Minevikuta pole tulevikku

Sügisel jäi pooleli, sest rõvedalt palju puuke oli. Seekord oli ainult vaja lõppu veel külastada. Kiire ja suur leid, aitäh!

See multi osutus hoopis mõistatuseks. Ausalt õelda ei olnud ideed ega viitsimist lahendusega pusimiseks. Aga kohad olid toredad ja matk samuti. Aitäh peitmast.

Vahepunktides oli kohe aru saada, mida tuleb teha.

Tänud aarde eest!

Korjasin punktidest info kokku ja siis mõistatasin seal kivi juures hulga aega mis sellega kõike teha saaks. Ajupuhkamiseks vestlesin vahepeal Skoda MTB Kolmapäevaku rajameistriga ja vaatasin kui ta rada üles pani, homme ju esimene etapp. Mingil hetkel tuli idee ja peagi oli kontroll roheline. Lõpu juures nägin jälle rajameistrit kes sinna vahepeal liikunud oli.

https://kolmapaev.ee/kalevi-liiva/

Sinnapoole vaja sõita

Nädala alguses Kasekesi külastades võtsin siinse multi alguspunktidest ohtralt infot kaasa, sest kohapeal küll polnud tahtmist pusima hakata. Natuke läks ikka aega, et kogu kaasavõetu läbi töötada, aga vähemalt oli idee kohe õige ja geokontroll lubas uuele ringile tulla. Täitsa toreda ideega multimõistatus. Täna õigupoolest sihtisin seda Maasturi aaret ja seega oli täiesti sobilik siin väikene logimispeatus teha. Tänud peitjale selle toreda multika eest

Leitud. Aitäh

Aitäh peitjale!
Esimeses punktis tundus mulle läbi kaane vaadates, et keegi mugu on kartulid karpi toppinud. Ei julgenud lahti tehagi. Aga õnneks olid need hoopis midagi paremat.
Teises punktis oli huvitav vaadata kopra värskeid närimisjälgi.
Mul on ka kogunenud neid vanu karpe, mida ei raatsi ära visata ja olen mõlnud, et peaks ikka kuidagi ära kasutama. Aga siiamaani pole ennast käsile võtnud selles asjas.

Tftc ! Suvel käisin seda vaatamas, siis ei kutsunud võpsikusse kordinaate otsima. Praegu lumi maas, ligipääs kergem kui suvel, siis otsustasin selle ka üles otsida. Kordinaadid sain ka kohe kuidagi esimesel katsel pihja ja aare paistis ka kohe silma. Tänud ! ;)

Kolm korda metsas ja ongi purgis, õieti küll plastämbris.

Märkasin, et eelmise aasta aarded - nii vähe kui neid ka on - täitsa logimata. Peale otsimise fakti enam kõigist suurt nagu ei mäletagi. Koht tuttav ammustest aegadest, punktid justkui leidsin, geps küll pani segast vahepeal aga no sain hulga infot millega ma seni midagi peale ei ole osanud hakata. Ega ei tea kas hakkangi, no ei meeldi mulle mõistatused.

Jalutasime kogu multi läbi ja kõpitsesime natuke vahepunktides olevat kraami. Aardesse jätsime ka ühe Kanadast teed alustanud rändurpingviini.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Olin seda pidevalt edasi lükanud, et raudselt liiga keeruline ja pole õige seltskond jne jne. Täna oli kõik paigas. Sellise massiga lüües tuleb lahendus kiirelt. Ainus oht oli see, et sääsed tahtsid Karli minema vedada, kuid saime jalust kinni ja tõmbasime tagasi.

1.vahepunktis osadel kleepsud lahtiselt- oht, et võivad kaotsi minna. Sääski oli palju- selline tunne, et tahavad kõik sind korraga pintslisse pista. Õnneks meie loogika pidas paika ja lõpu koordinaatide jaoks ei läinud kaua aega. Tänud peitjale.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Tänast jalutuskäiku alustasime sellest aardest. Tutvus esimese punktiga oleks meil äärepealt "jalad alt löönud". Esialgu tundus info täiesti arusaamatu, sest muidugi polnud ma tutvunud aarde kirjeldusega, et kuskil asub ka teine punkt. Aga et aarde leidmiseks on vaja ka teist punkti, siis uurisime kirjeldust järgmise punkti kohta ja jalutasime. :) See ongi olnud meie aaretetrippide üks oluline osa, et toome koera jalutama. Lihtsalt jalutuskäigud on Keilast kaugemale läinud. Kohati oli lund veel päris mõnusalt ja järsematest kallakutest võis alla suunas liugu lasta. Ja lumelaikudelt võis leida eelmise päeva geopeiturite jalajälgi, mis alati suundusid meile vajalikus suunas kuni Kalevi-Liiva aardeni välja. Mina olin küll igas punktis hädas nende topsikute avamisega, õnneks on Maarikal tugevamad näpud. Lõpus oli mõnusalt suur ämber. Aitäh jalutuskäigu eest!

Kunagi ammu käisime Elvega ühes alg- või vahepunktis, saime terve hulga andmeid aga edasi ei osanud midagi peale hakata. Nüüd jaanuaris käisime Ingaga teises vahepunktis, mille olemasolust ma ei teadnudki või siis olin kuidagi unustanud, ning saime veel hulga andmeid ja proovisime kõigist numbritest midagi asjalikku kokku voolida kuid ikka ei õnnestunud. Seega käisime Ingaga veelkord seal kust kunagi Elvega alustasin. Selgus, et kõigist ..... olin ma just nimelt selle vajaliku jätnud kirja panemata. Inga ei suutnud seda ära uskuda (ja tänitada), et kuidas see võimalik on?! :D
Igatahes lõppu ei viitsinud tookord minna aga täna olime Elvega jälle siinkandis ja käisime lõpus ära. Kuigi korra panin siin ka ~50 meetriga mööda aga lõpuks said nimed ikka kirja. Tänan! :)

Ilm oli täna superilus ja kuna mõned metsarajad on hakanud osaliselt ka lahti sulama, siis otsustasime natuke ringi vaadata. Kui välja arvata see mäenõlval selili kukkumine, mis hinge korraks kinni võttis, siis oli päris vahva jalutuskäik. Aitäh.

 1 

See aare on jäänud paar korda ootele. Kunagi ei tea palju need oranžid aega võtavad. Täna tahtsime vähemalt alguse teha, lumeolud olid ka juba lubavad. Läks üllatavalt kergelt. Mõnus jalutuskäik. Aitäh!

 2 

Selle aardega sai kaks noormugu ära pööratud. Nad ei saa enam kunagi muguks tagasi. Vähemalt pisut vanem Ketter oli geopeitusest kuulnud ja kui sai teada, et soovime enne GIFF-sündmust looduses jalutada, pakkisid mõlemad omale rikkaliku nännikoti, haarasid veepudeli ja asusimegi nende kõige esimest aaret otsida.
Jalutuskäik oli täpselt nii pikk, et sai pikalt ja laialt geopeitusest ning selle tavadest ja reeglitest rääkida. Ka mõlemad vahepunktid leidsid lapsed ise kenasti üles. Pisut nuputamist ja saimegi mõlemast lõpu koordinaadid, mida ka geokontroll kohe tunnustas. Seal oli meie ja laste rõõm veel siiram, et tegu on suure ja rikkaliku aardega. Nii said lapsed ohtralt vahetuskaupa teha. Ahjaa, teise vahepunkti jäeti ka mingi loomake :) Lõpus oli minusugusel geogerondil lahe seal nähtud ja külastatud karpe meenutada. Oijah, ajalugu on imeline - nagu samanimeline ajakirigi ütleb. Kuigi vahel keerab selliseid käike ja prohmakaid, mis võinuks olemata olla. Aga ei ole. Sestap ongi oluline, kuidas sellegi poolega minevikust hakkama saada ja mida sealt kaasa võtta. Suhtumise ja mõttemaailma küsimus.
Suurimad tänud Salmele ja Helenile sellise toreda mälestusväärse aarde eest! Värsketele geopeituritele meeldis ka. Vahetatud mänguasju. Aardega kõik parimas korras. Vahepunktide suurematest potsikutest valasime pisut põhjavett välja.

Tulime teadlikult veidi varem kodust ära, et enne külla minekut paari aardega tegeleda. Selle aarde paar vahepunkti käisime millalgi läbi aga hullu vihmasaju tõttu jätsime pooleli. Täna jalutasime kohale ja oligi karbike, lausa mitu. Tänud

 2 

Tegime mõnusa pealelõunase jalutusringi, kus vaatasime üle vahepunktide olukorra ja panime logiraamatule ka uue minigripi. Kõik on ilusti korras, põnevat aardejahti!

Ei ühtegi putukat ega mutukat polnud segamas tähtsat aardeotsimise tööd.Polnudki varem siin nii pikalt ringi jalutanud.Kõik muidu hästi,ainult logiraamatu gripikott on otsad andnud.Aitüma

Aare leitud :)

 1 

Jätsime selle aarde targu uue päeva alguseks, sest arvasime õigesti, et võib veidi aega minna ja värsket pead ka. Alguspunkti oli mõnus jalutada, aga sealse info talletamise ajal tahtsid tiivulised vereimejad oma kolme tilka verd kätte saada. Jooksime siis talletatud infoga geomobiili kaitsvate seinte varju ja mina käisin välja oma esialgse idee, mis küll kohe maha laideti. Pealegi tundus asi kuidagi poolik olevat. Kui "viga" avastatud ja üüratus putukaparves korrigeeritud, muutus geomobiil jahedas sääsevarjendiks, kus mõnusalt rahulikult saadud info kallal nokitseda. Kaaslane arvas minu esialgse idee peale endiselt, et ei saa olla ja tema küll ei viitsi. Et aga kuskilt paremat ideed ei tulnud, siis asusime ikka selle kallal toimetama. Mida edasi, seda loogilisem asi tundus ja lõpuks pidi ka kaaslane nõustuma, et tõesti ongi nii. Lõpp-punkti lähenedes tekkis küll esialgu kahtlus, et kas ikka sai õigesti, aga tegime endal ise elu raskemaks. Peagi see kahtlus hajus ja suur rõõm oli aaret tervitada. Hiljem muidugi avastasime, et geokontroll ka abiks. Oli tore toimetamine ja aarde idee meeldis mulle väga. Noor geopeitur sai ka väärtusliku ajalootunni. Aitäh!

Algul ei saand midagi aru, mis nullist saadud infoga tegema peaks. Teise punkti abiga ja tänu kaaslase nutikusele leidsime võimaliku lõpp-punkti. Ja nii oligi.

Tänan.

Pärast vahepunktide külastamist võttis omajagu aega, et õige mõte pähe tuleks. Neis punktides ei saanud ka koha peal nuputada "tänu" sääskedele, mistõttu jäädvustasin info ja hakkasin seda hoopiski autos töötlema. Tundub, et nüüdseks on tulevik natukene ka minevikku mõjutanud ja kõik ei olen enam päris nii nagu aaret peites oli, mis mõjutab omakorda natukene ka aarde leidmist. Õnneks aitab loogika õigete koordinaatideni jõudmisel. Aitäh!

Teostus on väga omapärane ja tore, kuid minu arvates läheb see aare siiski pigem mõistatusaarde kategooriasse.

 1 

Ühe vahepunkti külastuse tegin kunagi lumega ja teise vaatasin üle ajal, mil sääsed veel magasid.

Täna selleks ajaks, kui mina lähedusse jõudsin oli Marko jõudnud kenasti ka enda vahepunktide külastused ära teha ning pusserdas autos sääsevarjendis olles lõpu asukohta välja mõistatada. Peagi oligi aeg käes, et lääne poolt mööda mõnusat ratta singlit aardel läheneda ja nimed kirja panna.

Tänan peitmast.

 1 

Johhhhaidii. Ma ütlen johhaidii. Kuidas ma selle aarde jooksul vihastasin ja vahelduva eduga alla vandusin + meelt kaotasin. Valisin alustuseks kõige mõttetuma lähenemissuuna, jättes ratta veekogu äärde esimesest punktist idas, mis sundis raiuma tee läbi nõgeste rägastiku. 30m enne nulli saabus esimene käega löömine, kui hakkasin tuldud teed tagasi ragistama. Uhkus sai siiski minust võidu ning murdsin läbi nõgesevõsa metsa alla, kus jalad veidi puhkust said. Teine loobumine leidis aset esimeses punktis, kus jagasi üllatust lahenduse osas 600+ näljase sääsega. Lõin käega ja hakkasin jälle tagasi askeldama. Poolel teel ei andnud süda enam rahu ning külastasin teist punkti, kaasas seekord 700+ sääske. Tolleks hetkeks oli juba leping saatanaga sõlmitud ning hing loovutatud. Ragistasin tagasi esimesse punkti, needes ennast, peitjat ja mis iganes teele ette jäävat bioloogiat maa põhja oma piiritu lolluse eest mitte pikki pükse kaasa pakkida. Sain kontrolli roheliseks ja aarde logitud. Kokku kestis see nali umbes tunni. Ma ei mäleta, millal viimati niivõrd vihastasin. Elagu geopeitus.

Kuna Kaberneeme multi ja seikluse boonus olid mulle juba mitteleiud toonud, siis tulin siia, et kindlalt nimi kirja saada. Carolys oli varasemalt eeltööd teinud ja ka mulle saatnud. Täna oligi vaid lõppu vaja jalutada, mis Kaspariga koos just lihtne jalutuskäik polnud. Kuna tema suund on endiselt alati valele poole, siis olin sunnitud teda palju süles tassima. Aarde juures istus ta maha ja uuris sisu, mina peletasin sääski ja hiigelsipelgaid temast eemale ning sain ka nime kirja. Aitäh!

 5 

Hea, et erinevalt näiteks Mikist ja Mariannist minu ema geopeitust ei mängi. Näeks muidu kohe, kus ma öösel kolamas käin. Tore oli taaskasutust näha, aitäh aarde eest!

 1 

Seekord läks paremini. Eelmise korra mitteleiu järel lugesin muidugi korralikumalt kirjeldust. Paraku alati ei ole meil metsa minnes ainus eesmärk aaret leida, seepärast on tihti ka eeltöö tegemata (loe: kirjeldus korrektselt lugemata;)
Täna olime lugema õppinud, nüüd jõudsime ka teise punktini, loomulikult oli nii palju lihtsam;). Veidi info sorteerimist ja panime oma pakkumise waypunktina kirja. Kaks ja pool tundi hiljem jõudsime oma jalutuskäiguga ka kontrollima, kas meie pakkumine ka leiuga premeeritud saab. Sai küll. Miisule meeldis leitud tünn väga, põhjalik uurimine toimus ajal kuni ma logiraamatut täiendasin.
Mõnus koht jalutamiseks. Aitäh.

Ise ja üksi käisin otsimas, ise panin oma nime vihikusse.

Leides esimese punkti, olin ma suhteliselt kohe kindel mida teha on vaja, aga Karl arvas, et nii see ikka ei käi. Hakkasime siis leitut sorteerima ja üles pildistama. Leides teisest punktist sarnased asjad nagu esimesest oli Karl nõus, et minu idee läheb käiku. Lõpus leidsime eest toreda matrjoška. Aarde enda asukoht pani mõtlema kui vihased võisid inimesed toona olla, et selliseid asju korda saatsid.

Esimese vahepunkti juures oli väga mõnus soe päike. Kuna mõistatus tundus esmapilgul keerulise võitu, siis istusime sooja mätta otsa peesitama. Maire käis välja oma idee, mis osutus ka õigeks aga ma mõtlesin, et äkki oleks õige olla valmis ka teistsugusteks variantideks. Sorteerisime ja pildistasime.

Teine punkt tuli tuttav ette. Kunagi väga ammu olin siit juba ühte aaret otsinud. Seekord Kalevi-Liiva aaret kontrollima ei läinud ja piirdusime vahepunktiga. Siin saimegi teada, et Maire esialgne lahendusidee oli õige.

Lõpule sõitsime autoga natukene ligemale ja jalutasime viimase lõigu. Paistis, et keegi oleks seal raja peal kroosikaga või saaniga vastu kaske sõitnud, sest miski oleks nagu tükid/pilpad puust välja löönud. Aarde leidsime ruttu üles ja siis saime meenutada vanu aardeid. Tänud aarde eest!

 1 

Ilm oli ilus ja jalutades seal kohapeal sain aru aarde nimest.Mulle meeldis.Aitäh!

Tulime Kaberneeme metsa rattaga sõitma. Paraku ei suutnud ikkagi geokaardi osas silma kinni pigistada, nii võtsime jooksvalt paar aaret ka siiski plaani. Nulli jõudes oli hämming, naiivselt lootsime ju mõnusalt lihtsat multiaaret rattaretke vahele. Vaatasime leitu üle, üks puuk sai nipsuga lendama õpetatud, panime nõutult kolinad kokku ja jätkasime ilma multiaardeta rattaringi. Vanu ardeid on täitsa tore otsida, aga metsas vanu aardeid internetist otsida polnud täna nii ahvatlev. Selle aardega tegeleme kunagi hiljem uuesti. Tore koht ju, siia satume ikka.

 1 

Oli juba hämardumas, kui Tallinnast startisime, aga Liisil oli soov pärast pikka õppimise päeva aardeid otsida. Mulle see kant meeldib, sest kõige esimesed aarde otsimised said ka siit piirkonnast alguse, esimene leid oli Frankensteini pesa. Antud aarde kohta oli kuulnud, et pikk matk. Ega ta just kõige lühem aare pole, aga ei midagi hullu. Käisime vahepunktid läbi ja ilma probleemideta saime lõpu teada. Aarde juures oli väga lahe vaadata neid konteinereid. Mul oli tunne, et neist kõige suurem pole originaal, aga eksisin. Olin selle konteineri küll kunagi koju võtnud ja hooldanud, aga välja vahetasin hoopis Daymoon II oma. Aitäh geopeituse algusradadele kutsumast.

Tegime täitsa õhtul väikese tiiru. See oli meie esimene peatus. Esimene punkt oli nii mõnusalt lihtne ja loogiline, et kogusime vajaliku info ja läksime teise punkti. Geokontroll sai kohe roheliseks. Mulle kuidagi nii meeldis see, et oleks võinud vabalt teha oluliselt õelama variandi, aga oli jäädud geosõbralikuks ja natuke põnevust oli, aga täpselt õige kogus. Lõpus ikka tükk aega uudistasime. Daymooni info mu andmetel kõige täpsem pole, aga eks Kaupo räägib sellest pikemalt. Igatahes suur tänu peitjatele, südamega tehtud aardeid on ikka tore leida :)

Leitud.

 3 

Minevikuta pole tulevikku jah ja halvale ei saa tagantjärele erase all teha. Aga selle eest asjadele võib alati vaadata nii nagu ütles kord Lennart Meri: “olukord on sitt aga see on meie tuleviku väetis” :D.

Helenile ja Salmele aitäh selle ägeda aarde eest, kõik kirjelduses öeldu jooksis täna aarde juurde jõudes paika :). Niimoodi minevikku väärtustada on igati ilus ja mu enda kunagine Daymooni mälestus tuli ka siin logimise kõrvale vägagi värvikalt meelde... Tulevikku soovin teile veel palju aardepeitmisi ja kõigi minevikus peidetute eest ütlen suured aitähid, need on pakkunud palju väga toredaid elamusi :).

Ühest punktist teise

Jääkontroll ✔️

 1 

Tahtsin siin juba hakata heietama seda kas peame meie end süüdi tundma selles, et üks jälk agressor teise agressori mõlema poolt okupeeritud aladel rõvedusi korda saatis. Aga siis lugesin aardekirjeldust ja tajusin oma piiratust. Minevikukihistusi on ju mitu ja ja nii on ka aardele võimalik leida igaühel oma mõtestatud. Minu maailmas peaks pigem sõnastama, et minevikuta pole olevikku... Noh muidugi oleks ka olevik ja tuleks tulevik aga milline seda vat ei tea. Tuleviku kohta ei oska üldse miskit kindlat öelda, noh loodetavalt ikka päike homme tõuseb. Aga nii on küll et see mis minevikus tundus ebaõiglane, raske jne on juhtinud sinna kus tegelikult nagu tahakski olla. Seega on väga raske vastata mida ja kas üldse tahaks muuta, et minevik oleks teistsugune.

Oi kui pikk ja segane heietus. Olgu siis nii, et aarde vahepunktid leidsime pimedas minevikus, logisime end aardesse olevikus piraki tulevikku.

 4 

Koordinaadid saime juba ühel kenal tööpäeva õhtul kätte. Aardeni me aga tol korral ei jõudnud kuna ilmataadil läks tuju järsku nii halvaks, et pidime kiirelt oma plaane muutma. Tõepoolest ei mäleta ma sellise olematu nähtavusega autosõitu kui sel õhtupoolikul. Kuigi alles tunni eest oli kevad, mis kevad :)
Seekord suundusime oma nädalavahetust ida poole veetma ja esimeses järjekorras oli mõte, et viime alustatu lõpuni.
Hommik kulges mõnusalt laiseldes teleka ees. Endamisi veel mõtlesin, et huvitav, täna emakeelepäev aga ETV-s mitte sõnagi sellest... Nojah, küll siis õhtul räägivad.
Tegime paraja matkaringi, leidsime toreda aarde, nuputasime vahepeal, mis huvitav tähistus ühel rajalõigul ja lõpuks auto juurde jõudes trehvasime geokolleegiperet, kes alles startis selle aarde otsingutele. Ühesõnaga kõik oli väga tore.
Edasi suundusime Viitnale, Krista poolt korraldatud mõnusale matkaringile. Selle venitasime ka ligi kuue kilomeetri pikkuseks ja kui see kenasti tehtud sai ja autosse jõudsime, algas Vikerraadios saade ja saatejuht teatas, et täna on 13. märts... Hetk läks selginemiseks, sest esiti jõudsin mõelda, et näedsa, juba kordavad eilset saadet, kui kohale jõudis tõsiasi, et terve päeva olin ringi käinud teadmisega, et on emakeelepäev. Ja sellekohase sissekande lausa kahte logiraamatusse teinud. Kolmas läks juba õige ajaarvamise järgi ;)
Peitjapaarile aga tänud väga toreda aarde eest!

 5 

Tänase perega väljasõidu asukohaks sai valitud just siia. Parkisime masina ning asusime varustust komplekteerima. Lagedale tulid kelk, soojad kummikud, veekindlad kindad, tummine vasar ning kingsize sõrgkang. Eeldasime siiski, et neist kahte viimast pole täna vaja ning loobusime nendest. Muu kraam läks kenasti käiku. Lahkuma asudes tuvastasin parklasse saabujate seast kaks tuttavat nägu. Piia ja Peeter saabusid just sama aarde ringilt. Kaks sõna juttu ning alustasime meiegi oma teekonda. Üsna pea sai selgeks et kelguga pole siin midagi teha. Mitte et nõlvu poleks olnud, vaid selle vesise ködi see see lihtsalt ei libisenud. Nõlvadest alla laskumisel tuli poisil kõvasti kätega kaasa aidata ja madala kiiruse tõttu jäid adrenaliinisüstid seekord saamata. Peagi võtsime üles ka vahepunktide poole suunduvad jäljed. Ka ühed koerajäljed sai ära tuvastatud ja pakkusin isegi teadvat kellele need kuuluda võiksid, kuigi logiraamat sellest vaikis. Alles järgmise aarde logiraamatu juures sain oma teooriale kinnitust. Piia küll soovitas parklas paberijupp kaasa võtta kuid vahepunktides tekkis mul oma teooria ja tegelikkuses polnud pastakamusta kulutada vajagi. Naisele ma ei öelnud kuhu me läheme ja mida aeg edasi, seda rohkem ta hakkas rääkima tema energiavälja tungivatest lainetest. Alles siis kui ta mingil hetkel koha ära tundis (kuna me oleme siin juba varem käinud), leidis ka tema omale rahuldava vastuse. Palju polnud enam lõppu jõudmiseni jäänud kui järsku poiss ära väsis. Selgus et kelk ei olnudki päris asjata kaasas vaid leidis lõpuks rakendust. See lõpuallee oli vaatamisväärsus omaette, polnud sellist pulli kunagi varem kusagil mujal näinud. Ahhetasime ja ohhetasime selle keskel seal. Kui lõpp enam kaugel polnud, eeldasin et siin on järgi nüüd ainult geopeiturite jäljed ja suunasin poisi jälgede saatel aaret otsima. Algus oli paljulubav aga õiges kohas valis tema ikka need jäljed mis tuimalt aardest mööda juhatasid, seega leiu sain siski ise enda ninele vormistatud. Tünni kallale asudes tekkis kuidagi piinlik olukord. No ei saa teist kuidagi lahti, tundus et oleks pidanud ikka vasara kaasa võtma. Alles lähemalt uurides, selgus, et küüned olid vale nurga taha aetud ja polnud ime, et varandusele ligi ei pääsenud. Avastasin ka aardest ränduri mis hiljem regamise katsel selgus, et see ju puhta uus ja aktiveerimata. Tohoh, kas see siis tahtlikult või kogemata juhtunud! Nimesid kirja pannes vaatasin, et Piia ja Peeter olid oma leiu vormistanud 14.03 kuupäevaga, kuna minu jaoks kalendri jälgimine suht teisejärguline, siis asusin ka meid sama kuupäevaga raamatusse regama ise seda samal ajal valjult kommenteerides. Mariana hammustas aga vea kiirelt läbi ning vähemalt meie leid sai homsest tagasi tänasesse päeva parandusega vormistatud. Hoolimata libisematust kelgust ja eneriavälja tungivatest häirivatest lainetest, oli meil mõnus kulgemine ilusas Eesti looduses.

Aitäh.

 2 

Kuna ma kodunt välja olin tulnud sooviga multit otsida ja olin ka otsaga juba Arukülla jõudnud, siis polnud enam kaugele siia sõita. Kodutöö oli tehtud, seda lumehanges poleks küll soovinud teha :D

Sellist jama pole c:geo varem korraldanud, et salvestatud aare "plingib" oma originaalse asukoha ja minu uuendatud koordinaatide vahel. Nii et isegi kui kätte saan selle täpi, näitab vahemaad vaid algsesse punkti. Asusin jalutama õiges suunas, teadmata pikaks see jalutuskäik kujuneb.

Exe jope oli kergelt niiske Aruküla aarde poole vaatamisest nii et mu kõige suurem mure oli, et kas ta üldse viitsib või hakkab blokkima. Hirm oli asjatu kuna kuts oli väga tubli ja rügas hundikoera eest oma radu sumbata. Veidi tuli lisaks jalutada ning kokku saimegi poole tunnise päikeselise jalutuskäigu.

Kuna tuju polnud kõige parem siis ei osanud hinnata nii maastiku ilu kui sooja päikese paitust näole.

Aarde juurest lahkudes tahtsin kella kontrollida. Mida aga polnud taskus - telefoni. Avasin siis aarde, et vaadata ega seda vahetuskaubaks jätnud ning siis asusin ümbritsevat lund kaevama. Kõigepealt tuli välja pastakas, siis telefon. Huuhdi, hea et ära ei kaotanud! (699) Aitäh!

Tänud aarde eest!

 1 

Vaatamata ilmastikuoludele oli täna plaanitud päev õue ja just nimelt selle aarde lahendatud lõpu juurde. Kelgud vedasime metsa kaasa, sest teadsime siin ikka mõne künka olevat. tutkit, meie lähenemise suunal neid oli. Väga hea motivaator lapsi autost välja saada ja tegevust neile võpsikusse, kelgu tassimise näol. Korra sain isegi vedada. Found it: (4174) 07.Mar.2021 12:22 Minevikuta pole tulevikku. Päris korralik taaskasutus. Aardeni jõudsin täpselt nii nagu ma eelnevalt omanikule oma teooriat kirjeldasin. Tagantärele frustratsiooni leevenduseks tuleb nentida, et kogu kontseptsioon on tõesti multi. Lihtsalt veidi keerulisem, sest tuleb ära mõistatada kuidas selleni jõuda. Kuna me lähenesime mitte Kalevi-Liiva poolt vaid teiselt poolt siis saime ka mõne kraavi ületada. Pehmemal ja veidi vesisemal ajal võib paar üksikut kohta osutuda keeruliseks. Huvitav koht leitud. Tagasiteel leidsime ühe rändrahnu raiesmiku äärest. Korraks tekkis soov ka see ära tähistada AGA kahjuks jäi see 150m peale. Mujalt suunast oli näha eilseid värkemaid Tunk jälgi. Vahetasime hulga nänni ja jätsime mõned TB-d sh ühe unikaalse. Täname. Lähme sõbralikult georadadel edasi!

 1 

Helen oli minu jaoks õige mitu aastat justkui müütiline olend. Geopeituritest esimene, kelle auks loodi nimeline GP aare. Ta enda aarded kutsusid paljudesse looduslikult väga erilistesse paikadesse üle Eesti. Vaikne respekt üha kasvas inimest täiesti teadmata, isegi virtuaalsel moel mitte. Ja siis ta ükspäev tuli tagasi mängu! Sama tegusalt nagu vanemast ajaloost kumama oli jäänud :o) Aitäh.

See aare on samuti paras pärl. Võib olla ka paras pähkel, nagu minul juhtus, kui pointile alles teises punktis pihta sain ning teekond seeläbi pisut pikemaks kujunes :D Väga mõnus idee ning lõppaare tõmbab veel eriti kenasti otsad kokku, aitäh-aitäh!

 1 

See oli küll üks mõnus jalutuskäik, parklast teele asudes tundus, et meil võib olla kaaslasi, aga mõne aja pärast selgus siiski, et neil olid teised huvid ja nii sai kahekesi kulgetud võiduka lõpuni. Tänud aarde eest!

 1 

Päikesepaistel jalutamist jagus kohe pikemaks ajaks. Põnev auväravate ala sai leitud, aga mil moel on tekkinud jäi mõistatuseks. Tänud peitjale.

 1 

Kunagi olime siin käinud, aga läks väga pimedaks ja külm oli niikuinii, nii et otsing jäi pooleli.
Ja tore oli. Nüüd saime mõnuga jalutada. Kohe rohkem jalutasime, kui vaja oli, sest imeline päikeseline kevadet lubav ilm ja inimesteta koht olid õuesolekuks väga sobivad. Huvitav, kes need väravad sinna konstrueeris ja miks. Neid oli terve metsaalune täis.
Aitäh! Toredat tulevikku!

 1 

Mitu päeva toas kopitanud tuli kange tahtmine natuke värsket õhku hingata ja tundus, et see aare on selleks igati sobiv. Ei ole mingi väga pikk vantsimine vaid täpselt paras jagu. Haarasin Leelo peale ja minek.

Alustasime oma rännakut teisest punktist, seal kirjutasime hoolikalt kogu info ülesse, sest kes teab, mis meid esimeses ees ootab. Esimeses oli suht sarnane info, nii et siis vaatasime juba välja sobivad numbrid ja GK kiitis numbrid heaks. Jalutuskäik lõppu oli ka väga mõnus ja aare tuli kähku välja. Tänan.

 2 

Minevikku tasub vaadata küll ja kõik hea kaasa võtta juba olevikku, mitte vaid tulevikku!

Ega minevikus mulle sellised väljas nokitsemise aarded ei meeldinud. Kui nad just välimõistatused ei ole, sest aegavõtvaid ja keerulisi mõistatusi toas arvuti taga lausa vihkan. Eelistaks liikuda! Täna siin oleks ka eelistanud vahepunktidest kiiremini minema saada. Hea, et Hennyt kaasas polnud, ta poleks seda passimist seedinud, kui juba on välja tuldud. Igatahes, ma loodan, et tulevikus arvutit ei pea kuuse alla kaasa võtma, et geopeitust mängida. Siin sai veel manuaalsete abivahenditega hakkama. Tänan multi eest!

Tänud.

Mõtlesin, et oleks tore aastat alustada multiga ja just Kaberneeme/Jõesuu kandis tundus neid omajagu olevat, et millegagi ikka ehk näkkab. Kahjuks start jäi hilja peale ja juba 2. vahepunkti külastades oli üsna hämar. Jooksvalt ei osanud midagi peale hakata, jäädvustasin - loodetavasti piisavalt hästi, et kodus edasi mõistada.

 2 

Seda multit oleme tegelikult juba teist korda otsimas. Kui mälu ei peta, siis esimene kord oli päev peale avaldumist. Kratsisime esimeses punktis kukalt, vaatasime siit ja sealt, kuid miskit ei hakanud silma. Täna otsustasime, et võtame soojenduseks teise punkti ette - ehk leiame sealt ja teame mida esimeses ka otsima peaks. Idee toimis ja kuigi loogilised seosed juba tekkisid, siis jäädvustasime kogu info ning suundusime esimesse vahepunkti.

Seal ei saatnud just eriliselt kiire edu - samamoodi tatsasime ringi, vaatasime kaarti ega mõistnud. Lõpuks hakkasime georadasid talluma ja nii õige asi end näole andis. Siin punktis võtsime end kokku ja tegelesime info filtreerimisega, kuid siiski oli kõike natuke palju. Lõpuks tagasi autos vaatasime asjale otsa ja tulistasime geokontrolli esimesel katsel põhja :P Järgnes mõnus jalutuskäik, mis kulmineerus aarde leiuga. Võtsime pisikese ränduri ja jätsime asemele teise suuremõõdulise rännuputuka :) Aitäh!

 2 

Väikesel vana-aastaõhtu jalutuskäigul põikasime korraks ka aardekonteineri juurde. Logiraamatus oli ligi kümme sissekannet, leidjateks eranditult kogenud või väga-väga teenekad geopeiturid. Ja seda üllatavam oli leida aardekarbist KÜPSIS. Täiesti tavaline ümmargune pagaritoode. Seni arvasin, et aaretesse jätavad söödavat kraami ainult algajad peiturid, kes veel ei tea kõiki reegleid.

Siinkohal meeldetuletuseks üks punkt GP mängureeglitest:

Aardesse ei tohi panna toitu ega jooke (eriti kiiresti või niiskusega riknevaid). Esiteks on loomadel märksa parem haistmismeel kui geopeituritel (loom tuhnib aarde välja ja lõhub karbi), teiseks võib söök-jook lühikese ajaga rikkuda terve aarde sisu (nt sulanud või vettinud kommiga koos olev logiraamat või vahetuskaup ei valmista rõõmu ei leidjatele ega peitjale).

Mõnusaid otsimisi ja leidmisi uuel aastal!

 1 

No just siis, kui vaja metsas aaret taga otsida otsustas käsi-GPS teavitada mind sellest, et satelliidid ei ole nähtavad. Ja ei olnud nad talle nähtavad ka lähima tunnikese jooksul, mis mul selle aardega aega läks. Nulli leidmine ei olnud probleem. Teine vahepunkt aga küll, kuivõrd nutifonis möllas maaameti kaardil minu enese asukoht metsaall ikka korralikult ringi. Lõpuks veidi enne seda, kui käega oleksin löönud, jäi totsik siiski silma. Sealt siis sain teise poole vajalikust infost. Vaatasin neile peale ning proovisin korra laevade pommitamist - pihtas põhjas! Seejärel vantsisime juba lõppu. Ei olnudki nendel teedel ilmselt varem ringi kõndinud. Aitüma!

 1 

Esimene vahepunkt üllatas ja esimese hooga ei leidnud midagi aga kui hoolikamalt vaatasin, siis oli infot isegi liiga palju. Samas kõik oli väga loogiline ja peale teise vahepunkti läbimist lubas geokontroll jätkata lõpu suunas. Aardest võtsin 2 TB-d ja jätsin samuti 2 TB-d.

 1 

Esimene punkt võttis kohe hinge kinni. Teises punktis olime juba veidike targemad ja isegi üks lambike hakkas vaikselt hõõguma. Teel lõpu poole tegime igaks petteks ka geokontrolli. Nii oli kohe julgem tunne lõppu vallutama minna. Tehtud. Aitähh!
GP #5300

Koordinaatidel saime igavese pinu numbreid ja kuna need olid kõik ühte tüüpi siis kaevasime "kuused siin ja kuused seal" kõik läbi, oi kui palju neid oli ja tulemus puha null. Siis vaatasin kirjeldust (seda ju ei pea kunagi enne tegema). Läksime teise punkti ja saime mõnevõrra vähem teistsuguseid numbreid. Edasi jooksis täiega kokku sest saadud numbrite arv ei olnud võrdne ega miskit loogikata me ka asjas ei tuvastanud, et aaret defineerida MULTI aardeks. Meil oli edasi sulaselge MÕISTATUS, sest multi puhul ei pea midagi arvama ja oletama vaid saab järgmise koha koordinaadi. Noh meil tekkis igatahes oma teooria mille me ka aardeomanikule välja käisime. Kontrollime kõigepealt seda ja siis püüame aru saada kus lõppes MULTI ja tegelikult algas MÕISTATUS. Kuna edasi ei saanud ja loogikat asjas ei näinud jäi pooleli. Täname kui leiame.

https://www.youtube.com/watch?v=ArZp8ZlgJCQ

 1 

Alguses oli veidi tegu, et asjale pihta saada. Teises punktis oli juba üsna selge, mida teha. Teise punkti juurde jõudes meenus, et olen siin ka varem geopeitusega seoses käinud. Lõpp oli ka vahvalt temaatiline, kui ma ei eksi, siis olin neid karpe ka varem näinud oma seikluse käigus. Aitäh peitjale.

 2 

Miks otsida ilusa ja kuiva suvise ilmaga valges, kui saab ka lumesajus, tuules ja pimedas. Palju põnevam ja ekstreemsem :) Õelust ikka ka jagus parajalt. Sai kõik läbi lapatud ja ka matk läbi metsa läbi tehtud. Oli alles mets nagu muiste. Aitäh peitjale paraja seikluse eest!

 1 

Logima jõudsime peale südaööd. Oli põnev lahendamine. Tänan

 1 

Kella aeg oli juba südaöö peale tiksunud kui raja algusesse sai jõutud. Vihmase ilmaga ei ole üldse meeldiv aga ei lasknud sellest ennast segada. Väga kaval ja muhe asi valmis ehitatud :) Lõppu suundudes nägime õrnal lumisel teel auto jälgi mis läksid täpselt samasse kohta kuhu isegi. Kes teine sinna ikka läheks kui geopeiturid. Igatahes veidi hiljem olime juba aarde juures ja selguski kes olid rehvi jäljed lume peale teinud. Aga aare käes ja tehtud, aitäh, tore oli :)

Olin teel teise vahepunkti, kui helises telefon ja siis läks väga kiireks. Tööpäev ju ikkagi:) Otsustasin siiski kiirelt ka teises punktis ära käia, seal fikseerisin olukorra aga rohkem süvenema ei hakanud. Kihutasin tööle.

 1 

Tänasel õhtul oli soov veidi rohkem jalutada, mitte lihtsat sõida-ja-logi aaret leida. Ilm oli küll kraadi jagu plussi keeranud ja öösel sadanud õhuke lumekiht oli kadunud, aga see meid suuremat ei morjendanud. Lambid peas ja käes liikusime punktist punkti ja nii see logiraamatki lõpuks meil käes oli.

Eks aeg-ajalt ikka tasub mõelda, et mis minevikus tehtud ja kuidas see on meid ja meie eluteed mõjutanud. Tõsi ta on, seal midagi enam muuta ei saa, küll aga on inimene võimeline õppima ja kui mitte teiste, siis võiks vähemalt oma vigadest. Ja nii me õpimegi kogu elu ja sureme ikka lollina! :)

Täname mõnusa multiaarde eest! Pistsime aardesse ka kaks rändputukat.

 1 

Esimeses punktis oli kõigepealt paras ehmatus, et kuidas siist küll õige kordinaadi välja peaks nuputama. Lähemal uurimisel polnud asi sugugi nii lootusetu. Ja tegelikult saime geokontrolli esimese proovimisega roheliseks. Logi panime kirja teisena. Väga hea idee ja tagamõttega aare. Tänud!

 19 

Paistab, et selline esmaleid hakkab mulle juba traditsiooniks saama. Kutsusin täna Mia endaga aaret otsima ja aarde valisin välja puhtalt statistikule kohaselt multi ja suur. Sõitsime tasakesi aarde poole ja rääkisime nii minevikust kui ka tulevikust. Ühel hetkel küsis Mia, et mis sa arvad, miks selle aarde juures keegi loginud ei ole. Pakkusin, et juu keegi tahab pinget üleval hoida ja pole sellepärast veel logi kirja pannud või siis on liiga palju aardeid kokku korjanud ja pole lihtsalt logi jõudnud kirjutada. Järgmine küsimus tuli geokontrolli kohta. Eks ole siis lõppaare nii loogilise kohapeal, et ei hakata geokontrolli tegema. Lõpuks, kui kohale jõudsime, leidsime soovituslikust parklast ühe auto ja nägime seal sees ühte paarikest. Kuna näod ei tundunud tuttavad, ei hakanud ka juttu tegema. Oletasime, et eks nad juba kõik punktid kokku korjanud ja teevad mingeid arvutusi. Läksime siis esimesse punkti ja mina vana geopeiturina arvasin, et näen igal pool georadasid ja ka just täna tehtud jälgi. Peale seda, kui olime oma andmed esimesest punktist kätte saanud ja jõudnud tagasi auto juurde, avastasime, et enne nähtud auto on juba logima läinud ja sinna asemele tulnud juba uus auto. Eriti palju peitureid. Võtsime suuna teise punkti ja jälle tundus mulle, et mets on värskeid jälgi täis ja georajad viivad just sinna kuhu vaja. Saime ka teise punkti kätte. Küsisin Mialt, et kas teeme geokontrolli või lähme ja proovime ilma aaret korjata. Mia arvas, et ei viitsi ikka niismaa tatsata ja proovime geokontrolli. Lõime andmed sisse ja... VIGA 50. Ahaa. Nüüd saan ma aru, miks ei ole veel ühtegi geokontrolli tehtud. Asi lihtsalt ei tööta. No lähme proovime siis ilma kontrollita. Mõeldud tehtud. Auto juurde jõudes, avastasime, et enne meie kõrval olnud uus auto on ka minema läinud. Juu ta on siis ka logima läinud. Panime autole hääled sisse ja liikusime lõpu poole. Vaatasime juba eemalt, et just selles kohas, kus me peaksime auto maha jätma ja jala edasi minema, on parkinud kaks autot. Vau, täna saab lausa aarde juures geoüritust pidada. Liikusime tasakes metsas ja kuulasime eespool olevaid laste hääli ja koera haukumist. Kohe käisid silme eest läbi peiturid, kes alati koeraga logimas käivad. Liigume tasakesi edasi, ise seejuures näitan veel Miale, et oleme vaikselt ja teeme teolt tabamise. Ühel hetkel tundus mulle, et me peaksime juba kohal olema, aga hääled on ikka kuidagi kaugel. Võtsin telefoni ja avastasin, et oleme juba peaaegu aardest mööda jalutanud. Huvitav, mida need peiturid seal nii kaugel metsas küll teevad. Juu neil on siis omad toimetused. Igatahes meie leidsime aarde üles. Avasime aarde kaned ja Mia võttis välja märkimiku. Ütlesin talle, et pane sa meie nimed kirja ja samas küsisin, et palju ka rahvast enne meid on ja kes on viimased. Mia lappab logiraamatut ja ütleb, et siin pole kedagi kirjas. Ma ei saanud aru. Kuidas ei ole, aga kes siis on FTF-i teinud. Nüüd näitab ta mulle tühja FTF-i lehte. Ma ei uskunud oma silmi. Me tegime FTF-i täiesti lampi. VAU. Juhuuu. Ma ei suutnud kuidagi oma õnne varajata. Seda osa oskab juba Mia kirjeldada. Edasi panime siis uhkelt raamatusse nimed kirja kell 15.25 Isegi õige värviga (punase) kirjutusvahendi olen osanud FTF-imiseks kaasa võtta. Peitja on ilusa kaunistuse FTF-imiseks teinud. Muidugi tekkis meile pähe hunnik vandenõuteooriaid. Et meile on tehtud tünga ja varasti kargab välja peitja ja trobikond peitureid, aga ei tulnud kedagi kuskilt välja. Tagasi jalutades arutasime, et see on mul juba ei tea mitmes kord, kui ma lihtsalt sattun FTF-ima. Auto juurde jõudes, leiame eest perekonna, kes on tulnud kahe autoga metsa kuuske otsima ja polegi geopeiturid. Vot nii võib FTF sülle kukkuda. Ega ma ise ka veel ei usu seda. Suured suured tänud peitjale mõnusa aarde eest ja siia toredale jalutskäigule kutsumast.

Vot nii juhtus meiega. Head kolmandat adventi.