Hanikatsi - Hiiumaa laiud

Vapsikud ründavad!!!

Teispool laidu olev aare sai enne leitud ja siis tiiruga tulime siia. Oli üsna mugav randuda selles paigas, mis valisime. Esiti tekkis hämmeldus, et kuidas me siit kadakaist läbi peaks saama, aga tegelikult sai leitud täitsa kena viisakas rada, mis viis otse aardeni välja. Aitäh.

Jällegi üks ummamuudu mätas. Väikese erinevusega, et siin küll kohalikega kohtuda ei tahaks. Aga muidu oli täitsa chill.

Siin aarde juures oli valus vaadata, kuidas teistel olid lühikesed püksid ja see malts tegi julmalt oma töö. Mina libisesin oma Kaja poolt kingituseks saadus galipsoga kriimudeta läbi, aitäh Kaja selle eest. Muidugist ega endal see galipso ja Egiptuse jalanõud meelde tulnud, et nad garaazi riiulil on. Vedas, et küsiti, kas mul selliseid jalanõusid on, siis meenus ka galipso ju.

Tänud kohta näitamast, tore seiklus oli!

 1 

Oli tore meeldejääv merereis ja laidudel matkamine. Suured tänud Anule korraldamise eest ja kõigile kes osalesid. Jätsin aardesse juhendi. Aitäh peitjale aarde eest!

 1 

Päeva teine laid ja päeva teine aare. Endel tõi meid laiule ja seekord jõudsime sellisele laiule, kus ei vikat ega lambad/lehmad pole eriti hoolega toimetamas käinud. Igatahes hoopis teine tera. Sain kohapeal aru ka sellest, miks Endel mitu korda üle küsis, et kas me tõesti tahame üle laiu ise kõndida või ta toob meid paadiga teisele poole. Meie muidugi tahtsime tutvuda kohalike kultuuri- ja geoväärtustega natuuris ja mis see paarsada meetrit kõndida ära ei ole.

Kui teised kõndisid aardeni väikese ringiga, siis ma mõtlesin, et kui ainult 15m on minna, mis see väike kadakatihnik siis ära ei ole. Jõudsin teistega samal ajal nulli ja päeva lõpuks ei jäänud see üldse kõige hullemaks võsas ragistamiseks. Aare logitud, suundusime kohalikule külla ehk käisime vaatamas laiu ainukest asustatud maja. Kena majakene oli see küll, saaks eluga paar ööd-päeva ära veeta küll, kuigi esimene tegu oleks vast elutoast loomade pealuud kuhugi kuuri alla poetada ja siis kohaliku kummituse Annaga sõprussidemed sõlmida. Igatahes liikusime tollest majast edasi järgmise aarde suunas.

Aitäh peitmast!

 2 

Teine aare Hiiumaa laidude vallutuste reas. Paadimees Endel viis meid jällegi kenasti aarde lähistele. Kõige raskem oli leida ja murda teed läbi kadakate ja põldmarja väätide aardeni. Edasi kulges tee üle saare järgmise aardeni. Teepeal tegime vaatasime üle saarel asuva maja, kus paadimehe jutu järgi pidi kummitama Anna nimeline naisterahvas. Kummitust ennast ei kohanud, aga kui ahju pealne on erinevaid pealuid täis laotud, siis pole ka ime. Aitäh aarde eest!

 2 

Meie toreda seltskonna nimed ja natuke pikem jutt on Saarnaki postituses. Päeva teine laid. Anu mõte, paadimees Endel tõi kohale. Kuna Saarnaki juures sain aru, et meri oli tunduvalt soojem, kui merekaart näitas, siis osa pingest oli sellega läinud. Endel tõi meid Hanikatsi poolde ja tuli vastu Istaki nah! juurde. Saabusime valel pool kadakahekki, väike ring, ja tops leitud.

Tee veskini oli jälle põnev üle pea taimkattes ragistamine. Vähemalt paadini sai soojas vees kahlates, haavad-kriimudki paranesid soolase vee toimel kergemini. Veski all olid muulukad valmimas. Kirja sai vist kuu hilisem päev, alles õhtul tuli meelde, et juuni on, mitte juulikuu. Aitäh!

 1 

Teisena jätsime oma teele selle aarde. Jääolud liiga head polnud. Päike paistis suht soojalt ja seda rohkem ülemine jääkiht vajus. Aa, ma vist ei kirjutanud, et pealmine jääkiht polnud eriti paks. Mida aeg edasi, seda nirum ta oli. Alguses lihtsalt vajus kohati, purunes või mullitas kahtlase häälega. Kelguga väga hull polnud. Uiskudega Siim paar korda lendas põlvili. Sest jalad jäid 10-15cm jääpurusesse vette kinni. Samas oli alumine jää hommikupoolikul tugev.
Tore, et aare just siin - tuuliku juures - on. Muidu võib see tore ehitis üldse mitte ette jääda. Mu geps meelitas mind vähe teise kohta. Mitte kaugele. Aga kadastikus on meeter ka pikk maa. Õnneks jäi Siimu silm õigele asjale peatuma ja pääsesime siit notsude maalt edasi. Aitäh!

Laiu teisest servas tulles üritasime kõigepealt raja kätte saada - leidsime. See polnud küll selline maantee nagu lootsime, aga täiesti astutav. Peagi jõudime saare keskel asuva maja lähedusse, aga nähes seal suuremas koguses mugusid liikumas, pidasime targemaks minna veidi eemalt ringiga - läksime vasakult ümber aia ja see tegi meie teekonna muidugi taas oluliselt raskemaks - põldmarjade söömisele kulus omajagu aega. Aeglaselt, aga kindlalt suundusime siiski aardeobjekti - vana veski poole. Veidi otsimist ja saime ka nimed kirja. Siit edasi liikusime mööda korralikku metsarada põhja poole - meie paat tuli sinna vastu ja võime jätkata sõitu Saarnaki laiu suunas. Aitäh peitjale!

Kolmepäevase Hiiumaa laidude kajakimatka teine päev viis meid Hanikatsile. Veski juurde jõudmine oli paras ragistamine, eriti kuna olime lühikestes pükstes peale lennanud. Visadus viis siiski sihile. Leitud, logitud, aitäh!

See oli Hanikatsi esimene aare - paadimees tõi meid randa ning ragistasime läbi pilliroo ja läbi kadakate aardeni. Õnneks selle leidmine meie seltskonnale vaeva ei valmistanud. Seejärel oli aga karm ragistamine ja jalgraja otsimine, et jõuaksime saarel oleva majani. Kui juba saarel, võiks ju sealtki läbi käia. Põldmarjaväädid tegid korralikku pahandust, lisaks parmud ja sääsed ning põlvini rohi ja kadakad. Aga saime hakkama - maja hakkas paistma ja peale väikest tiiru majas, otsisime juba vägagi korraliku rajakese teisele poole laidu, et seal ka aardeleid kirja saada.

 1 

Siin laiul oli nii palju põldmarju, et teel aarde juurde ja sealt edasi järgmise juurde sai nii mõnegi pihutäie vitamiine manustatud. Tänud peitjale aarde eest!

 1 

Järgmine peatus: Hanikatsi. Meil ikka sajaga vedas oma kapteniga, kes ümbrust tundes oskas soovitada meile saarel mõistlikumaks liikumiseks kätte aaretevahelise teerajakese ning aja kokkuhoidmiseks teise aarde juurde mööda vett ka vastu tuli. Seetõttu pääsesime siin suuremate lahinguarmideta ja keset saart asuvas majas jäi aega ka ringiuudistamiseks. Siin tahaks isegi kord ööbida, näis, kas sellest mõttest ka kunagi plaan tuleb. Aarde eest Ingele aitäh, ühest aardest väikesaarel on parem vaid kaks aaret, eks ;).

Hanikatsil oli laidudest kõige rohkem võsa ja kõige kõrgem rohi, jalale sai nii mõnegi kriimu. Õnneks oli meil super paadimees, kes andis suuna paremate teeradade osas ning sõitis meile teisele poole laidu vastu, et me ei peaks võsas edasi-tagasi kõndima. Aardeni liikudes jäid teele suured põldmarjad, mis tundusid liiga ahvatlevad, et neist niisama mööda kõndida. Nullis sujus kõik kiiresti ja leid sai vormistatud. Aitäh laiule kutsumast!

 1 

Nädalavahetuse geotripil Naissaarel tuli teemaks, et võiks Hiiumaa laide külastada. Tuuleprognoosi vaadates tundus teisipäev parim päev ning panime selle esialgu lukku. Kuna prognoos oluliselt ei muutunud, siis teisipäev leidiski meid Salinõmme sadamas paadinahka täis puhumas ning Hanikatsi sai esimeseks külastatud saareks. Õnneks oli eelmisel päeval korralik lai rada sisse astutud ning koordinaati läks vaid lõpus vaja, kui tops kohe näppu ei jäänud. Peakas suundus naaberaaret otsima ning mina sõin saare põldmarjadest tühjaks ning logelesin niisama. Kõige olulisem on tabada õige seltskond ning hea ilm oli vaid boonuseks. Aitäh!

Paat Salinõmmelt vette lastud, sai see aare meie esimeseks sihtmärgiks. Õnneks oli päev varem rada ette tallatud ja nii sai mööda seda aardeni jalutatud. Tänud peitjale!

Hanikatsil polnud üldse nii mõnus jalutada kui eelmisel laiul. Karl rajas meile oma pikkade pükstega teed. Tuulikut märkasime alles selle kõrval olles. Aardeleid tuli kiirelt. Aitäh!

Aitäh!

Hanikatsi laiule maabudes otsisime sobivat teed kuidas nulli pääseda. Ma lükkasin, sel päeval esimest korda, kaasa võetud dressipüksid ujumispükste peale jalga, et oleks parem teistele teed teha läbi võsa. Sobivat teerada me ei leidnud. Seega proovisime kadakate ja kõrkjate vahelisel niiskel alal kohale jõuda. Lõpus tuli läbida ka veel üks tihe kadakavõss. Seekordse tuuliku juures otsisin ma sarnast peidukat eelmisele. Laur suutis vahepeal selle hoopis ise üles leida. Aitäh aarde eest!

Antud aardele lähenesime natuke vale nurga alt. Või no vähemalt nüüd ma saan sellest aru kui maaameti kaarti vaatasin :D Aga nulli poole pressides sai ikka peitjaid korralikult kirutud. Õnneks nulli jõudes oli asi selge, et miks aare just selle koha peale oli poetatud. Tänud!

Siin oli jälle tuulik ,null aga näitas mujale. Nii tegin tuulikust ainult pildi ja panime nimed logiraamatusse Tänud

Pärast 20 km jäämatka sumpasime läbi lume ja vee aardeni

Tegime kambaga väikese tripi Hiiumaa laidudele ja ühtlasi viskasime pilgu ka sinna tekkinud uutele aaretele peale. Sellest, miks kolm on peidetud neile laidudele kus karbid juba varasemalt olemas, me küll aru ei saanud aga ju oli siis nii tarvis. Veidi võsas ragistamist ja saime nimed kirja. Tänud!

 2 

Hanikatsi. Täna õppisin selgeks, et Saarnakist järgmine on Hanikatsi. Varem oli see laid vaid üks paljudest, mis paistsid kätte meie Hiiumaal veedetud suvede supelranda.
Paadimees teadis rääkida, et varem olla siin ka niidetud ja laidu korrashoitud. Kuid praegu on üsna metsik loodus. Alustasime matka laiul naaberaarde juurest. Sealt toob märgatav rada keset laidu asuva majani. See oli matka lihtsam osa :) Arvata võiski, et ega uuema aarde juurde veel teed ei vii. Nii tuli oma rada ise rajada. Kui jäime kõrgete torkivate ohakate kätte, siis edaspidi teadsime mida vältida ja sammusime rohkem pilliroo piiril. Hea et aardel vihje on, see tegi padrikust otsimise lihtsamaks. Kõrval olev vaatamisväärsus on omadega täiesti padrikusse kasvand. Ei osanud me teda märgata ei maa, ei mere poolt. Tänud peitjale!

hommik

Hanikatsi meie ootel

teel läbi Hanikatsi

Hanikatsi jääb nüüd meil juba seljataha

paadimees ootab

 2 

Istaki nah aardeni jõudmine oli käkitegu. Sealt hakkasime mööda rada risti läbi laiu astuma siinse aarde suunas. Pool teed oligi täitsa tore jalutuskäik, siis rada aga peaaegu kadus ning tuli sumbata läbi üle pea kasvava taimestiku. Krista jutustas eelmisel korral nähtud niidetud heinamaast, see oli täna vaid unistus. Ainult maja ümbrus oli hooldatud.

Teadsin, et alles nädal tagasi käis siin seltskond, lootsime leida sissetallatud rada, mis osutus aga lootusetuks, nii tuli hoone juurest aardeni rammida toore jõuga läbi kõrgete kõrvetavate ja kleepuvate taimede. Oh ja oh matkal tunne tekkis. Lõpuks jõudsime objektini, mida meile tutvustada sooviti. Logisime ja asusime tagasiteele, mis oli pisut parem tänu enda poolt mahatallatud nõgestele.

Maja juures tabas meid üllatav vaatepilt – kogu angervaksa võsa kohal hõljus paks udu, mis tekitas hämmingut. Muidugi polnudki see udu, vaid hoopis miljonid pisikesed lendlevad putukad. Sellest massist tuli nüüd läbi minna, särgist tekitasin nina ja suu ette maski, muidu oleks ikka üsna ebameeldiv olnud.

Tagasi paadis oli väga suur rõõm olla.

...
Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid

 3 

Startisime Saarnaki laiult 20.10 ja saabusime Hanikatsile 20.25. Randusime tuttavasse Allikasäärde, kivisid jälgides. Üits kolks tuli siin ootamatult, kõhualune sai vististi arme juurde. Seekord oli jalutamiseks merepõhi liivane, ei sikutanud nagu eelmisel korral, ei olnud savisegune. Merle käis ja leidis lähima aarde ja asusime rajal püsides maja poole teele. Notsud olid raja ääres pisut mättaid teisipidi keeranud. Nii kõrget angervaksa massiivi ma ei mäleta eelmisest korrast kohe kuidagist, mida täna majani jõudmiseks tuli läbida. Tarekese ümbrus oli kenasti ära niidetud. Meil oli vaja edasi astuda, aga selleks rada ei leidunud. Rammisime kõrges angervaksas edasi, parmud kaasa arvatud. Leidus nõgese lagendikke ja lõpuks me objektini jõudsime, mida olin vana kaardi pealt arvanud siin olema. Tagasi jälle kõrges angervaksas ja imeväikeste heledate putukate pilves. Kaugelt tundus, et heinamaale on udu tekkinud, tegelikult oli heledate väikeste putukate tihe koloonia. Tänaseks kõik, nüüd Kõrgelaiule laagrisse. Tänud peitjale.

 3 

13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Teise päeva kümnes aardeleid (24/30). Teekonda paadiga alustasime Rohuküla sadamast ja olime jõudnud leida nii aarded Hobulaiul, Seasaarel, Väike-Tjukal, Tjukal, Harilaiul, Heinlaiul kui ka Saarnakil.

Siin oli Krista varem käinud ja teadis meie paadikapten Mardile juhatada, kus nemad kunagi kohalikuga olid randunud. Aga enne seda saime sügavas vees sõites suure kolksu osaliseks, ehk siis oli miski suur kivi vees, mida ei leidnud kaardilt ega näinud silmaga. Etteruttavalt võib öelda, et ei midagi hullu, aga jäljed paadi põhjas on olemas, mida tuleb korrastama hakata. Randumine ise läks hästi ja saime üsna kuiva maa lähedale. Kuna mina olin juba väga-väga väsinud, aga ei saanud jääda maha aarde juurde minekust, siis vedasin ennast ka rajale. Olin nagu zombi, jalad ei kuuletunud ja vaatasin vaid otse ette, et rajal püsida. Saare keskpaigale lähenedes kadus jalgrada üle pea kõrguvatesse taimedesse. Lisaks oli õhk nende taimede sees ja kohal paks nagu udu üliväikestest putukatest. Siin enam teisiti ei saanud, kui tuli riie suu ja nina ette panna. Maja, mis paistma hakkas, oli matkajatele ööbimiseks. Oi kui hea seal oli - jahedam ja putukate vaba. Ja sellist korda ja puhtust ei ole ma küll üheski teises matkamajas näinud, mis selles tares oli! Siia oleks jäänud ööbima. Aga kahjuks jäi paat koos asjadega nii kaugele, et oleks tulnud veel paar korda seda teekonda läbida. Seega tuli edasi aarde juurde tee leida. Nüüd enam rada ei olnud. Väsinud jalad takerdusid igasugustesse liaanidesse ja taimedesse. Lõpuks ometi saime aarde logitud. Ja kui ma taarudes lõpuks paati jõudsin, siis teatasin, et mina rohkem paadist ei lahku kui vaid ööbimiseks. Kuigi ööbimiseks planeeritud Kõrgelaiu ja praeguse Hanikatsi vahele jäi veel vaid üks laid koos aardega, siis ka teised olid nõus, et läheme sinna järgmise päeva hommikul puhanuna. Seega alustasime sõitu ööbimiskohta - Kõrgelaiule. Aitäh aarde peitjale!

 1 

Saarnakilt tulles oli mõtlemiskoht - kas sõita mõlema aarde juurde paadiga võimalikult lähedale või võtta kaks aaret jalgsi. Valisime teise variandi ning parkisime end Istaki Nah! juurde, kus kogemata saare nii öelda sadam. Sealt läks hea tee majani ning edasi oli paras heinas tatsamine. Hakkasime jälle objekti küljest aaret otsima kuni lugesin vihjet. Siis läks kiirelt ja saimegi tagasiteed alustada.

 2 

Siia randudes mõtlesin sellest, kui väga on ikka vedanud, et puhkus ja nii ilus ilm ja soe vesi ja aarded ja tore seltskond ja hõljusin oma õnnemullis kui korraga Kaupo ütles: ,,Liisu, sa näed nii juba välja". Kristjan lisas: ,,Näed jah, nagu keedetud vähk!". Tõsi, kui ma hiljem autopeeglist end nägin, siis mõttes röögatasin ja ei saanud aru, miks kaaslased mind üle parda polnud heitnud. Vaatepilt oli tõesti suht jube, päike oli suurepärase töö teinud.

Kui peale komplimentidevooru ära sai randutud, siis oli meil kõigil tuju natuke niuniu, sest Hiiumaa laidude taimestik on ütleme nii, et Praegusel aastaajal võimekas. Pikariidelised hakkasid ees minema, külastasime vahvat saaremajakest, kuhu ma loomulikult elama tahtsin minna. Kaupo tiris mind edasi ja lõpuks jõudsime koordinaatidele. Koordinaatidelt leidsime tuttava objekti ning hakkasime esmalt seda poleerima. Siis luges Kaupo vihjet, natuke veel otsimist ja saigi leitud.

 2 

Istaki nah! juurest suundusime otse üle laiu siia. Kuni siiani ma aimasin, et mu jalad on niisked, siis siin sai nüüd selgeks, et mu jalad said märjaks. Allikasaare tee oli vesine ja see vesi peitis end lume all, seega kahjude ära hoidmise jaoks oleks pidanud enne jalanõusid vahetama või lendama õppima. Kuna meie geotuuri plaan siia tulekuks sündis üle öö siis polnud me end ka kurssi viinud, mis maja see oli, millest mööda astusime. Nüüd tagant järgi tarkusena oleks võinud julgemalt ringi uudistada. Aare sai leitud üsna nobedasti, nimed läksid kirja 12:05. Tagasi tatsasime nüüd juba julgemalt mööda vesist ala, sest päästa polnud enam midagi. Jalad olid meil märjad ja nüüd oli mõistlik neid liikumises hoida, et külm ei hakkaks. Siit edasi ootaski meid juba tänase laidude tuuri viimane sihtmärk - Saarnaki.

Tänud laidudele kutsumast ja taaskasutuse eest!

 2 

Selle aarde juurde lähenemissuund Tiigisuust üle Veski tiikide ja läbi roostiku ei olnud just parim valik. Aare ise jäi kiirelt silma ja kuna praamiaeg kiirustas tagant, siis liikusin jooksuga tagasi laiu serva jäetud rattani. 6/7 ja ees ootas viimane laidude seeria aare Saarnakil.

 9 

Retke kaugeim punkt Kõrgelaiul püütud, sai ometi nina keerata suunda, kuhu minekul tugev tuul kaasa aitas. Kohati rohkem kui soovitud isegi :o) Sest merejää oli pärast kahepäevast vihmaga lihvimist kõvasti siledam-libedam kui üleeile. Ning isegi mõlemad jalad maas hoides lükkas tuuleiil vahest ikkagi kergelt liikuma. Muide, täna Sarve sadamast startides installisin erandkorras kummikute peale ka kunagi kuskilt odavalt hangitud jääl kõndimiseks mõeldud libisemisvastased tallad nagadega päka ja kanna all. Aga juba Varessaarel nägin, et pooled nagad kadunud. Kõrgelaiult tulles suutsin ühe kummitalla tervenisti kuhugi märkamatult ära kaotada - kui keegi selle teekonnal juhtumisi leidma peaks, paluksin prügina kaasa võtta. Puudujääki avastades vabastasin ka teise jala ning tõdesin hämmastunult, et seal vaid tühjad augud järel, mitte ainsatki naga! Parajalt mõttetu toode ühesõnaga, kõigest kümne kilomeetriga kapitaalselt küpse.

Hanikatsi uuele aardele lähenemise variante oli põhimõtteliselt 3 - risti üle terve saare läbi paksu lume, suure ringiga põhja poolt või lõunast paaril korral kitsast maariba ületades. Ajanappusel eelistasin muidugi viimast, kuid samas meenus, et just siin küljes oli ju mingi liikumispiirangu tsoon. Käigu pealt sain selgeks, et Agariku sihtkaitsevöönd kadus nimekirjast 2015. aasta suvel, pealegi seal 6-7 meetri sügavuses vees kasvavat punavetikat poleks ma püsijääl kõndides niiehknii mitte kuidagi kahjustanud. Idanurga tiikidel läbi kõrkjate ragistades juba nägin, kuhu kutsutakse. Tänapäeval tõsine vaatamisväärsus lausa! Üht-koma-teist püsib seal püsti üsna ausõna peal küll. 15 minuti jooksul välistasin enda jaoks lihtsamad variandid ja läksin lõpuks tasahilju sinna, mida enne peidukohavalikuna uskuda ei tahtnud. Mõh - aga aaret ei näinud ikkagi. Hakkasin jälle graafikust maha jääma ning tegin veel "viimase ringi". No siis lõpuks leidsin - täitsa mõistliku koha pealt. Peitja vast ei pahanda kui täpsustan, et logimiseks ei pea üldse kedagi ega midagi ohtu seadma. FTF kell 10:21, aitäh, see koht oli tore üllatus!

Traction control malfunction

 2 

Testleid.

Saarnakilt ei suundunud me mitte otse Hanikatsi vanema "Istaki nah" aarde juurde vaid tulime laiu teise otsa, uut aaret peitma. Ingel oli kodutöö tehtud ja punkt enam-vähem paigas, mina aga ei teadnud midagi mida siit oodata.

Laiule lähenedes nägime ühte (arvatavasti varem märgatud) autot jääl sõitmas ja teist maa lähedal jääl seismas. Jahimehed. Üks neist veel seisis kalda lähedal, relv õlal. Eemalt kostis koerte haukumist. Me ei lasknud ennast kõigest sellest häirida, vaid asusime geopeitusega tegelema. Inge läks ees peitma, mina panin rahulikult räätsad jalga ja kui aeg käes, läksin otsisin aarde üles. Kuigi oli ka natukene eksitavaid radu, polnud lumega leidmine kuigi keeruline. Seejärel uudistasime natukne kohalikku vaatamisväärsust ja liikusime edasi laiu keskossa, kus mitu hoonet ees ootamas. Esimese hooga pikemat peatust ei teinud, vaid käisin otsisin "Istaki nah!" aarde üles, mis polnud lumega sugugi lihtne.

Tagasi hoonete juurde naastes piilusime ka peahoonesse sisse. Inge oli siin soojematel aegadel korra ööbinud ning oskas ringi näidata. Väga meeldiv maja keset saart.

Kuna aeg surus takka, siis seadsime sammud tagasi kelkude suunas. Kaldal kohtusime veel nüüd juba kahe jahimehega, kes olid saagiks metssea saanud. Rääkisime paar sõna nendega juttu ning seejärel juba kelgutasime edasi Vareslaiu suunal.