Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud Viljandi järve Kitsaskaela ehk ka Järvekaela vahetusse lähedusse. Oli plaan päris kaldale panna, et oleks võimalik ilusat vaadet nautida mõlema järve otsa poole, kuid see oleks olnud totaalne"võsakas" pluss korralik mäda maa ka veel. Aga kui Sul on soov siiski seda vaadet nautida siis varu aega ja kannatust ning võid selle kadalipu puhtalt huvi pärast läbi teha... Talvel on muidugi jääd mööda võimalik sinna minna aga siis pole vaade päris see mis suvel.
Järve pikkus on 4 km, suurim laius 450 m, vähim laius järve keskosas (Kitsaskaelas) 120 m, suurim sügavus 11 m.
Aarde leidmiseks võta kaasa kummikud ja kui oled lühemat kasvu, siis ka sõbrakäsi. Kuival suvel peaks olema võimalik ka ilma kummikuteta hakkama saada. Aardes on olemas ka pliiats. Edu otsimisel!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: võsa (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC98B8H
Logiteadete statistika: 68 (98,6%) 1 1 1 1 0 0 Kokku: 72
Jalutuse algus aardeni mööda Valuoja niidetud serva paitas hinge peale ellujäämismatka Idioto Topografico, kus sai sõpradega 3.5 päeva koos veedetud ja südamel olnut avatud. Ümisesin Dingo lugu "Autiotalo" - "Ja se minua niin ravistaaa". Alles lõpus, viimsed paarkümmend meetrit tekitasid hämmingut, et miks siin ja lõpuks, et miks NII pisikene, sest siia mahub ju ometi hulga suurem ja ei kaoks ka kuhugi. Kes see siia ikka satub. Isegi paadimehi aarde juurest ei paista (ja-jah, lugesin ka kirjeldusest, miks). Aitäh.
Tulin 27nda juurest otse. Kõik oli tore kuni päris lõpp, kus pidi läbi murdunud võsa trügima. Aitäh!
Nr 27 juurest tulles suutsime kõigepealt ühe metskitse võsast liikvele ehmatada. Seejärel lasin kaaslasel natuke nõgesebuldooserit mängida - hea kui vähemalt üks kahest pikki pükse kannab:) Võssa jõudes jätis GPS silmad võsaveerele, mistõttu keerutasime jupp aega ühe toominga all, enne kui ma õiges suunas edasi ragistasin ja lõpuks aardeni jõudsin. Aitäh!
Tsiisas küll, mida kohta. Joonelt aardele suunda võttes jõudsin 17 meetri kaugusele ja kuna edasiminek tundus suht keeruline, läksin paremat lähenemisteed otsima. Leidsin ma jee. Samasugune patsik, aga aare 30 meetri kaugusel. Läksin siis tagasi oma esimesse stardipunkti ja hakkasin pressima. See mis seal jalge all oli, vesi või muda või mätas, polnud üldse enam oluline, oluline oli end läbi selle rägastiku pressida. Kontpuu oli oma võrsed ikka nii sasipusasse keeranud, et mõni ikka takerdus jalgadesse või haaras mütsi möödaminnes peast. Paar päeva tagasi käisin Tallinnas linnadžungli nimelise aarde juures, nooh, see oli ju jumala lapsemäng siin pakutavaga võrreldes. Aga käidud sain ja isegi tagasi sain, kuigi esialgu ei saanud enam muffigi aru, et kuhu poole ma need 17 meetrit küll pressima pean. Tõeliselt hea meel, et suvel siia ei sattunud ja sellegi üle, et tehtud see ragistamine siin. Tänud peitjale ektreemsusi pakkumast ja aaret peitmast
Tuli natuke lähenemis teed otsida, ei tahaks mõeldagi kui siia suvel tulla xD
Tänaseks tiirutamiseks valisime Viljandi linna. See siin oli meie aarderetke kuues leid :) ..oh jah, no oli alles teekond sinna aarde juurde. Mõnus metsik loodus keset linna :)
Aitäh peitjale!
Suvi on kuiv olnud piisavalt, et sain siia ilma kummikuta tulla. Matkasaapad olid muidugi servani ligased lõpuks. Kena võsa ja nõgeseid suhteliselt vähe. Ja päris järve kaldani jõudmine ei võtnud poolt tundigi ragistamist. Soovitan. Aitäh peitjale.
Viimased paadimehed on pikalt oma aega pidanud ootama. Täna sai kõik kättesaadavad üles leitud.
Tänan peitmast.
Kummikuid siin vaja polnud ja Indreku pikkusest oli aarde kätte saamiseks küll. Koht tundus eemalt selline, et kartsime taas pikemat osimist, aga tegelikult oli vaid kohale murda ja võtta. Aitäh!
Kuna mul oli veel ürituseni jäänud aega viisteist minutit ja polnud ka kauge minna, siis otsustasin veel ühe kiire lihtsa sutsaka ära teha. Ahaaa, kiire ja lihtne polnud siin need õigesti valitud sõnad. Andis alles ragaistada. Kui nüüd eelmise aarde juures läks nahk märjaks, siis siin hakkasin juba ülariideid seljast ära koorima. Lõpuks jõudsin sihile ja peale logimist pidin juba jalad kõhualt valja võtma. Tänud aarde eest.
Kuna jalad olid juba märjad, siis otsustasime ka siia liikuda.
Blaaahhh, no oli ikka paras võsakas. Jupp aega tiirutasime, lõpuks jäi õige asi silma. Kui paadimees sellisesse paika enda paadi tooks, siis võiks ta küll päris kindel olla, et seda pihta ei panda.
Oi kus siin andis ikka ragistada.Kõigepealt leidsin kellegi kollase mustriga labaku ja kõige lõpuks aarde.Hea, et puud lehtes ei ole.Aitäh.
Sama tarkus siin, et hea kui sõber kaasas, kes võsas suuremad ringid ära teeb ja siis ise lihtsalt õiges kohas õigel ajal oled :D Aitäh!
Logimise ajal oli kuulda, et mingi loom krõbistab lähemale tulla. Kass? Sellises kohas? Vaatas mind nagu lolli, viskas saba uhkelt püsti ja suundus edasi järve poole.
Võsa, võsa ja veelkord võsa. Hea oli, et võsa lehtes ei olnud. Seni kuni meie mööda võsa aarde suunas manööverdasime ja logiraamatu välja võtsime, saabus kohale ikside tiim. Logisime koos aarde, paar sõna lühikesel tagasiteel ja seejärel läksime lahku oma leidmata aardeid otsima. Aitäh.
Siia polnudki nagu plaanis tulla aga arvestades viimast hooldusteadet ja tänast ilma siis kes teab mitme aasta pärast mul reaalselt uus võimalus oleks tekkinud. Täna oli küll mõnus mööda kõva jääkoorikut siia jalutada ja 13:00 nimi kirja saada.
Aare jäävangist vabastatud aga vajab nüüd remonti. Konteineriks on senikauaks originaali "väikeveli". Edu otsimisel! PS! Aardeni on praegu ainult jalutamise vaev ..
Tulime õhtupimeduses taskulampide valgel läbi koheva lume sumbates 27. Paadimehe poolt. Tore oli, ilus oli, kuid aarde otsimine enam nii vahva ei olnud. Geps pildus siia-sinna ja nulli paikasaamine oli päris keeruline. Kui palju jalajälgi me nii võsas sees, kui ümberringi tegime, ei oskagi kokku lugeda ja lõpuks hakkas otsimisest juba väike tüdimus tekkima. Isegi koer viskas väsimusest vahepeal pikali. Õnneks ei pidanud me siiski tühjade pihkudega lahkuma, saime oma nimed lõpuks kirja. Konteineri kaane avasime ja sulgesime ettevaatlikult, et sellele mitte rohkem viga teha, kuid vajab kindlasti vahetamist. Meie täname!
Külmale on küll järgnenud sulailm, kuid aarde konteiner oli siiski kinni. Seda võttes purunes täiesti ootamatult hoopis konteiner mitte jää. Vabandust ja aitäh aarde eest, oleks teadnud, poleks tulnud.
Siia kõndisin discgolfi juurest. Vahepeal sai täitsa paksus lumes ukerdatud. Kohapeal oli maapind lume all küll märg, kuid siiski madala matkatossuga läbitav. Kohapeal oli lumi võsa korralikult maaligi vajutanud ning seetõttu sai ikka üksjagu ukerdatud, enne kui nulli ligi pääsesin. Aitüma!
Jätkasime siis meiegi seda aarderingi, mille eesmärk on vist Paadimees ümber piirata. Mine tea, äkki põrutab ka Tallinna või Tartu poole. Seal ju ööklubid, mis täis paaritumismänge ihkavaid neide ja pole kallast, kus neid kuuvalguses ootaks peig. Kahju kohe, nüüd ootab igas järvekalda punktis paadimeest ja paadis olevat neidu mõni geopeituse konteiner, võibolla veel lisaks ka mõni otsimisretkel geopeitur...
Õnneks oli suhteliselt kuiv aeg ja üle niidetud niidu saime jalgeesist valides kuivalt pärale. Aare ise ennast õnneks kaua ei peitnud. Aitäh.
Paadiga oleks seal võsas raskeks läinud, kuid kahel jalal jõudis kohale küll. Natuke tiirutamist ikka enne kui otsitav silma jäi.
Tänud.
Kuna 27 juurest tee peale ei viitsinud minna, siis panime niivõrd-kuivõrd otse. Kas see nüüd kõige parem mõte oli, mine võta kinni, igatahes oli meeldejääv ragistamine. Tänud aarde eest!
Veetlev jalutuskäik kesklõunasel rannapromenaadil, soovitan kansa ülikonda ja õhtukleite. Kohtute väga suhtlemisaldis kohalikega, kes ka patseerima on tulnud.
Algul liikusime mööda oja kallast, kus olid isegi mingid jäljed ees, kuid varsti tuli ikka silmini rohus sumada. Kui paistma hakkasid ka inimesekõrgused nõgesed, siis oleks küll endale tiibu palunud. Kahjuks tuli ikka vandudes edasi rühkida. Polnud üldse meeldiv matk, aga aardeni me lõpuks jõudsime. Kui võsa vahel enam rohelust polnud, siis võtsid meie rünnaku ette sääsed ja parmud. Päris hull teekond edasi-tagasi. Aga nimed said kirja ja peale kosutavat suplust järves hakkas halb juba ununema. Sääred ikka kipitasid nii nõgestest kui parmu hammustustest tükk aega. Aitäh!
See oli perses koht tõesti. Ei uskunud, et loodus nii tige siin on. Mina kippusin pidevalt maha jääma, sest - no ei ole võimalik lühikestel jalgu sinnamaale tõsta kui pikkadel.
Enam ei taha!
Johhaidii kus see oli alles teekond. Anne kaardil oli mingi rajamoodi asi, aga looduses seda loomulikult polnud. Alguses vast mõnikümmend meetrit oli, aga edasi oli aina suuremas koguses elurikkust. Kes küll sellisesse kohta aarde peidab... Aga veel huvitavam küsimus on, et kes see idioot küll on, kes sellisel aastaajal sellisesse kohta mingi topsi järgi ronib. See pole muidugi peitja süü, et otsijad mõistlikku aega ei taipa valida. Hein suutis jalad nii ära kriipida, et kodus dussi alla minnes oli isegi vesi valus... Aga tehtud. Aitäh peitjale.
Ühe aktiivse koeraga mul 28. paadimehe otsimine ei õnnestunud, jalutasime siis edasi ja peale väikest ojas sulistamist olid kõik veidi leplikumad. Kersti jäi koertega kergliiklusteele kuniks ma ära käisin. Tuhat tänu eelnevatele leidjatele, kelle rajas oli hea kuni padrikuni tammuda. Lõpus oli kiire leid ja siis hakkas pillamine. Logiraamat kätte, pliiats maha; nimed kirja, teritaja maha, aare tagasi, pliiats ja teritaja maha. Lõpuks õnnestus ikka kõik jupid saada konteinerisse tagasi ning aare oma peidukohta tagasi. Seisin ühe kivi peal ja kuulsin potsti, astusin 2 sammu edasi ja märkasin, et telefoni pole taskus. Tegin sammud tagasi ja leidsin rohu seest telefoni. Enne 28. paadimeest õnnestus ka pangakaart taskust välja tõmmata aga õnnelikul kombel märkasin seda õigel ajal ja sain täna rahus šopata. (785) Aitäh!
Tegin väikese sörgitiiru ja vahepeatuse aarde juures. Mingi kitserada, või siis ehk kalameeste oma, juhatas kenasti kohale, aga rohi oli kõrge ja tossud said ikka kuni põlvini märjaks. Oleks võinud ju oodata, kuni heinamaa ükskord ära niidetakse. Aga kes teab, kuna see veel tuleb, nii et tehtud.
Aitäh aardepeitjale!
Alguses proovisime läheneda otse 25nda juurest. Rada nagu ka läks. See viis aga kellegi telkelamuni. Proovisime siiski otse edasi pressida. See lõppes aga tupikus. Ees oli läbimatu mülgas. Ega siis midagi. Sama teed mööda tagasi. Ringiga takistusest mööda, läbi põlvekõrguseks kasvanud heina. Kartsin veidi pikemat otsimist aga õnneks läks selle paadimehega lihtsasti.
Eelmise aarde juurest valisime vale tee ja jõudsime tupikusse. Keerasime otsa ringi ja läksime natuke suurema kaarega. Aare korras, aitäh!
Ilm oli vihmane, rohi märg ja kõrge. Kummik ja veekindel riietus olid täpselt sobivad tänasesse õhtusse! Aitäh!
Siin läks kiirelt. Kohalejõudmine oli veidi vesine, kuid enam-vähem kuivade jalgadega sai siiski pärale. Kiire leid, suvel otsijatel saab igatahes huvitav olema (st. siis, kui loodus lokkab). Peitjale tänud!
Sai ka ilma kummikuteta. Vähemasti hetkel on see võimalik. Tänud.
Õnneks ei läinud sõbrakätt vaja, saime iseseisvalt hakkama.
Kus oli alles padrik ja vesine ka veel. Jäi paadimeeste viimaseks. Aitäh.
Koos kaaslastega Viljandis ilusa ilmaga. Tänud peitjale.
Täna Viljandi tuuril sai ka viimased paadimehed 23-29 üle vaadatud.Sai nii porisemat kui ka natuke puhtamat astumist.Tänud peitjale.
Lähesime tüdrukutega ringiga, poisid panid otse, nii et vett lendas mitmes suunas. Lõpus oli minu meelest võsa piisavalt, tore, et hullemini ragistama ei pidanud.
FTF.
Nähes, et on lootust ka siit FTF saada, siis oli rind kummis ja samm julgem. Kuni kauhhh jalg saapa nöörideni vees oli ja saabas seest ujus. Ei saa ikka otse eelmise aarde juurest murda, peab ringiga minema. Ringitatud sai selle aardega päris palju, esimese hooga oma arust õigesse kanti minnes hakkas silma selline aarde peitmiseks sobilik paik, aga esmamulje oli petlik. GPSi täpp tiirutas mujal. Ja järgmise objektini jõudes tundus jälle, et ei ole teps mitte õige koht, kus kätt välja sirutada. Ja nii see kordus mitmeid kordi, kuni lõpuks jõudsin tiirutamistega nulli ja ega siis aare ka ennast kaua otsida ei lasknud.
Aarde poole liikudes tuli vägisi tahtmine sörgisammul liikuda, aga maa võib endas palju ohtlikku peita, ei saa siin kiirustada.
Aitäh peitjale!