Loonalaid

Küll on tore, kui saab töö ja lõbu ühendada! Sordiaretajate ja seemnete kogujatena tahtsime taimi uudistada, geopeoturitena aga kaardil täpikeste värvimiseks kuhu iganes uude kohta sukelduda. Ühendatud jõul ühes paadis kohale jõudes ja mõnusa matka raames saime kõik oma. Tuhat tänu kutsumast!

Vist nüüd siis kolmas kord Loonalaiul. Mulle väga meeldib see väike saar. Üldse meeldivad mulle saared. Loonalaid on kuidagi eriti sümpaatne. Tegin taas peaaegu tiiru saarele peale. Ja rannast leidsin merevees hulpimas täitsa päris päästerõnga koos viskeliiniga. Korjasin selle üles, sest mulle tundus, et kusagil mujal võiks sellele väärt asjandusele parem koht olla. Andsin selle pärast üle meie paadi kaptenile, kellel oli selle leiu üle küll väga hea meel!

Aitäh peitjale Loonalaiu aarde eest!

 3 

Kõikus see tulek mitme päeva peal või kas üldse ilmataat soosib laiu külastust. Puhkajatena laekusime siiski Kihelkonna kihelkonda. Valmisolek oli olemas. Papissaare sadamasse viiv tee üllatas. Munakiviteest oli üsna vähe alles, aasta tagasi on enamus teest peidetud musta katte alla. Tasapisi kestis paadiga sõit kuni avamereni, seal natuke ikka loksutas. Maabusime Loonalaiule ja kulgesime aarde manu üle näritud heina ja kadakais radu leides. Päiksepaistel leid vormistatud, uudistasime laiul veelgi. Uudistasime vanas talukohas, heaks orientiiriks laiu kõrgeim puu. Valget ristikut leiti, defitsiidiks osutus punane ristik. Rannas leidus Leviale rannapall ja Piretile päästerõngas koos viskeliiniga. Uus-Nootamaal/Uus-Salaval sai Levia poolt uus konteiner paigaldatud ja Salavalt leiti paadisild. Tagasitee toimus avamere lainetel ja lainetes. Soolast vihma jagus siia-sinna, jagus ka Vilsandi tuletorni puidust pingilegi. Vilsandile lähenedes toimus üllatusvisiit Eesti kõige läänepoolseimasse tuletorni ja kohvikusse. Salavalt leitud paadisild oli meile abiks Vilsandil randa pääsemisel. Tuletorni juurest toimus Marko poolt rahulik kulg Papissaare sadamani. Tänud asjatamast Küllile ja Raivole. Tänud kaaslastele ja peitjale.

 2 

Krista korraldatud reis Loonalaiule ja Salavamaale. Äge reis vahva seltskonnaga toreda paadimehega ja suurepärase ilmaga. Aitäh kõigile ja peitjale ka!

 1 

Loonalaiu avastusretk sai teoks, laiuga tutvus loodud ja tänu retkejuhi vastutuleliķkusele sain võimaluse ka Eesti läänepoolseima Loonalaiu aarde üles otsida. Viimati oli siin logimas käidud peaaegu aasta tagasi. Aitäh peitjale!

 1 

Tuleb nii välja, et selle aarde leidmise seiklus oli nii lahe, et ma jõudsin kogu sotsiaalmeedia täis pasundada kuid logiteateni polegi jõudnud. Ilm oli suurepärane, tuulevaikne, päike paistis. Ideaalsemat annab Eesti suvest otsida. Panime juba kolmandat korda oma paadi Atlast vette (sest kõrvalsaartele oleme juba kahel korral sõitnud). Täiesti sündmustevaeselt sõitsime Loonalaiule, leidsime aarde ja pikutasime rannas. Aitäh :)

Siis aga kirjutasin oma sõbrale, kes mõne aja oma suvedest Vilsandil elab ning sain ootamatult kutse osaliseks. Nii siis ronisime paati ja põrutasimegi Vilsandile. Saime seal auto kastus sõitu, eksklusiiv lõunasöögi ning majaka külastuse. Oli meeleolukas. Kokkuvõttes, aitäh aarde eest, ega muidu poleks ju sõitma läinudki ja sõbrale vahva Vilsandi tripi eest.

 1 

Ega see laiule sõit eriline mõnu olnud, sain üksjagu kloppimist paadi põhjas istudes. Saareke pakkus suurt huvi, tubli mees Peeter All oli seal kunagi toimetanud ja oma jõukusele aluse pannud. Praegu tundus küll talupidamine sellel kiviklibusel laiukesel üsna uskumatu. Tänud peitjale, vaevalt, et ilma Loonalaiu aardeta sinna kunagi oleks sattunud. Miki tuli kuskilt ka prügi täis kastiga ja nüüd tuli paadipõhja selle nukilise kaaslasega jagada, õnneks oli tagasisõidul meri vaiksem.

 2 

Seda aaret olin tükk aega edasi lükanud ja üsna lihtsal põhjusel - kui kohalikud suudavad pidevalt seal kivises meres oma paadimootori sõukruvi kildudeks lasta, siis minusugune peab väga hoolega kolm korda mõtlema enne, kui (kas üldse) sinna saarestikku ronib. Eelmine päev tegime Sõrve saarel (tänu Salme jõele on Sõrve vähemalt kaardil täitsa nagu eraldi saar) lambaaeda ning pisikese preemiaga võiks nagu arvestada? Ilm ka soosib, lubas päeval korraks tuulevaikust. Lähenemistee oli juba varem välja valitud ning teeks nüüd lõpuks selle retke ära? Nii läkski. Turjakarvad olid üsna püsti saarele lähenedes, kuna ei olnud mingit isu katkise mootoriga paadinahka suuremale saarele tagasi aerutada. Läks õnnks. Tegime veel saaregi puhtamaks ning lehvitasime lehmadele. Tagasiteel vabas vees võis saarest eemaldudes rahulikult päkad sirgu ajada, merekaart näitas 4m sügavust ja kerge laine kandis isegi kalda poole, kui üks hetk oleks põhja alt löönud. Suur must mürakas otse ees, napp 30 meetrit lainete vahel. Ja siis järgmise lainega kaob. Hüljes kurivaim, täpselt nagu suur kivi, jõllitab meid oma suurte silmadega, vurrud ripakil. Huh, napikas. Läks õnneks seekord :)

 1 

Viimane saareke. Paadimees lõhkus tõesti oma paadil sõukruvi ära. Väga kahju. Meie sumpasime aardeni ja tagasi. Maastik see muidugi 1,5 ei ole, isegi kui saarel oled, pead ikka üle teravate kivide ja kadakate aardeni end maletama. Tänud

 1 

Viimane saar mootorpaadiga logida. Kuna Freddi oli vahepeal suplemas käinud, siis ta lõdises ja meie Maiga soojendasime teda. Jätsime ta seekord jälle paati. Mõnus jalutuskäik ja aare logitud. Tagasi sõitsime katkise propelleriga, kuna paadimees sõitis veidi kividesse ning propellerist mõned tükid ära tulid. Oli tore seiklus kolmel saarel. Aitäh!

 1 

See oli meie Elda-Vilsandi-Elda retke kolmas teele jäänud aare. Olnuks patt Eesti läänepoolseim aare avastamata jätta. Aitäh peitjale!

 1 

Selleks hetkeks oli enam-vähem selge, et kajakimatka osas liiga suurt tükki hammustanud me ei olnud. Järgmine sihtpunkt Vilsandi. Eepiliselt nauditav kogemus. Vilsandilt pühapäeval otse Elda telkimisalale tagasi, nii mõnigi Laphroaig hinge all.

 1 

Loonalaiule aerutamist motiveeris eesootav lõunapaus. Läbitav vahemaa oli paar kilomeetrit ja sõit kulges ladusalt ja kiirelt. Randudes olid jalad veidi kanged, aga aardeni jalutades sai neid piisavalt sirutada, et ette võtta kõige hirmutavam osa päevast.

 8 

Loonalaiule sõit oli võrreldav sõiduga Uus-Salavalt Salavale. Hea paraja pikkusega ots, mille jooksul ei jõua ära väsitada ennast ja numbrid vähenevad seejuures kiiresti. Laiu ümbrus oli parajalt madal, et sõites pidi hoidma parajat külgvahet. Alles siis kui oli randumise hetk, võisime sõita madalikule ennast kinni. Lohistasime süsta kaldale. Plaan oli siin saarel ka väikene piknik teha. Kõigepealt siiski aardeotsing. Kui Salava saarel sai jalad ära kriibitud, siis siin leidus minikadakate vahel lausa täiesti teeraja moodi moodustis. Aare oli peidetud hoopis teisiti kui arvanuks aga pesa oli väga viisakas ja peaks ilusti kestma aastaid. Üllatav oli ehk maastiku raskusaste 1.5 palli. Nimed said kirja ja suundusime kalda äärde sööma. Üks suur kivi nägi välja täpselt nagu pink. Endale veeretasin kaugemalt ühe teise suurema kivi ka kohale ning oli juba nagu täitsa päris puhkeplats. Edasi keerasime süstanina Vilsandi peale.

Pärast LK110 aarde juures saime lugeda põnevaid seiku Loonalaiu kuningast ja harisime ennast teadmisega, et Loonalaid oli Eesti kõige läänepoolseim püsiasustusega paik. Raske ette kujutada elu nii kaugel aga ju siis kuidagi saadi hakkama.

Aitäh aarde eest!

Olime ka väga uhked, et jõudsime siia ennem Piiat ja Peetrit :D

Tänud.

 1 

Uskuge või mitte, aga minul ei ole enamiku kalendrite järgi nimepäeva. Kui väga tahta, siis võib välja guugeldada 27.09, aga kellel seda nimepäeva üldse vaja on, kui sul on omanimeline laid ja küla. Suur aitäh mind lõpuks siia meelitamast!
Aardest nii palju, et sõitsime siia Salavate juurest paadiga. Paadimees tõi meid kaldale lähedale ning sulpsasime seal vette. Mina eriti suure plärtsuga, nii et püksid ikka jalgevahelt märjaks said. :D Kaugemal nägime paari inimest jalutamas, kuid geosõltlasteks nad ei kvalifikatseerunud. Jalutuskäigul paadist aardeni ja tagasi uurisime kaldale uhutud nodi. Ühel vanal kalakastil oli isegi number peal, aga vist keegi pole julgenud helistada. Aare ise oli korras, imestama pani selle maastiku raskusaste. Eks ta kohapeal ehk tõesti 1.5 on, aga teekond sinna oli ikka raskem. Aitäh veelkord! PS! Paadimehe kontakti jätsin Salava logisse :)

 1 

Siia saabusime paadiga Salava laiult. Loona sai siin astuda omanimelisele laiule. Maastik 1,5 on kergelt alahinnatud, isegi kui laiule jõudmine välja arvata, siis maastik on ikkagi mõnevõrra kõrgem. Leid ise tuli kiirellt ja siit tagasi sõitsime paadiga tagasi Atla sadamasse.

 1 

Paadiga Atla sadamast. Ilm oli imeilus ja seltskond hea. Veidi kooserdasime rannas ja siis panime nimed kirja. Tänud! Võtsime TB.

 2 

Testleid. Peale Salava aardeid tulime ka Loonalaidu külastama, kuhu Erko aaret peita tahtis. Sel ajal kui tema kusagil meisterdas, avastasime meie Ingega kaldal pakutavat. Oli kive, fossiile, surnud ja elusat puitu, merekapsast ja lehmi. Pärast avastasime veel aarde ka. Päris kenasti peidetud teine. Aitäh!

 2 

Testleid.

See uppunud laevadelt leitud aaretega tuntuks saanud paik sobib igati ka geoaarde jahtimiseks.

Kuni Erko peitmisega tegeles, leidsime meie Markoga lõpuks kivistised, mida mõni tund tagasi olime palehigis Soegininal tulutult otsinud. Tuuled on merelt siia kõvasti igasugust manti toonud. Ajupuust saaks siin terve talve jagu sooja kindlasti. Kohalikud maheveised tulid ka vahepeal rannale merekapsast nosima. Lõpuks aaret otsima minnes oli see kõige loogilisemas kohas. Jätsin ränduri. Tänan.