Lapsepõlveradadel: Kukkumise ja kelgumäe

 1 

Otsisin, mis ma otsisin selle matkaraja kohta infot... ei leidnud. Aarde kirjelduses antud raja alguses polnud nagu eriti parklatki, ei saanud seal sotti, kust see rada minema peaks.

Seega tegin nii nagu kaardi pealt tundus hea teha olevat - panin auto Papioru tänavale ja trügisime sealt orgu. Nautisime hetyreti eest veidi nooruspõlveromantikat - ronisime üle puutüvede. Igatahes saime nulli kohale, leidsime lõpu info ja sinna minemine osutus veelgi lihtsamaks. Leid tuli ka päris kiirelt.

Lisaks leidsime veidi ringi kolades ühe väga kena ujumiskoha. Kaart ütleb "Papioru tiik", kaldal ilutses silt "Olustvere järv". Vesi oli soe, põhi liivane ja tiik/järv polnud eriti sügav. Väga kena koht supluse nautimiseks.

Aitäh peitmast!

Eelmise logi soovitus on hea, siit läheb kena ja niidetud jalakäimise tee järve äärde, sealt edasi vaja ainult oja ületada mis on ka suht kuiv praegusel aastaajal. Aga edasi on juba jamps, sääsed, mäda oksad jne.

Vahepunkt leitud ja edasi juba suht kiirelt.

Aitäh, nüüd on lõpuks selleks momendiks Olustvere roheline.

Kolme aastaga on matkaraja korralikusest vähe järele jäänud, seda eriti raja alguses kus annab otsida seda loodusest. Üürnik jäi kiiresti silma, oli teine kõhu ülepoole keeranud, et peidupaigas püsida. Lõpus andis vihje õige suuna, et tops kätte saada. Et matkarada selline kahtlane/hooldamata on võiks auto parkida kuskile nullile lähemale (nt. Järve tänavale 58 33.523 25 33.652). Tänud peitjale!

Leitud. Aitäh!

Igal pool natuke mõistatamist. Kuidas ligi saab, mis lahendus alguses, mis lahendus lõpus? Saime kambaga hakkama. Aitäh!

Seekord jäi leidmata. Esimese punkti sain kätte ja proovisin puuküürniku tagasi panna, aga ega ta sinaenam hästi tahtnud minna. Aaret kätte ei saanud, gps-i null oli veits mööda ja mikro jaoks sellises kohas vaja veidi rohkem aega.

Koduteel ronimissündmuselt. Aitäh!

Käidud ja leitud. Tänud

Olen isegi seal kelgutanud ja ujunud ja Papiorus turninud Tänud peitjale, oli tore meenutus

Leitud.

Leitud

Auto sai jäetud tänava otsa ettenähtud parklasse ja uisutasime mööda üleni jääs tänavat selle lõppu ja siis läbi hangede nulli lähistele. Oru põhjas ojake vulises, aga see pisike nire ei takistanud sellest üle pääsemast. Küll aga tuleb tunnistada, et siis hakkas ikka ikaldus pihta. Kuigi saime aru, mida ja kuskohast otsima peab, ei õnnestunud ometi meil vajalikku infot välja võluda. Olime loobumas, kui küsisime üle, et kas saame ikka õigesti aru ja osime õigest kohast. Saime jaatava vastuse ning olles veidi julgemad, jõudsime ka tulemuseni. Nimelt oli info kinni külmunud ja tõrkus ning puikles vastu. Meie veenmise peale ta aga siiski soostus koostööd tegema ja saime kätte, mis vaja, et edasi minna. Kelgumäel läks kõik juba nagu lepase reega ja saimegi nimed kirja võisime auto juurde tagasi uisutada. Aitäh aarde eest!

Sellel rajal sain õndsaks. Ketsid ja lausvihm olid hea kombinatsioon. Keksisin nagu noor hirv mööda rada ja ütleme nii, et jäin suuremalt jaolt ikkagi täitsa kuivaks.

Esimeses vahepunktis oli korra mök mök. Aga loogika pani kiiresti paika, et kus otsima peaksin ja vajalik jäi kiirelt silma. Siis vut vut lõpu poole ja ega sealgi oli hops asi klaar.

Kena lõpp lapsepõlvelugudele. Mul on küll Olustverest hoopis teine ettekujutus nüüd ja kui aasta pärast siia kooli sisse astun, siis on hoopis kodusem siin käia. Aitäh.

Multit üksinda ei viitsiks ette võtta. Mine tea, mis kavaluse peitja välja mõelnud on. Juba nullis saime mitu korda vastu näppe. Pagana liga kah seal.

Lõpu teostus mulle meeldis, väga ja ja kaval, tänan!

Ülejäänud aarded ka leidsin aga jäävad ootama uut külastust kui päev logimist lubab.

Matkarada läbima ei hakanud. Jalutasime risti juurest mööda tänavat ja esimese vahepunkti juures ületasime oja. Veidi tuli vahepunkti ikka otsida, kuid mitte ülemäära kaua. Teine punkt tuli tänu vihjele kiiremini kätte. Aitäh!

Sahistasin sügislehtedes eelmise sajandi matkarajal, vihma kallas ja tore oli olla. Tore sellepärast, et ei pea eurolaudteed kasutama. Nullis tatsasin ikka mõnda aega ja mõnda kohta kontrollides, ise neisse mitte uskudes. Mida otsida, kust otsida, miskit ei jäänud silma, vihje ka keeruline. Siis ühte looduslikku kohta silmates, sähvatas üks mõte, et kuidas peitjaduo varem mõnda asja lahendanud on. Ja saingi kohe sõrmed konteinerile ja koordinaatidele taha. Kui poleks varasemat teadnud, ilmselt oleks tühjade kätega jäänud, seda enam, et polnud päris minu nullis. Lõpp oli juba lihtne, esimene asi mida kahtlustasin peitis ka aaret. Aitäh, jalutuskäik orus vahva!

Jupp aega mõtlesin, et mis see puu-küürnik selline küll on. Kui välja mõtlesin, siis sain kiiresti ka leitud otsitava. Lõpuks oli valikuid palju, õnneks koordinaat oli piisavalt täpne ja sai ka see aare leitud. Aitäh peitjale.

Väga äge teekond oli sellel multil, aitäh laheda seikluse eest :)

See rada oli tõeline nauding. Jah, rada oli vihmast märg, jah, purded olid libedad ja mädanenud, aga need vaid võimendasid elamust. Kujutasin ette kui põnev siin võis lapsena olla. Nutiajastu eelne aeg oli hea (või vähemalt nostalgiline) aeg... Ehk olid ka sel ajal ka olemas nüüdseks ära väsinud hiiglaslikud jämedad palgid, mis hetkel imeväikest oja ületasid, andes mõtteainet, mis kunagi siin võis olla... Tervitused Marele!

Mäele jõudes logisime aarde ja võtsime ka lühikese hetke nautimaks ilusad vaadet. Ah et soo? Pigem pani mõtlema oma lapsepõlve "mägedele", millest mõni madalam, mõni kõrgem. Nendele rajatud suuremaid hüpekaid ma ilmselt pigem vältisin, vähemalt luud jäid lõhkumata.

Aitäh, palun veel lapsepõlveradade aardeid, ka teise poolt! :)

Päris lahe ürgne jõeorg siin. Niiske ilmaga pisut ukerdamist oli, kuid laialehine mets mõjuski selle võrra müstilisemana. Vahepunkt ja lõpp olid kenasti olemas ning aare sai nimede võrra rikkamaks.

Tänan peitmast.

Täielik ebaõnnestumine, saab selle aardeotsingu loo pealkirjaks panna. Sven oli matkarada läinud läbima ja mina läksin üksi esimest punkti otsima. Tiirutasin pisut nullis ning kuidagi ei hakanud õige asi näppu, kuigi selgus, mida otsida, oli nagu olemas. Naasesin siis matkarajale ning leidsin ootamatult hoopis sealt ühe peidukalaadse toote. Olles veendunud, et see ongi koordinaadihoidik, hakkasin paaniliselt kadunud konteinerit otsima kuid seda ma ei leidnudki. Andsin siis peitjale teada, et katki ja kadunud on ning liikusin autosse.

Järgmise aarde juures olles sain peitjalt vastuse, et minu leitud toode oligi vana ja katkine ning selle võiks eemaldada, et segadust vältida. Koordinaat pidi olema aga uues ja korrektses hoidikus. Egas muud, läksingi tagasi. Seekord veel vastikumat ja jubedamat rada, kui esimene kord (ääremärkusena, radu oli kokku kolm erinevat, kõige mugavamat kasutasime vaid äraminekuks). Kohapeal oli kõik selge, lisasin koordinaadi omale tahvlisse ning asusimegi otsima. Mida aga ei leidnud, oli aare. Suures hädas hakkasin logisid lugema ning avastasin, et üsna aarde avaldamise alguses on just seesama koordinaat olnud "vale" ning muudetud õigeks. Panin aga peitjale uue kirja teele ning asutasin minekule. No ja siis muidugi arvas üks herilane kõigepealt, et Sven on seal liiga kaua vahtinud ning pani talle suraka ning siis otsustas, et mina talle ka liigselt ei meeldi, mille peale sain ka mina oma jao kätte. Ikaldus missugune :)

Tänaseks on peitja aardeteksti õiged numbrid lisanud, järgmistel peaks olema palju toredam. Aitäh seikluse eest :)

Esimene punkt oli kadunud. Panime uue.

Esimesest punktist ei osanud otsida - kas maast või puu otsast, topsi või numbreid puu peal. Üks "pesa" moodi koht oli, aga see tühi. Sääski oli liiga palju ja sündmus tulemas - ei hakanud palju aega viitma, lisaks GPS pakkus seal puude all liiga suure otsimisraadiuse.

Otsustasime teha väikese aardeotsingu päeva. Mõeldud - Tehtud :) See siin oli tänase päeva üks leidudest. Põnev oli mööda seda rada liikuda ..samas meenusid ka enda lapsepõlverajad. Suur tänu peitjale :)

Tänud aarde eest!

Ristimise juurest suundusime matkarajale. Jalutasime mööda huvitavat maastikku ja turnisime lagunenud sildadel. Ühes kohas õnnestus mul ka purdest mööda astuda ja jalg märjaks saada. Hea algus päeval :D.

Päris põnev, kergelt ürgne matkarada. Veidi küll amortiseerunud aga seda põnevam siin liikuda. Sai ronitud üle puude ja ületatud oja mitu korda. Üks takistus oli muutunud nii keeruliseks, et lõppes Mairel jala märjaks tegemisega. Esimene vahepunkt probleeme ei valmistanud. Oli muru sees maas. Eeldatav peidukoht oli ära lagunenud. Võtsime lõpu koordinaadi ja proovisime seda kuidagi püsivalt tagasi panna. Äkki püsib. Lõpus oli Maire see kes tuvastas kavala peiduka. Imetlesime ilusat ujumiskohta ja jalutasime lihtsamat teedpidi tagasi autoni. Aitäh lapsepõlve rada tutvustamast!

Väga lahedad peidukohad ja väga ilus loodus. Natuke läks aega, aga leidsime üles. Tänud peitjale!

Vahva matk lastega. Leitud, logitud. Tänud!

Leitud. Tänud kohta tutvustamast.

Nullis läks veidi rohkem aega kui lõpus . Mõlemad oli huvitava teostusega . Tänud peitjale.

Leitud.

Läbisime kohustusliku ojaäärse takistusraja. Alguspunktis oli küll veidi nõutust, aga leitud sai. Lõpp oli päris huvitavalt lahendatud. Täname, küla teise nurga alt tutvustamast.

Oli porine otsimine. Aitäh.

Vaatamata külmunud pinnasele oli täitsa tore kulgemine. Sillad, mis kunagi väga uhketest palkidest kokku sätitud, olid tihti niivõrd koitanud, et kõrvalt tundus kuidagi ohutum üle hüpata. Tänud jalutuskäigu eest!

Kukkumise kohas vaatasime ka valesid objekte, aga kelgumäel saime kiiresti hakkama. Tänud!

Iseenesest täitsa tore rada, aga hetkeolud ei olnud selle läbimiseks just kõige sobivamad. Raja nautimise asemel läks kogu tähelepanu sellele, et kuidagipidi püsti püsida. Vahepunkt sai hetkega leitud, aga lõpus vedas tehnika alt ja nii sai ikka hulka rohkem igasugu objekte poleerida, kui oleks tarvis olnud. Leitud ta lõpuks siiski sai, tänud aarde eest!

 1 

Selline lapsepõlvemaa mulle meeldinuks. Meeldiski, aga lihtsalt mujal - Tallinnas Lasnamäel, hiljem kesklinnas, samuti vanavanemate juures Tapal. Seal oli mul oma Rotimets, ise kokku meisterdatud erekas, taaraviimine ja aeg-ajalt paar ilusat noort neidu, keda piiluda. Juttu teha muidugi ei julgenud.
Selle aarde jaoks naasesime Ristimise juurest, käivitasime auto ja suretasime selle kohe uuesti välja. Ei taibanud enne kaarti vaadata noh. Hakkasime mööda ürgorgu nulli kulgema. Algul mööda paksu jääd, siis mööda lund, sildu, puutüvesid, üle vee hüpates jne. Just nii nagu lapsepõlveski ja nagu lapsemeelsetele vaja. Nullis läks leiuga õnneks eriti kiiresti, aga kättesaamiseks oli taas autovõtit vaja. Multitööriist peaks ikka igal aardeotsingul taskus olema. Lõpus kilkasid kolm noort kutti kelkudega. Marje peale ütles üks "venelane vaatab". Kui Marje talle puhtas eesti keeles vastas, kadusid nad naabernõlvale. See oligi hea, sest siis ei seganud kohalikud tatikad meil logimist ;-) Tagasi läksime mööda täiskasvanud inimeste, majadega palistatud teed.
Ei saa küll aru, miks aardel GC lehel hooldusvajadus püsti on. Minu meelest oli nullpunkt kenasti õiges kohas ja aare ka kenas kombes. Aitäh toreda taliraja eest!

Vot see rada olnuks lapsepõlves tõsiselt äge. Vesi on mul üldiselt alati sõbraks olnud, kallakud tiba vähem :P Tasakaaluga esines nimelt probleeme kohati. Ja sellega seoses kartsin kõrgust. Ot... ma kardan ju kõrgust siiamaani! Ja tasakaal pole endiselt kiita! Olgu peale, nendel lumepehmetel radadel kulgemine just märkimisväärset surmaohtu endast ei kujutanud. Vahepunkti leidsin kiiremini kui loota oleks julgenud, hoopis lõpus kulus paras hulk aega. Sest lastega perekond tegutses aardenimele kohaselt (kusjuures mitte kukkumisega). Aitäh, igati mõnus väike rada.

Vahepunktini jõudsin esimesena ja õige asi jäi kiirelt silma. Arvasin, et Mikil läheb ikka natukene aega, aga juba kaugelt teadis mis, kes, kus. Nulli oli mõnus jalutuskäik ja aare ei peitnud ennast kaua. Aitäh!

Tänan aarde eest! :)

Vaatasime üle ja esimene punkt vedeles maas lumes, õigest kohast eemal. Kuna läksimegi selle arvestusega, et kinnitust parandada, siis polnud see eriti traagiline. Igatahes nüüd peaks paremini omal kohal püsima.

Tore multikas, pool aardeleiust annab muidugi juurde kirjeldus. Esimeses punktis on kõik objektid muidugi juba küljest kangutatud.

 1 

Sellest matkarajast oli tänu loodusjõududele ja vahelduvatele ilmastikuoludele saanud tõeline takistusrada. Sai päris palju tasakaaluharjutusi teha ja turnida ja hüpelda. Aga üks õige lapsepõlverada just selline vahva olema peabki :)

Esimeses punktis tiirutasime ikka natuke aega, vihjes olevatest objektidest siin ümbruses just puudust polnud. Ühel hetkel märkas pilk siiski anomaaliat ja näpuga katsudes sai meel rõõmsaks, sest esimene punkt oli alistatud.

Teises punktis oli taas palju valikuvõimalusi, kuid otsustasime siiski gepsul ennast nulli suunata ja sealt me koheselt ka aardetopsi leidsime. Kelgunõlv oli veel natuke lumine ja näha oli, et seda on õige usinasti kasutatud.

Tagasi autoni jalutasime natuke lihtsamat teed mööda, sest seigeldud oli juba omajagu. Aitäh vahva multiaarde eest!

Talvepuhkuse leid # 86. Leitud, logitud, tänan! Eks see lumi veidi segas ja sai esimeses punktis kõvasti sahatatud. Lõppu minemiseks tuli minulgi nelivedu rakendada, et purdest üle saada. Lõpus läks seevastu kiiresti.

Esimeses punktis segas värskelt sadanud lumi veidi õige üürniku otsimist. Oja ületamiseks oli vaja nelivedu, aga lõpus sattus kohe õige asi pihku. Tänud peitjale!

 1 

Oh well, kukkumisega nii raske polnud, eks seda ole omajagu praktiseeritud ka. Kelgumäel oli aga keerulisem. Kohe nii keeruline, et enda mõistus enam ei võtnud ja pöördusime taevaste jõudude poole. Need siis aitasid ja muuhulgas andsid märku, et Viljandisse tekkis miljon uut aaret. Sel hetkel hakkas meil kiire.

 1 

Esimest punkti eeldasin õigesti ja ei läinud üldse kaua leidmisega. Teise punktis aga eeldasin ka õigesti, aga siiski ei suutnud seda leida. Kuna olime juba pikalt ümber objekti tiirutanud, siis tegin geokõne ja sain teada nii objekti täpsema kirjelduse, kui ka info, et Viljandi on 10 uut aaret tulnud. Panime nimed kirja ja kiirelt minekut. Aarde kirjeldus on äge, kujutan ette kui äge kelgumägi see laste jaoks on.

Tänan aarde eest!

Leitud. Tänud peitjale

Meist üks proovis puuküürnikut otsides kukkumise ära. See mis pärast tuli ei kannata siin avaldamist. Väikese otsimise peale sai üürnik ka leitud, tänu ühe sõrme kerge puudutusega reetis teine end. Siis enne lõpu tuli aparaadile uus särts muretseda ja pärast seda sai ka viimane punkt vormistatud. Tänud peitjale aarde eest.

Tuuseldatud, kogemata leitud.

Leitud.Tänud peitjale.

Mina kulgesin eraldi rajal ja purde juures sain teistega kokku. Lõppu läksime kolmekesi koos. Tänud peitjale.

Eelmine kord oli matkarada tunduvalt lihtsamini läbitav. Liiga hästi enam näha polnud, aga tulime toime ilma kõrvalise abita. Aitäh!

Kui mõni juba raja esimesel veeületusel vingus, et ah, miks seda aaret siia nii vaja on (väsimus, jahedus ja pimedus - anname andeks), siis mina olin väga õnnelik, et meid sellisesse kohta toodi. Pimedas ja libedate kummikutega oli see küll korralik takistusrada, aga kõik jõudsid turvaliselt esimesesse punkti. Seal läks ikka kaua-kaua-kaua. Lisaks gepsu rnigi hüppamisele oli õues veel pime ning mitmeid kohti, kuhu vaadata. Lõpuks hakkas nii külm, et panin lauale kaks varianti: kas küsime vihjet või loobume. Seekord siis tõmbasime õlekõrrest ning nii saimegi edasi. Tähendab, et oli hea teostus :) Kuigi kinnitus oli natuke nõrk. Loodame, et jääb püsima. Lõpus läks vastupidiselt esimesele punktile kiiresti. Tore lugu, hea teostus ning põnev koht. Suur aitäh ja palun veel!

Jätsime auto ettenähtud parklasse ning otsisime pimedusest rajakese üles. Kui algus tundus köki-möki, siis edasi oli teele igasuguseid takistusi põimitud, mida ükshaaval koperdades ületasime. Lõpuks esimesse vahepunkti jõudes olid ideed head, aga õigele asjale küüsi taha ei saanud. Kuna kogu projekt oli juba narrilt kaua aega võtnud, siis tegime pisikese abistava kõne ning saime ikkagi esialgsele teooriale kinnitust. Lõpus oli hetkeks hämming, kuid pakkusin, et äkki siis on “nii” peidetud ja hetk peale seda võttiski Airi topsi välja. Tagasi auto juurde suundusime juba mööda suuremat teed. Aitäh!

Tänud.

Pimedas oli neid oja ületusi üsna pingeline sooritada. Ega ju täpselt aru ei saanud, kas jalgealune ikka püsib ühes koos enne, kui puule peale astud. Keegi meist siiski ojja ei kukkunud ja muid suuri äpardusi meil samuti ei juhtunud. Esimeses punktis jäime küll liialt palju toppama aga siis saime geosõbralt toeka müksu ja matk võis edukalt jätkuda. Lõpp hakkas kiirelt näppu ja tuli taas tõdeda, et tore oli peitja lapsepõlveradadega tutvust teha. Aitäh!

Tore aare ja ilus järveke, olime vist kõik esimest korda siin. Tagasiteel auto poole tegi meie geokoer sõprust kohalike lammastega, kuid viimased ei võtnud väga vedu. Aitäh aarde eest!

Startisime õhtupimeduses matkaraja algusest. Päris põnev oli, aga tagasi imbusime ikkagi mööda tänavat, sest taevast hakkas alla tulema jäist vihma. Lähim tänav lõpeb (peaaegu) hooviga, seega ei tasu sinna autoga trügima minna, tasub peitja pakutud parkimiskohast kinni pidada. Tore aare, aitäh!

Minu jaoks esimesse punkti jõudmine oli üsna kannatuste rada. Olid rajad ja oja ületused jne aga lõpuks olime omadega ikka täiesti võssis. Ka algus ei tahtnud alistuda ja siis nägin seda maas vedelemas. Tagasipannes tundus küll, et püsib seal kindlalt aga kuidagi ta oli ju ka ma ha kukkunud. Lõpus õnneks kaua ei läinud, leidsin ruttu. Tagasiteel tõmbas Exe tähelepanu ning talle öeldi, et ta on täitsa Jack Russelli moodi. Ei saanud kohe mainimata jätta, et ta ongi ikka Jack, lihtsal veidi kergem kui muidu. (588) Aitäh!

Leitud

Jooksime vennaga võidu, ta oli enne kohal, koos kirjutasime. Nii jäime teiseks kuna otsustasime enne Reegoldis käia. Tänud peitjale ????????

 1 

FTF kell 19:35 koos Urtsiku ja MelluNelluga. Tänane kolmas aare siis... Esimese juures olime kolmandad, teise juures teised ja siin siis õnnestus esimesed olla. Esimene punkt olemuselt väga tuttav lahendus, isegi sellist kasutanud. Teist ka kohanud, nii et kaua aega ei kulunud, logimise vaev aga teostus väga viks ja viisakas. Riho koos pojaga jõudsid meile järgi aga esimesena leidsime, sest kui koordinaadid käes saime meie edasi liikuda, kui tema veel koordinaate sisestas. Eks põnev on ikka ise otsida ja ka leida... Teises jõudsid nad meile järgi ning ei hakanud kiusama, andsin logiraamatu vennale ja lasin peiduka ise üles otsida, et raamat tagasi panna. Tore, kui uusi aardeid tuleb ja saab jälle kodu lähedalt otsida. Aitäh peitjale ja pikka iga aaretele!