1 

Leitud ühes maoli kraavikukkumisega. Aitäh. Paber oli märg, aga kannatas veel kirjutada.

Vajab uut topsi.

 11 

Teadsin küll, et jäin sel talvel EST-jääekspressile tiba hiljaks. Otsustasin nii, et kui Ahja jõe ületusel päris ära ei upu, siis lähen uuema komplekti esimeseni välja ning vaatan seal, mis tunne edasise suhtes tekib. Nagu karta võiski, et tahtnud Rebassaare kraavi kattev jää sugugi sama hästi kanda kui suurel jõel. Kraavikaldad paksu lumekorra all üllatasid keskmiselt igal kümnendal sammul kas põhjatu ja märja auguga või vastupidi - nähtamatu künkaga, mis täpselt sama edukalt sammu kapitaalselt segi lõi. Lisaks otsustas Taara taevas lumepritsi maksimumile kruttida, raskeid laiu lörtsiräitsakaid langes kaela veel kiiremini kui põõsastelt pudenev lumi. Jeeli-jeeli sain esimese, see tähendab 17. topsini kohale, olles teel end muuseas vööni mudavanni kastnud ning kergelt üht jalga nikastanud. Niisiis tõesti, tänaseks aitas sellest rohkem kui küll, ülejäänu järele tuleb tulla teinekord. Hooldusvajadus jääb kehtima. Aitüma.

 1 

Tops ei pea vett ning aare ligumärg. Või siis tegelikult peab liiga hästi ja ei lase sisse pääsenud vett enam välja. Ühesõnaga, tuleks vahetada.

 3 

Viimasel paaril päeval olin ilmaoludel, lumekatte paksusel ja muul sarnasel silma peal hoidnud ning paistis, et kannatab jääle ronida küll. Samas Kärevere sillal - jõgi lahti. Tartus samuti. Kohale jõudes otsustasime ikkagi jääle ronida. Riskide maandamiseks jäänaasklid kaela ning MOB "meesüleparda" viskeliin kaasa, nendega peaks välja ronima küll, kui ikka ei peaks kandma. Kandis. Leid tuli kiiresti, aare oli kahjuks märg ja külmunud. Soojendasime peopesadega ning kuivatasime salfakatega nii palju, et nimed kirja saaks ja suundusime edasi. Aitäh!

Jee, viimanee.....

Vist viimase aja raskemad 5 kilomeetrit. Nautida ei saanud väga midagi, sest silmad pidid kogu aeg maas olema ja vaatama, kuhu astuda saab. Lisaks lõputu sõda parmudega. Aga noh, väljakutsena tehtav :D

(EST 22-17, meie kõndisime niipidi)

Me täname!

Plaan jalutama ilusa talveilmaga oli juba ammu, kuid tea sa ette seda jõge, on ta külmunud või mitte. Suvel mina siia rassima ei tuleks.

Viimased meetrid sõitsime vaikides, sest siis oleks nagu tühja sõidetud aeg. Kohapeal selgus, et paras oleks autoga lausa üle kimada, jääolud nii head. Osa turvavarustust jätsime kalameeste võrkude juurde maha, mina oma suured kruvid jätsin.

Tee aardeni oli kips-kõps, tänud kutsumast!

 1 

Ilus talveilm tundus igati sobilik siia jalutamiseks. Ahja jõel oli korralik jääkaan peal, mis nii viga, kõnni nagu mööda asfalti. Edasi jätkus jalutuskäik mööda kraavi. Hoog oli nii hea, et panime esimese hooga lausa aardest mööda. õnneks siiski mitte palju. Topsikule oli oma pesas meeldima hakanud, ei tahtnudki kohe välja tulla. Tundus, et keegi oli leidnud selle olevat hea koha oma kookoni tegemiseks. Igatahes logi sai kirja, eelmine kirje logiraamatus oli veidi enam kui pool aastat vana. Aitäh peitjale.

Mina otsustasin selle teekonna läbi teha plätudes. Sest oli palav ja tundus suht kuiv olema. Eks näis,mis ma sellest viie kilomeetri pärast arvan.

Leitud, pikemalt EST 1 juures.

Leitud

Kuni Marko rabas müttas saime meie Ovega talle pika tiiruga kajaki Ahja jõele pukseerimisega tegeleda.

Tänan peitmast.

Kahepäevase kajaki- ja rabaretke käigus sai kogu ESTi rada läbitud, mille käigus jäi vaid kurikuulus 26 leidmata, vaatamata sellele, et jäime selle kõrvale isegi ööbima. Ilm oli palav ja õhk eriti ei liikunud, aga maa peal oli tõenäoliselt olukord hullem. Paari-kolme aarde koordinaadid olid väga mööda, õnneks varemleidnud olid õiged koordinaadid lisanud.

Aitäh!

Kajakimatka teine päev algas esmalt uuesti EST26 mitteleiuga. Seejärel siirdus Marko rabaaarete lõigule ja Ingega koos võtsime Marko kajaki köiega sappa, et see pukseerida Ahja jõele. Pukseeritav kajakk aeglustas tempot tuntavalt ja vastutuules oli sõitmine ka füüsiliselt oluliselt raskem kui tavaliselt. Markol läks rabalõigu läbimine oodatust kiiremini ja ta sai meid Ahja jõe ääres pea tunnikese oodata.

Vasak kallas oli üsna tüma. Selgus ka, et mul on paremas kummius auk, kust tuli aegajalt sisse vesijahutust.

Kui ESTe plaanisime, oli selge, et tuleb minna suurema kambaga, saab sohu hargneda ega pea kuhugi tagasi kõmpima. Maastik 3 ja maa-ameti ortofoto näitab üsna matkajasõbralikku pilti. Peitja oli samas mineku eelõhtul vanematele üsna hullu pildi ette mananud. Otsustasime siis, et võtame paar tükki ära ja siis mõtleme, kas edasi või tagasi. Kuna kraav oli lai, kolasime alguses teine teiselpool vett. Parempoolne kallas (Kallile vaates) oli pisut kuivem. Esimene rabakas tuli kiirelt, aitäh!

Kui tüdrukud otsustasid, et nemad lähevad üle soo, vangutasin vaid pead. Olime eelnevalt hoiatatud, et see retk on teostatav vaid külmunud maaga. Kaasa haarasid nad räästad ja toidukotid. Kui me kolmekesi 15 juurest jälle kraaviga kohakuti olime, tegi Tiia kõne, et kas ootame neid tagasi. Tutki, neil juba neli punkti võetud ja meid käsutati teisele poole sood vastu. Olen ise mõningate aaretega kurja vaeva näinud, aga nüüd löödi küll tummaks. Tea, kellesse nad läinud on? Pärast ütlesid, et oli tavaline soine matk. Aga küllap nad ise oma muljeid kirjeldavad. Aitäh.

 2 

EST14 juures oli näha, et jõgi on lootusrikkalt jääs. Samas kalda ääres loksus jää ja kalda vahel vesi. Esimese sammu tegemine jääle võttis meil ikka veidi aega. Justkui esimesel kohtamisel, tead küll, et kuskile tuleb oma käed panna aga mis on see õige koht ja üleüldse kas on seekord see õige aeg.
Noh kui juba kahe jalaga jääl siis oli natuke kergem aga mitte täiesti. Mulle meenutas kulg vastaskaldale liikumist teatris vaheajal kohviku poole, kus kõik proovivad teha näkku ükskõikse ilme ja näidata aeglast rahuliku jalutamist, tegelikult üritab enamik võimalikult ruttu liikuda kohviku suunas.
Olles kaldaäärse veega kaetud jää, (seda veel roostikus) läbinud ja hüpanud maale oli ikka hea rõõmus tunne. Kallol oli julmust lasta ikka kõigil see õnnis tunne ära tajuda ja tulla siis välja mõttega, et läbi võsa ja teabmis jalgealuse murdmine on mõtetult raske. Lähme parem jääle tagasi ja kulgeme pikki jõge!!! Teadsin, et see on parim teevalik aga küll oli raske taas jääle tagasi minna... Sellel liikudes tajusin muidugi, et see on ju kiireim ja parim jalgealune päevas aga ikkagi jälgisime ja kuulasime jääd, et kas on ikka ohutu. Loomulikult oli jääl uudistamist muudki, isegi liugu sai lasta. Otsisime siis taaskord maabumise koha, sukeldusime võssa ja seejärel alustasime oma pikka kulgu mööda kraavikallast.
Nullis jätkus taas tegevust kõigile, kes käis topsi järel, kes logis, kes oli ilus.

 3 

Eile hommikul põhja poolt lõunasse sõites avaldusid selle EST-seeria uued aarded. Kui eelmised asuvad vee ääres ehk on külastatavad suvisel ajal mõne veesõidukiga, siis need uued mitte. Uued asuvad keset raba ning mingist paadist siin kasu ei ole, seega otsustasime hommikusöögilauas, et tuleme siia 14-nda juurde ja vaatame, et mis nägu jõgi on. Kui on jääs ja saab üle, siis tuleme siia neid uusi aardeid noppima. Kui ei saa üle, siis loomulikult ei tule.

Ei tahaks küll väga palju hõisata, aga see lai jõgi oli siin ikka väga kinni kaanetatud ja sile nagu maantee. Kui algul mõtlesime, et läheme lihtsalt üle jõe ja siis teiselpool mööda maismaad kulgeme siia aarde juurde, siis tegelikult läksime jõele ja jalutasime piki jõge peaaegu Rebassaare kraavini välja. Pelgasime, et kraavist võib tulla voolav vesi, mis muudab ka jõejää õhemaks. Igatahes, astusime jää pealt maale ja siis mööda maad veel veidi aega aarde lähistele. Kraav ise oligi tegelt selline kahtlane. Kohati oli jää peal, kohati oli aga nii palju lahtist vett, et üle kraavi ei saa. Siin aga oli vaja üle saada. Sai siis leitud üks sobiv koht ning kalpsasin üle aarde manu. Aardetopsi viskasin teisele kaldale logimiseks. Selle aarde FTF-i saime kell 11.11. Tänud aarde eest, liikusime edasi järgmise juurde.