Seapilli saar

Kui paadi kaldale sikutasin, sain aru, et sellega ei julge küll kuidagi edasi minna. Abi oli tulekul ja selle ajaga sai kenasti aarde logitud. Väga vahva, aitäh!

Osa seltskonnast oli just siia "järvehädasse" jäänud. Mina saabusin esimesena kohta üle vaatama. Peale seda kui olime heinad kummipaadi ventiilide vahelt eemaldanud, rohkem probleeme õhupidavusega ei tekkinud, vähemalt esimesel aarde ringil. Ka siin jõudis Anni esimesena logiraamatuni. Aitäh!

Kes vihjet ei loe, vahib ikka puu otsa. Paunküla viies.

Siit ronisin vaid mina aarde juurde. Kaldad olid jäised ja kukkumisoht suur. Aarde teostus oli väga äge. Ei kujuta ette, kuidas siitsamast kaldast peaks suvel ja süstaga üles saama. Eks saaks ikka, märjaks saaks muidugi ka. Aitäh kena aarde eest.

Selle saare aardele lähenesin nii otse kui võimalik,sest ei viitsinud ümber saare ringi minna.Kaasahaaratud suusakepid tegid oma töö suurepäraselt.Esimese hooga panin aardest mööda,kui midagi logimiskõlblikku silma ei hakkanud vaatasin vihjet ja siis oli juba asi selge.Aitüma peitmast

 1 

Siga ja pill olid ilusti olemas :) Aitäh peitjale!

Päike loojub…

Tänud aarde eest!

Viimane karp siis siinsetelt saartelt. Ei tea siiamaani miks oli vaja siia otse ronida. Väikese ringiga oleks lihtsam olnud. Nullis pidin veidi nuuskima aga geokuhi reetis. Taas üks tore lahendus. Tänud!

 1 

6km jäämatka leid :) ja siga täitsa pillis :)

 2 

Siin läksime otse üle saare, saare nõlv oli järsk, libe ja jäine aga saime ilusti hakkama. Aare korras. Aitäh!

 1 

Väikesaarelt keerasime siiapoole. Siin oli valida, kas ümber saare või otse üle kõrge mäe, aga meie muidugi mägesid ei karda :) Saigi nii paarisaja meetri läbimise järel (siin oli jää peal lumekiht ja isegi veidi vett) uisutajast mägironijaks ümber orienteerutud ja otse päikesesse ronitud. Ei tea kaua see tõus mul võtnud oleks, kui Tiit poleks abikätt ulatanud ja mind üles sikutanud... Aga edasi läks väga lõbusalt. Saare aardepoolsel küljel lund ei olnud ja maa oli üsnagi kuiv. Aarde leidsime üsna kiirelt kätte ja nii ma siis Tiidu logimise saateks päikest võttes veidi pilli piinasin. Väga mõnus koht oli seal - päikseline, kevadine ja ümberringi päikeses sillerdav jääväli. Ehtne idüll.

Aitäh aarde eest!

Väikejärve saar külastatud, võtsin suuna siia poole. Juba alguses oli teada, et vähemalt need kaks külastan ära, eks teistega vaatab jooksvalt. Pilk saarele ja otsus, mina üle selle mäe küll ei roni, parem teen ringi. Pealegi oli see kant kaunikesti sügava lumega kaetud, nii et tundus targem rohkem järve poole hoides teisele poole saart suunduda. Tundus, et eelmised logijad tulid just üle mäe, mütsid kuklas ja keeled ripakil. See saare teine külg polnud ka just eriti mõnus, pealmine jääkiht muudkui murdus ja iga samm kulutas energiat kahe eest, nii et ülejäänud aarete korjamine sattus juba küsimärgi alla. Aga see sai igatahes kenasti leitud ja tänud peitjale selle vanakoolika eest.

Jalutuskäigu ajal oli päike tagant ning küttis juba päris kevadiselt, kuigi väljas oli -15? (igastähes oli külm). Selline suuatripi tunne kuskil mägedes, kui päike kütab võimsalt aga kõikjal suur lumi ja jahedus. Aardega läks nendest kuuest kõige kauem, polnud valmis selliseks- eelnevad olid kõik meeldivalt üllatanud oma teostusega. Tänud.

Rentisime kohalikust puhkeasutusest paadi ja võtsime ringi ümber järve ette. See siis viies ja viimane peatus. Aarde paigutus oli ootamatu.

Kuna ringiga ei viitsinud minna siis sai vahepeal paati mööda kuiva maad tassitud. Vat kus sigudik, sellisesse kohta pilli mängima roninud.

Leitud

 1 

Meie uue paadikese esimene aare. Kokkuvõttes tegime ringi ümber saare ja õigest kohast sõitsime muidugi mööda. Kuna tuul oli vastu ei raatsinud tagasi ka sõita ja ragistasime siis maad mööda. Päris huvitav-metsik loodus oli. Aarde koht oli muidugi kenam. Maive vastutas muusikalise poole eest ja röhitsemise saatel said nimed kirja. Suured tänud meistrile stiilse asja eest.

Saare nime peale mõeldes ei osanud arvata, milline konteiner ootamas on. Sai algul mööda ka kõnnitud, otsisin teiselt kõrguselt :P Karpi lahti tehes ootas väga asjakohane teostus, aitäh! :)

Leidsin

Seikluse viimane aare. Püksid andsid alla, aga elamus oli seda väärt :)

Naaberaarde juurest jalutasin siia. Taas sain tunda saare järsku reljeefi, aga selle pärast ümber saare ka minema ei hakanud. Geopimedus oli siin korralik. Vaatasin siit ja sealt, lugesin vihjet ja logisid aga ei midä. Olin juba loobumas kui aare siiski viimasel hetkel silma jäi sa sain asja ära vormistatud. Vahva teostus. Aitäh peitjale.

Jää praksumine tekitas küll kõhedust, aga aardeni ikka jõudsime. Täname peitjat!

Väikejärvesaare juurest võtsime suuna Seapilli saarele. Randumise järgselt tuli leida koht, kus seinast üles saab, aga õnneks mõned puud olid siin abiks. Kiire mäkketõus ja olimegi peagi teisel pool saart ja vanakoolikas leitud. Taaskord väga stiilne aare, nii lahe! Suur tänu peitjale! Siit võtsime juba suuna tagasi, ülejäänud aarded jäävad järgmist korda ootama, kui ehk on tuul vähe vaiksem. Esimese SUPitamise kohta piisab küll - läbisime ühtekokku 3,9km ja aega kulus tund ja 42 minutit.

Viisime kanuu lõunast põhja ning oli just paras hetk otsida veepealseid aardeid. Ilm oli superilus, veehoidla äärne oli telkivaid inimesi täis. Kunagi, paar aastat tagasi pidasin siin oma sünnipäeva. Kanuutasime puhkekeskusest ümbe paari saarekese ja vihma sadas mis kole. Nüüd saime vist pea kõikide saartega tuttavaks ja jala ka ikka maha. Selles mõttes on geopeitus ka väga kasulik, uurid kaarti, kohad on sul peale märgitud, kõik jääb paremini meelde. Meie lasime kanuu vette Kiruvere kandis kuskil ujumiskohas, mis oli täis telke, grillivaid ja kalastavaid inimesi. Võtsime saared järjekorras Püksireiesaared, Mesipuu saar, Mustakannu saar, Kellakoti saar, Seapilli saar ja Väikejärve saar. Oli väga meeleolukas ja mõnus retk.

Siin tulime Kellakoti saare poolt läbi hirrrrmsa pilliroo labürindi. Madalalt ei näe ju ka, kas kuskil kõrval mõni vaba kanal on. Tulime otse, vahepeal lihtsalt pilliroost kätega kinni võttes ja kanuud edasi tõmmates. Vastik loodus tuli muidugi veidi paati ja see ajas toru päris närvi. :) Õnneks oli varsti vaba vesi ja saime randuda. Tuul oli kõvemaks läinud ja lainekene tekkinud. Tegin torule lohutuseks paar seapilli lugu. :)
Suur tänu peitmast!

Aitäh mõnusa veeretke eest!

Tegime saarkesele lähemast küljest pool tiiru peale ja saime üsna aarde ligidale randuda.

Tänan peitmast.

Saartevallutamise SUPitiiru teine aare. Ka põnev koht, tänan!

Maabusime vastaskaldal, ragistasime läbi võssi ja üle künka. Edaspidi olime juba targemad ja pikki maismaamatku enam ei korraldanud. Aitäh!

Siin me tahtsime nüüd jube kavalad olla ja oma sõudmisvaeva vähendada. Kuna strateegiliselt eelstatumas punktis olid ees kalamehed, kes niigi end meie mööda aerutamisest häitud näisid olevat, siis pidime randuma kaugemal. Uuel randumiskohal olid omad plussid ja miinused, nagu hiljem selgus. Ja võimalik, et miinuseid oli kokkuvõttes rohkem, kui siis, kui oleks ümber saare sõudnud, aga seda me teada ei saa, sest seda me ju ei teinud. Mis me aga tegime - tegime metsiku džungliretke, kus enamus teesst unistasime matšeetest ja suurest, nähtamatust putukapeletusvõrgust. Putukate ja võsaga oli nii palju tegemist, et usse ei tulnud meeldegi karta. Kardan siis nüüd tagantjärele - appi, appi! Leitud ja logitud - aitäh! Aare kuiv ja korras ja valmis alustama suvehooaga!

Logitud kõik väikese paadiretke raames - nr 1 Väikejärve saar, nr 2 Seapilli saar, nr 3 Kellakoti saar, nr 4 Mustakannu saar, nr 5 Mesipuu saar, nr 6 Püksireiesaared. Kokku ca 6km ja 2,5h. Pikem lugu ja FP seeriale Püksireiesaarte logis. Aitäh!

 1 

Järgmise aardeni kulgedes tuli taas esmalt läbida korralik pilliroo-labürint. Saime sellega edukalt hakkama ja jäime taas taganttuule rüppe. Kuigi mulle tundus, et saar läheneb ikka vägagi hoogsa kiirusega, siis Merle arvas, et püsime paigal. Kiirust ei mõõtnud, aga usun, et siin tegime ka raja kiirusrekordi ära. Ennetavalt hoidsime randudes võimalikult vasakule, et pärast oleks vähem vastutuult sõuda. Tänu sellele sai ka päeva pikim kõndimine ette võetud, lausa 160 meetrit ots. Saarele jõudes oli tõus nii järsk, et seda ületama me ei sügelenud, vaid lähenesime ikka mööda rannajoont. Paaris keerulisemas kohas sain ka enda jalad lõpuks märjaks. Nullis aaret otsides kulus meil jah just siin kõige rohkem aega, kuni see vanakoolikas silma jäi ja imestasin veel, et kuidas ma seda varem ei märganud. Logimise saatel proovisin ka mingit rütmi luua, kuid ega minusugusel muusika-kaugel inimesel see eriti hästi ei õnnestunud.

Igatahes vahva leid, sellist sigadust ma küll eest ei oleks osanud oodata. Jälle targem, tänud.

 2 

Kellakoti saarelt siia rõõmustasime, et lõpuks ometi on tuul selja tagant. Taas pikem lõik aerutamist. SUP kõikus lainetuses üles-alla, aga sellist tunnet küll polnud, et endal polegi tööd vaja teha, tuul ju lükkab. Arutlesime lõbusalt, miks on enamasti tunne, et tuul on alati vastu;). Seapilli saareni jõudes parkisime SUPid ja tegime piki kivist serva jalutuskäigu aardeni. Enamasti sai kuiva jalaga, vaid paaris kohas tuli vette astuda. Pilku köitsid suured avatud karbid, pärleid neis polnud, ju olid eelmised jalutajad need juba omale napsanud ;):)

Selle aarde otsimisega läks vist kõige kauem, tiirutasime siiapoole-sinnapoole, vihjet ju polnud lugenud. Teostus pani muigama, vahva.

Siit edasi Väikejärve saarele, mida mina olin suvel ühe juhuslikult siia sattumise käigus ainsana siinsetest saartest külastanud. Pärast taaskülastamist kostus hoogne sulps - ja üks mees nautis ujumist. Huh, segane.. mul küll nii palav polnud;)

Aitäh toreda aardeseeria eest.
Oli tore õhtune SUPitamise tuur, tänud kaaslastele!

 1 

Kellakoti saarelt tulime taganttuulega. Eks sellega on ikka nii, et taganttuule jõust ei saa hästi aru, aga kui ots ümber keerata, siis tunneb väga hästi. Mäletan kui Pirita teel rattaga sõites arvasin end väga heas vormis olevat, kui pikalt 40km/h sõitsin kerglusega. Pärast tagasi tulles aga andis pingutada, et 20km/h kätte saaks.

Leitud, logitud, tänan!

Ilmad on nagu on nüüd ja tuleb igat ilusamat ilma ära kasutada. Oli minu jaoks esimene kord supilaua peale ronida ja ka mu supilauale oli see esimene kord, kui keegi tema peale ronis. Kuna minek oli peale tööd, siis väga palju aega ei raisanud ja terve tee sõitsin põlvede peal. Nii sai korralikku tempot teha, aga umbes kolm tundi läks ära ikkagi. Kui oleks otse aardest aardeni sõitnud, siis oleks muidugi läinud vähem aega. Aarded olid väga toredad ja teemakohased. Tänud peitjale, et on võtnud endale vaevaks oma aardeid nii peita. Mõned peidukohad olid natuke liiga nähtaval, sest inimesed ikkagi käivad seal grillimas ja niisamagi laaberdamas. Nagu näha oli.

Tänud aarde eest!

Kui ma 2019 Geojaani korraldasin või õigemini korraldab see ju ennast ise, siis toodi mulle kiisukingitusi, kõik sisaldas kassikesi. Ühe kiisukoti kinkis Kaja ja ole Sa kullatükk tuhande kalliga tänatud, et mul Su Kalipso nüüd võtta oli!!!

See lahmakas, mis taevast alla visati, jooksis minu pealt maha kui tõesti, haneselga vesi. Teised tilkusid ja päris vaene oli vaadata. Õnneks vesi oli soe. Spets jalanõud on mul Egiptusest aastaid tagasi olemas ja nüüd oleks vaid midagi pähe vaja olnud. Hakkan mõtlema aga no on ikka häid asju välja mõeldud.

Algul ei leidnud aaretki, sest sellise vanakoolika mina ju välistasin. Mina maha ei paneks, talvel lumi ja jää ja muulajal ju eestis pask. Praegu oli mõnus logida. Tegelikult oli see vaatemäng ilus kui taevast tuleb täiega ja siis veest kargab üles. Nagu kees kõik. Aitäh kutsumast, poole tunni pärast olid teised ka kuivad!

Hakkasime Kellakoti saare juurest tulema. Ilm oli ilus ja päike paistis. Nii kui taimestiku labürindist välja jõudsime, tõusis tuul ja hakkas sadama vihma. Peale tuule ja vihma tekkis veel madal lainetus ja sup-laud kõikus lainete käes ja laine lõi üle laua. Olemine laual oli siiski kindel ja ümbermineku hirmu ei olnud või siis ei osanud karta. Kogu selle looduse stiihia all saime kenasti märjaks nii ülevalt kui alt. Kui saarele randusime, oli vihm ja tuul kadunud ning taevas säras jälle päike. Saarelt leidis Anne endale ilusa sirmiku koju pannile, mille ta mulle retke lõpuni hoiule andis. See on otsene vihje korilastel, et teaksite, kuhu sammud seada. Aitäh!

Meile kolmele täiesti uus kogemus, enne polnud sup lauaga sõitmas käinud. Algul oli ikka tegemist, et õige rütm kätte saada, aga lõpp oli juba päris hea (vahepeal sai isegi püsti sõidetud). Saime nii päikest, tuult, kui ka korralikku vihma. Meile väga meeldis. Aitäh.

Plaan Paunküla veehoidlat külastada oli paigas juba jupp aega tagasi.Siia sõites saime vihma ja väike kahtlus näris hinge,kas ikka on kõige parem päev suppamiseks.Oli,saime nii tuult,päikest kui ka päris korralikku vihma,laineid kui ka siledat vett.Alguses kohe kui vee peale saime oli tuul korralik ja tahtis meid vales suunas viia aga me olime visamad ja nii me järjepanu saared vallutasime,vahepeal nautisime lille ilu ja roostikus sõitu kuhu olid juba rajad ette sõidetud.Super 3tundi sai veepeal veedetud.Tänud peitjale,kaasotsijatele ja Airile kes sup'id kohale toimetas.Aitäh!

Plaan Paunkülla SUPitama tulla oli ammu paigas, aga ilm kiskus kuidagi niruks. Mis siis ikka, tuleb sobivad riided selga panna. Tegelikult polnudki hullu midagi, saime kõike... kõigepealt oli korralik tuul ja tundus, et võimatu on vastu tuult liikuda, aga siiski kuidagi saime edasi... siis oli päikest ja paar vihma sabinat ja veel tuult, aga vahvad geopeiturid rühkisid aina edasi ning nii me lõpuks kõik õnnelikult tagasi jõudsimegi. Oli järjekordne tore päev, toredas seltskonnas. Suur tänu.

Selle saare poole sõitmiseks tuli ületada suur veteväli. Siin tabas meid nii padukas kui ka lainetus. Oli tänase päeva raskeim distantsiosa. Seltskond oli üle vee laiali, vaid kollased, punased värvikillud jäid silma hallil taustal. See-eest oli parkla mõnus, sai varbad lükata sooja järvevette ning jalutada mööda järvepõhja. Aarde juures tiirutasime veidi enne kui õige koht silma jäi. Logimise taustaks sai löödud seapilli. Edasi jalutasime koos SUPidega kõige kitsamast kohast üle saare ja supsti teisel kaldal vaiksesse vette, sest saar andis tuulevarju. Tänud peitjale!

 2 

(Paunküla 6/6). Salme sai suurepäraselt siia sõudmisega hakkama, Kärt ja Helen vaatasid aeg-ajalt telefoniekraane, aga tõesti hämmastavalt hästi sai masti järgi orientiiri vaadatud ning viimane randumine läks… no peaaegu hästi. Eks väsimus hakkas peale tulema ning tegin väikese valearvestuse ja vasaku jala plärts läks nii, et matkasaapasse vesi tungis. Polnud aga hullu, head jalanõud kuivavad ruttu ning ei lasknud sellest väikesest asjast end häirida. Palju enam häiris mind selg, mis oli juba päris-päris valusaks jäänud ning saarel ringi liikumine läbi suurema valu juba toimus. Samas oli liikumispaus hea, sest just läbi liikumise läks ka paremaks. Käisime aardest kõik uhkelt mööda, sest hoopis midagi muud ootasime, kuid keegi (Salme äkki) õnneks luges vihjet ja nii Helen õiget asja märkas. Korraks selline peitmisviis üllatas, aga samas… eks minge kohale ise :)

Paati tagasi ning siht alguspunkti poole tagasi. Ei läinud kõik lihtsalt. Esiteks olime korralikult kinni, nii et kui üritasin meid liikuma lükata, siis lihtsalt jõudu ei olnud ja Salme appi tuli. Lõpuks ronisin ise paati, et ka teine jalg märjaks ei saaks ning Salme viimased kuked kividelt lahti tegi ja siis ise läbi vee paati ronis. Kärt sai paadi ümber pöörata (taaskord õigesse suunda ja mitte kõiki plarts vette) ja sõudma hakata. Otsustasime lääne poole sõitma hakata ning ega ei tea, kas teiselt poolt kiirem oleks olnud või ei, aga jäime rahule oma valikuga, sest väike kanalike meid ootas. Meie eeldasime, et seal võsa, millest läbi tuleb rammida ja nii siis Kärt hea hoo üles võttis… mida polnud, oli võsa. Mis oli, olid korralikud kivid ja nii me karile sõitsime. See hetk, kui olukorrast aru sain, oli juba hilja ning nii vist mitte kõige kenamad sõnad mu suult lendasid, kui põrkusime veealustele kividele. Õnneks keegi üle parda ei lennanud, paat jäi terveks ja nii veidi seguga lükates sain meid sealt eemale ja Kärt sai päris pikka koduteed jätkata.

Vahepeal lõpetas Kärt sõudmise ja siis kuulasime vaikust - uskumatu lihtsalt, milline see oli! Palusin tal veidi aja pärast uuesti korraks paus teha, sest esimesel korral miski nagu kõrva riivas, aga täpselt ei tabanud ära. Teise vaikuse hetke ajal sain aru, et isegi linnulaulu polnud. Lõpuks miskit tabasime, aga väga vaikset.

Aega võttis, aga 4h22min peale starti olime autode juures tagasi, kõik elus, enam-vähem terved ja väga rõõmsad. Kuigi ilmselt mu selg nüüd mulle mitu päeva valusalt kätte maksab selle pika paadis istumise eest, siis ma absoluutselt ei kahetse ja nii hea meel, et meid kutsuti ja väike (päris suur ikka) paadiseiklus teoks sai. Olen tänanud iga aarde juures peitjat ja ka selle eest tänan, aga eriline tänu läheb kolmele kamraadile - oli väga vinge, aitäh!

 1 

Seapilli saareni oli jälle üks pikem sõudmise ots põiki üle veehoidla, kus õnneks vaba vett palju ja navigeerimisega väga vaeva nägema ei pidanud. Saime mõnusalt lobiseda, loodust nautida. Vahepeal oli taevas ähvardavalt pilve tõmmanud ja paar pisikest piiskagi langes ning kaugel eemal nägime välku sähvimas. Meie õnneks pääsesime täitsa kuivalt.
Eemalt tunduski Seapilli saar kõige sümpaatsem, kõrge kalda ja uhkete suurte puudega. Parkisime oma paadi järsu kalda alla ja suundusime metsa igaüks omas suunas. Keegi eriti gepsu ei vaadanud ja saime ikka natuke ringi sahmida. Kui Kärt paar märksõna ütles, siis vaatasime natuke teise pilguga ringi ja oligi aare kohe leitud. Logimise saateks mängisime pilli ja sellega oligi Paunküla veehoidla viimane aare leitud.
Nüüd jäi veel otsustada tagasitee, kas saare paremalt või vasakult küljelt ringiga. Ühine otsus oli, et üritame kaardil paistvast maaribast siiski üle saada ja lühemat teed minna. Päris libedalt see meil ei läinud, sest me polnud arvestanud veealuste karidega ja ühele kivihunnikule õnnestus otsa põrutada. Ennast välja ukerdades oli paat vahepeal kanalis põigiti nagu kevadel Suessi kanalit blokeerinud kaubalaev Ever Given. Õnneks siiski merepäästet ei vajanud ja saime oma jõududega paadi õigele kursile.
Täpselt 4,5 tundi hiljem olime tagasi paadisillal, parkisime oma sõiduvahendi, tagastasime varustuse ja olime väga rahul vahva õhtupoolikuga.

Suur-suur tänu peitajale ja muidugi vahvatele kaaslastele, kellega koos oli ütlemata mõnus paadireis.

 1 

Viimane aare siin. Siia sõudis jälle Salme. Võtsime mobiilside masti orientiiriks, et kuhu poole minna. See toimis hästi ja saime randuda aarde lähedal. Just läksime iga üks omas suunas ja Helenil õnnestus kohe leida. Minulgi on kodus selline konnapill. Tagasi autode juurde sõudsin jälle mina. Vahepeal nautisime täielikku vaikust ja üritasime erinevadi hääli sealt leida. Oli väga mõnus reis, kus sai palju geojuttu rääkida ja ka üksteisega rohkem tuttavaks. Aitäh!

 1 

Tegime sõpradega toreda paadimatka, noppisime saartel olevaid aardeid. Aitäh!

Aitäh Kristale, Viivele ja Raivole mind kampa kutsumast! Olin peale lainelist meresõitu üsna läbi omadega, aga ei raatsinud ka väga vahvast seltskonnast ja kanuusõidust ära öelda! Oli väga mõnus kulgemine ja ilus õhtu! Aitäh peitjale!

 1 

Rentisin kanuud, kutsusin sõbrad kaasa ja veetsime toreda õhtu veehoidlal. Aitäh!

 1 

Kellakoti saare juurest mõlasime edasi tuuletul ja lainetuseta veel Seapilli saare poole. Läbisime kaiseli labürindi, kus leidus rohkelt kauneid vesiroose. Saartel me sik-sak voolikutega ei kohtunud ja segavad tiivulised olid parimatele jahimaadele läinud. Üllatavalt ruttu jõudsime üle vee Seapilli karbi lähistele randuma. Uhked kõrged kaldad on siinsetel saartel. Nii ka siin, ronisime kõrgele üles ja leidsime nii toreda jupstüki. Piret filmis kohapeal lõbusa tegevuse üles. Tegime väikse tagasisõidu ja kanuude veo üle saarekese kahe meetrise tipu ja mõlasime keskuse parklasse tagasi. Tänud peitjale.

Seapilli saar jäi viimaseks külastatavaks saareks. Kuna ilm oli väga soe, siis otsustasime, et peale logimist käime ka lõpuks ujumas ära. See oli väga hea mõte, sest keha oli päikese käes juba pikalt kuumenenud. Aerutasime tagasi baasi ja tegime seal ka hilise lõunasöögi. Veelkord, väga lahe mõte peita veehoidla saartele aarded, aitäh!

 1 

Meie kuues ja ühtlasi viimane Paunküla veehoidla saar. Seapilli saart nägime teiselt küljelt päris pikalt kui startisime paadilaenutusest. Üllatavalt kõrge harja ja järsu kallakuga. Olin terve päeva unistanud ujumisest. Mõte oli juba kuskil keskpaigas teha väikene ujumine. Mustakannu ja Kellakoti saare ümbrused tundusid aga veidi liiga madalad ja mudase põhjaga olevat. Siin seda probleeme ei paistnud. Vaevu jõudsin aarde juurde kui Maire oli juba jalgupidi vees ja ujuma suundumas. Tegin siis kibekiirelt aarde otsimise ja logimise ning suundusin samuti suplema. Vesi oli pinna pealt väga soe, alt poolt veidi jahedam. Kokkuvõttes väga mõnus. Andis hea poweri, et viimane ots tagasi laenutusse sõuda. Kokku kulus meil umbes 3 ja pool tundi. Mõnus kvaliteetaeg ja trenn pealekauba.

Väga äge koht leitud aarete peitmise jaoks! Kõik saared on väga omapärased. Just kõrgemate saarte vahel oleks tunne nagu viibiks hoopis kuskil välismaal. Ilus ilm andis veel omakorda hea tunde kogu sõidule. Aitäh Laurile ägeda aardeseeria eest!

Tulime siia Väikejärve saarelt ehk võtsime aarderingi ette niipidi, nagu seda võiks eeldada kellaseierist. Mõned ujumisliigutused olid vahepeal jõudnud juba meelde tulla, samuti aga ka kurb tõsiasi, et kel raske õppustel, sel kerge lahingus – noh, mul oli see õppuste etapp sedapuhku paraku vahele jäänud. Vaikses tempos liueldes jõudsin natuke pärast geoloogi samuti maale, läksime risti üle saare ja hakkasime aaret otsima. Vihjet märgates seadsime veidi oma sihikut ümber ja peagi ta käes oligi. Kena temaatiline teostus! Aitäh peitjale!

Sumasime siia Väikejärve saarelt. Paras väljakutse oli saare põhjaküljel ennast üles upitada ning seejärel risti läbi padriku aardeni teed rajada.

 1 

Oli jäänud veel üks pikk sirge üle veekogu ja asimuut aardele. Tuul vist oli tõusnud aga ega see meid ei heidutanud. Randusime ja aarde leidmisega läks natuke aega, geopimedus oli kallal aga mitte pikalt. Nimed kirja ja suund viimase aarde suunas. Aitäh.

Paunküla aarde juurest siia oli SUPidega järjest kõige pikem tee. Muudkui aerutasime ja aerutasime, tuul oli vastu ning kandis kogu aeg kursilt kõrvale. Meie õnneks oli kahemeheSUP meie ees ja siis saime Kadriga oma SUPide nina pidevalt nende poole hoides kursil püsida. Aare oli vahva, aitäh!

Peale tänaseid talguid, otsustasime suure seltskonnaga ennast natuke jahutada. Võtsin oma SUPi ja ajasin teise õhku täis. Algul tegime kõikidele lastele järvel sõitu ja siis võtin Lisete ja tegime koos ühe tiiru aardeni. Paistab, et uuest aerus on ikka kasu kõvasti. Kajaki aer on pikadeks sõitudeks lasua loodud. Aarde lähedal oli vesi nagu oleks vanni vesi. No tõesti soe. Aarde juures natuke ekslemist ja oligi logi kirjas. Kui siia tulles tegin ainult üksi tööd, siis tagasi võttis Lisete ka aeru kätte ja sõit läks tõesti kiiresti. Mul tuleb meelde, et olme siin ühel saarel poismeeste ööd pidanud, aga kes seda mäletab, milline see saar nüüd oli. Igatahes suured tänud aarde eest. Täna rohkem aardeid siit ei võta.

 2 

Kellakoti saare ümber laiuvas kõrkjalabürindis ekslemine oli planeeritud 2 tundi juba täielikult neelanud. Kui nüüd lõpuks vabasse vette sain, siis hakkasin jälle ühtlasemalt tempot tegema. Niivõrd-kuivõrd, sest tülikaid parmupidureid jagus ikka iga mõnekümne meetri peale. Kursi hoidmine on ka üksinda sõudes sihuke omamoodi väljakutse. Kael ei paindu piisavalt, ausalt öeldes tundsin puudust tahavaatepeeglist :o) Ujudes seda muret poleks olnud, aga aega oleks kokkuvõttes ikka rohkem kulunud kindlasti.

Looduslikult paistis Seapilli saare aardekoht isegi kõige põnevam. Järsk kallas ning  selle taga peidus täielikult varju jääv 100-meetrine peenike laheke. Aaret sain ikka otsida ka, ehkki kõige suurem siinsetest. Teostuse osas polnud õrna aimugi, kuidas seda võiks kujutada. Lauri tõlgendus on muidugi suurepärane, väga mõnus ja soojalt soovitatav. Suur aitäh kogu kvaliteetkomplekti eest!

Eks varem või hiljem oleks ju niikuinii siia tulnud ja miks mitte siis juba varem. Nii ehk naa jätkuvalt kuumad ilmad ja vees või vee peal tehtavad aarded tõmbavad nagu raud magnetit. Nii sättisime ka meie end täna siiapoole ja etteruttavalt võib öelda, et siin kulus meil ära terve õhtu. Täpsemini öeldes hetkest, mil paat sai vette lükatud ja peale kuue aarde külastust oli kulunud aega 3 tundi ja 40 minutit. See teeb siis umbes 37 minutit ühe aarde kohta. Margusel oli plaan kummipaat täis pumbata aku abiga ehk siis suts ja valmis aga miski jubin otsustas mitte töötada ja seni, kuni ta asja uuris hakkasin ma jalgpumbaga paati täitma. 550 jalahoopi hiljem oligi paat õhku täis ja Margus ei saanudki aru, mis täpsemalt tööd teha ei tahtnud. Mina see igatahes polnud. Algne plaan (see oli väga kehv plaan) nägi ette, et juhime paati korda mööda, et jõuvarusid hoida. Aga ega selle kummipaadi juhtimine polnud üldse nii kerge nagu ma ette kujutasin. Minu käes nimelt kippus see asi pigem ringe tegema, mitte kindlas suunas liikuma. Margus pakkus välja, et ma lihtsalt teen parema käega rohkem tööd. Ma üritasin talle vastu vaielda aga ega seegi mul hästi ei õnnestunud.

Tänud Sulle Laur! Polnudki varem sellele tähelepanu pööranud, et Paunküla veehoidla peal nii palju saari on. Või, et seal üldse saari on ja neist paljud veel nii vahvate nimedega. Jälle targem :)

Teiseks suundusime siia. Mina navigeerisin ja Margus juhtis. Et mitte liiga suurt ringi teha sai vahepeal ühest madamalast kohast mõned meetrid paati üle saare tõstetud. Kusagilt kaugemalt kostus äikse järgset mürinat, kuid vihmaga meid ei õnnistatud. Mingi meie poolt tuvastamata linnukene põgenes koos poegadega meie eest aga eks me tema mõistes oleme ka hiigelsuured. Logitud 19:06

 1 

Kellakoti juures nimi kirjas, võtsime suuna siia poole. Vahepeal möödusin ka kõrkjasaarest, mis mind eilsel õhtul suitsukasti täie ahvenatega rõõmustas. Jõudsime kohale ja kehastusin mägironijaks. Algul veidi aega pimesikutasin, enne kui vanakoolikas silma jäi. Siin lõi jälle näo naerule... no oli peitja ka siia temaatilise aarde suutnud peita. Tuleb meelde, et kunagi palju aastaid tagasi põgenesime tuttavaga siia saarele äikese ajal tormivarju. Tänud peitjale!

Ma põrutasin esimese hooga aardest jupp maad mööda, aga Madis õnneks nii tormakas ei olnud ja nii sai see tore tops ka leitud. Tänud aarde eest!

Tänud peitjale :)

TFTC!

Pärast Väikejärve sai suund võetud siia saarele. Aerutamise võttis nüüd üle Miki. Saare juurde jõudes, paat ankrusse pandud, hüppas Miki veel vette ujuma. Selle aarde leidmisega kaua ei läinud. Ees ootas oi kui armas konteiner. Karl oleks seda notsut endaga koju kaasa tahtnud. Ütlesime, et see kuulub aarde juurde ja seda kaasa ei saa. Mängis sellega siin ja ütles, et täitsa notsu hääl. Teel paadini hakkasid Miki ja Priit rääkima, et nendel saartel on palju madusid- hea, et Karl seda ei kuulnud- Annabeli vanaisa hirmutas väiksena sama jutuga natukeseks ajaks metsast eemale. Meie ei näinud õnneks ühelgi saarel mitte ühtegi ussi. Kõik saared kokku kulus aega aerupaadiga sõites 3h ja peaaegu 7km. Tänud aarde eest.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

 4 

Eelmisel õhtul grillisime Jürikatega ning panime plaani paika, et kas ja kuidas ja mis moodi neid saari vallutada. Nendel olid supilauad, mul polnud rootsi laudagi - vaid paadinahk ja lisaks veel elektrimootor, mida kordagi testitud ei olnud.

Samas elektrikaga võiks seal veehoidlas ju täiesti legaalselt liikuda. Ühesõnaga siis läks nagu tavaliselt, mõte hakkas liikuma ja lõpuks oligi plaan koos. Et aku leian, krokodillid ka, need millega voolu paadi sees liigutada (mitte koledad naised või vee-elukad), siis veel paadile mootori tarbeks see ahtripeegel aretada, tehtav. Ahjaa, mask ja ujumistoru ka kaasa, kui kõik ei lähe plaanipäraselt ja osa varustust tuleb hiljem põhjast üles tuua.

Hommik möödus asju kaasa pakkides ning igaks juhuks toppisin veel erinevat kola kaasa, kuna alati selgub just kohal olles, et midagi olulist on puudu ning auto sai laeni kõike vajalikku täis. Kohale jõudes tuli välja, et meil pole vaja paadi- ega supinahkasid täis puhudagi, kuna seal on täiesti korralikud paadid olemas, millele võib vabalt elektrika sappa panna ja kasvõi 10 ringi järvele peale lasta. Priit pomises midagi 7 kilomeetrist. Vabalt sõidame ära, akut jääb ülegi... JEEHUUU!!!

Leppisime paadirendi kokku ja mina muidugi särasin nagu juudi jõulupuu, kuniks läks asjade komplekteerimiseks. Vest, aku, kaablid, mask, geokott, paadimootor.. paadimootor??? PAADIMOOTOR???

Kõik vajalik oli kaasas, peale selle näruse ja ebaolulise pisiasja nagu paadimootor, mis meid pidi seal järvel edasi vedama. Väljas oli selleks ajaks umbes sama temp, millega ma ahjus kana grillin, ehk 34 kraadi. Oi, seda ilkumist ma kuulsin päev otsa, kui hea mootor meil kaasas on :D Edasine tegelt oli lihtsam, kui ma arvasin, sest paat läks ka aerutades edasi ja kuna me jagasime distantsi ära, siis läks meil jõugu peale päris lihtsalt.

Esimesena aerutas Ethel. Teel aardeni möödusime nagu postist ühest poiss+plika paatkonnast, kus kutt üritas täiest jõust paati tagurpidi, st ahter ees aerutada ning see muidugi keeldus normaalselt liikumast ja siksakitas niisama. Jagasime käigupealt nõuandeid, et "pane naine sõudma, siis näed, kuidas paat lippab, näe vaata meie pealt". Aarded ise olid ülivõrdes lahedad ja seltskonnaga vedas samuti. Teinekordki! Ahjaa, ühe uimase vähi saime ka kätte, tegime fotosessiooni ja lasime ta vette tagasi ning madusid.. hmm, madusid nägin ma iga aarde juures ja mõned ronisid meiega isegi samasse paati. Õnneks piirdusid nad ainult susisemise ja ilkumisega :D

 1 

Saime kutse saari vallutama tulla. Alustasime kaugemast. Aerutasime kordamööda, veetaimed peavalu ei valmistanud,alati saab läbi ,kui väga tahta. Selliste toredate kaaslastega saab nalja rohkem kui euro eest, ei hakka siin ära mainima,eks igaüks ise, kui soovib. Nägime päris ehtsat vähki,Miki hoidis pildistamise ajaks teda käes. Ussidest ei tea me midagi,polnud au kohata. Aarded olid kõik ägedad, mõni võttis muigama ka.. Tänud peitjale ja kaaslastele

 5 

Pärast eelviimast Kellakoti saart võtsime suuna pikimale merereisile täna, vist oma 1.1 km. Seegi sujus linnutiivul, kuigi kanuuga mitte just linnulennul :-D
Maabusime ideaalses ujumiskohas. Aga enne töö ja siis lõbu. Tatsusime erinevaid radu pidi aardeni. Marje õnneks leidis üsna nobedasti, kui ma kohalikust lõkkeplatsistki veelgi edasi tuiata tahtsin. Peidik hea vanakool, aga sisu lahedalt njuuskuul. Püüdsin logivat kaaslast kohaliku seapilliga asjata erutada. Lähme parem ujuma, paljalt. Nii mõeldud ja tehtud. Küll oli mõnus! Soe ja puhas ja parmuvaba. Pärast ei pidanud kuivatamagi, püksid jalga ja punuma nagu öeldakse.
Randusime auto manu pärast startimist 2.5-3 tundi hiljem. 30+ kraadi, üsna vähe putukaid ja ei ühtegi rästikut õnneks. Kuuest kuus aaret leitud nagu nalja. Mahe laupäevane kvaliteetaeg kvaliteetaarete seltsis ja -seltskonnaga (-: Ja nüüd Kehrasse 40. juubelile end täis sööma. Kõht ongi juba on täitsa sisse vajunud ;-P
Lauril tuhat tänu toomast meile mõnu! Aarded lustakad ja tabavad ning muidugi ideaalses korras, vaid Mesipuu saarel puudus juba pliiats. Nüüd võiks küll keegi teine ka head teha ja siia veel aardeid peita.

 3 

Kui suuna siia võtsime, siis Krimpsude terav simm märkis, et sealt, kuhu meil randuda oleks vaja, on mingi ekipaaž ees. Nii oligi ja kohtusime Mari ja Siimuga. Kepsutasin aaret otsima ning andsin sea kiunumisega märku, et aare on leitud.

 4 

Teel siia sadu vähenes ja välja ilmusid parmud. Neid oli kohe palju ja nad olid väga tüütud. Siim omandas head võtted SUPil seistes parmude puruks astumises. Kõrvalt oli seda kummaline vaadata. Kedagi vaatamas polnud. Enne järvele jäänud üksik kalamees oli vahepeal oma kola kokku pakkinud ja lisaks väikesele vihmale oli peale meie järvel ainult väike laine. Süsta sõitis sellest läbi, aga SUP hüppas ja häälitses. Noh kõlas nagu taustatümps, mis ei haakunud parmutapusammudega. Aardesaare külje peal olen varemgi ujunud ja nüüd otsustasin kah enne aardeotsingut ujuda. See ei olnud liiga hea otsus, sest pärast ujumist sõid parmud veel rohkem. Aga tühja neist. Valus on hammustamise hetkel, pärast ei sügele ega midagi. Ujuda oli igatahes imehea. Saarele minek oli natuke järsk, aga sain hakkama. Peagi oli aare käes. Aitäh! Enne minemasõitu ujusin uuesti veidi ja pärast esimesi aerutõmbeid märkasime saarenurga tagant lähenevat kolmikut, kes kahtlaselt aarde poole suundusid. Olidki peiturid. Tore oli trehvata! Aitäh!

Õhtu oli jumaliku moega, soe ja pikk. Saime logistiliselt end just üheks ajaks stardipaika. Seadsime SUP laevastiku lahingukorda , ja läks lahti. Kõige raskem oligi seesama aarde leidmine, küllap olid meie pilgud veepealt maale liikununa ebatäpsed, Aegajalt takerdusime roostikutesse, aegajalt korjasid me SUPd endale korralikud maskeeringud järele. Seejärel saime taas naudinguga vaba vett mõõta. Nii need logid muutkui tekkisid, samas muutus õhtune lüüjoma sättiv päike kõigele veel kaunimaid värve. Algselt olnud tuul kadus ka lõpuks olematuks. Isegi kahju oli kui viimane aare leitud sai. Aitäh väga tore õhtukulg oli

 2 

Kui nii mõnigi teine meeskond (või nii ei ole ikka korrektne enam öelda, peaks ütlema võistkond või seltskond) läbis seda saarte tuuri vastupäeva, siis meie liikusime päikesega kaasa ehk päripäeva. Seega, peale Väikejärve saart tulime just siia. Et siia saada, tuli liikuda muidugi üle saare tipu, aga seal ootas väike maakitsus, kus tuli meil ka korraks kuivale maale astuda, et SUPilauad üle selle teisele ehk õigele poole saada ning teekonda aarde poole jätkata.

Kui eelmisel saarel sai aaret tükk aega taga aetud, siis siin läks aega veelgi enam. Teadsime, et koordinaat on parandatud ning järgisimegi seda, kuid ikka üsna tulutult rassisime metsa all. Alles siis kui keegi taipas ka vihjet vaadata, saabus õnn sinna saarele meie õuele ja aare sai leitud.

Kui teekond esimesele saarele oli soojendus ja siia tulek natuke tõsisem töötegemine ja mõlatamine, siis tõeline ülemere sõit tuli alles nüüd ette võtta, et Kellakoti saarele jõuda. Aitäh!

 1 

[FTF] Uue aarde avaldudes oli tahtmine kohe vee peale tormata aga suutsin siiski hommikuni vastu pidada. Kuna ees ootas tööpäev, siis lükkasin Paunkülas SUP laua vee peale hommikul kell 6, et kella 9-ks linna tagasai jõuda. Hommikune kulgemine vee peal oli puhas nauding, boonuseks siis uute aarete FTF-id. Selle aarde otsimisel läks mul kaua ja jõudsin juba loobuda ja sõita järgmisele saarele ning olin juba naasemas kaldale auto juurde kui sain peitjaga ühendust ja tõdesime koos, et aarde koordinaadid on möödas. Sõitsin saarele tagasi ja õiges asukohas õnnestus aare ka leida. Järgmistele otsijatele on nüüd juba olemas uued koordinaadid.

 2 

Ei siin aitand ka parandatud koordinaadid. Kuidagi teine ettekujutus oli peitmisviisist. Kui lõpuks vihjet lugesime, siis tuli ka leid hetkega. Täname!

 3 

Eelmisel õhtul GP lehele ilmunud aarded tegid ikka rõõmu küll. Sellel suvel on just need aarded sellised, mis kõige suuremat naudingut tekitavad :)
Olime kindlad, et kui me õhtul kohale jõuame, on geopeiturid terve päeva jooksul Paunküla veehoidla koos oma väikeste järvedega suutnud ikka korralikult lainetama lüüa aga võta näpust, eksisime. Oma nimed saime jätta teisele reale. No ja need temaatilised aarded! Need tõmbasid ikka suu naerule.

Suured tänud Laurile ja kaaslastele, kellega võib iga kell kvaliteetaega veeta ;)

 5 

Koordinaat läks natuke nihkesse kuidagi. Õigem peaks olema 59.116739, 25.360554.

PS Järvel on saari kirjade järgi kokku 21, neist ainult kuuel on nüüd aare. Hea meelega läheks ka ise sinna otsima, kui kellelgi peitmis soove ;)