Nullis ei märganud Mikk midagi. Lauatasime üle järve ja kolasime siin-seal ringi, aga täna polnud see päev, kus aardele otsa komistada.

 1 

Tulime sõpruskonna ellujäämismatka "Idioto Topografico" teisel õhtul pärast 29.5 km kõmpimist siia ujuma-pesema. Vesi oli selline mõnus - nagu õhkki - et võimaldas rahulikult kümmekond minutit vees olla. Püüdsin seda tehes ka telefoni taskulambiga nullist midagi leida, mis lõpuni juhataks, aga ei midagi. Mitu minutit tiirutasin paadisilla all ja ümber. Koordinaate vms ei silmanud. Kahju, enne järgmist suve ilmselt siia ujuma ei tule. Aga ehk pole vajagi, sest kõik leiavad aaret ju talvelgi. Homme jätkame matka Kiili mööda liinialust ATV-rada mööda järve läänekallast (jalad märjad). Kena koht, tänud Tanelile!

Mõnus!

 3 

Kui juba siinkandis kolistamas olin, siis tulin tsekkasin selle järve ka yle. Seda et aardel hooldusvajadus on märkasin ka alles siis kui olin autost juba ca kilomeetri kaugusel ja otsingutega alustanud. Tõesti ei olnud taskust midagi v6tta millega olukorda parandada, aga eks jääb siis järgmisele 6nnelikule otsijale. Nulli j6udes aimasin et kus ja mida tegema peaks, aga praeguste lume ja jääoludega ei saanud arugi kust algas jää ja kust lõppes sild. Ainuke mille järgi v6is silla olemasolu tuvastada olid redeli käsipuud ja nii mul polnudki p6him6tteliselt siin nullis väga midagi otsida. Kui aga olin juba kohale tulnud ja atribuute arvestades oli jääaeg nagunii minu kasuks, siis otsustasin kirvest teritama hakata. Valisingi siis mingit sorti kirve trajektoori välja ja hakkasin astuma. Ytleme nii et m66da järve oli nagu jalutuskäik pargis, aga kui hakkas puid jms ette viskama siis oli maastik kyll selline kahtlane. Kohati kandis, kohati ragises, ja kohati lausa vesine. Igaks juhuks t6mbasin ka yhe 6lek6rre et oma raketiteoorias kindel olla. Ja tundus et minu teooria oli isegi igati vettpidav. Vahepeal olin ka logidega tutvunud ja m6lgutasin m6tteid et mis Camelpack mind seal ees ootab. Karpi avades sain ka asjale pihta :D Esimese m6ttena jooksis mul millegipärast see seljakoti laadne asi peast läbi. Aga piece of pack oli ilusti kuiv ja vormistasin ka enda sisse kande sinna. Omanikule v6i siis järgmisele otsijale infoks niipalju et vajaks tegelikult lisaks minigripi ja logiraamatule ka korralikku konteinerit. Preagune on ypriski rabe ja tagant küljest tuiskab ka lumi ja muu h2o laadne sisse. Auto juurde tagasi j6udes avastasin et olin ainuyksi selle aarde otsimisele kulutanud ca 6000 sammu. Ilma jääoludeta oleks arvatavasti neid veelgi enam olnud ja igasugu muid liigutusi veel lisaks :D ;) Tänud peitjale

Tänud aarde eest :)

Tundub, et põhikonteiner on pihta pandud. Õnneks on aga väike konteiner alles ja oleks vahva, kui järgmine otsija pistaks sinna logi-juhendi-pliiatsi :) Seal sees hetkel oleva eseme võib ära võtta.

Tänan aarde eest! :)

 2 

Tänases plaanis seda aaret ei olnud. Aga isu oli. Väga suur isu. Ja siis geosõbrad halastasid mulle. Panid parklas maha ja käskisid tunniga tagasi olla. Lootsin jälgede abile ja kiirustasin järve poole. Üks paarike jalutas vastu. Uurisin neilt, kas jää kannab. Veel kannab, oli vastus. Rühkisin läbi lumepudru edasi. Nullis... oli juba ette aimata, et algpunkt on kättesaamatu. Täpselt nii see oligi. Aga jäljed. Ainsad jäljed olid mitu aega vanad saanijäljed, mis läksid erinevates suundades. Ja kõigis neis lainetas vesi. Hmmm. Polnud just parim algus. Heitsin pilgu järvele - ei ainsatki kalameest, kajakatest rääkimata. Kohe mitte kedagi polnud ei lähedal ega kaugel. Miks peakski normaalne inimene Eesti sünnipäeval oma jalgu jääkülmas järvevees leotama. Mina muidugi nende normaalsete hulka ei liigitu. Astusin vette. Saanijäljes oli küll hirmus libe ja varbad märgusid kohe, aga jää tundus kindel. Mõtlesin natuke peitjale ja tema aaretele ja valisin ühe suuna. Alguses oli vett vähem, siis tõusis veeseis, aga olin õnneks taibanud villased sokid jalga panna. Neist oli abi. Kummikud olid ka autos, aga nendega poleks ma püsti püsinud. Naastudega saapad olid täna minu jaoks parem valik. Kusagil poole maa peal märkasin esimesi jäässe külmunud jälgi. Homo sapiensi omi. Ei teadnud, kas need on kaluri või peituri omad, aga parem tunne tekkis. Mida enam ma aardele lähenesin, seda enam jälgi paistis. Vahepeal oli kõige vesisem osa ja üks pragu ka, need said õnnelikult ületatud ja siis oligi aare. Lahtisaamine oli suts trikikas, võtsin asja rahulikult ja sain hakkama. Nunnu kiisu vaatas vastu ja nimi sai pärast Reixi kirja pandud. Ei tea, kas olin selle jääga viimane? Või tõmbab veel külmemaks? Igatahes pöörasin otsa ringi ja tagasitee tundus palju lühem. Aitäh!

Et null mingit juhiste leidmise lootust ei andnud, siis ei hakanud seal isegi mitte peatuma ja panime tunde järgi kuskile suunas minema. Õnneks oli esimene tunne kohe õige ja peale mõningast jalutamist saimegi nimed kirja. Tänud aarde eest!

Et kõik juba algusest peale ausalt ära rääkida, siis tegelikult käisin vahetult enne jäätulekut ka seda aaret otsimas. Abiks oli ka kuivakas, kuid vaatamata korralikule mulistamisele nullis midagi mõistlikku silma ei jäänud. Ilm oli pagana jahe ja tuul puhus, mistõttu see mulistamine seal ilmselt üle viie minuti ei kestnud, nägu ja näpud ei pidanud pikemat jauramist vastu. Nüüd helistasin juba eelmisel õhtul Andresele ette, et ega tal miskit väikse värskeõhu vanni vastu ei ole. Ei olnud. Miski aeg võtsin seltsilised Kohilast peale ja veeresime juba tuttavasse parklasse. Kohapeal osutus suunavalik kohe õigeks ning varsti jäi ka rahapajarada silma. Tuli välja, et logiraamatus oli juba sama päeva seisuga logi kirjas, nii et STF siis selle päeva seisuga. Aitüma!

Tundes õhus juba kevade hõngu siis tundus viimane aeg seda aaret külastada. Algul sai valesse suunda mindud ja valest kohast otsitud. Aga siis sai suuna kuidagi õigeks. Tänan

See aare oli tänane põhieesmärk. Eks olin minagi juba paar nädalat plaani pidanud ja täna tulin. Parklas oli vaid üks auto. Jääl oli vaid paar kalameest. Ning logiraamatus oli juba ees kaks tänast logi. Tänud peitjale väljakutse eest!

Vaikne päikesepaisteline talveilm, jäljerada juhtis kohale. Tänud aarde eest!

Suvel kuidagi ei jõudnud ega väga ahvatlenud ka, sest sobilik ujumisvahend puudu. Selle peale ei mõelnudki, et talvel ka tehtav on, sest nullist infot ei saa. Õnneks aga agaramad geopeiturid on jäljed ette teinud ja see tõttu oli hea lihtne jalutada. Lahedalt teostatud lõpp.

Õhtu peamine eesmärk. Praegu on tõesti hea käia, sest korralik jäljerada on ees. Kaupo pani järve peal omas tempos minema, nii et kohtusime aardekasti juures. Tagasiteel oli tal veel suurem hoog sees, nii et üsna pea polnud enam kogu liikumistki näha. Vahtisin taevast ja tähti ja hingasin mõnusat karget õhku ja chillisin tagasi autoni.

Linnapreili andis vihje, et nüüd on õige aeg seda aaret minna otsima. Kohale jõudsime õhtupimeduses, kuna suund oli teada, siis hakkasime taskulambi valguses astuma. Jäljed viisid õigesse kohta ja logi sai kiirelt kirja. Minek tundus pikem kui tagasitulek, ju siis väike värin oli ikka sees:) Aitäh peitjale!

 1 

Täna viimaseks planeeritud aare - päike ja -3 kraadi külma ehk ideaalne aeg üks jalutuskäik aardeni. Auto jäi soovitatud parklasse ning edasi-tagasi matkale kulus natuke rohkem kui tund. Geogurud andsid selge juhised, kuhu minna. Praegu puhtalt jälgede järgi ikka õigesse kohta ei lähe sest nullpunktist hargneb hetke seisuga "101 rada ja igaüks omas suunas". Pea 200 meetrit enne aaret saab juba ka jalad märjaks ehk ideaalne vihje, et olete liikumas õiges suunas. Rõõm, et aare leitud ehk ideaalne lõpp geotripile ;)

Timixi õelused on teada tuntud, seepärast ei hakanud üldse varem sinna samme seadma. Kui, aga nüüd loen, et suur lai maantee on üle järve otse aardesse sisse trambitud, siis ei saa ju ometi juhust kasutamata jätta ja õelusest mööda hiilida. Võtsime ette pikema lõunapausi ja läksime asja vaatama. Ja nagu logi tüübist näha on, siis oli retk meil edukas. Tänan.

Karlile oli silma jäänud, et selle aarde juures käiake praegu eriti tihti. Kuna tundus nii popp koht olevat, siis võtsime selle endalegi päevakavva. Järveni viis juba tuttav tee ja järvejääle oli sisse käidud lai maantee, mis viis otsejoones aardeni. Aitäh!

 2 

Teiste geopeiturite pealt on vahest ikka ja hea spikerdada, et millal oleks hea kuhugi raskemini ligipääsetava aarde peidupaika pääseda. Järveni viis ilus rada ja sealt edasi vähemalt sama kindel maantee otsejoones aardeni. Mis nii elul viga :) Mõnus jalutuskäik päikeselise Järlepa järve peal. Aitäh!

Valisime kõige tõenäolisema raja ja jõudsimegi kenasti aardeni. Kui algus välja arvata, siis on just õige aastaaeg sellise aarde otsimiseks. Aitäh!

 2 

Sellist toredat talve ja vee tahket olekut lihtsalt tuleb kasutada. Nulli jõudes võis aimata küll, kust edasised juhised leida võiks, kuid kuna kirvest kaasas ei olnud siis sai proovile pandud jälgede lugemise oskused ja loogiline mõtlemine. See kombo viis üsna sirgelt otse aardeni. Tänan peitmast.

Lõunamaa "mine siis, muidu on raske" aaretest olen ma muidugi teadlik, kuid siinseid täppe on liiga palju, et jõuda meeles pidada. Niisiis olin ainult õnnelik, kui teised selle märkamistöö minu eest ära tegid. Alguses olin väga skeptiline meie kirvetamisplaani osas. Teadagi on minu kirves alati nüri ning aaretamisele ma seda ammugi kaasa ei vea. Teised olid aga asjaga rohkem kursis ning nii me selle sõidu siia ette võtsimegi.
Autot parklasse jättes nägi lume all olev põld välja täpselt nagu vesi ning ma polnud vist ainus, kes alguses sellega petta sai. Tuli ikkagi natuke astuda ka, enne kui kalamehi nägime. Nullis oli jää, jää ja jää, nii et minu väike lootus (äkki ikka saame koordinaadid" suri silmapilkselt. Teised hakkasid aga ees mööda suurimat rada minema ning nii me lõpuks aardeni jõudsimegi, kus isegi enda õnne uskuda ei suutnud. Null on kättesaamatu, koordinaati ei ole, võimalusi oli mitmeid ja ikka tuli leid + jalutada oli samuti väga kerge. Aitäh sellise positiivse kogemuse eest!

Keegi meist polnud nõus nullis püherdama hakkama :) Võtsime üles suuna mis päädis aardeleiuga.Tehtud

See käis küll lihtsalt. Tuled... lähed.. logid Tänud

 1 

Selle aarde puhul aitas meid leidmisel terav kirves, mis tabas kohe esimese korraga edukalt õiget kohta. Jääl oli ka näha kalamehi kellelt uurisime jää paksuses kohta ja saime teada, et jää paksus on 400mm. Kui pärast järve teises otsas ise jääaugust mõõtmise tegime, siis saime tulemuseks tubli 30cm. Kui kala suuruse puhul on kalameestel kombeks rohkem juurde lisada, siis jää paksuse puhul saab neilt päris täpse vastuse.

 3 

Üks ütles teisele, et enne eilset oli seal kolm seltskonda käinud. Eilsele koeraga käinud seltskonnale oli aga neli geopeiturit vastu tulnud. Me pidime siia veel eilse hommikuse seisuga viiekesi tulema aga kuuekesi on kirvega ikka oluliselt lahedam asjale läheneda. Sips ja valma. Aitäh!

Selle aarde pressisin ma lihtsalt jõuga tänase päeva nimekirja, auto rool oli minu käes. Teised natuke kartsid küll aga tulid ikka järvele kaasa. Kuigi multi ei olnud teostatav siis kaarditöö ja esmaleidjate logianalüüsi põhjal olin ma üsna kindel kuhu minna. Aga eks sai meilgi kõigepelt arvamus üle kontrollitud ja siis instinkti juures nimi kirja pandud. Tagasiteel jooksis meile juba kaugelt Indy vastu ja varti jõudis ka perenaine koos kaaslastega kohale. Ajasime mõnda aega juttu, haukusime, mängisime ja andsime oma värsked jäljed teistele üle. Tänud aarde eest!

Alles see oli, nädalake tagasi, kui kaaslaste taga vargsi kahtlasel maastikul lausa pimedas kaasa tiksusin. Täna Helduri kindla arvamise ja kirvega jällegi kahtlasel maastikul me teele asusime. Vähemasti päike paistis ja talveilm oli viis pluss. Kalamehi leidus nii lähedal, kui kaugel. Meist jäi teekonnal kohati märgi jalajälgi lumme. Esiti logidest leitud väidetava „arvamise“ juures käisime ja siis väidetava „instintki“ poole astusime. Kuna ma ikka siukest maastikku just kõikse lemmikumaks ei pea, siis rõõmustas mind eemal nähtu. Päikesepaistel hakkas kaugele ära paistma miskit kahtlast ja kohapeal selgus, et täitsa õige asi. Vahetult tagasi jõudes, nägime, ühte lahtist koera kihutamas kalameeste ridades edasi ja tagasi. Lähemale jõudes selgus, et neli tüdrukut räätsadel koos koeraga on samade plaanidega õue tulnud, mida meie olime lõpetamas. Kuna kerget ehmatust olin just mõned meetrid enne tüdrukutega kohtumist jalge all jällegi tundud, põgenesin ruttu kõigist eemale, kaldale kindlamale pinnasele. Tänud kaaslastele ja peitjale.

 1 

„Kahtlase sisaldusega kotletid“ on see märksõna, mis peale üht Heleni logi mul ka iga kord nüüd Järlepa nime kuuldes esimesena ette jookseb :D. Täna ka, kuigi tulime suuremas seltskonnas üle vaatama hoopis siinset ilusat järve :). Ja endi meelest olime veel üsna varajased aga poolel teel aardeni tuli meile vastu seltskond, kellel aare juba logitudki! Lobasime siis seni, kuni neljajalgsetel geosemudel kannatust jagus ning edasi polnud meil aarde juurde jõuda muidugi mingi vaev - jäljerida viis ju otse peidukani. Tore teostus ootas ees ja kes jääga siin ära käia ei jõudnud, siis kahetsema ei pea, tundub et vähemalt sama mõnus oleks siia tulla ka sup’iga :). Aitäh Timixile aarde eest, saime toreda põhjuse koguneda ja jalutuskäigu teha ning tänud ka Aivele/Kristale/Heldurile/Hundule jälgede ning Merikesele, Alexile, Helenile ja Salmele seltskonna eest, oli tore :).

 4 

Selle aarde vallutamise valisime päeva esimeseks.Nullis andis Heldur meil suuna kätte ja hakkasime astuma.Esmalt ikka uudistasime valet kohta ja siis suund õigele objektile.Kohapeal läks ka hästi ja saimegi tagasi suunduda.Poole järve peal tuli meile Indy vastu ja mõni minut hiljem ka geoseltskond.Vahetasime mõned laused ja edu soovides läks kumbki seltskond oma teed.Aitäh!

 4 

Kui me siin sügisel seda ilusat raba külastasime ja natuke ümber järvegi matkasime, siis tundus, et see järveseiklus tuleb ette võtta kunagi suvel. Aga ootamatult selgus, et sel aastal saab ka talvel endale veekogude aardeid lubada. Selle asemel, et laupäeva hommikul kodus soojas toas lumesadu ja pakast nautida, ajasime meie end varakult ülesse ja sättisime teele, ise ka etteteadmata, mis meid täpselt ees ootab.

Kokkulepitud paigas kohtusime Puutetundliku, Indy, Alexi ja Mooritzaga. Kalameeste autosid oli parkla juba täis. Ühelt poolt oli see positiivne näitaja, järelikult jää on korralik. Teisalt pidime oma autodele tee ääres kohta otsima. Haarasime kaasa ka räätsad ja matkasime järve äärde. Kellelgi meist ülivõimed ei ilmnenud ja esimene punkt jäi leidmata. Asusime siis lihtsalt mööda järve matkama endale sobilikus suunas. Umbes poolel teel kohtusime geoseltskonnaga, kel juba aare vallutatud. Saime kinnitust, et oleme täitsa õigel teel ja nende jälgi mööda maksab liikuda.

Aardeleid oli selle matka kõrval üsna kerge ülesanne, kiiskas meile ilusas päikesepaistes juba üsna kaugelt vastu. Paar väikest võimlemisülesannet ja oligi logiraamat käes. Ilus, nunnu, puhas ja kuiv.

Oli imeilus päikseline talvepäev, mõnus matkamine ja toredad kaaslased. Aitäh peitjale ja kaasleidjatele!

Aardeõnne oli, kalaõnne mitte...
Aitäh!

 6 

Mina ja kalapüük!!! See käib samapalju kokku kui pingviine jahtiv jääkaru.
Ei, ma olen korduvalt üritanud, lapsepõlves näiteks. Ükskord õppis uss vist ujuma aga kala ei näkanud. Kunda jõest, kust teised omal ajal lõhet välja tõmbasid, oli minu saagiks üks ogalik ja seda ka siis, kui lõpuks vihastasin ja konksu välja tõmmates ogaliku kätte sain. Seejuures tabas konks ogalikku keha keskosast.
Ega see minu aura vaid mind taba. Möödunud suvel Ahvenamaal Brunoga kala püüdes, põrutas jahitav haug lausa Karjalasse. Nii, et Bruno pidi pika ja kuluka reisi ette võtma, et see sealt siis kätte saada (mind jäeti muidugi selleks ajaks igaks juhuks Eestisse ja nagu kuulsin siis see oli õige otsus).
Minu ainus resultatiivne kalapüük oli siis, kui koos Timmu ja tema pojaga Pirital võrkmütsiga 3 ogalikku kätte saime. Kuigi ma siis lihtsalt heas seltskonnas kaasas olin, tundsin end ikka lausa kalamehena. Sellise inspireeriva pagasiga varustatult olin muidugi just mina, kes eelmisel õhtul Kiilis annakallo kirsimahla maitstes korduvalt Järlepa järvele kalapüüdma minekut nõudis. Kui hommikul järve ääres jääpuur Bruno autost välja astus, olin ma muidugi üksjagu üllatunud, et milleks nüüd see...
Nonii, järvejää oli kalamehi täis, igaühe kõrval ilutses siplev seltskond järvejääl. Uskusime oma vaistu ja suundusime puutumata ja loomulikult kalarikastele püügiakvatooriumitele. Aga iga kord, kui puurisime, saime kätte põhjamuda - ega kala nüüd sellises mudas ka ela. Astusime aga edasi ja edasi, tegime aga auke ja auke, kuni lõpuks olime taas alguse juures. Kuna siin enam muda ennast ei ilmutanud siis igaüks sai Bruno võlukübarast isikliku sikuti ja puuriga oma augu. Siis sikutasime ja sikutasime igaüks oma augu juures nagu iga kilplane oma akna juures. Suitsupakk aina tühjenes ja tühjenes, kehasoojus haihtus, jutud enam nalja ei pakkunud (samas tõmbas naabruses istuja alailma mõne sipleja välja). Lõpuks kostus kellegi tasakesi lausutud - äkki tänaseks aitab, vastuväiteid polnud ja nii otsustasime, et küllap saab kala väljavalitud söögikohas. Võite nüüd arvata, kas seal oli kala menüüs.

 8 

Vahepeal ilmus selle aarde juurde huvitav silt, Ajutiselt kättesaamatu. Huvitav. Timixi aarded on nõrgema närvikavaga geopeituritele, kas just ajutiselt, aga ikka suhteliselt püsivalt, meelerahu huvides kättesaamatud.
Eelmisel õhtul paharettide juures päeva seiklusi meenutades, tuli jutuks, et neil plaan täna minna seda aaret “remontima”. No mis siis ikkagi. Õlitasime seda plaani veel omajagu ning juba hommikul saimegi geoparklas kokku. Lisaks aarde remontimisele andsime omapoolse panuse järve ökoloogilise seisundi parandamisse. Tekitasime jäässe hulgaliselt õhuauke, et kaladel oleks mida hingata. Vaatamata parimale varustusele, mida Salmo poel pakkuda on, meie ühtegi kala kätte ei saanud. Aga ei saa öelda, et polekala. Mõnel vanakooli mehel, kellel kannatust veidi rohkem jääl istuda, mõni ookun ikka jää peal siples.
Taaskord üks mõnus geopäev värskes õhus. Täname peitjat õue kutsumast!

 8 

Nojah, selle timixi järjekordse "õelusega" läks nii, et kui siin kaks nädalat tagasi otsimas käisime, siis peale seda see aare kahjuks kättesaamatuks muutuski. Ei saanud meie kätte ja poleks ka teised saanud. Juhtub... :)

Täna sai ette võetud külastus kaks ning et mitte seekord enam hätta jääda, sai erinevaid abivahendeid ja abimehi kaasa võetud. Pealegi pidi seltsis segasem olema.

Tõsi ta on, see retk selle aarde leidmiseks oli meeleolukas ning ka tulemuslik. Ega muidugi meie emotsioonid ei ole kuidagi võrreldavad esmaleidjate omadega, aga ka olud aarde otsimiseks olid sootuks teised kui tollal. Kokkuvõttes oli meil mõnus ilm, seltskond, seiklus ning kosutav kõhutäis Harakapesas maitses täna erakordselt hästi! Täname aarde eest!

 10 

Mõnede väikeste eranditega on viimased nädalavahetused olnud mittegeotegevustele broneeritud. Oli seegi nädalavahetus. Erandi võib tingida näiteks kehv ilm, mis geopeitumist ju ometi ei sega. Või siis pühapäeva kohta seletamatult vara ärkamine, tänu millele on jõutud hulga kohustusi juba likvideerida ja pole veel varjane lõunagi. Lisades kuuldeulatusse jäetud telefoni, kust kostub segaseid vihjeid ja hirmuäratavaid sepitsusi, tärkab huvi, mis kahtlane asi sinna Raplamaa järve äärde tekitatud on.

Maastik 4,5 ja multi ei hirmutanud, hiljuti ühel tuntuimal jõel sai piisavalt karastust ühe õela multiga. Peitja nimi ka esialgu mingeid õudsaid aarete meenutusi esile ei toonud. Meenus vaid ühe kauni saare peldikuaare. Ehk kokkuvõttes minul polnud mingit eelarvamust ja kahju hakkas ka. Kasutaks ikka parem mul kuuris leiduvaid lapikuid täispuhutavaid nahku, millega vee peal hulpida. Pärast kõhklusi otsustasime, et lähme siis, väike vahepaus tööst kuluks ka ära.

Õue astudes sadas kaela korralik vihm. Oeh, me geopeiturid oleme ikka segased. Triinu ka ei päästnud, ega tõmmanud viimasel hetkel pidurit, muigas hoopis, et eks minge siis, kui ikka tõesti vaja on. Vist oli vaja. Eriti Hannesel, sest mingid mulle tundmatud timixi kolm posti on talle ikka nii meeldejäävad muljed jätnud, et ammu igatses vist juba samaväärset värskemat kogemust;).

Paadisillale jõudes oli ilm liigagi ilusaks muutunud, mis natuke ähvardas nurjata eeldatud põneva märja ja sopase seikluse pakkudes asemele hoopis võimaluse mõnusa päikesepaistega järve ääres aega veeta. Alustuseks roomasime natuke aega ja leotasime juuksetukka, vaatlesime kalu ja uurisime veepeegeldusi. Kui sellest sai küllalt, liikusime edasi ja järgnes järve mudase põhja ning vees ja kallastel vohava flooraga tutvumine. Valdavalt vaatlemise vormis, aga lihtsalt vaatlemine on ju igav, ikka katsuda ja proovida on vaja.
Minu põnevaimad hetked seisnesid mõnede õõtsikute kandevõime testimises, mis õnnestus siiski kuiva jalaga (ja riietega) sooritada. Hannesel oli aga vaja muidugi üle trumbata, nii mind kui iseennast. Kui ma siin umbes kuu aega tagasi pidasin end kangelaseks kui käisin ühes rabajärves septembris ujumas, siis nüüd polnud midagi öelda, mõni tegi silmad ette ujudes oktoobris. Lisaks trumpas ta oma kolme posti juures märjaks saanud riideesemete hulga pika puuga üle.

Ausõna, kui ta oma etteaste tegi, olin ma täitsa tõsine ja üllatunud. Algul vähemalt. Hiljem oli natuke naljakas juba. Riietega madalas mudases mülkas ujumine ju on pisut naljakas? :)
Pärast neid väikeseid kõrvalekallutavaid lõbustusi jõudsime siiski varsti kassipildini. Nunnu kiisu oli, keegi polnudki veel kiisupildi taha oma nimesid sodinud. Nüüd siis on. FTF kirjas 12:59
Aitäh peitjale! Väga äge oli. Hannesele muidugi eriti meeldis, peida talle selliseid veel. (Ja millegipärast oli ta rõõmus kui värava taga tuvastas, et Triinut hetkel kodus pole.. ilmselt pesi ta vabatahtlikult ruttu ise oma riided ära täna)

Poliitilise korrektsuse huvides logile lisatud fotod kõiki otsimisprotsessis toimunud sündmusi ei kajasta, aardega seotud soovitud kassipilt saab lisatud;):)

 7 

Meil polnud üldse plaaniski selle aardega tegeleda, sest oktoobrikuus kuskil paadisilla all midagi otsida tundus kahtlane olevat. Küll aga olime siia kauni järve äärde ja rappa tulnud hoopis ühe teise aarde pärast.

Parklasse jõudes hakkas sealt välja keerama just üks auto, mis mõne sekundi pärast uuesti tagasi oli. Autost hüppasid välja Merle ja Hannes. Kuulasime nende meeleolukat ülevaadet toimunust ja saime veelgi rohkem kinnitust, et jääme ikka oma esialgsete plaanide juurde.

Järv oli väga kaunis ja meie rõõmuks sai ümber selle kulgeda täiesti arvestatavat rada mööda. Kummikud muidugi olid igati abiks. Jalutasime poolringi ümber järve jõudes täpselt paadisilla vastaskaldale. Seal oli ka väga mõnus puhkeplatsike koos pinkidega. Lähedal olevalt poolsaare moodi maaosalt, mis oli väga vesine, korjasime ka elu suurimaid jõhvikaid.

Tagasi jõudes vaatasime ka huvi pärast üle selle paadisilla ja pikutasime seal mõnusalt päikese käes. Kokkuvõtteks oli Järlepa väga tore koht ja enam ei assotseerugi minu jaoks see nimi mingite kahtlase koostisega kotlettidega, vaid hoopis maalilise järve ja rabaga.

Selle aarde otsimisega tegeleme aga kunagi tulevikus.