Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Kevadkoristus 2022.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Käisin vaatamas kas aarega on kõik korras, kuid see oli täiesti lahti jäetud :(. Logiraamat täiesti märg. Viimase nimi logiraamatua ei ole siin logitud, ja tundus väikse lapse oma, eks ta leidis.. Võtan karbi kaasa ja taastun aare lähiajal.

Aare oli kaduma läinud.

Aare on kadunud.

Kuuldes paskasid radasid lõpus, keerasime ringi. No ei ole vaja mul tuttuusi saapaid rikkuma minna.

Aasta esimese aarde peidukas oli nüüd küll natuke komöödialik. Sellist võimsat geokuhja pole kaua aega näinud. Leid oli kiire. PS. Ligi saime Suure Ringi juurest ja valvekoerad on sõbralikud :)

Kuna juba Ihastes ringi sõitsime, siis mõtlesime ka selle aarde juurde lõpuks minna. Kaspar tegi aga päevast uinakut ja Tõnu jäi koos temaga autosse. Ise suundusin mööda järveäärt metsatuka poole. Maa oli piisavalt külmunud, ei olnud porine. Mööda järve kallast kõndisin kuni teise kraavini ja siis sukeldusin metsa. Hetkel olid ikka parimad olud selle aarde võtmiseks. Metsaalune oli kaetud külmunud lumega ja raagus puude vahel sai hõredamat teed valida. Aarde peidukohas polnudki vaja midagi otsida. Aardekarp paistis juba kaugele. Ei olegi nii avalikult ühtki aaret leidnud. Panin siis nime kirja ja asetasin mõne oksa ka karbi peale. Täname!

Tänud aarde eest!

Jalutasime järve äärest võssa ja lumel leiduvatel jälgedel karbini. Tänud peitjale.

Tänane päev oli väga hea jalutamiseks,metsaalune oli tahke.Aitäh!

Nädalavahetus ja suht kevadine ilm. Tegin väikese jalgsimatka Ihaste piirkonda. Aardele lähenesin esimese parkla juurest. Metsa all olid mõningad sügavamad loigud, millest otse üle ei tahtnud kõndida, muidu oli päris hea. Omapärane puu oli täitsa olemas, samuti aare. Minema kõndisin Lillevälja ringi suunas. Kokku sai kõnnitud 8km.

Liikusime jälle lõunast põhja ja kasutasime juhust, et võimalust on lõunapoolseid aardeid noppida. Tegime väikse jalutuskäigu metsa. Meie õnneks vonklesid meie ees eelmiste otsijate jäljed. Kohapeal nägime ka mitme vihe ümber tehtud ringe ja lõpuks jäi ka meiele aare pihku. Tänud tänud aarde eest.

Väike seiklus lumises metsas taskulampide valgel. Enne aarde leidmist sai päris mitu kohta lume alt üles kaevatud, kuid lõpuks jõudsime sihini. Tänud peitjale!

 1 

Teel sinna jõudsid käed külmetama hakata, aga kohapeal tuhnimine andis sooja jälle. Omajagu läks aega, aga välja kaevasime. Tahaks öelda, et kena kant, aga ei saa - isegi kui oli, siis pimedas suurt ei näinud. Kuid julge peitmine. Aitäh džunglisse kutsumast.

Selle aarde külastuseks ootasime ära miinuskraadid, nii oli teekond aardeni täitsa mõnus ja lisaks ka veel ilus lumine. Olime valmis hullemaks võsaks, aga tegelikult sai enamus maad kõnnitud mööda rada ja lõpus veidi ka hõredas võsas. Maapind oli tahe ja eks see ole lumise talve omapära, kui jäljed lumel viivad aardeni :) või siis ka kuhugi mujale ;)

Aitäh!

Tänud.

 1 

Tänane oli plaanitud täielikult kordamiseks ning mingi hetk ka eksami tegemiseks, aga eks elul olid jälle teised plaanid. Hommikul saadeti mulle pilt lumistest puudest, mille peale üllatusin, et oi-oi teilgi seal põhjamaal nüüd lumi või. Selle peale vastati, et see on siin sinu lumi :) Lõpuks olin paar väänikut Tartusse meelitanud! Mul oli kohe nii hea meel, et isegi õppimine läks 2x kiiremini ning takka otsa läks eksamgi vupsti. No et ikka valgel ajal teistega kokku jõuaks saada.
Kuna mul siin enam valikut ei olnud, siis saigi ette võetud viimane "tavaline" leidmata Tartu täpike. Jätsime auto ühte kahest parkimiskohast, kus läks meile sobivas suunas täitsa kobe rada. Ilm oli ilus ja puud kaunid, isegi üks mugu tuli vastu. Mingi hetk aga kostus Kristjani suust tore "nüüd oleks vaja 200 meetrit umbes sinna". Nooojah. Kujutasime ette ühte rada selles suunas ja hakkasime minema. Tegelikult polnudki üldse suur raiumine, vähemalt praegusel ajal mitte.
Eelmistest logidest eeldasime, et kui ikka kolmekordne geokuhi on peale tehtud, et siis on kiire leid, aga nii see polnud. Saime ikka natuke ringi tuhnida ja natukenegi kuhjasid meenutavaid hunnikud togida ning lõpuks ka põhimõtteliselt alla anda. Õnneks tulime viimast korda imeliku puu juurde tagasi ning ringi vaadates jäi Kristjanile karp silma. Kuhja ei olnud, ainult paar oksakest varjas teda. Eks enda hooletu otsimine, et juba varem ei märganud. Aitäh! Hetkel aare ka lumega leitav, kuid sama palju veel ja võib minna keeruliseks.

Järv koos uhketega eramutega selle kaldal oli olemas ja aare võpsikus niisamuti, aitäh.

 1 

Kulgesin tasakesi kohale. Leidmisega muret polnud. Kolmekordistasin maskeeringut, aga ikka on kenasti nähtav/leitav. Põnev jah, et nii suures järves ujuda ei lubata. EraValdurid Tartus ka, mitte ainult Lääne- ja Saaremaal.

Aare ei paistnud geokuhja alt väljagi kohe :)
Seos järvega? Veidi kaugele jääb justkui. Tõsi, vaade üle järve oli võimas.

Sai lõpuks ka selle kodulähedase aarde külastus plaani võetud. Logide järgi tundus, et paras võsakas. Alguses oli porine teerada, varsti lõppes seegi. Aga metsavahel polnudki palju kehvem käia kui teerajal, õnneks sügisel lehti polnud segamas ja võsa oli üsna hõre. Aare paistis juba kaugelt silma, maskeeringuga just liiga palju polnud pingutatud. Nüüd siis tehtud.

Lähenesime aardele põhjapoolt, kus leidsime väga sobiva parkla ühe alajaama juures. Väga hullu võsa ei olnud ja jalad jäid ka kuivaks. Tänud peitjale!

Auto jäi järvenurka jalgraja algusesse. Algul kena teerada, seejäral sulaselge võsa. Talve silmas pidades võiks aarde pool meetrit nihutada sellesama jõnksuga puu alla (kus ma rahesajus logima pidin), alla puupakk, mõlemale poole oksad varjuks. Tänud ikka

Leitud, äpi kaudu kahjuks parkimiskohti ei soovitanud, pidime ise leiutama.

Ei osanud arvata, et tänapäeval veel selliselt peidetakse. Kui järve taheti näidata, siis milleks aare sellises võsas peab olema. Ei arvestata ka talviste oludega. Ei meeldinud.

Üks meist sai aasta vanemaks ja tahtsime selle puhul väikse otsimise-leidmise teha. Pealegi pole ammu pimedas otsimas käinud, et hea vaheldus jälle. Valisime selle aarde, kuna kodule lähedal ja ei tundu üleliia raske. Valisime stardiks peitja poolt märgitud parkla 1 ja sealt algava raja. Raja alguse leidsime üles ja rada oli väga kenasti näha ka pimedas. Rada mööda läksime, kuni olime aardega sisuliselt paralleelsed ja tundus, et rada mööda enam lähemale ei saa. Keerasime siis võssa. Ja oi, see oli tõesti üks võssikas. Suvel ilmselt fun seal nõgestega võidelda. Püksid ja jope said ilusti märjaks, aga hea, et jalas olid kummikud, kuna maastik oli sügiseselt pasane ja nii tuli minna veidi üle 100 meeetri. Telefoni geps aitas meid viisakalt 14 meetri raadiusesse ja keeldus lähemaid meetreid näitamast. Vähemalt oli seal väikseid kuuski küll, et võisime uskuda, et piirkond on õige. Otsisime siis õige mitu minutit tulemusteta, kuni lõpuks juhuslikult jäi silm karbi nurgale peale ühe kuuse all, kust juba varemgi otsinud olime. Egas midagi, tegime näpud mullaseks ja kraapisime ta välja. Ilmselt miinuskraadidega on see karbi kättesaamine keerulisem, aga eks ta veidi oleneb ka eelmisest otsijast, et kui palju ja millega kinni katab. Ja noh lume saabumisele õnneks meie selle aarde raames mõtlema ei pea. Igatahes üles leidsime ja ära logisime. Kuna pimedas ei tundnud ühtki mõistlikumat rada aardeni viivat, siis läksime tagasi sisuliselt sealt, kust tulime ehk läbi võssi. Ei tea, kas sinna tegelikult viib rada ka otse letti või oligi meie lähenemine see kõikse parem, aga ega ei hakanud seda seal ise välja ka selgitama. Me ei ole võssi-aarete fännid ega ka selliselt peidetud aarete fännid, seega mulje peale aaret oli selline veits meh. Aga noh, igale oma cup of tea ja iseenesest tore, et meil üldse oli midagi otsida ja teha.

Noh, dzhungel... väga ei usu, et isegi Eesti mõistes, isegi suvel :P Paistab nagu tavaline võss. Soisematel Peipsi kallastel ja Emajõe Suursoos saab mõnesid kohti juba dzhungliga võrrelda, kus matsheete kohati tõepoolest edasi liikumist lihtsustaks. Siin rohkem niisugune jalutuskäik pargis ju :o) Nullis jõudsin leiuni kiiresti, raamatut lahti lüües hämmastas, et terve nädal peale avaldamist STF sissekande tegin. Tartus hoitakse uued aarded tõesti pikalt uuena :o)

 4 

Ma siinkohal igaks juhuks täpsustan, et kuna Veibri järv ei ole avalikuks kasutamiseks määratud veekogu, siis selle ääres kallasrada ei ole (vt keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 38 lg 1). Küll on aga õigus võõral maatükil viibida (va õuealal), kui omanik ei ole maatükki piiranud või märgistanud viisil, mis väljendab tahet piirata võõraste viibimist maatükil.

Ööbisime külas ja kuna meie jumbud juba enne kukke ja koitu üleval olid, otsustasime minema hiilida ja aarde üles otsida. Kõik läks üsna edukalt kuni võssi jõudmiseni, seal kiskus asi jamaks. Kohapeal õnneks kaua ei läinud ja saime asuda tagasi murdma. Lõpuks eksisime nii ära, et sattusime kellegi hoovi ja väljusime mingi kinnise piirkonna väravast?? Segased lood, lõpuks ikka ekslesime autoni ka :D

Hommikul vaatasin, et 4.2 kilomeetri kaugusele on uus aare avaldunud. Pakkisime lapsed sisse ja suundusime otsima. Aarde poole läksime järve poolt, ära murdsime kuskilt eramajade juurest. Ei saanud me sellest lähenemisteest aru täpselt kahjuks. {FTF} kell 9:02, aitäh peitmast!