Virvatuluke

PÕnev

Leitud

 2 

Peale naaberaarde vallutamist jalutasin sellegi rabakani. Jeerum, kui kaunis järv ja raba. Nii sulnis, et mõtlesin ka siia ööbima jääda, aga lõpuks sai ikkagi kohustuste ärategemine minus võitu ja lõpetasin südaööl siiski hoopis Tallinnas. Registreerisin end enne rappa minekut ka kohalikus vihikus. Rabatee oli imeline, täiesti inimtühi, vaid linnulaul, käo kukk, täiesti tuuletu ja samas (veel) sääsevaba. Nii sulnis oli siin olla, et võtsin kohe mõnuga aega maha ja arvasin lauka serval tõesti omapäi siia öö peale jäävat.
Aare leidus koordinaatidel koheselt. Oli teine igavesti toredasti peidus. Peale leidu tegin pilte ja tõusin torni. Superluks elamus. Tuhat tänu peitjale! Soovitan, lemmikpunnin, kiidan ja tänan veel kord! B-)

Kohalik rabaraamat

Oeh..

.. ja aeh!

Matemaatiliselt ei päde, armuelus ehk vaid

Tänud

Imeline ja uskumatult soe kevadilm - kus mujal veeta kui ikka rabas :) Aitäh!

Mõtlesin, et mida teha sellel tänasel päeval nimega sünnipäev ja veel selline sünnipäev. Ja hakkas idanema plaan tulla välja kuhugi loodusesse. Valisin siis veel sellise looduse ,kust läbi ehitatud ka midagi tee sarnast ja kuhu jääb ka mõni aare. Kella üheksaks oli auto pargitud ja sai tatsama hakkatud. Tee oli jäine ja esialgu mitte libe. Sai loetud tahvleid ja loodust kuulata, nii palju kui mu lõõtsutamine lubas. Jõudsin oma matkaga torni juurde välja, seal keerasiin ringi ja hakkasin tagasi auto poole rühkima. Laudtee tagasi minnes oli hea, sai kiirust teha. Seal kus jää oli juba, aina soojeneva päikese abil õige libe, tuli leida muid võimalusi. Pikali ei kukkunud ja kondid jäid vist terveks. Autosse jõudsin kümme minutit enne kahte. See oli siin kolmas leitud aare. Tänud kõikidele peitjatele, kelle aare selle raja äärde jäi.

 5 

Krõbedad miinuskraadid, lumi ja päike - see kooslus on suurepärane metsas või rabas jalutamiseks. Kui tavaliselt pigem väldin väga populaarseid ja seetõttu ilusa ilmaga ülerahvastatud rabaradu, siis tänane -18c tundus selline, kus ehk massid ei liigu ning võtsime Seli raba laudteerajal jalutamise. Matsimäe telkimiskohast kuni Kollassaareni ei kohanudki kedagi, hiljem tagasiteel nägime üle järve ühte matkajat.

Kollassaare puhkekohas tegime väikese teepausi, aga ega pikalt paigal seista ei saanud, külm hakkas kohe näpistama, siin sai aga vähemalt natuke päikest näha ja mõnda päikesekiirt enda peal nautida, mis muidu metsas puude all meieni ei ulatunud.
Oli väga mõnus uitamine, võtsime aega nii tornis kui laugaste peal lustides, autoni tagasi jõudes avastasime, et peaaegu 4 tundi tuterdasime siin käredast külmast hoolimata. Auto juures sai end peeglist imetleda, jope krae, ripsmed ja kulmud oli imeliselt valged ja sädelevad, kenad härmas portreefotod said toreda matka meenutuseks jäädvustatud.

Ahjaa, aare oli ka õigel ajal täitsa meeles, sai seegi vahepeal leitud. Aitäh peitjale.

Käisime täna Paide linnas jalutamas. Alustasime naabervallast Simisalust ja siis mööda sügisest laudteed Virvatulukeseni välja. Samme kogunes õhtuks üle 20 000, järgmisel korral tuleb jalutuskäiguks väiksem linn valida. Aitäh!

Tänane neljas ja viimane raba. Matsimäe poolt lähenemine oli õige otsus. Hea, et Geojaanipäeva kvaliteetaega sellele aardele ei kulutanud. Iga aarde jaoks on oma aeg. Tänud siia juhatamast!

Leitud. Aitäh!

Super kena koht. Leitud. Aitäh!

Matkatud ja logitud :)

13665.

Aitäh!

Algul sai veidi muudest kohtadest otsitud, aga rahvast oli ka liiga palju läheduses, siis mõtlesime parem tagasiteel uuesti vaadata. See osutus paremaks ideeks. Saime tagasiteel rahus ringi vaadata ja vot ka aarde üles leida, kaval peidukas ;) aitäh!

Leitud

Seekord virvatulukest näha ei õnnestunud aga aarde saime logitud. Aitäh :)

Leitud, logitud, tänan!

Ohusilla aarde juurest tagasi tulles sai ka see üles otsitud. Kenasti peidetud ja kenas kohas ka. Pärast seda sai oodatud ja puu varjus puhatud, kuni Inge ka kohale jõudis, kes ka otsida sai. Aitäh!

 1 

Ega väga tihti ei satugi rabasse nii olematult lühikese jalutuskäiguga. Kuidagi liiga lihtsalt käis see kõik. Maastiku astme veidigi tõepärasemaks muutmise nimel leotasin laukas jalgu ja ronisin torni ka. Kui kopsud lõpuks korralikult rabaõhku täis olid saanud, oligi aeg torni kõrval pikutavad, pikemast matkast puhkavad, kaaslased kaasa kutsuda ja sammud järgmise sihktkoha suunda seada.

Tänan peitmast.

Tänud aarde eest!

 1 

Ootused olid, aga ei näinud ma ei virvatulukest ega mömmikuid. Aga kevadiselt tärkav loodus oli sellegipoolest mõnus astuda. Võtsin rahulikult ja kuulatasin, vaatlesin, sammud viisid aardest edasi Seil järve äärde välja. Aardega kõik korras ja rabagi elas oma igapäevast rahulikku, kuid samas toimekat elu. Tuleb lihtsalt võtta aega ja jälgida. Hea tuju laks, aitäh!

 4 

Hommikul linnast startides polnud küll üldse sellist tunnet, et tänasest üks põhjapanev elumälestuspäev kujuneb :D. Aga vot kujunes! Sest no vaevalt tulevik meile veel korra ette sätitab võimaluse karude jalutamist nagu loodussafaril auto aknast pealt vaadata… :D. Kui Indy (kes muidu terve tee nina Salme põlvel lihtsalt koivad sirgus tagaistmel pikutas aga just sel minutil otsustas, et peab ka korra ennast püsti ajama ning ümbrusele pilgu peale viskama) poleks eesjalutajaid märgates paari haugatust lendu lasknud, oleksime ilmselt veel mõne aja teel liikujaid jälgida saanud. Ei teagi, kust muidu suht 0%-lise hääletegemisleveliga kaaslasele too hetk selline valvekoera programm peale laadis, sõi oma mõnusas chillimisunes ära vist ämbritäie lõvipasteeti… :D. Aga oma ülivaikselt kulgeva hübriidiga julgen nüüd küll edaspidi kasvõi luurele minna, karude peal testitud ;). Sest arvasin seni, et ok kui inimesed mu sõitu endi selja taga linnamüras ei kuule (seda juhtub päris sageli) aga et metsloomad samuti oma terava kuulmisega auto liikumisest ca minuti välja ei tee, oli paras üllatus... Oli meeldejääv aardenijõudmine igatahes ja kõige eelneva valguses aarde enda kaunis ümbrus sai pildimaterjali näol tänamatult vähem tähelepanu. Ühe foto olen siiski ka kaunist rabavaatest märganud klõpsata, aitäh Speedstale aarde eest.

 3 

Virvatulukest me siin ei näinud, sest ega päevasel ajal seda näha ei saagi. Küll aga nägime teel selle aarde juurde midagi nii huvitavat, mida polegi kunagi varem looduses näinud. Nimelt kohtusime me kahe mõmmikuga. Liikusime rahulikult vaiksel metsateel, kui äkki märkame enda ees mööda teed astumas kahte pruuni kogu. Üsna kiirelt oli selge, et tegemist just karudega, mitte suure koera ega muude metsaelanikega. Nemad meid tähele ei pannud, sest liikusime samas suunas ja meie olime hästi vaikselt. Tasahaaval vahemaa vähenes ja tore karupaar tatsas ikka oma teed ja meie liikusime nende kannul. Ühel hetkel tegi Indy siiski auh, karud vaatasid selja taha, märkasid meid ja edasi oli juba kiirreageerimine. Meie naelutatult kohal ja karud mööda metsasihti võpsikusse plagamas. Tundus, et nad olid sama üllatunud ja uudishimulikud kui meie, sest nad jäid sinna sihile passima ja kui me mööda teed sellest kohast möödusime, siis nägime neid taas. Edasi aga jätkasid nad oma metsaelanike asju ja meie läksime rappa aaret otsima. Oi, oli see vast äge emotsioon, mida tunda saime. Nii erilist kohtumist polegi veel kunagi looduses olnud.
Aga rabas oli ilus nagu alati, Indy harrastas laugastes ujumist, meie jalutasime mõnusal laudteel ja varsti olimegi aarde juures. Kusjuures ainult 2 nädalat enne selle aarde peitmist olime siin rabas jalutamas ja vaatetornis uudistamas käinud ja mõelnud, et siin võiks aare olla. Kuna kaasasolnud vahenditega head kohta ei leidnud, siis jäi aare meie poolest peitmata. Ja tore on, sest nüüd ongi palju parem lahendus selle aarde näol. Suur aitäh!

Mõmmid putkavad metsa

Leitud.

Leitud ja logitud! Tänud peitjale!

Leitud

Geojaani ajal kui aare avaldus, me seda otsima ei tormanud, nautisime hoopis õhtut ja muid tegemisi. Kuigi järgmisel päeval sõitsime siit lähedalt mööda, ei hakanud siiski seda matka ette võtma. Täna, kui väljas olid mõned külmakraadid ja maagi valge, oli täitsa mõnus siin jalutada, loodust nautida ja see aare üles otsida. Me ei olnud siin täna üksi, oli ka muud rahvast liikumas, üks seltskond asutas end parklast minema suisa nii, et ka kogu magamisvarustus kaasas. Kindlasti tuli neil mõnus matk ja öö ning palju toredaid mälestusi. Meie täname.

Talv pressib peale. Rabale annab see vaid ilu juurde. Tegime kerge hommikuse jalutuskäigu. Ahmisime ilu endasse ja edasi uuete aarete poole.

Kui viimane kord siia sattusin oli siin vaesemehe-laudtee ja torni polnud ollagi. Tore, et vahepeal asjad muutunud on. Tänud peitjale!

Tagasiteed mööduvad alati kiirelt. Kõik on juba tuttav, kui pikk on mingi sirge ja mis tuleb kurvi taga. Aare õnnestus ruttu tuvastada ning saimegi asuda viimasele tagasitee lõigule. Yokol õnnestus loomulikult korduvalt ujumas käia ning edasine kodutee oli märja koera lõhnaline. Aitäh!

 5 

Virvatuluke meelitab ja peibutab . . ikka enda poole, lauka poole. Matsimäe oma matkateega peibutab mind juba pikemat aega. Suur tänu peitjale, et nüüd ka aarde lisaks noppisin. Ega ma Matsimäe poolt teele asudes enne pidama ei saanud, kui Simisalu sillal. Et kui juba matkata, siis lõpuni välja. Väga mõnus matk oli, avastades uusi radu ja meenutades raja äärseid juba külastatud kohti. 2013 oleme käinud Onnis ja Ohusilla aardes. Tookord oli matkarada kehvas seisus. Ajad muutuvad. Praegu oli lausa lust jalutada. Tagasiteel lugesin ka infotahvleid, need ongi sätitud suunal Simisalu-Matsimäe. Ja need laukad, veesilmad keset raba värvikirevust. Ma ju Matsimäe poolt pole varem külastanud, ainult talvel, kui kõik see ilu oli lume all. Tänan peitjat!

 3 

Ainuüksi eelloo ja fotode eest on aare FP väärt. Vaatan pile ja mõtlen lucky bastard (heas mõttes). Ma olen seda fenomeni ikka droogide (või siis sookail, punane kärbseseen), vaimuhaiguste, joobe jne nähtudeks pidanud. Teadupärast aga ükski neist ei tohiks mõjutada digitaalseid seademeid..... Õhtusel jalutuskäigul kohas, kuhu polnudki sattunud ma muidugi ei näinud ega pidistanud ühtegi virvatulukest, küll aga kogesin ilusat kohta magama sättiva päikese unises valguses. Selliste lugudega sellistes kohtades geopeitusekulgemised on kindlasti see mida naudin. Aitäh

 1 

Küll me kahtlesime, kas enam hakkame seda aaret õhtu eel tegema...
Siiski keerasin viimasel hetkel suurelt maanteelt maha ja ei pea otsust kahetsema :)
Meeldiv üllatus ootas meid ees.
Suured tänud!

Saatetiim jäi metsa alla seeni noppima kuniks ma selle väikse sutsaka ette võtsin. Õnneks oli koordinaat konkreetne ja leidmisega läks kiirelt. Tänud aarde eest!

Pärast Matsimäe käbikuningat oli see aare igati loogiline jätk. Panin esimest korda uued saapad jalga ja jalutasin ilusa päikselise ilmaga kohale. Väga mõnus jalutuskäik, saapad olid ka jalas ülimugavad. Elu tundus kohe palju ilusam. Koordinaat oli ka õnneks piisavalt täpne. Panin nime kirja ja jalutasin tagasi. Aitäh peitjale.

Kui Käbikuninga juurest laiali läksime, siis mina tegin veel väikese jalutuskäigu rabas. Teinekord peaksin öösel siia tulema, siis võib-olla näen ka virvatulukesi. Tänan.

 1 

Arutasime, et kas peaks minema koju tagasi või teeks veel mõned aarded? Miki mainis seda aaret ja siis ei olnud enam küsimust. Muidugi jalutame ja naudime! Soe õhtupoolik ja toored jõhvikad, mille peale sain ikka kõvasti nägu krimpsutada. Miki roomas mööda laudteed ja tegi miljon ilusat pilti. Nimed kirjas otsustasime mõneks ajaks aja maha võtta - nautisime vaadet tornis ja torni all. Ilusad värvid ja mõnus vaikus! Aitäh!

 3 

Geojaanil olles ei olnud seda tunnet sees, et tahaks teistega kooris aarde poole sörkida vaid pigem jäi see maiuspalaks, et rahulikult võtta, pilte klõpsida ja vaikust ning seltskonda nautida. See hetk oli nüüd käes. Aitäh, peitjale ja geokaaslasele!

Ei ole õhtupalvus, päevakoera pildistamine hoopis

Volask

Lihtsalt ilus pilt tornist

Siia sattusime viimane kord peaaegu täpselt aasta tagasi. Toona veel ühtegi aaret polnud, soovisime vaid torni ronida ja ujumas käia. Nüüd oli üks eesmärk juures, otsida üles aare. Kui geojaanil info aarde kohta liikuma hakkas, siis ei kiirustanud me aaret otsima vaid mõtlesime, et ootame kui jälle siiakanti satume. Ei läinudki kaua aega mööda kui sammud siia seadsime. Aitäh aarde eest!

Virvatulukest pole endal õnnestunud kunagi kahjuks kohata. Olen rabas käinud väga palju - hommikuti, päeval, päikeseloojangu ajal kui ka öösel. Korra isegi ööbinud Nätsi rabas laugaste vahel. Pilte tehtud ka sadu aga pole jäädvustanud peale selle "vastu valgust imelik tuluke" ühtegi virvatulukest. Äge, et peitjal see kogemata õnnestus.

Seli raba matkarajal käisime Mairega peaaegu täpselt aasta aega tagasi. Jalutuskäigu vahel kasutasin ka võimalust seal ujuda.

Nüüd kui aare avaldus Geojaanil paberkujul, siis koheselt tormama ei kippunud. Kuulasime pigem muljeid kuidas keegi käis jalgsi ja kuidas keegi käis autoga pika-pika ringiga. Me otsustasime pigem minna siis kui oleme sobilikult lähedusse sattumas. Pärast kolme ja poolt tundi Paunküla veehoidlal sõudmist oligi väga hea aeg minna rappa jalgu sirutama. Jalutasime aardeni, vaatasime üle tuttava ujumiskoha ning panime nimed kirja. Aitäh peitjale aarde eest!

Aasta aega varem

Tänud aarde eest!

Tornis oli suurem seltskond aga nad nautisid hommikusööki ja ne saime rahus logida.Aitäh!

Päike säras ja tore matkamine värskel rajal seekord Vahessaare poolt lähenedes. Tänud peitjale.

Virvatulukese nägemiseks saabusime liiga vara. Raba nautimiseks, torni ronimiseks, aarde leidmiseks ja ujumiseks oli täpselt paras aeg. Tänan!

 1 

Helbe pildistas Geojaanil antud aarde info üles ja kuna olime nii ehk naa juba siia kanti tulnud siis tundus mõistlik ka siin ära käia. See oli parim otsus ever. Sellist kohta, kus pole kiusavaid sääski ega teisi putukaid, vaikus, kergelt puhuv soe tuulehoog, +24 kraadi ja päike pilve taga, ei oska enam uneski näha. Aga just see kõik meil korraga käes oligi ja see oli nagu paradiis. Mitte ei tahtnud siit enam ära minna. Logisime aarde, Helbe läks ujuma ja ma tegin videoklipi tornist. Kogu see matkatee tundub väga ahvatlev olema. Virvatulukesi teadupoolest näinud pole. Suur tänu, et siin nüüd aare. Neid võiks rohkemgi olla.

 1 

Oi kui põnev aardekirjeldus, nii äge, et selline asi pildile on jäänud!
Meie tulime aaret logima päevasel ajal ja nautisime mõnusat sooja ilma, rabalaukas ujumist ja torni ronimist. Tänan!

 1 

Enne geojaanilt kojutulekut nägime ka selle aarde eelinfot. Kuigi kell oli veel selline, et oleks võinud ka samal õhtul aaret otsima minna, otsustasime selle siiski jätta mõneks teiseks korraks. See teine kord saabus üpris ruttu. Juba järgmisel päeval seadsime suuna uuesti Tammsaare maile ja sealt liikusime geomobiiliga Matsimäele. Mööda ilusat laudrada aardeni ja peagi oli ka meie nimi logiraamatus teistele juba leidnutele seltsiks.(arvasime eelmine õhtu õigesti, kui koju sõitsime ja vastu tuli team Yksk6ik auto, et eks ilmselt käidi aaret leidmas). Koht ilus, vaade tornist samuti kaunis ja vesi järvekeses mõnusalt soe. Tervet rada ei ole siiani läbi käinud, kuid plaanis see mingi aeg läbida on mõtetes alles. Küll saab ka see tehtud. Aitäh peitjale rajale kutsumast!

 2 

Ühel hetkel kuulsin kõlakaid, et õhtul avaneb uus aare. Teised läksid ees rappa ning avaldudes saatsin neile info. Ise hakkasin mõtlema, et kui keegi autoga minemas pole, siis lähen jala järele. Õnneks Dauno oli nõus startima ning sai geoautoga läbi lompide kohale kihutatud. Jalutasime parklast kohale ning kedagi polnud. Sai nimed kirja pandud ja kohe oli järgmisi nähtud. Pärast mõnus suplus laukas ja vaadatud matkajate logimist. Meie ajal oli virvatulede nägemiseks liiga vara, aga pildid on küll huvitavad.

 4 

Selle aarde logimine oli muidugigi täiesti seiklus omaette. Esialgne plaan oli tegelikust rabast paar teist aaret noppida nii m6nusalt rahulikult kulgedes. Siit sealt oli aga k6rvu jäänud et täna peaks veel miskit avalduma ja nii lugeski Silver Kaupole s6nad peale et hoia silmad, k6rvad lahti. Kes teab äkki keset raba olles oleme juba poolel teel 6iges suunas ja saame nii eelise. Ja kui ei olegi 6iges kohas siis naudime lihtsalt kulgemist. Rahulikust kulgemisest sai ypriski käbedalt kiirk6nnak ja poisi sammupikkust arvestades korjasin ta kiirelt kukile. Sellist sääskede massirynnakut ma ei mäletagi. Korraks seisma jäädes nägid lihtsalt kuidas nendest lihtsalt mustas paljaste kehaosade ymber. Isegi kiirk6nnakuga minnes oli kogu aeg selline tunne nagu oleks villane kasukas ja karupyksid jalas. Yhe käeviibutuseg v6is vabalt mitukymmend sääske maha lyya. Kuna aga poiss oli kukil ja temast oli k6ige rohkem kahju, siis surusin selle ebameeldivustunde lihtsalt alla ja andsime jalgadele valu. Saime vist ca kilomeetrikese minna kui käiski piiks peastaabist saabusid uued verivärsked koordinaadid. Vaatasime siis korraks kaarti et meil ca 5 km minna, teiselt poolt aga autoga 25km metsateid pluss 700m jalgsi. Kiired arvutused näitasid et on isegi täiesti teoreetiline v6imalus esmaleid skoorida. Terve tee ootasime kll et varsti kuuleme seljatagant laudtee mytsumist ja hordide tormamist aga sealt suunast me täna kedagi teist ei näinudki. Tagatipuks avastasime et kellelgi pole kirjapulka kaasas ja kui esiti m6tlesime kaks teele jäävat aaret tagasitulekuks jätta siis tegime Ohusilla juures siiski kiire pitstopi ja laenasime sealt kirjalpulka. Seal muidugi kaotasime oma 5 strateegiliselt tähtsat minutit. Oma paarsada meetrit ennem aaret kuulis Liis aga inimhääli ja nagu arvata oli olime napilt hiljaks jäänud. Samal ajal kui me nulli taga ajasime vaatas poiss 6igesse kohta ja ytles näe siin ongi aare. Päris mitmes kord kui poisi terva silm on ennem teisi topsi tabanud. Nyyd aga matka k6ige parem osa ehk premeerisime end rabalaukas sulpsuga. Vesi oli suppsoe ja samuti puudusid siin igasugused häirivad putukad. Ajasime siin nac aega esma, teisi ja kolmik leidjatega juttu ja asusime siis tagasiteele. Yhte aardesse oli ju vaja pliiats tagasi viia ja yks 6nnelik onnikene yle vaadata. Silveri lennuvälja pilti vaadates avanes minul kui k6ige rohkem katmata ihu samasugune punnmaastik kätel, jalgadel, kaelal yhes6naga k6ikjal kus riiet vahel polnud. Vähemasti said kohaliku metskonna sääsed korraliku k6hutäie :D Meie 12km matkast esimesed ja viimased 2km olid sääserohked, ylejäänud 8 olid aga väga m6nusad astumised m66da laudteid ja radu mis looklesid järvede ja laugaste vahel. Tänud peitjale ja kaaslastele meeleoluka aardeleiu eest ;)

Väike geojaaniline ;)

 5 

Geojaanipäeval vestlusringis olles tuli jutuks, et laua peal on avaldamata aarde koordinaadid. Võtsime kuuldud info teadmiseks ja lobisesime edasi. Mingil hetkel tuli Anne ja hõikas, et Ove läheb nüüd ja kohe aaret otsima, mingu ma temaga kaasa. Sekund hiljem olin teel auto poole jalanõusid matkasaabaste vastu vahetama.

Auto juurde jõudes oli esimene kindel ekipaaž just parklast väljumas, meie eest pööras veel üks auto välja. Einar andis meile kenasti teed, kuna tundus, et oleme neist tublisti kiiremad. Peagi jõudsime järgmisele autole järgi, kelle taga me vaikselt oma 10 km kulgesime kuni see viimaks pööras teisele teele. No ei olnudki geopeiturid vaid tundusid hoopis lõkke- ja telkimisplatsi otsivad mugud olema. Ove parkis auto tee serva ning suundusime rajale. Lõkkeplatsile jõudes näitas seal olev noormees meile raja alguse kätte ja ühtlasi edastas eelmise seltskonna tervitused. Sellest tervitusest lähtus, et oleme lootusetult hiljaks jäänud. Me muidugi seda ei arvanud vaid uurisime, kui ammu nad raba poole suundusid. Saades teada, et umbes 5 minutit tagasi, lisasime sammu ja lõpus jõudsime veel näha, kuhu aare tagasi peideti. Logisime meiegi aarde ning jäime kolmandat seltskonda ootama, kes pidavat vaid 600 m kaugusel teiselt poolt mööda laudteed tulemas. Hiljem tormas enamus seltskonnast ülimalt sooja veega laukasse ujuma. Tagasiteel kirjutas Dauno meie nimed RMK logiraamatusse. Aitäh!

 3 

Pooljuhuslikult märkasin geolaual uue aarde kirjeldust ja kohe tekkis ka plaan seda otsima minna. Kleone hüppas kampa ja nii vurasime autoga Matsimäe poole. Laudteel kiirendasime sammu aga kohale jõudes peitsid esmaleidjad juba topsi tagasi. Esmaleiust jäi meid lahutama vaid mõni loetud minut. Peale logimist sai ronitud rabatorni kust olid peagi näha ka jalgsi aardele lähenejad. Igati tore aare millele saab läheneda kahest eri suunast. Ühel hetkel oli suurem osa meist juba rabajärves suplemas, veetemperatuur oli sel hetkel tõepoolest õhutemperatuurist soojem.

 8 

Olime juba niikuinii matkateele minemas, kui sain haisu ninna, et mingi aare peaks sinna kohe kohe veel avalduma ja seda ainult esialgu geojaani külastajatele. Käskisime agentidel silmad lahti hoida ning saabuvast infost aegsasti teada anda. Ei jõudnud veel eriti kaugelegi, kui vajalik info saabus. Võtsime siis vastu otsuse, et käime siis lisaks vanadele aaretele ka selle uue juures ära. Ja nii meie pooleteise tunnine matk hoopis kolme tunniseks veniski. Metsalõik oli tänu kehvale ettevalmistusele korralik sääskede söömaorgia. Palju paljast ihupinda ja tõrje puudumine andis sääskedele võimaluse korraldada pidulik söömaõhtu. Hoolimata megakiirest kiirkõnnist toimus katkematu ja järjepidev nõelumine. Hoolimata megasuurest tapatalgust, oli naastes keha paksult kuppe täis. Mõni lausa üksteise otsas. Järve äärde jõudes ja sealt edasi läks õnneks palju lõbusamaks ja sai kergemalt hingata. Kiire matemaatika näitas, et ilmselgelt on autodega tulijatel tugev eelis ja piirkonnas olevate geopeiturite kontsentratsiooni arvestadas, oli üsna kindel, et mõni ekipaaz ka teele läheb. Paarsada meetrit enne nulli, oligi rabast hääli kosta ja esmaleiu mõtte võis ametlikult maha kanda. Kuum ilm ja kiire tempo olid aga keha nii kuumaks kütnud, et kohale jõudes kargasime enne logimist hoopis laukasse. Oi kui mõnus värskendus see oli. Nagu taevane kingitus, mis sellel rännakul väga olulist rolli mängis. Nimed kirja, paar sõna esmaleidjatega juttu, ning pikk teekond geojaanile tagasi võis alata.

Ilus koht siin tõesti ja väärib aaret. Tänud.

 10 

Niisiis, läksime meie neljakesi Õnne ja üht vanakest otsima. Suht alguses saatis Kaupo koordinaadi, et uus aare avaldus. Selge, meie juurest ca 6km. Panime tempo peale ja vahetasime kordamööda inimest, kes kõige ees oli, sest teda sõid satikad kõige rohkem. Mul iseenesest oli kõige mugavam, sest mul juhtusid pikad riided seljas olema. Arvutasime, et kui keegi stardiks autoga, siis peaks ta suht vahetult enne meid jõudma, sest autoga oli vist 23km, jala ca 6. Egas midagi, panime tempot juurde, noppisime vanakesest pastaka ja spurtisime satikaparves edasi aarde poole.

Natuke enne kohale jõudmist kuulsime hääli. Pffffff. Tänks, geosõbrad :). Arvasin, et ju seal yksk6ik ja nt Salme-Helen ole, aga kohale jõudes vahtis vastu hoopis moosivarga näoga Kaupo, kes rabajärves sulistas ja teatas, et FTF on veel saadaval. Saatsin ta pikalt ja hüppasin ise ka rabajärve. Minu kaaslased märkisid, et ei saanud me FTF-i ega ka mitte STF-i, rahvast oli ikka omajagu läbi voorinud. Selgus, et olime vist ca 10min hiljem jõudnud. Varsti oli järv rahvast täis, nii et meie seltskond kobis välja ja liikusime jala tagasi.

12km, vale jalanõuvaliku tõttu 4villi hiljem, oli samas omajagu energiat ja oli hea meel, et see täpp nopitud sai. Teiselt poolt oleks küll oluliselt lihtsam olnud läheneda, kuid mis seal ikka, eks vahel peab ennast ka liigutama.

 11 

Kui aare eile lauale potsatas, ei osanud algul midagi ette võtta. Mõne aja möödudes küpses plaan otsima minna. Nii sai kaine Dauno rooli, Kaupo kaasa haaratud ja minekut tehtigi. Hetk hiljem startis ka teine auto Ovega eesotsas. FTF saigi Kaupoga tehtud ja vaid paar minutit hiljem saabusid Ove ja Kleone.

Aga siiski suur respekt nendele kes tulid sinna 6 km matkates ja kõigest 10 min hiljem, meie silmis on nemad rohkem väärt tunnustust! Tänud

Matkalised end jahutamas, kuigi vesi oli märgatavalt soojem kui õhk