1980: Olümpiamängud

Ohh, kui mõni asi nöökima hakkab, siis ikka nöögib täiega. Kuna olime edukalt jõudnud teise vahepunktini, siis tuletasime selle joonepikkuse ja asimuudi omast arust ikka nii nagu peab, aga kindlasti kohe nii ei pidanud, kuna meie oleksime pidanud aardele järgi ujudes minema. Jäi ära. Millegipärast täna aju ka mingeid lahendusi välja ei pakkunud, oli nagu vati sees, kenasti vagusi. Ju seetõttu et mul sai just läbi paarikuine pingeleline töötegemine ja mõtlemiseks vajaminev organ vajab taastumiseks natuke rohkem aega, kui praegu talle olen pakkunud. Aga andmed kõik olemas, vaja kodus mingi hetk lihtsalt ette võtta

Koordinaadiga läks nii nagu läks, aga vähemalt saime kätte. Kohapeal tundus esiti ka päris keeruline leid, kuid õnneks julgesime kätt igale poole suruda ning nii me karbi avastasime. Esialgu ära ei loginud, tulime seega täna uuesti, et viga parandada. Aitäh!

Eks see lahendamine võttis omajagu aega. Minu vanemad ja vanavanemad on selle aasta olümpiast palju lugusid rääkinud, loomulikult ka regatist. Aarde otsimine ei võtnud väga pikalt, kõik on vihjele vastav.

Koordinaat oli ammu olemas, tuustisime mitmekesi aga mina ju kätt kuhugi suva kivide vahele ei topi, sai siiber.

Proovisin peitjaga koordinaati kontrollida aga mittemidagi ei saand lõpuks aru, mis mul üldse õige või vale on. Aga õnneks siin geomängus on 1000 muud võimalust logi kirjasaamiseks nagu paljudel…????

Tegelikult ma täitsa arvasin juba, mis mind siin ees ootab, aga väike lootus oli ikka, et äkki näkkab. Aga kahjuks mitte seekord. Aga tubli jupi oma elust veetsin ma nüüd küll siin. Kogun end natuke aega ja siis vahest uuele katsele.

Seekord siis leitud. Aitäh.

Geopäeva alustuseks veeti mind aarde juurde, millest ma peale nime suurt midagi ei teadnud aga Inga rahustas, et tal koht teada ja lähme logime kiirelt ära. Ma arvan, et me nägime ikka jube kahtlased välja kui tükk aega teatud piirkonnas toimetasime. Mingil hetkel sai Inga lisainfot ja selgus, et me olime üldse vales kohas (#¤%@£@€!). Hea küll, ikka juhtub. Järgmine koht oli juba selles mõttes normaalsem, et vähemalt me ei tundnud, et me ei tohiks seal olla. Ega seal ka väga lihtsalt just ei läinud aga lõpuks suutsin end siiski kasulikuks teha ja tuttava objekti tuvastada. Ja nii see kiire logimine tunniga tehtud saigi. Tänud.

Geopäev jalgrattal Tallinnas. Aitäh!

Oi siin läks mul ikka kaua.Kõik kivid sai ükshaaval ära silutud aga järjepidevus viis sihile.Aitäh!

Hakkasin vaikselt kahtlema kas ma ikka lõpu olen õigesti arvutanud.

Raamatukogu külastus tehtud ja vajalik teos andis kenasti vastuseid. Järgmiseks sai kunagi vahepunktis kiirelt võimalikult palju infot kaasa salvestatud. Kulunud ja aimatav loendamine andis järgmise koha, mida külastada. Täna jällegi objektil ja lõpu koordinaatidelt lahkusime leiuta. Tänud.

Ei leidnud. Parkimisaeg hakkas lõppema ja teised aarded ootasid.

Kõige tähtsam on kas õigeid inimesi tunda või veel parem nendega koos karpe otsida. Tänud!

Kuskilmaal jäi mul lahendamine pooleli, isegi teises vahepunktis õnnestus ära käia muidu. Täna siis tulime massiga lööma. Ei läinud kergelt aga eks olümpiasportlaste elu pole ka lihtne.

Meile jäi aare märkamatuks. Järgmise korrani.

Ei leidnud me seda õiget liivakivi

Leitud, logitud, tänan!

Leitud, aitäh! :)

Polnud ammu aardeid otsinud. Täna õnneks võeti kaasa ja topiti ninapidi sisse. Siin hakkas juba paari minutiga külm, selline tuul oli paari miinuskraadiga. Mine või lohetama, kui plussis oleks.
Otsitud sai kaua, päris kaua. Millegipärast ei taibanud kohe suuremat vihjet otsida, vaid pidasime igasugupudu-padi selleks. Peaaegu oleks geopäeva mitteleiuga alustanud. Lõpp hää. Aitüma!

Korra varem oleme siin kahekesi juba tuulanud, kuid siis jäime leiuta. Väikese abiväega sai tagasi mindud ja Paavo lõpuks aarde avastas ka. Ega see lihtsalt ei tulnud ja külm oli veel keerulisemaks teinud. Päev algas igatahes kole tuuliselt :) Tänud!

Seda aaret lahendasime mitme etapi kaupa. Lõpuks sai kogu vajaminev info kokku ja saime otsima minna. Ka seal ei läinud ladusalt ja mina olin juba loobumas, aga õnneks Karl oli natuke jonnakam ning otsis seni kuni aare käes.

 1 

Kogu aarde protsess võttis ilmatuma aja. Küsimustele vastamise osaga sain edukalt hakkama ja koordinaat näitas täiesti loogilisesse kohta. Imelikul kombel polnudki seda punkti varasemalt külastanud nii lähedalt. Kui midagi ei tee muguna, siis seda juhtub vähemalt geopeiturina.

Proovisin kodus leida loendamiseks sobivat materjali aga ei õnnestunud. Läksime siis Mairega kohapeale. Kuna õues oli loendamiseks veidi liiga jäine ilm siis pildistasime kõik vajaliku üles. Nii me vähemalt eeldasime. Kui kodutööna sai kõik kokku loendatud, siis paistis, et tulemused ei sobi valemitesse kohe kuidagi. Hiljem selguski tõsiasi, et üks nurgatagune jäi üles pildistamata. Mõni aeg hiljem käisime siis uuesti välitöödel. Taaskord oli õues talv ja tegelesime loendamisega edasi kodus. Korrektuuridega loendus andis ka paljulubava koordinaadi, kust sai siis leitud kolmandal välitööl ka uus loendusmaterjal. Arvutuskäik suunas natukene merre kuid pisikese parendusega nihkus null 15 meetrit õigesse suunda.

Täna käisime siis neljandat korda välitöödel. Jalutasime nulli ja asusime otsima. Ajasin oma käsi igale poole tundmatutesse aukudesse. Lootsin vaid, et aarde asemel midagi muud ja ebameeldivamat vastas ei ole. Kui olin kõik peidukad juba 3-4 korda läbi käinud, siis olin valmis Mairele ütlema, et läheme ära aga siis kogemata katsusin veel seni katsumata kohta ja aare oligi leitud. Päris korraliku kadalipuga aare. Aitäh 80ndate olümpiamängude temaatilise aarde eest!

No kolm on ju kohtuseadus ja nii olingi nyyd kolmandat korda välitöödel. Varemleidjatelt olin saanud ka kinnitust et olin eelmine kord ikka ypriski 6iges kohas. Aga ega ka seekord siin lihtsalt ei läinud. Enda arust olin ju k6ik head kohad juba läbi vaadanud/katsunud ja tuli lihtsalt uue ringiga pihta hakata. Olin ka seekord peaaegu juba loobumas kui siis viimasest kohast see 6ige asi l6puks näppu jäi. Huh saab nyyd rahulikult joone alla t6mmata. Aga eks ta ole et l66d yhel lohel pea maha ja kohe tekid asemele mingi laulev mitmepealine lohe ;) Tänud peitjale

 1 

Olümpia-aasta on küll minu elus olnud märgatava olulisusega. Algas kõik sellest, et juba aastaid varem alustati Pirita tee laiendamisega ning kohalikud elanikud olid sunnitud oma armastatud elukohtadest lahkuma. Kui nad vabatahtlikult ei läinud, siis neid sunniti "ümberasumisele". Nende hulka kuulus ka minu vanaema. See oli algus, millest sain aimu, et ees on ootamas midagi suurt. TOP kompleksi ümbrus on minu lapsepõlve mängumaa. Ähmased on mälestused ajast enne olümpiat, mõned kohad on isegi veel säilinud. Seekordsel Pirita külastusel vaatasin, et meie naabermaja on nüüd tehtud imeilusaks. See puithäärber, mis asub Purje tänaval paremat kätt. Aga aardest. Mulle oleks meeldinud, kui kirjelduses oleks mainitud algallikas, millest pärinevad küsimused ja vastused. Kui mõistatus on koostatud raamatu põhjal, siis kuuluks nagu raamatuseeriasse. Õnneks Maris laenas algallika ka mulle, nii oli lihtne mõistatust lahendada. Mariga käisime vahepunktis ja nüüd ühiselt ka lõpus. Tänan peitjat! Minu süda tuksub siin alati tugevamini.

Siin tegime Marisega koostööd. Talvel käisime vahepunktis ja tehted jätsime kodutöödeks. Kui enamvähem lubav koht välja peilitud, siis sai ka teises punktis möödasõidul kiire fotosessioon teha ning jäigi ootele. Täna juba siin pool Tallinnat viibides otsustasime välitööd ette võtta. Tuli välja, et mu arvutatud koordinaadid olid täitsa pädevad. Tänan.

Miskit ähmast mäletaks nagu küll. Kuidas Pirita tee muutus "moodsaks", kuidas jõe äärde kerkis purjespordikeskus ja kesklinna Olümpia hotell. Kuna ema vedas meid keskmiselt iga kolmanda päikeselise suveilmaga Pirita randa Mähe poolsesse otsa "praadima" (minu rõõmuks siiski ka ujuma), siis võisin protsessi niivõrd-kuivõrd jooksvalt jälgida. Seni kui enam ei saanud. Päris valmis lõpptulemust nägime hiljem.

Küsimuste vastused tulid raskuastmele kohaselt, täielikult interneti toel. Esimeses vahepunktis loendasin miskipärast “M”-isid kokku ühe võrra rohkem kui loogika kaardi peal näitab, aga laias laastus ei seganud see jätkamist. Lõpu asukoht tundus tibake kahtlane, kuid vihjega kombinatsioonis juba vähem. Sain ikka näpud kõlge, pahatihti säärastega esimesel katsel ei näkkagi. Aitüma.

Sport, olümpiamängud ja veelgi enam nendeteemalised raamatud pole minu teema, nii et oli hea meel, et toas lugemise asemel õnnestus hoopis välja lugema minna. Samas esimesel välitööde päeval kimbutas kehv ilma ja ka kehv enesetunne, mistõttu sai info endaga kaasa võetud ja järgmisel korral juba uude punkti liigutud.

Siin läks oluliselt kiiremini ja juba varsti liikusime edasi. Lõpus pidime natukene ringi vaatama, aga aare siiski peitu ei jäänud. Aitäh!

Juba teine kord välitöödel ja ... tunnikene poleerimist ning otsimist, aga tundub et ka täna ei olnud veel see 6ige päev. Next time. Ega olümpiat ei peeta ka ju ühe v6i kahe päevaga :D

Kodutöö sai tehtud siis, kui õues oli veel külm ja pime ning raamatute hooaeg kestis. Tulemus oli igati loogiline ja jäi paremaid aegu ootama.

Nüüd oli õues oluliselt valgemaks läinud, kuid vahepunkti külastamise päeval oli ilm sombune ja tuuline. Üritasin küll kohe loendamisega tegeleda, kuid üsna pea hakkas tuulest ja niiskusest külm ning otsustasime pidistamise ning kodutöö kasuks.

Tänaseks olin ma kodutöö korralikult ära teinud ja vägagi lubava koha kaardile märkinud. Kohale jõudes piisas vaid pilgust, et objekti õigsuses kindel olla. Peale väikest loendamist oligi aeg lõpu külastamiseks.

Lõpus läks õnneks kiiresti ja nimed said peagi kirja.

Tänan peitmast.

Moskva mängud.... Muidugi poole maailma eiramine vastusena Afganistani sõjale, Bresnevi avakõne mängudel mis oli küll kaks lauset pikk, aga see vist oligi tema selleaja piir, Jaak Uudmäe kuldmedal ja sinna juurde sahinad kuidas see medal tegelikult oleks pidanud kuuluma brasiillasele, taevasse lennanud Miska ja muidugi Recharti kuldmedal purjetamises, tänu millele Tallinnas sellel ajal vabalt Eesti hümni mängiti. Mingi osa minus veel uskus seda CCCP ajupesu möla mida raadio ja teler näitasid, väga suur osa juba kahtles päris tugevasti. Vähemalt on meil nüüd mereääres niipalju toredaid ehitusi ja kena rannatee.

Kuidagi eriti pikalt olime selle aarde otsimist edasi lükanud. Koordinaadid said vist juba möödunud aasta numbri sees leitud.
Täna kui tuul oli enamuse mugudest tubadesse puhunud, kasutasime juhust ja murdsime end aardeni. Aga ausalt öeldes oli see lihtsam tegevus kui logiraamatu leidmine. Loobumisest oli veel 1mm puudu... kui mina oma jõuvarud kokku võtsin. Peeter oli sel aal lihtsalt ilus ;)
Meie täname!

Seda aaret olin korduvalt edasi lükanud.Ent igal aardel on oma päev ja kui saad veel endale ümber tõsimeelse tiimi pole ükski raskus ületamatu.Kohapeal viimast ponnistust tehes oli küll kerge üllatusmoment,kuid teravsilmadel ei jää miski märkamata.

Aitüma peitjale.

Mul on see raamat siiani kodus nüüd, sest rahvusraamatukogus on mitmepäevased järjekorrad ja raamatukappi seda tagasi viia on pea võimatu. Kui raamatutarkus ammutatud, sai kohapeal veidi infot ammutatud, edasi aga ummikseis. Oodatud tulemust ei tulnud. Vahepeal sai käidud ühel pisikesel georetkel ja puuduolev info kogutud. Läks lihtsamaks. Lendasimegi siis kolmekesi kohale, tegime veel arvutusi ja otsisime kuni leidsime. Tänud

Kodutöö läks lihtsalt, aga edasi oli üks teooria lennukam, kui teine. Üsna mitu raketti sai asjatult õhku lastud. Aga kui ikka palehigis pingutad, võib mõni heal juhul ka õigesse kohta potsatada. Tänud, kõik on hea, mis logiga lõpeb.

Tänan aarde eest! :)

No finally. See lahendamistaak algas kunagi eelmisel aastal, kui esimesest osast sai kenasti läbi puretud, teise osaga olime totaalselt ummikus, siis käisime natuke edutult kirvetamas ja kui saime pädeva koordinaadi, siis lihtsalt ei leidnud. Nüüd oli lumi läinud ja oi, mis põnevaid kohti küll selle all leidus. Leid tuli umbes hetkega ja saab selle saaga lõpetatuks lugeda. Aitäh, aare korras.

Me alustame selle aarde puhul siis esmalt mitteleiuga. Ei õnnestunud täna see asi. Vihjele vastavaid kobakaid mõned olid, kuid aaret nende lähedusest ei leidnud. Ilusa ilma tõttu oli mugusi ka kole palju liikumas, niiet pikalt ei tahtnud seal võimelda. Teinekord tagasi :)

Millest alustada? Tänan kohe Siljet ja Marist - tänu teile läbisin olümpia! Aarde avaldumise päeval tegin kirjelduse lahti ja panin kinni tagasi - hallooo mis mõistatus, sellest ei saa ma kunagi jagu. Läks aega mööda ja mõningad asjad hakkasid närima ning kui üksi ei saa, siis tuleb leida abiline. Söötsin Siljele lingi ette, kes hakkas kohe toimetama. Enam ei möödunud vist ööd ega päeva niisama. Ta aina luges ja arvutas, tüütas sõpru ja nende sõpru ja minu telefon piiksus pidevalt. Ta oli valmis oma vaba aja raamatukogus veetma, et saada vastused kätte. Kahjuks või õnneks, oli midagi ikka puudu. Ühel õhtul rääkides leidsime netist sellise infokillu, mis kõlas loogilisena ning tasus proovida. Järgmisel päeval oli Siljel õigesse kanti asja ning tegi pisikese tiiru, et vaadata mis silma jääb. Ja siis oli kõik tal äkki selge ning ladus mulle loo ette, mis info ning kuidas jne. Mina olin skeptiline, aga pakkusin, et vaatame üle. Esimene tiir läks meil lappama ja otsisime kõikjalt - nullist ja siis juba kaugemalt. Lahkusime mitteleiuga + mina suutsin oma kindad ära lõhkuda. Siljel kripeldas see aare nii, et vaeseke ei saanud magada ka. Ei läinud kaua, kui oli vaja ikka teooriat kontrollida, seekord pimedas taskulampidega. Korralikult valmistasin ennast ette, aga teine paar kindad läks hiljem prügikasti. Vaatlesime alt, ülevalt ja keskelt. Mõtlesime püsti, istudes ja pikali. Sellest kõigest oli kasu ja sain hüüda käes! Silje vaatas, et mida ma kriiskan, et pole ju karpi? Minu silmad olid sellist lahendust varem näinud ja olin kindel, et käes. Hea, et kedagi võõrast läheduses ei olnud, sest siis oleks minust kummaline mulje jäänud. Silje teooria pidas paika ehk siin saime kinnitust, et alati ei pea kõiki numbreid teadma. Ma olin nii nii nii õnnelik - Silje saab jälle magada! Aitäh!

 3 

Vot selle aarde logi on võtnud aega. Kuidas see sündmuste jada kõik kirja panna. Alustan siis sellest, et kõigepealt tänan peitjat, oli see vast rännak nii aastas, sündmuses kui ka paigas! See koht on mulle eriti südamelähedane, kuna sellega on seotud nii eriala algus, kogemus kui ka need võrratud aastad, võrratute töökaaslastega! Ja niimoodi sütitas see aare mind kohe. Küsimused haarasid mind kohe kaasa, hakkasid aina ja aina rohkem huvi pakkuma. Oli ka jonnakaid küsimusi, mis no mitte kuidagi ennast näole ei andnud. Mina kui vana netimeister, hakkasin kõike võimatut lahti nööpima ja igasuguseid mitte asjasse puutuvad nüansse lugema. Minust hakkas vastuste sõltlane saama. Saigi! Miška usku ma alguses ei olnud, saab ju ka ilma? Muidugi saab!- a vat ei saa! Noo, sest pole hullu, on ju veel õlekõrsi- helista sõbrale nt. Sõbrad, olles ise purjetamise fännid, ei jätnud ka nemad ennem jonni kui olid vastuse saanud- ei saa märkimata jätta, et helistati asjaosalistele kes tol ajal ise asjaga seotud olid . Väga lahe. See andis aga hasarti juurde. Siiski ei ilmutanud vastused end mulle ja otsustasin peale suurte hunnikute faili- kuhjade ikka ise ka kaema minna. Sain tõendusmaterjali, et kõik oli ikkagi nii nagu netimeister kodus nutitanud oli. Ajaloo hõngu oli igast kandist tunda, nii Regati kui töö poolt, kahju oli lahkuda ja otsustasin vanade aegade mälestuseks seal veidi vaadet nautida ja uudistada mis vahepeal muutunud ka on...ja siis , täiesti juhuslikult vaatasin tõtt ühe võimaliku tahvliga. Tegin sellest pildi ja olin 100% kindel (mingi loll sisetunne), et nii, see on õige asi ja vaja lõpp välja nuputada. Tikker muidugi pidas mind hulluks ja lohutas mind, et nii lihtne see küll ei ole! No kuidas ei ole? On ju! Kõik sobiks ja klapiks. Ei saanud rahu ei öösel ega päeval. Nüüd oli vaja oodata Tikri vaba päeva ja kohale minna. Ei uskunud ta mind ka siis! Appi, räägi nagu seinaga :). Võtsime mudilased kaasa ja läksime. Lõbus oli täiega, lund oli põlvini ja kogu tegevus ajas lihtsalt naerma. See ei olnud normaalne mis me tegime aga vähemalt 1% süstisin Tikrisse usku, et peab seal olema. Me vist käisime lõpp kokkuvõttes 3x luurel, vaatlemas ja juurutamas kuniks saabus organiseeritud päev. Mudilased sai võrratu päeva puldiga mängu mängides ja meie läksime missioonile. Ennem ei lahku kui selle leiame! Kuigi võimalikke kohti oli rohkem kui 1, jäime lõpuks ühele kohale kindlaks. Varustusest võis leida kõike, kindaid, labidas, hari, lambid, vesi, kommid ja mida kõike veel. Valisime selle kõige potensiaalsema koha üles ja alustasime otsast peale. Meie endi georada oli uue lumekihi all aga veel parem rada ootas meid ees. Ja nii me seal vaikuses arheolooge mängisime kuniks kuuldavale tuli selline kisa, mis vist velotrekini kuulda oli. Tikker leidis. Ja vat siis ei uskunud mina! Ei ole, see oli juba vaadatud, tuhnitud koht. Lõpetasin oma harjamise ja jäin Tikri tegevust lihtsalt vaatama. Uskumatu- TA LEIDISKI. Nagu päriselt ka? Ja siis me imetlesime ja imetlesime seda vaikuses...see aare näitas ennast lõpuks nii kiiresti, et enam ei saanud aru mis tunded kõik üle käisid. Rõõm ja kurbus käsikäes- nagu spordis ikka :). Ja vat siis me kiljusime ja hõiskasime ja kiljusime- me olemegi imelikud! Kahju oli, et sinna enam selle aardega asja pole ja rõõm selle üle, et kas me tõesti sellise kirvetamise peale leidsime? Ei saanud vastuseid, ei saanud vahepunkte, ainult nett, oletus ja otsa koperdamine ja oletus. Meie võitsime selle Olümpia! Ma veelkord tänan peitjat, tänan selle aarde eest- minujaoks aasta aare 2021!- viimane sai ka valituks. Oli see juhus, algaja õnn või uskumine võimatusse- las see jääbki olümpia rõõmudesse ja valudesse. Kniks.

 1 

Mitte ainult tähtedega pole halvasti, vaid ka numbritega. Ma isegi ei taha kokku lugeda neid kordi, mil me seda tükki oleme purenud ja mitu tundi kokku selle üle juurelnud. Esimesest osast saime üpris valutult edasi ja siis algas põud ja ikaldus ja keegi teine isegi logides ei kurda seda. Mis imeinimesed te olete? Ma võtsin asja tõsiselt ja lugesin teemakohast kirjandust, et ehk on abiks, a no kahjuks polnud. Siiski, peale seda, kui tulutult olime nagu kaks tsirkusetola kirvetanud ja hüpersuperteooriaid aretanud, liikusime vähehaaval edasi. No kohe nii edasi, et olime aardest äkki mingi maksimaalselt meetri kaugusel. Miki kühveldas nii hoogsalt lund, et oleks ta Tallinna linna teenistusse tahtnud anda, saaks nendest vallidest lahti. Samas jäi aare ikka leidmata. Ootame huviga järgmiste logisid.

Läks aega mis läks aga lõpuks sai kogu vajalik info kokku kogutud ja tähed üle loendatud. Lumega oli lõpus muidugi keeruline aga hetkel veel mitte võimatu. Suurema lume korral läheb leidmine kindlasti oluliselt raskemaks kui mitte võimatuks.

 1 

Eeltöö sai tehtud juba siis, kui tuli Tambovi konstanti rakendada. Nüüd polnud muud, kui turvamees kaasa võtta ja aare kätte leida. Täna sai see pimeduse varjus korda saadetud. Aitäh! Olümpiamängude alguses olin pioneerilaagris. Hiljem käisin tribüünil ja imestasin, kuidas sealt purjekaid nähakse. Mina ei näinud valgeid täppegi.

 4 

Nojah, ma aarde avaldumisel korra klõpsasin kirjeldusele küll aga esimese hooga sellele peale vaadates tundus kõik nii keeruline, et panin kohe kiiresti kinni tagasi ka :D. Ent kui siis Helen üks õhtu chatis aarde muude asjade kõrval jutuks võttis ja sündis otsus, et proovime koos toda olümpiat ära murda, kiskus asi hoopis põnevaks ning kihutasin kihku-kähku peitjalt lahendamiseks vajalikku teost laenama. Esimese vahepunkti numbrid saadu abil käes, toimetasin tolle miškapildiga tellise hommikul tööle sõites ka kaastiimile läbilappamiseks ning täna tegime siis reaalse dessandi oma väljaarvutatud numbrite juurde… Sssssss /peast tossu ajava emotikoni pilt :D/, täiesti uskumatuuuuuu, kui mitu korda on võimalik nende seitsme tähe loendamisel erinevaid tulemusi saada ja me tegime seda veel kolmekesi, soojas autos, igaüks oma telefonist ühischatti laetud pilte vaadates... Ja ei jätnud enne, kui kõik koos olime saadud numbri õiguses kindlad ning sama tulemuse saanud. Seda enam tundus hiljem ulme, et IKKAGi panime A-ga oma sajaprotsendilises konsensuses villast ja kuna see viis meid õigest kohast u 30 meetrit liiga kaugele, olime edasi jälle hädas nagu mustlased mädas :D. Tegime siis perimeetris nii jalgsi kui autoga paar vaatlusringi ja proovisime ühtlasi ka Googlelt vajaliku info välja pressida, aga too vaikis seekord nagu vana vastuluuraja ja saatis meid üle mängides hoopis endid mingit jumala vale puud igaks juhuks kontrollima… :D. Kribisime lõpuks Merikesele, et palume kontrolli, kust meil eksimus numbritesse sisse lipsab… Ja saime teada, et oleme väga napilt õiges kohas ja õhtu jooksul tollest järgmisest loendamisobjektist korduvalt ka mööda sõitnud :D. Siit moraal – kui vähegi võimalik, minge seda mõistatust lahendama valges, see suurendab oluliselt tõenäosust vajalikule objektile kasvõi kogemata peale joosta :P. Õige asi seejärel leitud, polnud enam mingi mure „aarde leidmiseks veel natuke tähti loendada“ ;) ning et seekord oli vaja nendega tegeleda oluliselt väiksemas koguses, sai Salme juba 15 minutit hiljem meile kaardil lõppkoha meetreid ja asimuute näidata :). Ja ka lõpus ei läinud meile enam kuigi kaua, geojumal vist otsustas, et asjad olgu siiski täna õhtul õiglases tasakaalus ning max 10 minutit peale kohalejõudmist võisime taskulambivihus vaikselt lebavale konteinerile peale vaadata… Mis ma oskan rohkem öelda, tänud peitjale paraja pähkli eest :). Ja Salmele ja Helenile lahkesti kampa hõikamise eest, nii mõnusasse seltskonda raskeid mõistatusi murdma hea meelega teinekordki :).

 1 

Sport kui selline on meil kodus monopoliseeritud. Seega tegin, mis boss lubas ja käskis. Ütles: Ära käpi (mu raamatut)! - Siis ei käppinud. Ütles: Otsi! - Siis otsisin.

Tahaks siiski arvata, et minust oli abi (eriti välitöödel), aga ma ei hakka siin ilma loata ülbama ;-)))

 3 

Algas ju kõik hästi, sport on minu lemmikteema. Vajalik info oli kodus riiulis ja ennegi seda sirvitud, viimati vast siiski 20 aastat tagasi. Aarde avaldamise ajal polnud kodus, õhtul sain vastused ca 10 minutiga.

Esimesel väliretkel esimeses vahepunktis oli külm tuul, tegin jäädvustuse ja läksin koju lugema. Nüüd hakkas pihta! Kõigepealt mida lugeda, kas kõik või mingi osa, millised numbrid peaksid tulema? Pärast pikka numbritega mängimist sain koordinaadid, mis tundusid nii ja naa.

Teine retk - oli vaja kontrollima minna. Tundus kahtlane, tegin jälle jäädvustuse. Kodus tundus see tekst siiski kasutu olevat ja pidin esialgseid numbreid hakkama uuesti kontrollima. Aga ikka kiskus algse tulemuse poole.

Kolmas retk - igaks juhuks käisin teisest vahepunktist saadud imelikel koordinaatidel ära ja nentisin, et ei saa olla. Siis tiirutasin ümber lähedal asuva objekti, lootes midagi leida. Ei leidnud, pärast selgus, et probleem oli mugavuses kuna ei viitsinud autost välja tulla.

Neljas retk - jätsin asja mingiks ajaks selginema. Selginemise tulemusel otsustasin, et ei suuda enam loendada, vaid proovin jalastudes infot saada. Ei tahtnud uskuda, et enda saadud koordinaadid väga metsas oleks. Päevavalguses ja detektiivi pilguga ringi liikudes lõpuks tabasin midagi, mis võis olla täiesti aardega seotud. Tegin kindlaks meetrid ja asimuudi ning suundusin saadud koordinaatidele, lootmata väga midagi. Tiirlesin seal veidi ja ilma vihjeta oleks vist käega löönud. Lõpuks siiski vihje aitas. Oi ma olin rõõmus. Spordiaarete puhul ma ei saa abi küsida, see ei oleks õige. Kuna olin üksinda, siis jätsin logimise järgmiseks korraks.

Viies retk - paar päeva hiljem, teadmistega varustatult, saime vastu ööd logima minna. Muidu poleks pimedas mingi valemiga leidnud. Palun veel spordiaardeid, aga ilma loendamiseta. Aitäh!

 2 

1980 aasta Olümpiamängudest on minul selline mälestus, et meid saadeti selleks ajaks Muhusse vanaema-vanaisa juurde suvitama. Kui vanemad nädalavahetuseti maale tulid, siis tõid nad kaasa head-paremat söögikraami ja maiustusi, mida tol ajal tavapäraselt poodides ei müüdud. Olümpiaregati ajaks oli aga Tallinna kauplustesse paisatud müüki välismaist kraami, et linna külalistele jääks parem mulje nõukogude eesti kaubandusvõrgust. Nii saime meiegi luristada väikseid välismaiseid kõrremahlasid ja näksida ilusaid kollaseid banaane.

Kuna mingeid sporditeemalisi mälestusi sellest ajast pole, siis tundus ka see aardekirjeldus täiesti ulmeprojekt. Natuke internetis ringi vaadates saime ka aru, et kui sul googeldamises olümpiamedalit just pole, siis ei maksa ka sellisele lahendusele loota. Ja jäigi see aare mõneks ajaks kõrvale.

Ühel hetkel tuli mõte, et kui individuaalselt pusimiseks motti pole, äkki prooviks tiimitööna seda ülesannet lahendada ja kampa sai kutsutud puutetundlik. Olime ühel meelel, et vaja on tutvuda olümpiateemalise kirjandusega paberkandjal. Mäletasin, et meil oli kodus kunagi hiiglama paks olümpiateemaline raamat. Tassisin siis selle vanemate juurest koju ja mis selgus? Raamat kajastab kogu olümpiamängude ajalugu KUNI aastani 1976.

Siis saime teada, et ka Maris on end raamatuga varustanud ja ühel vara-varahommikul tuli piik-piiks teade, et tal kõik numbrid käes. Lihtne lahendus oleks olnud tiimikaaslasele toetudes objektile minna, kuid meie tahtsime ka enne targaks saada. Kiirkuller Maris toimetas raamatu meile samal hommikul ukse ette ja õhtul hakkas uurimine. Ei läinud vist tundigi, kui kõik küsimused olid vastuse saanud ja paljulubav koht kaardile märgitud.

Esimene plaan oli tööd jätkata neljapäeval, kuid siis tuli plaanirikkuja Kristjan oma ronimise jutuga. Kuna olime kindlad, et see purjespordikeskus omalt kohalt kuhugi ei kao, läksime lippu heiskama hoopis metsa, mitte Piritale. Aga täna õhtul enam vabandusi ei olnud ja läksime vihma ja tuult trotsides tähti loendama. Tagant järgi ei suudagi enam meenutada, kui mitu korda me kõik tähed ükshaaval ja kollektiivselt üle lugesime. Lõpptulemus oli see, et olime end arvutanud ühe hoone katusele. Tundus natuke kahtlane, kuid läksime pimeduses hoone perimeetrit ja läheduses olevaid märgilisi objekte uudistama. Kahjuks ei suutnud tuvastada ühtegi objekti, kust võiks veel midagi loendada. Tegime juba üha suuremaid ringe ja harisime end erinevate olümpiateemaliste vaatamisväärsuste vallas, kuid edu see ei toonud.

Otsustasime, et aeg on haarata väikese dopingu järele ja saime peitjalt vihje, kuhu täpsemalt me oma silmad peaks suunama. Kui õige koht leitud, süüdistasime kõiges pimedust, et me seda varem tähele ei pannud. Olime juba varem praktiliselt seal kõrval seisnud. Nüüd paistis juba lõpp lähedal. Ilma eksimusteta saime taas pika numbrijada, mis suunas meid aarde juurde. Lõpus oli ikka ka tiirutamist, sest peale kahe taskulambi ja pealambi muid valgusallikaid polnud. Tänu vihjes mainitud objektile suutsime siiski kahtlase koha leida ja ka aarde välja võtta.

Kokkuvõtteks oli väga mõnusas seltskonnas veedetud 3 tundi reede õhtul vaheldumisi vihmas ja soojas autos. Ja kõik see lõppes nimedega logiraamatus.

Suur tänu meie mõnusale tiimiliikmele Marisele ja tänud ka peitjale krutskilise aarde eest!

 3 

Lahendus lonkas nagu reaalselt, üle kivide ja kändude sai aare leitud. Tänud :)

Selle aarde nimel sai kõigepalt tehtud kodutööd, siis käidud andmeid kogumas, järgnes veel üks kodutöö ja ka lõpus ei läinud sugugi lihtsalt. Aga visadus viis sihile. Tänud!

 3 

Alles loetud nädalad varem olin endale lubanud, et proovin iga uut mõistatust kohe purema hakata. Otseloomulikult klõpsasin ka 1980 lahti, süvenesin ja panin sama kiirelt kinni. Minu jaoks ei ole seda tüüpi mõistatusaarded üldse mokka mööda - küsimuste joru nähes väändub näost kohutavaid grimasse ja ajab silmi pööritama nii, et ka ufod kosmoses võivad mu frustratsiooni näha.

Mingi hetk hakkas kirves nurgas sügelema ja marssisin ühel õhtul paljulubavasse kohta andmeid koguma. Hiljem kodus lootsin, et geojumal on ikka olemas ja ajasin hambad ristis näpuga järge. Frustratsioon teadmatuse ees kasvas, korraks meenus isegi üks multika tegelane, kellel endast välja minnes peast suur leek välja purskub. Suur oli üllatus, kui ?kirvepunktis? hellitatud lootused võrdlemisi loogilise tulemi andsid.

Edasine jäi pausile, kuniks Kristjan kukkus seletama, et tal on mõistatus kirja vaja saada ja pakkus 1980 välja. Oma jutuga jättis mulje, et olen temast juba üks samm ees, seega muidugi olin nõus, sest lisaks kõigele muule oleks see ju hea geokontroll olnud. Tegelikkuses aga sain nädalavahetusel lubatud karistuse kiirelt kätte, sest kohapeal selgus, et tal on juba lahendatud. Olin hoopis mina see loll, kes pidi külmetama ja teises punktis viimseid rehkendusi tegema :D

Sai nüüd selline pikk ja lohisev… Umbes nagu Tarmo, kes terve aja kaasas lohises ning mõistatuste teemal kõvasti sõna võttis, kuigi ise pole siiani veel ühtegi lahendanud. Aitäh! :P

Tänud.

 2 

Uhh ma ütlex. NKT rongi magasin ma maha kuna just sel õhtul olin kaugel teisel pool päälinna. Õnnex siiski üpriski hea eeltöö oli olemas ja tulin julgelt esimesse vahepunkti. Aga siis hakkas ikaldus pihta. Olenemata sellest et oli nagu teada mis ja kuidas ei hakanud midagi loogiliselt jooksma. Muudkui loendasid ja loendasid ja... uhh! Oli siis vaja eile ära olla. Jalutasin veel kirves õla peal piirkonnas ringi aga lõpuks jõudsin tõdemuseni et mikro ja 3,2 km khm. Lihtsam on täna katkestada ja mõni teine homme parema relvastusega naasta. Ill be back!

 5 

Tugitoolisport nõuab ikka suurt pingutust, mida tõestas ka käesolev mõistatus. Huh ja oeh olid esimesed reaktsioonid, laiskus võitis ja mõistatus jäi motivatsiooni ootama.
Õnneks on aga olemas võimalus harrastada tiimisporti, mis on oluliselt toredam kui üksi higimull otsa ees rassida. Ja see oligi oodatud motivaator. Mis see ühe ägeda tiimi käes, kes ühe päevaga nkt raja läbis, siis ikka ära ei ole.;)

Veidi hasarti ja pärast kosmonautide kuu peale saatmist saime loa startida vahepunkti poole. Ja siis loendasime, loendasime ja loendasime, krt, tugitoolisporti saaks harrastada vähemalt soojas toas mõnusas sohvas laiseldes, siin pimedas ja külmas tuli vahepeal keksusamme teha, sest varbad ja sõrmeotsad jõudsid märku anda, et soe sügis kahjuks hakkab vist otsa saama.:(
Arvutasime, loendasime, arvutasime, loendasime. Ja lõpuks startisime. Ja jälle loendasime. Lõpuks võtsime kätte ja tegime mõned kiiremad sammud ka, siiapoole ja sinnapoole, edasi ja tagasi, leitud ja logitud. Rahul, väga rahul olime, et õhtu oli tulemuslik.

Aitäh tiimile, kambaga oli tore.

Tänud peitjale.

 3 

Mõistatus tundus nii pikk, et kohe kuidagi ei leidnud motivatsiooni selle alustamisega. Sai pakutud NKT tiimile ning hakkasime kambakesti lahendama. Olid alles küsimused, aga õnnestus kõigile vastused leida ning kuigi edasi tundus lihtne, siis igaks juhuks tegime ikka kambaka. Oma mälu järgi pole kordagi täpselt üheski vahepunktis ega lõpus kunagi varem käinud. Kõikidel küll lähedal, aga täpselt üheski mitte. Oli paras pusimine, aga mõnus tunne, kui nimed said kirja. Aitäh huvitava õhtu eest.

 4 

Värsket aaret veits avaldudes nokkides, sai kiirelt selgeks, et lükkan selle pusimise kuskile tulevikku kui rohkem vaba aega peaks olema. Küll aga ei suutnud Kaupo pakkumisest keelduda, et teeme sellele pusimisele kambakat. Kulus vaid üks õhtu kui kodutöö tulemuseks saime täitsa söödava punkti. Ainult et Popovi ja Rjumini võib kuu peale saata. Kummalisel kombel sai juba järgmise päeva õhtuks ka välitööd planeeritud. Kaupo poolt pakutud küüdi pidin küll tagasi lükkama kuna mul oli kasutada ainult paaritunnist auku. Mine sa tea mis seal ees veel ootab ja kaua läheb. Ja kui mina kohale jõudsin, siis usin loendamine juba käis. Mul jäi üle vaid liituda ja vett sogama asuda. Karm värk, kuid nagu näha, siis mitte võimatu. Pärast ma ei tea mitmendat vigadeparandust kui lootuskiir juba kustuma hakkas, saime taas jalule. Ja nii tuli ka veel teine laine selga. Olime juba peaaegu loobumas ning minul hakkas ka aeg peale suruma, kui järsku taipas Kaupo vihje valjult välja öelda. Viimase lootuskiire saatel suundusime taas sündmuspaika ning panime nimed kirja.

Ojee, saigi tehtud. Tänud gängile kambavaimu eest ja tänud ka peitjale, kes läbi paraja pähkli seda ka Eesti jaoks olulist Olümpiamängu meenutama kutsus.

Vajalikud linnaskäigud sai hästi ühildada selle aarde otsimisega ja nii me nimed kirja saimegi. Aitäh aarde eest!

 1 

Hoolimata sellest, et eelmine kord ma peitjaga samale lainele ei saanud, selgus nüüd tagantjärgi, et "kirvetatud" loendamise koht oli õige ning eelmine kord käisin Jasperiga ka lõpus ära. Isegi aardele vaatasin otsa, kuid aru ma sellest ei saanud tookord. Vahepeal loendasin kodus veel tähti ning sain parema tulemuse kui eelmine kord ning jõudsin uuesti samasse kohta, kus eelmine kord. Õnneks tegin eelmine kord ennetavalt pildi ning sain nüüd arvutused mugavalt kodus teha. Täna läks Liis linna ning sokutasin enda kodukontori autokontoriks ning läksin kaasa. Leid oli seekord hetkeline.

Mõistatusest endast ka veidi. Ei meeldinud mulle see tähtede lugemine. Aga.. siinkohal on hea et peitja aastat 1994 ei saanud. Võibolla loeksin muidu siiamaani "Katkenud liin" mälestusmärgi juures tähti kokku :D

 3 

Loendasin küll mitu-mitu korda, aga ikka tuli näpukas sisse, vabandan esimeste otsijate ees . Tänud märkamast ja teada andmast!

 7 

Mõistatust hakkasime lahendama kõige põnevamast küsimusest ( B ), neid tuvisid jõuab pärast ka lugeda. Kohe tuli vastus, mis oli sama kauge peitja omast, kui orbitaaljaam maast. Selge, oma mõistusega ei ole siin midagi teha, tuleb geosõberid kaasa tõmmata.
Järgmisel päeval saabus kosmosest teada, et tuleb lennata orbiidile andmeid koguma. Andmed käes, suundusin juba koju, et küll jõuab. Tee peal, aga tulid vastu päeva aarde noppijad. No julged tegelased, juba teisel päeval lähevad skoorima. Autol ots ringi ja tagasi orbiidile.
Vajalikud andmed käes, hakkasime lugema. Kolm lugejat, kolm erinevat vastust?! Egas midagi, edasi käis nagu lasteaias. Lugesime koos kõva häälega, alles siis saime tulemused sünkroonitud. Aga matemaatikat klappima ei saa! Võtsime siis tulemustest ainult need numbrid numbrid, mis meile sobisid ja ülejäänuid lihtsalt välistasime. Geopeiturile ju igati loomulik! Igatahes toimus konkreetselt koordinaatide vägistamine. Selle sõna peale pidi matemaatik teisel pool ekraani tooli pealt maha kukkuma :). Igatahes läksime meile sobivaid koordinaate, meile sobivasse kohta otsima. Midagi teemasse igatahes leidsime ja kui sealt veel asimuudi ja meetrid ka võtsime, siis oli aeg minna lõppu otsima. Vähemalt me arvasime, et lõpp võiks kuskil seal olla. Geokontolli ju pole! Aga kes toona inimõigustest hoolis. Õnneks oli autos paar kobedamat valgusallikat. Telefoni lambiga otsijatele: Palju õnne! Peale seda, kui olime kõik valed kohad läbi vaadanud, tuletas Anna meile vihjet meelde. Tõmbasime otsingupiirkonna siis koomale, ja peagi jäi kahtlane asi silma. Kui 1981. aastal aastased pätakad väristasid kätt, et mis siis saab, kui tuleb esmaleid? Nad ei mäleta sellest aastast ju midagi! Siis toona kolmesel, oli täitsa poogen. Küll nooremad midagi välja mõtlevad!
Ühesõnaga, peitja on paraja pähkli valmis treinud. On mida pureda.

 10 

Isiklikult me kumbki neist olümpiamängudest suurt midagi ei mäleta, sest et no mida ikka üks sipupükstes askeldav laps mäletada saakski. Küll aga on teada, mis kõik nende mängudega kaasnes ja mida neile eelnevalt Tallinnas ehitati.

Aare ise tundus paras pähkel olevat. Anna proovis kõigepealt netis leiduva info põhjal õiget asukohta väljha raalida, aga kui see ei õnnestunud, siis kehastus suureks spordihuviliseks ning laenutas kohalikust raamatukogust hunniku just nende olümpiamängude kohta käivaid raamatuid. Sest ei saa ju kindel olla, milliseid allikaid peitja on kasutanud. Õnneks kogu selle lektüüri peale tuligi õige vastus välja ning oli plaan õhtul vaatama minna, mis kohapeal saab.

Aarde poole liikudes tuli kuskil keset Piritat kullisilm Brunolt kõne. Olime vahele jäänud ning ühtlasi saime peagi omale abijõudu mõistatuse kallal edasi pusimiseks. Ütleme nii, et selles kohapealses lugemises feilisime me kõik päris mitu korda, aga lõpuks saime päris pädeva tulemuse. Ühes asjas võiks jääda peitjaga eriarvamusele, aga selle ajasime loogikaga paika.

Teises punktis läks oluliselt kiiremini ning peagi juba teadsime, kuhu tasub minna aaret otsima. Kui õiges kohas kohe midagi silma ei jäänud, siis meenutas Anna vihjet ja nii vähenes otsimispiirkond oluliselt. Peagi oligi karp käes ning kuna veebis ühtegi logi ees ei olnud, siis meil kõigil vasardas peas hirm, et me siin nüüd jumala eest esimesed ei oleks. Seda põhjusel, et me ei mäleta ega tea ju 1981. aastast mitte midagi! :) Samal ajal pakkusin välja geopeiturite nimesid ja arvasin, et keegi neist vast ikka on siia juba oma nime kirja pannud. Vaikselt logirulli lahti rullides pinge kasvas ja siis tuli suur pingelang, kui nägime, et esimene rida oli ikkagi täidetud ja me saime kuulsusetu teise koha. Hea, et niigi läits! :) Tänud paraja pähkli eest!

Edit: Originaalis oli kirjeldusse väike kuradipoiss sisse pugenud segadust tekitama. Nüüdseks on ta eemaldatud ja saadetud uutesse aaretesse pättust tegema! :)

 7 

Ega see mõistatamise osa nüüd teab, mis lihtsalt ei läinud. Oma pool päeva sai googlet piinatud, kõikidele küsimustele lahendust ei leidnudki ja mõnega jäin eriarvamusele, aga piisav kogus usaldusväärseid vastuseid sai siiski välja peilitud ja ülejäänud numbrid loogikaga paika aetud. Eks seal õues sai seda loendamise asja ka omajagu harjutatud, aga topsini see pika pusimise peale lõpuks ikkagit juhatas. Tänud aarde eest!

Käisime esimeses punktis tähti lugemas, kuid ei saanud peitjaga samale lainele ning järgmise loendamise punkti kirvetamine ka sihile ei viinud. Võinoh, loendamise koha leidsime, kuid sealsete loendamiste tulemusena saadud koht ei peitnud aaret.