Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Risti alevikus avati septembris 2020, osana valmivast Harku-Lihula-Sindi kõrgepingeliinist Eesti esimene disain kõrgepingemast Soorebane. Soorebase tipu kõrgus on 45 meetrit, kaal 33 tonni. Soorebase eluiga on arvestuslikult 50 aastat, kuid reaalsuses on eluiga kindlasti pikem.
Vihje: pole
Lingid: https://elering.ee/soorebane
Aarde sildid: vaatamisväärsus (4), ööaare (1), lumega_raske (1), lumega_leitav (1), lühem_matk (1), lastesõbralik (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC911BF
Logiteadete statistika: 170 (99,4%) 1 2 0 0 0 0 Kokku: 173
Kahjuks ei leidnud, kuna oli liiga vòsas ja màrg, jalanòud làksid juba márjaks. 30 m jái puudu
Tänase päeva kaheksas ja viimane. Telo juhatas ilusti kohale.
Vabariigi aastapäeva tähistamine Soorebase saunamajas ja lähedal asuva aarde otsing. Masendavalt vihmane aga ikkagi EV106. Tänud aarde eest, võimas objekt. Elagu Eesti!
See on äge ehitis, igakord kui mööda saab sõita siis ikka pilk jääb peale :) Seekord sai siis objekti lähemalt kaeda. Aitäh!
Üks eelmistest leidjatest kirjutas "kujutasin asukohta teisiti ette". Ma nii delikaatseks ei jää ja küsin otse: mida aare võsas teeb?
Ok, ok, selles mõttes tore, et oli midagi elektriauto laadimise ajal teha. Peitke veel Enefit Volti laadijatest 160 meetri raadiusesse. :D
Kuna Haapsalus jäid üks multikas ja üks seiklus pooleli siis tegin vähemalt tagasi kodupoole sõites väikse peatuse Soorebase juures. Kuna otsisin samasugust asja nagu paar nädalat tagasi Sookure juures siis jäi ilmselge asi pikalt nägemata ja nullile lähenesin spiraalselt tiirutades. Hea, et topsis harilik oli, muidu oleks jäänud logimata. Tänan ja loodan, et neid "Soo...." tegelasi tehakse juurde ning ka aardeseeria jätkuks.
Vat mis aardekoht jäi teele, seos ulatub Sindini välja! Sinna oli minugi suund, kui Tiidu juhatusel Soorebasega tutvuma läksin. Esialgne ligipääs ei sobinud mulle, jätsin selle minu jaoks laia kraavi ületamata, ka purdeke ei ahvatlenud. Aga väikese tiiruga pääses lihtsamalt ligi ja aare sai leitud-logitud. Nüüd edasi Sindi poole. Aitäh peitjale!
Mõtlesime, et läheb jälle otsimiseks aga oli üllatavalt lihtne
Sai tõenäoliselt vales kohas üle kraavi ukerdada. Tänud peitjale
Esimene peatus koduteel Hiiumaalt. Tegu populaarse vaatamisväärsusega, paar autot võtsid veel tee äärde, kuid need inimesed piirdusid ainult pildistamisega. Aitäh peitjale.
Igasuguste tegemiste ja toimetamiste tõttu oleks peaaegu meelest läinud, et täna on geopeituse aaret ka vaja. Õnneks sai kaardilt kiiresti täpi valida, mis teele ette jääb. Soorebane sobis selleks väga hästi, just oli loetud päevad varem tema uue sõbra Sookure juures käinud. Esimene lähenemistee lõppes ootamatult vesise kraaviga. Ma polnud enda hüppamise võimes kindel enam ja otsustasin ringiga minna. Nimi kirjas. Tänud!
Koduteel sai siin masti juures peatus tehtud ja nimi logiraamatusse lisatud. Tänud!
Pole seda maamärki varem tähele pannud. Aitäh vahepeatuse ja aarde eest!
No lõpuks siis sai kätte ka selle aardekese. Muidu alatasa on autos jutt, et "nuu kas soorebase ka võtame"
Retroaare! Polekski uskunud et 2020. aasta aare. Logides mõtlesin et vanake... Aitäh!
Leitsime kampakesi üles. Ööbisime siin samas õmma raba metsaonnis. Nägime ka läbi kaamera virmalisi. Väga äge öö oli. Nüüd mööda sõites otsustasime et viskame sellele pilgu peale. Aitäh peitjale! Youtube: Perega looduses Geir looduses
Möödasõidul on see soorebane alati pilku püüdnud, nüüd oli põhjust teda ka lähemalt uudistada. Tore asi välja mõeldud! Aitäh peitjale!
Sellest rebasest sõidame me pidevalt mööda ja iga kord on teda vahva näha. See tähistab natuke sellist "pool maad möödas-pool veel minna" verstaposti. Aare leitud, aitäh!
Leid tuli lihtsalt. Ajaviiteks sai ka mõned jõhvikad suhu pistetud. Aitäh!
Leitud pärast avatud talude päeva ja Haapsalu toidutänava külastamist. Esimene lähenemistee viis kraavini, nii valisin teise, soorebase kõhu alt. Selgus, et rebane on tõesti soos või vähemasti rabas :) Aga isegi sandaalide ja paljaste säärtega sai kenasti ära käia, nii et jalad jäid kuivaks ja terveks. Aarde läheduses sibas päris palju väikeseid sipelgaid. Milline üllatus, kui selgus, et nad olid ka logiraamatusse oma nime kirja pannud :) Aitäh aarde eest!
Igavesti vinge rebane, polnud enne oma silmaga näinudki.
Soojad ilmad tulekul, mine tea, äkki on selle suve viimased, seega läksime mere äärde mõnulema. Märjamaal võtsime Ahvenamaalt saabunud Kätlini ka peale ning keerasime autonina Nõva poole. Soorebane sai üle vaadatud ning mõne päeva pärast ka sõbra sünnipäeval laivis ära kuulatud.
Veits niuniu, et mälumängul soorebase küssi läbi ei hammustanud, aga mis seal ikka. Aarde lähistel oli palju ilusaid metsmaasikaid.
Koduteel pÕikasin ka soorebase juurest läbi. Kui logimisega tegelesin, siis peatus tee peal auto ja selle taga partisanid (need on need jälestusväärsed korrakaitseametnikud, kes ei peidavad end eravärvides autodesse, et paremat saaki saada), kes kukkusid juhti ahistama. Õnneks selle aja peale, kui ma tagasi autoni jõudsin, olid nad lahkunud. Aitäh peitjale.
Ega ilma aardeta poleks siin ilmselt peatust teinud. Tänud peitjale!
Kohvikus sai keha kinnitatud ja kuni teised jäätisega maiustasid, käisin panin nime kirja. Aitäh.
Teel Haapsalust Kullamaale, et minna kuulama ilusal päikeselisel päeval puhkpilliorkester Saku muusikat.
Uudistest sai repsi juba ammu imetleda, nüüd siis oma ihusilmaga ka. Pimedas toredasti valgustatud ja liinid sulanduvad öötaevasse. Järgmisel päeval valges tundus masti väljanägemine lähedalt kehvem, aga raba pealt oli ikka kaunis ja äratuntav värviline maamärk. Aardega kõik korras, aitäh!
See on äge disainiobjekt siin, täna võtsime lõpuks aja ja tegime kõrval peatuse ära. Vedas ikka, et mul napp 30 min varem õnnestus autosse üks vana ahjusiiber tõsta, muidu oleks aare pidanud küll oma kamo pärast tugevalt värisema… :D. Aitäh peitjatele lihtsaka eest, ootame lisa ;).
Kuldkollase Läänemaa tuuri esimene aare. Imeilus sügis ja soorebane on väga äge maamärk. Aardesse sai Paavolt võetud rändur. Las rändab.
Selle kohta vist tuleb ütelda, et huvitav lahendus. Oleks midagi muud eeldanud. Aga nii siis nii. Tänud.
Mitmed korrad sõitnud mõõda ja ei ole olnud viitsimist kinni pidada, eks seda aega napib. Täna tegin väikese geotuuri ja vaatasin aarde lõpuks ära. Aitäh.
Karro sai veel veidi värsket õhku ja nüüd ootab pikk kodutee
Tegemist nii uue asjaga, et isegi maaameti kaardil puudu, mistõttu esialgne mõte peidukohast oli ikka hoopis teine, aga ei kurda, eks see olegi ilmselt mu esialgsest mõttest mõneti mõistlikum. Aitäh!
Näen siinkandis potentsiaali korraldada veel vähemalt 20 arhitektuurivõistlust vingeima kraika püstitamiseks. Noh, KOV, milles asi? Mul juba näpud sügelevad.
Mõned korrad oleme siit varemgi mööda sõitnud - nüüd oli põhjust ka peatus teha - uhke loom siin aarde juures. Tänud peitjale siia kutsumast!
Selliseid disainmaste võiks rohkemgi olla, vägev vaatepilt. Aare ka lihtsalt leitud. Tänud!
Naer on terviseks ja tänu Kärdi kommentaarile mõned päevad tagasi praami peale sõites sain kogu aarde otsimise aja kõkutada. Kuna soorebane juba kaugelt paista ja huvitava kujuga, siis esmaspäeval sain Kärdilt kuulda, kuidas ma pean ruttu ära sõitma siit ja ta ei taha üldse näha, kuidas see meile kaela kukub. Sel hetkel lihtsalt teatasin, et see kindlasti turvaline ja ei kuku see kuskile. Täna käis Kärt nagu udu peale, et Läänemaalt on aaret vaja tal. Valis siis välja, sõitsime lähemale ja kui juba päris lähedal olime, siis teatasin, et näed, sinna lähme otsima, mille peale läks hala lahti, et sinna ei tohi parkida ja tema ei otsi seda aaret :D Lõpuks tuli ja otsis ja sai nimegi kirja, aga naerda sain kull, et see ainus koht, mis kogu tee jooksul negatiivseid emotsioone talle tekitas, sai mõnusa reisi viimaseks leiuks. Peitjale aitäh!
Ohhhh, see rebane on mu õudusunenägu. Väga hirmus aga soov oli saada täna veel aardeid, mis jäävad saaremaa teelt tagasi koju. Lähedalt nii hirmus enam ei olnud. Aitäh!
Käisime siis ka seda va rebast üle vaatamas. No minu meelest oli rebase näoga küll, eriti kui nii alt üles vaadata. Siis võttis siil jalad selga ja pani kappadi-kappadi metsa poole ajama, mees veel imestas, et "lõhna järgi lähed või?" No suht georada pidi läksin otse karbikeseni. Aitäh!
Soorebane sai üle vaadatud. Aardeleiuga läks veidi aega, kuna Soorebane meelitas mind esmalt võssa. Mõned sikk-sakid ja siis jõudsin siiski aardeni. Tänud.
Seekord, kui sai vastavad jalanõud jalga pandud oli ka maapind kuivem :)
Aare käes ja teekond VAMM-i poole sai jätkuda
Tegime Ahtoga rongi ja rattatiiru, Soorebase aare oli selle aardepäeva esimene. Aare on tore, panime nimed kirja. Pärast laksime värskesse ristmiku kohvikusse kohvitama ning ma sain sealt väga maitsva veganburksi. Tänan peitjat!
Post on muidugi tore ja lausa kosmosetehnoloogiat meenutav. Loodame siis et sellise investeeringu eest saab Läänemaa turism ka päästetud. :) Aare meeldis ka. Hästi valitud koht ja maskeering ning minusugused vanainimesed saavad isegi istuda. Mõnus oli. Ilmselt tuleks aare kuulutada ööaardeks, sest valguspark posti juures tundus võimas. Aitäh kutsumast ja peitmast. PS. uus tankla söögikoht on ka väga kena tehtud!
Möödu sõidetud kui mitmeid kordi! Nüüd siis sai ka peatus ära tehtud ja aare leitud ja logitud! Aitäh peitjale!
Siit olen korduvalt mööda sõitnud nii enne aarde aegu kui pärast. Seekord piiksatas Piret, et kas kellelgi on leidmata. Lubasin kaasa minna, kui kuidagi kraavist üle saan. Õnneks sain ja saigi see täpp kaardilt likvideeritud.
Post ise mulle meeldib. Veel rohkem meeldis enne, kui seal veel traate küljes polnud. Nüüd näeb natuke välja nagu okastraati kinni jäänud rebane. Aga ikka on asjalikum post kui need teised... Selle järgi on tore aru saada, mis Eesti osas sa parasjagu viibid.
Ühesõnaga igasugune tarbekunst on mu meelest tervitatav ja kui ta nii suuri vorme võtab, siis veel eriti. Aitäh aarde eest ka! Saingi posti pildile püüda.
Autost väljudes tuli iseenesest huulile Vaiko Epliku laul
Linge kinni loorehades
Linge kinni loorehades teel ja veel
Minge ringi, soorebased
Minge ringi, soorebased teel ja veel
...
Aitäh!
Kodus käies sai üsna mitmed korrad mõeldud, et mida sinna planeeritakse? Selgus saabus siis kui mast püsti. Disain ju iseenesest lahe aga kas just soorebane? Aare lihtne ja jalad jäid samuti kuivaks. Tänud!
Kui seda asja ehitati, siis sõitsin ma siit töö pärast iga päev mööda. Mitte ei saanud aru, mis see selline on. Minu meelest on seda raudjunni disainmastiks nimetada ikka liiast. Aitäh!
Siit alustasime oma lihavõttepuhkuseretke. Kohustuslikud pildid tehtud, aare logitud, ainult ilm oli natuke kahtlane, aga hiljem läks ilusamaks.
Mitte, et ise sama kaval ei ole kui "soorebane" või vahel veab kui "Soorebasel".
Vinge ehitus, tänud peitmast!
Soorebane on eelnevalt silma jäänud. Teel koju kiire vahepeatus. Aitäh!
Topelt juhend. Siin lõpetasime oma geonädalavahetuse Matsalu maadel. Found it: (4169) 28.Feb.2021 16:07 Soorebase/ Marsh Fox. Lähenemise tee valisin "kainelt" ja tagasi tee otse ja väga-mega-mudaselt lõpetades. Täname! Aare korras!
Tegime üle pika aja ühe geotiirukese. Aardega kohakuti olles selgus, et sealt aardeni normaalse pingutusega ei pääse. Õnneks vähe eemal sai ühe hüppega kuivalt üle. Küll aga püüdsin siis teistelgi tulemise lihtsamaks teha. Headus ei tasunud ära - kohe esimese aarde juures sain ühe jala märjaks :-) Õnneks oli aare isegi sellise lumega kergesti leitav. Eemaldasime karbist õhupalli, sest ennegi on kohatud õhupallist lägaseid karpe.
Taies on lahe, eriti kuna on funktsionaalne. Imelik, et seda Rumeenias tootma ja tarnima pidi, mitte kohapeal. Aga eks elasimegi siis veel globaalses maailmas. Tänud peitjaile seda väärt vaatepilti kaema kutsumast!
P.S. Kirjelduses on faktiviga - uhke kunstiline mast kaalub kohapealse info alusel 38.5 ja Eleringi veebi järgi 38 tonni, mitte 33.
Aare on kuiv ja korras, jätsin karpi juhendi. Tänud peitmast!
Hakkasin siinkandi aardeid läbi klikkima, et mõned lumega leitavad marsruudile paika saada. Kahjuks ühtegi silti vist ei leidnudki. Auto jäi tankla juurde. Laiskus oli kallal ja pikemaid kummikuid ei viitsinud jalga tõmmata - m 2.0 ikkagist. Soorebase poole jalutades märkasin, et olen üsna kohakuti nulliga ning ka jäljed läksid õiges suunas. Olid küll kellegi veidi väiksema nagu kitse või rebase omad. Jõudsin ma veel logisid meenutada, et kõik kuskil mudas müttamas käivad, kui kostusidki raksud ja tegin sammud tagasi. Proovisin veel paar korda "otse" ikka nii kaua kuni üks kummik oli mudavett täis. Tunnistasin kautust ja sumpasin soorebase juurde, kust oli lausa lust aardeni jalutada. Soorebasele olen silma peale pannud varem Haapsalu mnt-d mööda sõites, seekord oli selleks juba liiga pime. Pimesikutasin üsna tükk aega enne kui miskit silma jäi ja seal see aare ju oligi. (645) Aitäh! EVEJ
Kevadel ja suvel sai nii mõnigi kord siin Läänemaal ringi sõidetud ning oli märgata kuidas seda uut elektriliini ehitatakse. Sai siis uuritud, et millega on tegemist ning selgus, et see on uus Harku-Lihula-Sindi 330/110 kV kõrgepinge õhuliin. Kuigi võib öelda, et ega see massiivne õhuliin maanteede ääres just kaunis välja ei näe, on see ometi vajalik, eelkõige Lääne-Eesti majapidamiste ja ettevõtete elektrivarustuskindluse tagamiseks.
Mulle tegelikult täitsa meeldib, et siia teede ristumiskohta otsustati rajada veidi teistsugune mast. Ükskõik millisest suunast siia lähened, ikka jääb mast juba kaugelt silma. Maitse üle ei tasu vaielda, aga minu kujutlusvõime suudab seal küll seda roostekarva rebast näha ning mulle see lahendus meeldib. Tänud ka aarde eest!
Haapsalust tulles mõtlesime, et teeme väikse kõrvalpõike. Ootamatult avastasime ennast aga müttamas sügavas turbas poolpidulike riietega. Mõned nõrgemad uppusid juba alguses turbasse, üks potsatas aga suurest leidmisrõõmust geokuhjale nagu küps ladvaõun. Igal juhul rebane meile meeldis ja vastupidiselt eelnevale logile - tundub täitsa mõnus koht, kuhu mütsi riputada. Logiraamat oli vb soorebase kohta ootamatu, aga meie maitse kohaselt piisavalt bling-bling.
Kuna tee siit sobivasti mööda viis, siis sai väike peatus tehtud ja tops üles otsitud. Tänud aarde eest!
Pimeduse tõttu jäi disain-rebase ilu täies mahus nautimata aga tegemist igati vinge lahendusega, millesuguseid võiks olla rohkem. Esimese hooga ei haaranud käsi telefoni järele ja asusin paikvaatlust teostama rebase juures. Maapind oli salakavalalt sile ja saabas vajus poolde säärde mudasse. Kui jalad olid rokased nagu hooletul soorebasel, võtsin arvata, et küllap aare päris seal ikka pole ja tuvastasin telefonis nulli. Vihmamärjas metsas sai veidi pimesikku mängitud aga aardeurg märkamata ei jäänud.
Varasemast on logidest üht teist meelde jäänud: sopane, märg, vesi, põlvini muda, valgustus võiks olla, selliseid võiks veel olla...
Haarasime siis kummikud kaasa ja olime juba valmis kõige hullemaks.
Reaalsus: tossudes kohale jalutamise vaev. Minu meelest on valgustuse alged juba paika veetud. See projekt sai teoks ainult tänu EL-i toele. Riik omavahenditest ilmselt ei oleks never midagi sellist teinud. Selle kunstiteose peale kulus selline hunnik raha, et kui rahvas oleks sellest kuulnud, siis mõnel mehel ei oleks pärast olnud enam kuskile kaabut riputada. Aga jahh, selline möödu ja peatu koht. Paras seljasirutuseks.
Mulle ulatati lahkelt taskulamp ja saadeti kraavi taha hullama. Pendeldasin seal paremale, vasemale mitmeid kordi enne, kui oma otsinguala laiendasin ja siis ka kohe aarde leidsin. Ümisesin Epliku "Soorebased" ja kepsutasin metsatukast välja. Aitäh!
Tänase ägeda geopäeva viimane aare koduteel. Songitud maapind ehitisi all oli väga sobivalt kõvaks külmunud. Logisime, imetlesime objekti, eks arvamusi on seinast seina, aga silma ta igal juhul hakkab. Suvel sõitsin isegi siit mitmel korral mööda ja geopeiturlik mõte oli alati, küll varsti on põhjust peatuda. Nüüd oligi, tänud peitjale, et oli põhjust soorebast lähedalt uurima tulla.
Pikale ja lahedale päevale sai punkt. Aitäh kaaslastele, oli vahva, nagu alati.
Suvel sai sellest monstrumist päris mitu korda mööda sõidetud. Arhitektuuripreemiate galat jälgides, vaatasin isegi kuidas arhitektid ise sellest rajatisest õhinaga rääkisid. Aga ei ole mina nengega ühel meelel. Ainuke millega ma samal nõul olen on see, et igal suuremal projektil võiks tõesti olla mingi kujundatud sümbol mis hästi meelde jääb. Olgu selleks siis mõni maanteelõik, liinitaristu või põlluküla arendus. Ka üks professor pakkus mulle, et võiksin siia miskit kokku heegeldada ja ära peita, kuid ma polnud sellest huvitatud. Kes see siin kodust kaugel olevat turismimaantee äärde jäävat asja hooldamas viitsib käia! Olin üsna kindel et varsti keegi teine, näiteks mõni kohalik, tähistab selle koha ära. Nii läkski ja oligi põhjust kaadervärki lähemalt uurima tulla. Hea et täna oli pinnas jäätunud, muidu oleks seal taastumata maastikul kõvasti kiruda saanud. Ega ma otsima ei jõudnud hakatagi, Tarmo oli lihtsalt nii nobe, et tormas esimesena kohale ja vormistas taaskord sellegi leiu enda nimele.
Oligi aeg niigi mõnusalt lisatäidet saanud geotuur lõpetada ja veel mõistlikul ajal kojugi jõuda. Head sõbrad, teiega oli vahva päev ja tänud ka peitjale aarde eest.
Seda polnud isegi tähele pannud et siia risti ka aare peidetud. mingi aeg tagasi oli näoraamatus mingit sorti avalik s6nav6tt selle teostuse koha pealt. Arvamusi nii arhidektuuri kui teostuse poolt oli ikka väga seinast seina. Minu isiklik arvamus on pigem positiivne. Kas see teostus just k6ige parem on aga kiiksuga asjad ongi ju isikupärased. Minuarust tähistab ta just omamoodi siinse Risti risti ära. Hea meelde jätta et ahjaa Risti see on ju see koht kus see roostekarva sihvakas rebane taeva poole sirutab ;) Tänud peitjale
See jäi me geotuuri viimaseks leiuks. Olin siit Silveriga 13 septembril mööda sõitnud ning mõelnud, et millal küll see aardega ära tähistatakse. Läks 3 nädalat mööda ning oligi tehtud. Ega see disain pole siiamaani meeldima hakanud nagu ka ülejäänud roostevälimusega ehitised, aga vähemalt sai siis aaret otsida. Õnneks oli maapind külmunud ning jalad jäid puhtaks. Topsi otsimine probleemi ei valmistanud, tänasel tuuril sai palju suuremaid purakaid ära tehtud. Aitäh tiimile, kunagi jälle :)
2020 - mõned preemiad sellele objektile
Eesti Arhitektide Liidu preemia VÄIKE laureaat 2020
Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2020
Tegime perega ekspromtreisi Hiiumaale. Tee peal logisin selle aarde. Mulle väga meeldib, kuidas tarbeesemeid ja -ehitisi teinekord disainitakse, Soorebane on geniaalne ja väga vinge lahendus! Pühapäeval tagasi sõites oli ta küll pimeduses, võib-olla võiks nii vingel elektripostil valgustus ka olla. Aitäh aarde eest!
Sel päeval oli päeva peamine plaan minu Jõuluse linnuvaatleja kordategemine. See aare oli juba pea pool aastat oma imelikus staadiumis. Ausalt öeldes puudus mingi hea idee taastamiseks, sinna jalutamist ka pea tund üks ots, seega nagu kuidagi sitsis. Aga nüüd sai konkreetselt terve päev võetud, et maksku, mis maksab, see taastamine ära teha. See saigi edukalt tehtud. Siis oli nagu loomulik jätk, et kui ka muidu veel ümbruskonnas matkatud, siis ära võtta viimased aarded, mis siinkandis kuidagi sitsivad. Ja Soorebase aare oli üheks viimastest. Küll olen siit mööda sõitnud, enamasti kas pime ja ei viitsi või siis juba keeran sisse ja ikka on elektrimehed töid tegemas. Aga täna oli rahulik. Ja plaan oli peale kõvemat matkamist teha üks sööma ristmikul olevas burgeritanklas. See tankla on ju ometi kohalike seas üsna hinnatud. Burger on kartuli kõrval ju eestlaste rahvustoit nr.2. Selge see. Niiet logisime aarde ja sõime burgeri. Viimane aare, mis veel siinkandis võtta, on muidugi see õnnetu Marimetsa aare, peab südame rindu võtma ja see ka ära logida lõpuks. Äkki saab jõuludeks Läänemaa aaretest puhtaks. Tänud soise rebase eest.
Aare ei olnud küll päris rebase juures, aga leidsime kiiresti.
Tänase tuuri esimene aare. Varem olin sellest Soorebasest jutte kuulnud ja nüüd nägin siis oma silmaga ära. Mulle meeldis ja oleks tore küll, kuid taolisi veel palju Eestis leiduks. :)
Aitäh!
Väljasõidul Haapsallu sai meie teekonnal esimeseks peatuspaigaks omapärase Soorebase külastamine. Vaatasin Eleringi lehelt ka teisi disaine ja võib nõustuda, et parim töö võitis. Mõned olid küll sellised, et keegi oli esimest korda Photoshoppi kasutanud.
Parkisime auto elektrimasti teeotsa ja jalutasime mööda pooleldi külmakrõbedaks muutunud pinnast metsatukka. Aarde leidmine käis kiiresti. Logiraamat on aga konteineri jaoks natukene liiga suur ja muuda tingimuste koosmõjul hülgab enda küljest lehekülgi.
Koht igaljuhul vääris aaret. Aitäh peitmast!
Tegime päevase põike Haapsallu. Tore soorebane jäi aga teele ette. Suvel juba nägime teda seal seismas, siis arvasin, et tegu on vaid hiiglasliku skuptuuriga, nüüd aga on lausa juhtmed külge pandud.
Väikese Haapsalu tripi esimene aare. Tore, et ka selliseid poste vahepeal püstitatakse. Loodame, et tuleb neid veel :)
Tulin ja vaatasin selle teistmoodi rebase üle. On ikka palju metalli siia pehme maa peale pandud. Tänud peitjale aarde eest.
Ma ei saa aru. Poste vajunud, kui mina püüdsin liikuda siis vajusin. Tänud peitjale
Vahva arhitektuuriline lahendus elektripostil. Leitud. Logitud.
Vahva mast tehtud ;) Panin sinna yhe Sakslasest rànduri, Pole teine vàga saksast vàlja saanud
Eks elektriinimesed teadsid juba ammu et see elukas siia tuleb. Nüüd sain oma käega katsuda. Aitäh!
Post iseenesest lahe aga aare võpsikusse viidud, leitud, ty
Kuni sellel mastil pole olemas mustad käpad, valge sabaots ja ka valge kurgualune, pole tegemist ka mingi õige rebasega.
Seda rebast oleme juba korduvalt erinevate nurkade alt vaadanud. Meile meenutab ta rohkem küll kaelkirjakut. Väga tore, et taristu elemente ka sedamoodi eksponeeritakse.
Hommikul oli Soorebasest Udurebane saanud ning õhtul, kui meie talle külla jõudsime, leidsime Öörebase. Aitäh!
Kõinastult tulles tegime siin väikse peatuse. Tänud peitjale.
Käisime soorebasel ikka ööpimeduse ajal külas.Aitäh!
Igavesti äge mast. Arvasin kohe, et siis tuleb aare kui see püsti pandi. Täna käisin vaatasin, siis lähemalt ka. Tänan.
Olime täna vist juba neljandad seal nimesid kirja panemas. Mast on ennemgi silma jäänud, nüüd siis ka lähemalt tutvutud. Peitjale tänud!
Kummikud olid jälle suureks abiks, väga vesine oli. Meie Hiiumaa tripi viimane leid!
Seda roostekarva monstrumit sai juba suvel märgatud. No, vähemalt midagi teistsugust ja tõmbab pilku, rebast seal näha nõuab muidugi head kujutlusvõimet. Loodame siis, et tema eluiga on sama pikk kui samanimelisel aardel. :)
Täna pimedas üllatas meid siin aga loikudega maapind, pidi siis veits ringi minema kuivemat kohta otsides ning üks pikk samm või lühike hüpe tuli ka teostada. Aitäh!
Alguses ei pööranud õigele kohale tähelepanu, kuna mulle tundus, et keegi on oma prügi metsa alla tassinud. Kuna mujalt ka aaret ei leidnud, pöördusin esialgsesse kohta tagasi ning selgus, et minu arvatu oli hoopis aarde maskeering. Aitäh aarde eest!
Tegime ka väikese vahepeatuse ja vaatasime soorebast vähe lähemalt.Tõsine ehitis siin raba servas.Aitüma
Kui aare tuli, olime samal päeval seal kandis tuuril. Priit veel ütles, et lahe koht, peaks siia aarde tegema. Mõtteks see jäigi. Lahe asi soorebane. Tänud peitjale.
See oli meie koolivaheaja geotuuri esimese päeva esimene aare. Parkisime auto soorebase kõrvale ning hakkasime ümber riietuma. Täpselt siis, kui kileriided selga saime, hakkas vihma sadama. Ootasime siis mõned minutid autos ja sama ootamatult nagu vihm algas, see ka lõppes. Üle turbamülka kepslesime aardeni. Geokuhjake hakkas juba eemalt silma. Lisasime aardekarpi juhendi ja kaanele kleepisime Geopeituse kleepsu. Siis kui aare peitu tagasi sai, hakkas uuesti sadama. Passisime siis natuke aega puude varjus ja kui sadu lakkas lippasime autoni. Soovime nii aardele kui ka soorebasele pikka iga.
Tagasiteel minu viimast aaret peitmast sõitsime sellest rebasest mööda. Aaretekaart oli heaga kinni pandud, sest kõiki tee peale jäävaid aardeid nagunii korraga ei jõua üles otsida, aga siin mulle meenus, et on ju üks päris värske aare ja mis seal salata, tahtsime ka rebast ennast lähemalt imetleda. Pean vist lähitulevikus uue mobla ostma, sest praegune juhatab juba paar kuud mind järjekindlalt ca 10m valesse kohta - nii ka seekord. Õnneks ikka märkasime kahtlast kohta ja leitud ta sai, aitäh!
Käisime ka 1 kuu vanust soorebasekutsikat kaemas. Olgu tal siis huvitav poolsajand elada ning enamgi. Ei tea millal ta suguküpseks saab ja millal taolist liiki kutsikaid juurde tuleb? Mitte et ta nüüd lausa kõrgepingeliinide Mona-Lisa oleks, kuid siiski - tema eellased on tema kõrval siiski märkimisväärselt hüpersuperkoledad.
Imelik idee. Aga äge nägi välja. Turistid saavad nüüd kõrgepingeliine ka uudistama tulla. See soorebane on nüüd maailma raskeim loom :-) Aitäh!
Seda rebast oleme möödasõidul korduvalt imetlenud. Nüüd sai lähemalt ka vaadatud. Mulle täiega see rebane meeldib. Aitäh!
Kui me suvel Saaremaalt tulime ja seda asjandust siin alles ehitati, siis ei osanud me veel selle eesmärki ja ilu näha. Täna tulime siis teist korda vaatama. Rebase kuju just ei ole, aga vähemalt pole värviga mööda pandud. Uhke igaljuhul. Aardest niipalju, et kuna maa oli märg ja Märtenil olid natuke viisakamad riided seljas, siis läksin mina nime kirja panema. Õnneks leidus ruttu. Aitäh!
Päris mitu korda oli vaja mööda sõita enne kui töömeste vaba päev leida.
Ka täna kui oli logimisprotseguuri lpule viinud tulid sinna ühed selfitajad.
Kuivõrd Haapsalu poole oli asja, käisin ka ligemalt seda rebast kaemas. Täitsa uhke rebane sinna püsti pandud. Aitüma!
Tänud uue täpi eest kodu ukse taha:) Rebasega igati rahul, nüüd teise nurga alt ka ülle vaadatud. Pimedas veidi keeruline oli, aga lõpuks ikka leidsin.
Kui Soorebane püsti sai ja igasugused avamistseremooniadki peetud, oli selge, et siia saagu aare. Nii arvasid mitmed ja mulle tehti neli eri allikast tulnud vihjet, et on vaja! Mina aga olen juba mõnda aega talitsenud igasugust peitmisemõtet, et mitte oma kohustustehunnikut suurendada, kuigi sõidan siit mööda ülearugi liiga tihti. Nii jäingi ootama, et kes siis karjuva tühiku geomaastikul täidab. Ei olnudki vaja pikalt oodata ja Soorebane oma aarde sai. Olin eelmistel kordadel tahtnud minna seda silti lugema, Aga ikka oli keegi ees. Kuum koht. :) Eile pimeduse saabudes pidasin küll korra siin kinni, sattusin aga praamilt tulijate voolu ja tükk aega ootasin, et saaks autost nii välja, et uks alles jääks. Ega ma kaarti ega koordinaati polnud vaadanud, nii vaatasin üle koha, kus aare oleks võinud olla, kuid polnud teps mitte ja läksin koju. Manjaana on ilus päev aarde otsimiseks...
Täna käisin poes ja ühtlasi ka Soorebasel külas. Korralikult kõpskingadega ikka, sest kes see kummikutega külla läheb? Täitsa tehtav. Logi kirjas ja kingadki puhtad.
Mulle see elukas meeldib. Olgu ta siis pikk-kaelsoorebane või muidu Soorebane. Veidi kahju on temast ka, et tema traatidesse aheldatud on. Minu arvates on Soorebased vabad hinged ja ihkaks vabadust...
Mis oli muidugi suur šokk mu jaoks aasta tagasi- kui Risti ja Koluvere vahel võeti hirmus kogus metsa maha... Siiani pole silm harjunud, et kodutee nii vale tundub. Kogu maa elektrifitseerimise nimel.. Kõlab kui sügaval nõukaajal. :)
Aitäh! EVEJ
Soorebast oleme juba korduvalt möödasõidul teretanud. Täna aga hakkas videokongress, mis suunas meid veidi ennetõhtaegselt Hiiumaalt tallinapoole suunduma. Mina alustasin kuulamist ja parasjagu teemaks olnud loeng soolesisu mikrofloora transplantatsioonist (kui keegi tahab teada, mida see lihtsas eesti keeles tähendab andke privas teada) oli sedavõrd huvitav, et aarde leidmise ja logimisega tegeles vaid Piia.
Väga vahvasti on ühendatud kunst ja praktiline asi. Rebase juurest aardeni oli pinnas küll kohati väga mudane, kuid saime hakkama. Tänud!
Vaatasin seda rebast ühtepidi ja siis teistpidi ja nüüd vaatlen tagantjärgi veel piltegi... No minu meelest on ta ikka täitsa kaelkirjak, mis muud :D Meestel oli mingi muda-mulla allergia ja otsiti teisi ligipääsuvõimalusi. Ilma naljata korraks oli teema, et las jääb, on ju teine tee ääres ja kunagi hiljem möödasõidul tehtav. Kui lõpuks sobilik rajake leiti, siis ma enam ei viitsinudki end autost välja ajada. Jäi selle geotuuri viimaseks, aitäh!
Kui oma maakonnas mõni aare avaldub, siis tuleb muigui tulla vaatama, kas saab näpud taha või mitte. Laupäevane kena päikesepaiste tundus üheks kiireks väljasõiduks just sobilik olevat :) Uudistasime mõned hetked rebast ja siis vaatasime kus aare ennast peidab.
See jäi selle tuuri viimaseks, tänud.
Kõrgepingeliinide tugimastid on kahtlemata ühed suuremad "vaatereostajad" maanteel sõites. Ja mitte kunagi kuidagimoodi visuaalselt nauditavad. Seetõttu on igati positiivne kui praktilisele asjale lähenetakse ebapraktilisest küljest ning püütakse mastile hiiglasliku skulptuuri või monumendi jumet anda. Kas niisugune roostekarva jurakas siin just parim disain on - maitse asi. Kindlasti etem kui see tüüpiline sõrestik, seda küll. Ma pole muidugi insener, ega tea ka täpselt, millistele nõuetele üks taoline mast vastama peab, kuid vähemalt lumevabal ajal mõjus tugev värvikontrast taeva taustal mulle säärasel objektil liiga räigena. Selles suhtes konkursitöö kaanepilt paistab palju parem. Ja muidu eelistanuksin teiste kandidaatide seast hoopis ideekavandit nimega Elektrihiis. Võibolla veidi vähem geomeetriliselt sümmeetrilisena ning rohkem looduslähedasemal kujul.
Vaiko Epliku sugestiivne Soorebaste lugu istub mulle ikka paremini :o)