Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Siin majades elas seltskond, kes töötas üle tee "instituudis" ja uuris allveelaevade demagnetiseerimist. 1994 kolis enamus neist Eestist välja. Peale seda hakkasid need, kes jäid, asju ära viima. Paiku 2008 vestlesin siin lähedal pikalt ühe eestikeelse lipnikuprouga, kes siis kurtis, kuidas kohalikud joodikud telliseid tükikaupa müüvad jne. Ja kõige rohkem läks talle hinge see, mis inimesed endise koolimajaga olid teinud - sellesamaga, kus nende endi lapsed käinud olid.
Kurb aare, ettevaatust otsimisel!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC9CCYJ
Logiteadete statistika:
93 (100,0%)
0
1
1
1
0
0
Kokku: 96
Täna mõtlesime, et teeme ühe geopäeva. Leid tuli lihtsalt. Õnneks oli ümbrus kerge lumega kaetud. Murdsime mõned kuuseoksad rooside katmiseks ja saime ja saime selle eest vene onku käest õiendada. Aitäh peitjale!
Paber otsas ja logiraamat märg. Kuna aega polnud jäi meie poolt lõpuni kuivatamata.
Siin olime kaks aastat tagasi juba käinud aga toona kahekesi ja suve kuumas lopsakas looduses ei tihanud kuidagi väga mööda seda kinnistut ringi silgata. Täna aga neljakesi oli asi palju julgem ja mõnusam ning leid tuli ka kiiresti :)
No eks selliseid paiku on ka vaja külastada. Miskit meeldivat seal ei olnud ja õnneks oli ka kellegi suvekodu hetkel asustamata. Tänud peitmast!
Aitäh, Hannes, et sa aaret koolimajja sisse ei peitnud. Ümber selle tondilossi oli piisavalt ebameeldiv läheneda. Aga jah, palju on selliseid kurva saatusega maju meil. Tänud tutvustamast.
Kiirelt käisime läbi ja toitsime sääski.
Teel Purekkari neemele tegime siin väikese peatuse, et vaadata seda huvitavat piirkonda. Aitäh!
Eelmine kord otustasin, et lastega nulli ei lähe. Täna kiire leid. Prügi oli palju igal pool.
See oli see üks aare, mis ähvardas mu poolsaare puhastuse ära rikkuda, sest logid olin kõik läbi lugenud. Olen oodanud võimalust, et siia ei peaks lastega tulema, aga nüüd siis oli vaja päris üksi ära käia. Esimene hea märk oli see, et siin ei tossanud midagi. Ma aga ei olnud arvestanud, et siin kõik nii rohelust täis on. Hoidsin maja serva, kus oli meeletult klaasikilde. Õnneks miskit läbi jalanõude ei tunginud. Aardega läks kiirelt. Ruttu sama rada mööda tagasi ning autosse. Jõudsin auto ümber pöörata kui nägin üht naisterahvast hoone poole liikumas ja tänasin õnne, et ta varem sinna ei tulnud, sest siis oleks ma kõvasti kiljatanud. Aitäh!
Kajhu tõesti. Koolimaja on prügi täis taasitud. Ja väga palju sääski oli aardekohas
Midagi pole teha. kui kevad käes siis kisub loodusesse aaretejahile. Tänane teekond viis meid Antiga Pärispea poolsaarele. Meie tänane kaheksas leitud aare :)
Aitäh!
Ajasin käru pea nulli ja seal vahtis suitsusammas vastu. Mõtlesime, et mugud grillivad või põletavad niisama sodi ja tõmbasime käru nurga taha ning pidasime hetke aru. Sai otsustatud ikka logima minna, aga ringiga. Kõmpisime majale tiiru peale. Oleks läbi läinud, aga ei olnud head sisenemiskohta. Konteiner andis kiiresti näole. Tagasitee otsustasime võtta lühema - mööda suitsusambast. Tuli välja, et ei olnud ühtegi mugu, ainult mingi tossav sodihunnik, kus kaltsudel leek küljes. Kõrval reas rida köögikappe ja toole. Ei tea, mis teema sellega oli, aga lähemalt uurima ka ei hakanud. Äkki tulevad veel tagasi. Aga täname kutsumast. Nukker tõesti. Nii need mahajäetud hooned, kui ka nende vahel jätkuvalt okupeeritud hoonetes elavad inimesed.
Ilmatuma suured hooned seal metsatukas. Tuttav topsik- tänud!
Tundub, et kogu prügi ei paistnud lume alt välja. Aare õnneks paistis ja sai logitud. Aitäh!
Veits kõhe oli... Tundub, et kellegi aja veetmise koht. Saime logitud ja minek!
Nukker koht jah. Aarde logiraamat sai elujõulisest kohast leitud ja nimed kirja. Aitäh peitjale!
Selline postapokalyptiline koht t6esti. Eks sellelaadseid kohtasid on meil siis kodumaal omajagu kus yhel hetkel on vilgas elu ja laste kilked ja järgmisel hetkel on vaid unustusse jäänud varemed. Yhest kyljest muidugi kahju aga igal asjal oma aeg ja koht. Aardega k6ik hästi. Aitähhid
Koht oleks ideaalne paik mõne amatöörfilmi asukohaks. Aga paras filmistsenaarium rullus lahti ka siis, kui me õndsalt tagasi Loksa poole sõitsime.
Nimelt taarus vaat et keset teed üks naisterahvas, kes hääletas. Mina, va halb inimene, kohe märkisin, et ei hakka mingit jotataksot pakkuma. Kaupo on aga erinevalt minust südametunnistusega ja tema ligimest hätta ei jäta ning peatas auto kinni.
Naine: ,,Tere, sooviksin Loksale"
Mina: ,,Kas te olete purjus?"
Naine: ,,Ei ole, mul lihtsalt liikumispuue"
Kaupo: ,,Istuge autosse"
/Naine istub autosse ja terve salong läheb paksu alkoholi- ja suitsuhaisu täis/
Mõtlesin, et vahet pole, las olla ja hakkasime juttu ajama. Kui jätta kõrvale see, et kahe väikese lapse ema juba hommikul vara aurude all oli, siis tegelikult oli tal väga hea suhtlemisoskus. Lisaks luges ta Kaupole sõnad peale, et ta mulle ikka teatud sorti ettepaneku teeks ja ajas muud meeleolukat juttu. Igatahes saime ta varsti Grossi ette viidud ja vastastikku head soovid vahetatud.
Kurb koht oli ta tõesti. Aarde leidmine läks kergelt ja kui tagasi autos, siis sõitsime väikse kaarega et rohkem eluolu näha. Arvatavasti tulen siia suvel veel tagasi, sest jääb hästi motikasõidu trajektoorile. Kui Suurpeast välja keerasime, kohtasime hääletajat. Liis kahlustas, et naine on purjus, aga otsustasime ta ikka peale võtta. Oli väga jutukas ning väitis, et joonud ta ei ole, lihtsalt liikumispuue. See oli tal ka, aga poole sõidu ajal oli tunda, et lõhnad ikka ka küljes. Igal juhul viisime sõbraliku naise Grossi poodi ning jätkasime oma tuuri.
Siin oli küll veidi kõhe aaret otsida, aga õnneks tuli leid kiirelt.
Pigem oli veits kõhe seal ringi liikuda. Õnneks jäi aare kiirelt silma, panime nimed kirja ja tegime maja ümber veel tiiru. Ära sõitsime majade vahelt, kus elu täitsa käis. Iseenesest ju mõnus koht mere ääres, aga noh natuke palju lagunenud objekte seal (:
Üks omapärane paik, eriti õues see vaip ja mööbel ning mänguasjad. Peitjale tänud!
Suurusjärgus aasta tagasi hakkas siia poolsaarele - võimalik, et just siia majadesoppi - ilmuma müügikuulutused. Pigem poole kortermaja kui üksiku korteri. Kui see saast likvideerida ja midagi metsasõbralikumat asemele meisterdada, oleks elukeskkonnana päris magus paik.
Päris kummituslik ja kole koht. Üritasime aru saada, millistes majades veel mingi tegevus käia võiks ja miks siia nii palju prügi kokku tassitud on, kui otse siinsamas kõrvalgi on olemas konteinerid ja valdavalt saab jäätmeid tasuta ära anda. Maja nurga juurde oli vanast mööblist kujundatud elutuba, vaipki maas, ja kõrval suitsemas tulease. Vaatasime ümberringi, kas keegi luurab kuskil läheduses, logisime kiirelt aarde ja tegime sääred. Aitäh näitamast!
Omamoodi kummituslikke ja õudusfilmilikke nukukompositsioone võis siit leida. Eriti hull oli muidugi Teeme Ära päeval sellist lagalasu leida. Arutlesime koristuste teemal ja kes-miks peaks tahtma metsa alla või tee äärde või vanadesse hoonetesse sodi tarida. Et neil käsi ära mädaneks.
Tänan Hannest meid siia juhatamast ja ka ette hoiatamast. Ummamuudu mesta.
Huvitav, et kuidagi moodi tundub paljudele õigem visata pürgi hoonetesse, mitte metsa alla. Suht sama tegevus ju...hoonetest veel tülikam kokku korjata. Kahju vaadata. Aga tänud näitamast!
Käisime sõpradega geotuuril. On jah veits masendav aare. Aga elu käis maja juures, vaip oli maas ja mänguasjad istusid tooli peal ja igati kaunistatud oli see koduke.
Eelmise GP lehe leidja logiga on väike deja vu, sest ka meie sõitsime kõigepealt koolimaja nurgani, kus oli kellegi "väliköök" ning jätkuvalt seal midagi suitses. Tagurdasime siis aarde juurest kaugemale ning lähenesime läbi maja. See oli suur viga. Surnud kährikust meeletu prügi koguseni ning lõpuks ikka lõpetasime sealsamas tossava hunniku juures. Selline tunne, et keegi üritab seal vaikselt seda prügi kogust põletades vähendada. Veidi ringi vaatamist ning Mari silmaski tuttavat aardepeidikut ning saime kiirelt sääred teha. Väga ebameeldiv koht, kuid viisakalt peidetud aare. Aitäh!
Koolimaja nurga tagant tuli suitsu, seega otsustasime läheneda läbi maja. Nullis ootas nostalgialaks - õnneks küll mitte koolimaja osas. Lahkusime teiselt poolt, kus tossas mingi plaat, kuid tundus, et seal kohalike istumispaik ja asi kontrolli all. Tänud aarde eest!
Leitud see sai, aga mis ma ütlen ? Lihtsalt masendus tuleb peale kui siinsel "perimeetril" suure ringi tegin.Tundub, et see vist rahvuse eripära, kõik oma sitt veetakse metsa alla või ladustatakse kohtadesse kuhu silm ei näe.Kahju igatahes.Aga suured tänud peitjale,et näitab mida on teinud okupatsioon.
Peitjat teavitatud, et logirull on täis, aga teistele siis ka juhuks kui keegi enne hooldust seda külastada plaanib.
Minu jaoks täitsa üllatus, et siin selline linnak asub. Natuke sürr koht, nagu ikka sellised vanad sõjaväelinnakud. Mulle meenutas Kupu oma, kus me sõpradega koolipoistena kolamas käisime - oi see oli nii põnev kuigi teadsime, et seal ei tohi käia. Tookord nii ei mõelnud, aga oleks päris äge kui kõik need hooned oleks veel korras kogu oma nõukaaegse sisustusega. Siin on minu arust päris ootamatu, et osades majades elatakse veel sees - ühest küljest ilus koht (meri, Lahemaa, mets) aga samas näed aknast välja vaadates vanu varemeid. Tõenäoliselt, kui siin ka lapsi elab, siis neile on see kõik tuttav "mänguväljak". Ilmselt oleks ka endal päris huvitav need mahajäetud majad kõik läbi kolada aga täna panime vaid nimed kirja, Inga päästis puu otsast üles poodud mängukaru ja jätkasime oma teed. Tänan.
Meie saabudes põles hoones prügi lahtise leegiga, seega esimesena tuli teha kõne 112-te. Seejärel logisime aarde. Aitäh!
Kuna see jäi sobivalt trassi äärde, siis külastasime ka Suurpea kooli. Tundus, et prügilepingu raames kärutab kohalik kojamees prügipäeval konteineri kõrvalhoonesse tühjaks ja elu läheb edasi.
Oli alles kole koht. Karl arvas, et pahalased on siin käinud. Tänud peitjale.
Logisid polnud eelnevalt lugenud ja kirjeldusega tutvusin ausalt öeldes peale aardeleidu.Ränk möelda siiski,et endisesse koolimajja veetakse olmeprügi.Samuti häiris vaatepilt prügikastidest mis ootasid prügiautot.Sorteerimisega siin ka oma pead ei vaevata,prügikastide ümbruses olid maas läbisegi patareid,vanapaber,pakendid,toidujäätmed........
Mööda suurt teed on korduvalt sõidetud, aga sinna nii öelda metsa sisse polnud kordagi sattunud. Ei teadnudki, et seal kortermajad on ning lapsedki koolis käinud. Aitäh aarde eest.
See oli tänase päeva üks ainuke kole koht, kuhu sattusime. Kurb on vaadata selliseid maju. Aitäh peitjale.
Kui olime läbi metsa kohale vantsinud, siis selgus, et tegelikult oleks saanud ilusti teed mööda ka. Tõdesime, et koolimaja hiilgehetked on ilmselt minevikus. Aitäh peitjale.
Ma ei ole suur sünnipäevade pidaja, kuid olen alati nõus hea seltskonnaga ja lähedastega jalutama looduses ja sööma restoranis. Teel Viinistule võtsime mõned geoaarded. Vau, mis kohta me sattusime. Ma oleks saanud oma sünnipäeva siin ära pidada: „ruum“ oli kaunistatud, nõud pestud, teekannus oli vesi ja laud ootas katmist. Püüdsime printsessi autos kinni hoida, et ta ei läheks kööki askeldama ja mängima, õnneks ta ei ärganud. Majas oli madratseid , tekke ja vaipu, kas tõesti elab siin keegi? Või on see laste mänguplats? Ma isegi mäletan aega, kui siin kool oli, kuid arvasin, et on väiksem. Nii suur, nii tühi ja nii nukker maja! Lauri läks ühelt poolt, mina üritasin algul minna teiselt poolt maja. Maja oli lõputult pikk ja jõudsin võssa. Maja juures liikus teisi inimesi, üks memm sõidutas aiakärus tekke, veel mingeid asju ja koera. Ei paistnud kodutu moodi, rääkis mõistlikku juttu ja eesti keeles. Igal juhul oli nii palju tähelepanu kõrvale juhtivaid elamusi ja tegevusi! Kui ma lõpuks aardeni jõudsin, oli Lauril juba logitud.
Aitäh kohta tutvustamast, tänud aarde eest!
Esimene september seostub ikka kooli mineku ja tarkuste päevaga. Valisime siis ka esimeseks õppetööks loodusõpetuse välitunni ning suundusime tutvuma maakonna loodusega.
Ilma geopeituseta poleks küll siia sattunud. Täname ajalugu tutvustamast.
Lehvitasime ristmikul Marisele. Mööda sõidetud omajagu, aga siia pole seni sisse põiganud. Veel vähem oskasin oodata nähtud maastikku-olustikku, mis siin avanes. Tänud peitjale.
Kõigepealt üllatas, et siin täitsa aktiivne elu käis. Koolini jõudes muidugi nukker vaatepilt. Kurb ja kole koht. Aitäh peitjale, ilma topsita siia kindlasti ei põikaks.
Kui olin ca 3x lugenud teeotsas olevat infotahvlit, siis turgatas pähe, et aga see räägib ju aardekohast, mis siinsamas üle tee asub. Üllatavalt pikad juhtmed olid, mida mööda see info minu teadvusse jõudis. Täiesti nõus peitjaga, kurb koht ja kurb aare. Edasi läks lõbusamaks. Teeotsast välja keeramisel jõudsin märgata väga uhket suurt masinat, mis just parasjagu sisse keeras. Ning lisaks mõelda, et ah sellised masinad on siis kohalikel elanikel, kes selle tondilossi taga olevas majas elavad . . hadiihaa . . järgmise teekäänaku taga sain kõne sellest masinast. Minu viga. Hoopis geopeiturid ringi kolamas oma uhkete masinatega. Seekord viisid teed meid täiesti erinevasse suunda. Võib olla mõni järgmine kord on tee ühine. Tervitused!
Loodan et need lapsed endale uue kooli leidsid. Aitäh kohta näitamast!
Ausalt öeldes midagi sellist ei osanud küll eest leida. Nii sürr koht. Sõitsime majadest mööda koolimajani. Eest leidsime tõenäoliselt eelmise päeva lõkke, mis veel vaikselt tossas ja kummalise mänguplatsi. Edasi läksime koolimaja uudistama ja aaret otsima. Sisse piiludes oli see peaaegu maast laeni prügiga täidetud, ju seal kandis prügiauto ei käi. Ära minnes sõitsime autoga majade vahelt läbi ja imestasime, et seal tundusid elavat täitsa tavalised inimesed. Mina küll seal elada ei tahaks kui ümbruskond nii kole ja räämas on.
Vau mis koht. Täiesti uskumatu lausa.
Keerasime maanteelt sisse. Kõigepealt vaatas vastu ilus külaplats lagunenud hoone kõrval, kus hiljaaegu sünnipäeva või pidu peetud. Siis märkasime kortermajast tondilossi, mille taga jooksid rõõmsalt lapsed ringi. Järgmise tondilossi ja vana koolimaja vahelt jalutas pere koeraga nagu oleks tegemist maailma parima elurajooniga. Ja siis kui auto kooli nurka ära parkisime. Mis asi see veel on? Kompositsiooni kunst või laste mängunurk? Kõrval tuhamägi, mille servas tossamas veel värskelt põlenud plastikujäägid. Koolimaja sissepääsud ummistatud prügiga. Jalutasime aardeni ja tagasi. Ning tegime autoga veel väikese ringi ümber selle müstilise linnaku. Majade ees olid iseenesest uhked autod ja majadel ka uued aknad ees. Aga siiski.. Kas see oleks koht kus elada? Seal saaks üles võtta mõne katastrooffilmi võtted.
Aarde asukoht oma sürreaalsuses paneb seda isegi soovitama. Aitäh seda paika tutvustamast! Muidu poleks sinna küll sattunud.
Ühe nurga taga aare, teise nurga taga kellegi elutuba. Sürr, Tänud kutsumast. Auto jäi suure tee äärde hülgepoisi juurde.
Hea näha, et osad majad on elamuskõlbulikud ja ei seisa kasutult. Teisalt ma ei kujuta ette, et elaksin kohas, kus vastas maja on tondiloss. Kus kolistavad ringi uudishimulikud kahejalgsed, põikavad sisse mõned neljajalgsed ja lendavad läbi tiivulised. Oh jah, oli jälle uudistamist siin üksjagu. Aitäh!
Esimese hurraaga sattusin kellegi elutuppa. Tänud peitjale muljete eest.
Väga trööstitu paik. Ettevaatus eriti vajalik suvel, kui riideid seljas napilt ja jalavarjud suht õhukese tallaga. Seda prügi ikka vedeleb siin igal sammul. Ja siis seisab kohe kõrval kaks ilusat prügikonteinerit. Kontrast missugune. Aitäh imelikku kohta kutsumast!
See oli koht kuhu ma veel sattunud polnud. Kui juba õigele tee otsale saime siis läks tegelt oma kõva 2h aega enne kui paari saja meetri kaugusel oleva aarde juurde jõudsime :D Väga vinge koht, meenutab kergelt chernobyl (H) Kummardus ja kraaps siia kutsumast :)
Aare logitud tegime tiiru ümber elamute ka,õnneks seal oli kenam.Aitäh!
Päris jube kool. Koha kui sellise kohta ma ütleks nii, et tundsin end seal kuidagi jube vaesena, sest kõigele vaatamata mulle tundub, et kohal on tervikuna potentsiaali. Aga esmalt peaks siia küll häääästi maaaahuka prüüüügikotiga tulema. Aga koht tekitas kahtlemata mõtteid - minevikust, olevikust, tulevikust. Aitäh!
Oh jummel - jummel. Miks, miks? Õnneks sattusin siia päeval. Nüüd pean kähku selle koha unustama. Mingid dessantnike järeltulijad liikusid ka varjudena ringi. Aitäh!
See koht oli ikka tõeline õudukas, kurb, kurb vaadata ...
Kurb jah, mis seal koolimajaga juhtunud on. Nullis pikalt aega ei läinud, enne kui tuttav konteiner silma jäi. Auto juurde tagasi kõndides oli sinna ilmunud üks väikest kasvu vanem härra. Ühtegi sõna lausumata astus ta kiirel sammul võsavahele. Aitüma!
Vaatasin väljast ja astusin võimlasse. Peas kumises taas aina kõvemini Alice Cooperi laulu refrään
School's out for summer
School's out forever
School's been blown to pieces
No more pencils
No more books
No more teacher's dirty looks
Öösel oli siin veidi hirmus toimetada. Tegime ruttu Tänud
Nagu tükike Tsernobolit eestis. Ennemgi seal kolamas käinud. Tänu aarde kirjeldusele sain palju targemaks. Tänan
Kuni Siim erinevatel tasanditel kurbust uuris, leidsin ma kõigepealt korrastatud koha koos värske väikese lõkkega ja seejärel aarde. Siim hakkas sinna trepist laskuma, aga minu nägu nähes õnneks loobus seda proovimast.
Ei tea, kes seal nukkudega grillimas käib? Tuhahunnik oli päris kõrge ja õhk mugudest puhas.
Koht oli lisaks kurvale veel kummaline ka. Kogu see areaal seal. Tänud tutvustamast!
Lugedes ajalugu ja omades natuke ettekujutlusvõimet, siis annab täitsa silme ette manada kunagise olukorra siin külas ja kooliõuel ning laste mängimist ja kilkeid. Eks nüüd on siis alles vaid see koolimaja kubatuur, ei enamat. Kas see mahajäetud kohtade prügistamine on sõltuv haritusest, kultuuri(tuse)st või rahvuslikust eripärast, võta sa kinni, aga pahatihti sellistest kohtadest me sinna higi ja vaevaga kohaleveetud prügi leiame. Kurb, loomulikult ning raske sellist teguviisi mõista, aga eks maailmas on palju asju, millest me aru ei saa, aga need ikka eksisteerivad. Aitäh.
Peale eelmisel päeval Vergis lõppenud Põhjaranniku regati toimetamisi ja hommikust Ojakivi külastust hakkas kerge vihmasadu lõpuks järgi andma ja otsustasime Pärispea poolsaare uued aarded üle vaadata.
Selles asumis olen varemgi viibinud ja ajaga on olukord pisut paranenud, kuid minna on veel kõvasti..
Tänan peitmast.