Poruni lõpp

Ida-Virumaa tiiru leid #86 kolmanda päeva lõuna paiku. Alles eile sai Kurtna matkarada ja veel kaks raba-aaret läbi käidud. Mõnusad matkapäevad mõlemad üle 30 000 sammuga.
Parklas oli juba üks auto (jäi ka minust sinna), kelle parkijat ma küll tervel rajal ei silmanudki. Sain ihuüksinda terve raja läbi jalutada ja tagasi veel ka. Uskumatult ürgne, võimas mets ja jõgi ning inimestest hüljatud paik on siin ikka. Väga mõnus. Aeglaselt voolav jõgi, aeg-ajalt mõned sillakesed, linnulaul, värskendav vihmatiba. Tagasiteel lugesin ka kõik infotahvlid läbi. Paar kilomeetrit käinuna lõin jalalaba vastu oksa niimoodi valusaks, et edasi lonkasin ja kirusin. ~500 meetrit enne aaret lõin sama koha uuesti ära. Tüüpviga ilmselt. Otsustasin, et teen selle matka ära ja teisi pikemaid sel tuuril enam ei kannata (kuni keha soe oli, tundus korras OK).
Lõpus ootas eriti uhke RMK puhkekoht - uus laavu, kemps, kaetud istekoht ja moodsa disainiga lõkkease. Laavus grillrest, põhilised maitseained, WC-paber jpm vajalikku. Isegi paadisild olemas, kus aja maha võtsin ja pool tundi jalad vees venemaa poole piidlesin. Telia levigi oli kohati olemas, üks foto liikus vaikselt kohale. Seega on kolme aastaga tugev ja korralik progress Eesti poolel toimunud.
Aare ise lesis maas, sest kott ja paelad olid auklikuks ja läbi näritud. Pistsin aarde okste vahele kinni. Rajale naastes leidsin maast ühe kaablikinnituse. Läksin sellega uuesti läbi märja võsa tagasi, et aare paremini turvata. Selgus, et kaablikinnitusel küll sulgur katki, aga sidusin siis lihtsalt sõlme peale. Vast püsib nüüd aare maapinnast kõrgemal.
Tagasiteekond oli vähemate viperusteta kui aardeni jõudmine. Jalg ka üleliia palju ei valutanud. läbi Leivu vöö jõudsin aardeni tunni ja kahekümne minutiga. Tagasitee aega ei vaadanudki. Oli väga mõnus müttamine mööda metsa, läbi veetakistuse liinide all ja aarde juures. Mina väga tänan peitjaid!

Veetakistusega liinid

Võimas katusealune

Varustusega laavu

Vahva paadisild

Kui lõppu jõuad, siis onju päris pikk tee juba seljataga ja aeg kehakinnituseks ning puhkepausiks. Just nii me tegimegi. Puhkasime jalga ja sõime võileiba ning selle kõrvale nautimiseks oli vaade märtsikuisele Narva jõele. Selline tavaline hall Eesti ilm, teate küll. Matk mööda matkarada oli olnud huvitav. Maastik oli erinev ja pakkus ka üllatusi. Kõige üllatavam vist oli porikarva ilma veeta Poruni jõgi. Sünge jõgi nagu must auk. Ja siis ühel hetkel muutus see olematu jõgi korraga laiaks veega jõeks. Jalgade jaoks oli kõige üllatavam kaevikute läbimine, ikka alla ja üles ja siis uuesti alla ja üles. Tagasiteel ütlesid jalad, et nad sooviks teha ringe ümber kaevikute mitte otse läbi. Ja õnneks oli tagasitee parklasse lühem ning kiirem. Ei seganud enam tee peale jäävad aarded ja teeviida juurest sai võtta suuna otse parklasse. Tänud siia kutsumast!

Matkarajale on väikesed sillakesed ehitatud ja lõpus on väga mõnus laagriplats.Aitäh!

Esimene lõik käib nüüd kõigi tänase nelja aarde kohta. Poruni rajale olen ammu tahtnud tulla, aga suviti on kuidagi hirmus olnud :) - no on sellised kogemused sääskedega siit lähedalt – lausa ära tahtsid süüa…. Ja lisaks kui see ürgmets rohelusse kasvab, siis kõrvalepõiked rajalt aarete juurde võivad ebamugavad olla (linnainimene nagu ma olen :D). Täna oli lootus et ei sääski ega võsa ei ole veel liiast. Ette rutates peab ütlema et enam-vähem piiri peal see olukord oligi. Ja üllataval kombel veidi eemal Jaama külas hoovi peal oli seis sääskedega lausa hull, seda isegi lauspäikse käes.

Matkarada on värskelt uuendatud, värsked sillad ja uhiuued metallpostid ja infostendide alused. Tõsi küll – info on veel vanadel stendidel ja uued on ilusad ja puhtad ja infota :) Lõkkekoht oli ka suht värske ja korralik (sama ka alguses), aga hõivatud veesõidukiga saabunud teistkeelse seltskonna poolt, kes olid seal ilmselt juba eelmisest päevast. Tundus juba kahtlane et aaret seal otsida saab. Kõndisin veidi jõe äärt mööda edasi ja tagasi tulles tundus vihjele vastav koht piisavalt vaateväljast väljas olevat. Aarde ümbris on korraliku augu sisse saanud, kas on keegi maitset proovinud või siis rasked ilmastikuolud… Aga karp ja aare ise on väga heas seisus, suur tänu peitjatele!

Päris vaheldusrikas maastik oli sellel matkarajal. Sai omajagu puulehtedest libedaid kallakuid ja veeniredega kraave alistatud. Elektriliinide läheduses oli ka üks väga märg lõik, kuid lõpupoole täitsa lai ja ilus matkatee. Algusest siia kõndimiseks kulus 1,5 tundi. Kui aardekarp leitud, siis vaatasime natuke jõe ääres ringi ja oligi aeg tagasi vantsida. Hea meel, et just praegusel ajal siia tulime, sest võsa on hõre ja vaated avaramad. Putukaid ka pole ja palavgi ei hakka. Aitäh Poruni rajale kutsumast!

Siia Poruni lõppu oleksime peaaegu tulnud keset suvekuuma, aga õnneks sai tookord mõistus võitu ja loobusime veel enne kui alustasime. Pealegi, sügisel pidi siin palju seeni olema. Mõni nädal enne siia tulemist oli igal pool mujal Eestis seentega päris kesime, aga vat Ida-Virumaal pidi seenesaak kõva olema. Kõlas nagu hea plaan ju. Nii me siia rajale end sättisime, valmis suurte korvide ja ämbritega kõik need seened endaga kaasa võtma. Kuigi raja alguses seeni väga polnud, siis lohutasime end, et küllap on need siis kaugemal. Kui aga ka kaugemal ei olnud ja kui meile tulid vastu kohalikud seenelised, kellel ka oli vaid korvipõhi hõredalt seentega kaetud ja nad ütlesid ka, et siin ikka seeni pole, siis oli meil selge, et tänaseks saagiks jääb ainult see aardeleid. Ilm oli mõnus, jalutada oli mõnus, aarde leidsime ja noh, seentega läks nagu läks. Meie täname.

Pool kilomeetrit enne lõppu oli piirivalvepaat kalda pervel ja minu saabudes sõitis põrisedes Narva jõe poole. Elektriliinid sumisesid küll kurjakuulutavalt :P Päris pikk matk oli, aga hurmavad vaated!

Veidi peale eelmist aaret peitsingi ratta metsa ära. Kuuse külge sidusin oma salli,et ikka meeles oleks asukoht. Hetk enne olid vastu tulnud kolm vene meest. Seepärast ka ratas peitu läks. Teekond läks nagu kergemaks kohe. Isegi telefoni levi tuli korraks. Tegin paar pilti, panin nime kirja ja alustasin tagasiteed. Jõe peal ujus luik, tema tiibade löögid vette laksates oli ilusaim hääl, mis pani ka kõik teised linnud hetkeks vaikima. Ratas oli alles, haarasin selle kaasa ja auto poole.

Tänud aarde eest.

 2 

Väga äge matk. Kogu tee oli jalgealune tõis märke ajaloost, üks kaevik vahetas välja järgmisel . Kahjuks meenutame liiga harva, kui verine see Virumaa osa ikka on. Kui paljude noorte meest unistused jaidi sii, kuipalju naised jäidki oma armsamaid ootama. Pole ka ime sest R2MS rinne seisis siin vist umbes 10 kuud, Väga oleks tahtnud näha kas jõe teisel poolel ka kaevikud olid. Meie tegime kiire pikniku siin lõpus , viskasime kiire pilgu kunagisele Eestimaale, mis alates 1947 aastast enam Eesti pole. Aga samas esimest korda mõtlesin et äkki ongi nii hea, muidu oleks piganud ka seal kuskil idapool lõiketraati laiali vedama, nüüd on vähemalt vesi vahel

Tänud mõnusa matka eest!
Jätsin logiraamatu juurde ja ka aardekarpi peotäie donatiiti kuna aardes oli kergelt niiskust.

 1 

Vaatasime Leivu vöö üle ning tegime parasjagu matkaraja alguses ettevalmistusi teele asumiseks, kui meie kõrval peatus roheline auto. Huvitav, et kohe meenus Tunki aastatetagune logi. Õnneks oli päevavalge ja maskeerusime lihtsateks matkajateks, kes pimeda peale ei jää. Meie nimed pandi märkmikusse kirja ning läksime heatujuliselt laiali.
Matk kulges kenasti. Ainukeseks takistuseks, mis aega röövisid oli kukeseened. Täielikku vaikust lõhestas vaid elektriliinide surin. Täname matkale kutsumast!

Täitsa lõpp!

Kukekad

..ja veel kukekaid

Kodanikud! Olge valvsad! Te viibite piiritsoonis!

Môni ilupilt kah

 1 

Jätsime auto piirivalvekordoni juurde ja läbisime raja ringselt. Algus oli ilus, mõnus ilm, ilusad vaated, aare korras. Aga lõpp läks kuidagi lohisema, 20 000 sammu oli natuke liiga palju pühapäeva hommikusse :D

Tänud peitjatele!

Tänud aarde eest!

 2 

Sel nädalavahetusel keskendusime kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Peamine eesmärk oligi Poruni matkarajal ära käia. Aega võttis see 3,5h ning matkasime ligi 9 km. Nägime ilusaid vaateid, Poruni ja Narva jõge. Aitäh kutsumast.
Võtsime aardest kaasa ränduri ning kinnitasime lõkkekohas keha. Kaarti uurides nägin, et matkarada läheb ju edasigi veel ning umbes kilomeetri kaugusel on veel lõkkekohti. Kahjuks ei jaganud keegi minuga seda entusiasmi, tuli ikka tagasi minna. :D

Kuna terve tee siia oli täielik inimtühjus, levi puudumine ja üldine maailma otsas olemise tunne, siis kohale jõudes oli väga veider järsku näha jõel toimuvat liiklust ja lõkkekohas olevaid inimesi. Kõndisime veidi veel edasi ja viskasime pilgu ka Venemaale peale. Tagasi tulles olid inimesed lahkunud ja saime rahulikult otsida. Tänud peitjale!

 1 

Kui alguses tekkis tunne, et see matkarada nagu ei tahagi midagi põnevat pakkuda, siis üsna varsti pidin oma sõnu sööma hakkama. Piki jõeorgu liikudes kiskus kõik juba aina põnevaks. Uudistamist jagus küllaga, aga tasus ka pilku rajal hoida, et märgadel juurikatel käna ei paneks. :P Teekond oli pikk, kuid tasus tulla. Siia kaugesse Eesti nurka juba eriti tihti ei satu.

Tänud.

Olin Kaupost aru saanud, et Poruni matkarada on analoogne Kuresooga. Seega olin väga üllatunud, kui selgus, et see lihtsalt pikem jalutamine ja on inimesi, kellele selle peale jalad otsast kukuvad. Mul pole aga sedasorti kulgemise vastu midagi ning üpris ruttu olimegi aardeni jõudnud. Vaatasime natuke ringi ja võtsime ka teised kaks matkaraja aaret ära.

Kolmas kord Poruni rajal. Seekord sai täispikk matk tehtud, õnneks karu ei kohanud. Mul oli ettekujutus, et tegu on ringiga ning mööda Narva jõe äärt saab ka auto juurde tagasi minna. Vaatasime lõpu üle ja hakkasime tagasi suunduma. Aitäh korraliku matka eest.

Kuna Poruni metsades on mobiililevi üsna olematu, siis tegin kõik kolm Poruni aaret enne Permiskülas telefonis lahti, et ei peaks levist sõltuma ja see oli igati õige taktika. Rajal liikusin osaliselt joostes kuna muidu oleks parmud ja sääsed mind lihtsalt elusast peast nahka pannud.

Kui vahepeal läks rada kitsamaks, siis veidi enne lõppu tekkis eiteakust lausa ATV rada. Sumisevate austajate saatel õnnestus ka sellesse raamatusse oma nimi kirja panna ja võiski tagasiteele asuda. Aitäh peitjale.

Kalaretke käigus tuli meelde, et siin peaks ka üks totsik olema. Ajasime paadi nina kaldale ja käisin panin logi kirja. Sääski oli palju aga metsmaasikaid veelgi rohkem. Tänud peitjale!

Poruni jõgi on täitsa kobe oma laiusega. Mõnusa jalutuskäigu saime siit. Ligi 10 km sai läbitud 2 h ja 45 minutiga. Teekonnal kohtasime mustmiljon sääske. Võibolla oli isegi rohkem, ma ei tea. Äkki mul läks lugemine sassi. Aitäh!

Pole pidanud ühegi aarde võtmiseks nii palju varasemalt jalutama. Õnneks jalutamine oli selle juures kõige lihtsam osa .Sääskede tõttu oli seismine palju raskem .

Tegevust jagus nii jalgadele, kui kätele.. eriti sellele, mis enese piitsutamisega tegeles sääskede peletamiseks. Rada ise mulle täitsa meeldis.

Tänan peitmast.

Minu jaoks kolmas kord Poruni matkarajal viibida. Kahel esimesel korral külastasin Poruni loogete aaret ja edasi ei läinud. Ainult mõni kuu läks kui tekkis põhjus taas siiakanti tulla. Tegelikult lausa kaks, kuna varasemastel külaskäikudel oli kõige vanem Poruni aare kättesaamatu.

Teine pool rajast erilisi üllatusi ei pakkunud, oli pigem hoopis üksluisem. Lisaks aardele pakkusid suurt motivatsiooni liikumiseks sääsed, kes iga peatumise juures kohe parvena kogunesid. See käisime ruttu lõpus ära, panime nimed kirja, heitsime kiire pilgu veele ja ruttasimegi algusesse tagasi.

Aitäh!

Minnes nägime jõe peal kalamehi ja paatidega lustijaid. Tagasiteel noori Sillamäelt paadiga, kes ei teadnud kus nad parajasti alusega sattunud on. Poolel tagasiteel tulid hoogsal sammul meile vastu seltskond fotokatega ja natuke hiljem veel paar jalutajat. Konnade laulu kuulsime ja pidevat sääse pininat. Metsa asukaid ei kohanud. Tänud peitjale.

 2 

Lubati ilusat ilma ja mõtlesin, et võiks end kusagile matkarajale sättida. Krista helistas ning pakkus ennast seltsi ja tore oli - sain valida raja, kuhu üksi oleks natuke pikk maa ning loomade osas ehk suts hirmuski.
Teele asusime suht hilja. Kohale jõudes oli üks auto parklas. Sääski oli ka. Palju. Kõigepealt märkasime rajal hobuste jälgi. Need läksid lausa Narva jõeni välja. Põnev proovilepanek nii ratsule kui ratsutajale. Meile jäi ülesanne fekaale vältida. Neid jagus rajale mitut sorti.
Eelmine kord olime siin rajal külmal ja libedal ajal. Nüüd oli soe ja porine. Krista oli piisavalt osav ning sai tossudega hakkama, mina rõõmustasin oma kummikuvaliku üle.
Eelmisest korrast tundus mulle, et järske orge on rohkem. Võibolla oli süüdi tookordne kiire tempo. Täna kõndisime rahulikult vesteldes. Peagi on tee piibelehelõhnaline. Võibolla juba homme. Igatahes oli neid lilli seal palju. Palju oli ka sõnajalgu. Inimesi nägime minnes vaid jõel. Tulles kohtusime paarikesega, kes randus paadiga, ega teadnud, kus nad on. Teel tuli meile vastu viis inimest. 3 esimest läksid vereta karujahile, teistega piirdusime kiire tervitusega.
Aare sai leitud muguvabalt. Vaatasime ringi ja kuigi hullsuuri parme veel polnud, olid sääsedki piisavalt tüütud, nii et alustasime kärmelt tagasiteed.
Aitäh, meil oli väga tore retk!

 2 

Kusagil lõuna paiku jõudsin Punamäe piirikate juurde ja parkisin auto.Võtsin oma seljakoti ja asusin mööda Narva jõe kallast teele.Hiljem küll kahetsesin, et olin kummikud jalga pannud, sest tegelikult pääses ilusasti tee peal olevatest poriloikudest mööda. Lõpuks kohale jõudes, ning telefonist aarde asukohta vaadates selgus, et levi oli null.Ma rumal unustasin varem selle salvestada ja nüüd oligi häda käes. Õnneks peale 15 minutilist ootamist ilmus äkki ka oodatud punkti punkt ekraanile ja sain logi kirja panna.

Tagasiteel sain piirikatega kokku ja vestlesime seal üle poole tunni.Enne äraminekut tuli ka PPA valvekaater meie juurde ja ma jätkasin tagasiteed.Lahkuma hakates küsiti ikkagi dokumente, et ikkagi kindel oleks. Mõtlesin veel, et püüaks mõne kala, aga neid vereimejaid oli nii võimatult palju ja tulin tulema.Piirikate jutu järgi piinavad kõiki seal ka ülisuured parmud mis pole õnneks veel välja ilmunud.Tagasi juba majade juurde jõudes ehmatasin metssea pete üles kes magas kohe teeäärses võsas. Mulle igatahes see retk meeldis ja oleks ometi rohkem selliseid radu kuhu uuesti minna. Logi kirjutades selgus, et olin alles kolmas kes kohal käia.Soovitus järgmistele on innustav-käige ära ja te ei kahetse. Minu poolt suured tänud peitjatele, et seda seeriat jätkasid.

Viimane sild enne lõppu.

Teisel pool on Venemaa.

 2 

Jalutasime kohale mööda matkarada, tagasi tsivilisatsiooni kõndisime Narva jõe kaldal. Poruni jõgi lähen suudmes ikka päris laiaks (ja laisaks). Aarde läheuses löödi üles suuremat sorti telklaagrit, haugipüügi huvilised olid saatnud ette meeskonna, kes laagriplatsi hõivas ja teiste saabumiseks ettevalmistusi tegi. Meile pakuti lahkelt õlut ja lisaks sauna, kui meil on pisut aega oodata (sauna ahju ja korstna montaaž parasjagu käis). Kui auto juurde tagasi jõudsime, siis oli seal veel mõned autod ja seltskond, kes läks mitmeks päevaks Puhatusse linnulaulu kuulama. Nad juhtisid meie tähelepanu sellisele pisiajale, et meie jälgedele matakaraja alguses on lisandunud veel ühed päris suured jäljed - ilmelgelt ilma jalatsiteta. Hea, et me enne ei teadnud, kes sealkandis liiguvad, natuke kõhedaks võttis. Tänud peitjatele Poruni jõe vaadete eest, ilma aardeta me poleks kungi siis sattunud.

 3 

Siia aarde juurde jõudsin päris pimedas. Tänu vihjele tuli leid kergelt. Logiraamat osutus üllatus-üllatus! veel tühjaks. Seega kirja läks esmaleid. Ega sel leiu kellaajal sellises kolkakohas pole erilist tähtsust, aga kirjas seegi. Edasi ööbima oma telki. Öö möödus jõe ääres rahulikult. Ükski karu ega piirivalvur ei tulnud und segama. Täitsa mõnus vaikne öö. Tänud siia kutsumast!

Ahjaa - julgeksin vastu vaielda peitja jutule, et siinkandis on Telia levis "must auk". Mul õnnestus siin Poruni rajal ja ka Narva jõe ääres mõnes kohas täiesti ilusti Telia 4G kätte saada ja isegi suuremahulisi fotosid saata. Ja polnud see midagi Venemaa võrk, kuigi see kippus mõnes kohas telefoni üle võtma. Roamingu puhul tuleb R täht ekraanile, nii et saab kohe aru. Jälgisin seda pidevalt.

Hommikul mööda Narva jõe äärt lahkudes oli muidugi piirivalve taas platsis. Seekord vene aktsendiga eesti keelt rääkiv noormees ATV-ga. Sai siis taas ID-kaarti näidatud ja paar sõna oma plaanidest räägitud. Sain ka info, et jõeäärne tee Gorodenka külla on heas korras. Seda see ka oli, kui välja arvata mõni üksik porine koht.

Hilisõhtune laagripaik

Laagripaik hommikul

Piiriromantika

Narva jõe ääres olid nii kenad vaated, et ei saanud pilti tegemata mööda minna