Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Kevadkoristus 2023.

GC lehel hoiatus - aare on liiga kaua olnud ajutiselt kättesaamatu. Palun omanikku lahkesti ette võtta taastamine/hooldamine, muidu aare arhiveeritakse 30 päeva pärast.

 1 

Aega väga polnud. Mõtlesime, et tuleme ja vaatame üle, et mis siin on: Eemalt nähes torni mastaapsust, teades peitja õelust ja vihje absoluutset mitteaitamist, ei hakanud tornile ligi minemagi, vaid keerasime ringi ja tõmbasime kiirelt jee. Eks kunagi, kui aega päriselt ka käes on, siis vaatab uuesti.

Tänasel geopäeval sai külastatud mitut torni, see oli siis meie viimane sihtpunkt. Aare õnnestus leida, kuid suurem väljakutse oli logimine. Mitut pidi proovides ei õnnestunud logiraamatut konteinerist välja saada, logiraamat oli ka vist plastikust? ja selle konteineri ääre taha kuidagi pidama jäänud. Ei tahtnud hakata jõudu kasutama ning logisime seetõttu nimed paberile ja lisasime selle konteinerisse, sai igaks juhuks tehtud ka fotojäädvustus. Aare kindlasti keerukas, ma ise pigem vähekogenud geopeituse mängijana polnud veel sellist peitmisviisi kohanud. Tänud peitjale.

Tänud aarde eest!

 2 

Täiesti aus mitteleid. Tegelikult isegi mitteleiud. Sest juba kuu aega varem käisin siin poleerimas, 2 tundi vähemalt. ATV-mees tegi oma fotod ja tiiru ära, aga vahest tänu Uulafile midagi küsima ei hakanud.

Täna siis uus katse, jälle ligi 2 tundi ja jälle sama edutu. Väliseid vihjeid ei raatsi ju küsida, logidest võib küll mõnda välja lugeda, kuid nagu näha, ka sellest teadmisest polnud mul abi. Ega ei tea ju täpselt, paljud senistest logijatest aarde päris ise üles leidnud ongi. Tundub, et äkki tiba krõbedam kui 3.0 peidukoht?

Oht alla pudenevate teiste külastajatega pihta saada?

Torn üle vaadatud, vaade polnud vähemalt täna suurem asi ja tundub, et korduskülastuseks peab hoolega motivatsiooni koguma.

Tulime siia vähemalt torni vaatama, kirjeldus tekitas huvi. Kuidagi juhtus nii, et samal ajal ühe geopeituriga chattides kaebasin oma kurba saatust ning sain vihje. Ja isegi niimoodi läks jupp aega. Tuul oli päris kõva, üleval vihises ikka hirrrrmsasti. Aitäh, vaade oli vägev ja aarde kavalus ikka väga kange.

Peramaa näeb kirjapildis üsna sarnane välja eramaale. Õnneks siiski nii ei olnud! Kohale saabudes oleks seal nagu laulupidu olnud, pigem siiski kellegi suvepäevad aga parkla oli autosid ja telke täis ning möll jutusumin kostus autoaknast sisse. Nii otsustasin aarde üle vaadata.

Poolel teel torni tippu jalad juba tudisesid all ja ka nüüd kaks päeva hiljem liigun nagu oleksin maratoni jooksnud või siis 40000 sammu läbinud. Ulme! Iseenesest see trepp ei tundunud miskit nii hull aga tagajärjed räägivad enda eest. Vaatasin siit ja sealt, lugesin kirjeldust ja logisid. GC vihje aitab üsna täpselt ära määrata, mis tasandil on vaja olla, kuid ka see mind topsini ei aidanud. Tegelikult nii oligi parem, sest teel tippu, pillasin pastaka maha, mille siiski pärast üles leidsin!

Parandan sportlikku vormi ja ehk millalgi tulen uuele katsele!

Kaval peidukas leitud. Aitäh.

Siin kandis aardetiirul olles tulime muidugi ka selle suhteliselt värske aarde juurde ja seda tegelikult ilma mingi taustateadmiseta. Kui aare on tornis, siis nii on. Selge see, et kerge see leidmine ei saa olema. Umbes nagu kuusemikro otsimine kuusemetsast. Mõni eelnev logi oli ees, sealt mingit aimu saime, aga ega sellest palju kasu polnud. Otsisime ikka katsudes ja poleerides, igal korrusel, igat nurka, soppi, palki, õnarust, plekki, nende alust jne. Mutrid ja poldid jätsime rahule. Peale tundi sai isu täis, kellelegi helistama, sõnumit saatma, vihjet küsima ei hakanud. Kui on peidukoht 3.0, ju siis on. Samas ei saa ka öelda, et päris tühjade pihkudega oleksime jäännud. Mul oli peale seda palkide poleerimist paar pindu ikka pihus ja üks käsi natuke katki (ilmselt kuskil pleki nurgaga läks).

Kui ära sõitsime, pidas valduste peremees meid kinni ja ütles, et meil läks seal täpselt üks tund ja küsis, et kuidas meil läks, et kas leidsime. Pidime ütlema, et seekord mitte, aga et torn sai ju nähtud ja see ongi geopeituse peamine eesmärk - külastada toredaid paiku, kuhu muidu ei satu. Aardeleid on lihtsalt veel boonuseks.

Ta kirjeldas ja joonistas maa peale, et milline see konteiner välja näeb. Ta on seda näinud, aga ütles, et ei tea, kus on. Võtsime info teadmiseks, kasutame järgmine kord. Võib-olla tuleme kunagi tagasi, võib-olla.

 4 

Siin kandis veetsime me oma kolm tundi. Ei, mitte kogu see aeg ei kuulu auga tornile. Juba siia sõites võttis meile sappa atv , et sellel istunud lätlasest maahaldur saaks uurida, mida me teeme. Laskusime temaga pikemalt jutlusesse ja ta tuli meiega torni kaasa, et jutustada, kuidas tornist saab jälgida erinevaid metsloomi. Ükskord olla ta lambaga karu üritanud püüda aga lammas olla enne juba nahka pistetud, kui mees püssiga kohale jõudis. Mees seletas, et torn on tegelikult eravalduses, vahetevahel lasevad nad inimestel siin magada, kunagi sai isegi nööri ja korviga neile teenust pakkuda hommikuse kohvi ja šampanjaga. Nüüd oli alles ainult väljaulatuv latt. Kahjuks oli keegi üleval akna peal küünalt põletanud ja seda oli näha ka põlenud aknalauast. Seepärast ongi neil nüüd hirm, et keegi torni pahatahtlikult kasutab. Veidi tornis ringi vaadatud ja koos mehega otsitud, tegi ta ettepaneku, et soovib meile seda imelist puhkekompleksi näidata ja me suundusime alla. Käisime läbi ka tema kodust. Väljast tundub, et lähed nagu puukuuri aga sees on kõik ägedalt ära tehtud. Mõnus interjöör. Mees ise valmistab puust erinevaid kujusid ja küünlajalgu, tellimuse peale aknaraame. Kasvuhoonest andis ta meile enda kasvatatud kurki ja tomatit. Lisaks saime veel jääkülma vahtramahla suure pudeli. Siis jõudsime puhkekompleksi. Milline äge koht. Toad on siin kahe kohalised, kaheksased , kämpingud nimelised kunagiste elanud inimeste järgi. Pearuumis on suur istumissaal, saun ,kõik tarvilik ürituse pidamiseks. Ruumis on tema kütitud karu ja teisi loomade ja lindude topiseid. Täiega äge. Siis juhatas ta meid suitsusauna, mis pidi olema Eestis suurim. Lausa kahekordne saun oli. Olen päris mitmes suitsusaunas käinud, taolist polnud tõesti enne kohanud. Käisime läbi tema töötoast. Kingituseks saime sealt lõikelaua. Jalutasime hoovis ja mees kaevas meile mingit imelikku juurikat söömiseks, mida ta ise nimetas magusaks kartuliks. Polnud kunagi enne midagi seesugust söönud. Õhtuseks tee tegemiseks saime ka piparmünti. Piparmündi vastu pidime aga veidi tööd tegema ja nii me suundusimegi tiigi juurde kalu söötma. See oli imeline vaatepilt, suured kuldsed kalad ujusid ja karglesid neile visatud toidu järele. Kokku oli kalu kolme erisorti. Lisaks sai selles tiigis ka ujuda. Nii et meie täname siia kutsumast ja see mitteleid ei heidutanud meid sugugi. Pealegi, oleme juba targemad ja teame nüüd, et ma katsusin aaret, lihtsalt tegin sellega vastupidiseid liigutusi.

Peale esimeste leiulogide ilmumist julgesime ka siia tagasi tulla. Esmalt tegime traditsioonilise mitteleiu tiiru, siis aga tõmbasime varemleidjake traati ja saime head juhised. Sellise peidukohtade rohkuse puhul on mul küll raske 3.0-iks seda pidada, aga et see oma numbrile vastaks, siis tõesti, silmadega kahtlane asi ja midagi keerata pole vaja. Võrreldes eelmise korraga logisesid torni kooshoidvad atribuudid märgatavalt rohkem.

Pidasime just plaani, et kuhu edasi minna, kui saabus hispaanlasest turva. Üritasime vene keeles teineteist mõista, aga jäime hätta. Helistasin tõlgile, kes olukorra kenasti ära aitas lahendada. Aitäh!

 2 

Läksime kohale ja kui ka teisel korral mõnda aega otsitud, siis tuli kopp ette. Helistasime varemleidjale, kes suunas õigele rajale ning siis tuli leid. Varsti tuli kohalik, kes ütles et antud vaatetorn on rajatud eurorahadega, kuid nüüd on aeg täis ja pole kohustust kõiki siia lubada ehk tegu eramaaga. Neil pole küll heatahtlike otsijate vastu midagi, aga nad käivad aeg-ajalt inimeste tegevust kontrollimas. Mu hinnangul geopeiturid pole pahatahtlikud, aga nii suure objekti küljest aaret otsides katsutakse ja kangutatakse palju asju, mis ei pruugi vaatetorni elule hästi mõjuda. 5+ mutrit on praeguseks näpuga lahti keeratavad ning vaatetorni ohutuse tõttu reedaks, et mutreid ja polte pole vaja katsuda, need ei ole aardega seotud.

 2 

Siin sai mõned nädalad tagasi üks tunnike veedetud. Kuna me polnud kindlad, et me siia kanti niipea taas juhtume, otsustasime siin taas veidi torni uurida. Olime siin peaaegu tunnike poleerinud, kui mu geoau alla andis ja ma aardeomanikule lisavihjet paluva SMS-i saatsin. Peitja abiga saigi aare leitud. Peen värk! Natuke õel kah :) Aga oleksin ehk pidanud olema veel põhjalikum. Aaret tagasi pannes meil nii kurvalt ei läinud kui Leiutajal - aare jäi korrus allpool pidama :)
Tänud peitjale ja pikka iga aardele!

Kui olime aarde õnnelikult peidikusse tagasi saanud ja veel niisama hingematvat ümbrust vaatasime, ilmus äkki kuskilt ATV-ga mingi sell. Tegi tiiru ümber torni ja hakkas meie autot pildistama. Kui alla jõudsime ja pildistajat kõnetasime, selgus et tegu on nn. turvateeteenuse või mingit sorti valvega. Ei saanudki täpselt aru, sest kõneleja purssis vene keelt, mis mul rooste on läinud. Teine variant oleks olnud kõneleda hispaania keeles aga seda ma ei oska peaaegu üldse. Igatahes tekkis omamoodi veider olukord, kus tema oli ehmatanud, et oli meid oma tegevusega väidetavalt ehmatanud ja meie vabandasime, et tema püüdis vabandada jne :) Ühesõnaga oli teema selles, et ta nägi meie autot juba tunnikese siin seismas ja meid hoolega torni konstruktsioone uurimas (kusjuures see võib päris kaugele näha olla, kui oled paarkummend meetrit maast kõrgemal:)). Ta aimas halba, kartes et me äkki läbustame üleval (mille jälgi seal tõepoolest veidi märgata võis) ja lõpuks üldse torni põlema paneme. Aga lõpuks saime ikkagi sõpradeks ja meie uue tuttava kuumaverelisus ning külalislahkus olid ülevoolavad. Meil, põhjamaalastel, oli tegu, et sellest pääseda...

Õnneks on torn küll kõrge, aga hea konstruktsiooniga. Sirutasime ja põlvitasime, roomasime kõhuli ringi, kätte saime aga palju lihtsamas ja ohutumas asendis. Aitäh!

Peale 40 minutit andsin alla ja küsisin vihjet. Ütlen ausalt, et seda lambist ja vihjeta leida siis peab olema megalt aega või üks miljonist hea juhus. Isiklikult tõmbaksin peidukoha raskusastet oluliselt kõrgemaks kui tänane 3.0.

 1 

Eelmine õhtu tuli telefonikõne. et olgu me valmis paadiga Peipsil seiklema. Kuna start toimus Laaksaarelt, jäid mõned mandri aarded tee peale. Nagu ikka, olime me tund enne noori juba objekti poleerimas. Tulutult, sest neid korruseid seal ikka jagub. Kui saabus abivägi, läks veel pool tunnikest, kuni kostus hõige, et leidsin. Siia see teistele naaberaaretele mõeldud aeg ka kulus. Edust tiivustatuna otsustasime peale Piirissaare külastust uuesti ka EST 26 jõudu katsuda. Aitäh.

Sai tunnijagu seda torni poleeritud aga seekord jäi tops leidmata. Kuna ees ootas kajakisõit Piirissaarele, siis ei hakanud siin tervet päeva otsimisele raiskama.

 2 

Ilm tundus olevat tsiklisõiduks ideaalne ja see aare just parajal kaugusel. Arahnofoobi jaoks on toast ämbliku leidmisest hullem selle ära kaotamine, ja ka aarde puhul on selle ära kaotamine palju hullem kui mitteleidmine. Kui olin aarde kätte saanud, siis pudenes see mu näppude vahelt, põrkas mööda torni konstruktsioone ringi ja maandus kõrge heina sisse, seega ei jäänud muud üle kui lõõskava päikese käes tsikliriietes hakata aaret teist korda veel otsima ja see oli hoopis hoopis keerulisem ettevõtmine kui algne. Igatahes STF sai kirja kell 20:25. Vahva torn. Aitäh.

Siia õige teeotsa leidmine oli väljakutse. Kuna me seda kanti tegelikult eriti ei tunne ja kõiki teid ei tea, usaldasime Google Mapsi. Selle kaks väljapakutud teeotsa lükkasid meid kellegi koduhoovidesse. Lõpuks jõudsime ikka kohale läbi Peramaa Puhkekeskuse.
Tegelikult täitsa vahva torn. Ainult et aaret ei leidnud. Eks kunagi teine kord proovime uuesti, kui siia kanti asja. Nüüd on ju teada, kuidas siia ligi saab :)

 1 

Jõudsime siia veidi enne kella kahte ja otsustasime siin lõunat pidada. Algul läksin ise torni üle vaatama, kuid tulutult. Siis oli Tõnu kord. Mina lastega pidasime seni pikniku. Ka Tõnu ei leidnud midagi. Mõtlesime siis peitjale helistada, kuid ega sealt mingit vihjet ei saanud. Käisime siis veel korra otsimas ja poleerimas, aga ei mingit leidu. Olime juba asjad kokku pannud ja valmis ära sõitma, kui peitja helistas. Rääkisime siis veel korra ja niipalju saime teada, et ortofoto on täpne ja aare on iseenesest nähtav. Kuna lapsed olid rahulikud, siis jätsime nad sooja autosse ja läksime kahekesi veel viimast korda otsima. Ning hulk aega hiljem leidsingi peiduka. Tõesti oligi nähtav, kuid ikkagi peidus. Väga meisterlik lahendus. Rõõmsal meelel panime FTF-i kirja kell 15:48. Täname!

Liispõllule jõudes selgus, et tööpõld on väga lai. Kolmekesi tund aega mikro otsimist tulemust ei andnud ja lõpuks lihtsalt tüdinesime ära.