Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
15.11.2022 GC lehel arhiveeritud - Läheb arhiivi, ei taasta.

Viimasel ajal oleme ikka neid 5.0 aardeid järjest riburadapidi leidnud: Valuoja - Marienhofi teel, Kasari, Turboristmik, Postikilpkonn. Oleme kuidagi sellele õigele soonele saanud ja siis ühtlasi põikasime ka siit läbi. Väike pingutus ja leitud ta saigi. Meie täname.

Kiire leid möödasõidul ;)
Aitäh!

Mis kevadel tegemata, seda annab sügisel parandada.

Aitäh aarde eest!

Sügisel valmivad õunad.. Mõnda aega sai ikka viskeliiniga jamatud ja vaatlemisega tegeletud, enne kui nimede kirja panemiseni jõudsime. Kena konteiner.

Tänan peitmast.

Tore kui aarded kutsuvad külastama niilahkeid ja kauneid kohti. Aitäh

Aitüma siinkohal Kristjanile, kes totsiku üles riputas ning ka leidmisel jõu ja nõuga abiks oli.

Kevadest oli märkamatult sügis saanud, aga sellest pisiasjast ma ei lasknud end segada. Veidi võimlemist ja oligi köis piisavalt hästi paigas ja sai tõusma hakata. Maa ja taeva vahel kõlkudes oli tükk tegu, et mitte midagi alla pillata. Vaatamata detailide rohkusele ja käte vähesusele õnnestus siiski kadudeta pääseda, eks veidi ole harjutatud ka juba seda. Aitäh peitjale.

 2 

Käbikuningate vallutamisega olime täna edukad. Kolm ilusa kõrgelt vaatega aaret olime peitjate valvsa pilgu all leidnud. Matsimäel toredas seltskonnas grillpinkik ja mõnus päike andsid uut indu, nii tekkiski plaan läbi mõnede aarete tagasi linna jõudes ka siin kevad lõpuks kuulutatuks vormistada.

Pirita linnaosas tabas meid üllatus peaaegu kolmekordse temperatuurilanguse näol, karge udu mere pool sundis sundis siin taas soojemate riiete järgi haarama ja raske oli mõelda, et Silver alles tunnike tagasi ujumaski käis.

Ega´s midagi, joped selga, köied ja vinged viskerelvad kaasa ning jahedust trotsides läksime kevadet kuulutama. Peitjad seadsin end mugavalt vaatluspositsioonile, Silver sooritas osava lasu ning tee kõrgustesse oli loodud. Vaigune köis üritas meid vägisi proovile panna, njah, raske ta oli seetõttu, aga lõpuks võisime rõõmsalt tõdeda, et kevad on käes. Ja kevad on mõnus aeg.

Oli üks väga vahva pühapäev. Seltskonnaga mõnusalt ühe puu juurest teiseni ning puude all toredalt aega veetes möödus päev ruttu.

Aitäh kõigile!

 3 

Olime täna juba 3 käbikuningat vallutanud, kuid olime selles nii edukad, et planeeritud ajast jäi palju veel ülegi. Nii me siis otsustasime, et teeme päeva lõpetuseks ühe ronimise veel. Silveri-vaiguse-köie-lõhnaga raputasime Kaupo maha ja jäime neljakesi. Kui 40ne minuti sõidukaugusel oli 18-kraadi sooja, rahvas päevitas ja Silver suples vees, siis linna jõudes pressis meile peale suur udupilv ja kraadid kukkusid kohati 7-e kraadini. Autos olles ei tahtnud seda kohe uskudagi, aga parklasse jõudes saime sellele esimeste sekunditega kinnitust. Aeg oli taas joped ja sallid välja otsida ning tõele näkku vaadata. Ronimishimu see siiski vähemaks ei võtnud ja asusime reipal sammul aarde poole. Nulli jõudmine pani kohe ahhetama. Hea oli, et ma ainult oma varustusega siia veel sattunud polnud. Oma viskeoskuse juures, oleks ma siia jäänudki. Seega oli hea meel, et Kristjan koos oma ragulkaga kaasas oli. Meel läks veel paremaks kui ma sellega kohe esimese katsega kümnesse suutsin tulistada. Midagi pole öelda, väärt relv, sellist on NKT tiimilegi vaja. Oleks vaid selle hankimine hetkel nii lihtne, pigem vastupidi tänu tarneraskustele. Tõeline ikaldus aga hakkas alles nüüd pihta. Sain ka lõpuks tunda kui vaigune mu köis tegelikult on. Kõrgustesse pürgimine oli ikka paras ikaldus. Aga tigusammul rassides ma kohale jõudsin. Panin veel igaks juhuks Merle nimegi kirja, et kui teda peaks soorituse ajal totaalne kurnatus kiusama hakkama. Aga olin vist ära unustanud, kui kange naisega tegu on ja varsti oli ka tema sihtpunktis.

Kindlasti oli tegemist viimase aja raskeima 5.0 vallutamisega, kuid sellegipoolest mõnus ja vahva ettevõtmine oli see siiski. Tänud peitjapaarile selle võimaluse pakkumise eest. Oli vahva ja ronimisterohke geopäev.

 2 

Kui Kristjan kirjutas, et homme on ronimispäev, tundus kevad tõepoolest kätte jõudnud olevat :). Sest mulle väga meeldivad need köitega ronimisaarded, ehkki jah, täna esimest korda peale mitmekuist pausi väga lihtne ei olnudki :D. Meie kohale jõudes oli varustus juba paika sätitud ning esimene logija ennast üles tõmbamas. Tegime peale seda oma tiirud ka meie ning vahepeal lisandus „Kristjani-vaiguse-köie-lõhna-peale ka üllatuskülalisi :). Kokku oli väga mõnus õhtupoolik loba ja geojuttude kõrvale kevadises metsas, aitäh Kristjanile/Simonele toreda teostusega aaret peitmast ja meid ka seltskonda leidma hõikamast :).

 1 

Kui Kristjan kuulutas, et kevad on käes, siis ei saanud ju ei öelda. Kohale jõudes oli köis juba paigas ja võis ennast ka sättima hakata. Oh kurja, kuidas talv ja kodukontor on füüsisele kehvasti mõjunud. Nii raske oli see üles ronimine, sügisel küll nii raske ei olnud. Peale mõningast ponnistamist ma ikka üles jõudsin ja saingi nime logiraamatusse kirjutada. Alla tulek on see eest puhas lõbu. Tänan.

 2 

Oli täna plaanis minna kaherattalistega linnapeale kevadet kuulutama. Nagu sellel puhul ikka, siis otsesest vajadust kuhugi minna pole, käristasime niisama linna vahel ja rääkisime samal ajal juttu. Kui juba kesklinna tuldud, siis mõtlesime Piritale sõita ning kui jõutud Pirita kloostri juurde, hakkas ninna "Kristjani-vaiguse-köie-lõhn". Keerasime ninad siia poole ja jalutasime kohale. Nina ei valetanud, korralik laulupidu oli kokku tulnud. Vaatasime esmalt kuidas varem kohalolijad kevadet kuulutasid ning siis sain seda ise proovida. Eks pole ammu roninud ega polnud ka kõige parem varustus, aga kuidagi üles sain ja oma nime kirja. Väga hea puu on seekord leitud, üks parimaid ronimisaardeid. Aitäh peitjatele ja kaasaelajatele.

Kui Kristjan andis teada, et täna saab ronida, siis loomulikult olin nõus. Saabusin kohale kokkulepitud ajast varem ja katsetades uut mänguasja oli köis kohe ka üleval just selleks ajaks kui ronimishuvilised saabusid. Tegin esimese ronimise ja vedasin üles ka teise köie, et see paremale positsioonile paigutada. Ilm oli soe ja esimesed sääsed himustasid ka sellest osa saada.

Sai ka see lõpuks Heigo ja Arturiga üle vaadatud. Kena aare. Edasi loodame kellegi pehmemale, aga õige pikkusega varustusele, et taevalaotuse poole sirutada, sest nii mõnigi seltskonnast ootab nüüd ronimisvõimalust köh-köh mitte mina köh-köh ????

Oi-jahh, käisime eile kohapeal vaatamas ja vist on vaja päästeameti Magirust lausa. :)

Kuna Ergol oli üks teine sealtkandi puu ka külastamata, siis tegime väikese hommikuvõimlemise. Eks seda laskmist sai harjutatud seal omajagu, aga kui köis lõpuks sobivasse kohta sai, siis läks kõik juba nagu õlitatult. Tänud peitjale, täitsa mõnus oli seal ilusa ilmaga kõikuda.

 1 

Herr Kaits annab teada, kui soovib logima minna ja saab kasvõi kogu perega aarde juures ära käia ;)

 8 

Tuleb end korralikult varustada, et jalad maas uusi "moekaid" aardeid logida. (aprillikuine postitus)

abivahend

 1 

Aarde ilmumisel lõid minu silmad taas särama, sest kevade on tõesti käes ja mille paremaga seda tähistada, kui puu otsa ronimisega? Poolteist tundi pidasin vastu ja siis uurisin peitjatelt, et millal plaan minna. Võimalus tuli üllatavalt kiiresti ja infot tulijate kohta uurides sokutasin end Heleni geomobiili. Olime kenasti mõned minutid enne kokkulepitud aega nullis ja ajasime aga ninad taeva poole, et tänane sihtmärk leida. Kui sellega oli klaar saime ootamatult infot, et peitjatel jäi üks oluline vidin maha ja meil üks pooltunnikest vaja nüüd aega parajaks teha. Käisime Pirita jõe ääres jalutamas, kus käis vilgas elutegevus. Seal uudistades oli hea nii mõndagi kõrva taha panna. Päikseline jalutuskäik nauditud, Roosil ja Salmel väike soojendusronimine tehtud, võis taas nulli puude varju minna ja jahedusega võidelda. Vahepeal olid nulli hõivanud Miki ja mulle veel mitte nii väga tuttavad geopeiturid. Minul tekkis küsimus, et milleks mõnel mehel on vaja liini puu otsa saamiseks ragulkat, kui teine lihtsalt sirutab korra kätt.!? Aga see käe sirutamine vist ikka tegi Mikil naha soojaks ehk ei taha mina uskuda, et ta nii õel oleks ja minusuguse külmavarese kiuste end T-särgi väel eksponeeris. Peagi jõudsid ka kõikse tähtsamad tegelased koos varustusega kohale ja siis alles algas aktiivne tegevus. Nagu ikka, ergutajaid rohkem, kui küllalt. Kogu üritus võttis oodatust kauem aega ja kui ma lõpuks köie külge kõlkuma sain oli looduslik valgus otsakorral. Päris üleval olles taipasin küll küsida, et mis kuupäev täna on, kuid sellele järgnevad numbrid ladusin kirja automaatselt ning mu peamine eesmärk oli paberile pihta saada. Kas kõik numbrid ka õiged said - seda mõtet ei tulnud mul pähegi. Kuni Maret peale mind puu otsast hõikas, et ma olla ajas rännanud. Kui vaja, ronin uuesti. Kutsuge ainult :) Lõpetuseks viskas Maret oma uue ja uhke geomobiiliga mu kodu juurde ja üks järjekordne mõnus õhtu, mida meenutada oligi otsa saanud. Kiitus ja tänud ronijatele, vedajatele, seltskonnale, peitjatele. Nautige kevadet!

Sõuab või aerutab - selles on küsimus.

Soojendusronimine

Roosiga puu otsas :)

Geojutud täies hoos.

Niii kõrgel?

 1 

Ei hakka pikalt kirjutama, kõik on eelnevas kahes logis juba ära seletatud. Seega vastan peitjale omaselt: kiire leid loogilisest kohast. Väga täname

 9 

No tõesti-tõesti. Oleme kuulnud nii linnukesi laulmas, kui näinud oravaid hüplemas, seega kevad on käes. Kui märkasime uue 5.0 aarde avaldumist, siis Salme leppis kärmelt Kristjaniga kokku ronimisplaani. Haarasime linnast autole ka Airi ja sõitsime kokkulepitud ajaks õigesse metsatukka. Jõudsime just õige puu üle vaadata ja imestada, kui kõrgel see geopeiturite meelitaja seekord on, kui saime Kristjanilt sõnumi, et algus viibib umbes 30 minuti tõttu, kuna üks vidin on koju ununenud. Kuna ilm oli mõnus, siis läksime jõe äärde aega viitma ja jalutama. Nägime parte ja mitmeid erinevaid veesõidukeid. Harisime end sel teema, et mis vahe on aerutamisel ja sõudmisel. Siis sattusime rääkima ühe nooremapoolse kalamugude seltskonnaga ja uurisime, mis roosat mannavahu sarnast kraami nad kalasöödana kasutavad. Lisaks saime teada, et Pirita jões näkkab vimb õhtuti kell 20-23. Selliste oluliste teadmistega rikastatult lonkisime aarde juurde tagasi ja juba eemalt märkasime mingit tegevust õige puu lähedal. Selgus, et Miki ja Tikker ja Madkool on juba aktsioonis ja liiniga mässamas. Õige pea jõudsid kohale ka peitjad ja põõsast hüppasid välja ka Yksk6igid. Juhuste kokkulangemisel hakkas olukord juba minisündmust meenutama. Laotasime siis piknikuteki maha ja asusime vaatama, mis juhtuma hakkab.
Kui on publikut, siis on ka esinejaid vaja ja nii hakkasid kõik oskajad mehed üksteise võidu oma (ronimis)varustust ja oskusi demonstreerima. Juba liini loopimisega sai nalja palju, köie ülesseadmisega läks olukord kohati juba põnevaks, kuid lõpplahendus sai hea ja võiski ronimist alustada.
Kõik soovijad said kordamööda vanu või uusi oskusi rakendada ja lõpuks oli juba kottpimedaks läinud. Puu all veetsime vist umbes kolm tundi, kuid mõnusa seltskonna tõttu ei pannud külmetavaid varbaid isegi väga tähele. Minu rollideks olid seekord autojuht, toitlustaja, soojendusteki hoidja. Eks taustajõude on ka vaja ja kuna aardel õnnestus korra ka maapinda puudutada, siis nägin minagi seda üsna lähedalt. Kõik nimed logiraamatusse said siiski kõrgel-kõrgel kirja pandud.

Suur-suur aitäh peitjatele ja vahvatele kaaslastele. Äge varakevadine õhtu oli.

Punamütsike maa ja taeva vahel

 11 

Jehuu, leitud, ronitud, logitud! Minu jaoks esimene selline ronimine ja ei vandunud alla esimese 40 cm peal ega ka viimase 40 cm peal, kuigi lõpus oli küll jõud nii otsakorral, et hüüdsin teistele, et ma lihtsalt ei jaksa enam...
Aga kuidas see tegelikult kujunes. Avaldus aare, vaatan, et ohh, järgmine 5.0, vajab erivarustust. Kuna olime Krissuga millalgi messengeris rääkinud nendest ronimistest, siis kribasin, et kui kuuldub ühisotsingu plaane, andku märku ja ma tulen ka kampa. Plaan tekkis kiiresti ja tänaseks õhtuks. Parklas vaatan, et miki ja tikker ka kohal ning selgus, et nemad täitsa eksprompt samal ajal ronimise mõtetega tulnud, aga neil oli ajaga mõnevõrra kitsamad lood ja pidid ka varem lahkuma, seega täna logida ei jõudnudki. Kuna Kristjan esmalt põrutas tagasi koju, sest üks väga oluline komponent oli maha jäänud, siis me esimese pooltunni lasime mikil niisama lõbutseda ja raskust loopida: tuli häid ja mõni juba täitsa hea vise ja liini paika saamine oli korraks täitsa lootust andev. Kui kogu geoseltskond kohale laekus, said poisid lõppviimistlusena liini ja köie ka üles. Köie paremaks asetuseks väikese saputuse järel tekkis kogemata 1.0 maastiku raskusastmega logimise olukord (mida keegi ei plaaninudki realiseerida) ning Kristjan tuiskas üles purki tagasi viima. Seejärel huvilised said jõuharjutusi tegema hakata. Kes tahtis nime kirja saada, pidi ise kohale jõudma ka.
Sel ajal, kui Salme juba väga eeskujulikult ronis, tegi Kristjan mulle põhjaliku instruktaaži, st pani mind väga lühikese keti otsa jah. Harjutasin siis horisontaalköiel kätt, aga tegelikult peaksin omale nt koduõues õunapuu külge ühe köie üles riputama, et seda õiget jalaga tõstmise tehnikat harjutada. Kristjan harjutamise käigus küll pidevalt lohutas, et ärgu ma muretsegu: ta näeb kõike, mida ma seal üleval teen, kuid kuna mina olin viimane ronija ja läksin juba pealambiga, siis ega ta tegelikult niiväga ei näinud küll. Aga igast ta lausest tekkis mulle kindlust, et asi on ohutu ja küll ma põhitõed praktikas teada saan, hätta mind ei jäeta niikuinii. Selliselt on hea toimetada, kui tead, et rõhk on ohutusel ja eesmärk pole tingimata logida, vaid saada uus kogemus ja selliselt, et järgmisel korral tahaks ikka ka minna.
Krissu pealt oli näha, et ka tal juba asi käes-jalas ja läheb nobedalt, vahepeal käis ka Simone kiiresti üleval ära, et aardekarbi kinnitust veidi kindlustada. Viimaste oravatena olime veel Airi ja mina. Airil oli külm ja lasime tal sooja saama minna. Näha oli, et temalgi pikalt ei lähe, täpselt jäi mul nii palju aega, et autost pealamp tuua ja siis said teised vaadata, kuidas ma nagu jaaniussike seal vingerdasin. Üldse ei saanud esimese meetri jooksul aru, et mida ma tegema peaks, et ülespoole end vinnata muul moel kui ainult vasaku käe jõuga. Seda jalaaste osa tuleb tõesti tulevikus kõvasti harjutada, sest ikka väga palju ma pigem tõmbasin end üles, mitte ei tõstnud jalale toetudes. Eks homme saan teada, mida mu vasaku ülajäseme lihaskond sellest üritusest arvab.
Aga üles ma sain, isegi topsi ja raamatu sain kätte ning vihikusse vaadates hõikasin alla küsimuse, et kas Airi tuleb kuu aja pärast uuesti, sest kirjete järgi tema jaoks on juba maikuu saabunud. Seejärel oli veel vaja üks kinnas (ikka see laskumiseks vajalik parema käe kinnas) alla kukutada. Kinnas tagasi minu kõrgustele transporditud, valmistusin laskumiseks. Tegin vist kõik vajalikud ümberkorraldused süsteemis õiges järjekorras ja ilma suurema rabistamiseta ning laskusin maa peale. Väsinud, aga rahul.
2 tundi hiljemgi on sees tunne, et jube äge oli. Ja käsi on hullult väsinud. Ja järgmisel korral, kui ronima minnakse, tahan jälle ühineda. Noh, selliste kaaslastega, kes teevad asju hästi ja ohutult ja õigesti. Nagu mulle meeldib.
Sada kiitust ja tänu peitjatele ja kaasotsijatele!

Minisündmus (10 + koer). Peitja teeb kohendusi, otsijad ootel

 14 

Veel eile 6htul ohkasin et täna päeva esimeses pooles tuleb paariks tunniks Viimsisse s6ita. Hommikul kusagil haabneeme kandis olles käis piiks ja vaatasin geokaarti. Einoh enam paremini ei anna sylle kukkuda. Toimetasin oma toimetamised ära ja l6unapausi ajal veeresin kohale et mis ja kus. Kuna päeva teises pooles oli nagunii plaanis ronimishooaeg avada siis olin juhuslikult ka osa ronimisvarustust autosse t6stnud. Kahjuks jätsin k6ite kaasa v6tmise paarimehe kanda ja loomulikult ei olnud mul ka rakulkat kaasas. Nii ma esimese tiiruga läksingi objektile hoopis oma 5 eurise ronimiskomplektiga. Poolel teel jäi kripeldama et kas oleks pidanud äkki kirjapulga ka kaasa v6tma. Nullis lykkasin korra pea kuklasse, kallistasin puud ja t6desin et tuleb autosse tagasi naasta. Seekord haarasin ka pastaka kaasa JIC (ega seal yleval pole ju m6nusam avastada...)Kodust ronimisasju kaasa v6ttes oli ju vaja ainult rakmeid ja nipet näpet. K6ied ja k6ik muu sinna juurde kuuluv oli endiselt kodus. Õnnex olid m6ned slingijupid kaasas ning neid ja muud kraami omavahel kokku p6imides sai mingi stardipaketi siiski kokku. Peitja oli muidugi tublisti vaeva näinud et slingimeestel rõõmu ikka kogu raha eest oleks ja nii ma seda seal ka nautisin viimse kui sendini :D See alumine osa v6iks mingi n66rijupiga ka ylemise kyljes kinni olla. Peaaegu et oleks alla pudistanud eriti minu lähenemssuunda arvestades. Aga muidu igati vägev kickstarter sellele hooajale. Nad on t6esti kohal, seda t6desime pärast ka astangul. Tänud peitjale ja eks see on märk et tuleb hakata ronimisasju jälle auto p6hivarustuses hoidma :D

Hooaeg avatud ;)