Mesipuu saar

Paunküla teine, jälle tore, ainult et aare ei taha püsida tarus, vedeles teine maas. Aarde lähedal elab kunstnik kobras.

 1 

Logide järgi tundub, et keegi on uue karbi pannud. Suured tänud talle!

Mesipuid on igasuguseid nähtud. Mulle eriti meeldivad pakktarud. Enda mesilastega on sitad lood, sel kevadel läks 9 peret talvituma ja vähemalt 6 on neist välja surnud. Lähedaloleval teisel mesinikul jäi alles 1 pere 14st. Et meie kandis on jama sees. Aga vaatame, mulle piisaks kahest perestki väga hästi, siis oleks kevadel peale mesilaste ja tööl käimise aega ka aardejahil käia ja võibolla ka ise midagi peita. Aitäh.

 1 

Üle-eelmisel suvel võtsime kolm aaret siit saartelt SUPitades ära, kuid tugeva tuule tõttu siia ei tulnud. Nüüd lugedes, kuidas üle jää neid nagu muuseas nopitakse, otsustasime meiegi selle variandi kasuks. Esimene koht, mille välja valisime, osutus keelumärgiga takistatud eratee otsa. Omanik tuli meile just tee maanteepoolses otsas ka vastu ja ei soovitanud ka jala sealt minna, sest tal olevat koer lahti. Läksime siis teisele poole, kuhu ta lahkesti minna soovitas ja tõesti leidsime eest korraliku parkla ja matkaraja ning üsna mõnusa lähenemistee aarde juurde. Ühtegi geojälge ei näinud enne kui vast mõnikümmend meetrit enne saart.

Aardekarp, tundub, on vahepeal juba vahetatud. Logiraamat oli küll varasemast niiskusest tingituna täiesti jääs, kuid ettevaatlikult saime õige leheni ja nimed kirja.

Tänud peitjale!

Veel viimased saarekülastused ongi siin veehoidlal jäänud.Suvisel ajal tuleb ilmselt kõrkjatega võitlust pidada,et siin kuivalt randuda.Karp oli ise kindlalt oma pesas,vaid logiraamat oli jäätunud.Nime sain küll kirja.Aitüma peitmast

 1 

Mesipuu ja mesilased, kõik olid kohal. Aitäh peitjale!

Guugel ütles, et need on karu, Geokaru jäljed

Tänud aarde eest!

 1 

See siis siinse talvise jalutuskäigu neljas karp. Hooldusvajadust olin lugenud ja varustasin end ka karbiga. Kahjuks ei teadnud mis mind kohapeal ees ootab, seepärast sai karp veidi vale suuruse ja kujuga. Tõstsin logi ümber. Tundub, et hetkel toimib. Tänud, oli lahe.

6km jäämatka leid :)

Aarde karp on katki ja logi täiesti märg. Vaja on väiksemat sorti säilituskarpi millele tuleb magnet liimida et karp oma pesas püsiks. Meil kaasasolev varukarp kahjuks ei sobinud.

Aarde karp katki ja logi märg. Kahjuks kaasasolev karp ei sobinud. Saime veel kuidagi logitud ja panime logiraamatule uue minigripi ja silika pakke. Tänud peitjale!

 2 

Mustakannu aarde juurest siiapoole pöörates üllatusin, et siia oli mitte u 4-500, vaid lausa 800m. Lohutasin ennast sellega, et siit järgneb vaid tagasitee (ja viimane leidmata aare jääb lihtsalt tagasiteele), aga mul oli jalgades juba täitsa tunda, et harjumatut liikumisviisi on juba päris kaua kasutatud.

Saareni jõudsime siiski päris kiiresti, võib isegi öelda, et kena trammitee oli meile ette tehtud. Aarde juurde pääsemiseks tuli jälle ette võtta mäkketõus, aga mitte nii pikk ja järsk, kui Seapilli saare juures. Aarde lahendus oli taaskord väga kena.

Aarde logiraamat oli tõesti märg, märg oli ka donoteat, mis minigrippi pakitud. Panime uue minigripi ja kõvasti donoteati sinna sisse - kes järgmisena läheb võiks märgunud pakid kaasa võtta ja ideaalis mõned uued asemele panna. Aga aarde märgumine ei ole müsteerium - aardekarbis on mitu mõra sees. Hea oleks kellelgi uus karp viia (enne peaks peitjaga konsulteerima, iga karp selle lahendusega ei sobi).

Aitäh peitmast!

Tram trammiteel

 2 

Praegu eelviimast logi siinsetele aaretele kirjutades jäin eelnevate otsijate logisid lugema. Sain ikka suu muigele ja kinnituse oma otsusele siia ikka talvel tulla. Kusjuures mitte ainult talvel, vaid niisugusel talvel, mil jää ulatub kenasti saarte servadeni. Sellele saarele lähenedes nägin küll ka lahtist vett, aga sealt sai ilusti ringiga mööda, Pilliroost on vaid tuustid järgi, ei mingit võitlust rohelise loodusega. See oli ainuke aare, mille logiraamat oli mingil seletamatul põhjusel märg. Õnneks oli mul seekord hoolduskott kaasas ja otsisin talle donotiidipakikese seltsiks. Logi kirja ja siht selge silme ees. 850 meetri pärast on viimane peatuspaik püksireiesaarel. Tänud pühapäevasele kulgemisele suunda andamst ja aaret peitmast.

Eelmise aarde juurest uue poole liikudes kohtasime teel 3 kitse. Pildile kahjuks nad jääda ei soovinud. Konteineri leidsime maast. Tundub, et ei taha hästi oma pesas seista. Logiraamat oli märg/niiske, seega sai logitud ainult LMK.

Rentisime kohalikust puhkeasutusest paadi ja võtsime ringi ümber järve ette. Siin kolmas peatus ja ringi kaugeim punkt. Siin leidsime aardetopsi maast ja sisu oli märg. Ilmnes, et mesipuu ei suutnud teist piisavalt kõvasti enda rüpes hoida. Pisut kohendasin kinnitust ja nüüd jäi paremini.

Leitud

Kord sai seda tiiru siin alustatud, aga siis tugeva tuule ja mahaununenud SUPi kiili tõttu sai ainult lähimail saarel käidud ja niisama ringi triivitud. Tuul tundub, et puhub siin kogu aeg niimoodi, aga täna oli vaim valmis ja said lained murtud. Aare oli vahvalt saare nimele vastav, aitäh! :)

Leidsin

Seikluse kolmas. Nüüd juba kõik rõõmsad :)

Mustakannusaarelt jalutasin siia. Igaks juhuks tegin veidi suurema kaare ka, et mitte üle kõrkjasaaarte minna. Saare ümnert oli jää taaskord kahtlane, aga õnneks oli vette kukkunud puuront, mida sai edukalt sillana kasutada. Ait:ah peitjale.

 3 

Kolm tundi enne aastavahetust tuli mul mõte, et peaks veel kaks aaret korjama. Kuna kõige lähimaks aardeks ostusid just siin veel korjamata kaks aaret, siis keerasin auto nina siia. Kaldale jõudes, avastasin, et minu pealamp ei taha eluvaimu sisse võtta ja telefonis pole ka gepsu ja lambi jaoks piisavalt energiat, seega hakkasin mõtlema, et äkki loobuks, aga hulljulgus sai võitu ja otsustasin minna. Kummikud jalga ja suusakepid kätte ja võiski teekond alata. Kõhe ikka oli küll, kuna vahepeal oli jääl olev vesi pahkluuni, aga jää tundus täitsa kõva. Proovisin kalameeste poolt puuritud aukudest mööda saada ja muidugi ka pilliroo saartest. Siia aarde juurde jõudes, tõdesigi, et saare ääres oleva pilliroo vahel on jää ikka päris õhuke, õnneks oli ka maa kohe all. Aare ootas ilusti omal kohal. Suured tänud ja head aastavahetust.

Järvelt paistavad Ardu tuled.

Viisime kanuu lõunast põhja ning oli just paras hetk otsida veepealseid aardeid. Ilm oli superilus, veehoidla äärne oli telkivaid inimesi täis. Kunagi, paar aastat tagasi pidasin siin oma sünnipäeva. Kanuutasime puhkekeskusest ümbe paari saarekese ja vihma sadas mis kole. Nüüd saime vist pea kõikide saartega tuttavaks ja jala ka ikka maha. Selles mõttes on geopeitus ka väga kasulik, uurid kaarti, kohad on sul peale märgitud, kõik jääb paremini meelde. Meie lasime kanuu vette Kiruvere kandis kuskil ujumiskohas, mis oli täis telke, grillivaid ja kalastavaid inimesi. Võtsime saared järjekorras Püksireiesaared, Mesipuu saar, Mustakannu saar, Kellakoti saar, Seapilli saar ja Väikejärve saar. Oli väga meeleolukas ja mõnus retk.

Siin sai selgeks, et igal saarel on põhjusega selline nimi, nagu tal siis GP kaardil on. Jällegi imetlesime oskust teha igapäevasest asjast midagi rõõmu pakkuvat. Kõik rändurid, mis aaretest leidsime, võtsime kaasa. Suur tänu peitmast!

Aitäh mõnusa veeretke eest!

Mustakannult tulles otsisime roostikust hõredama koha ja hiilisime nimetute väikesaarekste vahelt läbi ning saimegi suuna otse Mesipuule võtta. Kohapeal tuli pisut puude vahelt läbi pugeda ja kui kopra kujundatud känd silma jäi, siis oli ka aare üsna kohe leitud.

Tänan peitmast.

Lisaks kaldale tunduvad ka saarekesed endile ajutised elanikud leidnud olevat. Elu keeb! Aitäh!

No siin oli peaaegu et sadam, võrreldes mõne eelnevaga ja saarel teedevõrgustik, võrreldes mõne eelnevaga. Marssisime kohale ja logisime. Aare kuiv, korras ja tore. Aitäh peitjale!

Logitud kõik väikese paadiretke raames - nr 1 Väikejärve saar, nr 2 Seapilli saar, nr 3 Kellakoti saar, nr 4 Mustakannu saar, nr 5 Mesipuu saar, nr 6 Püksireiesaared. Kokku ca 6km ja 2,5h. Pikem lugu ja FP seeriale Püksireiesaarte logis. Aitäh!

Meie teekond saarelt saarele sai hoo sisse. Siia kulgedes olime juba lagedamal alal ja tuul kippus kiusama. Vastutuult võitlemine ajas isegi naha märjaks. Gepsu ei tahtnud üldse avadagi, kuna iga kord tähendas see seda, et tuul suutis selle ajaga hoo maha pidurdada ja mitu meetrit tagasi puhuda. Õnneks supitades on juba nii mõnigi kilomeeter läbitud ja saime ka siin hakkama. Topsik vedeles tõesti maas, loodan et see oli juhus ja edaspidi püsib ikka seal, kus see olema peab. Pikalt passime ei jäänud, pikk tee oli veel minna.

Tänud.

Püksireiesaartelt vaatasime välja suuna ja võimaliku marsruudi. Millegipärast on SUPitades isegi kerge tuulega tunne, et igas suunas liikudes on kogu aeg kõva vastutuul;) Mesipuu saare poole aerutades oli meil mitu kahtlust, kas minna siit või sealtpoolt, kas randuda siin või sealpool. Läksime ikkagi sealt, kust saime ja randusime sobivaimas kohas. Kõigepealt leidsime karbi maast ja seejärel ka toreda peiduka, kuhu aarde tagasi panime. Õhtune tore tuur jätkub. Aitäh peitjale.

Siia tulles saime juba pisut navigeerida ja teed otsida, aga ei midagi hullu. Parkisime SUPid ja leidsime jälle huvitava teostuse, mis küll oli maha kukkunud. Panime pessa tagasi ja hakkasime järgmisse kärutama. Kuna teele jäi palju pilliroogu, siis otsustasin jalutada üle kitsa saare. Hiljem küll selgus, et teised said pilliroost kergelt läbi, nii et mu ring ei õigustanud end. Mõni aare hiljem veel avastasin, et arvatavasti antud väiksele saarele kaotasin ka veepudeli ära.

Leitud, logitud, tänan!

Ilmad on nagu on nüüd ja tuleb igat ilusamat ilma ära kasutada. Oli minu jaoks esimene kord supilaua peale ronida ja ka mu supilauale oli see esimene kord, kui keegi tema peale ronis. Kuna minek oli peale tööd, siis väga palju aega ei raisanud ja terve tee sõitsin põlvede peal. Nii sai korralikku tempot teha, aga umbes kolm tundi läks ära ikkagi. Kui oleks otse aardest aardeni sõitnud, siis oleks muidugi läinud vähem aega. Aarded olid väga toredad ja teemakohased. Tänud peitjale, et on võtnud endale vaevaks oma aardeid nii peita. Mõned peidukohad olid natuke liiga nähtaval, sest inimesed ikkagi käivad seal grillimas ja niisamagi laaberdamas. Nagu näha oli.

Tänud aarde eest!

Siia oli hea kõblata ja oii kui nunnu aarde me leidsime. Tänud, ma siin mõtlen, et kuidas te hooldamas jõuate käia, osades kohtades logiraamatud nii pisikesed. Aga konteiner saab kiituse, nagu kõik teisedki!

Püksireiesaarte juurest tulles oli tuul vaibunud ja kohati kulgesime tuulevaikuses. Päike paistis ja mis nii viga aerutada. Vägagi kiirelt jõudsime saarele ja ega aaregi end kaua varjanud. Aitäh!

Meile kolmele täiesti uus kogemus, enne polnud sup lauaga sõitmas käinud. Algul oli ikka tegemist, et õige rütm kätte saada, aga lõpp oli juba päris hea (vahepeal sai isegi püsti sõidetud). Saime nii päikest, tuult, kui ka korralikku vihma. Meile väga meeldis. Aitäh.

Plaan Paunküla veehoidlat külastada oli paigas juba jupp aega tagasi.Siia sõites saime vihma ja väike kahtlus näris hinge,kas ikka on kõige parem päev suppamiseks.Oli,saime nii tuult,päikest kui ka päris korralikku vihma,laineid kui ka siledat vett.Alguses kohe kui vee peale saime oli tuul korralik ja tahtis meid vales suunas viia aga me olime visamad ja nii me järjepanu saared vallutasime,vahepeal nautisime lille ilu ja roostikus sõitu kuhu olid juba rajad ette sõidetud.Super 3tundi sai veepeal veedetud.Tänud peitjale,kaasotsijatele ja Airile kes sup'id kohale toimetas.Aitäh!

Plaan Paunkülla SUPitama tulla oli ammu paigas, aga ilm kiskus kuidagi niruks. Mis siis ikka, tuleb sobivad riided selga panna. Tegelikult polnudki hullu midagi, saime kõike... kõigepealt oli korralik tuul ja tundus, et võimatu on vastu tuult liikuda, aga siiski kuidagi saime edasi... siis oli päikest ja paar vihma sabinat ja veel tuult, aga vahvad geopeiturid rühkisid aina edasi ning nii me lõpuks kõik õnnelikult tagasi jõudsimegi. Oli järjekordne tore päev, toredas seltskonnas. Suur tänu.

Teise saarega läks juba palju paremini. Paika oli saanud karjajuht, kes juhtis meid õiges suunas. Igaüks mõlas mõnusalt omas tempos. Laine loksutas vaikselt ja võis loota, et ka päike varsti meid piiluma tuleb. Tänud peitjale!

 1 

(Paunküla 3/6). Ka siin jätkus hea rütm, kus 30 minutit aarde peale oli väga hea tempo, maabumine küllaltki valutult, orienteerumine hea ja kindel ning leid ise kiire. Huvitav on see, et miskit kirgast mälestust ega pilte/videosid selle aarde juurest ei ole, v.a aardepeidik ise, mis minu lemmik nendest kuuest ning selletõttu ka FP kogu seeria eest sellele aardele potsatab. Sõudmisrütmi (jah, käisin googeldamas) saime kenasti sisse - Kärt ja Salme tegid kordamööda etappe. Oleksin ka ise heameelega veidi trenni teinud, aga eile tõmbasin selja päris kehvasti ära, nii et täna panustasin nii, kuis sain, aga sõudma ikka päris ei läinud. Kui oleks häda käes, oleksin proovinud, aga niikaua kui tugevad ja terved selle oma õlule võtsid, olin tänulik ja panustasin teisiti - GPS, paadi kaldale tõmbamine ja ära lükkamine, aarete otsimine ja jutupuhumine :D Peitjale aitäh!

 1 

Paunküla veehoidla sellesse ossa jõudes võttis meid vastu hoopis tuulisem olukord ja isegi väike veelainetus. Lisaks oli siin päris palju rohemassi, millest ümber sõitmist pidime natuke planeerima. Randumiseks leidsime ilusa koha ja kohe hakkas metsa all silma üks huvitav detail, mida vaatama suundusin. Aare see muidugi polnud, kuid kiire aardeleiuni viis mind siiski. Uurisime peent näputööd ja panime nimed logiraamatusse. Mesimummud olid ka täitsa olemas, õnneks väga sõbralikud ja nunnud ;) Aitäh!

Kolmandana sai siia tuldud. Siiani on iga aarde peale kulud pool tundi, ehk siis kokku 1,5 tundi aaretejahil juba oldud. Siis sõdsin jälle mina. Aaret märkasime kiiresti. Väga tore mesipuu. Aitäh!

Tegime sõpradega toreda paadimatka, noppisime saartel olevaid aardeid. Aitäh!

Aitäh Kristale, Viivele ja Raivole mind kampa kutsumast! Olin peale lainelist meresõitu üsna läbi omadega, aga ei raatsinud ka väga vahvast seltskonnast ja kanuusõidust ära öelda! Oli väga mõnus kulgemine ja ilus õhtu! Aitäh peitjale!

 1 

Rentisin kanuud, kutsusin sõbrad kaasa ja veetsime toreda õhtu veehoidlal. Aitäh!

 1 

Püksireiesaarte juurest mõlasime edasi tuule ja lainetuse saatel Mesimummu saare poole. Enne nimetut rohelist kriipsu tekkis naabritel kahtlusi ees rohetava müüri ees, et vist ikka peaks ringiga minema. Otse oli ka mõned meetrid läbi kaiseli tihniku äge sõita. Enne meidki oli siin kulgetud. Saarel oli jällegi tore leid, aga endiselt ei olnud meil kirjapulka. Leiutasime kohapealsete vahenditega vaevu märgatava logimise raamatusse. Edasi Mustakannusaarele. Tänud peitjale.

Mesipuu saarele oli natuke keerulisem lähenemine kui kahele eelnevale. Ees oli palju võsa, millest otsustasime läbi pressida. Aega läks, aga asja sai. Kui olime teisel pool võsa, siis märkasime ühte paati, mis samuti saarele lähenes. Lähemal vaatlusel selgus, et tegu on Hannese ja Helgega. Randusime koos ja otsisime aarde üles. Peale logimist andis Hannes meile paar head nõud järgmiste saarte osas ning läksime mõlemad oma teed.

Mesipuu saarele lähenedes märkasime enda ees lõputult pikka floora moodustist mis takistas meid soovitud saarele jõudmast. Otsustasime vaadata maa-ameti järgi kõige sügavama koha ja sealt läbi pressida. Võtsime suur hoo sisse ja põrutasime taimestikku. Aerudega enam normaalset sõuda ei saanud, sest vegetatsioon oli liiga tihe. Pidi võtma sisse gondlimehe positsiooni ja püsti pressima paati läbi. Maire lükkas teise aeruga tagant. Niimoodi rajasime me täitsa uhke kanali sinna. Läbisaanuna märkasime teiselt poolt nukki lähenemas teisegi paadi, millel suund täpselt sama nagu meil. Täpsemal vaatlusel olid täiesti tuttavad näod - Hannes ja Helge. Üheskoos randusime ja otsisime üles mesipuu aarde. Sutsata õnneks ei saanud. Hanneselt saime kahe järgmise eesootava aarde jaoks mõned head õpetussõnad lähenemiste osas. Pikka jutuajamist siiski ei tulnud, sest neil oli paadi tagastamine aja peale ja aeg tiksus halastamatult. Aitäh aarde eest!

Siin saarel kohtusid omaenda rännakule siirdunud pastapliiatsitest tühjaks jäänud püksitaskud esmakordselt samalaadse kirjapulgadefitsiidi küüsis vaevleva aardekarbiga. Tõime ohvri selle aarde logimise ning ka viimase aarde kordamineku hüvanguks. Jällegi kena teostus! Aitäh peitjale!

Kõndisime lõunast paralleelselt jaheda ojakesega. Lagedal varjus meelitas tuul kananaha välja, mis uuesti vette ronides kadus. Kohati oli ujuda tunduvalt soojem ja mõnusam.

 1 

Algul proovisime otse aga kuna saar oli veel kaugel siis tegime väikese kaare ümber kõrkjate. Saarel aga ootas boonuseks jälle tore aare. Aitäh.

 1 

Ahh, selline idee on peitjal olnud, et iga aare iseloomustab saart. See tegi otsimise palju põnevamaks ja ootusärevus, et kuidas järgmine aare on lahendatud, kohe kasvas. Aitäh, väga nunnu aare.

 3 

Misiganes mul läänepoolseima punktini sõudes vaimusilma kerkis, polnud üldsegi nii hea kui tegelikult. See siin on kohe eriti lahe teostus - üks kahest isiklikust lemmikaardest antud veekogus. Laur ikka viitsib. Peita, oo jaa: 200+ aktiivset aaret pole mitte mingi minisaavutus! Aga ainulaadseid ideid välja mõtelda ja neid suurepäraselt teostada: see on veel täiesti eraldi oskus, mida tavalise powertrailiga kohe mitte kuidagi üle ei trumpa! Siin mesilindude juures unustasin isegi parmud korraks ära, aitüma!

 1 

Eks varem või hiljem oleks ju niikuinii siia tulnud ja miks mitte siis juba varem. Nii ehk naa jätkuvalt kuumad ilmad ja vees või vee peal tehtavad aarded tõmbavad nagu raud magnetit. Nii sättisime ka meie end täna siiapoole ja etteruttavalt võib öelda, et siin kulus meil ära terve õhtu. Täpsemini öeldes hetkest, mil paat sai vette lükatud ja peale kuue aarde külastust oli kulunud aega 3 tundi ja 40 minutit. See teeb siis umbes 37 minutit ühe aarde kohta. Margusel oli plaan kummipaat täis pumbata aku abiga ehk siis suts ja valmis aga miski jubin otsustas mitte töötada ja seni, kuni ta asja uuris hakkasin ma jalgpumbaga paati täitma. 550 jalahoopi hiljem oligi paat õhku täis ja Margus ei saanudki aru, mis täpsemalt tööd teha ei tahtnud. Mina see igatahes polnud.

Algne plaan (see oli väga kehv plaan) nägi ette, et juhime paati korda mööda, et jõuvarusid hoida. Aga ega selle kummipaadi juhtimine polnud üldse nii kerge nagu ma ette kujutasin. Minu käes nimelt kippus see asi pigem ringe tegema, mitte kindlas suunas liikuma. Margus pakkus välja, et ma lihtsalt teen parema käega rohkem tööd. Ma üritasin talle vastu vaielda aga ega seegi mul hästi ei õnnestunud.

Tänud Sulle Laur! Polnudki varem sellele tähelepanu pööranud, et Paunküla veehoidla peal nii palju saari on. Või, et seal üldse saari on ja neist paljud veel nii vahvate nimedega. Jälle targem :)

Viiendaks aardeks tänasel Paunküla veehoidlal juhtus olema see nummi mesipuu, mis oma olemuselt mu ootusi ületas. Ilm oli väga mõnus siin, sest õhk oli küll soe aga päike enamasti pilve taga peidus. Pärast selle aarde külastust tuli päike mõneks ajaks pilve tagant nähtavale. Logisin 20:56

 2 

Peale püksisäärte külastamist vehkisin kummipaadi aerudega siia saare ligi. Vaatamata sellele, et siin saare ümbruses on kalu korduvalt taga aetud ning mõningaid ka saadud, ei ole ma kunagi varem oma jalga saarele tõstnud. Nüüd sai see viga parandatud. Väga uhke ja teemakohane konteiner, tänud!

Mõnus kulgemine püksireite juurest selle saareni ja preemiaks jällegit tore aare. Tänud peitjale!

Tänud peitjale :)

TFTC!

Selle aarde juurde aerutas Priit, nüüd tuli tal see juba päris hästi välja. Karlil hakkas väike tüdimus peale tulema ja ütles, ärme võta enam aardeid, kus me auto on. Ütlesime Karlile, et 2 aaret veel ja me sõidamegi auto poole nüüd. Mille peale Karl ütles, et kus mina ei näe veel seda kollast maja. Näitasime suunda kus ja õnneks leppis sellega. Taas temaatiline konteiner. Aega kulus saartele kokku 3h ja läbitud peaaegu 7km. Tänud peitjale.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

 1 

Eelmisel õhtul grillisime Jürikatega ning panime plaani paika, et kas ja kuidas ja mis moodi neid saari vallutada. Nendel olid supilauad, mul polnud rootsi laudagi - vaid paadinahk ja lisaks veel elektrimootor, mida kordagi testitud ei olnud.

Samas elektrikaga võiks seal veehoidlas ju täiesti legaalselt liikuda. Ühesõnaga siis läks nagu tavaliselt, mõte hakkas liikuma ja lõpuks oligi plaan koos. Et aku leian, krokodillid ka, need millega voolu paadi sees liigutada (mitte koledad naised või vee-elukad), siis veel paadile mootori tarbeks see ahtripeegel aretada, tehtav. Ahjaa, mask ja ujumistoru ka kaasa, kui kõik ei lähe plaanipäraselt ja osa varustust tuleb hiljem põhjast üles tuua.

Hommik möödus asju kaasa pakkides ning igaks juhuks toppisin veel erinevat kola kaasa, kuna alati selgub just kohal olles, et midagi olulist on puudu ning auto sai laeni kõike vajalikku täis. Kohale jõudes tuli välja, et meil pole vaja paadi- ega supinahkasid täis puhudagi, kuna seal on täiesti korralikud paadid olemas, millele võib vabalt elektrika sappa panna ja kasvõi 10 ringi järvele peale lasta. Priit pomises midagi 7 kilomeetrist. Vabalt sõidame ära, akut jääb ülegi... JEEHUUU!!!

Leppisime paadirendi kokku ja mina muidugi särasin nagu juudi jõulupuu, kuniks läks asjade komplekteerimiseks. Vest, aku, kaablid, mask, geokott, paadimootor.. paadimootor??? PAADIMOOTOR???

Kõik vajalik oli kaasas, peale selle näruse ja ebaolulise pisiasja nagu paadimootor, mis meid pidi seal järvel edasi vedama. Väljas oli selleks ajaks umbes sama temp, millega ma ahjus kana grillin, ehk 34 kraadi. Oi, seda ilkumist ma kuulsin päev otsa, kui hea mootor meil kaasas on :D Edasine tegelt oli lihtsam, kui ma arvasin, sest paat läks ka aerutades edasi ja kuna me jagasime distantsi ära, siis läks meil jõugu peale päris lihtsalt.

Esimesena aerutas Ethel. Teel aardeni möödusime nagu postist ühest poiss+plika paatkonnast, kus kutt üritas täiest jõust paati tagurpidi, st ahter ees aerutada ning see muidugi keeldus normaalselt liikumast ja siksakitas niisama. Jagasime käigupealt nõuandeid, et "pane naine sõudma, siis näed, kuidas paat lippab, näe vaata meie pealt". Aarded ise olid ülivõrdes lahedad ja seltskonnaga vedas samuti. Teinekordki! Ahjaa, ühe uimase vähi saime ka kätte, tegime fotosessiooni ja lasime ta vette tagasi ning madusid.. hmm, madusid nägin ma iga aarde juures ja mõned ronisid meiega isegi samasse paati. Õnneks piirdusid nad ainult susisemise ja ilkumisega :D

 2 

Saime kutse saari vallutama tulla. Alustasime kaugemast. Aerutasime kordamööda, veetaimed peavalu ei valmistanud,alati saab läbi ,kui väga tahta. Selliste toredate kaaslastega saab nalja rohkem kui euro eest, ei hakka siin ära mainima,eks igaüks ise, kui soovib. Nägime päris ehtsat vähki,Miki hoidis pildistamise ajaks teda käes. Ussidest ei tea me midagi,polnud au kohata. Aarded olid kõik ägedad, mõni võttis muigama ka.. Tänud peitjale ja kaaslastele

 3 

Eelmisest Püksireiesaartelt mõlatasime haipildiga kanuuga kaugeima saareni. Läbi räga saime kaldale, kuigi 10 m eemal oli Marjel välja vaadatud viisakam randumispaik. Aga kesse naist kuulab, eriti veel "merel".
Siin maksis kirjutusvahendi maha unustamine juba kätte. No krt, kes nii uuest aardest juba pliiatsi piisti on suutnud panna?! Otsisin seda ka maast peidiku lähistel, aga ei miskit. Küllap see kuskil seal lähedal siiski on. Palun olge ometigi aaretega hoolsamad!
Nii saigi logi loovalt puupulga ja kohapealt leiduvaga logitud. Vähe lühemalt, ent siiski äratuntavalt "M & P 10.7.21". Tasub olla leidlik, selmet teha fotologi. Aitäh Laurile järjekordse kvaliteetaarde eest! Lahedasti tehtud.

Meie"team" on edasiarenenud transpordi mõttes ja siin veekogul olime juba paadiga millele sai külge monteeritud mootor. Mootorist oli väga palju abi, sai ilma erilise vaevata aardeni. Sellise palavusega ei viitsigi pingutada. Tänan mõnusate aarete eest.

 3 

Kuskil poole tee peal oli tunda, et akus pole enam nii palju särtsu kui alguses. Et akut säästa sai veidi rahulikuma kiirusega mindud. Kuna ees oli nimetu saar või laid või mis iganes selle nimi on siis tuli teha pisike ümber põige sellest. Nurga tagant välja saime ja umbes 200m meetrit veel minna jäänud tulid vastu SUP laudade gäng :P Tegelikult oli täpselt sama seis ka Jüris oleva saare aarde juures, ainuke vahe oli see, et siis andsime aerudele valu ja vaikselt ka paat lasi kuskilt õhku välja :D Aga vastu tulid siis Kristjan, Simone ja hull julge Liis (: Paar sõna juttu ja jätkasime mõlemad oma teed. Peagi saar oli juba käega katsutav ja äge aare ennast kaua peita ei lasknud. Järgmiseks peatuseks oli "Mustakannu saar"

 3 

Üldiselt pole mul sumisejate vastu midagi. Ainult suur rõõm on neid kohata siis, kui nad ka aaret valvavad. Kui siin nimi kirjas, siis kohtusime järjekordse geotiimiga. Tundub, et see oli popp kant.

 3 

Teisena sõitsime siia. See oli ka geopäeva kauneim osa. Päike säras, vesi oli sile ja ühtegi parmu ega sääske meie juures ei olnud.
Peagi leidsime toreda koha randumiseks ja taas ootas meid vahva aare. Pliiats oli mul õnneks taskus kaasas, saime kenasti logitud. Aitäh!

Õhtu oli jumaliku moega, soe ja pikk. Saime logistiliselt end just üheks ajaks stardipaika. Seadsime SUP laevastiku lahingukorda , ja läks lahti. Kõige raskem oligi seesama aarde leidmine, küllap olid meie pilgud veepealt maale liikununa ebatäpsed, Aegajalt takerdusime roostikutesse, aegajalt korjasid me SUPd endale korralikud maskeeringud järele. Seejärel saime taas naudinguga vaba vett mõõta. Nii need logid muutkui tekkisid, samas muutus õhtune lüüjoma sättiv päike kõigele veel kaunimaid värve. Algselt olnud tuul kadus ka lõpuks olematuks. Isegi kahju oli kui viimane aare leitud sai. Aitäh väga tore õhtukulg oli

Eelmise, Mustakannu saare juurest siia oli taas veidi pikem matk, aga see-eest kergem randumine. Sõida aga õkva kaldasse, hopp metsa ja nimed kirja. Püksireied, hoidke alt, siit me tuleme! Aitäh.

 1 

[FTF] Uue aarde avaldudes oli tahtmine kohe vee peale tormata aga suutsin siiski hommikuni vastu pidada. Kuna ees ootas tööpäev, siis lükkasin Paunkülas SUP laua vee peale hommikul kell 6, et kella 9-ks linna tagasai jõuda. Hommikune kulgemine vee peal oli puhas nauding, boonuseks siis uute aarete FTF-id.

 4 

Siin, vahetult enne maandumist panin jalad vette, et kannad mudasse suruda. Isegi väike ehmatus nagu oli, vesi oli tulikuum. Uskumatu, kui soe saab järve vesi olla. Täname veele kutsumast!

 2 

Eelmisel õhtul GP lehele ilmunud aarded tegid ikka rõõmu küll. Sellel suvel on just need aarded sellised, mis kõige suuremat naudingut tekitavad :)
Olime kindlad, et kui me õhtul kohale jõuame, on geopeiturid terve päeva jooksul Paunküla veehoidla koos oma väikeste järvedega suutnud ikka korralikult lainetama lüüa aga võta näpust, eksisime. Oma nimed saime jätta teisele reale. No ja need temaatilised aarded! Need tõmbasid ikka suu naerule.

Suured tänud Laurile ja kaaslastele, kellega võib iga kell kvaliteetaega veeta ;)