Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Hiiumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 5.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Saarnaki laid on Hiiumaa laidudest üks suuremaid – kuni 3,4 kilomeetrit pikk ja kuni 0,7 kilomeetrit lai, 143 hektari suurune.
Saarnaki laid on umbes 2500-aastase ajalooga. Saarnaki puhul oli veel paarsada aastat tagasi tegemist kahe eraldi laiuga: Vähe-Saarnaki ja (Suur-)Saarnakiga, mis hiljem kokku kasvasid. Laiu asustuslugu algas 16. sajandiga ning lõppes 1973. aastal, mil siit lahkusid viimsed elanikud. Elu saarel ei suutnud ülejäänud maailma üha kiireneva tempoga sammu pidada: lastel oli keeruline Hiiumaal koolis käia ning moodsa elu mugavused, nagu näiteks elekter, siia ei jõudnud. Nii jäigi Saarnaki inimtühjaks, kuid õnneks on saarel kaitseala moodustamise raames järjepidevalt jätkatud maaliliste pärandmaastike hooldamist. Ajalooliselt oli saarnaklaste elu väikesaartele omaselt kasin ning kesised võimalused äraelamiseks seadsid elanike arvu piiriks 16 inimest. Lisaraha teeniti nii kiviveoga linnadesse kui ka salapiiritusega sahkerdades. Inimesed, kelle juured pärinevad siit laiult, kannavad perekonnanime Saarnak. Põliselt oli Saarnakil kaks talukohta, mille tänini terviklikult säilinud talukompleksis on vanimateks ehitisteks rehemaja, suitsusaun ja pukktuulik (19. sajandi II pool).
Saare eriliseim koht on Pärnamäe rünk oma salapärase laialehise metsaga.
Saar kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidude sihtkaitsevööndisse.
Vihje: pole
Lingid: https://www.riigiteataja.ee/akt/126052015004
Aarde sildid: vaatamisväärsus (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC96GBQ
Logiteadete statistika: 38 (100,0%) 0 1 0 0 0 0 Kokku: 39
Nii nagu Robinsoni aarde juures oli laager püsti pandud, nii oli ka siin talu hoovil see nii. Erinevalt teisest laagrist oli siin ka rahvas kohal. Neid jagus nii õuele päikest võtma, raamatu lugema, palli mängima, kui ka randa ja ujuma, nii riides kui paljalt. Ei lasknud nad meist end väga häirida ega ka meie neist. Kuigi tundus, et aare asub väga kehvas kohas ja tuleb taluhoovist läbi minna, siis tegelikult leidsime väga viisakad (niidetud) teerajad ja möödusime kogu kompleksist vasakult. Sellist aarde peidupaika ei osanud muidugi oodata, aga näib, et see paik on siinsetele laidudele üsna omane. Täname aarde eest!
Hanikatsilt tulles oli tuul kenasti vastu. Samas pool päeva meresõitu oli juba seljataga ja kõik tundus turvaline ja kena kui vahetult peale laevatee ületamist käis mootor kivisse. Eelmisest trajektoorist napilt veerand miili maa poole ja kohe käis laks ära. Eks need madalad veed on siin teada, aga sellise kohapeal ei osanud küll pauku oodata. Õnneks möödus kõik vaid väikese kriimustusega ja meretee sai rahulikult jätkuda. Siin sõime ära oma viimased võikud, et päeva lõpule rõõmsalt vastu minna.
Kui ettepanek laidudele Anult minna tuli, siis minu ülesandeks jäi kutsuda geopeitureid. Saatsin kiirelt teated aga oh häda, paat mahutas poole vähem kui oli soovijaid. Mul vedas nii hästi, et isegi ise rool ei pidanud olema, aitäh Ann.
Paat tundus alguses kahtlasevõitu aga kohe sai selgeks, et turvaline. Parkisin katusele end labosse ja sellist imelist vaadet polnud ma kunagi näinud. Aitäh kaasa kutsumast ja nii ägeda paadimehega diili tegemast!
Oli tore meeldejääv merereis ja laidudel matkamine. Suured tänud Anule korraldamise eest ja kõigile kes osalesid. Aardeni viis niidetud rada ja nullis läks noorgeopeituritel leidmisega kiirelt. Jätsin aardesse juhendi. Aitäh peitjale aarde eest!
Mitu-mitu aastat olin neid Hiiumaa laidudele peidetud aardeid vaadanud. Sel talvel kui mitmed üle-vee-aarded leitud said, meenusid ka need siin. Taas kord unustasin vaikselt ühest kaunist suvepäevast, kus päikese paistel paadis päikest võtan ja mööda laide jalutan. Selgus, et see unistus ei olegi nii püüdmatu, kui alguses tundus. Vaja oli ainult ühte paadimehe telefoninumbrit (Endel Kaevats), paadimehe kalendris üht vaba päeva, ühte Annet, kes umbes poole tunniga pani kokku umbes pooleteise paadi täie reisijaid (vabandused veelkord neile, kes maha jäid) ning siis kõiki neid reisijaid, kes minu hullu plaani usaldasid, kohe esimesel silmapilgul "jah" ütlesid ja oma elu ning plaanid ümber seadsid. Aitäh teile kõigile ja tänud ka nendele jõududele, mis kõik selle koos toimima pani!
Igatahes jõudis kätte päev, kui kohtusime terve selle vapra seltskonnaga Hiiumaal Sarve sadamas, tõstsime pikemalt mõtlemata oma kompsud laevale ja asusime teele, lootuses kõik laiud õhtuks läbi sõita. Esimese laiuni ei olnud üldse pikk tee. Siia jõudsime kiiremini kui ma jõudsin lahti saada hirmust, et kas mul kaasas olevatest noorgeopeituritest mu isiklik liha ja veri kavatseb paadist välja potsatada seal suuremas koguses ringironimise peale või mitte.
Tagantjärele targana - siin oli väga hea koht soojendusaarde jaoks. "Sadamast" sai aardeni jalutada mööda niidetud teed. Ei võtnud küll laiul viibimise jooksul aega, aga ma arvan, et üle 20 minuti ei läinud. Oleks muidugi olnud tore laidu lähemalt uurida, aga ees ootas veel 5 laidu.
Aitäh peitajatele!
Esimene aare Hiiumaa laidude vallutuste reas. Alustan kohe tänusõnadega: Anule georetke korraldamise eest, paadimees Endelile abi eest üle veevälja aitamise ja laidude tutvustamise eest, Annele kaasakutsumise eest, ülejäänud kaaslastele hea seltskonna eest ja ilmavanale päikeselise päeva ja sooja merevee eest.
Paadimees teadis kohta, kust rada aardeni algab. Rada oli kenasti niidetud ja mis nii viga aardeni astuda. Egas aaregi end kaua varjanu. Viimased ei jõudnud nii ruttu kohalegi, kui aare leituks sai. Aitäh!
Siis kui Anul tekkis mõte Hiiumaa laide vallutama minna, et kujutanud mina ettegi, et selline päev ees võiks oodata. Siis kui Anu Annele juba kindlamat plaani tutvustas, kutsus Anne minu kampa. Olin kohe nõus, sest üksi sellisele retkele ei oleks sattunud. Kahtlesin viimase hetkeni, kas külmun ära ja/või toidan päev otsa kalu. Selgus, et päev oli üllatavalt soe. Meri oli soe. Kapten Endel oli lisaks heale paadi juhtimisele äärmiselt tore infoallikas. Anu oli nii tore, et plaani organiseeris, Anne oli tore, et minu kaasa kutsus. 9h merel (ja pärast veel tutvus Tigeda parmuga). Saarnakis saime raskusteta maale ning noorpeiturid tormasid kõige esimesena tuuliku suunas. Selleks ajaks, kui mina kohale jõudsin, oli tops juba leitud. Logisime ja asusime tagasiteele.
Valelt poolt saart on liginemine raske. Parem on ikka lääne poolt minna, seal niidetud rada ees. Pääsupojad olid pesas väljalennupäeva ootamas. Aitäh!
Kelle sa ikka oma hullumeelsete plaanide proovimisele kaasa kutsud? Ikka need, kellele alati kindel olla saad. Uurisin Siimult, kuidas ta mu mõttesse jääle minna suhtub. Selgus, et positiivselt. Isegi kaasa oli nõus tulema. Uiskudega. Mul oli siis vaja ka midagi sebida, millega end kiiremini edasi liigutada suudaksin. Valik teatavasti suur pole, kelgu leidsin.
Ilm muutus aga aina keerulisemaks. (Siinkohal tänan oma head abilist - parimat geopeiturist jääolude tundjat ja kelguspetsialisti Leviat. Ilma temata poleks ma julgenud unistama hakatagi. Aitäh!)
Praami ajad ka väga ei soosinud meie plaani. Halvad plaanid tuleb paremateks keevitada. Sain saarel ööbimise ja läksime õhtul üle. Praamilt vaadates eriti paljulubav ei tundunud. Läksime siiski hommikul kaema.
Siim vaatas vähe kahtlase pilguga, aga kui jää mind kandis, siis libises ise kah peale ja hakkas suuri kaari keerutama. Mina vaatasin, et nina õiges suunas püsiks. Kui Saarnaki otsani jõudsime, siis teatas kutt, et tal on riideid liiga palju, läheb võtab vähemaks. Nii tegimegi. Siim kihutas riideid vähemaks võtma, mina suundusin aarde poole. Alguses tundus, et saare külje all olev jää ei kanna. Krabises ja ragises rohkem kui teel nähtu. Aga kandis kenasti. Parkisin kelgu ja jalutasin veski juurde. Olen seal suvel kunagi kõrrelisi kirjanud. Nüüd tutvusin veski sisemusega. Aare mulle kohe silma ei jäänud. Enne Siimu kohalejõudmist sain ikka leitud. Tore. Aitäh!
Sai pandud Erkoga paika võimas plaan - et läheme Hiiumaa laidudele ja imehead jääolud jääkaardi alusel. Et küll 30km ja notime need laiud aaretest puhtaks.
Eelneval õhtul sai kokku otsitud kaks tõukekelku, üks Markolt laenatud ja teine minu enda vileuus. Siis viskasin veel auto peale kaks paari suuski ja suusakeppe. Jõudsime Salinõmme sadamasse ja pakkisime päeva varustuse kokku ning tõukekelkudele. Alustasime siis võidukat teekonda...
10 meetrit jää peal sõidetud ja asi oli selge, et nende tõukekelkudega ei jõua me täna mitte kusagile. Jää peal 10-15 cm täiesti kokkupakkinud ja mitme koorikukihiga lund. Mis ei kanna, kuid mis takistab sedavõrd, et tõukekelk oli nagu paku taga kinni, kui lükkama hakkad. Ei jäänud midagi üle, kui tagasi parklasse minna. Proovisime, mis proovisime, kuid tundus ainuõige lahendus. Suuskadega paraku oli ka nii, et suures pakkimistuhinas polnud ma kaasa võtnud suusasaapaid! Niiet ega muud polnud, kui siis mõtlesime, et läheme jala. Vaatame, kuidas tempo on.
Hakkasime jala minema ja ega siis tahtis ka kiirelt nutt peale tulla, tempo mega aeglane. Vajud läbi jää ja ei saa mitte mingit tempot teha. Põhimõtteliselt tuli marssida nagu mõni kindral, et jalg liigub ülevalt alla paigalmarsis. Proovi siis nii tempot teha. Päeva jooksul sai selgeks, et 3km tunnis on lagi, mis tähendab samal ajal korralikku ponnistust. Ja nii me siis läksimegi ja kõigepealt peitsime Suur Pihlakare aarde ära. Ning seejärel Saarnaki saare poole teele. See saar ei tulnud mitte kergelt kätte. Lootus oli, et äkki leiame lumest vabamaid kohti saare ääres. Eemalt paistiski, et lagedamad kohad tulevad - sadama lähedal oli seal ilus jää ja sai hooga kõndida. Siin aga selgus, et merevesi on jää peale pressinud ja see paks lumekiht on lisaks veel täis vedel lörts. Kuna soovi jalad ka veel märjaks saada polnud, tuli hakata hoopis ringiga käima ja saarest eemale hoida, mis tõi veelgi lisameetreid. Aga iga meeter oli üsna vaevarikas täna.
Ja nii ta oligi, et ega ma ei mäleta, kaua see aega võttis, et Saarnakil ära käia, kuid selgeks sai, et täna pole mõtet kaugemale pressida ka. Viimaste aareteni ja mõistliku ajaga tagasi ei jõua täna mitte mingit valemiga. Lõpuks tegime päevas 20km sellise ropu lumega ära ja ega mingit isu rohkem käia ka poleks olnud. Lihtsalt ei jaksaks.
Seega võib ütelda, et mina ja Erko oleme degenerandid, vanad laiskvorstid ja sporti oleme küll vaid teleka vahendusel näinud - sellist nalja, et füüsilise vormi pärast jätad aarded logimata, mis on hommikul plaanidesse pandud, naljalt ei mäletagi. Nüüd aga on ka see läbitud faas. Oo vanadus!
Kuna 2x on neid laide talvega külastatud ja kunagi sai kogu tiir päevaga tõukekelguga ära tehtud, siis vaevalt ma talvel viitsin enam siia tulla. Vaadata pole suurt essugi ja pigem võiks ju kunagi suvel ja paadiga ka nõrka panna. Saaks vähemalt saarte ilu ka suvel kogeda. Aitäh aarde eest!
Laidude tuuri viimaseks külastuseks oli Saarnaki. Randusime üsna aarde lähedal ja kõige otsemat teed pidi suundusime veskini. Panime nimed kirja ja vaatasime pisut ringi, hoonete juures oli näha inimesi liikumas ja paadimeeski teadis rääkida, et sel nädalavahetusel võib neid siin palju olla. Ta isegi oli neid siia eelmisel päeval toonud. Kuna meie plaanitud aeg oli juba niigi ületatud, siis pikemat jalutuskäiku laiul ei teinud, kuigi oleks tahtnud, võibolla mõni teine kord. Plaanitud kuus aaret sai kuue tunnise tuuriga võetud - oli väga mõnus matk. Aitäh peitjale!
Hiiumaa laidude kolmepäevase tripi viimane päev viis meid Saarnakile. Sealne veski on võrreldes Hanikatsiga veel täitsa heas seisus. Edasi liikusime talukompleksini, kus perenaine meile kohalikust elust ja oma Saarnakil veedetud lapsepõlvest ja majapidamise segasest ajaloost rääkis. Sõime taluhoovis kaasa võetud lõunasööki, jalutasime veel randa ja kuna aega hakkas nappima, siis Pärnamäe rängal jäi seekord käimata (õnneks oli see enamikel meist varem juba üle vaadatud). Aitäh aarde peitjale!
Kui eelmised leidjatele oli see viimane laid, siis sellest aardest ja laiust algas meie Hiiumaa laidude georetk. Kui eelmine aasta saime Mardiga Vaindloo kirja, siis sama seltskonnaga vallutasime ühel augusti kuu reedesel päeval lausa 4 laidu - Saarnaki, Hanikatsi, Vareslaid ja Kõrgelaid. Mariti leidis muheda paadimehe Endeli, kes põristas oma paadiga ühelt saarelt teisele ja viis väikesema paadiga veelgi laiule lähemale. Kuulasime tema muhedaid jutte ning näitasime ka mida olime otsima tulnud ning saime juhendust saarde osas. Esimene saar oligi Saarnaki, kus paadimees juba ütles merel olles - see täpp on Teil veski juures ja nii oligi. Kiire leid kirja ja seejärel uudistasime juba Saarnaki maju ning sai kõnnitud vägagi viisakat jalgrada tagasi paadini. Seejärel suund Hanikatsile ;)
Mulle tundub, et mina olin sellel laidude tripil puuk, kes end teistele kaasa haakis. Olin lihtsalt õigel ajal õiges kohas. Kõik muu oli nii hästi ära organiseeritud, isegi minu praamipilet Hiiumaale oli Triinul varakult ära ostetud. Tänud tripi organisaatoritele, paadimehele ja peitjale! Oli tore päev merel!
Hiiumaa laiude külastamine oli seekordse saaretripi põhipõhjus, Inge kohe oskab teha rahvale laiemaid puhkuseplaane :D. Kuigi jah, ega ma sellest reisi organisatoorsest köögipoolest suurt midagi ei teagi, idee tuli ju Triinult ning kapteni leidis / detailid rääkis läbi temaga Marit :). Start oli meil kokku lepitud Naistlaiu sadamast, saabusin kohale essana ning alguses tundus, et siit meil küll täna midagi väljuda ei saa - ümbruses ei tundunud liikuvat peale minu ühtegi hinge ning sadamavärava olid blokeerinud varjus rahulikult pikutavad lambad kes vaatasid hoopis mind sellise näoga, et mis naljakas võõrkeha nende heinamaale nüüd sisse sadas :D. Kui Triin, Marit ja Kairi ka kohale jõudsid ning koos sadama territooriumile jalutasime, siis ühe paadi juures elu oli siiski märgata ning liginemisel selgus, et toimetaja osutuski meie kapteniks. Polnudki siis muud kui ronisime paati ja ring laidude vahel läks lahti, esimesena tegime peatuse Saarnakil. Hea otsikasõbralik peitmislahendus ootas meid siin ees, aitäh Ingele peitmast.
Mõnda aega oli mõtteis laidude retk. Sel suvel tekkis tõsisem plaan ja tuli hakata paadimeest otsima. Üsna kiirelt saime paadimees Endeliga kaubale ja seltskonna kokku. Esimeseks sihtkohaks valisime Saarnaki, olen seal lapsena kanuumatkal käinud aga laiust suurt midagi ei mäletanud, seega oli tore taaskülastus Saarnaki on kõige külastatavam ja seetõttu rohkem hooldatud. Astusime mööda rada aardeni, uurisime pisut aardeobjekti ning vormistasime leiu. Paadi poole liikuma hakates tuli meile vastu Endel, kes kutsus eskurssioonile laiul olevatesse majadesse. Olles jälle targemaks saanud, suundusime uuesti merele ja võtsime suuna Hanikatsi poole.
Kui ELFi talgud Saarnakile tõid, siis oli rõõm avastada, et saare ainus aare peidab ennast ööbimiskoha ligiduses. Leitud ja logitud.
Päeva viimane. Kokkuvõtteks tuli laidude vahel 40km merd, nägime hülgeid ja valgeid kuradeid. Saime nii mõnusat jalutuskäiku, kui mudas püherdamist - ühesõnaga kõike. Oli väga lahe geopäev, aitäh!
Päeva viimane laid. Kuna hakkas tekkima oht, et vaatamisväärsustega tutvuma jäädes meid mandrile enam õhtul ei viida, siis tegime siin käbedalt. Tänud peitjale!
Hiiumaa laidude külastamseks olime välja valinudud ilusa ilma ja Karl oli paadi meile muretsenud. Egas siis midagi, saimegi teele asuda. Saarnakile jõudes oli tunne nagu kuskil soojamaa väikesaarel, ankrus oli palju väikeseid veesõidukeid. Jautasime üle hooldatud taluõue tuulikuni. Aardeleid tuli lihtsalt. Aitäh!
Laidude külastamise plaan oli õhus juba eelmisel suvel aga sügis jõudis ennem kätte kui tegudeni oleksime jõudnud. See aasta sai plaanilt uuesti tolm maha puhutud ja otsitud välja kuupäevad mis kõigile sobiksid. Üle jäi otsida sobiv paat, majutus ja loota, et ilm soosib meie sõidu õnnestumist.
Merega ümbritsetud Hiiumaal ei ole sobiva paadirendi leidmine sugugi nii lihtne kui arvata võiks. Sadamad asuvad laidudest kas liiga kaugel või tahetakse saada ebarealistlikult palju raha. Mandrilt rentides võib leida küll hea pakkumise aga kohale jõudmine on paras peavalu ja rahakulu. Parima valikuni jõudsin läbi ühe majutuse 2010 aasta facebooki postituse, kellelt lisainfot pärides sain ühe Salinõmme sadama paadimehe kontakti. Helistades sain teada, et viimati olevat paati rentinud paar aastat tagasi €30-ga. Pakkus välja, et nüüd siis äkki €40-50. Lõpuks saime €45 + kulutatud kütus (6L). Kui keegi soovib, siis kontaktnumbriks on 5231888.
Majutuse saime mugavalt Salinõmme sadama lähistele Suuremõisasse. Väga OK korter ja võib ka julgelt soovitada - Suuremõisa Holiday Apartment.
Paadimehega olime paar päeva varem leppinud kokkusaamise kella 10-ks. Ärkasime vastavalt Klaara nõudmistele aga pool tundi ennem äratuskella ja jõudsime sedasi ka pool tundi varem sadamasse. Õnneks elas Salinõmme paadimees väga lähedal ja oli mõne minutiga kohal. Kiire instruktaaž, asjade ja reisijate paati komplekteerimine ja olimegi 9:55 vaikselt sadamast eemale põristamas.
Kõik olid rõõmsad. Ilm oli supper - 28 kraadi ja päike. Soe tuuleiil vaheldumisi paadininast pritsiva veega. Paat liikus rahulikult, kuid sihikindlalt 10km/h meie esimese sihtpunkti poole - Saarnaki laiule. Laiu lahte olid ankurdatud mõned purjekad ja jahid ning kaldale olid uhutud ka mõned muud veealused. Sõitsime üle imeilusa liivase vee ja jõudsime ka ise kaldale. Kõik oli vägagi idülliline. Jalutasime mööda mereranda hooldatud talu hoovini, sealt läbi ja lõpuks üle värskelt niidetud heinamaa tuulikuni. Aare sai leitud kiiresti ja korraks ka veski sisse piilutud.
Pärast õhtupoole oli tore avastada, et kortermajutuses, kus ööbisime, oli naabriks Saarnak. Vähemalt postkasti peal oli vastav nimi.
Saarnaki laid vääris igatahes kohe kindlasti ühte aaret. Aitäh peitmast!
Esimene peatus paadiga. Ja ausalt oli see ka terve tripi kõige mõnusam. Laht oli väga lahe, eemal seisis suurem puidust purjekas. Mere põhi oli mõnusalt liivane (kaldast eemal) ja ka aardeni viis kena niidetud rada läbi ajaloolise talukompleksi. Päev algas mõnusalt :) Suured tänud!
Hiiumaa laidude esimene laid. Tee viis aardeni , muulukaid süües aardeni ja tagasi. Tänud
Tegime kambaga väikese tripi Hiiumaa laidudele ja ühtlasi viskasime pilgu ka sinna tekkinud uutele aaretele peale. Siia ei olnud jalad meid varem toonud. Kohtusime paari muguperekonnaga, tegime kattemanöövri ja panime nimed kirja. Tänud!
Millise mõttega alustada juttu Saarnakist. Minu jaoks on see laid Hiiumaa laidudest kõige olulisem. Ilmselt seetõttu, et ta on suur. Kui uurida Hiiumaa laidude kaarti, siis jääb ta silma. Temast ei saa mööda vaadata nagu paljudest muudest pisikestest laidudest. Ning seetõttu olengi tema olemasolust teadlik juba ammu. See täpp silmapiiril omas nime juba siis, kui käisime aastaid tagasi Hiiumaa rannas suvitamas. Seetõttu pidasin plaani, et kui läheme laidudega tutvuma, siis alustame suurimast (aga läks teisiti, alustasime hoopis Hanikatsist. Saarnaki siiski mahtus meie esimesse tutvusringi). Lisaks on mul plaan noppida laide vähehaaval. Ei taha teha suurt skoorimist, kus erinevad laiud muutuvad peas segaseks vir-varriks ning päeva lõpuks olen väsimusest koomas. Mulle tundus omasem plaan võtta paari laiu kaupa, et igast reisist saaks oma lugu koos oma mahlaka emotsioonipagasiga. See on minu plaan.
Peale Hanikatsit keerasime paadi Saarnaki keskpaiga suunas. Täna oli Saarnaki laid rahvaśt pungil. Nii öelda "sadamas" seisis mitu paati ja tuli ka lisa. Iga maja juures asjatas rohkelt inimesi. Meie olime lihtsalt paar sipelgat lisaks selles sipelgapesas, milles elu käis. Sammusime otse majade vahelt aarde suunas. Aarde juures valitses ikaldus. Aaret ennast mitte kuskilt. Igaks juhuks lisan lause - kive pole teisaldada vaja - seda olukorraks, milles viibisime ise, kui aare oli pandud nii, et teda polnud ei näha ja ka kätte saamisega nägime hullu vaeva. See-eest oli tegelikult mõnus istuda palava leitsaku eest tuuliku varjus ning teha "näputööd" aarde kätte saamiseks, et võib olla siiski õnnestub sellel laiu külastuskorral logi kirja saada ning kirja ei lähe tühisõit. Tänu Mariannele läks õnneks. Tänud peitjale!
Võrreldes Heinlaiuga, kust just tulime ja ka nii mõnegi teise täna külastatud paigaga tundus Saarnaki väga teistmoodi, kuidagi väga lage ja tsiviliseeritud. Ilus rand, ei mingit muda, roostikku ega võssi läbi mille tuleb kuivemale pinnale rammida. Kapten sõidutas meid kenasti peaaegu kaldasse. Tegime väikese jalutuskäigu, tutvusime aaret peitva objekti ja põgusalt ka teiste hoonetega. Peale meie oli näha veel paari inimest.
Siin tundus väga mõnus ja sobiv koht ka väike piknik teha. See andis uut energiat ning varsti võtsimegi suuna tänase järgmise eesmärgi Hanikatsi peale.
PS: praegu loen siin geopeituse lehe järgmist logi konteineri ja logiraamatu keerulise kättesaamise kohta. Mina võtsin ja panin konteineri tagasi nii nagu ta leidsin ja raskesti kättesaadavuse kriitikat ma omaks ei võta, täiesti vabalt kahe sõrmega paigaldatud konteiner. Isegi üle kontrollisin, kas ta seal ikka niimoodi püsib. Püsis kenasti ja täiesti vabalt kättesaadavalt, oli nähtav midagi puutumata. GC lehel on peale meid muidugi ports logisid enne kriitilise noodiga logi.
...
Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid
Startisime Heinlaiult 18.45 ja saabusime Saarnakile 19.20. Saarnakile lähenedes nats pelgasin eelmine kord Arne näidatud kivi, mis meres nii peidus, et tipp vaid vaevu paistab. Seekord ta me teele ei sattunud. Ujumise rannas oli seekod nii sügav vesi. Mart manööverdas aluse üsna randa, mõni samm vaid astuda ja olime kuival maal. Objekt ise oli eelmisest suvest tuttav, kuhu peitja meid täna oli kutsunud. Enne sõidu jätkamist tegime väikse pikniku ja edasi mulle ja Piretile tuttavale Hanikatsile. Tänud peitjale.
13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Teise päeva üheksas aardeleid (23/30). Teekonda paadiga alustasime Rohuküla sadamast ja olime jõudnud leida nii aarded Hobulaiul, Seasaarel, Väike-Tjukal, Tjukal, Harilaiul kui ka Heinlaiul.
Saarnakil olin varem viibinud mitmeid kordi. Seepärast siin ringi enam ei vaadanud, leidsime ja logisime aarde ning pidasime rannas päikeseloojangul piknikku. Oli väga ilus, kuum ning täiesti tuuletu õhtu. Ega ei olekski siit minema läinud. Hea oleks olnud siia telkima jääda. Aga siin oli mitmeid seltskondi juba ees ja meie retkeplaan nägi ette veel paari laiu külastamist.
Aitäh aarde eest!
Täitsa kogemata parkisime end Sadamaninas ja jalutasime mööda rada aardeni. Kohalikus talus nägime ka inimesi, tundus et hoov on telke täis pandud. Keegi tuli meid eemalt uudistama ning kui ütlesin, et otsime geopeituse aaret, siis vastati, et see tundub hea koht olevat . Tundub, et neil pole selle vastu midagi ja saime rahus otsida. Läks pisut aega, kui hästi peidetud aare leitud sai.
Saarnakile jõudes võtsime jälle ette väiksema jalutuskäigu. Kohale jõudes ootas ees üpris ootamatu objekt. Hakkasime seda neljakesi poleerima ning peale otsinguid jõudsime arusaamani, et selle aarde puhul peaks olema vihje: objekti all. Nimelt, neli, nagu meid oli, suutsime katta suurema piirkonna: kes otsis seest, kes väljast. Meie Kristjaniga ronisime üles ja valju häälega mulisesime, kui siis äkitselt jäime vait, sest meie kõrvalt oli linnupesa pisikeste poegadega. Linnupesi, mis kohe silma jäid, oli selles objektis veel mingi viis-kuus tükki. Seega, las see olla koht, kuhu pigem sisse ei roni.
Hanikatsi juurest kulgesime sirge seljaga siia. Aarde nullile lähenedes tekkis tunne, nagu trügiks kellegi koduhoovi, kuna sõiduvahendi jälgede järgi tekkis mulje, et siin elatakse. Aare päris esimesest kohast vastu ei vaadanud, kuid peale hoolikat silmitsemist sain 13:12 meie nimed taaskord kirja panna. Rohkem uudistama ei hakanud ja suundusime laiu serva jäänud rataste juurde tagasi. Nüüd hakkas udupoiss endast esimesi jälgi ilmutama, kuid vaade oli veel piisavalt selge, et suund otse Sarve sadama poole võtta, kust meie seiklus hommikul alguse sai. Väiksem parv luikesid lendas meist üle, neid oli palju enne kuulda, kui näha. Hirm jääl liikumisest oli tundidega vähenenud ja aina rohkem mõtlesin nüüd juba igasugu muid mõtteid. Ei hoidnud enam pilku ainiti jääl. Eks see kipub minu puhul ikka nii olema, et kui midagi natuke ekstreemsemat on plaanis, siis minu aju suudab genereerida palju koledaid kujutluspilte. Sellele annavad veel innustust juurde ka tuttavate laused: Hull oled; Mina küll ei läheks; Rattaga jääl küll sõita ei saa; ja muu säärane. Kuna ma ise olen suur muretseja siis püüdsin kõigile, kes mu jääl kolamisest teadlikud olid esimesel võimalusel teada anda, kui see retk tehtud oli ja ma vee peal enam ei kõndinud. Õigemini ei sõitnud. Fatbike püsis jääl väga hästi püsti ka kohtades, kus tegelikult oli väga libe. Paar korda libises mul ratas käest aga seda juhtus hetkedel, kui ma lohakalt startisin või teda hooletult püsti hoidsin. Sõites vähimatki muret libedusega polnud. Mingi hetk läksin nii julgeks, et proovisin järsemaid liigutusi teha ja siis andis tunda küll, et ratas hakkab all laperdama. Mõnda äkilisemat pidurdamist proovisin ka aga naelikud saapa all tegid oma töö ja kõik oli kontrolli all. Ilmaga vedas meil samuti, oli tuulevaikne ja sademeteta. Jää enamasti hea nähtavusega, kuna lund ja vett oli peal minimaalselt. Lõhesid saime ka ületada, kuid need olid pigem kitsad ja uuesti jäätunud. Kui mõned nüansid välja jätta siis kokkuvõtvalt oli väga lahe ettevõtmine. Midagi sellist, millele ma olin küll salamisi mõelnud aga polnud julgenud kõvasti unistada sest see kõik tundus hirmus kuubis aga nii kaasahaarav, et võimalusele EI ma öelda ei suutnud. Jälle üks kogemus juures, mida kunagi lastelastele rääkida :) Megaäge viis, kuidas Eesti Vabariigi aastapäeva tähistada! Hiljem praamiga mandrile sõites vaatasime meie kõrval ujuvaid jääkamakaid ja tähistasime korda läinud päeva kiluvõileiva ja kamajoogiga.
Aitäh Sulle Inge, et andsid tõuke siia tulemiseks!
Kuna praamiaeg lähenes hirmuäratava kiirusega, siis Hanikatsilt Saarnakile sai sõidetud juba üsna maanteekiirusel kuna võimaldasid seda. Saarnakil oli aga aarde leidmisega ikaldus. Abistav vihje kitsendas otsimispiirkonda aga nägijaks saamine võttis siiski veidi aega. Peale logimist taas jooksuga ratasteni ja lai servas oli praamini aega veel 20 minutit. Sarve sadamasse pedaalisime napi 8 minutiga, ratta autole tõstmine võttis veel minuti ja praamile jõudsin viimasel minutil. Allanil läks varustuse autole panek veidi rohkem aega ja ta jäi napilt praamist maha ning pärastlõunast plaani liikuda Sorgu laiule jätkasin seetõttu juba üksinda. 7/7-st ja kui suvel võtab kajakiga kõigi Hiiumaa laidude külastamine tavapäraselt 2 päeva, siis rattaga mööda jääd läks selleks ideaalsete jääoludega täpselt 3 tundi.
Hiiumaa laidude jalgsimatka viimane sihtpunkt enne põhisaarele naasmist. Tegin tempot (niipalju kui see libedal jääl kakerdava lehma kombel õnnestus), rammisin otse läbi kadakariba heinamaale laiu keskosas ja nägin nullis sedakorda eriti uhket vaatamisväärsust. Siin on tõsiselt tunda, kuidas esivanemate pärandi eest ikka endiselt hästi hoolt kantakse. Aardeleiuga läks jälle liiga kaua, mis sest et peidukoht on geopeidulises mõttes ju ülimalt loogiline. Aga kui see loogiline koht esimese kiirkontrolli käigus kohe veendunult välistada, eks siis saab ju kõik ebaloogilised kah üle vaadatud :P Kindlalt ei või väita, kuni pole ise proovinud, kuid Maa-ameti sügavusandmete ja ortofoto järgi mulle näib, et siin võib tegelikult olla maastik 4.5, suvel Salinõmmest väiksemaid laidusid pidi tulles mööda merepõhja kõnnitav, võibolla mingi ujumisdistantsiga enne madalikku Saarnaki põhjatipus. Kell 11:35 panin FTF-i kirja ja siis tormasin sadama suunas, ise samal ajal telefonist tööasjadega alustades - valest kursist tekkis träkile ka üks ülearune aste, õnneks mitte jube suur. Tänase matka kogupikkuseks tuli tiba üle 22 km.
Aitäh, kokkuvõttes tore seeria, mida läbisin täpselt niisuguses järjekorras, et aina paremaks läks! Kindlasti on see ring hoopis teistsugune päikselisel suvepäeval paadiga läbides, ei välista, et kunagi ka niimoodi uudistama satun. Eriti kui näiteks järgmine külastav geopeitur omakorda igale laiule ühe uue aarde maha jätab :D
Testleid.
Ingel oli pikka aega olnud plaan Hiiumaa laidudele aardeid peita ja kõvaks jäätunud meri andis selleks hea võimaluse, mis tuli ära kasutada. Hiiumaale saamiseks kasutasime siiski tavapärast meetodit praami näol.
Start laidudele oli Sarve sadamast, kuhu õnneks läks lahti lükatud tee. Isegi parkimiskoht oli kenasti tekitatud. Võtsime autost peaaegu tuttuued istmetega tõukekelgud välja, tassisime jääle ja laadisime oma varustuse peale. Sättisime ninad Saarnaki suunas, aga lubatud lumevaba jääd polnud, mistõttu tõukamine väga hästi ei edenenud. Õnneks olime ka selleks valmistunud kaasa võetud slingide ja karabiinide abil, mille abil saime kelku kaasa tõmmata. Ikkagi parem kui kotte seljas tassida.
Lagedal puhuv tuul oli küll külm, aga selle põhjustatud kergema lume libisemine risti me liikumissuuna oli vaatamisväärsus omaette. Saarnakile lähemale jõudes nägime ka paari autot selle kõrvalt läbi sõitmas, arvatavasti Hanikatsile. Saarnaki enda suunas läksid pöörasid vanemad ATV jäljed, mis nagu hiljem selgus läksid laiu teise otsa välja.
Laiule jõudes oli minu esimene eesmärk lasta aardel peitu pugeda ja seejärel seda otsida. Lumi tegi minul selle oluliselt lihtsamaks, muul ajal on ilmselt mõnevõrra keerulisem. Koht on aga hästi valitud.
Kui logiraamatus nimi kirjas, sain korraliku giidituuri laiu hoonete vahel, mille käigus õnnestus ka saunamaja seest uudistada. Kaunist koht praegu, ilmselt oleks tore ka suvel külastada.
Pärast laiuga tutvumist kõndisime tagasi jääle kelkude juurde ning suundusime edasi Hanikatsi poole.