasi saaks ja hiljem märgade jalgadega jõest välja ei peaks jooksma. Sain ennast üsna ruttu köit ja Kristjani sõlmesid usaldma ning peagi rippusin maa ja taeva vahel. Seal muidugi langus üsna vähe meetreid ning ajakulu pisike. Küll muidugi silla serv tegi asja veidi keerulisemaks. Aitüma!

 9 

Silla peal oli juba piisavalt seistud. Ja allagi vaadatud. Kõrvaloleval sillal käidud. Fotologi tehtud. Aitab küll, logi kirjas? Ei. Kõrgema maastikuastmega aarde logimine peaks ikka natuke meeldejäävam olema ja pisut kõhklusi ja kõhedust tekitama.
Hannes ja Kaur jõudsid ka kohale, vaatasime veel natuke sillalt alla. Keegi kõhkles, keegi tahtis, keegi oli lihtsalt tuimestatud. Hetkel ilmselt kõige rohkem ratsionaalselt mõelda suutev isik küsis vähemalt kaks korda, kas ikka on hea mõte. Ilmselt ei ole, aga proovime ikka, sest teooria oli ju välja mõeldud, kuidas;). Hakates seda praktikasse rakendama elavnes Kaur ja nõudis rakmed hoopis omale, riputagem teda sillalt alla kuni tal vahetult enne saadud tuimestussüst veel mõjub. Keegi küsis jälle vähemalt kaks korda, kas hoopis sina lähed või? Kauri enesekindla vastuse peale sättisimegi hakkajale noorele mehele julgestused külge ja moodustasime astmed. Nagu niuhti oli mees varsti silla all. Teine mees silla peal jäi üha sõnatumaks, raputas vaid aeg-ajalt pead, aga jälgis tähelepanelikult seda pulli. Jah, nii vist on, et teisi hulljulgeid asju teha on tegemas vaadata on kõhedam tunne kui ise seda teha. Kauri puhul muidugi ei tekkinud kahtlustki, lausa lust oli vaadata, millise mängleva kergusega tugevad pikad käed ja jalad mööda nööre üles ronisid. Oli küll elamusi pakkuv logimine täna. Aitäh ägedale seltskonnale! Peitjale ka muidugi tänud põhjuse eest.

 3 

Pikemad seletuskirjad sellest omapärasest seiklusest kirjutasid juba Mari ja Maris. Lisan mõned mõtted. Nehatu sillast on saanud üks õhtune kohtumispaik. Kui pole ammu kohanud teisi geopeitureid ja igatsed, siis tule. Kui tunned üksindust, tule. Kui ronimisvarustust pole juba kaks päeva tuulutanud, siis tule. Kui soovid teravamaid elamusi, siis tule. Kui soovid lihtsalt lõbusat õhtut, siis tule. Nii mulle näis kogu selle virvarri keskel viibides, kui üsna kaootiliselt teistest mängijatest sõltumata kogunes kokku geopeiturite selle õhtune kirev seltskond. Nööriga vee poole ei laskunud, ise oma käega topsikut puudutasin ja arvan heaks ka logi kirja panna. Tänan kaaslaseid selle lõbusa õhtu eest!

 10 

Ma isegi ei tea kui kaugelt alustada… :D. Igatahes paistab sedamoodi, et geojumal on otsustanud pinu maastik5-aardeid mulle aastal 2020 lihtsalt vedamisloterii peavedamisega sülle kukutada :D. Tegi Futoshikiga otsa lahti ja täna siis viskas jätkulisa. Sest no kuidas teisiti seletada situatsiooni esmaspäevaselt E20 maanteelt, kui sõidame parasjagu Max-Marisega tagasi Juminda poolsaarelt kahte tutikat jalutuskäigu-RMK-karpi leidmast ning Nehatu sillani on minna veel napp kilomeeter. Märkan telefonis vastamata kõnet. Valin tagasi. Helistajaks on Marihen, kes küsib, kas mul on tänane päevakarp juba leitud ja laob letti põlvist nõrgaks võtva võimaluse ühe õhtuga tursaks lüüa kaks maastik 5-aaret: sellesama aknast just paremalt mööda libiseva Sandri silla ja legendaarse Ajatapja :D. No te võite ette kujutada, mis tireleid minu sisemine mina hakkas seda juttu kuulates viskama ja saanud kõrval istuvalt Mariselt vastuseks, et tema aeg kannatab ka välja mõned plaanivälised programmid, keerasime auto hooga Peterburi tee servas juba parkiva pahaaimamatu Citroeni ette. Oi te oleks pidanud nägema Kristjani silmi, kui need meie liikumise peale telefonist tõusid :D. Need olid päriselt nagu 2 suurt discolfi ketast, täis siirast hämmeldust, et mis nüüd siin just juhtus :D. Seletasime siis ära, et vot selline lugu, lubasid Marile sõrme aga said kaks Marist veel boonuseks kauba peale aaretesse logida võtta ning et jaa, kumu sinu asukohast liigub ringi traadita internetis reaalsusest kaugel-kaugel eespool… :D.

Suurem huumor lõõbitud, haaras Kristjan oma ronimisvarustuse ja laveerisime endid sillale. Kohale jõudes selgus, et seal juba toimetatakse: peitja ise oli tulnud ühele piltilusale piigale näitama, kuidas nende nööridega ronimine täpselt käib (vist meie tulekust täiesti sõltumatult?) ja lisaks saabus kogu seda entertainmenti pealt vaatama Jaika (vist mitte siiski täiesti sõltumatult? ;))… Ehk et logimise lõpuks seisis maantee ääres juba 5 geomobiili ja kogunemine hakkas kangesti meenutama üht viie aasta tagust ad hoc sündmust, kus samuti päev päris mitme maastik 5-aarde järjestikuse äralogimisega lõppes :D. Täna tõi vinge lisaboonusena peitja ise meile lahkesti topsi logimiseks kätte ja peale seda kui kirjapanemisprotseduurid tehtud ning Kristjan konteineri tagasi viinud, saime näha, kuidas kahe paralleelse köie otsas võidu alla veeni ja pärast üles tagasi tehti… Hullud! :), ma ise oleks vist seal kõlkudes pildi taskusse pannud aga õnneks kontrollima seda ei pidanud, ehkki Kristjan pakkus :D. No ja siis oligi aeg minna oma edasise plaaniga edasi aga ilmselt Sandri kohalolek andis geojumalale veel ühe mõtte kuidas mu maastik5-leiud ühekorraga roheliseks värvida… Sest igal juhul suundusime me Ajatapjasse väikese tiiruga, veel ühe viiese aarde kaudu :D.

 9 

Kõik sai alguse sellest, et Kristjan tahtis tripile minna ja tuli minu käest arvuti autolaadiat laenama... üks asi viis teiseni ja lõpuks leidsin end Nehatu sillalt. Ning kuna mul oli kindel plaan hiljem Ajatapjat logima minna ja üksi ma sinna minna ei tahtnud, siis sai kõne ka Marisele tehtud. Nii meid sinna sillale paras seltskond kokku koguneski ja täiesti juhuslikult sattus ka peitja just samal ajal kohal olema. Poisid tundsid end nii kui kala vees ja tegid võidu üles alla ning tüdrukud, nagu ikka, jälgisid mängu. :) Kristjan igatahes selle päeva numbri sees oma plaanitud tripile ei jõudnudki, aga sellest juba hiljem. Tänan toreda õhtu eest.

 9 

Juulikuu eelviimasel õhtul mõtles Miki, et ta saaks Lombi näol enda skoori natuke kasvatada ja ma võiksin siis nii möödaminnes selle Nehatu silla ära teha. Jõudsime uue kuupäeva esimesel tunnil aarde juurde ja võtsime julgestuseks Tarmo ja Simone ka punti. Mitte et mul muidu kõrguse vastu midagi oleks, siis kottpimedas kuhugi tundmatusse laskuda (või minu jaoks esmakordselt üldse alustuseks laskuda ja siis tõusta) oli isegi mõnusam, kui seda kõike päeval teha. Polnud mugusid ning ei olnud ka näha, et kui kõrgel kõlgud ja mis kuskil kauguses all sügaval toimub. Mina viskusin esimesena üle silla ja olin üllatunud, et aare nii lähedal oli. Tõesti on ikka nii suur vahe, et kas nt 3m on aardeni horisontaalis, vertikaalis üles või vertikaalis (vee) alla. Nimi kirja ja oligi päev jälle olemas. Ainult et üles oli ka vaja kuidagi saada. Miki oli juba mõttes rõõmustanud, et me kõik raudselt lendame omadega vette ja ujume välja, kuid tema suureks kurvastuseks keegi seda ei teinud. Küll aga ei hakanud ma kuidagi ülespoole tagasi liikuma. Miki käis siis alandlikult silla all kontrollimas ja pakkus välja väga hea lahenduse, mispeale saingi inimese kombel tagasi sillale tõusta. Seejärel tegid oma esimese sedasorti ronimise nii Simone kui ka Tarmo ja see tuli neil väga-väga hästi välja. Instruktor M oli ka muidugi tasemel.

Ma isegi ei tea, kas sedasorti ronimisi rohkem soovida. Eks see oli ikka mugavustsoonist väljatulek, et esmalt lasku ja siis tõuse, kuigi mingit sisulist vahet eriti polegi.

Tagasiteel kuulsin ühte väga lõbusat seika, mis Mikil selle aarde juures mõnda aega varem ühe teise geopeituri ja mugude vahel oli juhtunud. Loodan, et see leiab kuskil logiteates ka kajastust ;) :D

 9 

Nokkisin veel viimaseid asju telefonis enne magama keeramist, kui 23:27 potsatas postkasti kiri Mikilt Nehatu aarde osas. Ega siin pikka mõtlemist ei olnud, riided uuesti selga ja minekut. Ei olnud varasemalt üldse ronimismajandusega sellel tasandil kokku puutunud, aga üks kord on ju ikka esimene kord :D Kõige hullem stsenaarium oleks olnud minna kohale, aga loobuda. Teine jama variant oli vette laskumine, kui ei oska üles tagasi tulla. Õnneks Miki juhendas tublisti ja saime kõik üles-alla ilma suuremate vahejuhtumiteta käidud. Meie esimene 5.0 maastiku logi läks kirja kl 1:10, selline täiesti ok aeg kuskil silla peal kõõlumiseks :D Ei tea mis värk on, aga üldse hirmus ei olnud. Käis veel arutelu teemal, et vähe on aardeid, kus tuleb alustada ülevalt suunaga alla. Seega peitjale siit idee kild tulevaste aarete osas ;) Täname peitjat, täname Mikit põhjaliku instruktaaži eest ja järgmiste kordadeni!

 13 

Nii kui aare üles tuli andis peitja teada et annaks teada kui tulemas olen. Sel hetkel olime aga puhkuse lainel ja lähima paari nädala jooksul harjumaale asja polnud :D Täna poiss ytles et pole ammu metsa saanud ja tahaks metsa aardeid otsima. No kui metsa siis metsa. Pakkisin poisi autosse hakkasin m6tlema et kuhu metsa me siis täna läheme. Esialgne plaan oli suunduda Paldiski poole, aga juba tankimas käimise ajal jäi poiss magama. Mängisin siis kiirelt plaanid ringi ja keerasin nina hoopis Nehatu poole. Kirjutasin igaks petteks ka peitjale et oleme tulemas. Nelikymmend minutit hiljem saabusimegi objektile. Ei hakanud esimese hooga midagi kaasa v6tma ja jalutasin lihtsalt kaks kätt taskus nulli. Kaesin yhelt poolt ja teiselt poolt alla. Siis märkasin peibutist ja läxin vaatasin seda asjandust altpoolt kyljest ka. Alt vaadatuna tundus asi isegi täitsapaljulubav. v6tsin tossud näpu otsa ja käärisin pyksisääred yles ning astusin läbi j6e sambani. Serval seistes oli paras tegemine tasakaalu hoida ja samal ajal yhe käega sokki ja tossu jalga panna :D Kuna peitja ise oli h6ivatud ja ei saanud seltsi tulla siis palus et kl6psaksin vähemasti m6ned pildid et mis ja kuidas. Eks ma siis kl6psasingi. Natuke veel ja jess olingi kohal ja tops näpus. Keerasin korgi maha ja vaatasin sisse, kompasin siis oma taskud läbi ja ... pliiatsit pole, PLIIATSIT POLE!"#¤ Päriselt ?!! Et nagu mitteleid siis jah? :D Jällegi seeriasse "Näed aga kätte ei..." st "Näed ja saad kätte ka aga..." Ega ei jäänudki muud yle kui tuldud teed tagasi minna. Yles ronimine on alati lihtsam ja yle seeneserva alla minnes t6mbas ausalt 6elda endale ka korra kilina mootorisse sisse. Nyyd sain aru mida Jaanika oma 1/4 ronimise all m6tles ;) Auto juurde tagasi j6udes haarasin nyyd pliiatsi ja ka ronimisvarustuse kaasa. Teist korda ei tahtnud enam alt kaudu minna ja otsustasin ylevalt kaudu läheneda. Kolistasin meelega nac k6vemini et ehk poiss ärkab ka yles. Olid mul ju tema jaoks ka rakmed kaasa v6etud et teda kaasa v6tta. Aga eks ta aimas vist minu kurjasid plaane ette ja magas nagu nott mis nott >:) K6is paikka, naks alla, nimi logiraamatusse kirja, naks yles ja kodinad autosse tagasi. Tänud peitjale järjekordse meeleoluka aarde eest. V6ib julgelt sellelaadseid juurde peita ;)

NB! reminder iseendale. Geopeitur kontrollib alati ENNEM pliiatsi kaasasolekut, mitte pärast ;P

Peibutis

BYOP! ;)

Vol 2.0

 1 

Pärast Kõverikku oli täiesti loogiline geopäeva jätk tulla selle aarde juurde. Kuigi sellisel kiirusel Tallinna ronimisaarete vallutamine on viinud mind seisu, kus madalama maastikuga aarded on suurema tõenäosusega Tallinnas leidmata kui kõrge maastikuga. Aga jah, seda viga annab tulevikus parandada.
Kõigepealt läks aardeni Kristjan ja seda ülevalt poolt. Ei tundunud see ülevalt minek üldse nii toredana kui alt ronimine ning nii otsustasin mina minna üles pärast Madist silla alt. Lühikesi pükse ega veejalanõusid mul kaasas ei olnud. Niisiis keerasin püksisääred üles ja panin lahke pakkumise peale jalga Miki sandaalid, kes ise kogu tsirkust kindlasti mõnusalt jahedate vetevoogude vahelt jälgis. Püksid said ikkagi märjaks ning nii umbes 7 numbrit suuremad sandaalid tekitasid palju nalja. Varbaid polnud nende vahelt ju üldse näha, aga üles need mind aitasid. Kui üles sain kähku siis viimane kõigutamine platvormile oli minu jaoks üpriski kõhe, kuid südametunnistus ütles, et tuleb enda sõrmega ka aare ära puudutada. Alla oli juba palju toredam tulla, nagu see alati on. Aitäh!

Varbad uppusid sandaalidesse

 1 

Siingi oli vaid kerge seljasirutus ja tops käes, tänud.

 5 

Kui see aare üles tuli, siis tundus põnev asi, mida piirkonda sattumisel kindlasti külastada. Eks ta natuke põnev ka oli, et kui palju peab trikke tegema selle asjaga. Kohapeal selgus, et oli oodatust palju lihtsam. Kõige keerulisem oli sobiva parkimiskoha leidmine, sest GPSi pakutud lähenemisteed oli ehitaja usinasti keelumärkidega ära tähistanud. Mingi koha lõpuks siiski leidsime. Kohapeal tuvastasime kõigepealt aarde asukoha ja siis sai asuda tegutsema. Kuna erinevate viiekatega on juba omajagu harjutatud, siis oli tegevus suhteliselt selge. Aarde juurde saamine läks libedalt, vaid tagasituleku algus tekitas imelikult õõnsa tunde hetkeks. Ei saa ju enne end nööri otsa rippu sättida, vaid tuli üle ääre astuda ja varustust usaldada. õnneks kõik toimis ja varsti olingi tagasi sillal. Vahva igatahes. Aitäh peitjale ja palun veel!

 1 

TFTC.

 8 

Liis läks Jasperi ja Marianniga avatud talude päevale ning mul oli ka vahelduseks vaba aega. Et liiga igav ei hakkaks, tuli ikka mõni aare leida. Mikile helistades selgus, et ta rakmed on sõidus ning matsime selle aarde plaani (ajutiselt) maha. Natukese aja pärast aga sain kõne infoga, et Mikil on redel ja muid vidinaid ning lähme piilume, äkki saame kätte. Piilusime mis me piilusime seal, kaks ja pool tundi katsetasime ja saimegi aarde kätte. Nimed kirja, aare tagasi, Mikil väike suplus ning saigi päeva kordaläinuks lugeda. Ma ei tea kas soovida veel selliseid aardeid, aga kuna nad iga kord nii lahedad otsingud on, siis vist võib kah :P Aitäh aarde eest!

Korduskülastus nädal hiljem

Korduskülastus nädal hiljem

 8 

Terve öö vaikset marineerimist ja järgmine õhtu uuele katsele :) Seekord siis Silver kaasas. Kuna alguses meil peale ronimisvöö, köie ja slingide muud varustust polnud, siis valmistas Silver käepärase redeli, mille peale mina ainult peast kinni hoidsin, et vähemalt saan kohe Päästeameti kutsuda, kui midagi juhtub. Õnneks saabus lõpuks ka põhisüüdlane-peitja kohale ja saime grigri ja haaratsi kah varustusse. Mina endiselt põdesin ja Silver asus laskuma. Kui tagasi üles jõudis, küsisin, et kas minu nime ka ikka kirja panid? Ei pannud, ise pead ikka minema..oeh...Peale mõningast veenmist jõudsin varsti sama kaugele kui eile, ehk siis olin üle käsipuu roninud :D Täna siis olid mitte ühe, vaid lausa kahe kaaslase julgustavad sõnad toeks ja alustasin teosammul laskumist. Kui silla äärest allpoole jõudsin, siis Sander juba rõõmustas - nüüd sa vähemalt enam ümber mõelda ei saa :D Ei saanudki, finish juba peaaegu jalagakatsutav ju. Kahjuks aga otsustas just siis köis mind seljaga sillapoole keerata ja vehkisin seal tükk aega, enne kui tagasi õigetpidi sain ja jalad kindlat pinda puudutasid. Õnneks oli topsik kohe sealsamas ja logimist alustades nägin, et minu nimi juba kirjas :D Oh seda Silverit küll!! Lisasin siis märkuse juurde, et käisin ikka ise ka objektil ära. Siis kähku tõusmisvidinad külge ja järgmine samm oli siis tühjusesse...kui see ka lõpuks tehtud sai, siis paarimeetrine tõus oli juba kukepea. Füüsiliselt polnud tõesti midagi rasket, keeruline oli just see, et vastupidiselt puu-aaretele oled juba kohe kõrgel ja pead üleäääre alla minema hakkama. Suured tänud peitjale närvikõdi eest ja Silverile julgustuse eest! Väga äge. Hoiatati juba, et järgmine tuleb veel hullem!!

Silveri redel

Silver katsetab oma redelit

Õigete vahenditega läheb ludinal

Minna või mitte minna, selles on küsimus...

Appi, kuidas ma siit nüüd tagasi saan..?!?

Tegelikult on päris lõbus juba nüüd!

 9 

Puhkuse lõikas katki paar kohustust linnas. Aga õhtuks võis ju miskit põnevat tegevust leida küll. Uus aare sobis selleks suurepäraselt. Kuigi jah, varustus mul ju endiselt puudulik aga lootsin olemasolevate asjadega hakkama saada. Jaanika kutsus siisk igaks juhuks peitja ka ligi. Nii me siis Jaanikaga 10 paiku õhtul sillal kokku saime. Ilus ilm soosis meie toimetusi. Kuigi jah, alguses pani kukalt kratsima küll, et kuidas olemasolevate asjade hakkama saada. Oli ikka paras pusimine köis silla alt läbi saada aga koostöös saime selle ilusti paika. Siis hakkas see osa mis Jaanika kukalt kratsima pani ning asusin nöörile aasasid külge tegema. No mis teha kui ei ole raatsin kõige kallimaid ronimis elemente veel soetada. Kõik sai valmis ja paika ning kui olin juba slingidega turvates üle serva, siis ei tundunud see enam üldse hea mõte. Puhtalt toore jõuga ära käimine tundus ikka liiga jabur ja lõin põnnama. Õnneks oli ka peitja oma varustusega lähenemas ja laenas meile lahkelt puuduvad detailid, ise samal ajal kogu tsirkust pealt vaatama jäädes. Jaanika kõhkles isegi selle lahenduse peale ja tegin ise otsa lahti. Algus oli psühholoogiliselt väga raske. Meenus kohe Kalju aarde vallutamine. Edasi oli juba mõnus hängimine ilusal suveõhtul. Panin vaikselt nime kirja ja salamisi ka Jaanika oma. No ei soendanud talle seda kohe öelda. Aga ilma temata ma poleks täna siia tulnudki ja ka tema poolne abistamine oli märkimisväärne panus. Plaanis oli see välja öelda alles päris viimasel minutil auto juurde naastes. Pikalt kogus küll jaanika hoogu, aga tegi kogu pulli siiski ise ka läbi. Tubli tüdruk. Ja kuna juba nöörid paigas olid, otsustas ka peitja ise oma õhtuse treeningu just siin ära teha ning tegi selle kiusuaarde teekonna ka ise veel korra läbi.

Tore et keegi hoolitseb ka kitsa ringi huvide eest. Mulle meeldis, tänud.

 6 

Esimeste leidjate ja mitteleidjate logisid lugedes tundus, et tegemist on mingi eriti hullu ronimisega. Kohapeal selgus aga, et võrreldes Kapuudega on see ronimine kordades kergem. Pealegi pole vaja vaeva näha köie üles saamisega, siin saab kohe laskuda. Minu köie puhul piisab vaid 10%-st köie pikkusest. Peitja näitas kohapeal korra ette ka kuidas ta ise aarde juurde laskub ja seejärel käisin ja panin oma nime ka kirja. Ilm oli ilus ja seal silla all oleks võinud pikemaltki rippuda.

 11 

Muidugi tahtsin ma seda aaret otsida. Kõigepealt kiibitsesin siit ja siis sealt, kuid aru ei saanud, kus see aare siis täpselt on. Lõpuks otsustasin usaldada nulli ja peitja varustust kasutades hakkasin vaikselt aarde poole hiilima. Vist ikka ei ole hea mõte.. prrr.. ma ikka parem ei lähe. Ja nii mitu korda järjest. Värin oli sisse tulnud, veits ajas higistama ka. Hingasin ja läksin ja nägin. Oi kurja.. nüüd hakkas maailm keerama ka veel. Õnneks mõte veel töötas ja füüsika seadused kehtivad hoolimata sellest, mis fantaasia ette manab. Läbi tahtejõu sain aardeni, väriseva käega kirjutasin esimese logi ja panin kõik tagasi. Autopiloodi peal tegin ühe käega kõik vajaliku ettevalmistuse tõusuks ja siis tuli uus eneseületuse hetk.. värina saatel tundsin kuidas higitilk liigub vaikselt mööda selga alla poole.. hingan ja lasen talast lahti. Karjatan ja sulen silmad. Hetk hiljem tunnen kuidas keha automaatselt on alustanud tõusu. Peas toimub kiire kalkuleerimine ning järgmine takistus saab ületatud. Veel väike viiv ja olengi end üle piirde tagasi kindlale pinnale saanud. Jalad on nõrgad, värin on sees, kuid hea on ju ka... oi kui hea. Ma tegin selle ära :)

Elu on seiklus. Tänan.

Seal aaret ei ole

Peaasi, et pea üle ei kuumene...

 4 

Tänan, ei!!! Mina sinna seekord ronida ei julgenud :D

Siinkohal ei aidanud ka varem keraamikatunnis joodud vein, ega peitja julgustavad sõnad...

Tunne oli nagu hüppaks musta auku või midagi sellist, kui olin juba 1/4 sellest õudusest läbinud ja tagasi pöörduda otsustasin.

See aare jääb paremaid/julgemaid päevi ootama :)