RR: Manija

Tegime väikese laevasõidu Manijale, et üles otsida kolm saarel olevat aaret. Täna on jällegi mõnus soe ilm väikese tuulega. Tänud

Muuseumist saime soovituse ka saare esimese maja vaatamiseks. Õnneks kurja onu ei kohanud aga legend temast on jõudnud ka Eesti pealinna. Tänud aarde eest!

Tänud peitjale!
Veetsin väga meeldejääva ja meeleolukad paar tundi siin saarekesel. Sattusin nägema vesipüksi esimest korda elus ja selline kontrastidega ilm oli tegi vaated veel ilusamaks.

See oligi viimane leidmata aare Manilaiul. Aitäh peitjale.

Manija saart avastades vaatasin et oo, siin on ka aardeid. Siis väike põige kõrvale ja jäigi mäppu :)

Leidsime!

Endiselt oleme alles teel Kihnu, seekord aga juba väikse merereisi kaugusel. Lõpetasime saare kaugeima otsa külastamise ja jätsime siinse aarde viimaseks. Õnneks jõudsime siia just 15 minutit enne praami väljumist, nii et viis minutit jäi veel aegagi. Me nägime õnneks vaid lambaid, mitte rahuarmastavat kohalikku. Aitäh peitjaduole meid pisisaarele kutsumast! Aare kenas kombes.

Kuus aastat tagasi käisime siin saarel ja selle ajaga on asju arhiivi läinud ja samas ka uusi tulnud. Saarel erilisi muutusi vist toimunud pole. Aga oli tore taas see jalutuskäik ette võtta. Tänud!

 1 

Lasime endid Manijale viia ning hakkasime aarete poole astuma. Parasjagu jõudsime kõik kolm üles leida, mis meil enamusel leidmata olid. Ja läkski 1,5h aarete juures käimisele. Parajalt oli Mannini veel aega, et viimane aare üles leida. Lambad määgisid, päike paistis ja üldse oli kena olla. Aitäh!

 1 

Siia oli mul plaan jõuda eelmisel suvel. Inimene planeerib, jumal naerab selle peale. Järgmine katse oli märtsikuus. Väljas oli selline mõnus tuulevaikus ja kuna paar päeva varem oli olnud korralik maatuul, siis olin veendunud, et hea sile jäävaba meri. Täpselt see, mida vaja. Tegelikkuses oli kohale jõudes paks udu, merel nägi 50m kaugusele ning meri oli selliseid 50x100m jääplaate täis. Mis ei sega loomulikult paati täis puhumast ja merele suundumast. Liinipaadi välistasin juba eos, sest saar on ju siinsamas, alla kilomeetri. Teele. Sõit oli nagu piimas, kaardi järgi ja teosammul jääpankade vahel, mis aeglaselt liikusid omas tempos. Täiesti nagu teises maailmas oleks. Saarega läks muidugi kehvasti, sest saarel oli korralik jääkrae ümber. Peal kõndida ei saa ja paadiga kaldasse ka ei saa. Kõige lähemas kohas jääb ikka oma 150m puudu. Randumiskohta otsides jõudsin poole saareni, siis juhtus see, mida ma kartsingi. Tõusis kerge meretuul, puhus udu minema ja hakkas merelt mingeid 100x100m jääpankasid saare ja mandri vahele tooma. Nüüd läks kiireks. Tuli välja, et see meri ei olnudki inimtühi vaid seal oli veel 6-7 kalapaati, kes jätsid munemise ja kõik nagu üks mees hakkasid Munalaiu poole vudima. Koomiline vaatepilt, mida ei tasunud väga kauaks imetlema jääda :). Paat kokku ja mitteleid.

Katse kaks, mandril 30 kraadi sooja. Kogenud kapten Simpsu ja madrus Miki puhusid paadi mulle tuttavas kohas täis. Munalaiu sadamas küsisime veel randumis ja sildumisvõimaluste üle ning meil lubati saarel kaikohta kasutada. Super! Täna oli natuke keerulisem ilm, kuna tuul puhus sellise üsna ebamugava nurga alt, laine pritsis koonu märjaks ning sildumine labürindis oli selline hea test "kui hästi tunned oma paati". Milles seisnes probleem? Kui tavaliselt on hea lihtne, lähed pealetuult, hoiad vaikselt käiku sees, et juhitavus säiliks ja lased ennast tuulel õigesse kohta puhuda. Seekord oli tuul selline, et juhitavuse säilimiseks tuli liiga kiiret hoogu hoida ning see koht, kus pealetuult läheneda, oli paate täis pargitud. Ja, kõigele lisaks olid kohalikud majavärvijad kogunenud kaldale vaatama, kuidas vurled hakkama saavad :D Et ikka pinge säiliks. Oleks siis ühtlane tuul, aga see puhus, puhus ja siis lajatas puhangu, mis viskas paadi paar meetrit kõrvale. Ja siis puhus jälle. Mõnus.

Lahendus nägi välja nii, et tiksusime eemale ja tegime selle mustri paar korda läbi. Siis akvatooriumi tagasi, kahe paadi vahelt läbi, 3 sek täiskäiku purjeka suunas, 2 sek külg ees vastaskai poole, siis käik välja ja puhang viskas meid lipsti täpselt õigesse kohta. Kohalikud ronisid pettunult redelile tagasi ja pühendusid maja värvimisele ning meie kobisime võidukate nägudega kaldale.

Aare. Selline lihtne leid möödaminnes lahedate lammaste seltskonnas. Simpsu logis, ma nosisin peotäie pihlakaid põske pista ja siis inisesin järgmised viis minutit, endal pisarad silmas. Oli see alles kraam! :) Aitäh peitjale!

Kevadine mitteleidmine

Kohalik

Ei ole kohalikud

Võta mind ka kaasa!

Tänud

Huvitav teostus, Suvel on Manijal ilus. Tänan.

Peale geojaani oli plaan kajakiga ennelõunasel ajal Manijal kindlasti ära käia kuna pärastlõunaks lubas tuule tugevnemist. Paar aastat tagasi käisin Manijal ja Sorgul üle jää rattaga, täna siis kajakiga. Järgmine kord vist peab Manijale minema ujudes. Saarem randudes alustasin sellest aardest. Leidmine oli lihtsamast lihtsam kuna kast oli juba eemalt näha.

 1 

Nädalavahetuse põhiprojekt nr 2.

Sattusime tulekuga hullumeelse ilma otsa aga liigutasime ka ennast siis selle võrra kiiremini :D. Esimene peatus oli siin, märkasime kõigepealt aaret ja seejärel eilseid jälgi. Toreda, lihtsa ja käepärase teostusega aarde ning saarele kutsumise eest oleks hea meelega südame andnud, aga mul on kõik fp’d otsas! Aitäh peitjatele RR-i’ka eest, kogu see sari tervikuna on väga mõnus :).

 5 

Kui me hommikul Pärnus oma silmaluugid avasime, siis tormas õues hull maru ja vastu aknaklaasi peksis märga lobjakat ja vihma vaheldumisi. Iga normaalne inimene oleks leidnud mõne tubase toimetuse, aga meil oli plaan ja seda muuta me ei soovinud. Plaan minna üle jää Manilaiule.
Kõige õigem oleks vist olnud rõivastuda suurde kilekotti, kuid me siiski jäime oma natuke vähem veekindlate talveriiete juurde. Munalaiu sadamahoonesse astudes vaatas piletineiu meid nagu ilmutusi ja tõdes, et sellise ilmaga siin rohkem nii hulle inimesi pole. Siiski näitas ta meile suuna kätte, kust hommikul ATV üle jää on käinud ja lisaks mainis, et umbes kahe tunni pärast peaks Manilaiult tagasi tulema ka graafikujärgne praamireis. Jätsime selle meelde ja sammusime jääle. Tuul oli vastu, sadas mingit märga torkivat ollust, mis mõne hetkega meid läbimärjaks kastis. Saarele jõudes nägime välja nagu oleksime talveriietega dušši all või ujumas käinud. Samas olime õnnelikud, et kohal olime ja esimesena saigi suund just sellele aardele võetud. Kuna nutiseadmeid ei tahtnud kogu aeg märja käes taskust välja võtta, siis esimese hooga põrutasime õigest kohast mööda. Kiirelt suunda muutes nägime ka eelmise päeva jälgi. Tore algus Manija tuurile oli tehtud. Aitäh!

Läbimärjad ...

... aga ikka rõõmsad

 3 

No Manilaiule jõudmine läks küll eriti napilt. Äärepealt oleks Kihnu poole purjetanud, mis tähendanuks, et esmaspäeval oleksime töölt popipäeva teinud ;)
Läks aga õnneks ja viimasel hetkel saime teada, et Manilaiule see praam ei lähe. Tõmbasime kõhud sisse, tegime end kergeks nagu lumehelbekesed ja hõljusime üle mere ;)
Tänud taas siia kutsumast. Ja aare oli ka toredalt temaatiline :)

Vaade merelt

Naabri Valve

Vaade Sorgule

❤❤

Kohalik arhidektuur - leia 3 maja ;)

 2 

Üle jää kõndimised on võrratud talvise geopeituse osad. Varemkülastanute logid viitasid, et siin saab seda seegi talv nautida. Kõne sadamasse kinnitas, et isegi autodega pidi jääpeal kulgemine toimuma, seega OK minek.
Sadamas laaditi praami kõhtu täis, kiired küsimused ja vastused, et jah 5 min pärast start, pileti saab ka praami kohvikus lunastada, otsustatud - teeme ühe otsa praamiga. Kogemata küsiti meilt just enne praamile astumist, et kuidas ja millal tagasi tulete. Ühmasin, et üle jää muidugi. Imestusega vastus oli, et kas tõesti Kihnust!?! Oh saa pagan! Nii vähe puudus, et oleksime end enne pühapäeva õhtut ja pimedust Kihnu pagendanud. Mõnikord ikka veab kah.
Suundusime siis ikkagi jala üle jää, näkku tuiskav tuul ja silmis Kihnu poole haihtuv praam.
Olid vahva kulg ja õpetlikud hetked.

 2 

Kui me siin veidi vähem kui aasta tagasi käisime, siis nägime kuidas meiega paraleelselt vast veidi vähem kui 100m kaugusel liikus ka Kihnu Virve. Praam siis. Täna Manijale tulles oli Virve randunud just Manijal ning kui oli sealt täpselt ühe kaubiku endale lastiks võtnud, lahkus mandri poole.

Meie aga trotsisime külma tuult ja keerasime maabudes oma saapaninad siia suunda, et see aarde leida ja nimed kirja panna. Edukalt. Aitäh!

 1 

Alustasime siis pikkade jalutuskäikude sarja, mille peamiseks põhjuseks jäätunud veed. Kõle ja lõikav tuul oli minnes vastu, aga kiire leid tegi tuju heaks.

Tänud peitjale !

Logisime saare viimase leidmata aarde ja asusime tagasiteele. Aitäh!

Lao sadamast Manijale tegime kajakidega väikse aerutamise ja siis patseerisime kuivakates mööda saart ringi nigu sügisesed punased õunad.. või pihlakad :D

Tänan peitmast.

Leitud, logitud, tänan!

Viimane täpike Manilaiult. Meenutasime aegu, kui aarded olid traditsiooniliselt mudased ja puujuure all. Nüüd enam nii pole. Vahva aare. Aitäh! Muidex need puud, mis aarde juurest paistavad on saare suurim mets, teadis metsaomanik meile pajatada.

Leitud tänan!

Tänud toreda seeria eest.

Munalaiu sadamast algas meie ülivinge kolmapäevane mereretk. Esimeseks päevaks oli kapten meile planeerinud Manilaiu ja Kihnu. Suurepärane suveilm paadiga merel seiklemiseks. Pärast kiiret sõitu alustasime päeva Manilaiul 6,6 km jalgsimatkaga, pilvitu taevas ja sooja mõnusad 30 kraadi, oli tore jalutuskäik.
Siin ka esimene tutvus RR-seeriaga.
Aitäh!

...

Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond :)

1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid

13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Esimese päeva esimene aardeleid (1/30). Alustasime oma paadiga Munalaiu sadamast. Manija oli kuum-kuum ja tühi. Kõik sealsed inimesed ja loomad ja linnud olid troopilise õhumassi eest peitu pugenud. Ainult neli geopeiturist turisti jalutasid saare peatänaval higiniredest nõretavatena. :) Aitäh aarde eest!

Munalaiult Mardi juhtimisel möödusime paadiga keset vett töös Plutost. Peagi Manilaiul esimene leitud palaval suvepäeval. Tänud peitjale.

Manija viimane täpp. Igati ilus saar ja koht, kuhu kindlasti tagasi tulla. Ainult et siis lihtsalt chillima. Väga meeldisid alpakad ja pink, kuhu teekäijaid puhkama kutsuti. Samuti tekitas positiivse emotsiooni see, kui korras Manija majad on.

Meie just sinna rahuarmastava kohaliku liivaranda oma SUPid parkisime, aga õnneks kedagi teisipäeval ei kohanud. Ainult lambaid ja nemad olid toredad. Saigi saarekülastus tehtud ja jäime rahule. Tõdesime, et autoga 3km läheb väga ruttu, jalgsi aga võtab aega. Manija külastus tundus üldse kiire sutsakas, aga tegelikult võttis umbes 3 tundi.

Leitud Manilaiu-Kihnu tripi käigus.

Tagasiteel sõitis meist mööda kohalik ühissõiduk, mis mitme talu juurest puhkajaid tagasi sadamasse viis. Meie peale ei mahtunud ja vantsisime ise tuldud tee tagasi. Imetlesime veelkord alpakaid, pullikesi ja kitsi ja logisime saare viimase aarde. Aitäh!

Oletasin, et peab ronima, aga sai kergemalt kätte. Aitäh.

FTF kell 11:40. Oli aeg, kui Manija saar oli geopeiturite poolt täiesti nö. avastamata. Siis täiesti juhuslikult tuli FB-s jutuks ühe teise geopeituriga (Kadri) just Manija saar ja selle avastamatus - sinna ju lihtsalt ei minda, kuna puuduvad aarded! Mina olin küll saarel korra käinud vaatamata sellele faktile. Siis käisin välja mõtte, et ma ju võin järgmisel korral mõne aarde sinna poetada. Saabus 2014. suvi ja siis sattusin peitmise lainesse. Pärnust sai suurem hulk karpe jm. varustust kaasa ostetud ja edasi saartele. Manija, Kihnu ja Ruhnu said kõik 4 aaret. Ruhnul oli tollal vaid üksainus aare. Hiljem olin sunnitud 2 aaret Manijalt kõrvaldama, kuna üks sattus tulevase lamba-aediku kohale ja teine lambavärava taha. Seda poleks aga osanud uneski näha, et ma saan kord isegi siin teiste peidetud aardeid otsida. Nimelt Manijal elav Mark Soosaar oli negatiivselt meelestatud uute aarete peitmise suhtes saarele. Rääkis, et saare elanikud ei tahtvat siia igasugu võõraid külalisi jne. Eriti kardetavat vist välismaalasi (lätlasi näiteks). Nüüd siis uue RR seeria raames ilmus ühel naljapäeval nii palju uusi aardeid Pärnumaale, et seda võis lausa aprillinaljaks pidada. Silma hakkasid uued aarded ka Manijal ja Kihnu saarel. Et siis mida asja? :D Kuna järgnevad päevad pärast aarete avaldumist olid sobivasti lihavõttepühad, siis tekkis mõte üks tuur teha. Saingi Kalle nõusse ja nii võtsime eesmärgiks külastada Manijat ja Kihnut. Pärast Manijale saabumist oli loogiline käik võtta esimeseks lähim aare. Me imestasime, et ükski teine geopeitur polnud saarele tulnud. Ometi praamigraafik oli nii soodne, pakkudes 1:20 aega kõik Manija aarded läbi jalutada. Ilm oli super ilus, päikesepaisteline ja üsna soe. Tuul nõrk. Manija nimelise aarde leidsime üsna kiirelt, kuna jäi raagus puu tõttu hästi silma. Igatahes oli vahva, et polnud niisama paljas pet-toorik rippumas, vaid oli temaatiliseks muudetud. Kirja läks esimene logi. Tänud peitjale!

FTF 11.40 Minu Manija esime külastus, Ilus koht, suvel kindlasti tagasi tulema