Veeääre

 1 

Tänud aarde eest!

 1 

Tegime pisikese geotuuri mööda Harjumaad.Siin kasutasime ära talve eeliseid.Eemalt jõe poole vaadates tundus kahtlane,kuid polnud siin hullu miskit.Täiesti sirge seljaga ja vilet lastes võetav.Aitüma

 2 

Ega see Pirita jõgi igal aastal jäässe ei lähegi, eriti sellised madalamad kohad. See aasta on piisavalt külma olnud, tulime asja uurima. Esimesel pilgul tundus väga kahtlane, aga kui Allan testi ära tegi ja kinnitas, et jää kannab, sibasime meiegi kiirelt järgi. Tänan.

 1 

Kui ühe aarde juures juba vee peal sai käidud siis peale väikest söögipausi ja planeerimist tahtsin teise lähima veega seotud aarde ka üle vaadata. Alguses lähenesime Karjavere tamme poolt aga seal polnud autot kuskile jätta ja vist oli eramaa kah, igatahes talitasime soovituse järgi ja tulime Vaskjala veehoidla ujumiskoha juurest. Positiivne üllatus oli, et ei pidanudki läbi võsa ragistama vaid seal läks täitsa rada, mida jälgede järgi oli ka päris usinasti kasutatud. Alles viimased sada või paar(sada) meetrit tuli natuke vaeva näha aga ei midagi hullu ja nüüd on järgmistele rada ees. Kuigi aarde lähedal oli kitsejälgi ka jõe peal, siis alguses oli ikka veidi kõhe tunne kuid peale logimist sai seal juba veidi liugugi lastud. Temperatuur oli ka tõusnud juba "ainult" -12*C peale ja päike siras, nii et siin oli täitsa ilus :)
Täname.
Ahjaa, kui Vandaja aarde poole minnes nägime põllul rebast, siis siia tulles nägime põllul kaheksat kitse. :)

 1 

Plaan oli teha väike pühapäeva õhtune paadisõit ja see aare sobis ideaalselt. Isegi ilm oli ideaalne, algul oli veidi palavgi. Tänu minu valele navigeerimisele pidasime algul pikniku tammi kõrval aga oligi huvitav. Paadi kokkupanek on suvega selgeks saanud ja sõiduoskused ka tekkinud. Algul ikka pabistasime et kuidas ja mis aga nüüd on juba mõnna värk. Tore rand ja parkla olid meeldivalt rahulikud. Roostiku vahel oli põnev seigelda, õnneks kõik päris kinni kasvanud ei olnud. Nautisime saart ja linde. Tänud, oli mõnus.

 1 

Esmased SUPitamised said äsja Keava rabas tehtud, nüüd oli isu veel ja veel ja veel. Jätsime osad rannamõnusid nautima ning kulgesime püsti ja põlvili aardeni. Teekond möödus ludinal ja ladusalt. Aardeleid tahtis ikka otsimist ka saada, aga õnneks peitu siiski ei jäänud. Tagasi läks kauem aega, aga kohale saime ikkagi elusate, tervete, kuivade ja ka rõõmsatena. Sestap võis seal veel ujumagi minna. Suvi on ikka mõnus! Aitäh Ovele veele kutsumast! Aare korras.

 1 

Aitäh!

 2 

Päeva esimese suppamise tegime taas Keava rabas. Kuna päev oli veel noor, siis otsustasime ka selle topsi veel ette võtta. Autod jätsime soovitatud ranna parklasse ja asusime taas teele. Minek oli päris ladus, kuna tugev tuul oli tagant. Peaaegu oleks mööda kihutanud. Ühel hetkel küsisin Paavolt, et kas see võib õige saareke olla, kuigi tunne oli, et vajalikust vahemaast on läbitud heal juhul pool. Aga koht oli õige ja kui telefon lõpuks nulli paika sai, tuli ka leid ruttu. Tagasitee vastu tuult oli vähe vaevarikkam, kuid ei midagi hullu. Kaks ilma kolmandata ei jää...millal sinna järgmine tops lendab? :D

 1 

Eilne Paunküla veehoidla retk ajas hamba verele ja kui meil kanuu juba autokatusel oli, kasutasime ära ilusat ilma ning läksime järjekordselt vee peale. Üllatusena avastasime vettelaskmiskohast kena liivaranna rannatoolide ja muu päevitamiseks vajaliku inventariga. Kahjuks oli vallavalitsus ainult ujumist keelavad sildid üles pannud. Aga me ei tahtnudki ujuda. Lasime kanuu vette ja teele. Imevaikne vesi, ümberringi vaikus ja rahu. Mõnus kulgemine oli ja aare elidus probleemideta. Läheduses, ainsas normaalses randumis- ja ujumiskohas kalastasid kaks meest, sinna ei saanudki jalga maha, mõlasime kohe tagasi. Aitäh!

 1 

Päris mõnus kulgemine oli, aitäh!

 1 

Vaskjala ujumiskohas tassisime alused vett ja hakkasime aerutama.. mina kajaki seadistusega SUPi laual ja Marko kajakiga. Kokku nõks üle 4km kulgmist sai nii täitsa mugavalt ära tehtud. Aarde juurde õnnestus ka nii jõuda, et muda ei saanudki tunda, vaid astusin otse laualt tahkele pinnale. Kokkuvõttes osutus hulka meeldivamaks see aarde külastus, kui olin kartnud.

Tänan peitmast.

 1 

Kui vaja SUPiga täna aare leida, siis väga valikuid polnud. Saanuks ka põllu peal SUP kaasas jalutada, aga see pole see. Tulime siia, Liis hakkas SUPi pumpama. Tegin pisut luuret lähimast võimalikust kohast vette minekuks ja varsti asusime teele. Kahekesi SUPil, kui kandevõime tublisti ületatud ning põlvili olles jalad värisevad, andis ikka sõita. Aga saime kuivalt kohale, kõrval aarde ka leitud ja edukalt tagasi jõutud. Igati mõnus aare, veeaardeid võiks rohkemgi olla.

 3 

Tegime Kaupoga sellise triki, et võtsime purgi, mille sisse kirjutasime mõlemad tegevusi, mida koos teha tahaks. Esimese päeva tegevuseks osutus ,,koos SUP-iga aardeid otsida". Kaupo pani kava kokku ja läksime noppima.

Aarde lähistel oli ilus võilillepõld, nii et vaheldumisi pumpasime SUP-i ja punusime võilillepärga. Edasi veestusime ja tohutult tore oli - ilm ja kaaslane ja sõiduvahend kõik sattusid parimad olema :). Saime aardest väga hea emotsiooni ja aerutasime edasi.

 1 

Selle aarde logimine oli meil nõnda aega juba plaanis, aga kõik ilusad ilmad magasime maha. Ei jäänud muud üle kui loota, et ilmateade eksib. Aga näed, see üks kord oli täpne ja nii me vihma kaela saime. Tagasi jõudes olime läbimärjad, kuid rõõmsad, et aare logitud sai. Tänud peitjale!

 4 

Miki on mind siia püüdnud meelitada mitmeid kordi, aga midagi on ikka ees olnud. Vahepeal käis ise kontrollimas, et mida ja kuidas. Täna kõik klappis, andsin alla ja varsti olimegi kohal. Nagu ta ise tunnistas oli tal vaja paadiga abi, aga kuna mul oli enda kasu sees, siis aitasin meeleldi. Õnneks midagi rasket ei olnud ja ei käskinud ta mul aerugi kätte võtta. Mida veel üldse tahta: mõnus päike, isiklik paadimees, boonuseks mündilõhnaline null ja logiraamatuga tops. Kvaliteetaeg! Aitäh!

 6 

Mõned nädalad varem käisin liiga lahja ettevalmistusega nuuskimas ning tegin selle peale mõned järeldused (mida ma tegelikult nagunii teadsin):

1. Et üksi ei ole mõistlik selliseid asju ette võtta, hea seltskond muudab retke palju lahedamaks - eriti, kui peab asju tassima ja täis pumpama.

2. Et puuduliku ettevalmistusega ei saa isegi paati kaldast lahti - kui väikse paadinaha ise aretatud mootorikinnitus tahab veel sättimist.

3. Peale tööpäeva saab valgus enne otsa, kui paadiga vee peale saad ning mõned kohad on lihtsalt päevavalges ilusamad, kui öösel.

Kui see teadmine kokku panna, siis nüüd oli mul kaasas Kristel, kahekesi minnes võtsime suurema paadi, kus ei pea midagi aretama ning kuna tegemist oli ilusa ilmaga, siis saime kogu retke sajaga nautida. Parklas sättisime kõik valmis ning kadedate kalameeste silme all "veestusime". Ainus mis muret tekitas, oli asjaolu, et võib-olla tuleb tagasi tulles viimane jupp aerutada. Pole hullu, sellepärast ma üksi ei trüginudki, saab vajadusel kasutada "tööjaotust" :)..mida ei läinud siiski seekord vaja. Aarete saarele jõudes läks meil kiirelt, nullis saime premeeritud mõnusa mündilõhnaga. Selle aarde juures loebki rohkem teekond ja sellega kaasnev emotsioon. Aitäh!

 1 

Leitud, logitud, tänan!

 2 

Kuna kaardi pealt oli silma jäänud lõunapoolne võimalik lähenemisvariant, siis läksime kõigepealt sealt proovima. Tee ääres ootas meid ees küll eramaa silt, aga õnneks olid ka kontaktid ja nii sai Madis peagi maaomanikult lahke loa nende sillakest kasutada ja nii saigi paat tsiviliseeritult vette. Sõit kulges, meie ekipaažile mittekohaselt, üllatavalt ladusalt, paat pidas saarekeseni ka piisavalt õhku sees, et kuiva tagumikuga kohale jõuda. Aarde endaga läks kiirelt. Nimed kirjas, polnudki muud, kui laevukesele uus õhk sisse ja tuldud teed tagasi. Täitsa tore kulgemine, tänud aarde eest!

 2 

Hilisel pealelõunal saabusime peaaegu inimtühja Jüri ujumiskohta. Kalda ääres igavles vaid üks õngi leotav paarike. Me pumpasime supi täis ja läksime veele. Mingite kõrkjapuhmaste vahel õnnestus vahepeal isegi ära eksida ja väike ringike teha. Tänu sellele väiksele lisaseiklusele sattusime üsna lähedale ka vee kohal oleva puurondi peal istuvale hall-haigru sarnasele linnule. Meie tervitamiseks lasi ta ühe pika lärtsaka vette ja tõusis siis lendu.
Õnneks saime peagi supi õigele suunale ja mööda jõge oli üsna lihtne sihtkoha poole liikuda. Tuul lükkas ka natuke tagant ja umbes 50 minutiga olime aarde juures. Valisime omale meeldivama koha randumiseks ja peaaegu kuiva jalaga õnnestus aardele läheneda. Kui tagasiteed alustasime, siis märkasime, et meie laual on ka kolm uut reisijat. Tagasitee kujuneski selliseks, et mina hoidsin peamiselt supi liikumises ja Salme korraldas tigudele põnevat roomamisvõistlust, et nad enne sihtkohta jõudmist laualt vette ei hüppaks. Tagasi sõites saime ka päris tugevat vastutuult, kuid õnneks miskit hullu ei juhtunud. Kui hakkasime jõudma selle puurondini, kus enne lindu nägime, siis küsisin Salmelt, et ei tea, kas sõber ootab meid. Salme ütles, et nägid ju ise, et ära lendas. Kuid minu üllatuseks ja rõõmuks oli linnuke täpselt samal kohal tagasi ja nagu kordusfilmis, lasti taas meie möödumisel üks pikk lärts vette.
Kokku olime veel umbes kaks tundi ja kui natuke üksluistele jõevaadetele lisaks oskad ise põnevaid hetki näha, siis oli täitsa nauditav supimatk.
Aitäh, meile meeldis!

Alguses, kui Janar oma ideega lagedale tuli, hüppasin alt ära. Lubasin ju noortele, et SUPid jäävad saarde ja nemad saavad sõita. Siis aga muutusid plaanid nii ja naapidi ning lõpuks olin ikka oma lauaga platsis. Minek oli pisut niiske aga mõnus, parme enam pole ja üleûldse oli väga chill üle pika aja laua peal olla. Siis tekkis jant pliiatsiga, ebareaalne, kuidas kolme geopeituri peale ûhtki kirjapulka taskus polnud. Lõpuks hakkas veel vihma ka kallama ja kohe nii, et sügavamadki riidekihid said läbi leotatud. Ma pole vist eales SUPitades nii märjaks saanud. Igal juhul olin rôõmus kui auto sooja puhuma sain panna. Tore seiklus, aitäh aarde eest!

No see oli küll nõõd üks tore aarde otsimine. Kui me kohale saabusime, ootas meid ees üks kanuude parkla. Pumpasime kähku oma supid täis ja panime minekut. Ei tahtnud sellele karjale jalgu jääda. Algatuseks oli meil vaja muidugi läbi käia erinevaid saari ja kirvetada ühte naabruses olevat aaret, aga kahuks jäime pika ninaga. Veeääre aarde juurde sõit oli eriti mõnus, ei mingit tuult ega vihma. Lõpuks, kui aarde juurde saime, ootas meid ees halb üllatus. Mitte kellelki polnud kaasas ainsatki kirjutusvahendit. Eks siis hakkasime leiutama ja see ka õnnestus. Selle aja jooksul, kui panime oma nimesid kirja, hakkas taevast alla kallama vihma ja see vihm ei paistnud kuidagi järgi jäävat. Egas siis muud üle jäänud, kui tuli anda kätele rohkem valu, et keha oleks soe. Nu keha sai soojaks ja isegi nii soojaks , et lausa ajas higistama või oli see ikka vihm mitte higi, mis pealaelt alla voolas. Igatahes väga meeleolukas reis oli. Suured tänud aarde eest.

Auto jätsin ujumiskoha parklasse ning sealt lohistasin kajaki vette. Kuigi tuul oli üsna tugev, oli aerutamine igati mõnus. Vahepeal viskas ka vett taevast alla, kuid õnneks oli vihmavarustus kaasas ning kere jäi kuivaks. Kokkuvõttes tore kajakisutsakas. Tänud peitjale!

 3 

Kalloga sai muudel teemadel telefonis jutu puhutud, kui mainis, et peaks ujuma ka minema. Kuna ilm tundus veel liialt kuum, sai hilisem kellaaeg kokku lepitud. Kui oleks kohe reageerinud, siis oleks virukad meid saarelt tabanud. Või vastupidi.
Esmalt tallasime kaldale suurema "parkla", et kogu brigaad ikka ära mahuks. Siis läksid mehed aardejahile. Õnneks korralik rada ees ja täitsa gepsuta leitav. Hakkasime juba tagasi tulema, poos sisse, hüpe ja .... mõtetes ja vaimult olin juba teisel kaldal, kui instinkt nagu benji köis tagasi tõmbas. Pastal jäi mudasse kinni! Väike võitlus alligaatoriga, pastal tagasi võideldud, sai veidi veel jõehobudega koos vees mulistatud. Noh, oli ettevõtmine. Ei tea, kas peaks selliseid juurde soovima, aga tehtud sai.

 6 

Ausalt öeldes polnud ma veel isegi vaadanud, kus täpselt see uus veeäärne lihtne aare asub.
Tööpäeva lõpus tuli kõne ja korraldused umbes tunni pärast kohal olla. Kõlas hästi, pärast ülikiiret tööpäeva tundus üks jõel kulgemine igati ahvatlevalt.

Juba parklas oli meil lõbus, kostus erinevaid ettepanekuid lähenemistee valikuks, aga plaan jäi endiseks ja varsti olid supid ujumiskohas täis pumbatud ning retk võis alata. Oli see vast popp koht täna, rahvast oli nii kaldal kui vees lustimas kõvasti. Rannamelust eemaldudes algas mõnus kulgemine, suurepärane ilm, soe vesi, toredad kaaslased, saatjaks veelinnud. Aarde juures said küll jalad peaaegu põlvini sopaseks, aga tagasi jõel oli lihtne need taas puhtaks leotada.

Paar tundi mõnusat ajaveetmist toredas seltskonnas ilusa ilmaga, see oli täpselt see, mida täna vaja oli.
Aitäh peitjale ja tänud kaaslastele kaasa haaramast.

Mari käskis mul ka pildile jääda - jäin ju alla nurka!;)

Mõnus kulgemine

 3 

Selliste ilmadega tahaks ikka korra päevas ujumas käia ning täna polnudki seda veel teinud. Ning et ujumine ikka asja ette ka läheks, võtsime koos sõpradega suuna siiapoole. Esimesed logid andsid aimu, et lähenemisvõimalusi on erinevaid nii kasutatava atribuutika kui ka lähenemissuuna osas. Püüdsime teha enda jaoks parima valiku: see, mis on kiire, mugav ja ei muuda meid kuidagi mudaseks. Põhimõtteliselt nii läkski. Jõeületuskohas oli vesi sügav, vastaskaldal väljatulek enam-vähem, naasmisel mitte nii hea, aga tehtav ning mudaseks ei saanud meist keegi.

Kui millegi üle kurta tahaks, siis ujuda sai liiga vähe, seega sõitsime tiiruga ka õigesse ujumiskohta ja mulistasime veel seal mõnda aega, et see vajalik nauding ka kätte saada.

Täname aarde eest!

 4 

Oleks teadnud, oleks kodunt ära läinud. Mari mu siiski peale tööpäeva tabas ja Merlega plaani pidasid. Vaskjala ujumiskohas olin totaalselt erroris. Vaatepilt ju tore, tüdrukud muudkui toimetavad ja teavad miks ja mida pumpama peab. Nalja neil ka jagus ja soovitusi. Lähemalt ei tahetud ka startida. Hmm. Lõpuks olin SUP-ga veel, kulg oli sika-saka kohalikul kapsamaal ja juhtmetes. Prr, viige mind siit ära. Merle võttis mu endale sappa ja enne esimest kurvi lasi vete karjamaale lahti. Üks soovitustest ei pädenud, olin kulgejatele pidur. Jälgisin kaaslasi ja tegin sama, hoopis teine tera. Väike error oli ikka kuklas. Tasapisi siis kulgesime. Tiivulisi hammustamas ei olnud, vaikne õhtukene, soe vesi, pastaka välja otsimine, sookolle ei märganud, logimine, päike endiselt põske paitamas, toredad kaaslased ja lõpuks õnnelikult liivarannas tagasi. Tänud tüdrukutele ja peitjale.

 6 

Kuumus tahtis tappa. Kui mujale natukegi vihma antakse, siis meil pole seda õnne juba ammu olnud. Üleeile läks meri ka külmaks, nii et mõtlesin, mida toredat õhtuga peale hakata. Kell 17 tuli mõte ja tänu toredatele kaaslastele hakkas asi kohe edenema. Kell 17.30 startisime Kristaga Tallinna poole ja Merle lubas meid sadamas oodata. Täpselt kokkulepitud kohas me mõned minutid varem kohtusimegi. SUPid said täis pumbatud ja peagi libisesime rahulikult veele. Põhimõtteliselt oli vesi plekk. Ainult üks naissoost ujuja tuli meid saatma ja tekitas mõningaid veeliikumisi. Rõõmsalt ja rahulikult kulgedes vaatasime linde saaki jahtimas ja pardiemasid poegi kasvatamas, lobisesime ja tundsime elust mõnu. Peagi olime aarde juures. Õnneks oli tee sisse tallatud ja esimene maabuja märkas aaret kärmelt. Kaasasolnud pliiats sai oma ülesandega hakkama. Vestlesime veidi täispuhutava banaani moodi sõidukis vedelemist nautiva noormehega ja kulgesime tasapisi tagasi. Oli imeline õhtu. Suur tänu toredatele kaaslastele! Ovele aarde eest muidugi ka! Palun pane järgmine kord pliiats ka aardesse sisse!

Saanuks ka ujudes, aga milleks siis SUP lauad said muretsetud. Teepeal sai ka Maris ja Inddy kaasa kutsutus. Stardikohas oli suvenautijaid murdu, aga oma kõitumiselt mitte just päris hoolivad, see mis üleliigseks osutus see jäeti ikka sinna kus see kasutuks muutus. Selles kuumuses õhu kokkupressimine oli ikka väga kannatusrikas. Kui juba veepeal, siis oli kõik vaid nauditav ja Indy poolt ka korralikult turvatud, nii ei lasknud ta mul ka üksi minna nulliäärsesse mutta. Kokkuvõttes oli tore parajalt lühike seiklus. Aitäh

 9 

Nojah, ma arvasin peale meie kesköist tiiru, et järgmine kord otsin tubli statistikuna aardeid alles 12.07. Sest siis on mul kalendris jälle vaja-on-leida-mõistatus-päev. Aga siis tuli kõne Piialt, et nad lähevad Peetriga just Ove Veeäärset logima ja me saaksime ka Indyga liituda, nad laenaksid meile ühe oma SUP-laudadest ja…/rida punase südame emotikone/. Ma ei olnud alguses tegelikult vist kõige adekvaatsema häälega seda kõnet vastu võttes, rullisime ju palavuse eest peidus Indyga kodus raamatut lugeda, lõug oli mul ka parasjagu rinnale ja silm kinni vajunud selle raske tegevuse kõrvale :D. Aga kui mulle siis kohale jõudis, mis plaan ja pakkumine just telefonitorust tuli, hüppasin vägagi ärkvel olles püsti :D, Indy kargas enda uinakust ka selle liikumise peale jalgadele ning seiras mind ülejäänud jutuosa tähelepaneliku „Mitäs nyt!?!?“-pilguga. Ja siis panimegi juba jippi-jippi-jippiiiiiiiiiiii-emotsioonidega ja tagantkätt Indy päästevesti kaasa haarates uksest välja autosse, veehoidla ujumiskoha poole ennast navima. Ja kus Piia-Peeter meid juba ootasidki, selleks ajaks juba täispumbatud laudadega…

See oli üks väga äge logimistripp, me must kapten korraldas muidugi selle käigus korraliku mudakatte ka Piia ja Peetri ilusatele uutele lumivalgetele SUP-pidele. Sest kuigi ma vee peal juba tean, et hoida tuleb mul kaaslastega pikemat vahet sest muidu Indy läheks ilmtingimata kõikidega korrasolekut vahetult kontrollima ja tõmbaks selle käigus ka tõenäoliselt kõik kummuli laudadelt, siis seda ma ei osanud miskipärast ette mõelda, et randumisel on tal ju vaja ka ilmtingimata vaatama minna, kuhu Peeter nüüd ometi kadus ja loomulikult siis tolle pehme mudase kalda kaudu ning maale lähemal seisvat SUP-i sillana kasutades…

Aitäh Piiale ja Peetrile armsa kutse eest selle aarde leidmise/logimisega liituda ja lauda meile laenamast :), oli väga tore kohtumine üle pika aja ja me tuleme hea meelega teinekordki :). Ovele tänud aarde ja isikliku SUP-laua ostuplaani veelgi rohkem pähe kinnitamise eest, mu meelest too lauatamine ongi üks parimaid veel liikumise viise ning liitun meeleldi meie supiliigutajate gängi :). Ehkki jah, peale seda pean vist hakkama kelleltki garaažinurka oma geokama hoiustamiseks rentima, ähvardab kitsaks minna, kui elamises seisavad ees juba lisaks tavapärasele telk/madrats/magamiskott kuhjale ka redel, kahlamispüksid ja kalipso. Ja varsti siis ka SUP ja aer ja pump ja uim koos meetrikõrguse seljakotiga :D. Aitäh veelkord Piiale & Peetrile leidma/logima kaasahõikamise ja Ovele põhjuse andmise eest, oli väga tore õhtu :).

Peeter leitud, kõik on korras

Lauad peale poripesu :)

Logi kirjas!

 1 

Siin sai käidud veel kondiauru mootoriga. Kohtasime rajal ka teisi geopeitureid. Tänan

 1 

Tundub, et olime täna esimesed supitajad selle aarde juures. Kummipaati kohtasime ka tee peal. Väga tore, et selliseid aarded peidetakse. Saab soetatud lauda ujutada. Tänud

 4 

Kella 5 aeg oli plaan liikuda uue aarde suunas aga kuna kummipaat oli vahepeal talve unes ja kätte saamiseks oli võtit vaja siis jäi asi veidi venima. Kõigepealt pidin lennujaama lähistele sõitma, et võti kätte saada siis tagasi koju ja siis alles sai aarde lähistele jõutud. Veidi sai kohta otsitud kust paadiga vette saaks ja kahjuks lähim koht oli mingi 800m eemal. Sai täis pumbatud ja vaadatud ega suuremaid lekkeid polnud, väiksed lekked on 30 aasta vanuse paadi kohta täitsa normaalne :D igakord paadiga vette läheb siis tuleb taimer käima panna, et vaadata kas jõuab tagasi paadiga või tuleb seda lõpuks tagant lükata. Aarde juures sai tükkaega otsitud kust kaldale saab kuna kummi paadiga raske teed rajada. Peagi olime kaldal ja ees ootasid juba kaks nime, vormistatud saime 19:50. Oleks kõik plaani kohaselt läinud oleksime kell 6 juba aarde juures olnud. Lugedes eelmist logi siis vist läks hästi, et võtit polnud :D Edasi kulges tee naaber aarde juurde kuhu oli ammu plaan tulla aga õnneks sai seda pikalt edasi lükatud kuni tänaseni. Kusjuures päeval lampi juba pakkusin välja, et läheks naaber aaret võtma ja kui kaarti avasin oli seal kõrval kohe uus aare, ehk siis igati win win seis, aitäh :) PS: Jõudsime pool tühja paadiga algusesse tagasi ja jäin kuivaks, vähemalt mina :D

 14 

Eks ma märkasin ka juba hommikul et miskit huvitavat avaldus. Siis sain ka koheselt vastuse eilsele Ove FB pildile hehehe. Asukoht tundus täitsa huvitav aga polnud aimugi millal v6iksin sinna sattuda. Päeva peale läks aga nii et päeva teises pooles sattusin aardele m6nes m6ttes nac lähemale. &htul siis vaatasin uuesti kirjeldust ja asukohta. Veel vaatasin ka seda et yhtegi logi ees pole. Ei kuulu mina ka (veel) supparite gängi aga ujumis vms aarded t6mbavad täiega. Lähenesin samuti Kagusuunalt heinamaa äärest aga ju meie trajektoorid Esko omaga ei kattunud kuna yhtegi jälge eest ei leidnud. Kalda ääres sai jah läbi roopadriku end murtud. Avaveeni j6udes kuulatasin korra et ega kedagi tulemas/minemas pole, selles veendunud otsustasin et ei hakka midagi kaasa v6tma ja yhtegi riideeset märjaks tegema. Viskasin viimase pilgu telosse, pastakas hambusse ja porgand vupsas vette. Vähemasti sellel trajektooril mis mina valisin läks kohe kalda äärest sygavaks ja kui vastaskaldal muretsesin paljajalu maabumise pärast siis seal oli hoopis m6nusalt pehme ja jalas6bralik taimestik. Murdsin end otse läbi saare aarde suunas ja kuna endiselt yhtegi jälge ei näinud, oli juba kerge lootus et kas t6esti pole täna veel keegi käinud. See lootus l6ppes muidugi siis kui peidikuni j6udsin ja vastassuunalt mahatallatud taimestikku nägin. Logiraamatut avades oligi seal juba yks 6nnelik nimi ees. Määrisin siis teise rea sisse 18:03 Samuti 6nnestus mul kuidagi nii salaja ära käie et isegi parmud ei märganud minu kohalolu :D Ainult tagasiminnes vastaskaldalt pilliroo vahelt end yles vinnata oli nac ebamugav aga muidu ainult puhas r66m. Palun selliseid ujumist soosivaid aardeid juurde ;) Tänud peitjale

 19 

Mul on välja kujunenud niisugune traditsioon, et kuu esimesel päeval võiks esmaleidu püüda. Veeäärne ja eriti -alune meelitab kuumal päeval ka keskmisest rohkem. Ehkki muidugi aimasin missuguseks see käik võib kujuneda :o) Sest viimasel ajal üha enam populaarsust koguvasse supiliigutajate gängi ma ju (esialgu veel) ei kuulu. Ja soovitatud lähenemiskohast piki jõge 2 x üle kilomeetri jagu maad küll ei tahtnud niisama minna. Järele jäi niisiis võssi ja kõrkjate forsseerimise variant.

Tulin kagusuunast mööda katastripiiril jooksvat kuivanud ojasängi. Vee äärde jõudes tervitasid parmud. Kusjuures kahjuks just need verejanulisemat sorti, mitte kaheliitrise õllega. Koorisin riided seljast, ajasin crocsid jalga, komplekteerisin ujumiskoti tarviliku kraamiga ja astusin mulinal mutta. Ujuda kannatas ehk 5 meetrit, siis hakkas veealune maailm väga kõrgeks tõusma, edasine liikumine oli rohkem mudasel takistusrajal roomamise moodi. Pilk nullile viitas, et seal võib valusaks minna. Tegelikult läkski, aga mitte taimestiku pärast. Aare paistis kergesti silma, ligi sai kah normaalselt, kuid va parmud otsustasid pidusöögist ikka täiega mõnu tunda :P

Tagatipuks selgus, et pastakas ei taha veekindlale paberile eriti jälge jätta. Kaalusin parmuhammustustest tekkinud aukudest rohukõrrega vere ammutamist, kuid nõnda pikaldase logimisprotsessi ajal oleks mind küll päris pintslisse pistetud... Peitja võinuks vast nõndapalju siiski halastada, et kohapeale mingi kirjapulga panna, millega logimine sujuvalt sujuks. Topsis ruumi jagub ja just säärastesse kohtadesse minnes oleks ju meeldiv kasutada võimalust üldse mitte midagi kaldalt kaasa võtta. Igatahes pikapeale õnnestus pastakast piisavalt pigmenti välja võluda, et esmaleid registreerida - 14:37 alustasin logimist ja 14:41 lõpetasin, uhh. Aga siis sai vampiiridel pidu läbi kah! Viimane protseduur oli mudaeemaldus suvila aiakraani all :o) Aitäh vee äärde ajamast!