Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud vanale tammile, mille ümbrust on kohalikud mehed omal algatusel puhastanud võsast ja linnalt ka selle eest kiita saanud. Sanglepad on ilusad, kui võsa ümber pole. Üks ilus ja eraldatud koht Viljandi linnas. Kui minna raja lõpus olevale pontoonsillale, siis avaneb ilus vaade järvele ja ka linnale. Olenevalt aastaajast võid vajada kummikuid.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
lahe_teostus (7)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC9CNRP
Logiteadete statistika:
90 (97,8%)
2
7
2
1
0
0
Kokku: 102
Remont tehtud, uus detail paigas ja aare jälle leitav ning ootab külalisi.. :) Edu!
Leitud. Nunnu aare. Aardetopsi kaas puudu. Vajab hooldust. Jagasin seda infot ka peitjaga.
Aarde logiraamatut hoidev detaili on kellelgi rohkem vaja läinud. Viin remonti ja püüan uue detaili printida. Kurb, kui aaretega nii ringi käiakse... :(
Uus varahommik Viljandis. Pilves, tuuline, aga soe. Kõik ruttavad kuhugi. Õnneks pole mul (enam) elus kiiret. Püüan ka täna koju jõuda, kust sai neljapäeva varahommikul Idioto Topografico matkale lahkutud. Enne aga veel mõned Viljandi aarded. Lahe hääbuva hiilgusega laudtee viib selle Paadimeheni. Leid lihtne. "Sadamani" ei hakanud astuma, märjaks ja rohuseks läks edasi. Küll järgmise, viimase paadimehe juures alles saan vett ja vilet :D Tänud aarde eest!
Hommikul kell 5, teised mängivad 24h vollet, täiesti vaikne ja kena kohakene, laudtee hakkab vaikselt mädanema...
Leitud ja tänud.
Mina tulin 30 juurest otse. Maastik ei olnud 1.5. Õnneks mul olid kummikud. Noorgeopeiturid raputasin maha, sest neil polnud piisavalt tõhusaid jalavarje viitsimist jalga panna. Aitäh peitmast! Väga vahva lahendus! Loodetavasti ikka jääb püsima ja keegi ei vii kodu kaunistama...
Aitäh! Valvur hoidis oma nodi väga kiivalt enda valduses, aga kuna meil oli täna hommikupuder söödud, siis lõpuks pidi ta ikkagi alla andma ja logiraamatut näitama. Aitäh!
Korraks tundus, et jääb ootama sula, aga ainult korraks. Paks kinnas kätte ja kork hakkas vaikselt liikuma. Aitäh!
Alustasime Rauliga täna punktijahti. Aga kus saada need kokku? Valikuid ju isegi oli aga lõpuks jäi valituks Viljandi. Aeg oli ka veidi piiratud, nii jäid mõned aarded veel siia ootele. Esimese katsega põrutasime rajast mööda. Tuli ümber keerata ja tagasi tulla. Tänud peitjale aarde eest.
Siin lõpetasin oma rännaku ümber Viljandi järve. 12 km läbimiseks kulus 8h- see oli kaks korda pikem aeg, kui olin arvestanud. Väga paljud aarded jäid leidmata, sest algajana ei oska veel õigesti otsida ja märgata. Samas pakkus aarete otsimine seiklust ja lõbu, niisama markata oleks olnud palju igavam. Aitäh peitjale, kes on väga palju vaeva näinud!
Siin lõpetasin oma rännaku ümber Viljandi järve. 12 km läbimiseks kulus 8h- see oli kaks korda pikem aeg, kui olin arvestanud. Väga paljud aarded jäid leidmata, sest algajana ei oska veel õigesti otsida ja märgata. Samas pakkus aarete otsimine seiklust ja lõbu, niisama markata oleks olnud palju igavam. Aitäh peitjale, kes on väga palju vaeva näinud!
Tekkis võimalus rahulikult mõned aarded leida ning esimesena suundusin siia. Täitsa kena rada viib kohale. Aitäh!
Eemaldasime vana märjaks tömbuks ligunud logilehe. Kuivale lehele sai nimi kirja. Aitäh!
Vohh, selliseid linnakaid on mõnus otsida! Huvitav koht, ilus vaade, saab rahus tegutseda ja hea teostus pealekauba. Aitäh!
Kui aare oli linnupuuris, siis see vedeles lihtsalt maas. Selle on hõivanud vaablased. Maadluse käigus sain ka nõelata. Sõrm nagu puupakk. Jäin kaotajaks ja taandusin häbiga.
Kui muidu peaks 32 viimane olema, siis meie jaoks oli see. Hea, et ei hakanud mööda linnulendu kohale rammima, vaid tegime paar sammu rohkem, kuid seda mööda viisakat rada. Lõpus oli vahva teostus, mis toredale seeriale joone alla tõmbas. Suur tänu peitjatele suure töö eest. Kui Viljandis elaks ja alustals geomänguga, siis võiks täitsa 365p jutti täis küll saada ;)
Rada oli tõesti mõnus. Poolel teel olid lapsed jalgrattad maha jätnud. Tallinnas nii moodi küll ei julgeks, aga vast siin ei virutata ära. Leid tuli kiirelt. Nüüd kogu Paadimehe seeria leitud, aitäh suure töö eest.
Ma oskasin küll nüüd niisuguse lähenemistee valida, et jõudsin jumala lirtsuvana kohale. Aga aare oli tore ja samuti oli tore siit mööda laudteed lahkuda. Tänud peitjale
Ei hooldanud mina, peitja on kõik korda seadnud, aga et saaks hooldusvajaduse kirje siit lehelt ka maha...
Eelmisel korral oli veetase nii kõrge, et kaubaaluste kandis tuli teekond katki jätta. Seekord sai kuiva jalaga aardeni. Vahva tops. Tänud!
Tore rada ja tänase tuulega kõlistavad siin paadi vandid vastu saalinguid. Aga topsik on paraku tühi. Korki pole ja logirulli leidsin veest. Võtsin kaasa.
Kohale jõudsime seekord kuiva saapaga.Igati äge aardekonteiner mis juba eemalt silma paistis.Aitäh.
Ei olnud kaaslanna vaimustuses oma jalakeste vsohu vedamisest, missest et ta Merelõviga määritud tanksaapaid kandis. Aga minu entusiasmile oli raske vastu panna ja nii me oma sammud laudtee poole seadsimegi. Tänud peitjale.
Viljandi georetk. Valisime märtsikuu kõige külmema, tuulisema ja tuisusema ilma, et jalgsi Viljandit avastada. Aitäh, rohkete magneti mikrode eest!
Pimeduse saabudes jalutasime selle kevadekuulutaja juurest ka läbi.
Tänan peitmast.
Siinkandis olles tegime käigupealt ka paar paadimeest. Aitäh!
Maastiku kõvaks jalgealuseks tinistanud külmakraadid on küll praegu aarete leidmisel suureks abiks, ainult kohale jalutamise vaev :). Tore teostus ootas meid siin ka, aitäh peitjale veel ühe mõnusa aarde eest Viljandis :).
Millise piirkonna pealinnaks peab end linn, kes ei asu selle ala piirideski. Muidugi Moskva, kes peab end Ukrainas ülemaks võimuks ja teisena meenub Viljandi. Olles ise päritolult mulk... noh tegelikult ega vahet pole. Oluline oli hoopis see, et siis kui kallid teekaaslased sealkandis lustisid siis mina pidin sotsiaalsete kohustuste tõttu kilulinnas olema. Õnneks olid kaaslased nõus jooma ka lisakohv, et edasine kulg pühapäeval toimuks ikka ühises meeskonnas. Oli väga mõnus taaskord kohtuda teekaaslastega, kellega on kulgetud koos siin ja seal, nii heas kui halvas. Seekord siis kulgesime koos vastutuules ja külmas. Hiljem ka radadel ja aarete juures, mis meil leitud ning nüüd taaskülastatud ja ka mitteleitud.
Uuhhhh, selle Viljandiga käib ikka üks bohheemlaslik segadus kaasas. Aga kui on tore seltskond siis võib ju ka staadionilgi jalutada ja kõik tundubki romantiline.
Kui esiti mõtlesime, et alustame päris lõpust (ehk 32 juurest) ja siis liigume ettepoole, aga peagi selgus, et selle nurga alt 32 juurde täna ei pääse. Niisiis otsisime üles selle aarde ja jätkasime vastutuules oma teekonda. Aitäh.
Täitsa huvitav nurgatagune nüüd võsast välja raiutud. Isegi üks jaht oli merre unustatud. Logiraamat paras nutsakas.
Tulime kõige otsemat teed pidi läbi lume ja kerge võsa. Kohale jõudes muidugi saime aru, et oleks natuke edasi läinud enne, oleks jummala viisakas rada letti tulnud. Nojah, tüüpilised meie. Aarde leidmisega probleeme polnud, aitäh!
Paksu lumega õnneks kummikuid polnud vaja, pigem oleks suusad abiks olnud. Aarde leidsime kiirelt - vahva aare, aitäh peitjale!
Laudteed oli kohati isegi läbi paksu lume tunda. Konteiner ise vahva nagu mitmed selle seeria aarded. Aitäh!
Pisike rajake, mis viibki lausa järve peale välja. Kohati küll natuke uppunud ja euroalustega kõrgendatud, aga suurema üldise uputuseta saab kuiva tossuga kohale. Kui siiamaani hoiti taevaluugid kinni, siis nüüd hakkas midagi sadama. Mitte nii palju, et uputaks, aga täitsa piisavalt, et taevakaarele vikerkaar joonistada. Meeleolu poolest sobis kohaga ja aardega justkui samuti. Aitäh.
See sai ikka parajaks seikluseks kuigi ei oleks pidanud saama. Tuli veidi seenevihma, mis ei seganud absoluutselt, koer isegi tuli rõõmuga õue. Selleks ajaks kui põlluserva jõudsin, oli meelest läinud geopeituse lehe kaardil nähtud tee ja hakkasin üsna otsejoones distantsi nullini vähendama. Sai küll telefoni vaadatud, kuid ühel hetkel selgus, et olen täiesti vales kohas. Põld oli paras supp ja mingitel hetkedel Exe otsustas, et tema ei kavatsegi ennast rohkem siin leotada. Lõpuks nullist ma midagi ei leidnud. Läksin siis eesti lehele ja Maaamet näitas, et aare on üle 100 meetri teises kohas. Segaduses, kuid sain aru, et olin ilmselt kogemata refrence punkti salvestanud ja siis muutnud veel appis aarde koordinaadi selleks. Lisaks nagu hiljem avastasin, siis olin ka Messengeri uninstallinud ja kindlasti selgub veel midagi... Selle asemel, et põllule tagasi minna laudteed otsima, hakkasin otsejoones meetreid nullini vähendama. Ühel hetkel tuli peaaegu jõgi vastu aga selleks hetkeks oli juba nii suva, et selle ületamine probleemi ei valmistanud. Aaret logides vaatas läbimärg Exe sellise pilguga otsa, et sinuga ma küll enam kuhugile ei tule. (953) Aitäh!
Henny hommikune jalutusring tõi meid rannast Kösti ojani ja tagasi. Vahepeal vaatasime ka selle raja järve äärde üle. Nimi kirjas, tänan!
Enne, kui siia astuma hakkasime vahetasin jalanõud kummikute vastu ära. Hakkasime siis nulli poole liikuma, kusagilt suvakalt otse üle põllu. Margus navigeeris. Kohati läks vesiseks ja siis ta otsis kuivemaid kohti muudkui ütles, et nüüd siiapoole ja siis sinnapoole. Oeh, see oli nii tüütu. Ei viitsinud mina seal siksakitada. Läksin lõpuks kusagilt otse. Margus leidis endale aga vahepeal laudtee jalge alla ja kutsus siis mind ka sinna. Mul oli vaja muidugi kohe otse astuma hakata. Korraga oli vesi nii sügav, et tuli üle kummikuserva ja üldse pidin sinna mülkasse kinni jääma. Oi, ma olin kuri. Ise ka ei tea kelle peale. Ise ma ju navigeerida ei viitsinud ja tegelikult polnud üldse vaja kuhugi mülkasse ronida, kui oleks taibanud kohe laudteele end ajada. Oleks ma ütlen. Aga mul oli jalg märg ja meel mõru. Urisedes panin nimed logiraamatusse ja võtsime suuna järgmise aarde poole. Tänan.
Üllatavalt äge koht siin puude ja põõsaste vahel. Ilma aardeta poleks siia sattunutki, aitäh :)
Sinna läbi vee ja rohu, tagasi valge inimese moodi. Aitäh.
Ragistasin siis läbi võsa aarde poole samal ajal pokult pokule hüpates. Varsti said pokud otsa ja aeg oli tossud likku pista. Ise veel imestasin, et kuidas küll peitja maastiku 1.5-le määranud on. Aarde juurde jõudes sai see küsimus kiirelt vastuse. Leid oli vahva. Tagasi läksin juba mööda rada, vastavalt maastiku raskusastmele.
Tänud.
Alguses lähenesin jalgade plärtsudes, aga siis jõudsin laudteele ja aare jäi kenasti näppu. Aitäh!
Autot parkides nagu ei läinudki rada aga jalgsi edasi minnes tekkis kohe väga mõnus rajake aardeni ja järveni välja. Panime nimed kirja ja suundusime järve äärde päikese kätte istuma. Aitäh aarde eest!
Auto jätsime raja algusesse. Üle tee elav naisterahbast vaatas meid küll natuke kurja pilguga, aga asusime ikkagi teele. Mõnus jalutuskäik tõi meid aarde ja järveni. Aitäh!
Kui juba Viljandis oled siis ilma paadimeheta kuidagi ei saa. Aitäh.
Ega rohkem laudteid Viljandi järve ääres ei õnnestunud kohata. Aitäh juhatamast!
Peidukas võib mõnel nõrganärvilisel maksa üle kopsu ehmatada. Kaks päeva hiljem sain elusat versiooni ka peos hoida. Oli nimelt kass vaesekest vigastanud, ei suutnud piiritajanolk taevasse tõusta.
Suvi selline, et ega järve ääres naljalt jalga märjaks ei saa, kui just päris järve ei astu. Peidukas osutus vahvaks üllatuseks.
Aitäh asrdepeitjale!
Esimese Paadimehe seeria aarde leidsime 02.01.2020 ja täna sai siis viimane selle seeria aare ka leitud. Täitsa vahva rännak ümber järve, mida jätkus meile igaks korraks, kui selle 1,5 aasta jooksul Viljandis käisime. Ja nii mõnigi kord olid uued Paadimehed üheks põhjuseks, et taas end Viljandi poole sättida.
Siin oli õnneks üsna talutav maastik, täitsa selline Paadimeeste keskmine. Aare oli igati vahva teostusega. Jalutasime ka vanale paadisillale ning nautisime mõne hetke vaadet.
Aitäh peitjale toreda seeria eest!
Ma ei saa aru, miks Laheda Teostuse siltidega nii kitsi ollakse. Minu poolt nunnule aardele viled-suled, super, aitäh!
GPSi kaardil oli tänav, aga looduses vaid jäljed rohus. Eks hakkasime siis minema neid mööda. Rada muutus kitsamaks kuni ühel hetkel tekkis laudtee... nojah mis nii viga. Jalutasime kohale, leidsime vahva konteineri ja panime ka nimed kirja. Aitäh peitjale.
Mina alustasin aarde juurde tulekut sealt vana pontoonsilla juurest. Sealt oli mõnusalt lühike tee, kusjuures vahepeal nägin üht huvitavat lindu, kes mitte ei lennanud vaid tiivad laiali minu eest ära jooksis. Aare ise oli ka hirmus vahva, ei osanudki sellist siit oodata. Mulle meeldis, aitäh!
Ilm on kuum, aga õnneks on Kesk-Aasia tolmupilv ka päikese ereduse kinni katnud. Laudtee-osa oli mõnes kohas pisut ebamugav, siiski sai täna kingaga ligi. Tore konteiner, aitäh!