Kaevatsi laid - Hiiumaa laiud

No see oli päeva kiuslikum aare, no ei meeldi mulle okkad kraevahel. Õnneks saime ikka minema, tänud laidu näitamast!

 1 

Oli tore meeldejääv merereis ja laidudel matkamine. Suured tänud Anule korraldamise eest ja kõigile kes osalesid. Aitäh peitjale aarde eest!

Kaheksas aare Hiiumaa laidude vallutuste reas. Vot siin oli aare ikka väga hästi ära peidetud. Suure kambaga kulus lubamatult kaua aega, enne kui viimaks aare end paljastas. Aitäh!

Päeva kuues (ja viimane!) laid ning kaheksas aare. Siin tundus mulle juba, et tuleb mitteleid. No mida ei ole, seda ei ole! Aga muidugi oli. Kleone teravad silmad lõpuks märkasid. Oli see alles okkaline otsimisteekond. Mina üksi oleks ammuilma loobunud. Aga hea meel muidugi, et leitud.

Aitäh peitjatele ja kaasotsijatele! Selle leiuga sai terve seeria leitud-logitud, siis ütlen veel suured-suured tänud kogu seeria peitmise eest! Nii tore! Ilma selleta poleks meie vahvat merereisi ilmselt toimud.

 2 

Meie seltskonna nimed ja natuke pikem jutt on Saarnaki postituses. Päeva viimane laid paadiga. Kui siiani, kaasa arvatud kõrkjad, nõgesed ja kadakad, olid kõik laiud nii enam-vähem, siis Kaevatsi pakkus põnevust. Selle ümber tiirlesime silmad punnis mitu ringi enne, kui keegi märkas. Ma ei olegi kindel, kas äkki Kleone, Anu või Vanda. Igatahes saime topsi leitud ja logitud.

See hiljem peidetud topsike on justkui veidi "üle peidetud". Mikro metsas ja hästi peidus, kohas kus keegi peale geopeiturite väga tihti ei uita. Kindel, et ei lähe kaduma. Ragistasime eelmise aarde juurest kadakavõsast välja jälle rajale. Astusime selle lõpuni ja siis tuli ikaldus. Seal on miski tore piknikuplats kellegil ehitatud lähedale. Aarde leidmine eeldas rohkelt logide lugemist ja võsa vahtimist. Olime ikka loobumas ka korra kui selle "õige" nurga alt O märkas asja. Found it: 20.Jun.2024 11:26 Kaevatsi laid - Hiiumaa laiud, Nkt, õige nurk. Tagasi tulime teiselpoolt saart suuremat teed mööda. Selleni saamine eeldas veel väikest võsaragistamist. Siis nägime ära ka meid vaatava valge lamba ja kaks kena talukohta. Hooldatud majade ning niidetud muruga. Elanikud polnud veel pühadeks kohale jõudnud. Täname!

Siin oli tegemist meie retke parima jääga. Sile, sirge, kiire. Praam sõitis põhja pool. Kaevatsi oli kärmelt käes. Saar oli kohati uisutatav. Õnneks polnud siin haljastus suvistes värvides. Leid oli kiire. Aitäh!

Päeva viimane kaunikene. Meil mingeid kadakaid kriipimas polnud, sai kenasti nulli mindud ja siis hakkas tuttav ikaldus pihta, mida teisedki siin on kogenud. Tegime nullile tiiru peale. Siis tegin igaks juhuks kaugema tiiru peale ja siis nägin, et null on ikka konkreetselt kinni ühes kohas. Seega sai uuesti lähemale mindud ja põhjalikumalt hakatud uurima. Ega õnneks väga kaua otsima ei pidanud, kuigi objekt oli tõesti raskesti nähtav. Samas õige nurga alt tuli kenasti välja.

Võimas on näha kunagist talukohta ja et keegi suutis ja tahtis nii kauges üksikus kohas oma elu elada ja loodusega võidelda. Täiesti teisest rassist inimesed tunduvad olevat.

Aitäh aarde eest. Eks kunagi jätkab siis seda laidude ekspeditsiooni ja juba soojal ajal. Kaaps!

 4 

Võitlesin eelmise aarde juures kadakavõsast välja ja jätkasin mööda rannikuäärset rada, kuni tuli sisemaa suunas pöörata. Teel nägin taas lambaid ja peagi olingi nullis. Siin vaatasin puudekogumit küll seest-, küll väljastpoolt, siis uuesti ja siis veel uuesti. Vahepeal lugesin logisid ja kui kogu teadaolev info sai ühtseks kujutluseks sünteesitud, hakkas viimaks ka aare silma.

Tagasiteel leidsin, et nüüd on õige koht teha selle suve viimane ujumine, mis sest, et ametlik suvi oli juba mõni päev tagasi lõppenud. Pärast seda jälitasin lambaid, kes ei tahtnud teps mitte raja pealt ära minna, aga päris lähedale ka ei lasknud. Kuni märkasin, et üks lammas jälitab mind juba pikemat aega ka otse selja taga. Määää.

Tagasitee läbi mere oli sama sürr kui enne, aga mingeid ootamatusi ei esinenud. Oli tore täiendus elamustepanka, aitäh kutsumast!

Viimane ujumispaus

Nemad käisid ees

See hiilis selja taha

Kaevats on nagu suvesaar! Aitäh siia kutsumast. Kena soe ilm, sai ka meres ujumas käidud.

Lugesime teiste logisid ja tundus, et siin võiks kaua minna. Õnneks tuli leid kiirelt. Koordinaat on täpne, tasub koordinaati uskuda. Kena koht! Aitäh siia kutsumast!

Kui me olime tund aega otsinud, siis saime peitjalt tuge, et otsime õiges kohas ning ühel hetkel oligi tops käes. Aitäh!

Aega läks siin mehe moodi, lõpuks võlus Miki ikka topsi peitja suunamiste peale välja. Tänud aarde eest!

Selle aardega oli korralik ikaldus. Esiteks oli aardeni pääsemine suht nõme ja kriipis palju. Kohale jõudes lihtsalt ei näinud topsikut. Neljakesi otsisime ja otsisime, aga ei midagi. Natuke nadi oleks olnud sealt aga ilma leiuta ära minna. Alla me ei andnud ja lõpuks tuli ka leid. Nüüd sai rahuliku südamega tagasi paati ronida ja sadama poole sõita. Aitäh laidude aarete eest!

 1 

Hiiumaa laidude paadisõidu kõige viimane laid. Ja oh.. oli see alles laid. Kui see oleks päeva esimene laid olnud, siis see oleks võibolla jäänud samuti päeva viimaseks. Ma ei mäletanud 7 aasta tagusest külastusest üldse, et see nii hull koht võiks olla. Kõigepealt võtsime suuna vana aarde poole. Natukene saime käia mereääres mööda sissekäidud rada aga siis kui tuli võtta suund risti aarde poole, siis hakkas minema kõik allamäge. Koht kus oli siht, polnud alles enam muud kui kadakavõsa. Kõik said kriibitud, kraabitud. Ämblikuvõrgud iga kadaka vahel. Korralik kadakalabürindi kadalipp.

Kui vanem aare külastatud, juhatasin kõik kaaslased maa-ameti järgi korralikule matkarajale. No see matkarada oli parimal juhul kääbustele, kes käivad neljakäpukil. Taaskord kriipisime ja kraapisime päikese käes päeva otsa põletatuid kehasid. Naised tahtsid otsa ringi pöörata ja tagasi paati pääseda. Aga olime juba sellises võpsikus, et sealt polnud isegi enam tagasiteed. Ainult edasi. Motivatsiooniks oli, et viimane aare ja siis ongi kõik. Aarde lähistele jõudes läks lõpuks lagedamaks ja sai sirge seljaga nulli kõndida. Siis hakkas järjekordne ikaldus. Otsisime kambakesi seda aaret üle 20 minuti vähemalt. Teadsime täpselt mida peab otsima aga see oli nii oskuslikult peitu pandud, et mitte ühegi nurga alt seda silma ei jäänud. Kõik logid said ka läbi loetud. Kui mõne varasema aarde juures pääsesime ahastuse tekkimisest, siis siin jõudis see kohale. Kuna mitteleiuga lahkumine tähendanuks veel suuremat ahastust, siis pingutasime nii kaua kuniks lõpuks jõudsimegi aardeleiuni.

Et ahastus ja tüdimus saaksid süveneda, siis ootas meid ees päeva kõige pikem paadisõit ja seda veel vastu lainet. Üsna ruttu polnud kehal enam ühtegi kuiva kohta. Jalatallast pealaeni läbimärjad. Ainult Klaara oli Maire kaitsva tiiva all kuival. Varsti polnud abi ka enam sellest, et õues 28 kraadi sooja, sest läbivettinud keha ja tuul tegid päris ebameeldivat külma. Alles natukene ennem Salinõmme sadamast kui jõudsime Saarnaki paradiisisaare varju, kadus lainetus ja tuul. Õhk muutus jälle soojaks ja mõne hetke pärast olid ka kõik riided ära kuivanud. Sadamasse jõudes oleks nagu Kaevatsi laid ja sõit sealt tagasi sadamasse olnud nagu üks halb unenägu.

Pärast pikka päeva merel, läksime majutusse, pesime ennast puhtaks ja suundusime Suuremõisa mõisa hea ja paremaga endeid premeerima.

Aitäh peitjatele laidusid aaretega tähistamast!

Vana aarde juurest siia tulek oli paras piin. Kaardil olevad rajad olid üpris kinni kasvanud ja sealt läbi surumine üpris tülikas. Aga läbi häda kohale ikka jõudsime. Ja tuleks see viimane leid siis kiirelt. Ei...kohutavalt kaua otsisime seda tüütut topsi sellest tüütust võsast :D Õnneks Kristel ikka lõpuks leidis ja saime oma päeva viimase topsi kirja. Kokkuvõttes läks päev natuke liiale. Oleks võinud need kaks viimast laidu vahele jätta ja oleks palju parem tuju olnud :D Aga väikese paadikesega on asi päevaga täitsa tehtav ja Karl kindlasti jagab soovijatele toreda härra numbrit kes oma paati meile laenas. Siit laiult sadamasse sõit oli päeva kõige raskem. Natuke oli õhtuks tuult tõusnud ja samuti laine. Ja sõitma pidime sellele kõigele vastu, niiet väga kuiva kohta mul vahepeal enam ei olnud. Aga kui saime juba Saarnaki laiu varju, siis tuul ja päike kuivatasid riided kiirelt. Aga oli tore seiklus ja ma loodan, et kellelgi pole tahtmist nende väikeste laidude pealt veel kolmandat aaret peita. Ühest ühele piisab küll :D

Teekond

Maabusime selle aarde lähedale ja sumpasime läbi vee, kõrkjate, kadakate ja rohu kohale. Tee või tina aga aaret ei leia. Kuigi Margus selle alles talvel oli leidnud. Küll me katsusime kõiki oski liigutada ja igale poole pugeda. Hakkasime ükshaaval okkaid läbi kammima ja siis silmasime ka konteinerit. Tänud

Olime siin varemgi käinud. Teadsime, mis meid ees ootab. Aga et sel korral oli vesi mitu puhku pea nabani, oli üllatus. Kuulsime pärast ühe RMK töötaja käest, et praegu oligi eriti kõrge mereveetase, mida pole juba pikalt olnud. Aga meie olime erinevateks variantideks valmis, lihtsalt oli üllatus, et nii palju vett. Aitäh peitjale!

Meile tuttav teekond läbi vee. Kaldaäärsed olid läbimiseks üksjagu vastikud, laiema vee peal oli juba lust. Laiu peal suutsime valida sellise lähenemistee, et mingil hetkel võttis mind juba mõttes peitjat kiruma. Tegelikult olin ju ise topski. Ega nuga pole süüdi, kui endale näppu lõikan. Tagasiteel meenusid ka eelmise külastuse hetked ja kohad

 2 

Tänase aardetuuri peaeesmärk - jõuda Kaevatsile, sai täidetud. Eks aimasime, mis meid siin ees ootab, oleme ka varem siin käinud. Seega tuli end vastavate jalatsitega varustada, et mööda merepõhja parem oleks kõndida ja nii me end minekule seadsime. Päris mitusada meetrit ja päris palju aega kulus, enne kui me jalad taas kuiva maad puutusid. Kindlal pinnal oli jälle täitsa hea jalutada. Nii me siis laiu keskpaiga poole jalutasime ning olime üsna üllatunud, kui nägime, et me polegi seal ainsad. Laiul ühes talus olid inimesed pühi veetmas. Vahetasime mõned sõnad nendega, soovisime head pühade jätku ning marssisime oma eesmärgi poole. Ega see tegelikult nii ülemäära lihtne polnudki. Lagedamal oli jah kerge liikuda, aga kui kadakate vahele jõudsime, siis see on ikka paras džungel ning tee leidmine pigem keeruline. Lõpuks siiski läbi sellest kadakasest kadalipust pääsesime ning jõudsime sihtkohta pärale. Ei saa öelda, et aarde leidmine seal kerge oleks olnud. Kui olime juba mitu tiiru teinud ja ka kadakapõõsastesse pugenud ja aaret ikka eikusagil, siis sai logisid loetud ning paar vajalikku vihjet saadud. Siis vähemalt teadsime, et mida me otsima peame. Õnneks peagi siis otsitav ka silma jäi. Tagasitee valisime veidi teise ning tagantjärele saab öelda, et oli küll parem valik. Paar mõnusat tundi sai siin veedetud ning võisimegi rahulolevalt minna pühasid tähistama. Tänud aarde eest!

Tegime kambaga väikese tripi Hiiumaa laidudele ja ühtlasi viskasime pilgu ka sinna tekkinud uutele aaretele peale. Sellest, miks kolm peidetud neile laidudele kus karbid juba varasemalt olemas, me küll aru ei saanud aga ju oli siis nii tarvis. Siia tulime otse teise Kaevatsi laiu aarde juurest. Tegelikult oleks merd mööda mõistlikum. Tänud!

 1 

Siin läks juba kaua. Tegime puule mitmeid tiire peale, kuidagi ei suuda leida. Küsisime abi ning kuigi täpset kohta teada polnud, siis kogemata õnnestus Liisil varsti leida. Kui paadi juurest siia oli paksus heinas jalutamine, siis Kaevatsi vana aarde jalutamine oli juba hullem võsa.

 1 

Edasi kündsime siia. Nägime varemeid ja mõtlesime, et aare on kuskil seal, kuid oli siiski natuke eemal. Piinlikult kaua otsisime, otsisime ja siis veel otsisime. Mõtlesime, et ehk on maha kukkunud ja niitsime nõgeseid, et topsi leida. Lõpuks saime väikse õlekõrre, et natukenegi otsimispiirkonda vähendada ning peale veel mõningast otsimist tuli lõpuks leid. Läheb jälle seeriasse, et talvel on täiesti okei, suvel annab seda rohelust ikka läbi kammida.

 4 

Aarde avaldamise päeval, 20. veebruaril olime suusatamas ümber Kaevatsi laiu. Õhtul avastasime, et laiule on peidetud uus aare. Kahjuks pidime aarde otsingu edasi lükkama, kuna jääle minek oli muutunud ohtlikuks. Täna ilusal päiksepaistelisel hommikul tekkis mõte, et lähme Kaevatsile aaret otsima. Läbi vee ja muda Kaevatsile jõudes ootas ees paradiis. Alustuseks kontrollisime, kas ikka aastaid tagasi leitud aare on samas kohas ning seejärel suundusime käesolevat aaret otsima. Leid tuli suht kiirelt. Kindlasti lähme veel laiule tagasi.

 3 

Selletalvised nädalavahetused on reeglina möödunud rabades aareteni matkates. Möödunud nädalavahetusel osalesin aga Tartu suusamaratonil ja seetõttu jäi üks nädalavahetus vahele, mis tundus olevat paras tagasi teha vabariigi aastapäeval. Nagu Airi oma logis juba kirjutas, siis algne plaan oli hoopis minna Sorgule aga kui Hiiumaa laidude seeria üles tuli, siis oli selge, et plaani tuleb muuta. Ja ikka selliselt, et hommikul vara Hiiumaa laiud ja pärastlõunal Sorgu. Minul ja Allanil olid tavalised MTB rattad naastrehvidega, Margusel ja Airil aga rasvarattad ehk siis fätid. Jää oli korralik ja Kaevatsile jõudsime kiirelt. Aarde leidmiseks oli siin vaja Airi teravat silma, mis tuvastas aarde juba kaugelt. 1/7 ja jätkasime siit edasi teed Heinlaiule.

 17 

Plaan merejääd ära kasutada hakkas tekkima, kui sõbrapäeval Kikepera rabas aaretamas käisime. Kümne päevaga sain hulka targemaks, kuidas jää kandvust kontrollida, mida kaasa võtta, millised on ohud ja takistused. Uuriti erinevaid saite, sai loetud jääuisutajate blogisid ja kaevutud kappi, et kaasas oleks igaks juhuks kõik ja rohkemgi veel. Kuna aga minu eelnev merejää kogemus oli null, siis minu sees möllas tunnete virrvarr. Eesseisev tekitas minus suurt põnevust, kui ka hirmu. Mõned päevad enne oodatud vabariigi aastapäeva taandusid külmakraadid ja väljas oli suur sula. Arvasin, et nüüd jääb see plaan päris katki aga ühises vestlusaknas plaanipidamise hood ei vaibunud. Ebaselge oli ka see, kuidas jääl liigelda. Kas jalgsi, suuskadel, uisutades või ratastel. Kuna ilmaolud muutusid pidevalt, siis olid kõik variandid lahtised kuni viimase hetkeni. Ühtlasi tegime alles üks päev enne väljasõitu kannapöörde ja planeeritud Manija ja Sorgu vallutamisest sai hoopis Hiiumaa laidude vallutamise plaan.

Kui me Margusega 23.veeb pärastlõunal fatbike laenutama läksime ja terves Tallinnas oli samal ajal maad võtnud jääaeg ning kahel jalal liikumine vaevaline tegevus siis mõtlesin küll, et me vist ikka ei ole päris normaalsed. Õhtuks tilkusid kõik kamraadid Heltermaa hotelli, et järgmisel hommikul varakult startida.

Autod sai pargitud Sarve sadama lähedal oleva infotahvli juurde. Kätte oli saabunud tõehetk. Kas jää kannab, kuidas ratastel sõita saab, milline on jää seisukord. Kuni Margus asju kelgule sättis tegid Allan ja Ove juba esimesed rattatiirud merejääl ära ning jääolud kiideti heaks. Kui kõik see mees end jääle ajas võtsime suuna Kaevatsi laiule. Ka fatiga oli jääl liikumine eduline ja kardetud libedus muret ei tekitanud. Jää aga tundus mulle endiselt hirmutav, kuid vett ja lund oli sellel vähe, mistõttu jää pind enamasti hästi nähtav. Kuna mehed sõitsid ees ja kuhugi ära ei kadunud (loe: läbi jää ei vajunud) siis mõtlesin, et ehk ma neist ikka kergem ja kui kandis neid, siis vast kannab mindki. Teel esimese laiu poole piilus pilvekardina vahelt mõneks minutiks ka päike ja rohkem me teda täna ei näinudki. Mina aga jäädvustasin selle hetke fotole ja jäin teistest seetõttu maha ning hetkeks arvati, et ma olen kadunud. Aarde poole rühkisime otse läbi laiu, läbi sulalume ja kadakate. See oli esimene ja viimane kord tänasel päeval, kui me midagi nii tobedat ette võtsime. See kulutas ära hulga jõuvarusid ja määris riideid. Teiste peatuste puhul jätsime rattad laiu serva jääle meid ootama, kuniks me aaret otsimas käisime. Ove ja Allan olid oma normaalmõõdus ratastega ammu enne meid aarde juures, sest meil läks nende fatbike´de vedamisega üksjagu aega. Allani nägu reetis, et nad alles otsisid aaret. Kostus info, et me peame otsima NKT topsi ja nii, kui pilgu põõsa peale suunasin vaataski sealt mulle juba tuttav totsik vastu. Seepeale tuli ka Ove põõsa seest nähtavale ning tänane esimene sihtmärk sai logitud 8:33. Siin sai meile ka selgeks kelle värsketel jälgedel me liigume. Siit edasi võtsime suuna Heinlaiule.

Tänud laidudele kutsumast ja taaskasutuse eest!

 7 

Et tänast lühendatud tööpäeva vähemalt lõunast täie pühendumisega alustada saaks, tuli uuele pikemale jäätiirule startida puhta pimedas. Plaanisin kell kuus, reaalselt sain merele grammike enne poolt seitset. Minu jaoks sisuliselt poole öö ajal ka valgemal aastaajal, mõnikord lähen umbes sel ajal magama... Vähemalt avastasin õhtul Marko logist enda jaoks Sarve sadama olemasolu ja kuidagimoodi vedas sinna läbi roopasse sõidetud lobjaka madalapõhjalisega välja ka, mis tähendas staapi otse rannal, matkaplaani arvestades üsna ideaalses punktis.

Erinevalt eile õhtust, peksis täna tugev vastutuul teravate jääkristallidega vürtsitatud vihma näkku ning looduslikku valgust esialgu ei antud üldsegi. Kurssi hoidsin täiel määral gepsujoone järgi, pealamp valgustas jalgeesist ja ühtlasi aitas kapuutsi peas hoida. Logistiliselt tundus mõistlik otse aarde suunas risti üle Kaevatsi laiu forsseerida - pimedaga sügavas lumes müttamine ja kadakadzhunglist läbipääsu otsimine võttis kere kiirelt soojaks, mis oli mõnes mõttes positiivne ju. Sest suhteliselt paigal seistes aaret otsida sain ma siin ahastamapanevalt kaua. Üle poole tunni kindlasti. Koitma hakkas juba. Tegelikult probleem, sest tõsisemad distantsid + 4 topsi veel ees ootamas ja ise arvestasin max 15 min kohapealselt ajakulu per aare... Palju ei puudunud, et oleks päris lollustega tegelema hakanud - see oli mõttes viimaseks ponnistuseks lihtsalt vahele jätmise eel. Loetud sekundid enne mõtte teoks tegemist avastasin üsna kogemata konteineri õige lihtsast kohast. Kusjuures ei olnud ma siin sugugi esimene logija, ka teine testleiu järgselt mitte! :o) Aitäh.

 3 

Laiu juurde jõudes ja telefoni vaadates ei saanud esimese hetkega kohe arugi mis toimub. Kaardil oli ühe täpi asemel kaks, et siis uus aare avaldunud:). Ja mitte ainult siin vaid ka teistel laidudel, näiteks Vareslaiu ja Hanikatsi laiu uutest aaretest jalutasime me neist merel mööda just umbes sel hetkel, kui nad avaldusid :) Panime siis raamatusse FTF kirja ja olime õnnelikud :) Umbes pool tundi peale avaldumist, pole paha laiul oleva aarde kohta :) Tänud peitjale sellise meeleoluka hetke eest!

 2 

Testleid.

Pärast Heinlaiu aaret seadsime sammud Kaevatsi laiu, täpsemalt saarelevate hoonete varemete suunas. Mina olin saart juba soojemal ajal korra külastanud, kõndides läbi mere, eesmärgiga teist laiu aaret otsida. Sel korral õnnestus õnneks mööda jääd tulles kuivemalt pääseda.

Pärast pikemat otsa Kõrgelaiult Heinlaiule võttis see vaheetapp oluliselt vähem aega. Jätsime tõukekelgud kalda lähedale ja jalutasime saarele. Ühte ehitist vaid aimasime lume alt, aga teine jäätis vaatamata ülemise osa puudumisele mulje kui kunagisest korralikust hoonest. Kahjuks ei tea rohkem selle koha ajaloost.

Kui koht uudistatud ja ka aare leitud, läksime külastasime veel ka teist laiu aaret, mis Ingel veel leidmata. Ligipääsu leidmine oli sellistes oludes kõige keerulisem, aga kaart aitas siiski hädast välja.

Pärast kelkude juurde naasmist algas viimane etapp tagasi auto juurde. Hiiumaa küljele jõudes nägime esimest ja ainust kord lahtist vett merel. Õnneks ei lõiganud see me teed täielikult ära ja leidsime laiu kallast mööda liikudes sobiva koha kahe vee vahelt läbi minemiseks. Seejärel oligi veel vaid peaaegu otsetee tagasi sadamasse. Möödusime veel naabersadamast, mis mu meelest on kohe nii kõrval, et võiks samaks sadamaks lugeda.

Väga mõnus kelgumatk oli. Kokku tuli arvatavasti umbes 35km kogu ringi peale. Järgmisel paaril päeval andsid igatahes jalad tunda, aga elamus oli seda väärt.

Aitäh!