Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 5.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tegemist on ronimisaardega, mis asub maapinnast ca 20m kõrgusel
Et Kihnus igav ei oleks . .
Aarde leidmiseks on vajalik erivarustus ja vastav väljaõpe. Kogu otsimisega seonduv on täielikult omal vastutusel. Ärge hinnake üle oma oskusi ja võimeid ning tsisteerides klassikuid: “Lihtsalt ohutusalaseks infoks ja mõtteaineks, et varustus, mida ei osata kasutada on ohtlik varustus. Peitjad on alati nõus oma kogemusi ja teadmisi jagama.”
Vihje: Kõige Drive-in'im antud tüüpi aare ever
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: https://veeteed.com/#/et/
Aarde sildid: ronimine (1), erivarustus (1), drive-in (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC9AVNB
Logiteadete statistika: 19 (51,4%) 18 1 0 0 0 0 Kokku: 38
Oh, see oli lahe. Paar nädalat enne Kihnu dessanti hakkas Ethel rääkima, et "võta ikka ronimisvarustus kaasa ja tema tahab Kihnus ronida jne jne". Mis mul selle vastu saab olla, kui inimene ikka väga tahab, siis peab ta seda saama. Puu alla jõudes hakkas tal juba koib värisema, et hmm, kõrgel on. Kuna me juba nagunii kohal olime ja aare ikka niiii kõrgel ka ei olnud, siis hakkasin köit üles laskma ning norisin Ethelit, et "kuule, sa ikka niiii tahtsid, mine käi sipsti ära". Mille peale juhtus see, et tsikk lippas küla peale hääletama. Esimene ohver oli juhuslik mööduv tüdruk koeraga. "Kuule, meil on tops puu otsas, ega sa ronida ei taha?". Tüdruk vaatas Ethelit, ajas silmad nii suureks, et konn ka kadestaks ja otsustas, et parem ikka sellisest nöörist hoida, mille küljes koer on. Järgmine ohver oli noor poiss, see tegi kiirelt päkad, kui kuulis, mida Ethel talt tahab. Mul oli juba naljakas. Kogu see sündmus meenutas autoga mülkasse kinni jäämist, kus minnakse küla pealt traktorit otsima. Seekord lihtsalt otsiti ronijat. Kaugelt paistsid kolm ratturit mööda metsarada lähenemas.. sama teema, et kuule, meil on tops puu otsas, ega te minu eest ronida ei taha? Mul hakkas juba veits mark tegelikult, et tule ära, mul on lahendus olemas, tegelikult ka. Nojah, minu hääl tema omast üle ei käinud. Vastus, mis sealt tuli, oli muidugi üllatav. Et nad on aardeid otsimas ja tulidki seda topsi vaatama. Varustust kaasas ei ole ja tahtsid lihtsalt näha, kui kõrgel on. Edasist protsessi mina enam kontrollida ei suutnud. Ethel kupatas esimese ettejuhtuva nööri otsa ja enne alla ei lasknud, kui nimed kirjas.
Kui kõik ühel pool, siis kommenteeris, et "tegelikult ma oleks vist roninud küll". Kurb oli selle asja juures see, et aeg hakkas otsa saama ja minu vahend jäigi testimata :(. Järgmise puu juures testin ära, põnev oleks ikkagi teada, kas ka nii saab. :)
Teiega ikka igav ei hakka, geosõbrad :D
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Selle aardega oli nii, et ronimisvahendid panime igaks juhuks kaasa, et lähme vaatame. Miki ja Priit ütlesid kohe nemad nii kõrgele ei roni. Ma ütlesin, et paneme köied ülesse ja ma proovin. Seni kuni neid sättisime, kõndisid kaks kohalikku mööda. Üks neist ütles, et tema ei roni ja teine ütles, et tema ronimised ronitud, et kunagi on nii roninud, enam mitte. Siis tulid 3 ratturit, ma ütlesin Mikile ja Priidule, et ma lähen küsin, kas tahavad köitega ronida. Priit veel ütles ah lõpeta ära. Muidugi läksin küsima ja tuli välja, et samuti geopeiturid, kes lihtsalt tulid vaatama, mis see aare endast kujutab. Egas midagi meie seltskonnal oli varustus ja nendel mees, kes oli nõus ronima. Oligi tiimitöö ja nimed kirjas. Tänud peitjale.
Muidu ei kasuta Geopeituse lehte yldse, aga sellise aarde puhul on see lihtsalt vajalik. Vahest ka teised Kihnu aarded märgin pärast siin ära. Igatahes, meie enda kolmesest pundist saatsime mehe yles kasutades yhe teise pundi varustust. No ikka seda köit sinna yles visati äkki 15 min ja vb enne meid veelgi. Aga kui ta ykskord yleval oli siis saatsime A tanki ja ta seal kyll pusis, aga saime topsi kätte ikka. Tänud!
Aega läks, kuid tehtud sai. Teed sai ka vähemaks valatud kannust..
Tänan peitmast.
Tegelt leidsin aga ei loginud. Kaasas olnud abivahend jäi umbes 16 meetri jagu lühikeseks.
Kui juba saarel olla ja ülejäänud niikuinii vast leitud saavad, tuleme ikka ka siit läbi. Nullis sai edukalt käidud. Mingite ilma spetsjomm vahenditega saaks sinna ehk isegi üles, aga ega meil polnud ratastega ju mitte midagi kaasas. Ega saanud meiegi aru, miks sellist rasket aaret ka siia saarele vaja on. Aga tänu sellele aardele tekkis mõte Eesti väikesaared kõik 160m raadiusega vähem kui 5.0 maastikuga aardeid täis toppida, et neilegi ei saaks selliseid peita ;-P
Noh teoreetilisest nagu mujalmaailmas populaarse fotologi saime siiski tehtud....aga olgu, las olla ignooris edasi.a
Üle vaatasime, aga logimisvõimed küpsevad alles vist... Või ilmselt siiski ei küpse.
Kuulasin sõna ja tegin siin puu all võiku pausi. Isegi kui mulle kõrgus meeldiks ja ma garaazis oleva varustusega midagi peale oskaks hakata, siis kaamel ma ikka olla ei tahaks rattaga aardepäeval. Eks näis, mis tulevik toob! :D
PS! Selle ronimisaarde avastasin peale praamipiletite ostmist. Üldse mitte ei olnud plaan saar roheliseks saada...
Kihnu ainus mitteleid, millega olime muidugi arvestanud, kuid üle pidi ju ikka vaatama kui juba saarel kohapeal. Noh, nägime ära. Siis tekkis pea kohale mõttemull kolme punktiga. Tõesti - miks see just siin peab olema, kõikvõimalikele mandrimändidele mõeldes? Kiusu pärast? Õigupoolest, ega pole eriti meie teema nagunii, olgu ta kusiganes.
Aare leitud, aga logimata. Puudub nii ronimisvarustuse paigaldamisoskus kui ka varustus, aga uudishimu oli ikka ja seetõttu sai aaret vaatamas käidud :)
Peale Kihnus RR seeria aarete noppimist kulus ära üks ronimispaus. Puu latv oli veidi omapärane ja nii tihe, et sealt ei tahtnud köis läbi tulla ja üks raskus koos viskeliiniga jäi sinna lootusetult kinni, ei liikunud ei üles ega alla. Uue liini tulistasin üles juba kastist veidi madalamalt, et mitte ladvapusasse sattuda. Seekord sain köie kenasti paika ja kastini ulatumiseks tuli end korra ka slingiga kinni panna. Päästsin puu otsast lahti ka sinna kinni jäänud esimese viskleiini ja raskuse. Kes ütles, et puhkepaus peab olema rahulik istumine? Tänud peitjale!
Nüüd siis jõudis järg selle paharetini kelle pärast nii mõnigi on siin küsimärke õhku loopinud, et miks küll. Tõsi ta on. Ega saa minagi aru, et miks küll. Miks me üldse seda teeme? Miks me nüüd siis kogu oma ööpäevase elu koos telgi ja ronimisvarustusega ratastele pakkisime ja siia veeresime? No miks? Miks? Ei mina ei tea. Võibolla oleks muidu liiga lihtne? Kena mitu tundi läks meil siin jälle ära. Lõviosa ajast võttis ära liini loopimine. Ehk nagu tavaliselt.
Aga muidu oli selline mõnus tee joomise peatus. Ainult, et teed ma ei joonud. Viimases etapis enne asjade kokku pakkimist sain lühikese pausi ka teha ehk lebotasin pisut. Keegi ei seganud. Aitäh!
Kui ma nüüd päris päris aus olen, siis selle aarde avaldumine Kihnus polnud minu jaoks mitte kirss tordil, vaid tõrvatilk meepotis. Idülliline unistus valges läbipaistvas kleidis mööda Kihnut rattaga tuuritamisest lendas plaksti vastu taevast ja asendus hoopis kujutlusega luurebussist, kes slingide otsas ähib ja peast sinist tossu välja ajab.
Kaupo oli pakkunud küll, et las see aare olla, kuid ma poleks kuidagi tahtnud ühte täppi siia jätta ning läksime siiski vaatama. Puu oli jäme, kõver ja ülevalt oksi täis. Kunagi olin suurema kõverusega puu ära roninud (Õngitseja) ja kuna selg oli ka mitu päeva okei olnud, siis otsustasin õnne proovida. Profivarustust pole ja nii kaua, kui puuduvad vastavad oskused, seda ka ei tule, nii et minu ronimine piirdub 1.8m slingiga, mis selle puu ümber väääääga vaevu kinni läks.
Kaupo tõstis mu enda õlgadele, et natukenegi edumaad saaksin ja hakkasin minema. Nagu peetrus ähkisin ja puhkisin, kuid kõigest 20m oli ju aardeni minna. Mingi hetk hakkas endal veits kõhe ja panin endale teise julgestuse ka ning rühkisin edasi. 1h 20min läksin üles, 55min tulin tagasi alla.
Alla jõudes väsimust polnud, natuke aga tülpimust. Kaupo hoidis mind peale seda nagu silmatera ja eelnevalt sõlmitud diili kohaselt viis sadamasse friikaid sööma.
Meepott üleval oli tore, aga jupp aega sellist tsirkust rohkem teha ei taha. Eks see ilma profivarustuseta mu meelest paras enesetapuvärk ole.
Leitud Manilaiu-Kihnu tripi käigus. Sel korral otsustasime logimata jätta :)
Pikemalt kirjutab peatöö tegija, ma täitsin abimeeskonna rolli.
Kui selgus, et meie kolmepäevane äge seiklus hõlmab ka Kihnu külastust, arvasin mina küll, et mingit pausi siin ei tule, hoopis jalgrattale ja aktiivselt ringi tiirutama. Piretil ja Mardil oli hoopis kindlam seisukoht – muidugi teeme pausi, kus meil kiiret, naudime puhkust ju!
Tegimegi siis pausi ja nägime teekannu kõrgustes kõlkumas. Istusime mättale, ajasime pead kuklasse, nautisime just poest soetatud jahedat jooki ning jäätist, tegime nalja ning otsustasime üksmeelselt: leitud! ;)
...
Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond :)
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid
Palaval päeval 30 ja pluss kraadidega päikese käes tublimatel pausitatud! Tänud tublimatele ja peitjale.
13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Esimese päeva viies aardeleid (5/30). Olime päeva alustanud Munalaiu sadamast ja kõigepealt käinud Manijal. Nüüd siis jõudsime Kihnu. Laenutasime jalgrattad ja asusime aardeid otsima ja leidma. Aitäh aarde eest! Nägime ja logisime!
Leidsime puu, leidsime aarde aga kahjuks kätte ei saanud???? Liiga ekstreemne ????????
Erivarustust ja vajalikke oskuseid meil pole, aga uudishimu oli ikka, et kui kõrgel ta ikka on ja kuidas paistab. Teel järgmise aarde juurde jäi see koht ka täpselt meile tee peale, nii et ära nägime, aga praegu jäävad veel selle raskusastme aarded meie poolt puutumata.
Ronimised on toredad aga et ilusale saarele ägetade aarte juurde mõtetu 20 meetrine ronimine. Oleks siis äge ronimine aga viltune puu ja puhas ülesse krahmamine ilma igasuguse funnita. Tuul oli ka puhanguti 20 meetrit sekundis ja puu kõikus korralikult, ei viitsinud isegi üritama hakata... Selline aare on väga kitsale ringile, oleks kuni 10 meetrit siis inimesed juba mõtleks, et vb ikkagi saab kätte kuidagi midagi aretades aga sellist tullakse vaatama ja lüüakse kohe käega, kahju...
No me siis tegime ka pausi. Vaatasime olukorra üle ja spetsialist pani köie paika. Eks see siin puhas Raiko soolo oligi, meie aitasime ainult ähkida ja panime nimed logiraamatusse. Üllataval kombel sai täitsa FTFi reale kirjutada. Tänan.
Vahva, et ronijatele ka Kihnu midagi peidetud on. Kahjuks meie seas erivarustuse ega -oskustega inimesi pole ja pidime sellest suu puhtaks pühkima :(