Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Metsa matkarada on osa Euroopa pikamaa matkateest E11, mis algab Scheveningenist (NL) ja lõpeb Tallinnas (EE). Eestis kulgeva matkatee osa (725 km) igale matkapäevale on peidetud ka mõned geopeituse aarded. Rada võib läbida mõlemas suunas ja endale sobivas tempos, täpsema info leiate seonduvalt lingilt.
Matkamisest väsinud? Toeta selg vastu suuremat puud ja sule korraks silmad. Tunned, kuidas liigutab? Hinga sügavalt ja võta kõik metsa poolt pakutavad tervistavad impulsid vastu. Teadlased on tõestanud, et loodus mõjub kosutavalt isegi tahtest sõltumatult.
Vihje: pole
Lingid: https://baltictrails.eu/et/forest
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC9C3MC
Logiteadete statistika:
67 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 68
Ida-Virumaa kolmanda päeva leid #82. Aardeni viis korralik georada. Mõneti üllatuslikult oli aardes sinimustvalge pael, aga eks siingi elavad ja liiguvad Eesti patrioodid :-) Õus kerge tuul, päike ja poolpilvisus - tuleb mõnus geopäev! Aarde alt korjasin miski vana tuubi ära. Tänud Hannole Ida-Viru aarete eest!
Rannanautlejad asutasid kodu poole, parkimiskohti tee servas jagus ka geopeituritele. Aitäh!
Kui mul pitsa söödud sai, oli Madisel aare juba leitud. Tänud peitjale!
Tänud peitjale!
Loodus ja looduses liikumine annab tõesti jõudu. Aga täna hommikul ehmatasin siin mingi hunniku putukaid lendu ja tegin kõik toimingud nii kiiresti kui võimalik.
Kaaslane põõnas täna nii pikalt, et ma jõudsin vaikselt selle aarde juures ära käia ja tagasi jõuda. Minul õnnestus saada kohe õige raja peale, mis viis kenasti aardeni. Tänud!
Tööasjad tõid täna Peipsi äärde. Ei saanud ju aardeid külastamata jätta. Aitäh!
Oli juba pime, õnneks leidsime. Tänud peitjale.
Lund oli suht palju, ei hakanud praegu selga vastu puud toetama.
Siin kastsime end ikka vette ka. Päeva edenedes oli see kohe möödapääsmatu vajadus. Tänud peitjale juhatamast
Käisin vahepeal laagris. Jahutasin end järves ning mõtlesin, et olgu .. käin võtan selle ka siis ära veel täna.
Tänud!
Leitud. Aitäh! Ega iga puu ei sobi ka seljatamiseks ja kallistamiseks:) Oleneb, mida vaja on - kas millestki vabaneda, või energiat saada:) Nii ma olen kusagilt lugenud. Ja kuigi enda iseravimise maine on selline kahtlane, siis tegelikult usun ma ka, et keha võib alateadlikult öelda, mida ta vajab või ei vaja. Nii et vajajad seljatavad, mittevajajad mitte. Mõtlesin ise teha võibolla Kallipuu nimelise aarde....kunagi.... Aga aitäh võimaluse eest puu vastas seljatada! Ja aitäh aaret peitmast!
Selle puu vastu ei hakanud pigem toetuma, aga mõne siledatüvelise vastu hea meelega. Aitäh!
Olen küll kogenud seda puudes peituvat väge..
Tänan peitmast.
Korjasin plikale mõned metsmaasikad ning panin ka nimed kirja. Peitjale tänud!
Kuna liikumisviisiks polnud seekord kondimootor, siis puhkepeatust tegema ei hakanud, vaid panime kiirelt nimed kirja. Aitäh!
Häbiväärselt kaua ootas see kodumaakonna aare logimist. Täna parandasime vea. Aitäh!
Siin oli küll kiire logimispeatus. Täpselt kaks minutit kulus aarde juures käimiseks. Puid kallistame ja selga toetame mõnes teises kohas. Aitäh!
Vihm pressis peale, seega kiirustasime aarde otsimisega ja sügavad hingetõmbed jäid seekord tegemata. sellegipoolest nautisime oma teekonda mida aardest aardeni kulgemine meile pakkus.
Tänud.
Jällegi üks tore E11, millest lihtsalt ei raatsinud tuima näoga mööda sõita. Aarde nime tähes meenub mulle esmalt alati Puuluubi ,,Käpapuu".
Eelnevalt olime Peipsis ujumas käinud. Vesi oli jahe, aga mõnusalt värskendav oli pärast olla, matkast tulnud higi sai ka maha pestud. Vihm oli peale tulemas, seepärast kauaks ei jäänud vaid pagesime autosse.
Kui saime auto lõpuks pargitud, siis oli vaja natuke maad aarde poole tagasi kõndida. Leidsime ühe raja, mis viis meid peaaegu aardeni. Peale logimist otsisime ühe suuremat sorti puu ja toetasime ennast sinna vastu. Saime mõnusa energialaengu, millega ilusat päeva jätkata.
Sõitsime parkimisala keelu lõppu ja astusime sealt rajale mis viis mere (Peipsi järve) äärde. Imestasime tekkinud maastiku üle ja kulgesime liivaluite otsa. Rada päris soovitud suunas lõpuni ei läinud, seega pidime üks hetk endale ise otsetee rajama. Kui aare leitud ja logitud, otsisime ümbruskonna kõige suurema puu endale seljapuuks. Toetasime seal ennast mõne minuti ja ammutasime energiat. Kui laeng kätte saadud, läksime tagasi autoni mööda tee äärt. Aitäh aarde eest!
Hakkas eemalt silma. Kiire logimine putukate seltsis ja tagasi autosse.
Parkisin auto keeluala serva ja tegin väikese jalutuskäigu aardeni. Kui geopimedus taandus, siis sain ka nime kirja panna. Aitäh peitjale.
Parkisin auto ära ja asusin seljapuud otsima. Miski aeg jäi tuttav kast silma. Tänud!
Eelmise juurest ära siia tulemise tee oli nüüd natuke küsitav küll, aga ehk jäi kõik külge mis vaja. Kardetud pehmet ja mudast rallit ei olnud üllatuseks siin vaja teha ja peagi olimegi tava maanteel. Otsitav sai ka leitud. Tänud peitjale.
Nüüd jõudsime meie Kallode-Kajaliiside logist tuttavale teele. Ma muigasin mõnuga - mulle selline huumor meeldib. Tee... mitte nii väga. Autole meeldis see veel vähem. Õnneks sai ta lõpuks läbi ja asfalt tundus lausa armastusväärse asjana. Seljapuu sai leitud, putukatehordid segasid selja toetamist, selleks tuleb talvel naasta. Praegu said nimed kirja. Tänud!
Siit leidsime eest koha, kus oli metsa rohkem kui puid.. või siis vastupidi. Igatahes oli puu, oli aare, aga sääsed kurivaimud ei lase ju sellisel aastaajal rahulikult olla. Katsetame seda seljapuu värki uuesti kunagi hiljem. Aitäh!