E11: Tunnete tuulutamine

Mõlemad saime tunded tuulutatud - üks tõi karbi ülevalt alla, teine viis üles tagasi :)

Leitud

Leitud :)

Kui auto tee äärde ära parkisin, siis kohe hakkas levima mitteleiu lõhna, aga ikkagi trügisin läbi pori ja sopaaukude kohale , et see mitteleid ikka korrektselt ära vormistada. Nojah, hea et vähemalt nii suur kast sinna kase otsa riputatud, väiksemat poleks nii kõrgel vahest näinudki. Aga mul nüüd süda rahul, see rannikuosa kenasti ära värvitus, enamus kollaseks ja siinne siniseks. Igatahes jäid need tunded mul küll tuulutamata, las siis kopitavad edasi, minu jaoks ilmvõimatu. Aga meri sillerdas päikese käes ja linnukesed ka juba sädistasid rõõmsalt. Õhus on kevadet.

Leitud

Alguses sai abivahendit kasutada, edasi juba iseseisvalt. Kena kohake, aitäh!

Tunded tuulutatud !

Leitud

Kena kiire logimine. Ise käidud ja kirja pandud, teised ootasid kuni ma logima ronisin XD

Leitud

Siia aarde juurde tulin mina jooksuga, kuna merereisist oli külm sisse läinud ja autos õhukeste riietega sooja ei saanud. Tänu jooksule olin esimene ja käisin üleval kribinal krabinal ära. Kui alla tulin, sain juba teistega koos logida. Tänud tänud aarde eest.

Peale seiklusrohket merereisi tulime siia end tuulutama. Janar sai kõige rohkem tuulutada. Tänan.

Hea ronimine, pandav puu, lihtne hommikuvõimlemine, imeline vaade ... mida kõike ilusat veel teised nägid! Minu võttis juba all vanduma, siis keskel vandusin paksude pärast, kes vaheoksad on murdnud, siis vandusin, et kesse kurat niii kõrgele pidi selle kasti panema. Täpselt meeter enne polnud jupil ka jalga kuhugi enam sättida, jäin oma paksu persega lihtsalt kinni. Pusisin ennast küll väiksemaks, küll venitasin pikemaks. Logi sai kirja, riided mööda puutüve rikutud, käelihased valusaks ja jala tõmbasin ära, vandusin veel korra.

Viisaka lastetoaga tuleks peitjat tänada aga sorry peitja, seekord jääb leitud-logitud.

Jah, oli tõesti päris "pandav puu", nagu keegi eespool mainis. Peitjale tänud!

Leitud, logitud, tänan!

Pool kampa kaotasime snaiprite tule all merevette, aga ellujääjad jõudsid siia kohale. Lahesopp oli luiki nii paksult täis, et valget oli rohkem, kui sinist (parem ikka, kui punast). 4.0 raskusastmest ootasin midagi hullemat ja selleks puhuks oli autos ka abivahend, aga kuna selle tassimine tundus tüütu töö, siis sai see autosse jäetud - see osutus õigeks otsuseks. Täitsa pandav puu. Mõnel on vahepeal küll kas väga raske jalg olnud või üks puuronimise algtõde meelest läinud, mistõttu oli paar murdunud redelipulka, aga see üles jõudmist ei seganud. Aitäh vaate eest!

Kepsutasin ees kohale, sest Herki oli nõuks võtnud abivahendit tuulutada ja seda ta ka tegi - 2x300 meetrit, sest tee randa ei tundunud liiga autosõbralik. Nulli saabudes nentisin, et konteiner on tõepoolest atmosfääri ülakihtides, kuid võibolla siiski hea tahte korral külastatav.

Seega ei hakanud ma Herkile helistama ja missiooni katkestama, vaid lasin tal ähkides-puhkides abivahendiga kohale rühkida.

Vaatepilt võttis ka Herki silmi pööritama, aga mis sa hädaga teed - ikka pakid oma vahendi lahti, ajad puu najale püsti, jätad kallimaga hüvasti ja ... lähed, kuhu ükski inimene enne sind varem läinud ei ole....peale peitja ja logiraamatus oleva nimekirja miinus need muiduleivasööjad (mina kaasa arvatud), kes puu all endleid teevad, samal ajal kui tiimi kosmonaut kastaneid tulest välja toob:) Vähesele tuulele vaatamata oli väga tore ja värskendav ning vaade oli lummav! Aitäh!

Arvasin kohe, et see 4,0 on päriselt 4,0. Karp jäi lahti muidugi kui selgus, et abivahend ei ulatu isegi poole peale. Tegelikult oli täitsa norm ronimine. Üks koht oli kahtlane. Mõned nõrgemad oksad olid raskemate meeste all järgi andnud. Sealt õnnestus ennast õnneks käte jõul üle upitada. Maas oli hea tunne, ilma aardeta ei roniks nii kõrgele, isegi mitte vaate pärast. Aitäh!

Tegime jalutuskäigu mere ääres ja Reigo pani nimed kirja. Aitäh!

Tegime toreda lumise geotuuri. Tundeid tuulutas Miki. Tänan aarde eest.

Tegime mõnusa pealelõunase tuuri virumaal. Alguses nuuskisin niisama juurikates, kuni kirjelduse avasin. Häiris see, et kahjuks olid päris mitmed toored oksad lihtsalt toorelt "jalust murtud", et mugavamalt aardeni jõuda. Kui on ikka vaja, siis on vaja.. Peitjale aitäh!

Lihtsalt ilus pilt aarde lähedusest

 1 

Mere äärde jalutades nägime põdra tegevuse jälgi. Karuonu tuulutas oma tundeid, mina tunnetasin loodust.

 2 

Juba teekond aardeni oli autoga õite pisut pinev. Idast ligi ja lääne poolt minema. Aarde juures ei silmanud esiti midagi, kui siis aga silmasin, vaatasin ka maastiku raskust. Oh seda rõõmu! Kui Marjele meeldib kui jalad on maas, siis mulle risti vastupidi. Lumelaud, lohe, mägijalgratas, geopeitus - kõik need on lõbusamad ja põnevamad kui maad või vett ei puutu. Mida rohkem meetreid pinnasest lahutab, seda põnevam. Lohega olen telefoni gepsu arvates seni 8+ meetrit suutnud hüpata. Sellega olen ikka veel mudaliigas - isegi tuntud lauljad kargavat üle 10 meetri, mis on mudaliigast väljumise piiriks ;-P Lumelauaga on kõrgust raskem mõõta, aga hüpete pikkus on olnud vast nii 12-13 meetrit. Mis muidugi on tippmarkidest kordades vähem. Rattaga ei hakka rääkimagi. Oeh, saaks vaid maast lahti..
Siin läks kõik ludinal, puhas rõõm oli kõrgustesse turnida. Aarde juurest avanes imeline vaade. Nii hea, et tegin kohe piltigi. Aitäh, Hanno, et sain oma tundeid ja ihugi tuulutada!

Ilus_vaade nullist

Tunded tuulutatud.Aitäh!

Tunded sai mere ääres tuulutatud :) Aitäh peitjale!

Kui peidik tuvastatud, siis sai vahelduseks ka veidi võimlemisharjutusi tehtud. Täitsa võimetekohane võimlemine oli. Aitäh peitjale.

 1 

Kui ma siin mingite tunnetega tegelesin siis olid need täiesti paiksed siin ja praegu tunded. Mul oli hea meel, et ma ise ei pidanud karbile järgi minema ja ometi ma tundsin hirmu, et kuidas Margus seal selle libeda puuga toime tuleb. Tegelikult üks väike libastumine ka toimus aga õnneks ma seda ei näinud ja õnneks sai ta asja ka kohe kontrolli alla.

Minu tähelepanu köitsid siin luiged merel. Ma küll ei näinud neid sadade kaupa, nagu Kaitsi logist lugeda võib aga 70 + oli neid küll, sest ma huvi pärast lugesin nad ära. Oli tõesti võimas vaatepilt.

Aga tunnete teema on huvitav. Sest need tulevad täiesti kutsumata kohale ja kunagi ei või teada, kuidas need sind enda sisse mässivad ja vot siis tegele nendega või mitte eks igaüks peab ise teadma, kuidas talle parem või õigem. Aitäh teile armsad geosõbrad.

 2 

Jäime veidi maad edasi rannale öömajale. Taas üks koht kus proovime iga aasta korra ära käia või olla. Lapsed kimasid kohe randa veeteid ümber kujundama. Meie panime maja üles ja tegime söögi valmis. Peale sööki oligi siis paras jalutuskäik ette võtta. Ohohohooo kui palju luikesid merel oli. Sadu lausa. Jõudnud koordinaatidele tabas meid tunnete tuulutamine. Siin kohas? Miks? Mis see raskusaste oligi? Found it: 21.Aug.2021 19:46 E11: Tunnete tuulutamine / Feeling ventilation. Nojah, siis sedasi. Kroksidega oli päris tore igatahes. Milline vaade! Täname peitjat nii suure töö eest. Tõenäoliselt sa jala siia ei tulnud? Ka meie nägime mööda randa kimavat neliveolist.

Tuulutamise koht

piraadid

mererannas

lumine

 1 

Meil olid ainult head tunded ja plaanid, alustasime siit vahva rannikumatka esimest päeva. Ma polnud seda aaret täpselt vaadanudki, aga seljakotte selga sättides käsutati mind aaret otsima. Ahsoo, siin? No sul on ju see leidmata? Oli muidugi. Käisin siis siptsi leidsin ära. Vahva algus toredale väikesele matkale, tänane lõik: Rutja->Eisma->Vainupea->Mustoja. Aitäh peitjale.

Matka algus Rutjal

Saabumine siia eriti sobival päeval, mil oleks kõige keerulisemadki tunded saanud läbi tuulutada. Kõige parem oli seda muidugi teha aarde kõrval, kus õhk (ja ka kõik muu ümberringi) kõige paremini liikus.

Eks jätan koha meelde ja tulen kunagi tagasi kui peaks põhjust olema. Aitäh!

No kes siis enne kirjeldust loeb.. eks ikka see, kes kohapeal plätud jalas aardega tõtt vaatab. Õnneks kahepeale komplekteerimine enam vähem logimiseks vajaliku oleku ja nii need nimed kirja said.

Tänan peitmast.

Aitäh peitjale!

Paneks siis mitte leiu kirja. Punnitasin autoga mõistliku kauguse peale ja edasi sai jala piiluma mindud, väljas oli päris palav ja 300 meetrit ehk oli jala minna. No kurja kui palju parme seal oli, sai küll kiire sammuga mindud aga lausa kubises nendest. Olen näinud küll pilte kus inimesed võtavad pihuga parme ära aga eks ta veidi uskumatu oli aga siin enamvähem täpselt nii oligi. Korra kütad tuuleveskit siis 1 sekund hiljem juba kümmekond parmu otsivad uut maandumis paika... Lõpus küll tundus neid hetkeliselt korra nagu vähem olevat aga hakkas juba foobia tekkima ja sai kiire sammuga auto poole tagasi suund võetud. Vähemalt sai ära nähtud, et tegelt on maastik siiski pigem 4.0 ja kindlasti tulen siia tagasi :)

Peale Vaindloo külastus hakkasime otsima kohta, et kuhu ööbima jääda ja kus saaks sääsevabalt mõnusa õhtu veeta. Ega see väga lihtne ettevõtmine ei olnud, aega kulus omajagu, kuid tänu sellele leidsime nii mõnegi aarde. :)

Tänan peitjat ja tänan sõpru toreda nädalavahetuse eest!

Hakkasime endale ööbimiseks sobivat paika otsima. Siin oli aga nii palju putukaid ja parme, et piirdusime vaid kiire logimisega ja põgenesime tagasi kaitsvasse autosse.

Peale Vaindloo külastust asusime edasi liikuma mööda põhja rannikut ida poole, et leida sobiv telkimiskoht. See kant siin oli muidu väga ilus ja kindlasti on seal mõnus telkida, kuid too päev jätsime selle vahele, sest parme oli lihtsalt nii kole palju, et mitte poleks tahtnud seal õues kauem olla kui logimiseks vaja. Õnneks Karl võttis ronimise enda peale ja peagi saime autosse põgeneda. Tänud!

Pärast Vaindloo külastust võtsime suuna Kunda poole, et teha õhtuseks istumiseks sisseoste. Võtsime plaaniks ka hoida silmad lahti võimalike telkimiskohtade osas. Aardele lähenesime Snaipri aarde poolt. Tundus viisakas koht kus telkida aga.. Need parmud.. Sadu parme valimas omale ohvrit keda elusast peast ära süüa. Aarde juures olin sekundiga valmis puu otsa ronima, et pääseda putukate käest. Karp oli üllatavalt kõrgel aga õnneks oli ronitav puu. Nimed kirja ja põgenesime siit parmude uputuse käest. Mingid masohhistid siiski telkisid seal rannas parmude keskel. Kogu kirjelduses mainitud tunnete tuulutamise õpetus sobib väga hästi kirjeldamaks ka kokkupuutumist siinsete parmudega :P Tänud aarde eest!

Aardekirjelduses on head mõtted ja soovitused, eriti kasulikud emotsionaalsele (või siiski mitte!) Eesti mehele, kes kipub tundeid enda sees hoidma või siis hoopis neid (pitsi) uputama. Tasub tõesti proovida alternatiivseid lahendusi, sest eneselegi ootamatult võib neist kasu olla.

Selliseid mõtteid sai mõlgutatud teel aardeni ning aarde juures sai end veidi tuulutatud. Kuna väljas oli palav, siis seal kõrgemal oli veidi tuulisem ja parem. Aitäh.

Mulle meeldis. Ülejäänud olid sirged pliiatsid. Siit oli hea vaade merele ja eemal hullavatele põnnidele. Tänud peitjale.

Täna juba kaheksas kord sai suund mere poole võetud. Auto jäi maantee äärde, sest hindasime teeolud linnaauto jaoks sobimatuks. Kuidagi eriti pime ja niiske oli see metsatee siin. Kohale jõudes ajasime pead kuklasse ja vaatasime, kus siin see tuulutamise koht on. Päris kõrgel oli, aga Salme pikalt aega ei kulutanud ja pani kribinal-krabinal kasti juurde. Aitäh laheda aarde eest!

Jube palav on. Tahtsin ujuma. Õhtu eel andsin soovile alla ja helistasin Kristale, kas ta ei soovi kaasa tulla. Õnneks soovis. Ühe aarde otsustasime ka teele jätta, kuigi kumbalgi seda täna vaja polnud. Selleks sai tunnete tuulutamine. Esiteks mere läheduse tõttu ja teiseks ei tahtnud, et oksad rohkem murduks. Mere ääres isegi oli tuult ja natuke lainetki. Nii et tuulutada siin sai. Kell oli juba 9 läbi, aga loodetud inimtühja randa siit ei leidnud. See oli laste kilkeid täis, kuigi vetteminek just kaunis polnud. Täis rohelist plöga ja linnusulgi. Krista logis aaret, kuni ma proovisin varbaga vett ja otsustasin, et suplen parem Tuulekese juures. Seal oli palju kenam. Aitäh kutsumast ja Kristale tänud ronimast!

Tore ronimine! Aitäh peitjale!

Tänan aarde eest!

Tänud aarde eest!

Seda tunnete tuulutamist oskan mina hästi. Rusikaga vastu seina puruks löödud käeluu, sama seina vastu pibasteks visatud telefon, sest teiselpool räägiti lolli juttu, täiel häälel teleka ekraani röökimine, puruks löödud kapiuksed, järgmisel hommikul vaid sosinaks võimeline hääl.... sellest kõigest polnud miskit kasu, aare istus ikka seal, kus oli enne meie saabumist

Auto jäi üksjagu eemale ning sealt siis jalutasime krantsiga aarde poole. Vahepeal möödusid ratsanikud ning siis õnnestus krants õnneks õigel ajal sülle kahmata. Kohapeal otsustasin, et proovin paljajalu ronida. Ei olnud hea mõte, plätudega oleks palju muretumalt saanud. Tuult eriti polnud, mistõttu suuremat tuulutamist ei toimunud, aga logi sain kirja pista. Tänud!

Esimene aare seeriast, mis langeb välja oma raskusastmega. Karp tuvastatud ja ronimine paljajalu algas. Raskeks teeb selle teravnurga all kasvanud oksad, mis kohati kiiluvad jala kinni. Kui lõpuks alla sain, oli pluus rohe- või veel mis kirju. Higi ka ei tahtnud kinni jääda ja nii leidsin end mereveega jahutamast. Rajal käis aktiivne ratsahobuste trall. Aitäh.

Meie pakuks, et maastiku raskusaste on pigem 4,0. Ülevalt on mõned oksad juba ära ka murdunud, et ega midagi lihtsat ja meeldivat seal ei ole.

Leitud. Tänud peitjale

Leitud. Tänud peitjale.

Tänud aarde eest!

 3 

VOL 3 minemaajamine: sääsed

Võtsime ette väikese jalutuskäigu. Fikseerisime õige puu, mina keerasin end selle alla kohe magama. Magamisest ei tulnud tegelikult midagi välja, sest mingid sääseraiped tulid terve suguvõsaga mu kohale mingit kirbutsirkust tegema. Üritasin hästi zen olla, aga võin kohe öelda, et see mul kõll välja ei tulnud. Enda arvates ilmatuma aega hiljem ajasin luugid lahti ning mis ma nägin - isand lepalind istus ikka ladvas. Kamandasin ta alla ja saatsin hoopis Kikka puu otsa. Sokkides oli küll ebamugav ronida, aga no mis teha, vähemalt polnud sääski. Enne kl 5 hommikul läks logi kirja ja suundusime edasi.

 4 

Kärutasime kohale ja kui liiga liivaseks läks, siis jalastusime. Jalutasime kohale ning otsustasin ise ronima minna, Liis viskas pikali ja jäi kohe magama. Viskasin jope heaga maha ja hakkasin ronima. Õige pea sai selgeks, et sääremarjani jäigad saapad ja tugevast riidest püksid ei võimalda eriti jalgadel painduda ning kõrgele ei suuda jalgu tõsta. Poolel teel aardeni ei suutnudki edasi minna, sest jalg ei tõusnud piisavalt kõrgele ning puudus tahtmine ainult ühele peenikesele oksale jalgade raskust panna. Tulin alla ja Liis päästis perekonna au sokkides ronides. Siit minema sõites aga juhtus kõige masendavam asi. Liivases kohas viskas lenksu risti ja kuigi olen palju hullemates oludes sõitnud, siis kas väsimusest või muust, täna päästa ei õnnestunud ja olematul kiirusel lendasime küllili. Jalg oli küll motika all, aga teise jalaga pealt ära lükates sain alt ära. Aga lenks kukkus vastu mände ja lõi tuuleklaasi puruks. Ei jää muud tõdeda, et vähemalt on geopeitus tasuta.

Vähemalt on geopeitus tasuta

 1 

Jalutasime maanteelt kohale, vaatasime merd ja logisime aarde. Kuivaga väga mõnus. Aitäh!

Tundeid sai tuulutatud tõesti, siis kui tuul ilusti puud kõigutas. Tänud

 1 

Plaan oli juba varem, et täna sõidame mere äärde. Eilsed uued aarded sobisid selle mõttega hästi. Leidsime üles kõik, mida otsisime: aare, meri, päike, vetikad, liivaloss jne. Vaade oli igal pool väga hea. FTF 10.28. Meile meeldis. Aitäh.