Käbikuninga: Lõpetage ära!

 8 

Tegelikult olid ideaalsed tingimused ronimiseks. Väljas oli selline torm, et mets oli langevate puude raginat täis ning ametkonnad olid täie mõistusega inimestele andnud esimese ja teise astme tormihoiatuse. Ilmselgelt see meie kohta ei käinud ning seepärast ei tekkinud kahtlustki, kas minna proovima või mitte. Leidsime ainsa püsti oleva puu ning ootasime mõnda aega, et äkki paindub nii palju, et logida saaks, kuid natuke jäi siiski puudu. Köie saime turvaliselt mingi 4-5m allpool kasti jämedasse oksa ning otsustasime, et enam ei kõmmuta, nii jääb.

1. Sest tuul läks järjest tugevamaks

2. Sest kõigele lisaks läks pimedaks.

3. Kui kaua uimerdame, siis ei saa enam autoga metsast välja, kuna põgenemistee on varsti langenud puid täis ja sellega seotud kohe järgmine punkt -

4. Jääme nimelt viimasest praamist maha.

Liis ei mahtunud kohe sipukatesse ja porises veidike sel teemal, et kes krt see eelmine nirakas seal rakmetes on olnud? (peale pisikest arupidamist tuli välja, et tema ise, kui Saue tammiku karbi järel käis) ja kribis ülikiirelt üles. Mina sain iga natukese aja tagant rookida, et ma segan oma jauramisega ja pimestan lambiga. Muus osas läks kõik sujuvalt. Kaasas oli hunnik slinge ja muid vahendeid, millega ennast puu külge ankurdada. Ma arvan, et ma olin all rohkem närvis kui Liis üleval ja proovisin iga natukese aja tagant veenduda, kas kõik on ikka nii nagu vaja. Torm oli nii võimas, et puulatv käis järskude iilidega kolm-neli-viis meetrit ühele ja siis kohe nätaki teisele poole. Igatahes sai meil valitud parim päev ronimiseks ning hea tiimitöö tulemusena ka õnnelikult logitud.

Üks koomiline seik meenus veel, et üks tinaplönn jäi enne köit üles lastes okstesse kinni ja kiikus seal omaette, kuid sõrmeulatusse välja ei kiikunud. Mille peale see kirp seal puu otsas proovis mõnda aega seda suurt tümikat mändi kaasa õõtsutada, et äkki saab tina ka kätte. Nagu päriselt? Olgu öeldud et pärast saigi tina näppude vahele, kuid puu kaasa kiigutamisega ei olnud see küll mitte kuidagi seotud :D. Aitäh!

Kirp puul

Hetk varem

Hetk hiljem

Eelmine kord olid need kõik püsti

 9 

Nagu Miki tagantjärele märkis, siis oli meil ikka ropult õnne, et auto tormis murdunud puude tõttu paarisaja meetri peale saime jätta, mitte enam kui kilomeetri kaugusele.

Igatahes, peale väikest jalutuskäiku veendusime, et tõepoolest, kui ümberringi on korralik murd olnud, siis see puu seisab kindlalt püsti ja pole seda nägugi, et kuhugi ära murduks.

Egas midagi, hakkasime vaikselt ronimiseks ettevalmistusi tegema. Juba esimene katse õnnestus suurepäraselt, kui jätta kõrvale see väike pisiasi, et tina ei tulnud teiselt poolt alla ja pidime nullist alustama. Seejärel tabas totaalne ikaldus, mille jooksul läks vahepeal kottpimedaks ning kaks tina jäid puu otsa nagu kuusekaunistused rippuma. Ma hakkasin juba vaikselt alla andma, aga Miki kõmmutas edasi ja korraga oli tina üle alumise oksa.

Mõtlesime, et mis teha - proovida veel või minna esmalt köiega ja siis slingidega. Valisime teise variandi, nii et tõmbasin varustuse selga ja hakkasin kündma. Mööda köit oli igati okei minna, aga see hetk, kui üles jõudsin, siis võttis ohkama küll. Slingitasin ja vahepeal palusin(niivõrd kuivõrd räuskamist palumiseks saab nimetada) publikul vaikust ja mittepimestamist, ohkasin ja kordasin tegevust. Ega ei olnud üldse mugav slingitamine - palju jämedaid oksi ja tüvi ise oli nii jäme, et käedki ei läinud ümber. Seltsiks veel paras tuul, mis aeg-ajalt ümber puu klammerdudma ajas. Peale suuremaid ponnistusi olin üleval, õngitsesin mõlemad tinad puu küljest lahti, tegin vajalikud protseduurid ja seejärel oli vaja hakata laskuma.

Miki juhendas, et tõmbaksin köie üle kõrgema oksa, mida ka tegin, veendusin, et kõik oleks okei ja peagi olin tagasi maapinnal. Surusin käbikujulise krooni endale pähe ja tegelesin jalgade väristamisega, mille jaoks mul üleval aega polnud.

Tegelikult "leidsime" aga see va masuurikas oli seal mahalangenud puude vahel ainsa tormis püsti jäänud isendi küljes.

Ega tegelikult polnudki selle aarde ründamise plaani, pigem sai luuret tehtud. Vaatasime koha üle ja mõttes sai ka strateegia paika. Eks kunagi järgmisel korral vormistab asja ära.

 5 

Hiiumaale tulekut plaanides vaatasin muidugi ka siinse maakonna T5 aarde poole ja kuigi ma pole seni ühtegi selle seeria puud omapead vallutanud, tekkis mõte, et võiks ehk seekord proovida. Slingidega. Kristjan mu plaanist kuuldes pillas küll, et “Edu selle slingitamisel!” ja “Hiiumaa jaoks on korralikku slingivaru vaja” aga need laused siis veel mu entukat ei murdnud - Tarmo & Silveri näide oli ju ees ning oma kehvema vormi lootsin ära kompenseerida lihtsalt jonniga :D. Ning kuna Silveri pildilt paistis Tarmol kasutuses olevat vaid kaks sõlmedeta slingisilmust ja puu üldsegi mitte nii ülemõistuse paks, käisin soetasin Matkaspordist endale ka neid samapalju + ühe “igaks juhuks” veel koos paari karabiinidega ja tundsin, et olen projektiks ette valmistunud küll… :D.

Puu alla jõudes hakkas arusaamine, mida Kristjan oma märkustega silmas pidas, siiski reaalselt kohale jõudma :D; mu tutikad 180 cm slingid ei ulatunud tüve ümber isegi mitte otstest kokku ning kahte omavahel ühendades tuli neist muidugi puudus kätte. Samas loobumine oli ka kangesti vastukarva, seda enam, et Marit oli oma perega siia täna mustikale tulnud ja lubanud lahkesti Indyle seni seltsiks olla, kuni ma edasi-tagasi üleval ära käin. Sest poole pealt ma poleks ise sealt ju vajadusel enam kuidagi kiiresti alla saanud, koerale appi ja/või teda keelama…

Noh, kus häda kõige suurem… Puidust helikopteri juures olime Triinuga juba märganud Ove varahommikust logi, niisiis kribisin chatti talle kiiresti oma tervituse ja pigisolekust ning uurisin, kas mul oleks varianti paluda temalt kahte lisaslingi laenuks. Ove märkis mu plaanist kuuldes samuti, et slingitamine oleks siia üles paras väljakutse (kas te näete ka juba mustrit siin :D) ning lisas, et kuna ta on parasjagu 12 km kaugusel Kalestes ujumas ja ronimisvarustus samuti autos, võib ta meile appi tulla, kui ise ronin. Viiiiiiiiiii, no kas saab tähtede seis üldse paremini asju välja kukutada?! /rida naeratavate emotikonide märke/. Kinnitasin üle, et ise ronin ja varsti lisanduski puu lähedale teele parkima veel üks auto…

Edasi läks kõik väga kiiresti, eriti arvestades asjaolu, et värsket tuulemurdu oli kogu aardepuu alune risti-rästi täis ning liini puusse laskmiseks polnud kuskil ühtegi väga head sihtimiskohta. Peale neljandat katset jooksis köis üle suuremate okste siiski selliselt, et otsustasime selle paika jätta ning peale seda, kui Ove oli veel testinud enda rippumise, hüppamise ja kiikumisega oksa vastupidavust (too ei kõssanudki), sain mina alustada tõusmisega. Maapinnast kõrgemale jõudes ja alla vaadates hakkas aga siiski natuke jube - variant oli ju laual, et see oks, millest köis üle jookseb, osutub mu pikaaegse surve all ikkagi liiga nõrgaks ning viimane oleks tähendanud vabalangemist u 60 cm allpoole kuni järgmine, väga jäme puuharu oleks köie uuesti kinni püüdnud. Ja ma seda kukkumise osa nii väga ei kartnudki (boonuses olin korra taolise kiirlifti kogemuse juba kätte saanud :D) aga üks tuulemurru sakiline tüvekönt seisis ju ka üsna mu rippumiskoha lähedal (maapinnalt vaadates tundus küll olevat täiesti adekvaatses ja ohutus kauguses :D) nind selle vastu hooga halvasti sadamine oleks tõotanud meditsiinitöötajatele päris kindlasti kohe mitmetunnist tööprogrammi… Midagi, pomisesin siis palveid geojumalale ja vinnasin ennast hinge kinni hoides ja võimalikult vähe nõksutada püüdes ülespoole ning jõudsingi lõpuks kastini, ilma täiendavate häppeningideta :D. Üleval selle eest juhtus küll, tolle päeva üsna kõva tuul kiigutas puud päris arvestatavalt ning sabistamise tulemusel pudistasin alla kukutada nii karbis olnud ränduri kui karbikaane. Suuremat kahju sellest siiski õnneks ei tekkinud, ränduri oleksin nagunii kaasa võtnud ja kaane saatis Ove mulle uuesti köieotsaga üles :). Aga sellele ma küll ei oleks tahtnud mõelda, et mis siis, kui oleksin samasugune kobakäpp olnud slingidega siia üles tulles… :D. Nimesid mahtusin kriipseldama raamatusse esimese lehe viimasele reale (suht loetamatute varesejalgadena küll) ja siis oligi aeg puu otsast alla sõita :). Ja oi kui hea tunne oli pärast jälle kindlal maal olla…

Mis ma oskan rohkem… Aitäh Ovele meile lahkesti appi tulemast, varustust laenamast/üles sättimast ning logimist võimalikuks tegemast :). Aitäh Maritile seltsi eest ja loodetavasti väikesed mustikalised ei pannud tähele ega jätnud meelde kõiki neid sõnu, mida ülevalt kuulda võis, kui asjad alla kukkuma hakkasid :D. Ja muidugi suured tänud Kristjanile ja Simonele aarde eest, meie Hiiumaa tripp sai Lõpetage ära!’ga juurde kohe suure hulga adrenaliinivärvi :). Aga kui keegi veel seda aaret lähiajal plaanib logima minna (või muidu heategu teha sooviks ;)) soovitan kaasa võtta mootorsaag ja lõigata too tüvekönt maapinna juurest maha ning muust murrust ka vahetu puudealune puhtaks teha igaks juhuks; nii saaks koht kõigile turvalisem :).

 2 

Täna oli korralik õnnepäev. Hiiumaa laidude plaane tehes mainis Maris, et plaanib ka Käbikuningat uudistama tulla. Olin igati nõus talle seltsi pakkuma ja vaatama, kuidas see ronimine käib. Täna võtsimegi suuna aarde poole. Jõudes nulli, seisime silmitsi korraliku tuulemurruga, kuidagi ukerdasime puule lähemele ja algasid katsetused ronimiseks. Peagi oli selge, et sellise varustusega ronimine ei suju ning seadsime sammud naaberaarde juurde. Ühel hetkel meenus, et logide järgi peaks Ove Hiiumaal olema ja ehk ta laenaks meile paari asja. Maris võttis Ovega ühendust ja meie õnneks oligi ta meist u 10km kaugusel ning igati valmis aitama. Lausa lust oli vaadata, kuidas asjatundjad varustust ülesse seadsid ja peagi hakkaski Maris ronima, kes liikus ladva poole nagu vana kala. Müts maha! Mul oli seda kõike väga põnev vaadata, eelnev kokkupuude selliste asjadega puudus. Mõne madalama puuga oleks täitsa tore ka ise seda asja proovida. Suur aitäh Marisele, kes ka mind logiraamatusse kirjutas ja suur aitäh Ovele!

 2 

Hiirekuningas oli meil kaasas, aga ei olnud temast ka abi käbikuninga külastamisel. Tegelikult polnudki sel Hiiumaa puhkusel seda leidma ega mitteleidma tulla, aga hommikuse sünnipäevalaulu ajaks oli koogi peale mustikaid vaja, rannas neid ju polnud, nii sai varajane ärkaja teha korilusmatka koos virgutusmatkaga Korbimäeni ja tagasi telklasse.

Ei tea, kas saab traditsiooniks igal suvel siin mitteleidmas käia? :) Hiiumaal oli aga endiselt väga mõnus, ka mitteleiuga;).

 5 

Mul varustust kaasas polnud, seega tasus igati Tarmo ligi hoida. Meie ligi püüdsid ka Liis ja Kaupo hoida, kuid peredega liikudes käivad asjad ikka teistmoodi ja kodurahude huvides pole lihtsalt võimalik päevakavasse esimese asjana mõnda keerulist ja aeganõudvat aaret suruda. Küll aga mahtus see ilusti õhtustesse toimetustesse. Tarmo perega jõudis esimesena kohale. Ma oma pere ja ema pundiga saabusime väikese viitega. Oh sa poiss kus oli see alles tee ja aina hullemaks läks. Hea, et mu madalapõhjaline üldse ilma kadudeta kohale veeres. Ja tõesti, lõpetage ära. Miks märkida parklat sinna kuhu parkida pole võimalik! Nii me siis keset teed Tarmo autoga ninad vastakuti masinad seiskasime. Õnneks polnud just eriti populaarne koht ja kedagi sellega ei häirinud. Vapper Tarmo laotas juba varustust laiali ja valmistus slingidega rasket tööd ära tegema. Mulle täitsa sobis, oma kahe vigase näpuga poleks ma kindlasti seda enda peale võtta tahtnud. Proovisin siis muudmoodi kasulik olla. Harutasin köie laiali, kogusin kohvisoovijate ninekirja kokku ning asusin vett keetma. Tarmo oli vaevalt jõudnud paar meetrit tõusta ja mina autost toidukoti võtta, kui ilm üllatas meid korraliku paduvihmaga. Ruttu asjad autosse tagasi ning paremat hetke ootama. Vaesel Tarmol polnud ainult kuhugi pakku pugeda. Rähkles aga palja ülakehaga aina kõrguste poole edasi. Kuna poisil on tahtejõudu rohkem kui ära tarvitada jõuab, siis väga kaasa polnud ka mõtet tunda. Kui vihmapilv oli meist üle läinud, oli Tarmo juba poolel teel ning sain ka lõpuks lubatud kohvi keetma hakata. Ja selleks ajaks kui kohv valmis oli, paitas Tarmo juba kasti. Nii nagu lubatud, sikutati üks annus koffeiini ka puu otsa. Minu kiuste jäeti see ikka puu otsa ja kui Tarmo oli oma toimetamised ära teinud, tuli nüüd endalgi maha jäetud asjadele järgi ronida. Õnneks mööda nööri käis see juba palju lõbusamalt ja peagi olin ka mina logiraamatu kallal askeldamas, samal ajal tops käes sooja jooki lürpimas. Üks käbikas taas tehtud, päris palju veel siiski järgi, seega ronimist siin Eestimaa pinnal veel jagub. Lahkumine oli ooper omaette. Auto ümber keeramine osutus minu jaoks parajaks pähkliks. Kord hakkas irvitama esimene pamper, siis jälle tagamine. Tagatipuks murdus lahti ka põhjakaitse. Paari koksuga sai vähemalt pamprid tagasi paika. Põhjakate kummitab mind siiani vahetevahel kui suure hooga tuule alla võtab ja keset maanteed järsku ennast pahupidi keerab ning mööda maad lohisema hakkab. Need Käbikuningad meeldisid mulle rohkem mis mõne RMK platsi läheduses paiknevad. Aga mis sa teed, kõik aarded ei peagi ju ühte nägu olema. Aga tehtud ta sai ja paistab, et ka emale meeldis pealt vaadata kuidas poeg puu otsas turnib.

Kokkuvõttes vahva seiklus. Tänud peitjatele ja ka Tarmole, kes raske töö enda kanda võttis.

 6 

Kodus puhkuseks autot pakkides tõstsin loomulikult ka üht teist ronimiskraami kaasa. Rakulkat puht ruumi kokkuhoiu mõttes siiski kaasa ei tarinud. Vormsi mereseiklust arvestades hoifsime üsnagi madalat profiili ja siinse puu vallutamine tundus pigem selline võibolla millalgi õhtupoole. Päevased tuletornide külastused sättisid aga selle nii mugavasti marsuudile et võtsin julguse kokku et väike kõrvalpõige kokku leppida. Et noh pool tunnikest ja tehtud. Etteruttavalt võin muidugi õelda et pool tundi hiljem keedeti alles kohvi vett ;P Autoga muidugist kohe puu juurde välja. Kui nimitegelane tuvastatud siis suundusin ümberkeeramis kohta otsima. Mitusada meetrit hiljem sain siiski aru et tuleb leppida sellega mis pakkuda on ja geomobiil ringi keerata. Puu juurde tagasi jõudes tõstsin just varustust maha kui saabusid ka teised 2 ekipaazi. Ühet traksid ümber enda ja teised ümber puu ja tõuguralli võis alata. Silver pakkus et võib vahepeal kohvi keeta. Vaevalt sain paar meetrikest minna kui tõusis tuul ja tuli selline paduvihm peale et on kohe. Kõik kel võimalik pagesid autodesse varju aga oravat see ilm ei heidutanud. Kui see kõrvale jätta et nüüd kogu koorepudi keha külge kleepus, Oligi hoopis mõnus jahutus ;) Poole puu peal küsis Silver all et kes veel kohvi soovib, siis hõikasin et ma võtaks ka ühe cafffee latteee. Ja sõnapidaja nagu ta on siis topsini jõudes seotigi kohvitops kõie otsa. Milline filigraanne teenindus. Siin puuladvas maitses see kohvi eriti eksootiliselt ;P Kohvitermose ma sinna üles jätsingi et kohvimeister saaks ise ka tunda et see maitseb siin üleval hõredama hapnikuga kõrguses palju paremini. Peitjatele muidugi suured tänud ronimisdoosi eest ;)

Mmm kui maitsev kohv ;P

Käisime puu alla pöialt imemas ja üles vahtimas. Iseenesest võiks olla ka slingitatav, aga eks näis, mis elus ma sellega tegeleda tahan. Kuna Haldi nina jäi ka siiakanti, siis väga traagiliselt sellesse täppi tänasel päeval veel ei suhtu.

 1 

Veel eelmise päeva seisuga pidime seda aaret vallutama tulema koos Triinu ja Hannoga aga inimene plaanib ja jumal naerab. Kuna meile anti hommikul vara plaanide muutustest teada, siis krutitasime ka enda plaane ja tulime siia kohe peale hommikusi toimetusi. Lootuses, et pole veel nii palav. Palav oli siiski aga oli ka õnne. Õnne tulistada liin kohe esimese korraga paika ja veel nii hästi, et midagi paremat siit soovida oleks võimatu. Üle harulise ladva, mis jääb aardest mitmeid meetreid kõrgemale. Ronimisel samuti ühtegi errorit ei esinenud ja ladvas oli boonuseks veel ka jahutav tuulehoog, mis mind koos ladvaga kergelt kiikuma pani. Panin nimed kirja, pistsin ränduri tasku ja tunnike peale saabumist võisime kergema maastikuga aardeid noppima suunduda. Kniks ja kraaps peitjatele!

 1 

Kui juba tänane jalutuskäik siia tõi, tulime vaatasime ka käbikuninga üle. Aarde logimisest palju puudu ei jäänudki - kõigest umbes 20 meetrit :)

Korbi mäelt tulles sai imestatud, et miks see käbikuningas alla orgu on peidetud, mitte mägede kandis ohtrlat leiduvate mändide otsa, kust oleks kena vaade, mida nautida.. No jah, eks ta tõsi on, et mäe otsas olevad männid sellist kõrgust välja ei annaks. Ja eks see käbikuningas on siis lihtsalt rohkem puu otsa ronimise pärast siia tekitatud. Ja ilmselgelt täiesti õige nime saanud.. tõesti - Lõpetage ära!

Aardeni ronimine, peale Ove poolt tee loomist ja logiraamatu alla viskamist osutus miskipärast ootamatult väsitavaks. Osaliselt lükkan süü Korbi mäel kergelt välja väänatud tõuke jala kaela, kuid imelikul kombel ei tahtnud käed ka pikalt ülevalpool pead püsida.. võib-olla see merelt tulev nõiduslik ja külm udu ikka mingit uinutavat võimu eneses siiski kandis...

Tänan peitmast.

 3 

FTF leid

Hiiumaa sai laupäevaseks sihtkohaks valitud just Käbikuninga pärast. Ja Oliverile oli see esimene kord Hiiumaal, seega külastasime enne ja peale ronimist ka muid Hiiumaa vaatamisväärsusi. Inge ja MArkoga saime kokku juba Korbi mäe aarde juures ja jalutasime koos Käbikuninga poole. Köie ülessaamiseks tuli uue raskusega teha paar tühilasku aga kolmanda korraga oli köis üleval. Puu ise oli üsna ronimissõbralik ja kõigil oli peagi pesakasti juures käidud. Lõpuks panin ka Oliverile rakmed jalga ja lasime tal mõne meetri kõrgusel kiikuda. Oliveril tuli laskumisel Grigri kasutamine väga hästi välja ja varsti võib tal lasta juba kõrgemale ronida.

Oliveri esimene tutvus ronimisega

Oma madalapõhjalisega ehk nii kaugele ei sõidaks, aga sel korral tuldud sõidukiga sai läänest lähenedes üpris kenasti ära märgitud parklasse, kus parimal juhul kahele masinale ruumi on.

Seejärel jalutasime aardeni, vaatasime selle üle, aga jätkasime aja parajaks tegemiseks teekonda Korbi mäe aarde juurde, kus minu puhul läks kirja taaskülastus. Varsti saabusid ka Ove ja Oliver, kes samuti oma leiu kirja said, Käbikuninga juurde tagasi liikudes mõtlesime, et miks see koht hiidlaste poolt nii vähe reklaamitud on. Siia saaks igatahes huvitavama matkaraja kui praegu Rebasemäel on.

Kuninga juures oli paar korda vaja kada täpsust korrigeerida ja oligi nöör üleval. Ove ronis esimesena ja õnnestus kirja panna [FTF] kell 14.23. Ise läksin kolmandana. Kuigi puu tohutult kõrge ei tundunud, sai sel korral üles saamiseks ikka ennast mõnevõrra ära väsitatud - ehk oli asi selles, et jalgadega sai tüvest tuge alles peaaegu üleval olles. Ilmselt seotud põhjusel oli hilisem laskumine ka tavapärasest aeglasem.

Aitäh peitjaile ja kaaslastele!

 3 

Sobiv meme siia juurde: (juhuslik leid internetiavarustest)

On vast aare...

 1 

Käisime kõrval oleva aarde juures ja piilusime selle ka üle. Kui kellelgi tekib plaan koos abivarustusega kohapeale minna, võib teada anda, ehk oleme Hiiumaale ja saaksime liituda. Kuigi arvan, et minust ilmselt jääb see sinna.