Väikejärve saar

Kena suvepäev perega järvel. Mina muidugi tahtsin aardeid otsida. Kahjuks sai kanuude rendiaeg otsa ja sain ainult 2tk. Aga mulle meeldibki ilusates kohtades midagi teiseks korraks jätta.

Mina sain poistega väikse kummipaadi, mis tundus esialgu väga mugav variant, sest mina sain lihtsalt lebotada ja poisid sõudsid. Aga umbes poolel teel selle aardeni, läksid poisid loomulikult kaklema ja siis oli lõbu läbi. Edasi tekkis tunne, et paat vist ka päris korralikult õhku ei pea. Siiski jõudsime selle aarde veel ära logida ja järgmisele saarele ka ära sõuda enne kui abi saime ja paadi koosseisudes ka muudatusi tegime. Suur tänu!

Startis meid parklast ootamatult palju. Varem või hiljem jõudsime kohale ka. Anni väitis, et kummipaat on kuidagi tühi... Minul olid jalad surnud ja liigutasin neid seal madalas vees samal ajal proovides Triinut veenda, et pole vaja järsakust ilma minuta üles ronida. Saabus Anni ja leidis aarde, et ma ei peaks seal tasakaaluharjutusi tegema hakkama. Selle reisi esimene! Aitäh!

Paunküla kuues, minu arust kõige nõrgem aga eks saar ise ka selline....

Sellega läks kõige kauem aega. Head järsud nõlvad ja lausjää all. Otsisin veel ka valest kaldast esimese hooga. Ega siin nalja polnud, puujuuri pidi vinnasin ennast aarde juurde ja alla läksin mujalt, sest ma oleks hea vastlaliu saanud. Aitäh, saartel nüüd käidud.

Alustasin oma väikesaarte tuuri selle aardega.Autost haarasin kaasa vaid suusakepid,et oleks lihtsam saarte libedatest nõlvadest ülestõusuks,kui selleks vajadus peaks tekkima.Igati hea otsus tagantjärele mõeldes.Ühtegi "georada" sellel hetkel veel saare poole ei viinud,seega tegin oma jäljed värskele puhtale lumele.Aitüma peitmast

Tänud aarde eest!

Siia jõudsin juba pimedas. Väike ronimine jäämäele üles ja siis tasapisi aardeni alla. Aitäh peitjale!

Peale nelja esimest aaret paigutasin auto veidi ümber ja mõnus jalutuskäik jätkus. Siin oli jääl veidi rohkem lund aga see väga ei seganud. Saarele jõudsin sealt kus kallas madal ning siis mööda rannajoont karbini. Lõpp oli veidi keerukam aga tehtud sai. Tänud!

 1 

6km jäämatka leid :)

 1 

Kuniks veel jääd on võtsime Anuga ette matka Paunküla veehodlal et külastada sealseid aarete saari ja skoorida nendel olevaid aardeid. Minnes küll väike kahtlus oli et kas jää on ikka veel piisavalt paks aga kohapeal oli kõik oki ja jääl oli näha ka kalamehi. Ilm oli väga supper, paistis päike ja tuult eriti polnudki. Jää oli väga sile ja kõndida oli raske, tõukekelgutest tundsime suurt puudust. Väikejärve saar polnud kaldast kaugel ja peagi saime logida. Aare kuiv ja korras, peitjale tänud!

 1 

Pärast seda kui nädal aega oli olnud plusskraade ja sula ja vihma, tekkis mul kahtlus, et nädala lõppu planeeritud tiir veehoidlal ei pruugi olla parim mõte. Aga ... ilm oli imekaunis päiksepaisteline, plaan on plaan ja nii sai igaks juhuks kontrollima mindud, et ehk ikka jää kannab. Ikkagi Põhja-Eesti ja nädal tagasi mõõdetud jää paksus üle 40cm.

Kohapealt leidsimegi täiesti sileda ja kõva jäävälja. Ainult paaris kohas, kus lumi oli jää peale sulanud/külmunud/sulanud, oli kergelt märg. Ja võtsimegi ette saared läbi jalutada. Kiruvere bussipeatuse juurde jätsime geomobiili meid ootama ja asusime kaunis keskpäevases päikesepaistes teele. Esimese saare juurde jõudsime väga kärmelt, oligi see vaid nii paarsada meetrit kaldast. Saarele pääsemine tundus algul küll veidi keeruline - saar kõrgus meie ees üsna järsu ja libedana, aga leidsime päris kiirelt tee.

Aitäh peitmast!

Kaunissaare veehoidla peal soojendusring tehtud, tuli mõte ka siin kas kaks või isegi kõik aarded võtta. Etteruttavalt olgu öeldud, et saidki kõik ära nopitud. Panin auto parkima ja ronisin jääle. See koht oli niisugune keskmise libedusega, aga hea ikka, et saabastele libedustõkked alla panin. Hiljem selgus, et hilisemal teekonnal oleks osa jääd olnud ilma nendeta ületamatud, nagu klaas, ilma ühegi krõbedama kohata. Siiani aga oli väikene meeldiv jalutuskäik. Kui aga aardega kohakuti sain, oli üllatus suur, et kohe niisugune mägi. Mis seal siis ikka, nelikvedu sisse ja kuna jalgadel oli hea pidamine, siis valutult üles. Juba üks tänane logi oli juba ees, oligi palju arvata, et teised praeguseid olusid ära ei kasuta. Tänud peitjale siia juba kolmandat talve pilku püüdnud aardeid peitmast.

Päeva viimane, õnnestus ka esimesi kalamehi näha ning veidi juttu puhuda. Tänud! Väga mõnus matk jäätunud järvel.

Rentisime kohalikust puhkeasutusest paadi ja võtsime ringi ümber järve ette. Siin esimene peatus. Nats ringi vaatamist ja käes.

Retke esimene. Veidi ronimist ja käes ta oli. Tundub, et seal on ka mingi teine mäng käsil küsimuste lehti oli mitmete saarte kallastel.

Leitud

Leitud

Nonii, viimane aare veehoidla saartelt (so far). Väike kiusatus oli eelmiselt saarelt otse parklapoole tõmmata, aga ei - geopeitus ikka võitis! Plätudes tõus võetud, nimi kirjas ja viimane ots SUPiga. Kokku tuli ca 6,5 mõnusat kilomeetrit. Kord laineteta, siis risti lainetega, siis küljepealt jne, aga tehtud :)

Leidsin

Seikluse isemene aare. Väike Kapten kahjuks väga pahur.

Otsustasin kasutada juhust, kui veemolekulid on tavapärasest oluliselt rahulikumas olekus. Parkisin auto ära ja hakkasin jalutama. Servast oli küll olukord veidi kahtlane, aga siiski piisavalt tugev. Saarele astudes avastasin, et see on ootamatult järsu reljeefiga. Esiti vaevas geopimedus, aga kui liigse vee välja lasin, siis hakkas ka aare peatselt silma. Aitäh peitjale.

Jää praksumine tekitas küll kõhedust, aga aardeni ikka jõudsime. Täname peitjat!

 1 

Peale Püksireiesaarte külastust võtsime algul suuna Mesipuu saare poole, aga et sealpool oli laine ikka päris korralik, siis ma ei julgenud algaja SUPitajana sinna minna ja nii pöörasime otsa ringi Väikejärve saare poole. Eks vahepeal oli siingi tegemist, et vastutuult edasi liikuda, aga kohale jõudsime. Väga toreda teostusega aare siingi - suur tänu peitjale!

Viisime kanuu lõunast põhja ning oli just paras hetk otsida veepealseid aardeid. Ilm oli superilus, veehoidla äärne oli telkivaid inimesi täis. Kunagi, paar aastat tagasi pidasin siin oma sünnipäeva. Kanuutasime puhkekeskusest ümber paari saarekese ja vihma sadas mis kole. Nüüd saime vist pea kõikide saartega tuttavaks ja jala ka ikka maha. Selles mõttes on geopeitus ka väga kasulik, uurid kaarti, kohad on sul peale märgitud, kõik jääb paremini meelde. Meie lasime kanuu vette Kiruvere kandis kuskil ujumiskohas, mis oli täis telke, grillivaid ja kalastavaid inimesi. Võtsime saared järjekorras Püksireiesaared, Mesipuu saar, Mustakannu saar, Kellakoti saar, Seapilli saar ja Väikejärve saar. Oli väga meeleolukas ja mõnus retk.

Siin otsisime kohta, kust üle maariba saada ja lihtsalt tõstsime kanuu üle. Püsti tõustes märkasime muidugi, et 10m eemalt oleks saanud vabalt läbi sõita. Ja oligi viimane saar. Ujumiskohta naastes läksime muidugi ujuma. Oli tore päev.
Suur tänu peitmast!

Aitäh mõnusa veeretke eest!

Ilusa ilmaga oli täitsa mõnus siin saarte vahel solberdada. See oli esimeseks peatuskohaks.

Tänan peitmast.

Peale seda, kui olin poistega paar lõbusõidu tiiru veehoidjal ära teinud, võtsin Lisete peale ja alustasime teed aarde juurde. Kui olime jõudnu lahesopist välja saime endale sappa mõnusa tuule. Tõusin supil põlvili ja nüüd polnud enam vaja aeruga tööd teha, olin ise purjeks. Kohapeal tuli aare kiirelt välja. Tänud toreda aarde eest.

SAin peale Geojaani SUPilaua natukeseks ajaks laenuks ja sis oli vaja seda võimalikult palju ära kasutada. Kasutasime selleks ära ka Leo puhkusepäeva ja ilusat ilma ja tulime siia aardeid logima.Paele kaldal kalameeste kõrval supilaua täispumpamist logisin esimesena Väikejärve saare aarde. Teised jäid kaldale. Aare on ilusas kohas, aitäh!

Uued lauad said ära proovitud. Rahvast oli kalda peal murdu, kuid üsna lähedale saime hea parkimis-veeskamiskoha. Seda aaret otsisime kõige kauem, GPS näitas asupaika täpsemalt, telefon saatis kaugele. Aitäh!

Herkil oli üleeile väga rõõmus, kui tegin talle ettepaneku Paunküla järvel ära käia. Ju ta oli nii rõõmust segane, et talle ei tulnud kohe meeldegi, kes talle sinna kaardilugejaks läheb. Või noh - kes see nüüd veekogul ikka nii sirgeid joonipidi liigub! Aga tagantjärgi tundub, et oleks saanud sirgemini :) Väidetakse nii mulle! :)

No oli kuidas oli - esimene peatus tundus olevat täitsa randumiskõlbulikumapoone. Maad oli näha - ja kuigi see maa oli umbes 60 kraadise kalde all, siis on ka hullemat nähtud. Aare ise kaugel ei olnud ja saigi sipsti ja kiiresti logitud, rist ette löödud ja uuesti kallakatpidi allapoole liigutud. Paat kiva täis, aga kõik kuivad ja rõõmsad! Aitäh!

Logitud kõik väikese paadiretke raames - nr 1 Väikejärve saar, nr 2 Seapilli saar, nr 3 Kellakoti saar, nr 4 Mustakannu saar, nr 5 Mesipuu saar, nr 6 Püksireiesaared. Kokku ca 6km ja 2,5h. Pikem lugu ja FP seeriale Püksireiesaarte logis. Aitäh!

 2 

Eelneva aarde juurest tuli siin korralikult ümber saare põigata. Kaupo rääkis juba enne siiakanti jõudes, et võiks üle saare lõigata. Nähes seda tõusu, kus polnud tahtmist isegi üle ronida, ei tulnud üle selle SUPlaua lohistamine enam mõttessegi. Õnneks nii suurt ringi nagu kaart näitas, me päris ette ei võtnud, vaid sobivas kohas me selle üle saare lõikamise ette võtsimegi. Kui korraks nüüd natuke ajas tagasi rännata Kirnalt süstaga aardeni, kus siiani elu pikim supitamine sai ette võetud, sidusime laudade külge ka toolid. Tol korral oma laua külge sai pandud mugav seljatoega tavaline matkatool ja Merlele antsin kasutada siis ka kaasa haaratud klapitava tabureti. Nüüd olgu ära mainitud, et matkatooli käetoed olid tookord väga tüütud, kuna need jäid aerutades koguaeg ette ja sellist pulli ma enam korrata ei tahtnud. Kuna aga siin vähe pikem retk ette võetud, siis otsustasin ise ka selle tabureti variandi ära proovida. Oh sa poiss kui mugav see oli, seda tuleb teinekordki rakendada. Ehk siin teekonna lõpus oli selg väga tänulik selle lahenduse üle. Mõnusalt kulgedes jõudsime ka sellele saarele. Kui juba startides vaatasin ohhetades kuidas Kaupo ennast aina märjemaks tegi, siis ise vältisin seda viimase võimaluseni. Ka selle olen pikematel sõitutel selgeks saanud, et pikalt läbi ligunenud nahk hakkab lõpuks probleeme tekitama. Aga kuna see oli teekonna viimane aare ja auto juba praktiliselt paistis ning mul oli kindel plaan ka ujuma minna, siis siin oli just õige koht seda teha. Kui teised jooksid randudes aarde poole, siis mina sumasin vette. Vesi oli külm, aga mõnus ja värskendav. Oli näha, et ka Kaupol olid samad plaanid, kuid tema ei soovinud seda saarel ära realiseerida vaid tekitas selle võimaluse auto juurde tagasi jõudes.

Väga lahe combo on siin Laur ette serveerinud. Meeldiva seltsonnaga oli seda lausa lust läbida. Meil kulus autost autoni natukene alla kahe tunni. Minu poolt kiitused ja tänud Laurile. Samuti tänud ka kaaslastele, kellega võib igal ajal rindele minna.

 1 

Jõudsimegi tuuri viimase aarde juure. Seapilli saarest mööda saades oli täielik tuulevaikus, tõesti oli vaikne. Hea rahus sõita ning kohale jõudes läks Silver ujuma. Ma olin ka väga kimbutuses, kuid ei läinud. Aare logitud, hakkasime tagasi sõitma. Et ikka tekiks ujumisisu, tõmbasin kuni parklani tugevalt, et saaks naha soojaks. Õnnestus ja hoopis mõnusam oli vette minna. Aitäh kogu seeria eest, väga mõnus ring ja lahedad aarded.

Leitud, logitud, tänan!

Ilmad on nagu on nüüd ja tuleb igat ilusamat ilma ära kasutada. Oli minu jaoks esimene kord supilaua peale ronida ja ka mu supilauale oli see esimene kord, kui keegi tema peale ronis. Kuna minek oli peale tööd, siis väga palju aega ei raisanud ja terve tee sõitsin põlvede peal. Nii sai korralikku tempot teha, aga umbes kolm tundi läks ära ikkagi. Kui oleks otse aardest aardeni sõitnud, siis oleks muidugi läinud vähem aega. Aarded olid väga toredad ja teemakohased. Tänud peitjale, et on võtnud endale vaevaks oma aardeid nii peita. Mõned peidukohad olid natuke liiga nähtaval, sest inimesed ikkagi käivad seal grillimas ja niisamagi laaberdamas. Nagu näha oli.

Tänud aarde eest!

 1 

See oli kole saar. Kole ses mõttes, et prügi täis. No on ikka inimestel mõistust, või siis ikka ju ei ole. Aarde juures õllepudel puru. Teeme Ärat oleks sinna hädasti vaja aga ega see ka ei aita. Teed ühe koha puhtaks selleks, et mõnel oleks uus koht prügi visata. Ise pidasin 3 aastat naabritega kähmlust, aitas kui panin sildid, et "kaamera valvab". Jee ta valvas...

Tänud peitjatele, teostus jällegi äge, jõudu selliste aarete hooldamisel ja tänud Aive-Airi, ainult teiega ma tulen selliseid aardeid otsima!

Pärast Seapilli saare logimist otsustasime oma supilauad saare kõige kitsamast kohast üle vedada. Suur tänu Raikole, kes meid selles abistas. Saare juures kala püüdev mees vaatas imestusega, kuidas me nagu pardipere riburada pidi oma laudadega saare pealt tuleme ja veele potsatame. Siin oli vististi kõige lihtsam teekond aarde juurde. Aarde logitud, asusime autode poole teele. Oli täitsa mõnus matk toredas seltskonnas. Aitäh!

Meile kolmele täiesti uus kogemus, enne polnud sup lauaga sõitmas käinud. Algul oli ikka tegemist, et õige rütm kätte saada, aga lõpp oli juba päris hea (vahepeal sai isegi püsti sõidetud). Saime nii päikest, tuult, kui ka korralikku vihma. Meile väga meeldis. Aitäh.

Plaan Paunküla veehoidlat külastada oli paigas juba jupp aega tagasi.Siia sõites saime vihma ja väike kahtlus näris hinge,kas ikka on kõige parem päev suppamiseks.Oli,saime nii tuult,päikest kui ka päris korralikku vihma,laineid kui ka siledat vett.Alguses kohe kui vee peale saime oli tuul korralik ja tahtis meid vales suunas viia aga me olime visamad ja nii me järjepanu saared vallutasime,vahepeal nautisime lille ilu ja roostikus sõitu kuhu olid juba rajad ette sõidetud.Super 3tundi sai veepeal veedetud.Tänud peitjale,kaasotsijatele ja Airile kes sup'id kohale toimetas.Aitäh!

Plaan Paunkülla SUPitama tulla oli ammu paigas, aga ilm kiskus kuidagi niruks. Mis siis ikka, tuleb sobivad riided selga panna. Tegelikult polnudki hullu midagi, saime kõike... kõigepealt oli korralik tuul ja tundus, et võimatu on vastu tuult liikuda, aga siiski kuidagi saime edasi... siis oli päikest ja paar vihma sabinat ja veel tuult, aga vahvad geopeiturid rühkisid aina edasi ning nii me lõpuks kõik õnnelikult tagasi jõudsimegi. Oli järjekordne tore päev, toredas seltskonnas. Suur tänu.

 3 

Ja juba oligi käes viimane saar ja viimane aare. uskumatult kiirelt oli läinud see ring. Kokku oli meie aeg vist veidi alla 3 tunni. Nüüd säras päike, oleks kangesti tahtnud vähendada vammuseid ning viskuda soojadesse laintesse. Laine vaikselt lükkas lauda lõpu poole. Ise pidi vaid veidike kaasa aitama. Viimane aare asus jälle kõrgel kaldal. Hästi eriilmelised saared. Aarded samuti. Tänan peitjat seda lõbu meile pakkumast! Tore, et soe suvi pani sobivaid vetevoo vallutusi pakkuvaid paiku otsima. Ja muidugi super aardeteostused. Tänan kaaslaseid. Tänan Airit meid laudadega varustamast! Minu verstapost GC 6000.

viimane parkla

 1 

(Paunküla 1/6). Seeme selleks seikluseks sai külvatud umbes nädal tagasi, kui sain Helenilt uuriva kutse, et kas tahaksime Kärdiga ühineda sõudmise (või aerutamise) retkele Paunvere veehoidlal. Ega ei olnud mõelnud väga nende aarete peale, sest veesõidukeid ei oma (veel) ning kummimadratsitega sinna päris hulpima ei lähe. Kärdil läks kohe tuluke silmis põlema, sest ta ekstraverdina naudib inimeste seltskonda ja uusi tutvusi, ma introverdina veidi küll mõtlesin, et kuidas neli tundi kitsastes oludes hakkama saan, aga kiusatus oli suur ning nii sai tänaseks kokku lepitud 15.30 kohtumine paadilaenutuses.

Algus oli paljutõotav, sest juba paadi laenutamine oli paras geopeituse mõistatuse laadne tegevus, kui raha tuli kahtlasest pilust sisse torgata ning siis kõik vajalik varustus ise võtta. Aga hakkama saime ning ka paati korralikult end sisse seadsime, et Kärt saaks meid siia poole aerutama (või sõudma?) hakata. Ma võtsin endale mugava koha paadi ninas, kuhu ma reisi lõpuni jäin ning sealt oli täitsa hea GPSi jälgides mõistliku kaugusega maabumiskohta piiluda. Ega enam ei mäleta ausalt öeldes, kes millise aarde juures maabumiskoha leidis, kes paati kaldale vedas, aga koostöös sai seda tehtud, päris tihti Salme hüppas esimesena vette, sest riietuse nii ettte valmistas ja Kärt kummikutega järgi hüppas. Piisavalt kalda lähedal olles ka mina eesotsas maha hüppasin ning paati kaldale aitasin vedada.

Selle aarde juures istusin igaks juhuks paadi juures, sest hirm oli ikka piisavalt suur, et Paat plagama paneb, kui meie aaret otsime, aga etteruttavalt võib öelda, et miskit koomilist ega traagilist ei juhtunud, isegi mitte dramaatilist ning edaspidi juba rahulikult paadi üksi jätsime. Kärt, Helen ja Salme panid künkast üles, mõned minutid otsisid ja leitud see oligi. Mina kuulasin all kirjeldust ning klõpsisin mõned pildid. Edasi kõik paati, veidi harjutamist, et kuidas see kaldast ära lükkamine käib - iga aardega aina paremaks see läks, no v.a viimane, aga sellest juba sealses logis siis. Peitjale ikka aitäh ka, oli just paras ja lihtne esimene aare seeriale!

Peale aarete avaldumist asusime vaikselt mõtteid mõlgutama, kuidas neid külastada. Variantideks ujumine, SUP-itamine või paadiga sõitmine. Esimese välistasime kohe, teise peale korraks isegi mõtlesime, kuid kõige mugavamaks lahenduseks oli siiski paadirent Paunküla Heaolukeskusest. Kui liikumisvahendiga sai asi selgeks, siis oli aeg laevameeskonda komplekteerima asuda. Ei saa ju üks korralik kruiisilaev ilma spetsialistideta triivida. Kutsusime kampa Kärdi ja Mai, panime paika sõidugraafiku ja täna õhtul olimegi kokkulepitud ajal paadisillal kohal. Paadirendi protsess oli omamoodi vaatamisväärsus, väga täpselt kõike detaile kirjutada ei saa, kuid loodud oli igati kaasaegne ja kontaktivaba teenindus käepäraste vahenditega. Raha pidime pistma salajasse seinaprakku ja imeväel avanesid meile seejärel varustuse laekad :) Kõik laevapere rollid umbes 4,5 tundi kestnud reisi ajal olid pidevas muutuses ja see tagas meile lõbusa seikluse. Esimesena võtsime suuna sellele aardele. Kõik sujus ilusti, sõudmisest randumiseni ja ka aardeleid oli kiire. Aitäh peitjale!

 1 

Helen tegi ettepaneku Maile, et lähme võtame paadiga siinsed aarded ära. Loomulikult olime nõus, kambakesi kõik lõbusam. Esimeseks valisime selle aarde. Sõudmise ja leidmise peale läks pool tundi. Aardele saime lähedale. Siia sõdsun mina ja järgmise aarde juba Salme. Aitäh!

Tegime sõpradega toreda paadimatka, noppisime saartel olevaid aardeid. Aitäh!

Aitäh Kristale, Viivele ja Raivole mind kampa kutsumast! Olin peale lainelist meresõitu üsna läbi omadega, aga ei raatsinud ka väga vahvast seltskonnast ja kanuusõidust ära öelda! Oli väga mõnus kulgemine ja ilus õhtu! Aitäh peitjale!

 1 

Rentisin kanuud, kutsusin sõbrad kaasa ja veetsime toreda õhtu veehoidlal. Aitäh!

 1 

Raivol oli keskuses kanuud bronnitud ja nii läksimegi õhtul Paunkülla kanuutama. Päike paistis, tuult jagus ja Seapilli saare varjus Seapilli järvel lähenesime Väikejärve saarele. Kallas oli kruusane ja kõrge, kanuud seisu ja esimesele saarele Lauri üllatusi kaema. Sel saarel selgus, et ülioluline kirjapulk oli siiski autosse ununenud. Siinses karbis leidus pliiats, hästi läks. Edasi Tudre järvele, Tudre saare varjus Püksireiesaarte poole teele. Tänud peitjale.

Väga lahe mõte peita veehoidla saartele aarded. Saab jälle natuke teistmoodi aardeid otsida. Kuna meil oma ujuvvahendeid ei ole, siis oli tarvis paat laenutada. Seda saime mugavalt teha Punaküla veehoidla turismibaasist. Hakkasime aga aerutama ja kaua ei läinudki, kui olime jõudnud esimese saareni. Ronisime paadist välja ja natuke pidime pingutama, et otsitav üles leida.

 1 

Aarded Paunküla veehoidla saartel - geniaalne. Tagantjärgi lausa kummaline, et mitte ühtegi aaret siia varem poldud peidetud.

Ennem otsima minemist olin miskipärast arvanud, et küllap siin vaja enda isiklikku veealust, et saarteni pääseda. Kui saabus aga üllatus, et oh siin ju lausa rent, mis pakub aerupaate, kanuusid, vesirattaid ja SUP-e laenutamiseks, siis muutus kogu kompott kohe väga toredaks. Panin googlisse "Paunküla veehoidla rent" ja valisin esimese vaste. See sobis väga hästi ning võtsime suuna sinna parklasse.

Omanikul paistsid käed-jalad väga tööd täis olevat. Jooksis mitmel rindel. Aerud käes grilli taha, siis teenindamise leti taha. Ma hüppasin ka veel vahele ja uurisin, et kas ta on õige persoon kui me tahaks aerupaadi rentida. Siis jooksis juba meie aerudega ja informeeris missugusele paadile need sobivad. Ajaks pakkusime, et äkki saame kahe tunniga hakkama. Tegelikult oli see väga optimistlik pakkumine. Maksime kahe tunni eest ära ja suundusime järvele.

Paar minutit hiljem sõitsime aga uuesti kaldale, sest olime unustanud väga tähtsa geopeituri varustuseseme autosse - pastaka. Oleks ju väga tobe olnud hakata uusi logiraamatuid heinakõrre mahla, vere või muu lögaga täitma.

Teisel katsel veekogule jõudnuna paistis kõik vajalik olemas olevat ja võtsime suuna esimesele saarele - Väikejärve saarele. Kohe alguses oli väga uhke vesirooside põld mis köitis meie tähelepanu. Uudistasime seda ja klõpsisime pilte. Tasapisi kulgesime saarele lähedamale ja kui olime jõudnud õigele pool saart, siis otsisime maabumiskoha. Tõmbasin aluse kaldale ning turnisime järsust nõlvast üles. Kuna ei teadnud mida täpselt otsima peaks, siis võttis see tegevus veidi aega. Mõne aja möödudes jäi otsitav siiski ikka silma. Aitäh aarde eest!

Vesiroosi põld

Kui geoloog Paunküla veehoidla aarete seeria ilmumist märkas ning selle välja pakkus, ei olnud üldist kas-küsimust, oli ainult küsimus „kas kohe?” või „kas kohe varsti?”. Realiseerus neist teine.

Kuna vesi oli soe ja ujumist plaanis niikuinii mõne teise aarde noppimise tarvis meelde tuletada, siis jäi veel kulgemise viisidest sõelale just see. Viimase poole oma elust ma suurt ujumisega tegelenud ei ole, üksikud tõmbed konna siin-seal ehk ujunud, aga päris elu esimeses otsas õpetas meremehest vanaonu mulle mõned tehnikad algtasemel selgeks, nüüd oli võimalus kunagi õpitut meelde tuletada.

Kuna plaanis oli amfiibi kombel käia kordamööda maal ja vees, siis mõtlesime, mida jalga tõmmata, et kivide otsas jalgu mitte liiga ära lõhkuda. Geoloogil olid Skinnerid, mis on täitsa õnnestunud produkt ja sobib sellisteks puhkudeks hästi, mina tõmbasin jalga kolm paari sokke ja sain ka päris edulise lahenduse. Püksitaskusse panime kahe peale kokku kolm pastapliiatsit, mis sealt üksteise järel oma individuaalsetele ujumisretkedele suundusid. Umbes poole teekonna peal kerkis meis esile lootus, et igas aardes on ka kirjutusvahend olemas, aga see lootus ei jäänud kustumata.

Lõppes siiski kõik õnnelikult, algas aga siit – Väikejärve saarelt, kuhu jõudmiseks jalutasime kilomeetri alla maad loodesuunas paiknevast parklast ning kastsime end esimest korda sooja vette. Ja vees oli soojem kui maa peal. Mida vees aga ei olnud, olid rästikud. Ja selle üle on mul ütlemata hea meel, sest just selle tõttu pääses üks meist siit eluga.

Aitäh peitjale!

Paunküla saarte ujumisaarete esimene leid. Auto jätsime veehoidla kirdekaldale grillivate mugude hoole alla. Silkasime ujumispükstes paarsada meetrit pooleldi sokis/pooleldi paljajalu mööda autoteed kuni leidsime sobiva koha sulistamise alustamiseks. Minu seekordse ettevõtmise totaalseks elupäästjaks osutusid kõrvatropid ja ujumisprillid. Tõenäoliselt esimest korda elus, kui ei pidanud iga paari meetri tagant paar liitrit vett kõrvast välja meelitama. Lisaks päästsid päeva skinnerid, mis mitte ainult ei sobinud suurepäraselt ujumiseks, vaid aitasid ilma mingi probleemita saarte maastikul ning madalamate kohtade kivisel pinnasel paterdada. Nende abivahenditega (Pantograaf julgelt ilma nendeta) saime veehoidla aarded läbi ujutud.

Tegime saare otsast väikese lõike ja uuesti lauale minnes astusin mitte päris keskele ning Mare kaotas tasakaalu ja oligi sulpsti vees. Viimane aare ja tuleb ikka veemõnusid ka nautida. Ei olnud tahtlik aga mind kasteti ka korralikult märjaks. Märjana sai ka viimane aare logitud. Kokku läbisime ligikaudu 8km ja aega kulu natuke alla 3h. Tore sõit, seltskond ja toredad aarded. Kiitus peitjale.

Siia proovisime eelmise saare juurest natuke lõigata, nii et tõstsime lauad üle saareotsa teise "järve". Kuidagi läks aga nii, et kahemehelaual kadus tasakaal ning Mare sai esmakordselt proovida, mis tunne on ootamatult vette kukkuda. Jätsin siis nad omavahel arveid klaarima (noh, et kes lõpuks peaks märjem olema) ja liuglesin aarde poole. Tahvel muidugi keeldus juba koostööst, teatas, et sellise märjaga tema ei viitsi :) Olin nimelt unustanud veekindla koti sulgeda ja siis imestasin, kui teine üdini vee sees loksus. Aarde leidsime ruttu, aitäh! Ja üleüldse, aitäh Laur, et sa viitsid. Mul on alati nii palju lahedaid emotsiooni sinu aardeid otsides! TÄNUD!

 2 

Lauri Paunküla komplekti ilmumisel arvasin üsna kindlalt, et teen siin ükskord ujumispäeva. Aga kui varasel pärastlõunal kohale jõudes kukkus Taara järsku järjestikku piksenooli sähvima ning päästis kõik taevased veekanalid korraga valla, siis kahetunnise ootepausi käigus küpses tasapisi alternatiivne idee: äkki läheks seekord vahelduseks tsiviliseeritud inimese kombel ja laenutaks mingi vee peal liugleva aluse? Seda enam, et napilt kilomeetrise distantsi peal lebas risti üle asfalttee koguni kaks värskelt murdunud pikka kaske :oO Ilma ekstreemsusteta ilma ei anta tänavu vist isegi Eestis enam mitte!

"Heaolukeskuse" väravasse jõudes pigistas Taara oma vihmanuustikust välja veel vaid viimaseid veepiiskasid. Telefonile vastanud reibas hääl lubas kohe letti tulla ja oma parimad ühe-mehe-alused välja pakkuda. Sõelale jäid kanuu ja väiksem sõudepaat. Kuna kolmese kanuu pardal alles mõned päevad tagasi üksinda mõlasin, siis vahelduse mõttes osutus täna valituks paat. Sortimendi kõige kergem pidavat päris sujuvalt lippama. Elektrimootorit pakuti tegelikult ka, ent ma teatasin, et ei pelga sugugi kondijõul uhamist. Registreerimisraamatusse panime kirja 7 km läbimiseks 2 tundi - kohe anti ka mõista, et minuteid ei loeta, kuna erilist tungi sel õhtul nagunii polnud.

Käsigeps nööriga kaelas ja korralik ujumiskott näpu otsas tekitasid mehes kohe uudishimu ja lisaküsimusi. Mainisin geopeitust, soovitasin saiti vaadata ning hoiatasin, et sarnaste soovidega tegelasi võib siia lähiajal veelgi ilmuda. Tüübil on kohaliku veekogu peale laiali laotatud ka oma isiklik orienteerumisrada, mille vahepunktid kiiskasid mööda sõudes üpris kaugele. Geopeitus on muidugi märgatavalt diskreetsem mäng. Suurepärane ajastus, Laur, aitäh!

Eks varem või hiljem oleks ju niikuinii siia tulnud ja miks mitte siis juba varem. Nii ehk naa jätkuvalt kuumad ilmad ja vees või vee peal tehtavad aarded tõmbavad nagu raud magnetit. Nii sättisime ka meie end täna siiapoole ja etteruttavalt võib öelda, et siin kulus meil ära terve õhtu. Täpsemini öeldes hetkest, mil paat sai vette lükatud ja peale kuue aarde külastust oli kulunud aega 3 tundi ja 40 minutit. See teeb siis umbes 37 minutit ühe aarde kohta. Margusel oli plaan kummipaat täis pumbata aku abiga ehk siis suts ja valmis aga miski jubin otsustas mitte töötada ja seni, kuni ta asja uuris hakkasin ma jalgpumbaga paati täitma. 550 jalahoopi hiljem oligi paat õhku täis ja Margus ei saanudki aru, mis täpsemalt tööd teha ei tahtnud. Mina see igatahes polnud.

Algne plaan (see oli väga kehv plaan) nägi ette, et juhime paati korda mööda, et jõuvarusid hoida. Aga ega selle kummipaadi juhtimine polnud üldse nii kerge nagu ma ette kujutasin. Minu käes nimelt kippus see asi pigem ringe tegema, mitte kindlas suunas liikuma. Margus pakkus välja, et ma lihtsalt teen parema käega rohkem tööd. Ma üritasin talle vastu vaielda aga ega seegi mul hästi ei õnnestunud.

Tänud Sulle Laur! Polnudki varem sellele tähelepanu pööranud, et Paunküla veehoidla peal nii palju saari on. Või, et seal üldse saari on ja neist paljud veel nii vahvate nimedega. Jälle targem :)

Siia suundusime esimesena. Kaugelt juba sillerdas mulle miskit vastu. Mõtlesin, et kas tõesti aare aga oli hoopis veepudel. Kohapeale jõudes sai neid pudeleid sealt hulgim leitud. Isegi lõkkeplats oli olemas. Tuus koht muidugi, kus lõket teha ja vaadet nautida. Aga selleks meil aega täna polnud. Lootsin, et lai georada viib otse aardeni aga ekslesin ikka pisut ringi, enne, kui aardeni jõudsin. Logisin 18:40

 1 

Seapilli juurest tiiruga ümber saare ja nina siia aarde poole. Vahepeal oli juba tuult tõstnud ning Nõrok tahtis juba veidi aerudele surumist saada, et mõistliku kiirusega edasi liiguks. Miski aeg aga jõudsime kohale. Siin vehkisin plätudes nelja-silla-veoga järsakust üles ja panin nime kirja. Tänud!

Ja oligi viimane, vähemalt selleks korraks. Tänud mõnusa seeria eest.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 1 

Paunküla veehoidlas polegi vist kunagi ujumas käinud, kuigi siia oleme sattunud küll. Seepärast oli üsna üllatav kui mugu pakkus päeval välja, et lähme siia ujuma. Aarded plaanis polnud, kuid supilaud oli niikuinii autos ja muidugi ei saanud ma siiski ahvatlusest võitu, kasutasin võimalust ka ühe siinse aardega tutvust teha.

Parmudega võideldes saime ujutud, parmudega võideldes saime supilaua täis, parmudega võideldes jõudsin siiski ka saarele. Teised üritasid seni kaelani vees nende vastikute hammustajate eest peidus olla ning õige pea põgenesime siit.

Aitäh peitjale! Väga tore, et siin saartel nüüd aarded on, küll varsti jõuan siia ka päris georetkele.

09.09.21

 1 

Kui Paunküla aarded tulid, siis rääkisin Krissuga, et võiks supitama minna. Krissu oli nõus sellega, saigi kokku lepitud, et lähme laupäeval. Reedel sai räägitud ka Mikiga, et lähme, kas tuled ka, muidugi oli ta nõus sellega. Kohale jõudes, ootas meid ees ilus ujumiskoht ja paatide laenutus. Arutasime omavahel, et kas on üldse mõtet SUP-e täis pumbata, kui saaksime kogu seltskonnaga hoopis ühe paadi laenutada. Miki veel kommenteeris, et võtame jah, tal elektri paadimootor kaasas- hiljem muidugi selgus, et ainus asi mis koju garaazi jäi. Õnneks ei olnud sellest hullu midagi, jagasime aerutamised kamba peale ära. Selle aarde juurde aerutasin mina. Teel aardeni nägime ujujat ühe saare juurest teise juurde ujumas, viskasime nalja, et ei tea kas geopeitur-pakkusime äkki Tarmo võtab neid aardeid ujudes. Ei olnud, keegi sportlane- ujus kiiremini kui mina aerutada jõudsin. Aarde leidmisega läks natuke aega, ei tahtnud teine kohe silma hakata. Lõpuks ikka leidsime. Kõik saared kokku kulus aega 3h ja peaaegu 7km. Tänud peitjale.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

 6 

Eelmisel õhtul grillisime Jürikatega ning panime plaani paika, et kas ja kuidas ja mis moodi neid saari vallutada. Nendel olid supilauad, mul polnud rootsi laudagi - vaid paadinahk ja lisaks veel elektrimootor, mida kordagi testitud ei olnud.

Samas elektrikaga võiks seal veehoidlas ju täiesti legaalselt liikuda. Ühesõnaga siis läks nagu tavaliselt, mõte hakkas liikuma ja lõpuks oligi plaan koos. Et aku leian, krokodillid ka, need millega voolu paadi sees liigutada (mitte koledad naised või vee-elukad), siis veel paadile mootori tarbeks see ahtripeegel aretada, tehtav. Ahjaa, mask ja ujumistoru ka kaasa, kui kõik ei lähe plaanipäraselt ja osa varustust tuleb hiljem põhjast üles tuua.

Hommik möödus asju kaasa pakkides ning igaks juhuks toppisin veel erinevat kola kaasa, kuna alati selgub just kohal olles, et midagi olulist on puudu ning auto sai laeni kõike vajalikku täis. Kohale jõudes tuli välja, et meil pole vaja paadi- ega supinahkasid täis puhudagi, kuna seal on täiesti korralikud paadid olemas, millele võib vabalt elektrika sappa panna ja kasvõi 10 ringi järvele peale lasta. Priit pomises midagi 7 kilomeetrist. Vabalt sõidame ära, akut jääb ülegi... JEEHUUU!!!

Leppisime paadirendi kokku ja mina muidugi särasin nagu juudi jõulupuu, kuniks läks asjade komplekteerimiseks. Vest, aku, kaablid, mask, geokott, paadimootor.. paadimootor??? PAADIMOOTOR???

Kõik vajalik oli kaasas, peale selle näruse ja ebaolulise pisiasja nagu paadimootor, mis meid pidi seal järvel edasi vedama. Väljas oli selleks ajaks umbes sama temp, millega ma ahjus kana grillin, ehk 34 kraadi. Oi, seda ilkumist ma kuulsin päev otsa, kui hea mootor meil kaasas on :D Edasine tegelt oli lihtsam, kui ma arvasin, sest paat läks ka aerutades edasi ja kuna me jagasime distantsi ära, siis läks meil jõugu peale päris lihtsalt.

Esimesena aerutas Ethel. Teel aardeni möödusime nagu postist ühest poiss+plika paatkonnast, kus kutt üritas täiest jõust paati tagurpidi, st ahter ees aerutada ning see muidugi keeldus normaalselt liikumast ja siksakitas niisama. Jagasime käigupealt nõuandeid, et "pane naine sõudma, siis näed, kuidas paat lippab, näe vaata meie pealt". Aarded ise olid ülivõrdes lahedad ja seltskonnaga vedas samuti. Teinekordki! Ahjaa, ühe uimase vähi saime ka kätte, tegime fotosessiooni ja lasime ta vette tagasi ning madusid.. hmm, madusid nägin ma iga aarde juures ja mõned ronisid meiega isegi samasse paati. Õnneks piirdusid nad ainult susisemise ja ilkumisega :D

 1 

Saime kutse saari vallutama tulla. Alustasime kaugemast. Aerutasime kordamööda, veetaimed peavalu ei valmistanud,alati saab läbi ,kui väga tahta. Selliste toredate kaaslastega saab nalja rohkem kui euro eest, ei hakka siin ära mainima,eks igaüks ise, kui soovib. Nägime päris ehtsat vähki,Miki hoidis pildistamise ajaks teda käes. Ussidest ei tea me midagi,polnud au kohata. Aarded olid kõik ägedad, mõni võttis muigama ka.. Tänud peitjale ja kaaslastele

 5 

Marje venna roheline kanuu sai Kehrast vist oma kolm aastat tagasi kuuri taha taritud mõttega, et sellega ju hea siseveekogude aardeid noppimas käia. Ainus kasu oli sellest see, et Kristel ja Laur said eelmisel aastal PKT peita ;-) Ise pole me sellega kuhugi jõudnud. Kui nüüd oli plaan venna sünnale Kehrasse minna, ta kanuud juba teist aastat tagasi küsis ning äsja sinnakanti ka uued veeaarded avaldusid, ei olnud vaja rohkem kokkusattuvusi oodata.
Kanuud autokatusele upitades selgus, et kõik korralikumad koormarihmad on vahepealse ajaga kuhugi kasutusse läinud. Ainus oli üks poolvildakas, mis ähvardas katkeda. Tõmbasin siis lisaks sellele kanuu ka köiega kinni, et vast peab esimese ehituspoeni vastu. Pidas küll, isegi teiseni pidas.
Vette laskmiseks valisime just siinsele aardele lähima maismaa, napid 170 meetrit aardest. Kohalik kalamees aitas kanuu lahkelt alla upitada ja keeldus isegi pakutud õllest. Ei joovat. Ja kala ka veel pole, õhtupoole pidi saama - liialt palav, mis oli tõsi, sest õues oli 33C (Tallinnas näitas auto 36 soojakraadi). Olgu öeldud, et 2.5 tundi hiljem naastes sai ta enne meie lahkumist neljanda kogre. Mõned neist lausa üle kilosed. Ei lahkunud tühjade pihkudega ega pidanud kalaturult läbi minema enne koju naise juurde naasmist.
Esimese aardeni saime valutult. Ehtamatöörlikult selgus muidugi enne randumist, et ühtegi kirjutusvahendit ega lisaköit/otsa paadis pole. Ankrut ka mitte. No muidugi, debütandid.. Esimest korda geopeitume ju. Lootsime siis, et nii uutes aaretes on kirjapulgad olemas (olidki, peale Mesipuu saare). Otsustasin olla julge ja mitte teha lisatiiru autosse tagasi. Aare avaldas end viisakalt ja pliiatsiga sai ka logi kirja. Edasi põrutasime vastupäeva nagu viimasel ajal kombeks.
Suured tänud Laurile hästi ajastatud heade aarete eest! :-)

Meie"team" on edasiarenenud transpordi mõttes ja siin veekogul olime juba paadiga millele sai külge monteeritud mootor. Mootorist oli väga palju abi, sai ilma erilise vaevata aardeni. Sellise palavusega ei viitsigi pingutada. Tänan mõnusate aarete eest.

 5 

Kui lõpuks aare leitud sai hindasime veel autoni jäänud tee pikkust ja tõdesime, et lõpp võib minna keeruliseks. Üks meist peab maha jääma, kuna tulime minu autoga jne siis kaardilugeja jäi saarele. Ise jätkasin siis teekonda, lõpuks oli kiirus võibolla 0.5km/h aga sellegi poolest aerusid polnud vaja kordagi kätte võtta, no välja arvatud kuskil saarele randudes kõrkjate vahel... Mina jõudsin edukalt autoni ja kokku võttes võib öelda, et kogu vägeva tripi vältel oli elamusi ja kadu oli siiski väike, tagasi küll jõudsin üksi aga see eest jõudsin. Et kes peaks nüüd saarele sattuma siis nüüd on olemas saarevaht kes külalisi rõõmuga vastu võtab :) Aga kuna nagunii paar aaret jäi võtmata siis peab siia veel tagasi tulema. Laen akusid mingid päevad ja tulen uuesti tagasi, eks hüppan saare pealt ka korra läbi siis jälle seltsis segasem. Aitäh ja kohtumiseni järgmistel saartel :)

Vol 3 lahendus ja viimane lõik minna

 3 

Kuulsin poole kõrvaga, et õhus on võimalus minna Krimpsudega aaretama. Hetk hiljem selgus, et plaan ei läinud läbi, nii et kirjutasin Kristjanile, et on ta ikka kindel, et aaretada ei taha. 15min hiljem oli auto ees, tarisin SUPi peale ja võtsime suuna uutele aaretele.

Nagu viimasel ajal traditsiooniks on saanud, siis kolmel päeval, kui olen üritanud aaretada, on plaan läinud lõpuks vett vedama, sest Thor üritab mind välgunooltega maha koksata. Nii polnud midagi imestada, kui nüüdki hakkas välkuma ja paukuma, kuid me enam ei tahtnud otsa ümber keerata.

Esimeseks täpiks valisime selle. Otsisime kolmekesi nagu pimekanad tükk aega, kui lõpuks mulle õige adi silma jäi. Märkisime nimed kolmandale reale ja suppasime edasi.

 4 

Meie tänane viimane aare siin veehoidlal. Siiasõit möödus parmudega võideldes. Kohapeal läks õnneks kiirelt ja lihtsalt ja toredalt. No ja siis ujusin ikka ka. Mõnusalt soe vesi oli nii nautimiseks kui kõikide hammustuste ravimiseks sobiv.
Ja siis jäi veel ainult auto juurde ning asjad kokku pakkida. Aitäh selle vahva ringi eest! Saime põnevaid ilmastikuolusid trotsida ja vahvalt oma päeva veeta.
Tagasi parklasse jõudes oli kallas rahvast täis. Tundub väga populaarne koht olevat. Grilliti, telgiti, ujuti, sõideti kummipaatidega, jne. Tore, et me siia varem tulime, mulle meeldib mugudeta rohkem.

 1 

Õhtu oli jumaliku moega, soe ja pikk. Saime logistiliselt end just üheks ajaks stardipaika. Seadsime SUP laevastiku lahingukorda , ja läks lahti. Kõige raskem oligi seesama aarde leidmine, küllap olid meie pilgud veepealt maale liikununa ebatäpsed, Aegajalt takerdusime roostikutesse, aegajalt korjasid me SUPd endale korralikud maskeeringud järele. Seejärel saime taas naudinguga vaba vett mõõta. Nii need logid muutkui tekkisid, samas muutus õhtune lüüjoma sättiv päike kõigele veel kaunimaid värve. Algselt olnud tuul kadus ka lõpuks olematuks. Isegi kahju oli kui viimane aare leitud sai. Aitäh väga tore õhtukulg oli

 1 

Kui eile õhtul need kuus saareaaret avaldusid, siis olin tegelt üsna kindel, et esmaleid tehakse juba esimesel õhtul, hiljemalt öösel ära. On neid öiseid geoseiklejaid meil juba küllalt ja tuleb järjest juurdegi. Praegusel aastaajal pimedaks peaaegu, et ei lähegi, asi siis see mõnetunnine trip siin ette võtta.

Kui ka teise päeva pärastlõunaks veel ühtegi logiteadet ühele või teisele lehele kirja polnud pandud, hakkasime meiegi sügelema, et läheks ja mulistaks, õhtu ju soe ja pikk, vesi vaat, et veel soojem kui õhk.

Näib, et alustasime retke sealt, kuskohast nii mõnigi teine ehk see saar ja see aare sai meie esimeseks sihtkohaks. Saarele saabunud, saatsime naised maad vallutama, mehed jäid samal ajal "hobuseid" valvama. Eks seal ringi tuulates ikka aega läks (georada polnud veel ees ju), aga leitud see purk ikka sai.

Soojendus oli tehtud, nüüd läks päris sõiduks, sihtkohaks Seapilli saar. Täname aarde eest!

 1 

[FTF] Uue aarde avaldudes oli tahtmine kohe vee peale tormata aga suutsin siiski hommikuni vastu pidada. Kuna ees ootas tööpäev, siis lükkasin Paunkülas SUP laua vee peale hommikul kell 6, et kella 9-ks linna tagasai jõuda. Hommikune kulgemine vee peal oli puhas nauding, boonuseks siis uute aarete FTF-id.

 2 

Pikad suvepäevad võimaldavad ka peale tööd geopeitusega tegeleda. Õhtul ka piisavalt jahe, et vees sulistada. Mõeldud, tehtud. Esimest saime ikka korralikult otsida, enne kui sai nimed kirja panna. Täname!

 5 

Eelmisel õhtul GP lehele ilmunud aarded tegid ikka rõõmu küll. Sellel suvel on just need aarded sellised, mis kõige suuremat naudingut tekitavad :)
Olime kindlad, et kui me õhtul kohale jõuame, on geopeiturid terve päeva jooksul Paunküla veehoidla koos oma väikeste järvedega suutnud ikka korralikult lainetama lüüa aga võta näpust, eksisime. Oma nimed saime jätta teisele reale.
No ja need temaatilised aarded! Need tõmbasid ikka suu naerule.
Suured tänud Laurile ja kaaslastele, kellega võib iga kell kvaliteetaega veeta ;)

topelt

topelt

topelt