Käbikuninga: Täiuslik erak

 1 

Tegelikult oli plaanis peale võimatut missiooni ronida Matsimäe puu otsa, aga enne, kui me jõudsime kola autost välja vedada, saabus sinna salk edevate mersudega mugusid, kes ei olnud just seda masti, et tahaks neile etendust tegema hakata ja nii panime selle puu pausile ja suundusime eraku juurde. Selle puuga oli ses mõttes konkreetne, et korra me selle all juba käinud olime ja Madis sai isegi natuke ronida enne, kui pisikesed tiivulised tee kinni panid. Nüüd sai kohe ettenägelikult uksele prõmmitud, aga kuna paistis, et kedagi kodus polnud, siis ajasime nööri paika ja seekord sain mina logimise au endale. Kuna polnud jupp aega ronimisega aega sisustanud, siis aega see kastini jõudmine võttis, aga kohale ma jõudsin. Tänud aarde eest!

Seekord vedas aastaajaga, loodus puhkab veel. Aga rähn oli vahepeal tööd teinud. Aitäh peitjale.

üks on puu otsas, teine on puu taga, kolmas on puude vahel, neljas teeb pilti

Eelmine katse luhtus, sest ei tahtnud valvurite kannatust proovile panna. Kuna vahepeal olid ilmad jahenenud, siis oli lootust, et äkki ka valvurid ei viitsi külmetada. Nool lendas täitsa heast kohast üle, hakkasin tamiili otsa liini kinnitama, aga järsku oli ots käest läinud ja püüdmatus kõrguses. Nojah eks uus katse. See päris nii heasse kohta ei sattunud, aga proovida tasus ja lõpuks õnnestus köis piisavalt pädevasse kohta menetleda ja saigi tõusma hakata. Köis küll päris aardeni ei ulatunud, aga õnneks oli sealkandis juba oksi, mida mööda jätkata. Aitäh peitjale.

Mitu korda ühte ja sama meest maha peab lööma? “Viimne reliikvia”.

Lootsin, et külmade ilmadega on sumisejad ära välja koliinud ja talveunne läinud. Mõningate katsete järl saime isegi köie paika ja täitsa heasse kohta. Kui ronima hakkasin, siis lendas paar vaablast ringi ja üks isend istus pesa ukse ees. Mõtlesin mis ma mõtlesin, et lõpuks ikka otsustasin, et riskid on liiga suured ja ei hakka vaablaste pesa uksele siiski koputama. Tuleb veel oodata selle aardega.

Minu II P katse

Ronimist mitte ei alustanud, sest söödaks on tark ju ikka rohkem liha alustuseks letti panna. 2 meetri 20ne peale Tanel ka jõudis ja siis oli kiire allatulek, sest … ah minge te kah oma peitmistega, need Killerid ei koligi sealt ju välja!

Poleks sälensipäeva vaja täita, poleks kodust välja end vedanudki!

 3 

Valtus läks k6ik igati libedalt ja nyyd tekkis m6te et kas äkki prooviks siia ka tulla. Kell oli juba ypris palju. Kuigi valtus olles oli veel kergelt valge siis siia j6udmise ajaks oli teada et ees ootab juba tume pimedus. Kaupo oli pisut mures et kas pimedas on ikka näha kuhu liini tulistada, aga selle vastu oli 6nnex piisavalt valgust kaasas. Siinse puu juures läks liini paika saamisega yllatavalt lihtsalt kui juba esimese lasuga täitsa ok kohast yle saime. K6rgust oli siin ikka m6nuga kui kogu viskeliin käiku läks. K6it yles sikutades veel imestasin et mis putukad need seal yleval vastu tüve lendavad. Kiiruse ja mugavuse m6ttes valisin ka siin yles t6usmiseks grigri asemel grolli meetodi. Sain vaevalt paar meetrit t6usta kui Liis hakkas logisid lugema et eelmine seltskond olevat siin mingisuguseid horneteid kohanud ja mitteleiuga lahkunud. Samal hetkel sain ka vastuse kysimuse putukatele keda ennem nägin vastu puud lendamas. Tyve pealt vaataski mulle vastu vaablane. Kuna kell oli palju, 6ues oli pime ja ypriski jahe siis oli ta praktiliselt liikumatu. Eks nad kylma ja pimedaga muutuvadki uimaseks. Natuke edasi minnes nägin k6rgemal puu sees 66nsust ja selle lähistel veel vaablasi tyvel ja m6nda ka tiirutamas. Eks minu tegutsemine ja valgus ajas neid elevile. paar tykki lendasid valguse peale ka vastu riideid ja lampi. Vaatasin nyyd enda kyljes olevat grolli ja sain aru et mingit kiiret p6genemist mul nagunii pole. Grigriga oleks lihtsalt jalahaaratsist jala välja vupsanud, kangi t6mmanud ja olekski maa peal tagasi olnud. Praegu aga oleks tulnud hakata varustust ymber lappama mis vaablaserynnaku korral oleks muidugi väga ebameeldivalt aegan6udev tegevus olnud. Nii jäingi hästi rahulikuks et mitte liigselt ebavajalikku tähelepanu t6mmata. 66nsusega kohakuti j6udes tegin yhe eriti pika t6mbe et sealt kiirelt m66da saada kui siis nägin et meetrike k6rgemal on veel 2 sumisevat 66nsust uuhhh. Nendest ka m66da oli viimane osa juba oluliselt lihtsam ja rahulikum ronimine. Alla tulles ei hakanud fotosessiooni pidama vaid yhe kiire vabalangemisega vuhisesin mesitarudest m66da. Huuh vot see oli nyyd kyll omamoodi teravaid emotsioone pakkunud Käbikunn. Nii oma k6rguse kui ka väikeste triibuliste aardevalvurite poolest.

Ja nagu ka eelpool mainitud siis aarde ymber raiesmikul on väikesed männiistikud. Olge ettevaatlikud et mitte nendele astuda ;) Peitjatele taaskord tänud ronimisdoosi eest

 1 

Väljas oli juba kottpime, kuid tulime siia. Sel hetkel, kui poisid liiniga toimetasid, sain Saksamaalt õnnesoovid, kus eelkõige rõhutati seda, et uuel aastal ma enam kuhugi ronima ei läheks.

Kandsin poistele ette ka selle, et viimased märked selle aarde juures on mitteleiud, sest mingi sumisev armaada on siin endale koha sisse võtnud. Tarmot see ei heidutanud ning ta hakkas üles liikuma. Üsna pea kuulsime, et jutt täitsa õige, tegu on täiusliku vaablaste puuga. Niiviisi vapralt võideldes pääses ta siiski aardeni ja pani nimed kirja. Allatulek oli selle puu puhul eriti kiire.

Ei leidnud.

Asukoht oli väga hea. Puu, kuhu otsa ronida ka. Aga kui liin(suhteliselt kiirelt ja super kohale) sai peaaegu juba paika pandud, ilmusid välja vaablased. Ei hakanud riskima, paistes nägu ei soovinud kellelegi.

 2 

Mõnus sumin käis ümber puu ja kuna ma olin eelmine päev herilase käest kulmu peale nõelata saanud siis ma olin elav näide mis juhtub kui sinna ronida.????

 4 

Peale Paunküla oli plaanis paar 5.0 aaret veel noppida, aga siin jäi ronimine ära. Vaevalt sai liin kenasti paika kui märkasime, et poole puu peal läks hirmsaks sumistamiseks lahti. Vaablased, kes olid puu õõnde pesa pununud, ei olnud sugugi rahul, et nende rahu rikuti. Ei hakanud katsetama, mitu sutsu inimene välja kannatab, enne kui jalad ees minema viiakse.

 2 

Propellerid ????

 6 

Täpselt nii nagu nädal tagasi kokku lepitud sai, olime täpselt kell 6 jälle puu juures kohtumas. Alustuseks sai kaardistatud lähedale jäävad beebimännid ja siis juba koondus suurem tähelepanu sellele peasüüdlasele. Liini üles saamiseks läks aega tublisti, proovitud sai lausa kolmest erinevast suunast ja õige mitme täpsuslaskuri sihtimisel. Lõpp-tulemus oli parim, mida üldse tahta saaks. Edasine kulges juba tavapäraselt - maa-pealsed võitlesid sääseparvedega ja puu otsas olija võitles natuke hirmudega ja nautis protsessi. Kollektiivse loomingu tulemusena sai üks logiraamatu leht ära kaunistatud ja mõnusad 4 tundi Täiusliku eraku juures veedetud.
Oli väga mõnus seltskond ja tore õhtu! Aitäh kõigile asjasse puutuvatele!

Tere, Erak!

Liini laskmine kahebobi stiilis - tagumine sihib, esimene laseb

Airi uurib, kas kõik on turvaline

Krissu on peaaegu kohal

Profil geopeituril on õige varustus igaks olukorraks

Nagu kaks tilka vett

 2 

Ega ma öösel rahulikult magada ei saanud. Ikka ja jälle tekkisid mu silme ette õuduspildid, mille kirjeldamisest ma pigem loobun. Olime siin puu all seda kõrgust mitu korda imetlemas käinud. Esimest korda tegime koduteele jõnksu sisse teisel mail, kui ronimisvarustust kaasas polnud ja siis nädal tagasi peale Matsimäe vallutamist. Sel korral hõikaski keegi välja, et nädala pärast siis tuleme siia. Tulimegi.

Vaevasin oma peakest mõtetega, et kuidas sellest ronimisest küll kõrvale hiilida saaks. Mõtlesin, et ma roninud juba küll, et äkki ikka päris igakord ei pea ise kasti juures ära käima. Liini tulistamisega läks meil siin tubli tund ja veerand ära. Proovisime Margusega vaheldumisi. Vähemalt korra proovis ka Raul, kuid polnudki sel korral algajal õnne. Lõpuks sai liin paika tulistatud suunalt, mis Dauno välja pakkus ja seda ülimalt kindla koha pealt ning mitu meetrit kastist kõrgemale. Hoidsin madalat profiili ja natuke ikka lootsin, et õnnestub kuidagi nihverdada täna ning ütlesin teistele, et ma lähen viimasena. Teiste ronimist oli täitsa ilus vaadata ja Krissu pani esimese ronijana meid kõiki kirja. Teised ronisid, et selles väites veenduda ja kritseldasid omalt poolt ka miskit juurde. Lõpuks sai terve leht täis sirgeldatud. Kui Krissu, Raul ja Salme olid juba seal oi oi kui kõrgel ära käinud olin ma olukorras, kus ma polnud ikka veel ühtki mõjuvat põhjust mitte ronimiseks välja mõelnud ja eks mul tänane leid oli kah veel kirja panemata ja südametunnistus hakkas piinama. Seega tuli minna. Rahulikult. Hästi rahulikult. Vähemalt pole maapinnast kõrgemal neid vereimejaid ja see on ju ometi positiivne. Kuskilt maalt oli tunne, et nüüd ma olen juba liiga kõrgel aga kui see koht sai ületatud, siis polnud enam vahet. Läksin võiduka lõpuni ja tegin ka mõned jooned logiraamatusse juurde. Laskumine tundus isegi pikem, kui ülesminek. Imelik, tavaliselt on tagasitee ju lühem. Aga tõsi on see, et see puu paistab läbi! Kui Krissu seda juttu ajas, siis ma mõtlesin, et plätrab niisama aga see on tõsi, mis tõsi. Minge kaege järgi, kui ei usu. Sellest puust saab lausa läbi vaadata ja sisse ka ning seal sees on tühjus. Suur haigutav tühjus.

Alla jõudes olin enda üle mega uhke, et ma siiski tegin selle ära ja mõnusalt rahulik tunne valdas mind peale seda.

Aitäh peitjatele! Aitäh kaaslastele! Oli üks ilmatuma mõnus õhtu! Aitäh!!

Eelmisel kolmapäeval Matsimäe käbikuninga juurest kodu poole sõites käisime seda puud siin üle vaatamas. Kohe sai paika plaan sel kolmapäeval ronima tulla. Köie paika saamiseks läks aega aga saime selle lõpuks kõige sobivamasse paika. Esimesena ronisin seekord mina ja see puu oli sups ja väga mõnus ronimine. Üldse pole nii kõrgel,kui alt vaadates algul tundus. Tänud.

 2 

T5-turnee mööda käbimände ehk puhkus ongi tugevatele :D #2

Uus päev, uued männid. See puu siin oli nii pikk, et ma pidin ta tervikuna pildile saamiseks eemale tee peale kõndima, muidu ei mänginud välja :D. Ja lisaks näitas tema korraliku mõõdu meile kätte köis, mis peale seda, kui Reigo selle minu logimiseks kõrgemale kasti kõrvale viis, isegi enam maani ei ulatunud vaid mingi meeter maast lihtsalt koos grigriga õhus edasi-tagasi kiikus… :D.

Logima mahtusin viimasena esimesele lehele, mina ei tea, kuidas ülejäänutel need tekstid nii viisakad siia on saanud, nagu kirjutuslaua peal kirjutatud. Ma sabistasin / rabistasin ja väristasin kätt siin ikka korralikult, eriti peale seda, kui too tulekul tükk maad enne nähtud kaevandus järsku nagu peopesal kätte paistma hakkas… :D.

Täiusliku ronimispuu tõesti olete erakuks meile siia valinud, kõik järgmistena nähtud männid olid jah hoopis okslikumad ;). Mõnusa kahetunnise stardi saime siit igatahes päevale ja u 13:30 jälle liikuma hakates läks next stop’iks navisse veel Matsimäe Pühajärv :).

 3 

Kui Raplamaa käbikuninga juures tundus aardekast ilmatu kõrgel, siis siin tuli tõdeda, et saab veelgi kõrgemal olla:). Ohkasime korraks, muigasime ja hakkasime ettevalmistusi tegema. Noored männid olid ilmselt lumekooriku alt pääsedes end juba sirgemaks sirutanud ning hakkasid ilusti silma.

Ilm oli ilus, vägatore oli päikese käes mõnuleda, aga ega pikalt peesitada saanud, õige pea oli Silver esimese vaprana kõrgustes ära käinud ning mul ja Kaupol tuli sama korrata. Nii kõrgelt sai hea ülevaate ümbrusest. Mõnusa kevadilma ja toreda ambaga läheb kõrguste vallutamine peaaegu märkamatult, kui nii saab üldse selliste kõrguste puhul öelda.

Teine käibikuningas tehtud, päris suur hulk neid veel jäänud. Aitäh peitjatele peitmast ja seltsi pakkumast. Tänud kaasronijatele, ilma kelleta sellised aarded ei saaks ilmselt niipea tehtud. Oli tore.

Teel siia oli väga veider tunne sõita mööda Vana-Tartu maanteed Ardu kandis. Nagu sõidaks suures mahajäetud linnas, kus vanasti elu käis ja nüüd ei ole mitte kedagi. Kohale jõudes sai pead kuklasse aetud aarde nägemiseks. Köiega läks aega, aga tänu Silverile sai see teiste jaoks paremini paika. Oli tõesti pikk tõus, aga tasakesi minnes kunagi õhtuks jõudsin kohale ja nime kirja panna. Tänan.

 3 

Ja mina veel arvasin, et 5.0 maastiku aarete peitmise buum jäi eelmisse aastasse. No kus sa sellega, nüüd lajatati neid juurde lausa igasse ilmakaarde. Väga hea, jagubki tegevust aastateks. Asusime siis lähimaid noppima ning see oli päeva teine käbikuninga seeria aare. Võtsime arvesse nii minimändide olemasolu kui ka pesitseva linnu. Proovisin siis igal sammul jalge ette vaada, et männikesekesi mitte kahjustada. Merle silm oli eriti terane ja tema leidis linnu ka üles. Või õigemini, mis sellest järel veel oli – hunnik sulgi maapinnal. Kuna aarde kõrgus oli tõusnud seninägematutesse kõrgustesse, siis ka abinööri paika tulistamine osutus parajaks katsumuseks. Kord jäi oks ette, siis tõmbas Kaupo nööri purjuks jne. Kuid järjepidevus viib sihile ja saime köie enam-vähem rahuldavasse kohta paika. Tuli veel ainult Silver esimesena puu otsa oravat mängima saata, et järgmised saaksid haaratsi ja grigri abil korraliku fly-in teha. Natuke hakkas seal toimetades isegi kõhe ja pulss oli kõrgel. Igat sammu läbi mõeldes ja ohutult toimetades, sain oma asjad seal lõpuks tehtud. Laskumine nagu ikka, on sellistes kohtades mõnus boonus. Õnneks oli seda vahemaad üksjagu ja seda tegevust jätkus kauemaks. Oleks veelgi rohkem seda nautinud, kuid see oleks tähendanud uuesti üles ronimist. Keha oli selleks hetkeks siiski päris väsinud ja siin uuesti üles ronimisest ma enam küll huvitatud polnud. Rääkimata sellest, et Kristjan avastas kogemata mu puusadelt kahtlased jäljed. Ei saanud ise arugi, aga selgus, et pluus oli rakmete vahelt välja libisenud ning rakmed olid sangadele tummised maasikad hõõrunud.

Ahh mis ma siin ikka pläkutan. Peitjad olid ju ise ka kohal ja nägid kogu tsirkuste niikuinii juba ära. Oli järjekorde vahva vallutusretk kõrgustesse. Tänan taas nii kaasturnijaid kui ka peitjaid.

 7 

Tulime olukorda kaema. Peitmise ajal oli ju maas põlvini lumi ning linnukesed lõunamaal suvitamas. Seeriat ette valmistades ja erinevaid võimalikke stsenaariume läbi mõeldes kahjuks see pähe ei mahtunud. Mis seal ikka, tegijatel ikka juhtub.

Beebimännid, mis lume alt välja sulanud, on juba täitsa kobedad. Avatud silmadega ringi käies saab sirguvatest puudest kenasti mööda laveerida. Linnukest kohanud ei ole, kuid leidsime nulli lähedusest maast hunniku sulgesid. Kahtlustame, et Inge, Marko ja Ove on sulelise õhtusöögiks pintslisse pistnud :P

Meeleolukaid leide kõigile!

Poolel tõusul on pesitseva linnu pesa.

 1 

Selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime oli Ovel juba liin üleval ja köie paika seadmine hoos. Siin on ikka väga tõsine puu püsti jäänud, mille all andis kaela painutada. Aga hoolimata magnetina pilku tõmbavast pedakust, paitas silma hoopis väga korralik taasmetsastamise töö. Peale oksakammiga ülekäimist kena mineraliseerimine, äkkevaod ja nendes sirguvad imepisikesed beebi männid. Kahjuks jäid silma ka juba ära tallatud männi taimed ja eks siis minu energia läkski rohkem tähelepanu juhtimisele ja taimed kaitsmise peale.

ÄRGE KÄIGE ÄKKE VAGUDES, SEAL ON BEEBI MÄNNID.

Teine jama selle puu juures sai selgeks, kui Ove oli juba esimese veerandi peale oma ronimisega jõudnud. Ootamatult lendas koskel oma nii 10m kõrgusel olevasse pesaõõnsusesse. Õnneks Ove oli tõusul pesaavast piisavalt eemal ja koha pärast kakluseks ei läinud.

PUUS PESITSEB LIND ja kasvatab järelkasvu lähi kuudel.

Peale Ove ronimist ja minu sisemist võitlust ning köie paremasse paika sättimist alustasin teekonda kõrgustesse. Oi johhaidii, kui pikk see teekond siin oli. Päris kastini jõudmiseks jäi köie pikkusest puudu ja tuli julgestus slingide abi kasutada. Aga vaade ülevalt oli muidugi muljetavaldav.

Tänan peitmast.

See puu on tõesti oma tiitlit väärt. Hirmus kõrge ja jäme teine. Aarde juures peab aga ettevaatlik olema, sest puu sisse on üks part omale kodu teinud ning puu ümbruses olevates vagudes sirguvad veel väga noored ja peaaegu silmatorkamatud männid. Aitäh!

 1 

Laupäeval võttis silme ees kirjuks uute T5 aarete sadu. Kuna hommikul olime Pedja jõel PKT rajal, siis õhtuks sobis hästi Järvamaa ja Harjumaa uute T5 aareteni ronimine. Täiuslik erak on lisaks aarde pesakastile lemmik ka ühele pardile kellel on puu tüves pesapaik, seega ronisime üles puu pesa vastasküljelt. Erak on korralikult sirgunud ja 50m-sest köiest päris pesakastini ulatumiseks ei piisanud ja tuli korraks ka slinge kasutada. Meile tundus et selle puu otsast võib Kapuudele ülevalt alla vaadata. Ka siin oli logiraamat tühi nagu ka Matsimäel ja kribasime oma nimed FTF reale.