Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kirjeldus Wikipediast:
Paunküla veehoidla on Eestis suuruselt teine veehoidla Harjumaal Kose vallas.
Paunküla veehoidla loodi 1960. aastal Pirita jõe paisutamisega Paunküla ja Ardu küla vahel. Selle pindala on oli algusaastail 350 ha. Mahtu suurendati 1975–76. Praegune pindala on 415,8 ha ja koos saartega 447,2 ha.
Paunküla veehoidlas asub kümmekond saart, neist suuremad on Seapilli, Tudre, Mustakannu ja Mesipuu saar. Saartel elab ohtralt rästikuid.
Sae–Paunküla kanali kaudu juhitakse vett Jägala jõest Paunküla veehoidlasse. Veehoidlasse suubub ka Palgissaare oja.
Pirita jõgi suunatakse veehoidlast mööda lõunaküljel asuva kraavi kaudu (kus see läbib Paista järve). Sinna suubub Ardu juures ka Hiieveski oja, mis läbib veehoidlast vahetult lõunasse jäävat Hiieveski paisjärve. Jõega on Kiruvere oja kaudu ühenduses ka veehoidlast vahetult loodesse jääv Kiruvere järv.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (6), lahe_teostus (5), väikesaar (2), ujumiskoht (2), võsa (1), rästikud (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC9DMFN
Logiteadete statistika:
76 (100,0%)
0
2
0
0
0
0
Kokku: 78
Peale lõunapausi oli tuul tõusnud ja järvel üsna tüütu lainetus, aga suundusime siiski vee peale ja vallutasime ühe saare veel. Väga vahva. Aitäh!
Õhtu lõpetuseks sai veelkord ujukid vette kastetud. Aitäh!
Täna oli mul plaan Keava rappa aaret otsima minna. Paunküla veehoidla jäi poole maa peale. Tegin siin lõuna ajal kiire pausi. Täna oli hea soe pilvealune päev. Ilm kutsus ujuma, aga leidsin vaid kellegi püksid. Järgmine kord tagasi juba kindla plaaniga kõik aarded ülesse leida. SUP-lauaga on tore sõita. Aitäh!
Sai siia rajale tuldud, sest tundus ju lubav. Et jää kannab, äkki ka tõukekelk libiseb.
Jõudsime raja äärde ja vastu tulid kalamehed. No jää peab siis ju kindlasti kenasti kandma. Tõukekelgu pakkisime ka kahepeale lahti. Jõudsime sellega jääle ja selgus, et ega ta ei libise mitte. Juba natukene kõva koorikuga lund ja ongi kottis. Räige rassimise peale siiski ta libises, et nõksa kiirem, kui jala ikkagi sai. Samas sai üks pingil istuda, kui ära väsis sellest rassimisest. Ja nii me siis vahetasime kahekesi lükkajat. Mingid lõigud rajal aga olid sellised, et pidid seda kelku ikkagi ise süles tassima, sest see vaid takistas. Niiet ega lõpuks oli nii, et ega me väga palju just kiiremini ei saanud, kui nädal enne Erko kambaga käies jala.
Tuul oli ka väga vihane sel päeval, pigem pidi ennast korralikult sisse pakkima ja vastutuult oli väga vastik. Aga ringi tegime ära ja aarded leidsime. Aarded ise on väga korralikud, kõigile võiks FP ära panna ja ei peaks häbinäoga ringi pärast käima. Aitäh meie poolt, igastahes parem, kui siin suvel süstaga rassima tulla.
Kui terve veehoidla peale märkasin vaid üksikuid kalamehi oma aukude juures istumas,siis viimase saare poole lähenedes oli neid päris kenake hulk koos kalastamas.Järelikult hea piirkond näkkamiseks.Krt seda teab,uurima igatahes ei läinud :) Aare taas kenasti leitav,aitüma peitmast
Kokku tuli minul siin veehoidlal talvine aardering 1.40 h ja 5 km ning tiba peale.
Loodan, et pükste omanik ei läinud siinsetele piraajatele söödaks... Aitäh peitjale!
Talviste ilmaolude ärakasutamine. Päike paistis üsna soojalt, ainult tuul segas mõnusat jalutuskäiku. Aare ise võttis mõnusalt muige näole. Tänud!
Oli tore meeldejääv matk, aitäh Anule meeldiva seltskonna eest ja täname peitjat!
Mesipuu juurest keerasime Püksireiesaarte poole. Juba hakkas päike tasapisi väsima ja vajuma ning roosakaid toone joonistama, kell oli küll vaid nii 15 paiku ja valget aega veel ees, aga samas päikeseloojang juba alanud. Siin oli ainus koht, kus nägime ka päris suures koguses lahtist vett Tudre saare ja Kütimäe vahel. Sealkandis soovitan ette vaadata. Saime küll sealtkaudu läbi - terves pikkuses vesi väljas polnud.
Saarel ootas jälle kord vahva ideega peidetud aare. Nii tore!
Tagasiteel pelgasin veidi Sae-Paunküla kanali läheduses jää olukorda ja proovisime sealt pigem eemale hoida, aga selleks polnud mingit põhjust, jää oli ka seal korralik. Jää peale tee peale ronimine oli puhas rõõm - lõppes pidev tasakaaluhoidmise treening ning viimased paarkümmend meetrit sai rahus jalutada.
Aitäh seeriat peitmast, meil oli ülitore päev!
Ja endalegi üllatuseks ongi viimane selle veehoidla aaretest sihikul. Uskumatu. Kui alguses arvasin, et kaks ikka võtan, et eks edasi vaatan, kuidas tuju on, aga tuju oli täiesti piisavalt. Isegi väsimust ei olnud, see saabus alles auto poole tagasi kulgedes. Aga autoni siit näitas 1200 meetrit linnulennul. Tegin mõned meetrid juurde ja ronisin kaldale ning sumpasin maanteele, et lihtsam oleks ring täis joonistada. Tänud peitjale selle väljakutse eest neid aardeid külastada. Ainult 2 tundi ja 15 minutit läkski, arvasin, et veedan siin rohkem aega.
Peas oli ammu selge, et jääb talviseks ürituseks. Ilm oli mega ilus, koguaeg päike. Aardeni sai kenasti mööda jääd mida kattis kerge 5-10cm pehme lumekiht. Kohapeal üks ägeda teostusega aare, aitäh!
Rentisime kohalikust puhkeasutusest paadi ja võtsime ringi ümber järve ette. Siin teine peatus. Nats ringi vaatamist ja käes.
GPSi kaardi järgi tundus, et see on selline poolsaare moodi saar. Peaaegu kohale jõudes selgus, et päris nii see siiski pole. Eks siis tuli taaskord jää ületada, mis läks õnneks vahejuhtumiteta. Vavha teostus taaskord. Aitäh peitjale.
Jää praksumine tekitas küll kõhedust, aga aardeni ikka jõudsime. Tore teostus. Täname peitjat!
Parvetamiseks olen hoogu võtnud juba mõnda aega, nüüd leidsime selle hetke. Suppi täis pumbates avastasime, et üks uim on koju ununenud. Sellele vaatamata sai esimese saare peale päris edukalt, veidi laperdades, aga polnud hullu. Aare oli ka väga vahva :) võtsime suuna ka järgmiste aarete peale, aga kui selle saare tagant välja sai, siis oli tunne, nagu seilaks merel hoopis. Nüüd hakkas uime puudus tunda andma, kui tuuleiil tuli ja lainete vahel sai koha peal aerutatud. Seega tegime veel allatuult tiiru, pikniku ühe saare peal, pakkisime uimeta supi kokku ja maabusime suurema supi peal kahekesi aerutades. Nii sai lainetest ilusti jagu :) seega tuleme veel kindlasti tagasi, kas uimega, kanuuga või hoopis mõne talvise variandiga ;) tänud peitmast!
Täna said meie SUPid esimese veeproovi ja mina esimest korda sellise lauaga üldse sõita - tundus küll algul kahtlane, sest päris tugev tuul oli, aga oli täiesti asjalik transpordivahend, vähemalt kui istudes aerutada. Teele asusime Kiruvere kandist ja see oli esimene aare, kuhu suuna võtsime. Väga stiilne teostus - suur tänu peitjale!
Viisime kanuu lõunast põhja ning oli just paras hetk otsida veepealseid aardeid. Ilm oli superilus, veehoidla äärne oli telkivaid inimesi täis. Kunagi, paar aastat tagasi pidasin siin oma sünnipäeva. Kanuutasime puhkekeskusest ümbe paari saarekese ja vihma sadas mis kole. Nüüd saime vist pea kõikide saartega tuttavaks ja jala ka ikka maha. Selles mõttes on geopeitus ka väga kasulik, uurid kaarti, kohad on sul peale märgitud, kõik jääb paremini meelde. Meie lasime kanuu vette Kiruvere kandis kuskil ujumiskohas, mis oli täis telke, grillivaid ja kalastavaid inimesi. Võtsime saared järjekorras Püksireiesaared, Mesipuu saar, Mustakannu saar, Kellakoti saar, Seapilli saar ja Väikejärve saar. Oli väga meeleolukas ja mõnus retk.
Siin sai selgeks ja edaspidi ka kinnitust, et laur on ikka geniaalne peitja. Ära viska midagi minema, vaid tee sellest aare. :D
Suur tänu peitmast!
See jäi meie viimaseks saareks. Olin küll kajaki seadistuse teinud oma supile, kuid siin tundsin, et ega see sup ikka üks mõistlik veesõidu vahend ei ole, kui vahemaad üle 5km lähevad. Aga aare oli jällegi nime vääriline.
Tänan peitmast.
Kui eelmise saare juurde saime ära kasutada tuule energiat, siis siia tulles, jõudis kohale, et oleks pidanud hoopis selle aarde juurest alustama, siis oleks saanud pika maa parjetada. Aga nüüd risti vastupidiselt saime teha hullult tööd ja vastu laienet sõuda. Aga suure punnimise peale me ka kohale jõudsime. Kohapeal ootas ees tore aarde lahendus. Peale logimist potsatasime lauale ja lootsime ka nüüd mõnusasti tuules liuelda, aga võta näpust, järve pind oli täiesti sile ja tuulest polnud isegi haisu. Eks siis sõudsime tasakesi teekonna algusesse. Suured tänud toreda aarde eest.
Siin ootas lausa sadam! Aare logitud, ootas veel pikk tagasitee autoni. Väga mõnus seeria, nautisime seda kolme tunni ringis. Aitäh!
Ilm oli meid siiani soosinud (teenimatult?), aga nüüd sai see soosing täpselt randumisel otsa ja saime sellise keskmiselt ägeda vihmavalingu osaliseks. Aga kuna meil olid vestid eeskujulikult seljas, siis keha oli kuiv ja soojas, käed, pea ja püksireied lirtsusid. Kuid kuna see oli päeva viimane peatus, siis tegelikult ei olnudki ju miskit hullu. Pigem selline väike võidudušš või nii. Aare oli kuiv ja korras. Aitäh peitjale ja juhin tähelepanu neile teistele nimetutele ja üksikutele saartele, kus veel kutsuvat täppi ei ole :D
Logitud kõik väikese paadiretke raames - nr 1 Väikejärve saar, nr 2 Seapilli saar, nr 3 Kellakoti saar, nr 4 Mustakannu saar, nr 5 Mesipuu saar, nr 6 Püksireiesaared. Kokku ca 6km ja 2,5h.
Väikejärve saarel jäi meelde lahtine kruus. Õnneks olid ainult väikesed kivid, nii et paati ei õnnestunud uputada.
Seapilli saare võib vabalt ümber nimetada Piibelehe saareks. Nii palju piibelehti polegi kuskil varem näinud. Kõige pikem retk maad mööda täna.
Enne Kellakoti saart jäime mingi kari peale kinni. Raskust paadis ümber jagades saime retke jätkata, ei pidanudki hädaabi kutsuma. Saare nimi meeldis.
Mustakannu saarele pääs oli väljakutse. Suurtest kividest loovisime mööda ja leidsime neist veidi eemal maabumispaiga, aga seal pidi esmakordselt kummarid jalga tõmbama, kuiva jalaga kaldale poleks pääsenud. Saare nimeks kõlbab pigem Läbipääsmatu tihniku saar.
Mesipuu saare konteiner oli väga nummi ja maastik oli ka nummi võrreldes eelmise kohaga.
Püksireiesaartele pakun nimeks Vihmavalingu saar, sest täpselt seesama asi meid seal tabas. Sealt lahkudes oli patarei juba suhteliselt tühjaks saanud ja tõmbes jõudu väga ei olnud. Õnneks kodusadam juba paistis eemalt ja võttis väsinud meremehed (järvemehed? järvenaised?) lahkelt vastu.
FP kogu seeria eest selle aarde juurde. Oleme varemgi siin Paunkülas ringi sõudnud, aga eesmärgiga on palju lahedam. Aitäh!
Suve graafik oli tihe ja soojade ilmadega siia ei jõudnud. Leppisime siis gängiga kokku, et kui sügis on armuline ja soosiv, proovime tulla. Selle nädala ilmaprognoos oligi paljulubav ja asusime plaane tegema. Päeva esimene pool oli veel eriti mõnus ja tuulevaikne. Õhtuks siiski, selleks ajaks kui meie kohale jõudsime, oli pilvkate juba tihenenud ja tuul tõusnud. Õnneks soojakraade veel meeldivalt palju, et teekond ette võtta. Kulgemine esimese aardeni oli mõnus soojendus ülejäänud teekonnale. Üsna kiirelt olime platsis käsi püksi ajamas.
Vahva teostus. Tänud.
Mõnus õhtune geotuur Paunkülas supitades algas sellelt saarelt. Esimene lõik tuli vastutuult aerutada, aga sõit oli lühike ning ootamatult ruttu toimuski esimene randumine. Supid pargitud ja tore temaatiline aare ootas meid. Aitäh.
Tundus juba, et need saared jäävad sellel hooajal leidmata, aga õnneks leidus veel teisigi, kellel need käimata. Vahepeal olid ilmad kahtlased, aga nüüd tuli soojem nädal ja sobis hästi tööpäeva õhtuseks tuuriks. Alustasime ringi selle aardega ning õige ruttu jõudsime kohale. Parkisime SUPid ära ning navigaator Silveri järel jõudsime aardeni. Ei osanud oodatagi, et nii huvitavaid teostusi täna näeme, kõik oli ägedad. Kuna vesi polnud enam väga soe, siis üritasin küll end kuivana hoida, kuid arvestasin ka võimalusega ümber käia. Saarelt lahkudes hüppasin hooga kõhuli lauale, kuid istuli asendisse minnes käisid jalad läbi vee ning lauale tõstes tuli hunnik vett kaasa. Vesijahutus töötas hästi, palav sõites ei hakanud.
Ilmad on nagu on nüüd ja tuleb igat ilusamat ilma ära kasutada. Oli minu jaoks esimene kord supilaua peale ronida ja ka mu supilauale oli see esimene kord, kui keegi tema peale ronis. Kuna minek oli peale tööd, siis väga palju aega ei raisanud ja terve tee sõitsin põlvede peal. Nii sai korralikku tempot teha, aga umbes kolm tundi läks ära ikkagi. Kui oleks otse aardest aardeni sõitnud, siis oleks muidugi läinud vähem aega. Aarded olid väga toredad ja teemakohased. Tänud peitjale, et on võtnud endale vaevaks oma aardeid nii peita. Mõned peidukohad olid natuke liiga nähtaval, sest inimesed ikkagi käivad seal grillimas ja niisamagi laaberdamas. Nagu näha oli.
Kui teade tuli, et SUPid-vestid tuuakse taas kohale ja ma ise vaid peaks ennast kohale vedama, siis loomulikult vean. Sest täispuhutud SUPi vedu mul puudub ja nüüd kui nägin, kaua sellega aega läheb, siis jään Aive-Airi super pakkumise juurde.
Oma telefoni jätsin heaga autosse, sest tean, et teistel Gepsud, selgus aga, et need kah ei teadnud suunda. Saime hulka rohkem kõblata kohe.
Aarde juures ajas mind asi naerma ja ma hakkasin vaatama, et siit saan omale hea trimmerdamisvarustuse. Hiljem muidugi sain aru, et oli aare. Andekas, tänan!
Anne jagas infot, et plaanis on suurema seltskonnaga Paunküla veehoidlale supitama minna. Võtsin veidi mõtlemise aega, enne kui oma jah sõna andsin. Päevane ilmateade ei tõotanud küll midagi head. Lubas vihma ja tuult, aga otsustasin siiski kohale minna. Supid valmis seatud, hakkasime esimese aarde poole aerutama. Esimesed vaprad, kes laudadele said avastasid end peagi tuule poolt vales suunas triivinud olevat. Kui kõik olid saanud õige suuna kätte, avastasime ühel heal hetkel, et meil puudub suund, kuhu minna. Päris keeruline oli navigeerimisvahendeid taskust kätte saada. Niipea kui laual hoog rauges, hakkas tuul teda omas suunas triivima. Lõpuks kamba peale saime õige suuna kätte ning viimaks maabusime saarel. Raamatusse kirjutasime 13 nime. Aitäh!
Meile kolmele täiesti uus kogemus, enne polnud sup lauaga sõitmas käinud. Algul oli ikka tegemist, et õige rütm kätte saada, aga lõpp oli juba päris hea (vahepeal sai isegi püsti sõidetud). Saime nii päikest, tuult, kui ka korralikku vihma. Meile väga meeldis. Aitäh.
Plaan Paunküla veehoidlat külastada oli paigas juba jupp aega tagasi.Siia sõites saime vihma ja väike kahtlus näris hinge,kas ikka on kõige parem päev suppamiseks.Oli,saime nii tuult,päikest kui ka päris korralikku vihma,laineid kui ka siledat vett.Alguses kohe kui vee peale saime oli tuul korralik ja tahtis meid vales suunas viia aga me olime visamad ja nii me järjepanu saared vallutasime,vahepeal nautisime lille ilu ja roostikus sõitu kuhu olid juba rajad ette sõidetud.Super 3tundi sai veepeal veedetud.Tänud peitjale,kaasotsijatele ja Airile kes sup'id kohale toimetas.Aitäh!
Plaan Paunkülla SUPitama tulla oli ammu paigas, aga ilm kiskus kuidagi niruks. Mis siis ikka, tuleb sobivad riided selga panna. Tegelikult polnudki hullu midagi, saime kõike... kõigepealt oli korralik tuul ja tundus, et võimatu on vastu tuult liikuda, aga siiski kuidagi saime edasi... siis oli päikest ja paar vihma sabinat ja veel tuult, aga vahvad geopeiturid rühkisid aina edasi ning nii me lõpuks kõik õnnelikult tagasi jõudsimegi. Oli järjekordne tore päev, toredas seltskonnas. Suur tänu.
SUPi plaan paigas, tore lõbus seltskond koos, ilmateade oli vähe kahtlane, aga kogu aeg läks seegi paremaks - seega võis Paunküla vallutusretk alata. Esimesega sai kohe selgeks, kellel eeltöö tegemata ja kes teab, mida ta siia tegema tuli. Ehk esimene saar tuli meile ette ootamatult. Ninad kaldas , kiiremad vupsti kohal. Siis hakkasime kokku lugema ja tutvuma, kes meil pundis on :) Esimese aardega sai kõik oluline selgeks. Tänud peitjale!
(Paunküla 2/6). Kui esimese aarde juurest liikuma hakates oli täpselt pool tundi kulunud, siis sama võib öelda ka siin - kui aare logitud, sai esimene tund järvel läbi. Siia sõudis (või aerutas? Sai küll seda arutatud, aga juba ununenud) Salme, kes sai korraliku ehk kilomeetrise etapi ning veidi segadust sekka, sest ega nende pükstega pole lihtne - õiged jalad tuleb õigesse harusse saada ning korraks veidi segadust oli. Aga sai harjutada paadi keeramist/pööramist (õnneks mitte ümber või külili) ja taaskord täitsa viisakas maabumispaik leitud - lihtne paadist välja ronida, lihtne aardeni jõuda ja ei mingit maltsa ees (nagu siin ühe järgneva juures). Pikanäpumehi meist kellestki vist ei saaks, aga aarde saime kätte ning nimed kenasti kirja. Kuna paat oli parajalt vett täis ning Kärt suure rammuga tõmbas paadi sellise nurga alla, et Heleni pink täitsa veega üle plärtsus (hea, et Helenit üle parda ei visanud :P), siis sai juba seest poolt märjaks saanud kummik paadi peal uue rolli ning Helen enne teele asumist veidi vett paadist välja viskas. Edaspidi oli ikka veidi mõnusam küll tänu sellele. Peitjale aga aitäh siia kutsumast!
Kaarti tähelepanelikumalt uurides avastasin, et lisaks paljudele saarekestele on Paunküla veehoidla koosseisus ka õige mitu järvekest. Nii olimegi oma teekonnal Seapilli järvest Tudre järvele jõudnud. Mõnusalt tuulevaikne oli siin suuremate saarte varjus ja täpselt pool tundi peale eelmist aardeleidu olimegi Püksireiesaarte rannikul. Esialgne plaan oli küll randuda otse kahe reie vahele, kuid väikse paadiga suurel veel ulpides võib vahel orientiir kaduda ja nii me ühel hetkel hoopis teisest saare servast end leidsime. Polnud hullu, ka siin oli hea randumiskoht ja aardele mõnus ligipääs. Otsitav hakkas juba eemalt silma, uurisime selle aasta püksimoodi ja logisime aarde.
Paadi juurde tagasi jõudes märkasime, et eelmiste päevade vihmast on paadipõhjas ebamugavalt palju vett, kuid ühtegi kopsikut meil polnud. Lähenesime loovalt, haarasin kummiku ja kühveldasin vee paadist välja. Ja meie lõbus kruiis sai mugavalt jätkuda.
Aitäh laheda aarde eest!
Teisena sõusdime sellele saarele. Natuke navigeerisin mööda aga õnneks läks kõik hästi ja saime teise kalda pealt saarele. Täitsa toredad püksid :D Aitäh!
Tegime sõpradega toreda paadimatka, noppisime saartel olevaid aardeid. Aitäh!
Aitäh Kristale, Viivele ja Raivole mind kampa kutsumast! Olin peale lainelist meresõitu üsna läbi omadega, aga ei raatsinud ka väga vahvast seltskonnast ja kanuusõidust ära öelda! Oli väga mõnus kulgemine ja ilus õhtu! Aitäh peitjale!
Rentisin kanuud, kutsusin sõbrad kaasa ja veetsime toreda õhtu veehoidlal. Aitäh!
Väikejärve saarelt mõlasime edasi tuule ja lainetuse saatel Püksireiesaarte poole. Möödusime kalameeste paadist, kel veel saaki paati polnud õnnestunud püüda. Asusime jälitama ujujat, kes tegi parjasti auringi ümber väiksema Püksireiesaare saart. Kohale jõudmine tuli ruttu ja peagi tabasimegi suuremalt saarelt üllatava otsitava. Edasi Mesipuu saarele. Tänud peitjale.
Jõudes sellele saarele olime veel ajagraafikus. Eest leitu tegi meele rõõmsaks. Aitäh aarde eest!
Paunküla veehoidla 2. aardeks said Püksireisaared. Esimese aarde järel tundusime olevat ilusti kahe tunni graafikus ja teise aarde juurde jõudes oli jätkuvalt kõik ideaalne. Randusime ja märkasime kahjuks prügi. Kuna esimesel saarel oli samuti prügi näha, siis tekkis mõte, et oleks võinud võtta prügikotid kaasa ja saanuks Kodumaa kauniks asukohata aarde tehtud. Nüüd tagantjärgi saab seda vaid mõnele järgmisele otsijale soovitada, et prügikotid kaasa.
Eest leitud aare võttis päris muigama. Aitäh!
Ja oligi kätte jõudnud meie seekordse ettevõtmise viimane sihtmärk, mis taas väga stiilselt lahendatud! Üleüldse oli see seeria mõnus vaheldus ning vaheldusrikkust jagus küllaga ka seeriasse sisse vaadates. Suur aitäh peitjale!
Päeva viimane leid ning ettevõtmise kõige pikem ujumisots, mis nõudis kokku umbes 400m sulistamist. Ka siin jäi laine mõnevõrra ette, aga kokkuvõttes hullu polnud midagi. Kenad metsarajad Kiruvere ümber. Selgus, et iga-aastasest keskea stiilis kogumisisest jäime ajaliselt napilt ilma. Järgmisel aastal. Suured tänud aarete eest. Perfekto pärastlõuna.
Väheseid vabu aegu tuleb ratsionaalselt kasutada ja Jutaga sai tänaseks kokku lepitud, et Paunkaüla, siit me tuleme. SUP-i täitmisega soojendus tehtud võis asuda ringile. Tiir veehoidlal tõotas tulla huvitav. Esimene saar ja kohe tore aare. Aitäh.
Spetsiaalselt tulin tänase päeva puhul varem Saarest tulema. Martti ju lubas, et siis teeme Paunkülale tiiru peale. Vahepeal suutsin veel lisalubadusi anda ja korjasin onutütre ka kaasa. Temale oli SUP lauaga täiesti esimene sõit. Esimese saare juurde liikudes jäigi Kadri SUPiga sõprust sobitades natuke maha, Martti ja mina aga asusime pükse proovima. No ei sobinud, jäid siis järgmist ootama. Aitäh aarde eest.
Lühike paat perutab rohkem kui arvata võiks. Muidugi, põhjus võis olla ka lihtsalt selles, et kui paadilaenutuse algpunktist Väikejärve saareni sõudsin vihmajärgses poolpilves-tuules, siis siia kohale jõudes oli tuul kadunud, päike üha sagedamini oma palet näitamas ning parmud asusid rünnakule. Nii juhtuski, et poole tõmbe pealt pidin alalõpmata jälle mõnda valusat hammustajat mõrvama - selle tulemusena kohe rütm sassis, hoog maas ja suund pekkis. Aardest sõitsin üldse 100 meetri jagu mööda, enne kui avastasin, et numbrid gepsuekraanil kahanemise asemel kasvavad. Teostus on igati priima ning järgmist aaret sihiks seades hakkasid tee peal igasugused erinevad võimalikud peiduviisid vaimusilma kerkima :D Väga lahe, aitäh!
Eks varem või hiljem oleks ju niikuinii siia tulnud ja miks mitte siis juba varem. Nii ehk naa jätkuvalt kuumad ilmad ja vees või vee peal tehtavad aarded tõmbavad nagu raud magnetit. Nii sättisime ka meie end täna siiapoole ja etteruttavalt võib öelda, et siin kulus meil ära terve õhtu. Täpsemini öeldes hetkest, mil paat sai vette lükatud ja peale kuue aarde külastust oli kulunud aega 3 tundi ja 40 minutit. See teeb siis umbes 37 minutit ühe aarde kohta. Margusel oli plaan kummipaat täis pumbata aku abiga ehk siis suts ja valmis aga miski jubin otsustas mitte töötada ja seni, kuni ta asja uuris hakkasin ma jalgpumbaga paati täitma. 550 jalahoopi hiljem oligi paat õhku täis ja Margus ei saanudki aru, mis täpsemalt tööd teha ei tahtnud. Mina see igatahes polnud.
Algne plaan (see oli väga kehv plaan) nägi ette, et juhime paati korda mööda, et jõuvarusid hoida. Aga ega selle kummipaadi juhtimine polnud üldse nii kerge nagu ma ette kujutasin. Minu käes nimelt kippus see asi pigem ringe tegema, mitte kindlas suunas liikuma. Margus pakkus välja, et ma lihtsalt teen parema käega rohkem tööd. Ma üritasin talle vastu vaielda aga ega seegi mul hästi ei õnnestunud.
Tänud Sulle Laur! Polnudki varem sellele tähelepanu pööranud, et Paunküla veehoidla peal nii palju saari on. Või, et seal üldse saari on ja neist paljud veel nii vahvate nimedega. Jälle targem :)
Kuuendaks ehk viimaseks sihtmärgiks jäi meile püksireiesääred. Need olid ikka täitsa korralikud asjad. Logisin 21:23 Siit edasi arvas Margus, et ta nüüd tööd teinud küll ja tema kord nüüd puhata. Ringitasin meid siis umbes paarkümmend minutit alguspunkti tagasi. Paadi kaldale tõmmanud käisime ka ujumas. Oli igati mõnus õhtu ja ühtegi rästikut ei kohanud.
Käisin Paunkülas ka eile kajakiga, kuid siis tegelesin teise hobiga ning jätsin totsikute otsimise järgmiseks päevaks. Nüüd saabusime Kristiga kohale, pumpasin Nõroki punni ning asusin sõudma. See sai valitud esimeseks otsitavaks. Algul õnnestus isegi natuke aega pimesikutada, enne kui otsitav silma jäi. Tuleb meelde, et kunagi olen varem ka korra sellele saarele sattunud. Tänud mõnusalt temaatilise aarde eest!
Eks see algus jah läks üsna vaevaliselt, aga noh, kui ikka umbes kord aastas harjutamas käia, ega siis polegi midagi paremat loota kah. Kohale me igastahes laperdasime ja mõnusalt temaatilise aarde üles leidsime. Ega siis polnudki muud, kui suund Mesipuu poole. Tänud aarde eest!
Mis siin muud kui... põhja, igatahes! Pärast "Fish Hunteri" veeskamist populaarses kalarannas, suundusime esimese saare poole. Aerutamisega harjumata käed keeldusid sünkroonis tegutsemast. Kord oli üks mõla liiga sügaval, siis pritsis teine pinda riivates vett paati. Meelde tuli lapsepõlve lemmikraamatust - Lev Skrjagini "Mereõnnetuste jälgedes" (1968) tuttav stseen, kuidas ratasaurik "Savannah" vaevleb kõikumise käes ning rattad kordamööda kas liiga sügaval või liiga veest väljas on.
Külgratastega aurik SS Savannah oli muide esimene aurulaev, mis Läänemerd väisas (külastades Stockholmi ja Kroonlinna), aastal 1819 ning selle pardal käisid nii Ameerika president kui Vene tsaar. https://en.wikipedia.org/wiki/SS_Savannah
Ja mul oli rõõm külastada ka tema samanimelist kodusadamat Georgia osariigis. Oi, olid seal alles suured laevad :)
Tagasi tulles püksireite juurde, siis maabumine ja logimine läksid edukalt.
Nüüd oli Miki kord aerutada. Õnneks oli see meie viimane saar. Krissu astus paadist välja esimesena ja ei pannud vähki tähele, me pärast kommenteerisime, et vedas sul oleks peale astunud ja naksata saanud. Vähki nähes oi Karlil tüdimus kohe kadunud, oli ta ju siiani seda loomakest vaid pildilt näinud. Ise olen neid lapsepõlves korduvalt püüdmas käinud ja ei mäletanud küll, et nad tagurpidi nii kiiresti lähevad nagu kaladki. Foto sessiooni jaoks püüdis Miki vähi kinni ja näitas Karlile lähemalt teda ja ütles siia sõrgade vahele ära näppu oane. Tuli kohe küsimus, et miks. Miki näitas rohukõrrega siis. Foto sessioon tehtud lasime vähi vette ja läksime aaret otsima. Oi mis ägedad püksid siia metsa id toodud. Aega kulus saartele 3h ja läbitud peaaegu 7km. Tänud peitjale.
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Eelmisel õhtul grillisime Jürikatega ning panime plaani paika, et kas ja kuidas ja mis moodi neid saari vallutada. Nendel olid supilauad, mul polnud rootsi laudagi - vaid paadinahk ja lisaks veel elektrimootor, mida kordagi testitud ei olnud.
Samas elektrikaga võiks seal veehoidlas ju täiesti legaalselt liikuda. Ühesõnaga siis läks nagu tavaliselt, mõte hakkas liikuma ja lõpuks oligi plaan koos. Et aku leian, krokodillid ka, need millega voolu paadi sees liigutada (mitte koledad naised või vee-elukad), siis veel paadile mootori tarbeks see ahtripeegel aretada, tehtav. Ahjaa, mask ja ujumistoru ka kaasa, kui kõik ei lähe plaanipäraselt ja osa varustust tuleb hiljem põhjast üles tuua.
Hommik möödus asju kaasa pakkides ning igaks juhuks toppisin veel erinevat kola kaasa, kuna alati selgub just kohal olles, et midagi olulist on puudu ning auto sai laeni kõike vajalikku täis. Kohale jõudes tuli välja, et meil pole vaja paadi- ega supinahkasid täis puhudagi, kuna seal on täiesti korralikud paadid olemas, millele võib vabalt elektrika sappa panna ja kasvõi 10 ringi järvele peale lasta. Priit pomises midagi 7 kilomeetrist. Vabalt sõidame ära, akut jääb ülegi... JEEHUUU!!!
Leppisime paadirendi kokku ja mina muidugi särasin nagu juudi jõulupuu, kuniks läks asjade komplekteerimiseks. Vest, aku, kaablid, mask, geokott, paadimootor.. paadimootor??? PAADIMOOTOR???
Kõik vajalik oli kaasas, peale selle näruse ja ebaolulise pisiasja nagu paadimootor, mis meid pidi seal järvel edasi vedama. Väljas oli selleks ajaks umbes sama temp, millega ma ahjus kana grillin, ehk 34 kraadi. Oi, seda ilkumist ma kuulsin päev otsa, kui hea mootor meil kaasas on :D Edasine tegelt oli lihtsam, kui ma arvasin, sest paat läks ka aerutades edasi ja kuna me jagasime distantsi ära, siis läks meil jõugu peale päris lihtsalt.
Esimesena aerutas Ethel. Teel aardeni möödusime nagu postist ühest poiss+plika paatkonnast, kus kutt üritas täiest jõust paati tagurpidi, st ahter ees aerutada ning see muidugi keeldus normaalselt liikumast ja siksakitas niisama. Jagasime käigupealt nõuandeid, et "pane naine sõudma, siis näed, kuidas paat lippab, näe vaata meie pealt". Aarded ise olid ülivõrdes lahedad ja seltskonnaga vedas samuti. Teinekordki! Ahjaa, ühe uimase vähi saime ka kätte, tegime fotosessiooni ja lasime ta vette tagasi ning madusid.. hmm, madusid nägin ma iga aarde juures ja mõned ronisid meiega isegi samasse paati. Õnneks piirdusid nad ainult susisemise ja ilkumisega :D
Saime kutse saari vallutama tulla. Alustasime kaugemast. Aerutasime kordamööda, veetaimed peavalu ei valmistanud,alati saab läbi ,kui väga tahta. Selliste toredate kaaslastega saab nalja rohkem kui euro eest, ei hakka siin ära mainima,eks igaüks ise, kui soovib. Nägime päris ehtsat vähki,Miki hoidis pildistamise ajaks teda käes. Ussidest ei tea me midagi,polnud au kohata. Aarded olid kõik ägedad, mõni võttis muigama ka.. Tänud peitjale ja kaaslastele
Marje venna roheline kanuu sai Kehrast oma kolm aastat tagasi kuuri taha taritud mõttega, et sellega ju hea siseveekogude aardeid noppimas käia. Ainus kasu on alusest vahepeal olnud see, et Kristel ja Laur said eelmisel aastal PKT peita ;-) Kui nüüd oli plaan venna sünnale Kehrasse minna, ta kanuud juba teist aastat tagasi küsis ning äsja sinnakanti ka uued veeaarded avaldusid, ei olnud vaja rohkem kokkusattuvusi oodata.
Peale Väikejärvesaart mõlatasime siia. kanuu on ikka kiire loom, nii sujuvalt läks see ligi 1 km vahemaa. Hea, et me polnud kirjeldusi lugenud, et saarte ohtralt rästikuid on. ise tõdesin kolmandal saarel, et siin vast puuke pole, sest neil pole siin kedagi süüa. Rästikuhammustust ja veel kanuuga saarel olles poleks küll paar aastat peale viimast sutsu kogeda tahtnud..
Ägeda aarde leidis Marje, kuni mina nulli taga ajasin. Aare kohanime vääriline ja just sellised nagu mulle meeldivad. Vahva!
Aitäh Laurile hästi ajastatud väärisaarete eest! :-)
Meie"team" on edasiarenenud transpordi mõttes ja siin veekogul olime juba paadiga millele sai külge monteeritud mootor. Mootorist oli väga palju abi, sai ilma erilise vaevata aardeni. Sellise palavusega ei viitsigi pingutada. Tänan mõnusate aarete eest.
Natuke eelnevast: Kummipaat on aastast kuskil 1990, ilmselt veidi noorem kui ma ise aga see eest hästi vastu pidanud. Eks natuke lapitud siit ja sealt teda aga toimib. Eks sellega lühikesi otsi sõitnud sinna ja tänna ikka, palju aardeid selle paadiga nüüdseks juba võetud. Siis kui Ove saare aare jürisse tekkis sai kuurist kummipaat ülesse otsitud taaskord. Sai tükk aega otsitud kust kohast vette minna kuna igal pool eravaldus või siis lihtsalt võsa ees. Lõpuks mingi 800m eemal leidsime ilusa koha ja kukkusime siis paadiga uhama. Kuna selle paadiga aerutada on kehva kuna kinnitus kohad täpselt keskel siis hästi ebamugav, lihtsam on nii nagu kanuuga sõidaks. Aga sellegi poolest 800m sellega on ikka väga kurnav. Kuskilt tekkis arutades mõte, et paneks mootori peale, aga kuna sellel paadil mootori kohta ei ole siis nagu ei saa kuigi kuigi mootor on olemas ja kogub niisama tolmu. Tegin veidi mõtte tööd, et kuidas ikkagi saaks. Tekkis natuke vaba aega ja klopsisin kiirelt mingi lahenduse kokku teadmata kas tomib või mitte, juba järgmine päev sai testima mindud samale jõele. Toimis täitsa ilusti, näod peeretasid peas, et kui lihtne nüüd see 800m meetrit oli. Sai mõned pildid klõpsitud ja siis piltide pealt avastasin erinevaid asju mida tahaks veel muuta, et oleks veel ergonoomilisem ja vee takistus võimalikult väike. Järgmise päeva hommikuks oli robikond aardeid siia samasse paunküla veehoidlasse tekkinud nagu välk selgest taevast ja just õigel ajal kui paat sõidab et peaaegu ise :D Et mitte aega raistata siis see öö tegin juba mootori kinnitusest täiesti uue versiooni. Sai veel korra testimas käidud vol 2 lahendust. Kuna ka seal esines pisi probleeme ja kiirustamise vigu siis tegin ka selle veidi ümber ja vähendasin kaalu jne jne. Nüüd siis selle viimase lahendusega saigi siis paunküla veehoidla peale tõtatud. Ülemiste ristmiku bensukas tegin kiire peatuse, nägin millised tumedad pilved peakohal hõljuvad... ja siis hakkas sadama. Vaatasin korra ilma teate üle ja Ardus näitas päikest... No hästi, sai siis veerema hakatud ja vahepeal läks sadu nii tugevaks, et tuli kiirus ka veidi alla 100 lasta kuna mitte midagi polnud ette näha. 5km enne ardut ikka vihma kallab, välgutab ja müristab, hakkasin juba ilma andmetes kahtlema ja vaatasin uuesti, ikka lubab päikest... no ok, 1.5km enne siht kohta saabumist jäi vihm järgi, tevas läks hetkega selgeks ja päike oligi väljas nagu lubatud (H) Sai siis paat valmis pandud ja andsime siis mootorile kuuma, loomulikult seal mingit kiirust ei ole aga kiiremini ja lihtsamalt ikka kui aerutades :) Nautisime õhtust jahedat ilma ja kruiisisime päikse poole... oi kui romantiline... no tegelt aare oli lihtsalt täpselt päikse suunas, ausõna xD Aare logitud siis mõtlesime, et võtame kaugemad aarded enne ära kuna tegelt pole aimugi kui kaua aku vastu peab kuna testimis ajad on olnud väiksed jne. Jätkub järgmise aarde logis, ehk siis järgmine peatus "Mesipuu saar"
Tänaseks viimane suppamine. Simone leidis aarde ja võtsime suuna tagasi. Natuke üle kilomeetri oli minna. Kui muidu oleks minu SUPil nagu mootor küljes olnud, siis miskipärast nüüd enam edasi ei liikunud ja teised said kena edumaa. Igatahes jõudsime millalgi kaldale ja kiitsime sellised aarded igati heaks. Suur tänu!
Oleks need aarded tund varem lehele tulnud, küll oleksime siis Merle ja Kristaga Vandjalale lisaks needki läbi mõlanud.
Alguses oli plaan Siimuga eile siia tulla, kuid ilm oli kahtlane ja siis tulid juba uued plaanid. Täna oli jätkuvalt linnas liiga palav, nii et tulime nüüd.
Autot parkides ja suppi pumbates oli parklas 2 autot. Päike säras ja peagi libisesime veele. Otsustasime ringi vastupäeva mõlada, nii et alustasime Püksireitest. Tore aare ootas kenasti saarel ja sai meie poolt kolmandatena nimed sisse. Aitäh! Kiidan ja soovitan. Ainult lõhn oli sealkandis imelik.
Õhtu oli jumaliku moega, soe ja pikk. Saime logistiliselt end just üheks ajaks stardipaika. Seadsime SUP laevastiku lahingukorda , ja läks lahti. Kõige raskem oligi seesama aarde leidmine, küllap olid meie pilgud veepealt maale liikununa ebatäpsed, Aegajalt takerdusime roostikutesse, aegajalt korjasid me SUPd endale korralikud maskeeringud järele. Seejärel saime taas naudinguga vaba vett mõõta. Nii need logid muutkui tekkisid, samas muutus õhtune lüüjoma sättiv päike kõigele veel kaunimaid värve. Algselt olnud tuul kadus ka lõpuks olematuks. Isegi kahju oli kui viimane aare leitud sai. Aitäh väga tore õhtukulg oli
Kui paljudel oli see aare esimeseks, siis meil justnimelt viimaseks. Aga nagu ei sõltu summa liidetavate järjekorrast, ei olene ka väga palju, kuskohast sa alustad ringi tegemist ja mis pidi sa ringi teed, algusesse tagasi jõuad ikka.
Nii nagu kõik eelnevad uued siinsed aarded, sobitub ka see väga ilusti ansamblisse ja üheskoos andsid väga mõnusa emotsiooni need aarded oma teostusega koos selle kahe ja poole tunnise seiklusega vee peal. Tagasi teel algusesse saime näha ülivaikset ja rahulikku õhtut ning kui paar tundi tagasi meie tiiru alustades oli veidike ka lainet, siis nüüd oli vesi sile kui plekk ning igalt saare peegeldus paisti veepinnalt vastu nagu ka paljudelt piltidelt näha.
Kokkuvõtteks peame ka meie tunnistama, et Keava raba järel taaskord väga ilus (kuigi teistmoodi) koht Lauril leitud aarete peitmiseks ja geopeiturite aja sisustamiseks. Aitäh sulle!
[FTF] Uue aarde avaldudes oli tahtmine kohe vee peale tormata aga suutsin siiski hommikuni vastu pidada. Kuna ees ootas tööpäev, siis lükkasin Paunkülas SUP laua vee peale hommikul kell 6, et kella 9-ks linna tagasai jõuda. Hommikune kulgemine vee peal oli puhas nauding, boonuseks siis uute aarete FTF-id.
Meie georally viimane saar. Naised olid ikka jupp aega kadunud, kuniks rõõmsate nägudega tagasi tulid. Hakkasime rõõmsalt tagasi mõlama. Tundub, et väga pikk ring ei olnud, sest oli veel mahti "kiiruskatseid" teha ja võrrelda, kumbal on parem. Kahekesi SUPil olles saime maksimum kiiruseks 6 km/h. Meid see tulemus rahuldas ja saime rahulikult lõpuni kulgeda. Täname peitjat õue kutsumast. Oli mõnus suveõhtu. Aitähh!
Eelmisel õhtul GP lehele ilmunud aarded tegid ikka rõõmu küll. Sellel suvel on just need aarded sellised, mis kõige suuremat naudingut tekitavad :)
Olime kindlad, et kui me õhtul kohale jõuame, on geopeiturid terve päeva jooksul Paunküla veehoidla koos oma väikeste järvedega suutnud ikka korralikult lainetama lüüa aga võta näpust, eksisime. Oma nimed saime jätta teisele reale.
No ja need temaatilised aarded! Need tõmbasid ikka suu naerule.
Suured tänud Laurile ja kaaslastele, kellega võib iga kell kvaliteetaega veeta ;)