Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Metsa matkarada on osa Euroopa pikamaa matkateest E11, mis algab Scheveningenist (NL) ja lõpeb Tallinnas (EE). Eestis kulgeva matkatee osa (725 km) igale matkapäevale on peidetud ka mõned geopeituse aarded. Rada võib läbida mõlemas suunas ja endale sobivas tempos, täpsema info leiate seonduvalt lingilt.
Aare juhatab teid savipaljandi juurde Aseri maastikukaitsealal. Märjemal ajal võib siin liikumine olla raskendatud. Aseri savimaardla on üleriigilise tähtsusega savimaardla, kus savikihi paksus on kohati üle 15 m. Geoloogiliselt on see Kambriumi ladestu Lontova ja Lükati kihistu savi. Savi on sinakasroheline peenimate osakestega settekivim, mille terakeste läbimõõt on tuhandikuosad millimeetrist. Ühes kuupsentimeetris on neid osakesi ligikaudu triljon. Seejuures ei kujuta saviosakesed endast meie tavamineraalide (kvarts, päevakivid jt. lisandid) mehaanilist peenenduspulbrit, vaid savimineraale.
Raja algusest alates jälgi matkaraja tähiseid, nii jõuad kõige lihtsamat teed pidi õige koha lähedale.
Vihje: pole
Lingid: https://baltictrails.eu/et/forest
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Parkla | 59° 26.8810' 26° 53.1250' |
![]() |
Raja algus | 59° 26.7881' 26° 53.5920' |
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC9BJZ0
Logiteadete statistika:
31 (100,0%)
0
2
0
0
0
0
Kokku: 33
Kast on vist savi liikumistele alla andnud, käin millalgi kontrollimas ja vajadusel taastan, sest koht on seda kindlasti väärt. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Sai mindud nagu juhised olid, lõpuks kõõlusin aardest mingi 10m kaugusel, läheneda oli keeruline aarde juurde. Aga kui lõpuks liugu lasin oli edasine lihtne, isegi ei hakanud proovima samat teed tagasi minna vaid läksinhi mere äärest. Eks ka seal sai kulbi märjaks kuna paras takistus rada, tänud :)
Lugesin eelmiseid logisid ja naersin kõva häälega - veel üks kivi, ja siis veel ja veel üks... :D
Täpselt nii läks ka minul Huvitav, kas kivid rannas kuuluvad rangelt võttes riigile või on meil kodanikena õigus ikka mõni omale koju ka tassida? Kandiliste aukudega aga ümaraks lihvitud Aseri tellisefragmendist on nüüd saanud pliiatsihoidja mu laual.
Savimaastik on ajas väga muutuv - vaadake vaid seda variatiivsust lisatud piltidel - kuumas ja vihmas, iga ilmaga ise nägu. Meil oli suhteliselt leebe jalutuskäik. Mõned rusuvoolud ulatusid küll veepiirini ja üle langenud puude pidi ronima, ent päris libedal savil seekord ukerdada ei tulnud.
Enne savi oli muda, proovisime läheneda Rahu teed mööda, aga too kiskus üsna pea mülkaks kätte ära ja nii oli tükk tegu, et sõiduvahend adekvaatselt pargitud saaks. Edasi oli juba mõnus jalutamine mööda paadiomanike poolt tehtud rajakest mereranda ja sealt aardeni. Tagasiteel vaatasime korra ka ametlikule matkarajale suunavat noolekest, aga et seal peale noole midagi rada ei meenutanud, siis otsustasime tuldud tee kasuks. Tänud aarde eest!
Kui me Simpuga georetke plaanisime, siis oli väljas üle 30 kraadi kuuma ning meil tekkisid koheselt ühised punktid, milles me kindlalt ja konkreetselt kokku leppisime, et:
Nii palju ta mainis, et kunagi põlgas ta selle retke ära, sest liiga pikk tee oli vihmaga kohale kõmpida, et ilusa ilmaga on toredam. Aga nagu ikka, jahedas autos tundub kõik alguses ilus :) Niisiis sukeldusime rapikusse ning tuletasime juba peale esimest 100m teineteisele meelde, et "Milles me JUST kokku leppisime, ah". Õnneks leidsime raja, mis viis otse mere äärde ja otsustasime läheneda mööda mereranda üle kivide ja murdunud puude kalpsates. Tegelikult oli hea valik, iga natukese aja tagant sai pea merevette panna, pilte teha ja ilusaid kive kaasa korjata. Mingil müstilisel põhjusel oli Simpsul vaja just siit mõni ilus kivi kaasa haarata ning kuna ma leidsin iga natukese aja tagant mõne VEEL lahedama ja eelmist ei raatsinud ka ära visata, siis neid muudkui kogunes. Ja kogunes :). Autosse tagasi jõudes olin vähemalt mina üsna suss, aga lahe oli. Aitäh juhatamast :)
Intensiivne ja pikk päev oli selja taga, kui lõpuks siia jõudsime. Saime veel paraja jalutuskäigu esmalt horisontaalselt ja siis veel üpris vertikaalselt. Vähemalt tasus lõpp end ära :)
Olime ka vihmaga, aga pikad riided ja saapad hoidsid enam-vähem kuivana. Sellist matkarada ei osanud oodata, alguses küll kirusin seda võsa, aga nüüd muigega meenutan, et on ikka rada. Nõlvast alla minek oli kõige keerulisem osa, kuigi see polnud midagi erilist. Aarde juures alles sain aru, miks siia aaret oli vaja, tõesti hea vaade. Tundub, et aardege seotud puud on maavarisemisega vähe alla sõitnud ja eks näis, mida aeg toob.
Vihma sadas. No üldse ei tahtnud minna. Ajasin kilepüksid jalga, vihmamantli selga ja aarde poole teele. Mereranda jõudes käisin seal savi peal külili, nii libe oli see ikka. Jope, püksid, kummikud, kõik said rõveda plögaga kokku. Aardeni oli rannast veel kohtutavam teekond, pinnas lihtsalt ei kandnud ja vanduma võttis. Vaesed matkajad, kes tahavad siin aardeleiu teha. Päeva kõige ebameeldivam teekond aga hea meel, et tehtud sai. Tänud
Lastele väga meeldis ja taskud kive täis. Tore jalutuskäik ja ilus koht.
Sinise savi asemel oli märg ja sügav lumi. Lapsepõlves Kundas vedeles seda savi üsna igalpool (see oli seal üheks tsemendi tootmise komponendiks). Ega nüüd seda eriti siin igatsenud ka. Turnisime meiegi nii, et minek oli üheltpoolt ja tulek siis otse ülesse. Päris võimas koht külastamiseks talvelgi.
Aitäh.
Raja alusest algas täitsa tore jalutskäik. Eriti vahva oli see vana nakkevõruga turvatud laskumine, kus sai tagumikul liugu lastes kiirelt alla. Tagasi tulime ülevalt kaudu ja no oli ikka savi küll..
Tänan peitmast.
Täitsa oligi savi. Vihmasemal ajal üldse mitte nii sõbralik. Kui juba saapa küljes, siis ära enam ei tule.
Ennist Lontova külas konnade liiklusmärki nähes palusin kaardilugejal tähelepanelikum olla ja hoiatada, kui konna näeb. Oleks panniga äsanud, kui oleks käepärast olnud. Siin aga, Palun väga! Siputas üks koibi ja tegi märjal savil kukerpalle. Uskumatu!
Randa mööda ligi ja ülevalt tagasi. Taaskord tuttav koht Kalvi-Udria ellujäämismatkalt. Ka siis uudistasime seda savivälja. Aga siis ei teadnud, et saviosakesed niiii imepisikesed on. Vat, kus hariv kirjeldus. Juba seepärast on geopeitus tore ja kasulik. Aarde juurde sai pisut turnida, aga sellise kuiva ilmaga igati normull. Tänud aarde eest, Hanno!
Mulle väga meeldis see matkarada. Ilm soosis selle läbimist omakorda. Mõnus oli kuivaga kõndida. Sai metsarajal matkata, mere äärde nõlvast alla laskuda, rannas jalutada ja vaadet merele nautida. Aarde karp paistis juba eemalt silma. See rada oli nii mõnus, et läbisime lausa kaks korda seda :D Eks ikka juhtub. Läks isegi hästi, et oli teada, kuhu gps täpselt jäi. Aitäh peitjale toreda aarde eest!
Nii hea, et aardel olid ka parkla ja raja algus ära määratletud. Ilusa ilmaga oli mõnus jalutada, mis sest, et maad ikka omajagu oli. Õnneks oli piisavalt kuiv olnud ja savi meeldivalt tahkes olekus. Kui väsinuna auto juurde tagasi jõudsime, sees selgus, et mida pole, on GPS. Hetkega meenus, et olin selle logimise ajaks aardemaja katusele toetanud ja sinna see jäigi. Ega siis muud jäänudki üle kui oma lolli pead kiruda ja rada autost aardeni veel kord edasi-tagasi läbida. Koht oli täitsa muljetavaldav. Aitäh peitjale.
Aseri-Liimala matk mööda mereranda on meile tuttav, juba lapsepõlvest alates oleme seda matka teinud. Täna võtsime siis uue aarde ette. Lähenesime mööda märgistatud rada, tagasi tulime mööda mereranda kuni Aseri muulini. Tänud aarde eest!
Autoga saime natuke kaugemale kui parkla ja sinna oli ka natuke mugavam oma sõiduriist jätta. Edasi suundusime läbi sisse tallatud tee rajale. Metsas oli päris mõnus jalutada ja üsna pea olime järsakul. Kuna ma olen suht pallike ja liikumine enam nii hea ei ole, siis lippas Karl alla savi sisse ja tõi mulle tagasi tulles suveniiriks ühe tellise.
Eelmisel päeval jätsime selle pikema matka vahele, sest oli liigne leitsak sellise jalutuskäigu jaoks. Samal õhtul saabus kauaoodatud õhku jahutav vihm ning saabusid ka tugevad tuuleiilid. Nüüd sobis see hommiku esimeseks jalutuskäiguks väga hästi.
Soovitatud parklast läks elektriliinide poole värskelt rajatud või hooldatud tee edasi. Liinide juures paistis kuidagi sobilikum autot jätta kui suvilate juurde, seega kulgesimegi sinna. Välja astudes avastasime aga et savi on jätnud juba varakult oma jälje. Ratastele oli tekkinud korralik savi ümbris.
Alustasime enda jalutuskäiku. Raja alguse leidsime tänu juhistele ja sisse käidud radadele ilusti üles. Ma ei kujuta just ette kui päris matkaline peaks tulema aarde poolt ja sattuma elektriliinide alla, et kus ta siis teaks kuhu edasi. Seal ei jäänud silma ühtegi raja märgistust. Metsa vahele jõudes läks vähemalt ilus matkarada. Minu jaoks taaskord täiesti uus ja tundmatu paik. Panga servalt läks, Eesti kontekstis, väga omapärane laskumine. Alla jõudes sain väga hästi aru miks aardel just selline nimi. Polnud ühtegi nii savist kohta vist varem veel näinud. Eelmise õhtu paduvihm oli ümbruse veidi põnevamaks teinud. Oli tükk tegemist, et leida kohti kuhu astuda. Savilabürint sai edukalt läbitud ja ka aare leitud. Rannast võis leida veel hulganisti Aseri telliseid.
Aitäh huvitavat kohta näitamast!
Tore rada, meile meeldis. Kusagil metsas ehmatasime metskurvitsapere lendu. Aitäh!
Täna oli hea jalutada sinna,tuult oli piisavalt.Võin ainult ette kujutada kuidas vihmaga seda rada läbida.Aitäh!
Jalgsi matkaraja läbijale jääb see aare lihtsasti raja veerde, aga kes autoga liigub, see saab siin veidi pikemalt jalutada. Soovituslikust parklast läks algul hea tee, mis siis põikas metsa ning vahepeal tuli ette ka kõrge rohuga metsalagendik, kus rajatähiseid vahepeal enam näha ei olnudki. Õnneks oli äsja keegi ATV-ga siin käinud ja sobivas suunas liikunud, nii saime mööda selle jälgi siit lagendikult üle ja ei pidanud läbi kõrge rohu ise omale teed rajama. Sellesse raja ossa jääb ka järsk laskumine randa, mis oli omamoodi väga huvitav. Loomulikult on ka aarde asukoht ise äge, ongi täitsa savi, palju savi kohe. Täname siia kutsumast!
Auto jätsin soovitatud parklasse viimase suvila aia taha. Sealt kulgesime krantsiga raja alguse poole. Raja algust nähes tekkis väike kahtlus, kas plätud ja lühikesed püksid on õige valik, aga aeg näitas, et ei olnud hullu midagi. Vahepeal läks malts õige tihedaks ja pidin krantsi mõneks kümneks meetriks sülle võtma. Metsavahel oli rada aga täitsa muretult läbitav. Mere poolt puhus nõrk tuulevine ning see harvendas sääsearmaadat piisavalt, et nendega mitte liigselt ametis olla. Täitsa ilus paik. Kohapeal kaalusin veidi, kas minna ujuma või mitte. Seekord jäi siiski ära. Tänud!
Alustuseks oli kapsas rinnuni, sekka mõni nõgesekene. Sääsekoloonia tahad või ei taha, sai kogu mu tähelepanu. On ikka järjekindlad ründajad. Rannas oli päikselisem, kaunim ja rahulikum. Tänud peitjale.
Tundus, et see võib olla põnev koht. Oli! Tundus, et see võib olla ilus koht. Oli! Tundus, et rada võib olla kuivaga mõnusam. Arvatavasti oli. Ainult sellest ei saa ma aru, miks need tiivulised nii kangesti seda rada naudivad. Mingu nautigu randa ka, kus poolpaljad päevitajad end maitsmiseks välja sättinud on.
Tegelikult oli tore ja vaated olid võrratud. Nii nagu kividki rannas. Tänud kutsumast!