Ei ole väärt taastamist. Läheb arhiivi.

Kas peitja plaanib boonusaaret käesoleval aastal taastada? Piiranguaeg on möödas, aga sügise saabumisel on kergema aluse jaoks sobivat ja ohutut merereisi üha keerulisem planeerida.

Ega need vales järjekorras tehtud asjad ei peagi sujuma..

Siia sai tuldud enne, kui mõni üldse seiklustki avanud oleks. Tingimused olid aga sedavõrd kahtlased, et mu hädapasunat kuuldes taandusid targu ka kaaslased.

Hiljem sai paar punkti tehtud aga jätkan selle looga mõni teine kord.

Seniks ei oska veel väga midagi arvata, kuidagi valesti kiskus see lugu täna :)

Kunagi ammu tegin pool aaret ära, kuid päev sai otsa ja lõpu vormistamine jäi hilisemaks. Nüüd oli just õige hetk ja mõnus ilm ning otsustasin koos kohaliku näkiga möödaminnes täpi ära logida. Aitäh!

Seiklus jäi kolmandas punktis pooleli, sest meie oleme roostes ja ei viitsinud enam pinkide all roomata.

 1 

Selle aastast jääd tahtsime ikka ära kasutada ja nii otsustasime suuna Haapsalu poole võtta. Paar päeva oli juba soe olnud, aga lootsime, et jää on endiselt paks ja saame aarde juures ära käia. Mina panin kummikud jalga ja Karl tahtis oma õnne tossudega katsetada. Kaasa võtsime naasklid, et jää paksust kontrollida. Jää oli paks ja erilisi vahejuhtumeid teisele poole jõudmisega ei olnud. Küll aga oli kallas vesine ja Karlil oma tossudega raskusi. Otsisime parimat kohta randuda ja ühe koha leidsime. Mina sain kummikutega rahulikult mindud, Karl pidi veidi trikitama. Aitäh!

 5 

Nädal otsa sula ilma tekitasid natukene kõhklusi, et kas ikka on kõige geniaalsem idee enam saarekesi vallutada. Kõik jääkaardid lubasid siiski, et jää peaks veel parasjagu paks olema kuigi põllud juba mustad. Aga milline see jää on? Kas paksu vee all või hoopis 5-kihiline?

Esialgne loogiline geopäeva marsruut nägi ette aardest aardeni nii, et lõpuks oleks autoga minimaalne distants. Liikudes mööda kuiva asfalti Lääne-Eesti suunas käskis sisetunne siiski esimese hooga Haapsallu minna. Äkki hommikul on jää mingilgi määral meeldivam kui õhtusel ajal kui päev otsa on sinna päike peale lõõmanud.

Alustasimegi siis päeva "Rohelise Haapsalu" boonusega, mille seikluse läbisime juba nüüdseks omajagu aega tagasi. Autoga päris mere äärde ei hakanud pressima, sest tee nägi kole mudane välja. Maire lükkas jalga kummikud, ma otsustasin proovida tossudega. No, et saaks pärast üks või teine öelda, et kumb nüüd see parem variant siis oli. Jää peale minekuks kasutasime "Vaade merele" kaldaäärset. Jää peal paistsid mõned lahtised kohad, kuid ei midagi hirmutavat ja asusime teele.

Esimesed sammud läksid lihtsasti. Testisime naasklitega, et jääl paksust on. Mida edasi, seda kahtlasemaks aga muutus. Jää oli kihiline. Esimese kiht muudkui pragunes aga läbi ei vajunud. Ei saanud täpselt aru, et kui sügav see kahe jääkihi vahel olev jääsupp on. Õnneks katsetada ei olnudki vaja, sest peagi pragunemine lõppes ja jää muutus betoonkõvaks. Edasi ilmnes aga uus probleem. Jää oli ülimalt libe ja tugev tuul oli vastu. Pidamine oli null. Kohati oli tunne, et tuul võib mind vabalt tagasi kaldale puhuda kui seisma jääks. Mairel seevastu kummiku tald tegi naks ja naks ning käis nagu muuseas. Esimene plusspunkt kummikutele.

Aardesaare juurde jõudes tekkis küsimus, et kust maabuda. Olin kuskilt logidest välja lugenud, et otse ei tohi, sest vajub läbi ja tuleb minna niiöelda ümber nurga. No läksime siis ümber nurga. Kõrkjate vahele rada küll nagu ei läinud aga jää selle vahel kandis. Esialgu. Kuniks kraks ja üks toss oli üleujutatud. Oleks kummikud jalas olnud, võinuks edasi pressida ja kaldale minna. Proovisime siis järjekordset nurgatagust ja sama jama.

Kolmas katse oli juba edukam. Maire sai ilusti maismaale, sest vesi oli kõrkjate vahel piisavalt madal kummikute jaoks. Minu jaoks aga mitte. Ma hakkasin endale siis silda ehitama. Maire samal ajal otsis kandvat pinda. Lõpuks leiduski üks koht kust ma sain jeesuse kombel kaldale kõndida. Saarel pikka pidu ei olnud. Aare tuli üsna kiiresti välja ja võiski juba tagasiteele asuda. Oli tore seiklus, aitäh! PS. Kummikud võitsid tossusid tulemusega 2-0.

 1 

Seiklus oli meil varasemalt juba tehtud, kuid tingimused olid siis sellised, et lõppu ei hakanud ronima. Jäi see asi paremat aega ootama. Ja nüüd siis oli see parem aeg! Natuke märg oli, kuid jää siiski täitsa kandis. :) Ma igaksjuhuks ikka uurisin, et kui sügav siin on, noh, et kui vette kukkuda, kas siis on vesi nabani või üle pea.

Ei meeldi mulle "metsas" mikrod. Muidu oli kõik super! ;)

Aitäh!

 3 

Pingiringkäiguga tegin algust juba paar nädalat varem. Kusjuures esiti ei saanud kuidagi otsa peale, fookus kuidagi valesti kalibreeritud :P Kõva veerand tundi koogutasin seal, edaspidi juba vähem. Kõik puha tuttavad väärtvaated muidu. Viimane etapp jäi toona ajapuudusel sooritamata, pealegi oli boonusaare parajasti kättesaamatuks märgitud. Täna tegin seikluse ilusasti lõpuni ning sama soojaga siis juba boonuse kah. Aarde juures leidsin maast pastaka, see jäi kohapealseks kirjutusvahendiks põõsa külge rippu. Täitsa mõnus kulgemine, aitäh.

Poisid, kas teie nokkisite juustu sisse augud?!

 4 

Seikluse jaoks leiame soojemal ajal aega, täna lasime end sõpradel suunata. Teekond oli ehk pisut pinevgi, kuigi reaalset ohtu polnud. Siiski olid mõned uskumatud vabad laigud, mida poleks oodanud. Kohapeal ei kulunud kaua, kui ootamatult pisukene potsik välja tuli. Maitse asi, nagu olen öelnud. Mulle passivad suure(ma)d aarded ja autod. Mnjaa, tavaturistidele sellega Haapsalut vist just ei tutvustaks. Aga meil oli siin täna tore. Aitäh Ingele!

 3 

Aardeni jõudmise tingimused olid veel talutavad ja sai ära käidud. Kauaks seda rõõmu vist see talv enam pole. Mõnus koht muidu aardel. Aga ikkagi olen seda meelt, et turistika seikluse sobilik lõpp see pole. Oleks võinud kaks eraldi aaret olla :D Ja sinna oleks tunduvalt suurem karp ka ära mahtunud :P Muidu tänud!

Täitsa mõnus linnaga tutvumise aare ja mitte nii mõnus lõpuga tutvumise aare seda just nii ropu ilma pärast. Peale seda aaret jätsin päeva pooleli ja sõitsin koju. Tänud linnaringi eest!

Teisel katsel õnnestus nimed kirja saada kuigi kulgemine aardeni oli oluliselt vesisem kui nädala eest.
Tänud seikluse eest!

 1 

Meile siis juba teine kulg siia. Nädal enne olime samuti õhinal kohale sammunud ja siis avastanud oma nukrusega, et kinnikülmunud või lihtsalt kiuslik konteiner ei plaanigi pesast väljuda. Oli ikka nukker see tookordne tagasikõnd. Õnneks suutis aga hooliv peitja korraldada ruttu asendamise. Ja õnneks andis ilm veel jääd, mis kannab.
Nädalaga oli palju muutunud. Kõik ümberringi oli kaetud eri paksuses veekihiga, kõikjal laius ka udune sombune õhk. Vaatamata korduvale külastamisele suutsin mina ikkagi teekonna kurviliseks korraldada. Muidugi oli vaja ikka uues kohas läbi roostiku murda ja muidugi oli tulemuseks kohe korralik läbivajumine. Oli ka asju, mis olid paremuse suunas - konteiner hüppas lausa ise pesast meile pihku. Tegelikult oli toregi, et saime siin korduvalt kõndida.

 1 

Tundub et talv sai sel aastal otsa üle öö. Talvest oli järel vaid jää. Kõik muu aga hall ja sombune.

 1 

Koos Kaja, Bruno, Piia ja Peetriga solkasime üle jäätunud vee. Kummikud oli selle päeva parim valik. Naastud ka. A täitsa julge oli mööda jääd minna. Aare oli kenasti augus ja kõik läks nagu lepase reega. Tänud! ????

 5 

Oi, see aare! :D.

Meil oli plaan seda aaret otsida tegelikult juba eelmisel Haapsalu visiidil. Aga tol korral läksid kõik põhiplaanid lõpuks järjest metsa ja nii selle boonusega siis jäi. Täna tulime uuesti, kindla plaaniga aare leida ja taas kättesaadavaks ka aidata, Inge andis meile kaasa selleks isegi uue konteineri. Ja minul oli kaasa ostetud tutikas priimusegaas ning kogu väliköök kuuma vee keetmiseks korralikult seljakotiga seljas :D. Sest noh, kokkulepitud plaan Heleni ja Salmega nägi ette, et kui vaja, proovime viimase variandina kuuma vett konteinerile peale valada... Noh, te võite ette kujutada mis nägu ma seal olin, kui see kuuma vee vajaduse koht kätte jõudis ja ma avastasin kotis sobrades, et olen keetja küll kaasa võtnud aga seda priimusepotti, millesse vett reaalselt valada, selle koju maha jätnud :D. Õnneks Helenil ja Salmel oli kaasas termosega soe tee ja lõpuks just see päästiski päeva. Ehkki jaa, enne said korralikult tööd ikka ka vanad head pintsetid, peenike lehtsaag ja kahed näpitsad... :D.

Väga meeldivad sellised aarded, mille leidmiseks tuleb natuke pikem astumine ette võtta, aitäh Ingele selle mõnusa boonuse eest :). Ning Helenile ja Salmele samuti aitäh, päästeoperatsiooni päästjateks olemise eest, ilma teieta oleks see päevastart siin päris kindlasti edu asemel hoopis fiaskoga lõppenud :).

Minek :)

Päeva päästnud abikas

 4 

LAB algas ja lõppes minu jaoks kuidagi ootamatult. Kõht oli mulgiputru täis ja tilbendasin oma energiliste ja asjaga ülikursis olevate kaaslaste sabas ja vahtisin niisama ringi. Selle käigus märkasin nii mõndagi muigvel nägu lossihoovis ringlemas, kes nägid välja nagu geopeiturid ja veidi hiljem osutusidki nendeks.

No jah - lõpuks sain ma ka justkui aru, mida Wingmän ja Girlt teevad ning külvasin oma ideedega kenakese kaose, mis tipnes sellega, et Wingmän põlvitas täna praktiliselt iga lossihoovis paikneva pingi ees ja taga :D:D Aga noh - mis parata!

Lõpuks aitasid Girlti avanenud geotšakrad meid, Wingmäni valju enesesarjamise saatel, hädast välja ning saime aru, mida vaadata. Edasi läkski kõik nagu lepase reega ning viimases punktis julgustasid meid juba eelnevalt lossihoovis kohatud geokolleegid ka boonusaarde külastust ette võtma.

Wingmän võttis seepeale oma uueks elu eesmärgiks see ära teha, soovitavalt kohe! Seega leidsime endid peale Kajakarahu aaret veel suurema ja kõvema pähkli eest. Vahtisime seda pähklit kaldalt ja paistis jube pisike teine. Poolel teel paistis pähkel juba suurem - eriti kui jalg lirtsus igal sammul ning Girlt hakkas koju tahtma :D Mina mõtlesin igatsusega oma kummikutele, mis autos olid ja mida ma jalga ei vaevunud panema. Ja päästevestile, mida mul pole, aga mida Girlt juba kaldal igatsevalt mainis....

Wingmäni ergutuste toel jõudsime siiski sihtpunktini ja kiirelt leidsime ka aarde. Logisime ja pöördusime tagasi. Kole ja märg koht oli endiselt kole ja märg, aga pärast seda oli ülitore ja tšill jalutuskäik. Aitäh seikluste ja elamuste eest!

P.S Mina olin Roald Amundsen. Girlt oli Scott :D. Wingmän pöörduski meie poole terve matka vältel nende nimedega ning lõpus õnnitles meid eduka ekspeditsiooni eest. Ma ei saa siiani aru kes ta ise olema pidi? Kelgukoer?

 6 

Läbi alustasime teadmisega, et lõppu hetkel pole. Esimene punkt oli kõige raskem, oli kaks erinevat arvamust ja kuidagi ei leidnud vajalikku infot kuskilt. Lõpuks näkkas, kui üks näitas näpuga, et mis see on ja teine karjatas - kurat, ma olen pime! Pärast esimese punkti segadust läks ülejäänud läb kiiresti ja muretult

Arvasime et see seiklus jääb vaid läbi läbimise tasemele, aga kui olime kõik punktid läbinud, saime vastutulnud geogurudelt kinnituse, et lõpuga on kõik korras ja anti õnnistus karmile teekonnale.

Natuke proovisin varjata teekonna pikkust kaaslaste eest, et keegi vedelaks ei lööks. Ristisin kaaslased Amundseniks ja Scottiks ja alustasime oma ristiretke. Leidsime laia geomaantee ja kohe oli julgem tunne. Kui juba koer läbi saab, siis saan mina ka. Üks märjem koht oli ning tagant kostus sel hetkel kaaslaste karjeid ja hala. Andsin karmi käsu mitte taganeda ja proovisin neid julgustada, kui olin ise märjemast kohast üle. Mingil hetkel läks georada kaheks, valisin otsema tee. Valitud rada lõppes ja sain kohe aru ka miks. Midagi hakkas jalge all ragisema. Olin hetkega tagasi ja olin nõus valima ringiga raja. Sealt sai tõesti muretult aardeni. Konteineri kättesaamiseks tegin MacGyverit. Tagasiminek oli puhas nauding. Elusalt tagasi jõudmist tähistasime keitsörklis soojade jookidega. Väga äge seiklus! Aitäh!

 6 

Täpselt kaks nädalat tagasi oli meil megasuur plaan puhastada aaretest terve Haapsalu ja ka kõik läheduses hulpivad maalapikesed. Labi seiklesime tookord läbi ja saime teada lõpu asukoha. Kuna aga meie suured plaanid järjest kiiva kiskuma hakkasid, siis aardeni me tookord ei jõudnudki. Kohe sai paika pandud järgmise Haapsalu reisi kuupäev, mis juhtumisi oli täna.

Vahepealsete päevade jooksul kerkisid taaskord murepilved meie pea kohale, kui nägime, et see aare on kättesaamatuks märgitud. Peitjaga ühendust võttes saime teada probleemi allika, ning ka info, et aare on sobivate vahendite olemasolul siiski leitavaks võimalik muuta. Loomulikult olime valmis seda üritama ja saime kaasa ka uue konteineri.

Täna alustasime päeva õige varakult, et olla valmis kõikvõimalikeks raskusteks, ettearvamatuteks juhtumiteks ja et meil oleks piisavalt aega selle aarde päästeoperatsiooniga tegeleda. Auto parkisime umbes 1,4 km kaugusele ja asusime oma suurte seljakottidega (mis pidid sisaldama kõikvõimalikke vahendeid, et aarde tervist parandada) teele. Päris mõnus kulgemine oli, kohati mööda lumesaani rada, kalameeste radu ja vahepeal ka täitsa oma radu tallates.

Kohale jõudes leidsime abivajaja kiirelt, panime kiire diagnoosi ja asusime tegutsema. Koukisime kotist välja erinevaid terariistu, näpitsaid, pinsette, sae, priimuse ..... Ups! Priimus oli kuid vee soojendamise anum oli Marisel koju ununenud. Seega üks võimalik lahendusvariant langes ära. Surkisime ja kraapisime veel mõnda aega konteinerit ja siis otsustasime viimase võimalusena aardele sooja teed joota :D Meie rõõm oli piiritu, kui termosega kaasas olnud marjatee olukorra lõpuks lahendas ja poole tassi vedeliku abil vigase konteineri oma pesast kätte saime.

Oli see vast tore seiklus, polegi varem sellist aardeleidu olnud. Rõõm kordaläinud hommikust oli igatahes suur, peale logimist vaatasime veel natuke ümbruses ringi ja sättisimegi end tagasiteele. Täpselt 1,5 tunni pärast olime tagasi auto juures.

Aitäh peitjale ja tänud Marisele-Indyle, kellega koos on suur lust natuke raskemaid ja ettearvamatuid seiklusi ette võtta.

Valik abivahendeid

Hall Haapsalu

 3 

Suur tänu Marisele, Helenile ja Salmele. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

 1 

See seiklus sai kunagi sügisel läbitud, kuid siis ei hakanud siia boonust otsima tulema. Otsustasime, et täna on selleks hoopis parem ja sobivam aeg. Eks muidugi ilmaolud tegid aarde kättesaamise mõnevõrra raskemaks, kuid meil olid mõned sobivad tööriistad kaasas ja seetõttu meile see kättesaamine õnneks suuremaid probleeme ei valmistanud. Küll aga kuulsime ja nägime, et peale meie leidu vajas aare kohendamist ja läbis kiire hoolduskuuri. Tänud aarde eest!

 6 

Haapsalu seiklust läbides ja samal ajal seltskonna leidmata aardeid otsides kõlas korduvalt mõte, et teeme vähemalt läbi, siis teame, mis lõppu minekul ees ootab ja kuidas järgmiseks korraks valmistuda;)

Arvestades tänaseid matku ning ühe teise aarde külastust, mida eelnevalt poleks isegi kõige naiivsemates unistustes täna leida lootnud, hakkasid aga üha rohkem kõlama optimistlikud mõtted, äkki ikka jõuame täna ka lõppu. Oli kõhklusi, oli kahtlusi, aga öösel õnneks kaugele ei näe ja lambivalguse ulatuses tundus olukord täiesti sobiv. Meie täna kaasa võetud geovarustuses oli mitmesuguseid abivahendeid, aga siin oli suurimaks abiks siiski hoopis meist sõltumata abitegur, tänu sellele jõudsime kindlalt eelnevalt tuvastatud koordinaatidele. Korraks oli nõutus, kas tõesti pärast kõiki neid üllatuslikke õnnestumisi jääme nüüd siin leiuta, sest konteiner ei tahtnud meile esialgu kuidagi end paljastada, sest siingi oli ilmataat pisut abi osutanud ja maskeeringut lisanud. Rõõmsad olime kui siiski nägijaks saime.

Aitäh peitjale põnevust tekitanud aarde eest!

Tiimile ka suured tänud, üksi poleks siia täna kindlasti jõudnud.

 4 

Kui selle tiimiga sai ühe päevaga NKT ära tehtud, siis saab ka muid suuri tegusid tehtud, selles polnud kahtluski. Küll aga ei tulnud selle pealegi, et täna võiks ka selle aarde ära teha. Kraavid olid küll jääs, aga antud aare tundus nii kaugel veepeal juba teiste logide tõttu, et ei tundunud reaalsena. Pigem võiks koordinaadi võtta ja siis suvel edasi mõelda. Silver aga ajas takka ning nii siis kohale tulime. Kalda ääres olin ikka ettevaatlik, siis tükk aega oli teadmata sügav vesi läbipaistmatu jää pärast ning varsti aga ajas muigama, et kuidas nii madal vesi saab olla. Sling oli kaelas, et kui peaks sügavale vette kukkuma, aga siin poleks mingit mõtet slingi rakenda olnud. Pigem oli tüliks, sest pilliroos kõndides oli see ühel hetkel kaduma läinud ning tundsin muret, et äkki kaotasin juba poolel teel jääl ära. Aarde leidmine valmistas pisut probleeme, oli teine hästi peidetud. Tagasi minnes andis alles tuldud teed pilliroost otsida. Arvasin, et geomaantee hakkab hästi silma, aga tükk aega sai teist otsitud. Õnneks seal ka sling oli ning sai rahus jalutada. Päris palju sai täna suusa klassikastiilis jalgu lohistatud, reitele tundus käies see mõjuvat. Aitäh emotsioonide eest :)

 5 

Haapsalus tiirutades, tegima ka sellele lab aarde kenasti ära, et ihaldatud boonuse koordinaadid välja meelitada. Ega ei olnud jah täna plaanis lõppu minnagi, aga rahulikuma une nimel oleks siis punkt vähemalt teada. Usun et siia oleks ka väga mõnus SUPilauaga tulla, aga tundus, et ka üle jää tulles oleks päris mõnus ja meeldejääv seiklus. Kuna päeva jooksul sai seda tummist jalgealust juba nii mõnegi aarde juures tunda, oleks tõesti patt olnud selle aarde juurde tulekut proovimata jätta. Suundusime tuttavasse randa ja asusime teele. Algus oli vägagi paljulubav tummise jalgealuse näol. Ei ühtegi prõksu ega praksu. Olime küll igaks juhuks paar slingi kaasa haaranud kui peaks päästeoperatsiooni käivitama ja taskunugagi käe ulatudes, aga etteruttavalt võib öelda, et neid vaja ei läinud. Meeldis kuidas jää oli enamjaolt täiesti läbipaistev ja põnev oli jälgida kuidas aeg-ajalt kalad jalgealt läbi vuhisesid. Ka see kergendas me käiku, et tegemist on siiski väga madala piirkonnaga ja läbi jää vajudes oleks õnnetus piirdunud kõigest põlvest saati vette vajumisega. Täitsa omaette vaatepilt oli ka see kuidas keset jääd oli üks kajakas ära rapitud ja temast oli järgi jäänud ainult suur sulgedeväli. Kuna minnes oli pime ja kaarti eriti jälgida ei viitsinud, selgus et meil kõigil on parem jalg löhem ja kaldusime põhikursilt kõvasti kõrvale, teenides sellega juurde kõvasti lisasamme. Pärast väikest lisakurvi jõudsime siiski edukalt kohale. Otsimisega hakkas muidugist paras ikaldus pihta. Aaret ei kusagil. Pärast seda kui perimeetrit aina enam suurendanud olime, läksime lõpuks ikka saadud koordinaatidele ja võtsime aarde välja esimesest vaadatud kohast. Uhh, hea et niigi läks, pole see ju selline koht kuhu möödasõidul väga tihti satuks.

Oli väga lahe retk, tänud seda pakkumast.

Rapitud Kajaka jäänuste vahel.

 5 

Peale Arvo logi et vesi on ujumiseks juba liiga kylm jne jne tekkis hoopiski sportlik huvi et tuleks nimme Haapsallu ja t6mbaks kalipso selga ja teeks väikese sulpsu. 6nnex/kahjuks on aeg armutu olnud ja pole kuidagi siiapoole sattunud. Aga kunagi ei v6i teada mil see 6nnelik päev saabuda v6ib. Tänase geotuuri 17/28 aare ehk et olime ogat pidi juba graafikust ees ehk siis boonusaare nr 11 :D Tegelikult ei olnud meid yldse plaani seda täna otsima tulla, aga kuna aega jäi kamaluga yle siis nii me siin Haapsalu vahel nyyd tiirutasime. Esimene m6te oli et teeme vähemasti labori läbi. Kll siis teame millega järgmine kord naasta. Tegelikkus oli aga see täpselt nagu Kajakarahu juures vaatadisme Jumanjist tuttavaks saanud dr Mouse seljakoti (loe geokoti poole) ja vaatasime mis sealt välja sikutada annab. Mägironimisvarustus mkm, tank eem, kummipaat juba parem juba parem, v6i hoopiski... ja iseenestelegi märkamatult suundusime juba l6pu poole. L6pus Hakkas asjandus juba kaugelt silma peas olid juba logimism6tted. Naah polegi siin. Suurendasime siis otsimisala ja kontrollisime isegi numbreid yle et kas ikka oleme 6iges kohas. Silver pakkus välja et äkki m6ni mugu pihta pannud. Mugud ja siin? ja veel midagi pihta panemas? Seda mugu tahaks ma kll oma silmaga näha :D Aga nali naljaks punnita kuidas tahad aaret netu. L6puks ei olnud muud kui hakkasime step by step uuesti vaadatud kohtasid yle vaatama. Ai kui hästi maskeerunud. Ei pannud seda esiti ikka yldse tähele. Pisut veel nokitsemist ja panime oma naerunäod raamatusse. See oli kll täna täielik yllatusleid. Sai palju valutuma l6pu kui arvanud oleks. Aga eks tiimis peitubki j6ud. Ja tänud peitjale selle seikluse eest ;)

 2 

Nuh päris mitteleidu ei saa siia nüüd panna. Aga seikluse tegime kõik läbi. Kuna läbisime kahte Haapsalu oma korraga, siis vahepeal läksid need segi, et mis nüüd mille oma oli. Korduvad olid natuke tüütud minu meelest, eriti kui peaks eraldi lahendama kahte ja siis selgub, et pead samasse kohta uuesti tagasi minema. Õnneks me tegime korraga ja seetõttu sujus asi hästi. Aru ma aga ei saa mitte, miks sellise turistika seikluse boonus on sellisesse kohta peidetud? Oleks võinud ikka mingi viisakas lõpp asjal olla ja see praegune boonus täiesti omaette aare. Arusaadavatel põhjustel me seekord siis lõppu ei läinud. Aga eks tulevikus võtab ette. Tänud!

Viimase kommentaari võiks dubleerida ka GC lehele.

 1 

Jalutuskäik Haapsalus üldiselt sujus, välja arvatud need talvepuhkusele läinud pingid, millest on juba juttu olnud. Huvitavam osa oli muidugi aardejaht. Mulle oli see alles teine kord süstaga merel, kuid kui kambajõmmid on korralikud merekarud, siis ei saa neist ju maha jääda. Meri oli rahulik ja ilm novembri alguse kohta ikka väga soodne. Parim osa oli randumine - siin tegid džentelmenid raske töö ära ja minu osaks jäi kuiva jalaga süstast välja ronimine. Peidukas oli üllatavalt keeruline nende olude kohta, kuid leidsime siiski kiirelt. Mida ei saa aga öelda logimise kohta, sest muidugi ei olnud kellelgi pastakat kaasas. Aga nagu fotomaterjal näitab, siis hätta me siiski ei jäänud. Aitäh peitjale!

Kuna kahe vahepunkti vastustega pingid viidi talvepuhkusele, siis sai koostatud uued küsimused. Edukat seiklust :)

Rada läbitud, 3 ei leidnud.

 4 

Haapsalu uued lab-aarded ootasid lahendamist ja loomulikult oli maisupalaks välja pandud boonusaare maastiku raskusega 5. Peitja puhul oli juba ette arvata mida see maastik 5 endast kujutab seega oli oodata põnevat lähenemist. Kuna ilmateade lubas pärastlõunaks tuule tugevnemist, siis leppisime Arvoga kokku, et ta jalutab lab-i enne minu Haapsallu jõudmist läbi, et saaksime kiiremini vee peale. Haapsalus libisesime Rehabilitatsioonikeskuse juurest kajakkidega mööda slippi vee peale ja võtsime suuna aarde poole. Kerge laine oli küljelt aga ei midagi märkimisväärset. Selle aarde raskeim katsumus oli kajakiga läbi tiheda roostiku kuiva maa poole rassimine. Keegi meist ei tahtnud jalgu märjaks saada ja nii me lükkasime kajakke aeru abil toore jõuga kuiva maa poole teadmata kas seda kuiva maad üldse tuleb. Ühel hetkel roostik siiski lõppes ja saime kuiva jalaga aardeni jalutada. Kohapeal ootas meid ees klassikaline situatsioon kus BYOP aarde juures ei ole kellegil kaasas kirjutusvahendeid. Jätsime verega kirjutamise viimaseks alternatiiviks ja leidsime sobivama viisi nimed logiraamatusse kirja panna. Peale logimist läbisime taas roostiku ja Haapsalu poole tagasi sõitmiseks valisime teise teekonna. Tänud peitjale toreda väljakutse eest!

 15 

Keegi peab ju ära logima. Muidu mõni vaene ja õnnetu hing arvab, et esmaleiuõnn on kuskil just teda ootamas ja teeb ennastsalgavaid liigutusi, et seda aaret kätte saada ja lõpuks peab ikka pettuma. Mina olen aga aus mees ja kellegile tüssu ei tee!

Ove tuli pealinnast külla ja oli eelnevalt plaan, et see rada ära teha ja aardelõpp ka ära nottida. Sest ilmad veel kenad. Lõppkokkuvõttes sai isegi süst selleks laenutatud. Otse promenaadil on üks isik, kes süstasid ka rendib - www.matkakeskus.eu See oli suht luks värk. Ise sai kokku lepitud, hüppad sealtsamast maja kõrvalt kohe slipilt vette ja retk ära tehtud, paned tagasi kokkulepitud viisil. Seega võib igati soovitada.

Multi sai hommikul kiiruga ära tehtud. Muidu sujus küll, kuid no kas meie pimedad, kuid aafrika ranna pink oli nihutatud teise kohta, sealt vähemalt saime koordinaadid ikkagi kätte. Kuid peale seda päikesekella punktis küll enam mingit pinki polnud. See vist linnavalitsuse poolt ära viidud. Ei olnud lugu, õnneks lauspommitamisega sai ikkagi selle punkti tehtud. Ja nii oligi, Ove saabumise ajaks olid koordinaadid käes ja mu kahtlused osutusid lõpu osas tõeks. Õeh ja võeh.

Muidu oli ilus retk sinna, pool tundi ots pole ju liiga palju. Aga no randumine, laus roppus. Kummariga ju ei lähe sõitma süstaga, vesi ka nii külm, et ei tahtnud saapaid märjaks teha ja ülejäänud tagasiteed külmade jalgadega veeta. Sestap sai aeruga lükates ja rünnates end nii kaldale veeretatud, kui üldse saab. Ja see oli raske füüsiline töö, see on selle kohta veel ilusalt öeldud.

Konteiner ise oli küll huvitavas kohas. See kant ujutab end korralikult üle. Aga ega püsimine pole probleem. Probleem oli hoopis see, et järsku oli selge, et kellelgi kolmest pole pastakat kaasas. Ja aardes seda ka polnud. Ujee. Mis nüüd teha. Me proovisime igast asjadega kirjutada. Lõpuks osutus võidukaks üks sirel, millelt sai head kuprad, millega kirjutada. Ning tindiks osutus saarel leiduvast kõige paremini kurdlehise kibuvitsa marjad.

Nojah ja nii ta oli. Ega siin vist liiga kiireid noppimisi palju tule. Aastaaeg ka selline, et keegi ujuma ei hakka. Kes aga hakkab, sellele palju edu meie poolt. Oli mõnus ilm ja matk. Tänud peitjale.

Julgeme kinnitada, et Haapsalust on hunnik pinke kokku korjatud. 2 ja 3 punkt tuli pommitades, õnneks andis esimene olemasolev punkt aimu, mis ja kuidas.

 1 

Testleidjana olin eelisseisus, kuna õnnestus veesõit samaaegselt kaasa teha. Pilte vaadates tundub, et meie leidsime natukene parema lähenemistee kui esmaleidjad, kuid eks sealgi olid oma väljakutsed. Kuivülikonnast oli kasu :)

Vaatamata kohati keerulisele ligipääsule on aare toredas kohas ja ka hea teostusega. Tänan!